Pühapäev, 28. veebruar 2021

Uue teleskoobi esimene valgus

Eile tervitasime enda klubisse uut liiget - Hiina päritolu teleskoopi nimega Orion 8" f/3.9 Newton Astrograph ning tegime sellega vaatamata pisut hägusele taevale ka esimesed kiired katsetused Orioni udukogu ja Kuu pildistamisel. Võib öelda, et tegemist on süvataeva fotografeerimiseks väga kasuliku instrumendiga ning esimestel tõeliselt selgetel õhtutel kavatseme selle abil teieni tuua juba huvitavamaid vaateid udukogude, täheparvede ja galaktikate maailmast.

Orioni nimeline teleskoop vaatamas Orioni tähtkujus asuvat Orioni udukogu.

Uue teleskoobi(toru) täpsemad andmed:
  • Optiline disain: Newton-tüüpi peegelteleskoop
  • Peapeegli läbimõõt: 203mm
  • Fookuskaugus: 800mm
  • F-arv: f/3,9
  • Suurim kasulik suurendus: 300x
  • Fokuseerija: 2" dual-speed Crayford
  • Toru kaal: 8kg
Eelnevalt olemasolev monteering: Skywatcher EQ6-R Pro
Uut optikat olid oma silmaga vaatama ja uurima tulnud ka meie head sõbrad Tartust - teleskoobipood.ee omanik Viljam Takis ja Ahhaa Teaduskeskuse planetarist Üllar Kivila. Suur tänu neile nõu ja jõu eest!

Kõigest 30 sekundiline säri (ISO 200, EOS 250D) andis Orioni udukogust sellise pildi. Tuleks märkida, et korralikud astrofotod vajavad tunde ja kümneid tunde kestvaid särisid. Foto: Üllar Kivila

Komitee kiitis ostu heaks. Foto: Üllar Kivila

Uus teleskoop Skywatcher EQ6R-PRO monteeringul.

20 kaadrist stäkitud foto Kuust. Kaamera Nikon D5600, ISO 100, säri 1/1600 sek.


Laupäev, 27. veebruar 2021

Supermassiivsed mustad augud raadiokiirguses

Alloleval pildil pole kujutatud mitte tähistaevast, vaid kusagil 25 tuhandet individuaalset supermassiivset musta auku, millest igaüks asub enda emagalaktika südames. Kaart, mis hõlmab vaid 4 protsenti põhjapoolkera taevast, valmis LOFAR nimelise raadioteleskoobivõrgustiku abil, mis jäädvustab suhteliselt väheuuritud madalasageduslikke raadiolaineid.

LOFAR (Low-Frequency Array) kujutab endast 52st pisikesest raadioteleskoobist koosnevat võrgustikku üheksas Euroopa riigis (Saksamaal, Hollandis, Poolas, Prantsusmaal, Suurbritannias, Rootsis, Iiirimaal, Lätis ja Itaalias), millest moodustub üle 1000 kilomeetrise läbimõõduga ja ühtlasi maailma suurim liitteleskoop. Tajudes raadiolaineid sagedusega 10–240 MHz, suudab see "näha" kiirgust, mis pärineb enamike galaktikate südametes asuvate ülimassiivsete mustade aukude (miljoneid ja miljardeid Päikese masse) ümber tiirlevast ülikuumast ainest.
Kuna nii madala sageduse ja lainepikkusega raadiolaineid kipub Maad ümbritsev ionosfäär (elektriliselt laetud osakestest koosnev kiht 50-1000 kilomeetri kõrgusel) väga tugevalt moonutama, kulus teadlastel aastaid sisuliselt superarvutite programmeerimist, et LOFARi poolt kogutud andmeid oleks võimalik kuidagi kasulikult tõlgendada. Raske töö tulemuseks ongi allolev kujutis, kus mustadelt aukudelt pärinevad raadiolained, mida koguti ühtekokku 256 tundi, on tõlgitud nähtavasse valgusesse. Ehk siis iga valge täpp pildil on supermassiivne must auk, mis asuvad meist kümnete, sadade ja tuhandete miljonite valgusaastate kaugusel asuvate galaktikate keskmes. Kordame veelkord üle, et tegemist on kõigest 4 protsendilise vaatega meie poolkera taevasse. Kommentaarides näeb sama kaarti, mille ülemisse vasakusse nurka on võrdluseks pandud täiskuu näiv läbimõõt.

Üks LOFAR võrgustikku kuuluvatest teleskoopidest Hollandis.

Nüüd, kus LOFARi andmetöötlus on astronoomidel niiöelda käpas, asuvad nad kaardistama tervet poolkera taevast. Nähes raadiokiirguses tähtedest, nende vahelisest tolmust ja isegi galatikatest "läbi", on neil nüüd uus tööriist, mille abil saab hakata senisest paremini uurima aine jaotust universumis. Mis sorti avastusi võib see pikas perspektiivis endaga kaasa tuua, jäägu esialgu vaikivaks spekulatsiooniks.
PS: musti auke leidub selle foto taustal ilmselt miljardeid veel, kuid nendelt Maale jõudva raadiokiirguse tabamiseks läheks vaja juba suuremat ja tundlikumat tehnikat.

Teisipäev, 23. veebruar 2021

Õnnesoovid Jaan Einastole

Palju õnne kosmoloog Jaan Einastole, kes tähistab täna oma 92. sünnipäeva!

Juhuslikult tuli meelde temaga mõne aasta eest tehtud intervjuu, mis peaks olema täna aktuaalsem kui kunagi varem: https://lounapostimees.postimees.ee/4208875/akadeemik-jaan-einasto-muretseb-inimliigi-tuleviku-parast?fbclid=IwAR2AwXJeLOmKoetuuSCRoyXctq50Iwa7bwovRvefUfARFx7R5H1GS7xzv5I



Marsikulguri maandumine videos

Teame, et uuest marsikulgurist on viimasel ajal juba päris palju juttu olnud, aga sellel on ka hea põhjus - tegemist ju meie tsivilisatsiooni viimase tehnoloogilise sõnaga võõral planeedil, mis pakub meile andmeid, fotosid ja videoid, mille sarnaseid pole me varem näinud. Ja neid tuleb kõigi eelduste kohaselt veel ja veel.

All esmapilgul uskumatuna näiv video sellest, mis toimus Perseverance kulguri ja maanduriga selle pingelise aja jooksul, kui kõik NASA juhtimisruumis (ja paljud kodused vaatajad) hinge kinni hoidsid. Kulguri ja maanduri külge kinnitatud kaamerad pakuvad meile katkematut videopilti maanduri kuumuskilbi eraldumisest kuni selleni, et kulguri rattad puudutavad tulnukliku planeedi pinda.



Esmaspäev, 22. veebruar 2021

Udukogud Orionis

Selle foto Orioni tähtkuju südamest jäädvustas Prantsuse-Ameerika astrofotograafidest abielupaar Antoine ja Dalia Grelin (galactic-hunter.com). Nad kasutasid selleks suhteliselt pisikest, kuid see-eest väga laia vaateväljaga läätsteleskoopi RadianRaptor 61 ja ühtekokku 30 tunnist säriaega. Veelgi muljetavaldav on, et foto on tehtud ühe maailma valgusreostatuma linna Las Vegase lähistelt, kasutades soovimatu valguse eemaldamiseks vastavaid kitsasribafiltreid, mis lasevad läbi vaid väga spetsiifilisi lainepikkuseid. Vaatepildi veidi harjumatu värvivalik on taotluslik, kuna vaatame tõele näkku - astrofotograafiat võib täiesti vabalt liigitada kunstivormiks, kus looduse pintslitõmmetele võib anda soovi korral mistahes toonid.


Kuigi fotolt võib leida kümneid erinevaid emissioon- ja peegeldusudusid ning mitmeid tuntud tähti, on neist kõige silmatorkavamad vasakul all paistev Leegi udu (NGC 2024), sellest kõrgemal ja paremal asuv Hobusepea udu (Barnard 33) ning paremal kõige heledamalt särav Orioni udu (Messier 42). Meile õhtutaevast tuttav Orioni tähtkuju on fotol "küllili", nii et selle kolm heledat vöötähte (Mintaka, Alnilam, Alnitak) paistavad kaadri vasakus servas suunaga ülevalt alla ja paremale. Orioni suurest udust ja sellest vasakul ja paremal paistvatest tähtedest moodustub Orioni vöölt rippuv "mõõk".
Fotot näeb täissuuruses ja koos legendiga siit: https://www.astrobin.com/6w4yi1/B/
Täpsemalt saab foto kohta lugeda autorite kodulehelt: https://www.galactic-hunter.com/.../ic-434-the-horsehead...

Laupäev, 20. veebruar 2021

Varsked fotod Marsi pinnalt

Peagi hakkab marsikulgur Perseverancelt saabuma terve rodu erinevaid andmeid, tuhandeid fotosid, videoklippe ja isegi helifaile Marsil ulguva tuulega. Esialgu vaatame aga mõnda tema esimest korralikku fotot võõralt planeedilt ja paari jäädvustust tema maandumisest.

Mars Reconnaissance Orbiteri jäädvustus langevarjuga Marsi pinna poole kihutavast kulgurist.

Maanduri foto trossidega tema all rippuvast kulgurist.

Esimene kõrgema resolutsiooniga värvifoto Perseverance ümbrusest.

Üks kulguri kuuest rattast ja mõned huvitavad kivid. Geoloogid pole veel kindlad, et kas need on settekivimid või vulkaanilist päritolu.


Neljapäev, 18. veebruar 2021

Perseverance on maandunud!

Perseverance on edukalt maandunud! Esimesed fotod Marsi pinnal puhkavalt kulgurilt on siin. Tundub rahulik...




Perseverance valmistub maanduma

Täna õhtul jõuab ühel või teisel moel Marsile NASA uusim ja kallim kulgur nimega Perseverance (Visadus), mis peaks planeedi atmosfääri sisenema millalgi kell üksteist. Kuna Marssi ja Maad lahutab selleks ajaks 205 miljoni kilomeetrine vahemaa, mille ületamiseks kulub raadiosignaalil üle kümne minuti, peab Perseverance maandumisega täiesti iseseisvalt hakkama saada. Allolevast videost on näha animatsiooni, kuidas see peaks välja nägema.

Kuigi NASA kasutas ka oma eelmise Curiosity kulguri puhul samasugust maandumistehnikat, peetakse täna õhtust manöövrit siiski riskantsemaks. Asi selles, et Perseverance sihtkohaks on 50 kilomeetrit lai Jezero kraater, mille põhi on suhteliselt ebatasane ning täidetud kiviväljade, orgude ja küngastega. See tähendab, et senisest enam peab maandur suutma autonoomselt valida parima koha, kuhu kulgur võimalikult pehmelt asetada. Nagu aru saada, võib peale selle viltu minna veel tuhat muud pisiasja.

Maandumist saab vaadata siit: https://youtu.be/gm0b_ijaYMQ

Kolmapäev, 17. veebruar 2021

Hiina kuukulgur leidis Kuult huvitava kivi

Päev enne NASA Perseverance kulguri maandumist Marsile, teeme väikese kõrvalepõike meile lähemal asuva taevakeha - Kuu - peale. Nimelt sõidab meie kaaslase tagumisel (Maast eemale suunatud) küljel endiselt ringi Hiina kuukulgur Yutu-2, mille toimetas eelmise aasta jaanuris sinna Chang'e 4 nimeline maandur. Nüüd on see teinud huvitava leiu.

Yutu 2 senine teekond.

Kuna Kuul puudub soojust salvestav atmosfäär, on sealsed kaks järjestikust nädalat päevad tulised (120 C) ja sama kaua kestvad ööd krõbedad (-130 C). Et kulguri õrna elektroonikat ja akusid külma eest kaitsta, pannakse see sealseteks pikkadeks öödeks talveunne, mille ajal soojendatakse selle sisemust radioaktiivsete isotoopide lagunemisest tekkiva soojuse abil. Üks selline unetsükkel sai 140 kilogrammise Yutu-2 jaoks läbi 6. veebruaril, kui tema maandumispaigas tõusis päike (erinevalt laialt levinud väärarusaamast saab Kuu tagumine külg sama palju päikesevalgust, kui eesmine ehk meie poole suunatud külg).

Peagi peale ärkamist kohtas Yutu-2 oma teel veidrat kuupinnast välja turritavat kivi, mis ristiti kulguri operaatorite poolt kiiresti "verstapostiks". Mis teeb avastatud kivi huvitavaks, on selle teravad servad, mida ei kohta Kuul just tihti. Ekstreemsetest temperatuurikõikumistest tingitud paisumised-kokkutõmbumised, pidev meteoriitse materjali vihm (atmosfääri puudumisel pommitavad Kuu pinda isegi tolmuterad) ja päikesetuuleks nimetatud osakeste tulv kipuvad aja jooksul kõik sealsed kivid ümaraks lihvima.


Arvatakse, et avastatud kivi on kas geoloogilises mõttes hiljuti Kuule potsatanud ja purunenud meteooriidi kild või siis mõne sellise kokkupõrke poolt kuupinnast välja rebitud ja eemale lennutatud tükk. Igatahes on tegemist suhteliselt haruldase leiuga ning Yutu-2 meeskonnal on plaan kivile peagi läheneda ning selle koostis vastava spektroskoobi abil kindlaks teha.
Praeguse seisuga on päikesejõul töötav Yutu-2 (tõlkes Jänes) läbinud Kuu tagumisel küljel pea 650 meetrit ja Hiina insenerid on spekuleerinud, et see võib vastu pidada veel aastaid.

Esmaspäev, 15. veebruar 2021

Marss läbi Hope sondi silmade

Möödunud ja alanud nädalad kuuluvad Marsile, kuna lühikese ajaga on selle igas mõttes huvipakkuva planeedi juurde jõudnud kaks missiooni ja kolmas peaks nendega liituma juba neljapäeval. Nendeks on olnud Emiraatide Hope sond ja Hiina Tianwen-1 nimeline sond-maandur-kulgur. 18. veebruaril kella üheksa ajal õhtul peaks aga Punasel planeedil maanduma USA Perseverance marsikulgur - riskantset manöövrit kutsutakse hellitavalt "7 minutes of terror" ehk "seitse minutit kabuhirmu".

Vahepeal on aga juba Marsi orbiidil asuvad sondid saatnud meieni oma esimesed fotod oma subjektist. Esimesena tegi seda Hiinlaste Tianwen-1, kes salvestas endast ka lühikese selfi-video (youtube link). Nüüdseks on sama teinud ka Hope, mille kaunist värvifotot poolenisti valgustatud Marsist näeb alt. 


Maast umbes kaks korda väiksema diameetriga planeedi peal hakkavad esimese hooga kindlasti silma peaaegu ideaalses reas asuvad kolm ammukustunud hiigelvulkaani, mis kannavad ülalt lugedes Ascraeus Mons, Pavonis Mons, ja Arsia Mons nimesid. Nende kõrgused on muljetavaldavad 18, 14 ja 20 kilomeetrit üle Marsi keskmise. Neist vasakul, praktiliselt terminaatori* peal, asub aga Marsi ja üldse Päikesesüsteemi üks suurimaid kilpvulkaane ja mägesid nimega Olympus Mons, mille tipu kõrgus üle keskmise on 21 kilomeetrit, kuid jalamilt lausa 26 kilomeetrit. Selle ulatust on võrreldud Prantsusmaa pindalaga.

Hope sondi eesmärgiks saab tulevatel aastatel luua Marsi atmosfäärist ja selles toimuvatest protsessidest seni parim ettekujutus.

*terminaatoriks kutsutakse valguse-pimeduse piiri.

Pühapäev, 14. veebruar 2021

Kahvatu Sinine Täpp

Selle legendaarse ja tänapäevase tehnoloogia abil uuendatud foto Maast pildistas kosmosesond Voyager 1 täpselt 31 aastat tagasi, hetkel kui see asus meie planeedist 6,4 miljardi kilomeetri kaugusel. Astronoom Carl Sagani nõudmisel pöörati toona juba oma missiooni lõpetanud kosmosesond ümber, et pildistada nii-öelda perepilt kõigist Päikesesüsteemi planeetidest. Tegemist oli teaduslikus mõttes küllaltki kasutu sammuna (millele hakati ka esialgu vastu), aga Sagan väitis kangekaelselt, et inimesed peavad nägema oma planeeti kaugusest, et seda tõeliselt hinnata.


Foto kaugest Maast sai nimeks Pale Blue Dot ehk Kahvatu Sinine Täpp. Oma samanimelises 1994. aasta raamatus kirjutas Sagan selle foto kohta järgmist:

"Sellest kaugest vaatepunktist ei pruugi Maa tunduda eriti huvipakkuvana, aga meie jaoks on see eriline. Mõtle veelkord sellele täpile. See on siin. See on kodu. Siin oleme meie. Selle peal iga inimene, keda sa armastad, keda sa tunned, kellest sa kuulnud oled, iga inimene kes eales on olemas olnud, elas oma elu siin. Iga meie naudingu ja kannatuse põhjus, tuhanded enesekindlad religioonid, ideoloogiad, majanduslikud doktriinid, iga kütt ja korilane, iga kangelane ja argpüks, iga tsivilisatsiooni looja ja hävitaja, iga kuningas ja talupoeg, iga armunud noorpaar, iga ema ja isa, lootusrikas laps, leiutaja ja avastaja, iga moraalijünger, iga korrumpeerunud poliitik, iga "superstaar", iga "suur juht", iga pühak ja patustaja meie liigi ajaloos elas siin - tolmukübemel hõljumas päikesekiires.
Maa on väga pisikene lava kosmilisel areenil. Mõtle kõigile neile verejõgedele, mida on valatud kõigi kindralite ja keistrite poolt, et nad saaksid korraks murdosa täpi valitsejateks. Mõtle nendele lõpututele julmustele, mida ühe selle piksli nurgas elavad inimesed on põhjustanud teises nurgas elavatele inimestele. Kui arvukad nende eksimused, kui innukad on nad üksteist tapma, kui tulihingeline nende viha. Meie seisukohti, meie enesetähtsustamisi, meie luulusid, et meil on mingisugune eeliskoht universumis, pannakse proovile sellesama kahvatusinise täpi poolt. Meie planeet on üksildane kübe suures kõikehõlmavas pimeduses. Meie tühisuses ja meid ümbritsevas mõõtmatuses ei ole isegi mitte vihjet selle kohta, et abi võiks saabuda kusagilt mujalt päästmaks meid meie endi eest.
Maa on ainus paik, vähemalt teadaolevalt, mis suudab toetada elu. Pole ühtki teist kohta, vähemalt mitte lähitulevikus, kuhu meie liik võiks migreeruda. Külastada - jah. Asustada - ei veel. Meeldib või mitte, praegu on Maa paik, kus me peame vastu pidama. On öeldud, et astronoomia on alandlikkusele sundiv ja iseloomu kasvatav kogemus. Pole ilmselt paremat demonstratsiooni inimliku upsakuse rumalusest kui see kauge kujutis meie pisikesest maailmast. Minu jaoks rõhutab see meie kohust suhtuda üksteisesse lahkemalt ning säilitada ja hoida seda Kahvatut Sinist Täppi - ainsat kodu, mida tunneme."
Foto 30ndaks juubeliks otsustasid NASA ja Jet Propulsion Laboratory vana fotot värskendada. Selleks kasutas JPL-i tarkvarainsener Kevin Gill 1990. aastal Voyagerilt saadud toorandmeid ning töötles nendest tänapäevaste meetodite abil kokku täitsa "uue" vana foto.
1977. aasta sügisel Maalt startinud ja siiani töökorras Voyager 1 on tänaseks meist 22,7 miljardi kilomeetri kaugusel - peaaegu 152 korda kaugemal kui Maa Päikesest. See on kaugeim inimkätega valmistatud objekt ning sond jääb kosmosesügavustesse kihutama ilmselt kümneteks miljarditeks aastateks - ammu peale seda kui Päikesesüsteem ja Maa on hävinud.
Head sõbrapäeva!

Reede, 12. veebruar 2021

Kuidas teleskoobid atmosfäärist läbi vaatavad?

Sajandeid nende leiutamisest peale on (maapinnal asuvate) teleskoopide lahutusvõimet piiranud meie planeeti ümbritseva atmosfääri turbulentsus - see mis paneb näiteks tähed öötaevas vilkuma. Seda põhjustab meie peade kohal asuvate õhukihtide erinev temperatuur ja seeläbi nende tihedus, millest omakorda sõltub nende murdumisnäitaja. Võib ette kujutada, et meie peade kohal ujub terve rida erineva kujuga läätsi, mille kuju ja ulatuse pidev muutumine muudab neid läbiva valguse muidu sirgjoonelist teekonda. Midagi sarnast võib tunnistada lõkke või päikese poolt tuliseks köetud tee kohal tekkiva virvenduse näol. Selle tulemusel näib kauge objekt meie optilistes ehk nähtavas valguses töötavates teleskoopides pidevalt kuju muutvat ja suvaliselt ringi "tantsivat" ning pikkade säriaegadega pildistamisel saab muidu teravapiirilisest objektist ebamäärane suur plärakas. Astronoomilises kõnepruugis kutsutakse atmosfääri turbulentsusest olenevaid vaatlustingimusi võõrapäraselt "seeing" või siis eesti keeles "nägemine". Ehk siis kui atmosfäär on eriti turbulentne, on ka "nägemine" halb ja vastupidi.

Selle vapustava lähivõtte Kiilu (Carina) udukogu sisealadest tehti Tšiilis paikneva 8,1 meetrise Gemini South teleskoobiga. Alumine foto näitab kuidas sama foto näeks välja ilma adaptiivse optikata. Fotol nähtavast tähetekke piirkonnast rääkisime lähemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../kiilu-udukogu-taheteke...

Just see kehv nägemine on peamine põhjus miks näiteks kõrgel atmosfääri kohal tiirlev Hubble suudab võrreldes maapealsete teleskoopidega teha kümneid kordi teravamaid fotosid. Mis sest, et Hubble 2,4 meetrise läbimõõduga peegel on suurimate 10 meetriste teleskoopidega võrreldes kümneid kordi väiksema pindalaga.
Selle asemel, et tunnistada kaotust ja saata orbiidile rida hirmkalleid kosmoseteleskoope, kasutavad astronoomid kavalaid meetodeid, kuidas mugaval maapinnal asudes jäädvustada fotosid, mis võiksid juba nüüdseks üle 20 aastase Hubblega võistelda või sellest teatud juhtudel isegi mööduda.
Neist esimene üldlevinum on niinimetatud "lucky imaging" ehk siis kohmakas tõlkes "õnnelikud jäädvustused", kus objekti vaadeldakse pika aja jooksul ning valitakse välja harvad hetked, mil nägemine on juhuslikult eriti hea. Neid kaadreid liites ja kujutisi üksteise suhtes nihutades on mõnel juhul isegi saavutatud lahutusvõimeid, mis liginevad teleskoopide teoreetilisele maksimumile. Taoline tehnika on professionaalide kõrval saadaval ka amatööridele ja leiab laialdast kasutust näiteks Kuu, Päikese ja planeetide pildistamisel.

Siiani suurima lahutusega maapealne infrapuna-foto Jupiterist, milleks kasutati Hawaiil asuvat Gemini 8,1 meetrist teleskoopi ja "lucky imaging" tehnikat, kus sadadest üliväikse säriajaga tehtud lähifotodest valiti välja kõige teravamad ning kleebiti hiljem suuremaks kokku. Soojuskiirguses tehtud fotod lubavad astronoomidel näha sügavamale hiidplaneeti täies ülatuses katva pilvkatte alla, kust kumab läbi planeedi sisemusest kiirguv soojus.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/.../2005/JupiterIR_Gemini_1400.jpg

Teine viimastel kümnenditel professionaalsel tasemel üha sagedamini kasutatav tehnika kannab adaptiivse (kohanduva) optika nime. Selleks suunatakse vaadeldava objekti lähistele laser või laserid, mille lainepikkused on timmitud ergastama atmosfääri ülemistes kihtides sisalduvat naatriumit, mis on sinna sattunud meteooridega. Tänu sellele tekib teleskoobi vaatevälja kunsttäht või -tähed, mille teoreetiline suurus, kuju ja asukoht on väga hästi teada. Võrreldes teooriat näiva tegelikkusega, on võimalik väga täpselt kindlaks teha atmosfääri hetkeseis ning teleskoobi painduvat peegli kuju sadu või isegi tuhandeid kordi sekundis muutes neid reaalajas tühistada.

Üks Tšiili mägedes asuva Väga Suure Teleskoobi (VLT) neljast 8,2 meetrisest teleskoobist, mis kasutab vaatlemisel nelja laserit/kunsttähte. Teleskoobi taustal paistavad Väike ja Suur Magalhaesi Pilv - Linnuteest paarisaja tuhande valgusaasta kaugusel tiirlevad kääbusgalaktikad. Foto: Juan Carlos Muñoz / ESO
Kunsttähtede asemel võib võimalusel kasutada ka paraja heledusega tavalisi tähti ja/või kombineeritakse seda õnneliku jäädvustuse meetodiga. Tänu adaptiivsele optikale on astronoomidel õnnestunud otseselt jäädvustada isegi teiste tähtede ümber tiirlevaid planeete - vägitükk, mida on võrreldud sääse pildistamisega tuhandete kilomeetrite kaugusel asuva lambipirni ümber ja mis oli alles paarkümmend aastat tagasi mõeldamatu.

Meist 63 valgusaasta kaugusel asuva väga noore Beeta Pictorise tähe ümber tiirlev hiidplaneet (valge laik keskel asuva tähe lähistel), mis asub tähest veidi kaugemal kui Saturn Päikesest. Pilt koosneb kahest fotost. Välimine, mis kujutab noort tähte ümbritsevat rusuketast on tehtud ESO 3,6 meetrise teleskoobiga. Sisemise osa pildistamiseks kasutati VLT 8,2 meetrist teleskoopi. Mõlemad teleskoobid kasutavad adaptiivset optikat.

Nagu oletada võib vajavad need ja nende sarnased meetodid väga täpset mehhaanikat ja ülisuurt arvutusvõimsust. See seletab ühtlasi miks maailma suurimatest maja-mõõtu teleskoopidest pärinevad andmed läbivad oma teel ümbritsevast universumist meie ekraanidele maja-mõõtu superarvuteid. Me elame vaatleva astronoomia mõttes huvitaval ajal ja üha huvitavamaks läheb. Näiteks selle aasta oktoobris plaanitakse viimaks üles saata James Webbi nime kandev kosmoseteleskoop, mis uhkeldab 6,5 meetrise peegliga ning Tšiilis on hetkel ehitamisel Extremely Large Telescope (ELT), mille peapeegli läbimõõduks peaks tulema uskumatud 39,4 meetrit. 2025. aastaks valmival gigandil peaks tänu adaptiivsele optikale olema Hubblest 16 korda parem lahutusvõime.

Siin on näha kolm erinevat versiooni planeet Neptuunist, mis asub Päikesest 30 korda kaugemal kui Maa. Esimene foto näitab, milline näeb kauge planeet välja maapealses teleskoobis ilma adaptiivse optikata. Teine foto pärineb Hubblelt ja kolmas Väga Suurelt Teleskoobilt (VLT), mis kasutab adaptiivset optikat. Nagu võib enda silmaga veenduda, ületab kolmas foto isegi Hubble võimekuse.


Neljapäev, 11. veebruar 2021

Marsi juures kogunevad tulnukate sondid

Möödunud aasta juulis startis paarinädalase vahega planeet Marsi suunas kolm missiooni. Nendeks oli Araabia Ühendemiraatide sond nimega Hope, Hiina sond-maandur-kulgur Tianwen ja NASA kulgur Perseverance. Nüüd, kuus kuud ja sadu miljoneid kilomeetreid hiljem, on hakanud need ükshaaval Marsi orbiidile jõudma.

Neist esimene, Araabia Ühendemiraatide Marsi-satelliit Hope, mis tähendab tõlkes Lootust, jõudis punase planeedi juurde üleeile ning on praeguse seisuga igati töökorras. Plaanide kohaselt jääb sõiduauto mõõtu sond Marsi orbiidile kaheks aastaks, kus see hakkab senisest tähelepanelikumalt jälgima planeedi aastaaegu, kliimat ja erinevaid atmosfäärinähtusi. Hope edukas Marsini jõudmine teeb Araabia Ühendemiraatidest viienda seda planeeti külastanud riigi ning India järel teise riigi, kellel see on õnnestunud esimesel katsel. Hopel on tegelikult veel ees paar manöövrit, mis viivad ta ettenähtud orbiidile, seega päriselt õisata on veel vara.

Hope sondi algne ja lõplik orbiit ümber Marsi.

Eile hommikul jõudis Marsini hiinlaste ambitsioonikas Tianwen-1, mille nimi peaks tõlkes tähendama Küsimust Taevale. Erinevalt Ühendemiraatide orbiidile jäävast üksikust Hope sondist, koosneb Tianwen koguni kolmest erinevast osast. Selleks on orbiidile jääv satelliit, planeedi pinnale jõudev maandur ja selle seest välja veerev kuuerattaline kulgur. Päris sellist kombinatsiooni ei ole varem üritatud. Esialgu jääb neist kolmest osast koosnev kombo mõneks kuuks Marsi orbiidile, tehes sealt detailseid fotosid, mõõtes planeedi nõrku magentvälju ning luurates välja täpse maandumispaiga kusagil Utopia Planitia nimelisel tasandikul. Juhul kui maandumine läheb edukalt, saab Hiinast kolmas riik USA ja Nõukogude Liidu järel, kellel on see õnnestunud.
Hiinlaste kulguri eesmärgiks saab Marsi pinnase ja atmosfääriolude uurimine hindamaks elu sealset kunagist või praegust võimalikkust. Päikeseenergial liikuva veerandtonnise kulguri elueaks on planeeritud 90 päeva. Kurjad (või teaduse koha pealt pigem lootustandavad) keeled räägivad, et Tianwen-1 on kõigest Hiina esimene katsetus ning juba mõne aasta pärast plaanivad nad ette võtta missiooni, mille eesmärgiks saab olema punaselt planeedilt pinnase Maale toimetamine. Tegemist planeediteadlaste püha graaliga, kuna alles maisetes laborites saab Marsi pinnast tõeliselt põhjalikult analüüsida. Hoiame neile pöialt!

Tianwen-1 nägi Marssi 2,2 miljoni kilomeetri kauguselt selliselt.

Umbes nädala pärast peaks Marsini jõudma aga USA Mars 2020 nime kandev missioon, mis koosneb NASA Persevarance (tõlkes Visadus) kulgurist ja selle turjal ratsutavast kopterdroonist Ingenuity (Leidlikus). Kuna NASA-l on selja taga mitu väga edukat kulgurimissiooni, on ka selle puhul ootused kõrgeks kruvitud. Väiksema sõiduauto suurune kulgur on plaanitud maanduma tõenäoliselt miljardite aastate eest veega täidetud olnud 50 kilomeetrise läbimõõduga Jezero kraatri äärealadel, kus võib leiduda tõendeid kunagisest elutegevusest. Selle kindlaks tegemiseks on kulgur varustatud seitsme erineva teadusliku instrumendi, robotkäe ja 23 kaameraga. Lisaks hakkab Perseverance koguma ja endast maha jätma kapsleid Marsi pinnaseproovidega, mis loodetakse millalgi tulevikus sealt üles korjata ning Maale toimetada. Mars 2020 missiooni ametlikuks pikkuseks on üks Marsi aasta ehk 687 maist päeva, aga tõenäoliselt pikeneb see mitme aasta võrra.

Tianwen-1 nägi Marssi 2,2 miljoni kilomeetri kauguselt selliselt.

See, et kolm missiooni startisid umbes samal ajal ja jõuvad ka oma sihtmärgini umbes samal ajal ei ole kokkusattumus. Nimelt on Maa ja Marsi omavaheline asetus taolisteks planeetidevahelisteks lendudeks soodsad vaid iga paari aasta tagant. Eelmine selline aeg oli juulis ja järgmine tuleb 2022. aasta septembris.

Esmaspäev, 8. veebruar 2021

Astronoomiaklubi astrofoto: Orion ja valgussambad

Saime ka viimaks valgussammasteks nimetatud halonähtused fotole, koos kauni Orioni tähtkujuga (sest ei saa, ega taha me läbi saada ilma astronoomiata).

Valgussambad tekivad kui näiteks tänavalaternast või autotuledest pärinev valgus peegeldub tagasi tillukestelt tasapinnalistest kuusnurksetelt jääkristallidelt, mis hõljuvad enam vähem horisontaalselt atmosfääris. Mõnikord võib seda sama efekti näha Kuu ja Päikesega. Viimasel juhul nimetatakse seda haloliiki päikesesambaks.

Foto on tehtud 6. veebruari õhtul Tõrva linna piiril. Fotokaks Nikon D5600, ISO 640, säri 22 sekundit.

Reede, 5. veebruar 2021

Mõlemad poolkera taevad ühel fotol

Allolevad fotod, kus erinevatel viisidel on kokku õmmeldud meie planeedi poolkera tähistaevad, valmisid Tšehhi astrofotograaf Petr Horáleki ja Hispaania astrofotograaf Juan Carlos Casado koostöös. Kaks meest pildistasid selleks sama tehnikat ja seadeid kasutades taevast kahest samal laiuskraadil, aga erinevatel poolkeradel asuvatest observatooriumitest. Horálek tegi seda 2016. aasta aprillis Tšiilis asuvast La Sillast ja Casado 2020. aasta veebruaris Kanaari saarestikus La Palma saarel asuva observatooriumi lähistelt. Kusjuures lisaks samadele laiuskraadidele (29°) asuvad mõlemad observatooriumid meretasemest kusagil 2400 meetri kõrgusel.

Petr Horálek/ESO, Juan Carlos Casado/IAC/TWAN

Kahtlemata esimesena jääb neilt silma meie Linnutee muljetavaldav riba, mille rikkalikumad tuumaalad paistavad meile kätte lõunapoolkeral. Selle kõrval on näha üht teist valgusriba, mille heledus on märgatavam silmapiiridel ja mis sarnaselt Linnuteega ulatub üle taeva. Tegemist on sodiaagivalguseks nimetatud heledusega, mida on meie kasvavalt valgusreostatud maailmas üha raskem vaadelda või isegi pildistada. Õnneks on observatooriumite asukohad valitud seda silmas pidades. Sodiaagivalgus tekib planeetide vahel ja nendega samas tasandis (ekliptikas) tiirlevas tolmukettas, milles päikesevalgus hajub. Kõnealune ketas on hämmastavalt hõre ja selles sisalduva tolmuterade läbimõõt on 10-300 mikromeetrit (umbes samas vahemikus on juuksekarva läbimõõt). Näiteks kui see tolm koguda kokku 1mm suurusteks teradeks, oleks nendevaheline keskmine kaugus 8 kilomeetrit.

Peale meie kodugalaktika on kahe foto peale kokku näha veel nelja galaktikat - põhjapoolkeral on nendeks hiiglaslik Andromeeda ja pisem Kolmnurga Galaktika, lõunapoolkeral kaks kääbusgalaktikat, mida kutsutakse välimuse ja kuulsa meresõitja järgi Suureks ja Väikseks Magalhãesi Pilveks. Lähematest objektidest on ülemisel fotol sodiaagivalguse sees väga heledalt paistev planeet Veenus, Orioni tähtkuju ümbrisev Barnardi Silmus, punased California ja Rosetti udukogud ja Plejaadide hajusparv. Alumiselt leiab meie jaoks vähem tuttavad Laguuni, Kiilu ja Kassikäpa udukogud ning niinimetatud Rho Ophiuchi piirkonna.

Petr Horálek/ESO, Juan Carlos Casado/IAC/TWAN

Petr Horálek/ESO, Juan Carlos Casado/IAC/TWAN

Fotosid võrreldes võib märgata ka seda, et kui põhjapoolkera taevas on silmapiiri lähedalt punakas, siis lõunapoolkera on see rohekas. Tegemist on niinimetatud õhukumaga (airglow) ehk Maa atmosfääri väga nõrga helendusega, mida tekitavad erinevad gaaside ja ühendite reaktsioonid. Foto autorite sõnul tuleneb värvide erinevus eelkõige fotode tegemise ajast - põhjapoolkeral õhtu poole, lõunapoolkeral hommiku poole - kui atmosfääris domineerisid erinevad keemilised reaktsioonid.

Kolmapäev, 3. veebruar 2021

Starshipi esimesed sammud Marsi suunas

Eile õhtul lubati viimaks SpaceXi Starshipi nimelisel raketiprototüübil startida. Seda mis juhtus, saab vaadata allolevast videost. Selgituseks nii palju, et kuni maandumiseni töötas kõik nii nagu peab. Järgmine katsetus peaks aset leidma juba lähiajal.



Katsetuste eesmärgiks on valmis saada taaskasutatav raketisüsteem, mis on võimeline vedama kaupa ja inimesi planeet Marsile. Selleks stardib Maalt kaheastmeline ligi 120 meetrit kõrge ja 10 meetrit lai rakett (Super Heavy + Starship), mille esimene aste maandub tagasi Maale ning teine aste ületab kaht planeeti lahutava mitmekümne miljoni kilomeetrise vahemaa ning maandub Marsil. Kaup ja inimesed maha laaditud stardib see ühes tükis tagasi ja maandub turvaliselt Maal, kus seda saab taaskasutada uue reisi teise astmena. Laiemaks eesmärgiks on seeläbi Marsile asutada alaliselt mehitatud baas või koguni isemajandav ja kasvav koloonia.
SpaceX on väitnud, et kui kõik nende katsetused õnnestuksid esimestel kordadel, õnnestuks neil Marsi suunas esimene mehitatud missioon saata juba 2024. aastal. Realistlikult võiks see aga aset leida kümnendi lõpus või järgmise alguses. Kui veab.

Me pöörleme!

Me kõik teame, et mitte tähed ei kihuta öötundidega üle meie taeva, vaid sellise näiva efekti põhjustab Maa pöörlemine ja vaatleja enesekesksus, või teemakohasemalt taustsüsteem, milles vaatleja viibib. Eric Brummel lukustas taeva stabiliseerimiseks kaamera ühele tähele ja Maa pöörlemise efektseks näitlikustamiseks jättis esiplaanile tükikese oma kodukoha maastikust. Peadpööritav!