Supernoova Väikeses Sombreeros (NGC 7814)

Sellel värskel fotol on näha Pegasuse tähtkujus paiknevat galaktikat tähisega NGC 7814. Oma sarnasuse tõttu heledama ja kuulsama Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuva M104 ehk Sombreero galaktikaga kutsutakse seda vahel ka Väikseks Sombreeroks. Mõlemaid neist on juhuse tahtel meile peaaegu otse serviti paistvad spiraalgalaktikad, millel on kaugeleulatuvad halod ja tuum ning õhukene tumedam tolmust ja gaasist koosnev ketas. NGC 7814 asub meist umbes 40 miljoni valgusaasta kaugusel, ulatub läbimõõdult 60 tuhat valgusaastat ning koosneb suurusjärgus 100 miljardist (ehk siis sajast tuhandest miljonist) tähest. Seega tegelikult on Väike Sombreero oma venna Sombreero galaktikaga võrreldes umbes sama suur või isegi veidi suurem, kuid paistab meile kauguse tõttu pisem.

Autor: CHART32 Team

Antud 17. juulil tehtud fotol on näha Väikeses Sombeeros äsja (tehniliselt 40 miljonit aastat tagasi) süttinud supernoovat nimega SN 2021rhu, mis asub galaktika keskmest natukene vasakul ning meenutab välimuselt tavalist foto esiplaanil asuvat Linnutee tähte. Antud supernoova on liigitatud niinimetatud tüüp Ia* alla, mis tähendab, et see on tekkinud valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänuki kujutlematult võimsa plahvatuse tagajärjel. Lihtsustatud loogika Ia tüüpi supernoova taga on selline: kujutage ette kaksiktähesüsteemi, kus üks tähtedest jõuab oma elu lõppu, paisub punaseks hiidtäheks, heidab endalt välimised kihid ning sellest jääb alles ülitihe valge tähetuum, mis koosneb enamuses süsinikust ja hapnikust ning milles enam tuumaprotsesse ei toimu. Midagi sarnast leiab kusagil viie-kuue miljardi aasta pärast aset Päikesega. Kuigi tekkinud valge kääbuse mass ei ole piisav, et põletada selle süsinikku raskemateks elementideks, võib tekkida olukord, kus kaksiktähesüsteemi teine liige hakkab samuti oma elu lõppu jõudnult paisuma. Kui kaks tähte asuvad üksteisele piisavalt lähedal, hakkab materjal paisunud teise tähe küljest "voolama" valge kääbuse pinnale. Sinna aegamisi kogunedes võib valge kääbuse mass ületada kriitilised 1,44 Päikese massi (Chandrasekhari mass), mis tõstavad selle temperatuuri piisavaks, et süsinik saaks põleda (mitte klassikalises mõttes). Kõigest paari sekundi jooksul põleb suur osa valge kääbuse süsinikust ja hapnikust raskemateks elementideks ning täht plahvatab tohutu jõuga. See lendab laiali kiirusega 5000-20000 kilomeetrit sekundis ehk kuni 6% valguse kiirusest ning särab mõni aeg 5 miljardit korda Päikesest heledamalt. Pole siis ime, et 40 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas lahvatanud supernoova paistab meile sellel fotol sama heledalt kui kümneid tuhandeid kordi lähemal asuvad Linnutee tähed. Veelgi muljetavaldavam on fakt, et selle plahvatuse tekitab taevakeha, mille mõõtmed on võrreldavad Maaga.

Kuidas tüüp Ia supernoova juhtiva teooria kohaselt tekib.

Kuna kirjeldatud ahelreaktsioon tekib ainult teatud kriitilise massi kogunemisel, on tüüp Ia supernoovad absoluutse heleduse poolest üksteisega äravahetamiseni sarnased. See tähendab, et teades supernoova tegelikku ehk absoluutset heledust ning meie vaatekauguselt paistvat näivat heledust, saame me suhteliselt lihtsa vaevaga välja arvutada selle kauguse. Seetõttu kuuluvad tüüp Ia supernoovad niinimetatud standardküünalde hulka, mille abil saab mõõta galaktikate kaugusi, kiirusi ja isegi tempot, millega universum paisub.

Teadaolevalt viimane supernoova Linnutee galaktikas süttis 1604. aastal Maokandjas. Asudes meist 20 000 valgusaasta kaugusel ületas see samuti tüüp Ia hulka kuuluv supernoova heleduselt kõiki öötaeva tähti ning oli palja silmaga vaadeldav päevases taevas kolme nädala jooksul. Seda märganud ja sellest kirjutanud Saksa matemaatiku ja astronoomi järgi tuntakse seda ka Kepleri supernoovana. Pole vist vaja mainidagi, et astronoomid on juba sajandeid oodanud, et nad saaksid mõnda nii lähedal asuvat supernoovat teleskoopidega uurida. Võib olla juhtub see täna. Võib olla homme. Võib olla saja aasta pärast.

1994. aastal vaadeldud tüüp Ia supernoova galaktikas tähisega NGC 4526.

*Tüüp I supernoovade kõrval eristatakse veel laias laastus tüüp II supernoovasid, mida tekitavad Päikese massi vähemalt 8 korda ületavad hiidtähed, millest jäävad peale plahvatust alles kas neutrontähed või mustad augud.

Norra kohal langes suur meteoor

Ööl vastu pühapäeva, Eesti aja järgi kell kaks, nähti Norras Oslo lähedal maapinna poole kihutamas suurt tulekera, mis tekitas sajakonna kilomeetri raadiuses kuuldava paugu. Meteoori langemise lähistel elavad pealtnägijad on rääkinud ka lööklainest, mis avas uksi ja aknaid ning tekitas tugevaid tuulepuhanguid.

Umbes 16,3 kilomeetrit sekundis liikuvat meteoori olevat näha olnud viis-kuus sekundit ning on pakutud, et see võis kaaluda vähemalt 10 kilogrammi. On põhjust arvata, et sellest jõudis mingi osa ka maapinnani. Eksperdid ja vabatahtlikud on parasjagu meteoriiti otsimas, kuid lootus seda leida on suhteliselt väike.

All videod turva- ja pardakaameratest. Meteoori kukkumist oli tõenäoliselt mingil määral näha üle kogu Lõuna-Skandinaavia.

Ketser Galileo Galilei satub tõe peale

Kui itaalia astronoom, filosoof ja tänapäevase teaduse esiisa Galileo Galilei 1610. aastal tõenäoliselt esimese inimesena vastleiutatud teleskoobi Jupiter poole suunas, nägi ta selle ümber nelja heledat täppi. Vaatlusi jätkates mõistis ta peagi, et tegemist on kauge planeedi ümber tiirlevate kuudega. See läks vastuollu kiriku seisukohaga, et Maa on liikumatuna terve universumi kese ning kõik teised taevakehad liiguvad ümber selle. Olles juba eelnevalt kaalunud sadakond aastat tagasi elanud Poola astronoomi ja matemaatiku Mikołaj Kopernikuse revolutsioonilist ideed, et hoopis Päike asub (universumi) keskel ning planeedid (kaasarvatud Maa) tiirlevad selle ümber, leidis Galilei oma vaatluste käigus sellele hüpoteesile viimaks vaatluslikku toetust. Tema mõtlemine oli lihtne - kui kuud tiirlesid ümber Jupiteri, siis ometigi ei saa kõik kehad tiirelda ümber Maa. Jätkates vaatlusi Veenuse muutuvate faasidega, leidis ta Kopernikuse ideedele enda jaoks lõpliku kinnituse. Aastaid hiljem tõestas seda matemaatiliselt Saksa astronoom Johannes Kepler (1571-1630).

Galilei avaldused ja kirjutised heliotsentrilisest ehk päikesekesksest maailmapildist kohtasid otseloomulikult laialdast halvakspanu enamike toonaste kirikutegelaste, filosoofide ja astronoomide seas. Nende peamiseks argumendiks oli, et selline idee läheb vastuollu pühakirjaga. Samuti läksid Galilei väited mägedest ja kraatritest Kuul vastuollu pea kaks tuhat aastat tagasi elanud Aristotelese õpetustega, mida toonased filosoofid ikka veel ülima au sees hoidsid ning mis väitis, et Kuu on täiuslik kera. Galilei kunagine sõber, aga hiljem Urban VIII nimeliseks paavstiks pühitsetud kardinal Barberini olevat keeldunud elu lõpuni pilku läbi Galilei teleskoobi heitma. Sellest võimalusest loobus ka enamus tema vastasteks olevatest filosoofidest. Tõenäoliselt kartes, mida nad seal näha võivad. Need vähesed, kes seda tegid, väitsid hiljem, et peale peavalu ei näinud nad selles midagi. Näiteks Galilei rivaal Cesare Cremonini ütles peale üht põgusat vaatlust järgmist: "Ma ei soovi seista väidete taga, millest mul ei ole mingit teadmist ning mida ma ei ole näinud ... läbi klaaside vaatamine tekitas mul vaid peavalu. Aitab! Ma ei taha sellest enam midagi kuulda."

25. veebruari 1616. aastal tunnistas Katolik kiriku inkivisitsioon heliotsentrisliku maailmavaate ketserluseks, põhjendades, et selline mõte on "filosoofias rumal ja absurdne ja ametlikult ketserlik, kuna see käib otseselt vastu paljudele värssidele Piiblis*." Järgmisel päeval toimunud kardinalide koosolekul käskis paavst Paul V edastada Galileile otsuse, mille ametlik dokument tehti avalikuks alles 2014. aastal. Selles seisis: "[Galilei] peab täielikult loobuma... arvamusest, et Päike seisab maailmade keskel paigal ning Maa liigub ning tal on keelatud sellist arvamust mõelda, õpetada ja kaitsta igal moel. Nii suuliselt, kui kirjalikult." Otsusega käis kaasas ähvardus, et peaks astronoom seda rikkuma, ootab teda juba tõsisem karistus.

1632. aastal, olles ise juba 68. aastane, avaldas Galilei kiiresti populaarseks saanud raamatu pealkirjaga "Dialoog kahe peamise maailmavaate üle", kus Koperniku ideed toetav teadlane Salviati vestleb erapooletu ja aruka õpetlase Sagredo ning ennasttäis Aristotelest toetava tegelase Simpliciotoga (tõlkes lihtsameelne). Viimane esitab raamatus tüüpargumente geotsentristiliku ehk maakeskse maailmavaate poolt ning keda kujutatakse sisuliselt intellektuaalselt oskamatu tolana. Aasta peale raamatu ilmumist kästi Galileil ilmuda kohtu ette põhjusel, et "ta peab tõeseks väärat seisukohta, et Päike on maailma keskel." 22. juunil 1633. aastal mõisteti ta süüdi "ilmselges ketserluses" ning tal kästi sellisest ideest taganeda, seda "needa ja jälestada". Karistuseks mõisteti ta elu lõpuni koduaresti. Populaarse, aga tõenäoliselt väljamõeldud legendi kohaselt olevat Galilei peale otsuse kuulmist lausunud itaaliakeelsed sõnad "eppur si muove" ehk "ometigi ta liigub". Ta pidas silmas Maad. Galilei suri koduarestis 1642. aasta 8. jaanuaril. Ta oli siis 77 aastane.

Joseph-Nicolas Robert-Fleury maal Galilei kohtuprotsessist.

Ühes viimases pöördumises oma toona juba elavate kirjast lahkunud sõbrale ja mõttekaaslasele Keplerile kirjutas ta nii: "Ma olen olnud voodis viimased viis nädalat, sunnitud siia nõrkuse ja muude vaevuste tõttu, millest mu kõrge 74 aastane vanus ei luba paraneda. Sellele lisaks (oh meeleheidet!) on minu parem silm - silm millega (lubage mul väita) olen ma teinud nii vägevaid avastusi - jäänud igaveseks pimedaks. Minu vasak silm, mis oli ja on kehv, on muutunud kasutuks sellest pidevalt voolavate pisarate tõttu."

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis Katolik kirik tunnistas, et Galileil oli olnud õigus alles 1992. aastal ehk 350 aastat peale teadlase surma. Selleks ajaks olime me juba ammu külastanud kosmosesondide abil kõiki Päikesesüsteemi planeete, avastanud esimese eksoplaneedi tiirutamas teise tähe ümber ning möödunud oli 23 aastat inimeste esimestest sammudest Kuul. Lisaks oli möödunud aastakümneid avastusest, et Päike on kõigest üks sadest miljarditest tähtedest Linnutee galaktika äärealadel ning, et Linnutee on kõigest üks sadadest miljarditest (kui mitte triljonitest) galaktikatest universumis, millel ei olegi keset.

Keegi ei taha vaadata läbi Galilei teleskoobi. Autor: H. J. Detouche

Jupiter, koos oma nelja Galilei poolt avastatud suurema kuuga on praegu ja tulevatel kuudel nähtaval väga heleda tähena hilisõhtuses ja öises lõunataevas. Planeedi ümber tiirlevad kuud näeb ära isegi binokliga. Kui te ei taha neid vaadata, siis võite alati vabanduseks tuua peavalu.

*Mõned lõigud Piiblist, mis lähevad vastuollu faktidega, et Maa tõepoolest liigub (tiirleb ümber Päikese), mitte ei püsi ühe koha peal ning, et mitte Päike ei liigu meie suhtes, vaid seda teeb Maa pöörlemine.

• Psalmid 93:1 "Issand on riietunud/ta on vöötunud võimusega/ka on ta kinnitanud maailma/et see ei liiguks."
• Psalmid 104:5 "Sa rajasid maa tema alustele/nõnda et see ei liigu/mitte iialgi ega igavesti."
• Koguja 1:5 "Ja päike tõuseb ja päike loojub/ning läheb tagasi oma paika/kust ta jälle tõuseb."

Fotomeenutusi eilsest teleskoobivaatlusest Lõuna-Eesti Postimehe vahendusel. Suur tänu kõigile neile, kes üritusest osa võtsid. Oli väga huvitav ja augustis teeme jälle. Siis peaks vaade planeetidele olema juba palju selgem. Galeriid näeb SIIT:

Tõrva Tule Päevade teleskoobivaatlus Jupiteri, Saturni ja Kuuga

Nagu peaaegu juba Tõrva Tule Päevade traditsiooniks saanud, siis ka sellel aastal on Tõrva Astronoomiaklubi Kaarlimäe tänava lõpus linnasildi kõrval korraldamas üht avalikku teleskoobivaatlust. Nagu eelnevatel aastatel, avaneb täna kõigil huvilistel võimalus läbi teleskoobisilma näha hiidplaneete Jupiteri, Saturni ja nende suuremaid kaaslasi. Lisaks tõuseb koos mainitud planeetidega kõigile tuttav Kuu, mis küll horisondist üle seitsme kraadi ei ulatu, kuid mis on juba peaaegu täielikult valgustatud. Suurendava pilgu heidame peale kindlasti ka talle.

Vaatlus aastal 2019. Ka toona oli teleskoobis Päikesesüsteemi hiiglane Jupiter. Foto: Egon Bogdanov

Vaatlus algab täna kell 22, kuid kuna planeedid ja Kuu tõusevad nägemiskõrgusesse alles kusagil tunnikene hiljem ning sealt edasi muutuvad vaatlusolud üha paremaks, soovitame oma külastuse ajastada pigem südaööle liginevale kellaajale. Natukene hiliseks kisub, aga kes ikka suveõhtul ja -ööl magada tahab. Meie kavatseme teleskoobi või kahega väljas olla kusagil kella poole üheni. Soovitame kaasa võtta kanged sääsetõrjevahendid ja pikad riided (õhtud võivad olla juba jahedad).

Nagu mainitud, siis vaatluspaigaks on linnast välja suunduva Kaarlimäe tänava ametlik lõpp. Seal vasakut kätt tee ääres asuva asulasildi lähistelt põllu servast te meid leiate (kui tõesti ei leia, siis helistage numbril 56568585). Koordinaadid Google Mapsis:

https://maps.app.goo.gl/x1hqkyVsKVaC3f7R6

Teiste Tõrva Tule Päevade üritustega saad tutvuda siin: https://www.facebook.com/torvatulepaevad/

52 aastat Apollo 11 kuumaandumisest

Täna 52 aastat tagasi astusid Kuu pinnale kaks Apollo 11 astronauti. Nende nimedeks Neil Armstrong ja Edwin "Buzz" Aldrin. Kaks meest veetsid Vaikuse baasis kokku 21 tundi ja 36 minutit, peale mida alustasid nad koos meeskonnakaaslase Mike Collinsiga retke tagasi ligi 400 tuhande kilomeetri kaugusel asuvale koduplaneedile. Järgneva kolme aasta jooksul külastas Kuud veel kuus Apollo missiooni, millest viis olid edukad. Ühtekokku on meie kaaslast külastanud 27 inimest, kellest 12 on selle pinnal ka kõndinud.

All ajalooline Apollo 11 missioon fotodes. Täieliku arhiivi missiooniga seotud fotode ja kommentaaridega leiab siit: https://www.hq.nasa.gov/alsj/a11/images11.html

Hubble kosmoseteleskoop asus tagasi tööle

Hubble kosmoseteleskoobi naasmist vaatlevasse astronoomiasse tähistavad need kaks verivärsket fotot kahest "veidrast" galaktikast. Vasakpoolne kannab tähist ARP-MADORE2115-273 ning koosneb kahest parasjagu üksteisega põrkuvast galaktikast. Paremal on ARP-MADORE0002-503, mis kujutab endast hiidspiraalgalaktikat, millel on veidral kombel kolm spiraalharu (tavaliselt on galaktikatel paarisarv harusid). Fotod galaktikatest kuuluvad Washingtoni Ülikooli astronoomi Julianne Dalcantoni vaatlusprogrammi, kes uurib Hubble abil taolisi ebaharilikke galaktikaid. Teised Hubble kiiremad vaatlusobjektid on kerasparved ja Jupiteri pooluste kohal veiklevad virmalised.

Seda, et mida Hubble parajagu vaatleb, saab näha otsepildis siit: https://spacetelescopelive.org/

Hubble kosmoseteleskoop on elus!

Ligi kuu aega on astronoomiahuvilised üle kogu planeedi närviliselt küüsi närinud, kartes, et üks inimkonna parimaid ja kuulsamaid teleskoope - Hubble kosmoseteleskoop - on lõplikult oma optilised kõrvad pea alla pannud. Tänu NASA inseneride ja teadlaste pingutustele on meil aga rõõm teatada, et Hubble on saadud viimaks töökorda ning selle missioon meid ümbritseva maailmaruumi uurimisel saab vähemalt mõnda aega jätkuda.

Seekordsed probleemid Hubblega algasid 13. juunil, kui see sisenes turvarežiimi ning kõik katsed seda äratada luhtusid. Üsna kähku tehti kindlaks, et probleem seisneb teleskoobi juhtarvutis (payload computer), mille ülesandeks on juhtida 500 kilomeetri kõrgusel orbiidil tiirutava teleskoobi teadusinstrumente ning valmistada ette nende poolt kogutud andmeid maapinnale saatmiseks. Näis, et see on teadmata põhjusel ennast välja lülitanud.

Esimesed testid juhtarvuti varuarvutiga näitasid aga, et probleem ei ole mitte arvutis endas, vaid milleski muus. Seega tühipaljas varuarvutile ümber lülitamine viga ei parandaks (Hubblel on praktiliselt igale süsteemile olemas täielik varussüsteem). Mõned päevad tagasi tuvastati viimaks, et viga on tõenäoliselt juhtarvuti küljes asuva voolukontrolleris, mille ülesandeks on varustada arvutit pideva 5 voldise pingega. Kui pinge kontrolleri rikke tulemusel langes, lülitas seda pinget jälgiv süsteem varuarvuti igaks juhuks välja. Tänu sellele, et varuarvutil on omakorda olemas kõik selle tööd toetavad komponendid, otsustati see paar päeva tagasi aktiveerida ning nüüdseks on Hubble taaskord täiesti töökorras. Jääb üle vaid ükshaaval teadusinstrumendid tagasi tööle lülitada ning vaatlusprogrammid taastada.

Märke üle 31 aasta orbiidil veetnud Hubble paratamatust vananemisest on nüüdseks aga kogunenud juba päris palju ning juhul kui selle varujuhtarvutiga peaks midagi juhtuma, siis maapinnalt me enam midagi teha ei saa. Kui algselt oli Hubble disainitud olema teenindatav toonaste USA kosmosesüstikute poolt, siis peale nende pensionile saatmist 2011. aastal on Hubble jäetud omapäi. Võimet teleskoopi füüsiliselt parandada ei ole seega ei NASA-l ega ühelgi teisel kosmoseagentuuril või -ettevõttel. Paljud hoiavad pöialt, et see võiks vastu pidada vähemalt seni, kuni üles saadetakse Hubble mantlipärijaks peetav James Webb nimeline kosmoseteleskoop, mida on ehitatud alates 1996. aastast ning mille maksumuseks on kujunenud juba kümmekond miljardit dollarit. James Webb peaks praeguste plaanide kohaselt kosmosesse jõudma selle aasta novembris.

All video Hubble fotost, mis koosneb 1,5 miljardist pikslist ja millel on näha osakest Andromeeda galaktikast. Tegemist seni kõige teravama fotoga meile lähimast hiidgalaktikast.

Fotot saab ise zoomida siin (olenevalt teie internetiühenduse kiirusest tuleb olla kannatlik): https://esahubble.org/images/heic1502a/zoomable/

Kosmoseprügi Eestimaa taevas

Autor: Üllar Kivila 15. juuli varahommikul kella 1:25 paiku sai Eesti taevas näha huvitavat nähtust, mis õnnestus ka Kundast üles filmida. Leidsime selle filmi kolm päeva hiljem Ilmahuviliste grupist (jagatud autori loal, link: https://www.facebook.com/100002079097502/videos/1547566895636629/). Sama nähtuse nägemise kohta kirjutas meile otse sõnumitesse kaks inimest veel, kuid et neil midagi visuaalset näidata polnud, siis jäi ennist postitus tegemata

Kirjelduste ja visuaali järgi tundub üsna kindlalt tegemist olevat Maa atmosfääri kukkudes laguneva ja põleva kosmoseprügiga. Miks nii arvame? Meteoori kohta liigub objekt liiga aeglaselt - Maa orbiidilt atmosfääri sisenevad satelliidid liiguvad umbes 7-8 km/s, Maaga kokku põrkavad meteoorid aga tüüpiliselt mitukümmend km/s. Ka tükkideks pudenemine on rohkem omane lagunevale satelliidile, meteoorid paistavad pigem kiire sähvatusena.

Ala ja liikumissuund, mille kohal kosmoseprügi langemine toimuda võis. Suund Kundast on videolt tuvastatud, kauguse vahemik vastab objekti asumisele 50-100 km kõrgusel. Lisakommentaarid teistelt, kes ka seda nägid on teretulnud, sest see asukoha määratlus on parimal juhul oletuslik.

Paraku ei õnnestunud meil otsimisest hoolimata tuvastada, millega täpsemalt tegu olla võis - aeg, koht ja suund ühegi suuremates kataloogides oleva tuntud objektiga ei kattunud, kuid see pole ka kuigi üllatav - Maa orbiidil on nimelt tohutus koguses prügitükke - kasutatud raketiastmeid, purunenud satelliitide tükke ja palju muud, millest sugugi mitte kõik kataloogitud ei ole. Hinnanguliselt langeb iga päev maale üks kuni mitu tükki inimtekkelist kosmoseprügi. Valdav enamik langevast materjalist põleb 100-50 km kõrgusel ära ning maapinnani jõuab suuri tükke harva.

Juno möödalend Ganymedesest ja Jupiterist

Juuni alguses sooritas 2016. aastast Jupiteri uuriv Juno nimeline kosmosesond möödalennu hiidplaneedi ja üldse terve Päikesesüsteemi suurimast kuust Ganymedesest, mille mõõtmed ületavad isegi planeet Merkuuri. Viimaste aastakümnete lähim möödalend tõi sondi kuu jäisest pinnast vaid 1064 kilomeetri kaugusele kiirusel 67 tuhat kilomeetrit tunnis. Peale seda suundus see tagasi Jupiteri poole, sooritades sellest juba oma 34. möödalennu. Gaasihiiglase tohutu gravitatsioon kiirendas sondi liikumiskiiruse 210 tuhande kilomeetrini tunnis ning selle vähim kaugus planeedi keerukatest pilvemustritest oli vaid 3400 kilomeetrit.

All on NASA videoanimatsioon möödalendudest nähtuna Juno vaatepunktist. Selle loomisel on kasutatud nii lugematuid Juno enda fotosid, kui ka kavalaid animatsioonivõtteid, mille abil on reaalsete fotokaadrite vahele seatud animeeritud kaadreid, tegemaks nende üleminekud sujuvaks nagu ühes videos olema peaks.