Tähistaevas jaanuaris 2024

Vana-roomlaste kahenäolise jumala Januse järgi nime saanud kuu saabumine tähendab, et meie planeedi mõtteline tiir ümber Päikese on saanud alguse. Ühtlasi on jaanuar esimene tõeline talvekuu. Rahvasuus on see tuntud kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.

Võrreldes kahe viimase sügiskuuga, mil taevast on katnud suhteliselt pidev pilvevaip, pakub jaanuar meile tõenäoliselt selgemat öötaevast. Kuigi talvine pööripäev on möödunud ja ööd muutuvad üha lühemaks, ei tasu karta veel kalli pimeda aja kadumist; ööpäevaselt ületab see valget kuni kevadise pööripäevani.

Varaõhtusest lõunataevast leiame lisaks idast läände ulatuvale Linnuteele veel sügisöid meenutavad Pegasuse, Andromeeda, Perseuse, Kalade, Jäära ja Vaala tähtkujud. Hilisõhtuteks on need asendunud ohtralt heledaid ja tuntud tähti sisaldavate talviste Karjase, Sõnni, Orioni, Suure ja Väikse Peni ja Kaksikute tähtkujudega. Neist kõige madalamas Suures Penis särab ja tüüpiliselt ka vilgub tähistaeva kõige heledam täht Siirus, mida rahvasuus Orjatäheks kutsutakse.

Ida poolt näeme tõusmas tasapisi kevadet kuulutavaid Lõvi, Vähki, Jahipenisid, Bereniike juukseid ja Neitsit. Nendest leiame juba ohtralt kaugeid galaktikaid ja Linnutee orbiidil tiirlevaid kerasparvi. Selleks ajaks kui päike oma kumaga juba idataevast valgustab, on needki lõunataevasse jõudnud. Kui pimeduse saabumisest selle lõpuni otse pea kohale vaadata, siis sealt käivad Põhjanaela ümber tiirleva karusellina läbi Kefeus, W-kujuline Kassiopeia, Kaelkirjak, Ilves ning viimaks Suur Vanker.

Vöö ja mõõgaga sõdalane

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on astronoomilises mõttes liiga rikkalik piirkond, et sellel mitte pikemalt peatuda. Tegemist on ikkagi tõenäoliselt maailma kõige tuntuma tähtkujuga, mis paistab peaaegu taevaekvaatoril asudes mingil määral pooluselt pooluseni. Meie laiuskraadidel ületab tema kuulsust vaid ilmselt Suur Vanker ehk Suur karu.

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kes peale saatuslikku skorpionipistet Zeusi poolt taevasse tõsteti, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on raske elusat pilti manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad, nende nelja tähe keskel asub kolmest reas asuvast tähest Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.

Kui Orioni vöölt rippuvat „mõõka“ mitme tunni vältel teleskoobiga pildistada, muutub seal värvilisena nähtavaks võimas Orioni udukogu ehk M42 ja selle kohal asuv Jooksva mehe udukogu ehk Sh2-279. Tegemist on paikadega, kus kosmilisest tolmust ja gaasist kukuvad kokku uued tähed. Juba tekkinud noored ja massiivsed tähed, nagu näiteks Orioni keskel paistev niinimetatud Trapetsi täheparv, valgustab ja ergastab ülejäänud udukogu seestpoolt. Kõige all paistab pisikene tähtede grupp tähisega NGC 1980. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viimasest 70 korda kaugemal (umbes 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on elupäevade lõppu jõudnult paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema serv Jupiterini.  Betelgeus peaks astronoomilises mõttes iga hetk supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib ta mõneks ajaks muutuda taevas sama heledaks kui täiskuu.

Orioni vöö kolm tähte - Alnitak, Alnilam ja Mintaka - on samuti hiidtähed, mis asuvad meist vahemikus 1200 - 2000 valgusaasta kaugusel. Neist vasakpoolsema vahetust ümbrusest leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33*), mille hüüdnimi tuleb ühest sealse tumeda pilve siluetist. Selle kõrval paistab Leegi udu (NGC 2024), mida Alnitak oma võimsa kiirgusega hõõguma sunnib. Palja silma ega ka enamike teleskoopidega neid paraku näha pole.

Kuigi silmale paistab Orioni mõõk koosnevat kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni suure udukogu ehk M42 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede kogum - Trapetsi täheparv. Oma läheduse ja näilise suuruse tõttu on Orioni udukogu üks hobiastronoomide meelisobjekte, kuna selle nägemiseks piisab binoklist. Samast tähtkujust leiab udukogusid veelgi. Näiteks Orioni udu kohal paistab Jooksva mehe udukogu, seda sisaldava "mõõga" all asub NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju paremast servast leiab udukogu tähisega NGC 1788 ja Hobusepeast Betelgeuse poole liikudes värvilise M78 udukogu. Orioni „nuia“ kõrval asub NGC 2174, mida kutsutakse ka Ahvipea udukoguks ning Riigeli kõrval peegeldusudu IC 2118, mis kannab Nõiapea udukogu nime.

Kokkuvõttes asuvad kõik need objektid kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegadega fotodel piirab Orioni suur punakas kaar, mida nimetatakse Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida Trapetsi täheparve hiidtähed isegi sadade valgusaastate kauguselt helendama panevad.

Orioni vöö kõige idapoolsema tähe Alnitaki ümbruses paistab kaks võrdlemisi kuulsat udukogu. Neist vasakpoolsem kannab nime Leegi udu (NGC 2024), mille on helendama sundinud sinine ülihiidtäht Alnitak ise. Paremal paistab tumedaid tolmuseid piirkondi sisaldav Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille hüüdnime põhjust pole ilmselt raske ära arvata. Kaks pisemat ja sinakamat laiku Hobusepea all on niinimetatud peegeldusudud, mis kannavad tähiseid NGC 2023 ja IC 435. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Suured, kuumad ja väikesed planeedid

Planeetide seis on üldjoontes sarnane eelneva kuuga. Pimeduse saabudes paistab edalas veel rõngastatud Saturn, mille vaatlemisega tasub pigem kiirustada, kuna paar tundi hiljem on see loojunud. Umbes samal ajal jõuab lõunataevas oma kõrgeimasse punkti sel ajal kõiki tähti heleduse poolest ületav Jupiter. Selles suhtes on unisematele planeedihuvilistele tegemist kõige mugavama ajaga seda hiidplaneeti ja selle nelja suurimat kaaslast teleskoobiga uurida.

Hommikuses kagutaevas paistab endiselt planeet Veenus ehk Koidutäht, mis vaatamata välisele ilule omab Päikesesüsteemi kõige kuumemat ja tihedamat atmosfääri. Enamik allveelaevadest puruneks Veenuse pinnal otsekui paberist torud ning tsink ja plii voolaksid sulametalli ojadena. Paraku hakkab Veenus meist orbiidil nüüdseks juba nii kaugele ette jõudma, et kuu lõpuks leiab selle vahetult enne päikesetõusu juba väga madalalt kagutaevast.

Nagu alati, siis kauged jäähiiud Neptuun ja Uraan, mille asuvad vastavalt Kalades ja Jääras, jäävad inimsilmade jaoks liiga nõrkadeks objektideks. Kuulus Marss liigub aga endiselt Maast teisel pool Päikest, mis muudab selle meie jaoks vähemalt optilises mõttes kättesaamatuks.

Jaanuari esimeses pooles muutub silmaga nähtavaks aga Päikesesüsteemi kõige pisem ja Päikesele lähim planeet Merkuur, mis meenutab nii mõõtmete kui välimuse poolest Kuud. Kuna Merkuur tiirleb Päikesele pea kolm korda lähemal kui Maa, õnnestub meil seda näha vaid niinimetatud maksimaalsete eemaldumiste käigus, mil planeedi orbiit selle meie vaatenurgast Päikesest võimalikult kaugele ühele või teisele poole toob. 12. jaanuariks saavutab Merkuur suurima läänepoolse eemaldumise (elongatsiooni), kui see paistab vahetult enne päikesetõusu viimasest 23,5 kraadi lääne pool. Välimuselt üht heledat tähte meenutavat Merkuuri tasub otsida sel ajal vahetult enne päikesetõusu madalalt kagusuunast.

Meteoorivooludest väärivad märkimist kvadrantiidid, mille idealiseeritud tingimustele vastav tunniarv võib maksimumis küündida isegi 200-ni. Paraku on 4. jaanuril tipneva meteoorivoolu kõige magusam aeg vaid paaritunnine ning meteoorid suhteliselt nõrgad. Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, kus meteoorivoolu avastamise hetkel asus nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.

Aeg kurvis kihutada

3. jaanuaril kell 3:38 jõuab Maa orbiidil periheeli ehk punkti, kus tema kaugus Päikesest on aasta väikseim. Selle aasta periheelis asume Päikesest 147 100 632 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 099 968 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Kuigi kindlasti paljudele see nii ei tundu.

Kui Päikest pildistada sama suurendusega jaanuari alguses ja juuli alguses, siis on võimalik näha, et teisel juhul on selle mõõtmed kusagil 3,3 protsenti kahanenud. Põhjus selleks on, et juulis asume me Maaga Päikesest kusagil viis miljoni kilomeetrit kaugemal (afeelis) kui jaanuaris (periheelis). Võltsvärvides foto näol on tegemist selle efekti illustratsiooniga. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomikalubi Tehnika: Bresser Messier NT-203/1200, ZWO ASI071MC-Pro

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti suuremaks kui juulis. Kui teha jaanuaris ja juulis päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto, siis saab selles igaüks ka ise veenduda.

*lühendite ja numbrikombinatsioonidega on täpsustatud süvataeva objektide kataloogitähised. Levinumad sellised on Messier (M), New General Catalogue (NGC) ja The Index Catalogue (IC). Neid kasutavad enamikud puldist juhitavad hobiteleskoobid.

Gravity 1 raketi esmalend

Mõned tunnid tagasi startis Kollasel merel asuvalt spetsiaalselt laevalt esmakordselt Hiina kosmosettevõtte Orienspace rakett Gravity 1. Tegemist võimsaima Hiina eraettevõtte poolt arendatud raketiga ning maailma kõige võimsama tahkekütusraketiga, mis suudab Maa lähi-orbiidile toimetada kuni 6500 kilogrammiseid laste. Esimese raketi pardal oli kolm satelliiti, aga neid võib 30 meetrit kõrge Gravity 1 pardale mahtuda kuni 30 (olenevalt nende mõõtmetest ja kaalust).

Orienspace asutati 2020. aastal Hiina kosmoseagentuuri veteranide poolt.

Curiosity vaated Marsile koos heliga

Vaade Marsi Gale kraatrile ja selle keskel 5,5 kilomeetri kõrgusele küündivale Mount Sharpile (tõlkes Terav mägi) läbi Curiosity marsikulguri kaamerate. Tegemist ei ole tehniliselt videoga, vaid liikuvate vaadetega Curiosity kõrglahutuslikele fotodele ja fotomosaiikidele. Taustal on kuulda Curiosity noorema kaksiku Perseverance kulguri poolt Jezero kraatris salvestatud marsituulte vingumist. Curiosityl endal mikrofoni ei ole.

154 kilomeetrise läbimõõduga Gale kraater oli tõenäoliselt miljardite aastate eest täidetud veega. Väikeauto mõõtu Curiosity on kraatri setete poolest rikkaliku põhja ja selle kohale kõrguvat mäge uurinud juba 2012. aasta augustist peale. Kulguri üheks peamiseks missiooniks ongi olnud hinnata Gale kraatri kunagist keskkonda potentsiaalse elu tekke vaatenurgast.

Ennetamaks vandenõuteoreetikute kulunud väiteid, tuleks igaks juhuks mainida, et fotode tonaalsus (white balance) on meelega seatud meenutama maiseid valgustingimusi. Selle tulemusel paistab sealne taevas koduselt sinakas. Selle põhjuseks on, et Marsi tegelikult punakaspruuni ja hämara taeva all paistab terve maapind praktiliselt ühevärviline ning maisetel geoloogidel (kes on õppinud ja treeninud planeedil Maa) on väga raske hinnata Curiosity fotodelt erinevate kivimite tüüpe ja geoloogiliste kihtide esinemist. Koduste valgustingimuste matkimisel on seega väga inimlik põhjus.

Curiosity fotode töötlemata toorfailidega saab soovi korral tutvuda siin (hetkel leiab neid sealt ligemale 600 tuhat): https://mars.nasa.gov/msl/multimedia/raw-images/

Vulcan Centauri esmalend

Pühapäeval startis Floridast esimest korda ULA (United Launch Alliance) kaheastmeline Vulcan Centaur rakett. Tegemist on kauaoodatud asendusega Atlas ja Delta rakettidele. 61,2 meetrit kõrgest ja 5,4 meetrit laiast raketist saab sarnaselt oma eelkäijatega põhiline stardisüsteem USA kaitse- ja luurejõudude satelliitidele ning see hakkab tõenäoliselt mängima tähtsat toetavat rolli NASA püüdes naasta mehitatud lendude ja lõpuks alalise mehitatud baasiga Kuule.

Vulcan Centauri edukas start

Vulcani lend ja trajektoor. Foto on tehtud väga pika säriajaga.

Esimese lastina kandis rakett USA eraettevõtte Astrobotic Technology ehitatud kuumaandurit Peregrine, mille ülesandeks oleks olnud toimetada Kuu pinnale kaks pisikest kulgurit ja mitu erineva riigi poolt arendatud teaduslikke instrumente (ning 66 kosmosega seotud inimese kremeeritud jäänused või DNA proovid). Paraku selgus juba mõned tunnid peale starti, et Peregrine lekib kütust, mistõttu on turvaline maandumine Kuu pinnale praeguseks hetkeks välistatud. Peregrine näol on tegemist esimese USAs ehitatud kuumaanduriga peale Apollo mehitatud missioone.

Astrobotic Technology on üks mitmest eraettevõttest, mis valiti NASA poolt Commercial Lunar Payload Services (CLPS) programmi, mille ülesandeks on toetada regulaarsete Maa-Kuu vedudega NASA Artemise programmi. Järgmine, Intuitive Machines poolt ehitatud Nova-C maandur peaks Vulcan Cenaturi pardal startima veebruari lõpus. Kokku on programmi raames hetkel ette nähtud 8 kuumissiooni.

Peregrine kuumaandur.

Jupiteri kuu Io läbi Juno kaamera

30. detsembril sooritas viimased üheksa aastat Jupiteri uuriv Juno sond oma 56. lähedase möödalennu gaasihiiust ning pildistas seni kõige paremas kvaliteedis selle lähimat hiidkuud nimega Io. Lähimas punktis asus Juno Io'st vaid 1500 kilomeetri kaugusel.

Io't peetakse Päikesesüsteemi kõige vulkaanilisemaks taevakehaks ja seda hea põhjusega. Nimelt purskab selle pinnal igal ajahetkel sadu vulkaane. Sellise aktiivsuse põhjuseks on omamoodi gravitatsiooniline köievedu, mille ühel pool on Io't väga lähedasel orbiidil hoidev võimas Jupiter ja teisel pool Jupiteri teised kolm ja kaugemat hiidkuud Europa, Ganymedes ja Kallisto.* Kahelt poolt mõjuvad loodejõud kergitavad ja langetavad Io pinda kuni 100 meetri ulatuses, sisuliselt hõõrudes selle sisemuse vedelaks. Sellest tekkiv geotermiline rõhk vabaneb läbi arvukate vulkaanide, mis purskavad põhimõtteliselt lakkamatult Io pinnale sulakivimeid, väävlit ja muid ühendeid.

Kuna kuu pind on sellest tulenevalt pidevas muutumises, pakuvad värsked fotod alati midagi uut avastada. Io'st on alates 70ndate algusest möödalende sooritanud mitmed mehitamata automaatjaamad, nagu näiteks Pioneer 10 ja 11, Voyager 1 ja 2 ning Galileo sond. Neist kõige lähemale jõudis viimane, mis sooritas 90ndate lõpus ja 00ndate alguses Jupiteri orbiidil viibides kümneid väga lähedasi möödalende (lähemad küündisid veidi enam kui sajakonna kilomeetri kaugusele kuu pinnast). Juno sooritab Io'st järgmise lähedase möödalennu juba 3. veebruaril, tulles sellest taaskord 1500 kilomeetri kaugusele. See annab võimaluse näha selle teist külge ning jälgida, kuidas selle pinnal pidevalt purskavad vulkaanid on suutnud paari kuu jooksul muutuda.

*artiklis mainitud mütoloogilised nimed ja nendevahelised suhted väärivad natukene seletamist. Jupiter oli teatavasti roomlaste peajumal, mille kreekapärane originaal oli Zeus. Kui planeet on nimetatud rooma mütoloogia järgi, siis selle kuud kannavad Kreeka mütoloogiast pärit nimesid. Täpsemalt on Jupiteri hiidkuud nimetatud Zeusi kuulsate armukeste järgi. Jupiteri ja nende "armukesi" uuriv Juno pole aga nime saanud ei kellegi teise kui Jupiteri naise järgi (kreeka Hera), kelle armukadedus tõi neile peaaegu alati kurva saatuse

Astronoomiaklubi astrofoto: Plejaadid ehk Taevasõel (M45) Sõnnis

Selle nädala esimese poolega sai läbi pikk põud, kus pilvine (või siis Kuu poolt valgustatud) öötaevas meil astrofotograafiaga tegeleda ei lubanud. Teisipäeva ja kolmapäeva külmad ja selged õhtud võimaldasid näha tõeliselt talvist ja pimedat taevast ning kasutamata ei saanud jätta võimalust sealt ka mõned kaadrid saada.

Umbes 5,5 tunnise kogusäriga fotol on Sõnnis asuv tuntud Plejaadide täheparv (M45), mis kannab eestipäraselt nime Taevasõel, lihtsalt Sõel või Sõelatähed. Jaapanis kutsutakse seda Subaruks, mis inspireeris ka nende automargi nime (Subaru embleemilt leiabki Plejaadide veidi stiliseeritud kujutise). Nimi Plejaadid ehk Seitse õde on pärit Kreeka ja Rooma mütoloogiast, kus parves nähti titaan Atlase ja tema naise Pleione seitset tütart - Maiat, Electrat, Taygetet, Alcyonet, Celaenot, Steropet ja Meropet. Neid jälitas taevas kütt Orion. Vaatamata nimele suudab keskmise nägemisega inimene seal eristada kuut heledamat tähte

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar EDPH61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro. 60x120sek + 47x240sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight. 

Täissuuruses (meie astrobin kontol): https://www.astrobin.com/full/91r029/0/

Müüte ja legende kõrvale jättes kujutavad Plejaadid endast täheparve, mis asub meist ümmarguselt 440 valgusaasta kaugusel. See on sada korda kaugemal kui meie lähim täht, kuid siiski päris meie lähinaabruskonnas. Olles moodustunud umbes viimase sajakonna miljoni aasta jooksul, on parv kosmilises mõttes verinoor. Sellele vihjab kõige paremini parve suur kompaktsus, kuna kunagisest udukogust kokku langenud tähed ei ole jõudnud veel Linnutees keereldes laiali hajuda. Silmaga nähtavate väga massiivsete ja kuumade (siniste) tähtede kõrval sisaldab parv tegelikult tuhandeid tähti, millest pisemad ja jahedamad jäävad nähtamatuks isegi suurtes teleskoopides. Lisaks arvatakse parves leiduvat hulgaliselt niinimetatud pruune kääbuseid, mis kujutavad endast suhteliselt jahedaid taevakehi, mis ei kasvanud massilt piisavaks, et oma südames termotuumareaktsioone läita. Teisisõnu on tegemist läbikukkunud tähtedega.

Sinakas udu noorte ja kuumade tähtede ümber arvati kunagi olevat nende tekkest järele jäänud ürggaas. Tänaseks ollakse pigem arvamusel, et tegemist on lihtsalt ebatavaliselt tolmuse ja gaasilise piirkonnaga Linnutees, millest astronoomilises mõttes alles üle-eile tekkinud hajusparv suurel kiirusel läbi sõidab. Fotol on näha ka parve ümbritsevaid tuhmimaid udufilamente.

Välimuselt veidi miniatuurset Suurt Vankrit meenutavat parve tasub talvel otsida hilisõhtuti kõrgelt lõunataevast, kuulsast Orionist lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Hüaadideks, mis asub meile ka mitu korda lähemal. Nende lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise.

Lähemalt räägib Taevasõelast 19. jaanuari õhtul Tõraveres astronoom Taavi Tuvikene. Link Tähtede Õhtu nimelisele üritusele: https://facebook.com/events/s/tahtede-ohtu-toraveres-taevaso/1014014776330735/

Kommentaaridest leiab meie eelmise foto Plejaadidest, mis on tehtud paar aastat tagasi suurema fookuskaugusega teleskoobiga. 

Lumine Eesti satelliidilt

Täna lõuna ajal kell 12:54 tehtud NOAA-20 satelliidifoto peaaegu pilvitust Läänemere ümbrusest. USA rahvusliku ookeani ja atmosfääri administratsiooni keskkonnaseire satelliit NOAA-20 tiirleb ümber Maa niinimetatud polaarorbiidil umbes 830 kilomeetri kõrgusel. Ühe tiiru tegemiseks kulub sellel mõned sekundid alla 102 minuti.

Foto on tehtud VIIRS nimelise instrumendi abil, mis näeb maapinda ja pilvi nii nähtavas kui infrapunakiirguses.

Maa on Päikesega periheelis

Tänasel külmal ja päikesepaistelisel päeval tähistame päikeselähist ehk periheeli ehk päeva, mil Maa asub Päikesele aasta lõikes kõige lähemas punktis. Täpsemalt asus ööl vastu tänast kell 3:38 Maa Päikesest 147 100 632 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 099 968 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab ühtlasi, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Kuigi kindlasti paljudele see nii ei tundu.

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti läbimõõdult suuremaks kui juulis ning Maa saab tervikuna kusagil 7 protsenti rohkem päikesekiirgust. Näilise suuruse muutumist on võimalik ka ise koduste vahenditega testida. Näiteks kui teha täna ja juuli alguses päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto ning neid hiljem võrrelda.

Meil pole veel õnnestunud sellist katset ise teha (ka täna jääb see meil paraku vahele), kuid all näeb illustratsiooni, kuidas see välja võiks näha. Illustratsiooni aluseks on üks meie lõppenud aasta juulis tehtud foto Päikesest, mis on poolitatud ja üks pool 3,3 protsenti väiksemaks kahandatud. Võltsvärvides foto koosneb kusagil sajast parimast kaadrist, teleskoop Bresser Messier NT-203, kaamera ZWO ASI071MC pro, monteering EQ6R-PRO, päikesefilter Baader ASBF. Fotode liitmiseks, timmimiseks ja lõikamiseks kasutasime programme PIPP, Autostakkert, Registax ja Photoshop.

Ühtlasi tasub pilk peale visata meie ülevaatele jaanuari tähistaevast, mille leiab Imelise Teaduse uusimast numbrist või veebist: https://www.imelineteadus.ee/tahistaevas-eesti-kohal.../

Kuu faasid 2024

Sellelt LRO kuu-satelliidi fotode põhjal valminud videosimulatsioonist on näha kõikide alanud 2024. aasta kuufaaside vaheldumine. Lisaks on videost leitav skaala, mis näitab Maa ümber elliptilisel orbiidil asuva Kuu kauguse muutust ajas, Päikese nurga muutust Maa ja Kuu suhtes aasta jooksul, suurimaid kraatreid ja pinnavorme, Apollo missioonide maandumispaiku ning Kuu näilist kõikumist ehk libratsiooni. Selle viimase tekkepõhjustest saab lähemalt lugeda siit: https://www.astromaania.ee/2019/05/kuidas-kuu-libreerib.html

Varjutuste osas on alanud aasta suhteliselt keskpärane. 25. märtsil leiab Ameerikate kohal aset poolvarjuline kuuvarjutus. Kaks nädalat hiljem (8. aprillil) on Põhja-Ameerika ja Vaikse ookeani kohal võimalik näha täielikku päikesevarjutust. 18. septembril läbib Kuu väga riivamisi Maa poolt heidetud täisvarju (vaadeldav Euroopast, Aafrikast ja Põhja- ja Lõuna-Ameerikast) ning kaks nädalat peale seda leiab Vaikse ookeani ja Lõuna-Ameerika kohal aset ringikujuline päikesevarjutus. Tegemist siis sellist tüüpi päikesevarjutusega, kus Kuu ei ole Maale parasjagu piisavalt lähedal, et tervet päikeseketast kinni katta.

Superkuud ehk sellised juhused, kus Kuu on meie vaatenurgast täielikult valgustatult Maale ka kõige lähemas punktis, leiavad aset septembri, oktoobri ja novembri keskpaikades.

Loodetavasti selgitab see video muuhulgas ka seda, et kuidas ikkagi Maalt nähtavad kuufaasid tekivad. Mõni aeg tagasi sai kirjutatud, et liikvel on väga veider müüt nagu oleks Kuu valgustatuse määr seotud kuidagi Maa varjuga sellel. Selle kohta saab lugeda siit: https://www.astromaania.ee/.../milles-tekivad-kuu-faasid...

2024. aasta jooksul triivib Kuu meie koduplaneedist keskmiselt 3,8 sentimeetrit kaugemale (umbes samas tempos nagu kasvavad inimese varbaküüned). Miks? Siit saab lugeda: https://www.astromaania.ee/.../miks-kuu-kaugeneb-maast.html

Hea uue mõttelise tiiru algust ümber Päikese!