30 aastat esimesest kohtumisest asteroidiga

Kui pühapäeval 75 aastat tagasi tegi ameeriklaste poolt modifitseeritud V-2 rakett esimese foto kosmosest (105 kilomeetri kõrguselt oma koduplaneedist), siis täna 30 aastat tagasi külastas Jupiteri orbiidile teel olnud Galileo sond asteroid Gasprat. Ajaloo esimese möödalennu käigus asteroidist möödus Galileo sellest 1600 kilomeetri kauguselt suhtelisel kiirusel 8 kilomeetrit sekundis. Kuna Galileo kaamerate nägemisulatus oli küllaltki kitsas (5 kraadi) ning Gaspra täpne asukohta möödalennu hetkel teada 200 kilomeetrise veamarginaaliga, oli kogu ettevõtmise suurimaks probleemiks, et asteroidile lähemal kui 40 tuhat kilomeetrit asudes ei oleks sond teadnud kuhu täpsemalt oma kaamerasilma suunata. Teedrajavat, nii-nimetatud optilist navigatsiooni kasutades suudeti siiski asteroidi orbiiti jooksvalt täpsustada ning esimesed lähifotod asteroidist jäädvustada. Neist parim suudeti teha kauguselt 5300 kilomeetrit, mis lubas Gaspra pinnal eristada kuni 54 meetrise läbimõõduga detaile ning tänu asteroidi suhteliselt kiirele pöörlemisele (periood 7h) õnnestus selle pinnast üles pildistada kusagil 80 protsenti.

Galileo sondi lähenemine asteroid Gasprale.

Galileo kaamerate ja muude instrumentide kaudu saime teada, et 18 kilomeetrit pikk ja 10 kilomeetrit lai Gaspra on üsna levinud S-tüüpi (kivine) asteroid, mis on lisaks arvukatele kraatritele kaetud mitme suhteliselt tasase alaga. Siiani pole päris kindel, et kas need on moodustunud asteroidi praktiliselt olematus gravitatsioonis toimunud kokkupõrgete käigus või pärinevad need ajast, kui Gaspra murdus (pigem siis löödi) lahti mingist suuremast asteroidist. Kusjuures olles tekkinud suhteliselt hilises kokkupõrkes, kuulub Gaspra niinimetatud Flora asteroidide perekonda, mille kõige kuulsamaks liikmeks arvatakse olevat asteroid, mis lõpetas 66 miljonit aastat tagasi Maaga põrgates dinosauruste valitsemisaja. Gaspra ise tiirleb õnneks stabiilsel orbiidil Marsi ja Jupiteri vahelise asteroidide vöö sisemistel aladel (2,2 aü-d, periood 3,29 aastat) ning otsest ohtu meie valitsemisajale ei kujuta.

Lähima foto Gasprast tegi Galileo asteroidist 5300 kilomeetri kauguselt.

513 Gaspra avastati 1916. aastal vene astronoom Grigori Neumini poolt, kes andis sellele nime Musta Mere ääres asuva suvituspaiga järgi, mida külastasid regulaarselt tema kaasaegsed Maksim Gorki ja Lev Tolstoi.

Galileo sondi trajektoor teel Jupiteri orbiidile. Selleks sooritas sond ühe möödalennu Veenusest ja kaks Maast. Gaspra orbiit on tähistatud helesinisega.

Avastada võidi esimene eksoplaneet teises galaktikas

Eksoplaneete ehk planeete, mis tiirlevad teiste tähtede ümber on praeguse seisuga avastatud üle 4000 ja nende arv tõuseb pidevalt. Kõik need on aga avastatud tähtede ümbert, mis kuuluvad meie Linnutee galaktikasse, kusjuures neist enamus asuvad Maast vähem kui 3000 valgusaasta kaugusel - kosmilises mõttes meie naabruskonnas. Nüüd on viimaks leitud üsna häid tõendeid eksoplaneedist teises galaktikas, mis asub meist 28 miljoni valgusaasta kaugusel.

Jutt käib suhteliselt kuulsast galaktikast tähisega Messier 51 ja hüüdnimega Veekeerise galaktika, mille leiab Suure Vankri tiputähest Alkaidist mõne kraadi kauguselt ning mida koos selle vahetu naabri NGC 5195-ga võib vaadelda amatööteleskoobi või isegi korraliku binoklipaari abil. Tegemist spiraalgalaktikaga, mille läbimõõt on umbes 70 tuhat valgusaastat ning mis sisaldab sadakond miljardit tähte. 1845. aastal tuvastas astronoom William Parsons selles esimese uduna (toona arvati, et galaktikad on Linnutees asuvad moodustised) spiraalstruktuuri, kuigi selle ja teiste udude tõelise olemuse mõistmiseni kulus veel veidi üle poole sajandi.

Veekeerise galaktika M51 ja selle kaaslane NGC 5194 nähtavas valguses Hubble kosmoseteleskoobi vahendusel.

Seniavastatud (Linnutee) eksoplaneetidest enamus on leitud niinimetatud transiidi või eestipäraselt ülemineku meetodil. Selleks jälgitakse massiliselt ja pidevalt meile suhteliselt lähedal asuvate tähtede heledust ning kui neist mõne heledus äkiliselt ja perioodiliselt langeb, saab järeldada, et selle ümber tiirleb planeet, mis liigub vahepeal tähe ja meie vahelt läbi. Languse määr annab infot planeedi suuruse kohta ja perioodist saab järeldada kaua sellel ühe tiiru tegemiseks kulub. Sellel meetodil on aga tõsiseid piiranguid. Esiteks peab vaatlema korraga väga paljusid tähti, kuna neist vaid murdosal tiirlevad planeedid sellises tasandis, mis lõikub juhuslikult meie vaatesuunaga. Teiseks ei saa selle abil tuvastada väga kaugel asuvaid eksoplaneete, kuna nende poolt põhjustatud langus ematähe valguses on enamasti väga väike ning detektorid ei suuda seda nõrkade ja kaugete tähtede puhul tuvastada. Teistes galaktikates asuvate üksikute tähtede valgus on aga niivõrd nõrk, et tänapäevase tehnoloogia abil me nende puhul planeedi ülemineku tuvastamisest rääkida ei saa.

Esimese teises galaktikas avastatud planeedikandidaadi arvatav orbiit röntgenkaksiku ümber. Nool näitab meie vaatesuunda Maalt.

Ameerikas Cambridges asuva Harvardi ja Smithsoniani Astrofüüsika Keskuse astronoomid on aga juba mõni aeg otsinud eksoplaneete kasutades pisut teistsugust lähenemist. Nimelt on nad vaadelnud tähti, mida nimetatakse heledateks röntgenkaksikuteks. Need on üksteise ümber tiirlevad kaksiktähed, millest üks on oma elu lõpus supernoovana plahvatanud ning sellest on järele jäänud kas neutrontäht või must auk. Asudes oma kaastähele piisavalt lähedal, tõmbavad need tihedad tähejäänukid teiselt tähelt ainet enda lähistele, kus see kuumeneb ning hakkab kiirgama tugevas röntgenkiirguses. Sellist sorti kiirgust on võimalik registreerida väga kaugete vahemaade tagant kasutades selleks NASA Chandra röntgenobservatooriumit, mis on viimased 22 aastat Maa orbiidilt taevast jälginud. Kuna taoliste kaksiktähtede röntgenallikas on suhteliselt pisike ja mõõtmetelt võrreldav eksoplaneedi endaga, võib nende ümber tiirlev planeet meie vaatenurgast selle enamuses või täielikult kinni katta.

All animatsioon planeedi üleminekust röntgenkiirguses säravast neutrontähest või mustast august:

Aasta tagasi, peale sadade teistes galaktikates asuvate röntgenkaksikute jälgimist, leidis eelmainitud töörühm ühe sellise eksoplaneedisüsteemi kandidaadi Veekeerise galaktikast, mis kannab tähist M51-ULS-1. Selles süsteemis tiirleb must auk või neutrontäht ümber sinise hiidtähe, mille mass on umbes 20 Päikest. Vaatlused Chandraga näitasid, et eelmine aasta kadus selle süsteemi röntgenallikas umbes kolmeks tunniks täielikult ära. Kuigi sarnastele langustele röntgenkiirguses on ka teisi seletusi (gaasi- või tolmupilv), on töörühm peale pikki analüüse piisavalt enesekindel väitmaks, et tegemist võib olla kaksiktähe ümber tiirleva kusagil Saturni mõõtu planeediga, millele kulub ühe tiiru tegemiseks ligikaudu 70 aastat.

Täielikust kindlusest (kui selline asi üldse eksisteerib) on asi muidugi veel kaugel ning iga väga suur avastus vajab ka väga häid tõendeid. Paraku tähendab kahtlustava planeedi 70 aastane tiirlemisperiood, et me peame ootama kusagil 69 aastat, enne kui see taaskord röntgenallika eest läbi läheb (kui läheb) ning selle olemasolu kinnitust leiab. Töögrupp on seetõttu palunud teistel astronoomidel nende andmed ja analüüsid eriti ettevaatlikult ja skeptiliselt üle vaadata, kuna mida karmimale kriitikale teooria vastu peab, seda tõsiseltvõetavam see kokkuvõttes on.

Kõnealuse röntgenkaksiku asukoht Veekeerise galaktikas. Vasakpoolne foto röntgenkiirguses, parempoolne optilises ehk nähtavas.

Samal ajal jätkavad nemad ja kindlasti varsti ka teised astronoomid röntgenkaksikute vaatlusi teistes galaktikates. Teiste hulgas meile lähimas Andromeeda hiidspiraalgalaktikas, kust võidakse juba peagi leida ka lühema perioodiga planeedikandidaate.

Link uurimusele: https://arxiv.org/pdf/2009.08987.pdf

Valgustatud planeet Marss

Peaaegu täielikult Päikese poolt valgustatud planeet Marss nähtuna Araabia Ühendemiraatide kosmosesond Hope pardalt. Foto tegemise hetkel (18. juuli, 2021) asus see planeedist 20 260 kilomeetri kaugusel. Planeedi vasakus servas paistavad reas kolm Marsi hiigelvulkaani ning Päikesesüsteemi suurim vulkaan Olympos Mons neist veidi eemal ülal.

Orioniidid täiskuuga taevas

Kui eelseisev öö kellegi jaoks unetu ja selge tuleb (prognoosid Eesti kohta kuigi optimistlikud ei ole) tasub jälle taevasse jõllitada, sest meie planeet on taaskord külastamas orioniidide meteoorivoolu. Kui tänavu hele täiskuu vaatemängu mõningal määral ära ei rikuks, võiks ööl vastu homset ära näha kusagil 20 meteoori tunnis.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kiviklibusest rusupilvest Maa igal aastal läbi kihutab. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" välja näivad kihutavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju meie ida-lõunasuunalise silmapiiri kohale alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Kusjuures seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Orioniidide esinemise vahemikuks peetakse aega 2. oktoobri ja 7. novembri vahel, kuid selle suhteliselt lühike ja intensiivne kõrghetk jõuab kätte iga aasta 21.-22. oktoobril.

Eelmise aasta orioniidid Slovakkia ammukustunud vulkaanide kohal. Autor: Petr Horálek. Fotost saab lähemalt lugeda siit: https://www.petrhoralek.com/?p=22076

Lucy kosmosesond teemantidega taevas

Autor: Üllar Kivila Tuntud biitlite loo „Lucy in the Sky with Diamonds“ pealkiri on tõeks saanud. 16. oktoobril startis USAst Canaverali neemelt kosmosesond Lucy, mis uurib järgneva 12 aasta jooksul kokku kuut erinevat asteroidi. Üks Lucy pardal olevatest teadusinstrumentidest, L’TES, mis mõõdab asteroidide pinnatemperatuuri ja soojusliku inertsi, sisaldab optilise elemendina sünteetilist teemanti.

Selle sondi nime saamislugu on üpris pikk ja käänuline. 1974. aastal avastas paleoantropoloog Donald Johanson Etioopiast üle 3 miljoni aasta vanuse osalise skeleti, mis kuulus inimese kaugele eellasele, australopiteekusele. Väljakaevamiste laagris olevat sageli ja valjult „Lucy in the Sky with Diamonds“ kõlanud ning selle järgi saigi tänaseks üle maailma tuntud fossiil enda nime – Lucy. Pea pool sajandit hiljem kannab sama nime uus kosmosesond, mis läheb uurima meie Päikesesüsteemi fossiile – asteroide. Erinevalt suurtest planeetidest, mille koostis ja välimus on Päikesesüsteemi moodustumise ajast saati palju muutunud, on asteroidid säilitanud suure osa oma algupärasest olemusest. Mida kaugemal Päikesest need tiirlevad, seda enam.

Tabel Lucy missiooni külastatavate asteroididega ja möödalendudega Maast.

Lucy ambitsioonikas missioon näeb ette enamate taevakehade külastamist, kui ükski teine kosmoseaparaat seni suutnud on. 12 aasta pikkuse missiooni põhiplaan näeb ette möödalende ühest klassikalise asteroidivöö asukast (52246 Donaldjohanson, nimetatud Lucy fossiili avastaja järgi) ning viiest Jupiteri orbiidil tiirlevast nn troojalasest. Viimased on teaduslikust seisukohast eriti huvitavad, sest neid pole külastanud ükski kosmoseaparaat. Ka ühe uue põhivöö asteroidi lähikülastus pole väheoluline, sest nende mitmemiljonilisest koguarvust on lähemalt uuritud vaid umbes kümmet.

Nagu paljude Päikesesüsteemi välisosa poole suunduvate missioonide puhul paraku tavaks on, tuleb Lucy avastuste nägemiseks omajagu oodata. Alles 2025. aasta aprillis toimub esimene möödalend eelnevalt mainitud 52246 Donaldjohansonist ning tõeliselt põnevaks läheb 2027.-2028. aastatel, mil Lucy lendab järjest mööda neljast Jupiteri 4. Lagrange’i punkti troojalasest. Veel pool kümnendit hiljem, 2033. aastal, jõuab Lucy teisele poole Jupiteri (5. Lagrange’i punkti), kus on planeeritud möödalend omapärasest suurest kaksikasteroidist – 617 Patroklos-Menoitos. Pärast seda on Lucy edasine plaan määramata, kuid sond jääb orbiidile, mis viib selle iga 5 aasta tagant kummagi Jupiteri troojalaste parve juurde, läbides vahepeal ka asteroidide põhivööd, seega kui tehnika alt ei vea, on veel kohtumised veel enamate taevakehadega võimalikud.

Lucy vahetult enne Atlas V kanderaketi lastiruumi pakkimist. Stardi ajaks volditi sondi päikesepaneelid kokku ning pärast starti pidid need iseseisvalt avanema.

Viimase info kohaselt mõlemad paneelid küll avanesid täies ulatuses, kuid üks ei lukustunud jäigalt. See ei tohiks missiooni olulisel määral mõjutada.

Kunstniku nägemus Lucy kosmosesondist teel asteroidide poole. Sondi kõige olulisem osa on selle kaks suurt päikesepaneeli, kumbki 7,3 m läbimõõduga. Kahe paneeli kogupindala on umbes 51 m², kuid Jupiteri kaugusel Päikesest toodavad need vaid 500 W energiat. (Maa läheduses oleks energiatootlikkus u 25 korda suurem).

Lucy teadusinstrumentide platvorm, mis koosneb suuremalt jaolt erinevatest teleskoopidest, mille taga olevad instrumendid jäädvustavad möödalendudel asteroide nähtavas ja infrapunavalguses. Instrumentide platvorm asub pöörleva liigendi otsas, võimaldamaks seda vaadeldava objekti poole suunata ilma ülejäänud sondi pööramata.

Infrapuna-spektromeeter L'TES, mille optika sisaldab sünteetilisest teemandist kiirtejagajat justkui austusavaldusena biitlitele.

Jupiteri troojalased - Lucy missiooni sihtmärk - on kaks suurt asteroidide pilve, mis asuvad asteroidide põhivööst eraldi Jupiteri orbiidil 4. ja 5. Lagrange'i punktis.

Nende asteroidide päritolu ei ole täpselt selge - kuigi tegu on üsna kindlalt Päikesesüsteemi moodustumise ajast ülejäänud materjaliga, ei ole täpsemalt teada, millisest planeeditekke piirkonnast või millal Jupiter need kinni püüdnud on. Maapealsete teleskoopide vaatlused annavad alust arvata, et need võiksid pärineda Päikesest kaugemalt kui põhivöö asteroidid ning koosneda seega paremini säilinud ürgsest materjalist.

Lucy missiooni tulemused võivad vastata paljudele küsimustele meie Päikesesüsteemi tekkimise protsessi kohta ning selgitada praegu segast perioodi süsteemi nooruses, mil esimesena valminud hiidplaneetide orbiidid muutusid ning nende rändamine läbi noore Päikesesüsteemi viis tänaste siseplaneetide - sealhulgas Maa - tekkimiseni. 

Lucy trajektoor 12 aasta pikkuse põhimissiooni jooksul. Nagu paljud teised kosmoseaparaadid, kasutab Lucy planeetide gravitatsiooniväljade abi, et kosmoses manööverdada. Kaks möödalendu Maast kolme aasta jooksul pärast starti suunavad sondi Jupiteri troojalaste poole ning 2030. aastal kasutab Lucy uuesti Maa abi, et ühest troojalaste parvest teise lennata.

Jupiter sai järjekordse tabamuse

Alles 13. septembril nägime videoklippe ja fotosid kuidas Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter komeedi või asteroidiga pihta sai. Möödunud reedel (15. oktoober) salvestas grupp Jaapani astronoome järjekordse tabamuse, kus hiidplaneedi ülemistes kihtides tundmatu kosmosekivi heleda ja umbes 4 sekundit kestva sähvatusega ära põleb või plahvatab.

Alloleva videoklipi (kokkupõrge 8ndal sekundil) autoriks on Jaapani astronoom Ko Arimatsu, kes kasutas Jupiteri filmimiseks Celestron C11 teleskoopi ja isevalmistatud programmi, mis tuvastab hiidplaneedi atmosfääris ootamatuid sähvatusi.

Arvatakse, et aastas tabab Jupiteri üle kuue asteroidi ja komeedi, mille läbimõõt ületab 10meetrit.

Boliid Kanada järve kohal

Mõnikord veab. Fotograaf Hao Qin oli parasjagu jäädvustama Kanadas Albertas asuvat maaililist Louise järve, kui pika säriajaga tiksuma seatud kaadrisse ilmus kõige heledam meteoor, mida fotograaf (ja tema kaamera) elus näinud oli. Selliseid kesmisest kogukamaid ja seega üliheledaid meteoore nimetatakse vahel ka boliidideks või tulekeradeks. Paraku ühest definitsiooni nende iseloomustamiseks veel kokku lepitud ei ole. Boliidi osas kohtab vahel tingimust, et see peab olema hetkeks vähemalt sama hele kui täiskuu, tulekera aga heledam kui kõige heledam Maa taevas särav planeet*. Raske öelda, et kui hele antud meteoor oma tipus oli, aga ilmselt jääb see kuhugi kahe definitsiooni vahele.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/.../2110/FireballAlberta_Qin_5568.jpg

*suurim näiv heledus ehk magnituud (mag) on logaritmine skaala taevas paistva taevakeha näiva suuruse määramiseks. Ebaintuitiivselt käib see tagurpidi, mis tähendab, et mida väiksem arv seda heledam. Näiteks Päike on selle järgi -26, täiskuu -12,9, Veenus -4,14, Jupiter -2,2, Siirius -1,47, Vega +0,03, Andromeeda galaktika +3,44, Uraan +6,03. Sealt edasi üle +6,5 muutub objekt nii nõrgaks, et keskmine inimene ei suuda seda enam silmaga eristada.

Astronoomiaklubi astrofoto: Kolmnurga (M33) taastöötlus

Kui ilm on nii vihmane, et teleskoop ämbri kombel vett täis sajaks, tuleb hilistel öötundidel arvuti taha istudes ette võtta vanad pildid ja neid varasemalt hoolsamalt töödelda. Siin eelmise aasta augustis ja septembris jäädvustatud foto uusversioon M33 ehk Kolmnurga galaktikast. Tegemist meie galaktikagrupi kolmanda suurema liikmega (Andromeeda ja Linnutee järel), mis arvatakse olevat Andromeeda satelliitgalaktika ning mis asub meist kusagil 2,73 miljardi valgusaasta kaugusel. Selle läbimõõduks pakutakse umbkaudu 60 tuhat valgusaastat ning tähtede koguarvuks 40 miljardit*. Selle korrapärastes spiraalharudes näib parasjagu käivat väga aktiivne täheteke.

Toruks 203mm/1200mm Newton skeemiga teleskoop, monteeringuks EQ6R-Pro ning fotokaks Nikon D5600. Foto tegemiseks kulus 39x3min säri, ISO 1600, umbes 50 tumekaadrit ja 20 bias kaadrit. Kaadrite ladumiseks programm nimega Deep Sky Stacker ja järeltöötluseks PixInsight+Photoshop.

*Tugevalt piiratud inimloomadena puudub meil intuitiivne võime mõista, et kui suur arv on näiteks miljard. Heaks näiteks on see, et kui üks miljon sekundit on kusagil 11 päeva, siis üks miljard sekundit on 31,7 aastat. Seega kui me sooviksime kõikidele Kolmnurga galaktikas asuvatele tähtedele (millest enamike ümber tiirlevad ka planeedid) anda mingi nime või vähemalt tähise ja me suudaksime seda teha tempos üks täht sekundis, läheks meil ligi 2000 aastat, et selle nimekirjaga ühele poole saada. Andromeeda puhul kuluks samale ülesandele peaaegu 32 000 aastat ehk kaugelt kauem, kui meie kirjapandud ajalugu. Galaktikaid on muidugi kõikjal meie ümber ja nende koguarv vaadeldavas universumis on tagasihoidlike hinnangute kohaselt triljoni kandis. Triljon on miljon miljonit.

James Webb kosmoseteleskoop saabus kosmodroomile

Teisipäeval jõudis kaks kümnendit ehitatud ja peaaegu absurdselt läbitestitud James Webb kosmoseteleskoop viimaks Prantsuse Guajaanas asuvale ESA kosmodroomile. Et California osariigist alguse saanud 9300-kilomeetrine merereis viis 10 miljardit dollarit maksnud teleskoobi läbi Panama kanali ning läbi vete, kus tegutsevad piraadid, hoidis NASA 16 päeva kestnud retke toimumisaja ja täpse marsruudi hoolikalt saladuses. Nüüd võib rahuliku südamega öelda, et teleskoopi ei varastatud ära, selle peeglid on terved ja käivad ettevalmistused selle pakkimiseks Ariane 5 nimelise kanderaketi trümmi. Kui kõik läheb viperusteta, siis aeg hinge kinni hoida saabub millalgi 18. detsembri pärastlõunal. Ja ega ka pärast starti veel hingamisega jätkata ei tasu, sest teleskoobi eesmärgipärasest seisukorrast saame me teada alles järgmise aasta juulis, kui see on Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel asuvasse Lagrange L2 punkti jõudnud, ennast seal täielikult lahti voltinud ning kõik vajalikud testid ja kalibratsioonid läbinud...

James Webb Prantsuse Guajaanas Kourous

Webb saabub laeval Prantsuse Guajaana sadamasse.

Ariane 5 kanderakett.

Kunstniku nägemus teleskoobi eraldumisest raketist.

Kunstniku nägemus täielikult töökorda seatud James Webbi kosmoseteleskoobist asumas Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel asuvas Lagrange L2 punktis, kus see saab tiirelda ümber Päikese samas rütmis kui Maa (paistab taamal).

Pikemalt kirjutas Üllar Kivila selle teleskoobi sünnist, olemusest ja tähtsusest vaatlevale astronoomiale siin: https://www.astromaania.ee/.../james-webbi...

Suur Magalhãesi pilv

Selle suurepärase lainurkfoto lõunapoolkera taevas asuvast Suurest Magalhãesi pilvest tegi Uus Meremaa astrofotograaf Mathew Ludgate kogudes selle tarbeks valgust kokku 13,5 tundi. Ta kasutas selleks RST-135 monteeringut, 200mm (f/2) Nikoni objektiivi ja ASI6200mm Pro astrokaamerat.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/73l5xa/0/?nc=group&nce=77

Suure Magalhãesi pilve näol on tegemist meist kusagil 160 tuhande valgusaasta kaugusel asuva kääbusgalaktikaga, mis peaks Linnuteega põrkuma ja ühinema umbes 2,4 miljardi aasta pärast. See sisaldab oma 14 tuhande valgusaastase läbimõõdu juures ligikaudu 30 miljardit tähte. Antud ülipika säriajaga fotolt on hästi näha, et galaktika on täidetud lisaks olemasolevatele miljarditele tähtedele ja nendest koosnevale S-kujulisele spiraalmustrile (või õigemini selle jäänukile) sadade hiiglaslike udukogude ja nende süsteemidega, kus gravitatsioon pressib gaasist ja tolmust kokku uusi tähti. Kord juba süttinud noored tähed valgustavad udukogusid seestpoolt, andes neile iseloomuliku värvuse, mis sõltub paljuski vesinikust raskemate keemiliste elementide osakaalust nendes. Neist kõige vägevam ja heledam on foto vasakus küljes ja all asub Tarantli udukogu (30 Doradus), mille läbimõõt on peaaegu 1000 valgusaastat ja mis on nii hele, et kui see asuks meist sama kaugel kui näiteks öösiti lõunataevas paistev Orioni udukogu (kaugus ca 1300 valgusaastat), siis see heidaks nähtavaid varjusid. Selle poolest on Tarantli udukogu terve Kohaliku grupi (Linnutee, Andromeeda, Kolmnurga galaktika ja mitukümmend kääbusgalaktikat) suurim. Arvatakse, et kuna Tarantli udukogu asub kääbusgalaktika liikumissuuna eesmises osas, on selle aktiivsus seotud lööklaine ja rõhuga, mida galaktikatevaheline gaas ja tolm sealse piirkonnaga suurel kiirusel põrkudes tekitab. Suurema osa fotolt nähtavate udukogude tähistega saab tutvuda siin (fotod ei ole samas orientatsioonis): https://upload.wikimedia.org/.../commons/3/3c/Eso1021d.jpg

Palja silmaga paistavad Suur Magalhãesi pilv koos oma väiksema naabriga (Väike Magalhãesi pilv) välja nagu udused tähtede suhtes liikumatud pilved lõunapoolkera Kuldkala ja Lavamäe (Dorado/Mensa) ning Tuukani ja Lõunahüdra (Tucana/Hydrus) tähtkujude piiridel. Suur Magalhãesi pilv hõivab taevas umbes 20 täiskuu laiuse ala ning tema pisem kaaslane on umbes 8 täiskuu laiune. Tänu oma lähedusele on Suur Magalhãesi pilv kõige enimuuritud (kääbus)galaktika.

Kuigi pilvesid on tõenäoliselt tuntud antiikaegadest ning kirjalikult mainis neid 964. aastal pärsia astronoom Abd Al-Rahman Al Sufi, pärineb kääbusgalaktikate tänapäevane nimi portugali maadevastaja Fernão de Magalhãesilt, kes neid oma ümbermaailmareisil 1519. aastal märkas ning nende olemasolust esimese eurooplasena laiemalt kirjutas.