Astronoomia on üks vähestest teadustest, kus harrastajatel on isegi tänapäeval reaalne võimalus teha uusi ja teaduslikult olulisi avastusi. Hiljutine taoline näide räägib grupist astrofotograafidest, kellel õnnestus juhuslikult avastada hiiglaslik ja hetkel veel kõiki seletusi eirav hiiglaslik gaasipilv kõigile tuntud Andromeeda galaktika lähistelt. Seda kusjuures suunast kuhu professionaalsete teleskoopidega varustatud astronoomid on vaadanud sajandeid.
 |
| Autor Bray Falls. |
Andromeeda galaktika ehk M31 on meie Linnutee kõige lähim hiidspiraalgalaktika, mille läbimõõtu hinnatakse veerand miljonile valgusaastale ja selles sisalduvate tähtede arvu ligi triljonile. Tänaseks teame, et see asub meist umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ehk kindlalt väljaspool meie Linnuteed - miski, mida natukene enam kui sada aastat tagasi peeti paljude astronoomide poolt naeruväärseks . Tänu oma lähedusele, mõõtmetele ja seega suhteliselt suurele näivale heledusele on Andromeeda pimedas taevas hägusa heledava laiguna nähtav isegi paljale silmale. Pole siis ime, et tegemist on ühtlasi ka ühe kõige armastatuma objektiga astrofotograafias nii algajatele kui edasijõudnutele. Võib vabalt öelda, et tegemist on ka kõige enam ja paremini uuritud galaktikaga üldse (mõnes mõttes ei tea me nii palju isegi mitte Linnuteest, mille sügavustes asudes puudub meil sellest ülevaade).
Tänapäevased võimalused hobiastrofotograafias teeksid ajas paarkümmend aastat tagasi minnes kadedaks terveid observatooriume ja ülikoole. Arengud kvaliteetses taskukohases optikas ja üha tundlikema kaamerasensorite kättesaadavuses tähendab, et uue sõiduauto hinnaga võrreldava raha eest on võimalik endale soetada tehnika, mille abil tehtud fotod võistlevad omal ajal sadu miljoneid maksnud teleskoopidega. Kuna taevaste objektide pildistamine on sisuliselt teleskoobi abil teatud lainepikkustes valguse kogumine, määrab tulemuste kvaliteedi ära selleks kulutatud aeg - miski, mida kallitel observatooriumidel ja nendes töötavatel kutselistel astronoomidel lihtsalt napib. Teisisõnu on taevas suur ja lai, selles on palju asju mida vaadata ja uurida, aga teleskoope ja aega on vähe. Appi tõttavad hobiastronoomid ja astrofotograafid, kellest paljude hulgas on kanda kinnitamas mõnevõrra uus trend - keskenduda oma teleskoopide ja kaameraga mingile ühele alale taevast, jäädvustada seda nädalate ja kuude kaupa ning vaadata, kas pildile jääb midagi ootamatut.
Täpselt seda soovid teha saksa amatöörastronoomid Marcel Drechsler ja Xavier Strottner, kelle mõtteks oli proovida avastada taevast uusi väga nõrku (madala heledusega) udukogusid. Selleks võtsid nad ühendust tuntud prantsuse astrofotograaf Yann Saintyga, kes otsustas pildistada eelmainitud Andromeeda galaktika ümbrust väga pika aja jooksul sellise spetsiaalse filtriga, mis laseb endast läbi vaid valgust, mida evib topelt ioniseeritud hapnik (hapniku ioon, mille küljest on puudu kaks välimist elektroni). Ühtlasi tegi ta sama filtriga, mis laseb läbi valgust üksnes vesinikuaatomitelt. Kui Drechler ja Strottner asusid Sainty andmeid läbi vaatama, leidsid nad Andromeeda kõrvalt suure heleda laigu, mida oli näha läbi hapnikufiltri, kuid mitte läbi vesinikufiltri. Sellist objekti ei leidunud mitte ühelgi taevakaardil.
 |
| Marcel Drechsleri, Xavier Strottneri ja Yann Sainty jäädvustus samast objektist. Suuremalt: https://www.astrobin.com/1d8ivk/ |
Nagu headele (hobi)teadlastele kohane, tuli kõigepealt välistada võimalus, et Sainty tehnikal on midagi viga. Selleks võtsid nad ühendust ühe teise tuntud USA astrofotograafi Bray Fallsiga, kes teostas samasuguse vaatluse enda tehnikaga ja kinnitas, et tegemist on tõepoolest reaalse astronoomilise objektiga. Nüüdseks on seda veel üksteisest sõltumatult tehtud viie erineva teleskoobiga Prantsusmaal ning USA California ja New Mexico osariikides. Avastajate järgi on objekti nimeks lihtsalt Strottner-Drechsler-Sainty objekt 1 ehk lühjendatult SDSO-1. Näha võib seda näha fotodel rohe-sinise kaarja kogumina kohe Andromeeda galaktika kõrval.
Aga millega siis tegu on? Kiire vastus on, et kellegi pole veel aimugi. Kaasaarvatud kutselistelt astronoomidel, kellega harrastajad peale avastust tihedalt koostööd on teinud. Laias laastus eksisteerib aga kaks võimalust. Esiteks, gaasipilve asukoht ja kuju justkui viitaks, et tegemist on kahe galaktika vahel asuva moodustisega. Nimelt me teame, et Linnutee ja Andromeeda on üksteisega kokkupõrkekursil ning kaht hiidgalaktikat ümbritsev hõre tähtede halo võib juba olnud suurel kiirusel üksteisega kohtunud. Selle tagajärjel võib kahte galaktikasse kuuluvate tähtede vaheline gaas saada kokku pressitud ning moodustuda omamoodi vöörilaine - midagi sellist, mis juhtub läbi vee liikuva laeva ninas. Sellisel juhul ei tohiks aga see kokkupuuteala asuda Andromeedale näiliselt nii lähedal vaid pigem umbes poolel maal kahe galaktika tuuma ühendaval sirgel. Teine probleem selle hüpoteesiga on, et lisaks hapnikule peaks pilv sisaldama ohtralt vesinikku - midagi mida vaatlused ei toeta.
Teiseks võib pilv olla mõõtmetelt palju väiksem ja seega asuda meile lähemal Linnutee galaktika koosseisus. Sellisel juhul võib tegu olla kas planetaaruduga - päikesesarnase tähe elu lõpus ära visatud väliste kihtidega - või siis supernoovajäänukiga - massiivse tähe elu lõpetanud täheplahvatuses üle jäänud materjaliga. Kummagi võimalusega on probleeme, kuna neist mõlemad peaksid jällegi lisaks hapnikule sisaldama suures koguses vesinikku ning supernoovajäänukid kiirgavad sellele lisaks tugevalt raadio- ja UVspektris. SDSO-1 näib kiirgavat vaid eelmaintud topelt ioniseeritud hapnikut iseloomustavas lainepikkuses.
Praegusel hetkel ei jää muud üle kui sügada kukalt ja olla hämmastunud, et selline objekt on seniste vaatluste käigus jäänud astronoomidel kahe silma vahele. Kuigi tuleks ära mainida, et tegemist on ülimalt nõrga moodustisega. Antud foto on tehtud näiteks ühekokku 160 tunnise säriajaga. Kui ööpäevas õnnestub Andromeeda ümbrusest heal juhul koguda kusagil 6 tundi valgust, siis sellise foto tegemiseks kulub vähemalt kuu aega igal järjestikusel ööl jäädvustamist. Eesti kliimas tähendaks see tõenäoliselt aastaid.
Objekti uuritakse kindlasti edasi. Esimeseks juba käigusolevaks tegevusplaaniks on jäädvustada selle spekter - ehk sisuliselt lahutada sellelt pärinev valgus vikerkaareks. See annab teadlastele võimaluse kindlaks teha selle täpne koostis ja suhteline kiirus, millega see läbi maailmaruumi liigub. Kui tuleb näiteks välja, et pilv läheneb meile (sininihe) samas tempos kui Andromeeda on alust arvata, et see on gravitatsiooniliselt sellega seotud ning selle mõõtmed peavad olema massiivsed. Samal ajal jätkavad astrofotograafid üle kogu maailma taeva üha pikemas säriajas uurimisega...
Avastust kirjeldav teadustöö: https://iopscience.iop.org/article/10.3847/2515-5172/acaf7e
Astrofotograaf Bray Fallsi töödega saab tutvuda siin (ta kanalite nimeks on Astrofalls): https://astrofalls.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar