teisipäev, 5. november 2019

Vaated Laguuni udukogule

Tõenäoliselt üks taeva fotogeenilisemaid udukogusid on Amburi tähtkujus asuv M8 ehk Laguuni udukogu. Linnutee keskme sihis umbes 5000 valgusaasta kaugusel asudes on see sarnaselt teiste omasugustega paigaks, kus galaktikas tiirutavast gaasi- ja tolmupilvest tekivad uued tähed. Juba süttinud ja seega tulised tähed panevad ümbritsevas udukogus sisalduva vesiniku ning vähesel määral väävli- ja hapnikugaasid mitmevärvilselt heledama. Kolossaalset udukogu liigendavad tumedad laigud, pöörised ja triibud, mis on tekkinud jahedamate hiidtähtede atmosfäärides ja vägivaldsete täheplahvatuste ehk supernoovade käigus.
Umbes 110x50 valgusaastat lai ja kõrge Laguuni udu oleks lõunapoolsematel laiuskraadidel isegi silmaga näha. Seevastu meie maal tõuseb ta südasuvistel hilisõhtutel kõigest kuue kraadi kõrgusele ning on seetõttu väga raskesti vaadeldav. Pealegi selle täie ilu ja värvide nautimiseks peaksid meie silmad olema sama suured kui maailma parimad teleskoobid.

Hubble kosmoseteleskoop jäädvustas Laguuni udukogu oma 28. sünnipäevaks lähivaates.
Tšiilis asuva VLT (Very Large Telescope - Väga Suur Teleskoop) poolt pildistatud Laguuni udukogu selle täies ulatuses. Udukogu mõõtmed on umbes 110x50 valgusaastat.
Sellel Hubble lähivõttel on näha kuumade siniste tähtede mõju neid ümbritsevale gaasile. Punakalt heledab tähtede kiirguse poolt ioniseeritud vesinik ja rohekalt ioniseeritud lämmastik.
Udukogu läbi USA's asuva 32 tollise (0,81m) teleskoobi. Nähtavatest tumedatest tompudest moodustuvad tõenäoliselt kunagi lähitulevikus (astronoomilises mõttes) tähed.
Udukogu süda pildistatud astrofotograaf Zhuoqun Wu poolt kasutades Tšiilis asuvat kaugjuhitavat teleskoopi.
Veel üks Hubble lähivõte udukogus asuvate tähtede poolt tekitatud pööristest tumedas tolmus ja gaasis.
Laguuni udukogu asukoht Maalt nähtud Linnutee ribas. Kuigi ta asub meist umbes 5000 valgusaasta kaugusel, moodustab see kõigest viiendiku maast Linnutee südamesse.

esmaspäev, 4. november 2019

Merkuuri üleminek Päikesest


Esmaspäeval, 11. novembril avaneb meil võimalus näha kuidas Päikesesüsteemi väikseim planeet - Merkuur – päikesekettast üle libiseb. Järgmine selline juhus tuleb alles 13 aasta pärast.
Merkuuri üleminekuks nimetatud nähtus leiab aset siis kui Päike ja tema ümber tiirlevad Maa ja Merkuur satuvad oma orbiitidel ühele joonele. Selles suhtes võib seda ette kujutada kui päikesevarjutust, kus Kuud asendab kauge ja seega pisikesena paistev planeet. Lisaks Merkuurile võib Päikese ette sattuda ka meie sõsarplaneet Veenus, aga see on niivõrd haruldane sündmus, et Eestis võime me seda näha alles 2247. aastal.


Eestist pildistatud Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016. Planeet on nähtav pisikese musta täpina alumises-paremas veerandis. Fotol on näha ka mõned päikeseplekid meie kodutähe pinnal. Autor: Taavi Tuvikene.
Kuigi jumalate käskjala järgi nime saanud Merkuur liigub ümber Päikese kõigist omasugustest kõige kiiremini, kulub tema üleminekuks ühest päikeseketta servast teise peaaegu viis ja pool tundi. Eestist saame me sellel korral näha vaid ülemineku esimest veerandit, sest päikeseloojang paneb vaatemängule lõpu. Seda juhul kui ilm üldse selge on.

Taevaste juhuste kokkulangevus

Selleks, et planeedi üleminek toimuda saaks on vaja täita kaks pealtnäha lihtsat tingimust  - õige aeg ja õige koht. Esiteks peavad Maa ja Merkuuri orbiidid ehk tiirlemistasandid omavahel ristuma, luues üleminekuks soodsad ajad ehk sõlmed. Et Merkuuri orbiit on võrreldes teiste planeetidega üsna tugevalt kaldu, korduvad need sõlmed Maa puhul iga aasta mai ja novembri esimestel nädalatel. Mingil muul ajal üleminek võimalik ei ole.
Teiseks on vaja, et Merkuur nendel lühikestel perioodidel ka reaalselt meie ja Päikese vahelt läbi sõidaks. Õnneks kihutab Merkuur ümber Päikese peadpööritavad 47 kilomeetrit sekundis, tehes ühe tiiru kõigest 88 päevaga. Tänu sellele juhtub ta olema õigel ajal õiges kohas tihedamini kui näiteks aeglasemalt tiirutav Veenus. Keskmiselt on Merkuuri üleminekuid sajandis 13-14 korda. On ka pikemaid pause. Näiteks järgmine leiab aset alles 2032. aasta novembris.


Lihtsustatud joonis Maa ja Merkuuri orbiitide asetusest ja üleminekuks soodsatest hetkedest. Autor: Taavi Niittee 
Kuigi esmaspäevast üleminekut oleks kõige parem vaadata Lõuna-Ameerikast, kust seda saab nautida algusest lõpuni, paistavad ülemineku esimesed 90 minutit kätte ka Eestist. Merkuur „puudutab“ siit mailt vaadates Päikese vasakut serva täpselt kell 14:34:43, siis kui Päike asub juba suhteliselt madalal edelataevas. Paar minutit hiljem liigub Merkuur Päikesele täielikult ning liigub seal aeglaselt paremale kuni loojanguni, mis leiab aset umbes kell neli.

Kuidas vaadata?

Mõõtmetelt ja väljanägemiselt on Merkuur võrreldav meile tuttava Kuuga - hall, kraatritega kaetud kivine kõrb. Asudes ülemineku ajal Maast ligi 100 miljoni kilomeetri kaugusel paistab ta Päikese taustal pisikese musta täpina, mida oleks näiteks läbi keevitusmaski või päikesevarjutuse prillide vaadates silmaga väga raske näha. Seega on vaja vaatepilti kuidagi suurendada, tehes seda eelkõige turvaliselt, kuna valesid võtteid kasutades võib asi lõppeda jäädava nägemiskahjustusega.
Üleminekut on kõige parem vaadata päikeseteleskoobi või spetsiaalse päikesefiltrikilega varustatud tavateleskoobi või binokliga. Vastavat kile ja õpetuse seda kasutada leiab enamikest teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest. Mitte mingil juhul ei tohi Päikest vaadata kaitsmata optika abil! Seda isegi siis kui kannate vastavaid prille, kuna teleskoobi- või binokliokulaarist väljub fokuseeritud valgus, mis sulatab oma teel nii kilest prillid kui teie silmapõhjad.


Omapäraseimaks vaatlusviisiks on nii-nimetatud projektsioonimeetod, kus teleskoobi okulaarist väljuv kujutis kuvatakse sellest eemal asuvale paberile või papile. Nii saab Päikest ja Merkuuri vaadata rohkem kui üks inimene korraga. See aga nõuab mõningat ettevalmistust ja katsetamist, mida on soovitatav teha enne ülemineku algust.
Et Merkuur ilmub Päikese ette siis kui see on juba päris madalal, tuleks eelnevatel päevadel valmis luurata vaatluskoht, kus silmapiir on edelasuunal võimalikult avatud. Kõige paremini sobivad selleks kõrgemad kohad, mäeküljed või näiteks mererand.
Kui ülemineku õhtul on selge ilm, siis plaanime korraldada ka avaliku vaatluse, mille asukoha ja aja kohta leiab jooksvat infot meie faceboki lehelt. Silma tasub peal hoida ka Tartu Tähetorni ja Tartu Observatooriumi kodulehtedel.

All NASA video 2016. aasta Merkuuri üleminekust, mille jäädvustas kosmosesond SDO.




pühapäev, 3. november 2019

Üleplaneedilise astrofotograafia konkurssi võidutööd

Ühe maailma mainekama astrofotograafia konkurssi Insight Astronomy Photographer of the Year 2019 võidutööd selgusid käesoleva aasta septembris. Järgnevalt mõne sõnaga 10 kategooria võidutöödest ja eripreemiast.
Konkurssi teisi parimaid töid (millest osad on isegi hämmastavamad) saab näha siit: https://www.rmg.co.uk/…/astronomy-photograph…/galleries/2019

Sir Patrick Moore nimelise auhinna saanud parim uustulija (auhind läks kahe vahel jagamisele)

"The Jewels of Orion" - lainurk võte Orioni tähtkujus asuvates hiilgaslikest tähtekke piirkondadest.

Autor: Ross Clark (Suurbritannia)
Sir Patrick Moore nimelise auhinna saanud parim uustulija (auhind läks kahe vahel jagamisele)

"Sky and Ground, Stars and Sand" - pikasäriline võte Põhja-Hiinas asuvast kõrbest koos ennast aeglaselt pöörava tähistaevaga.

Autor: Shuchang Dong (Hiina)
Taevavaadete kategooria

"Across the Sky of History" - Tänu paplipuude võimele erosioonile vastu seista on Mongoolia kõrbes moodustunud omapärane maastik, mida rõhutab tähistaevas.

Autor: Wang Zheng (Hiina)
Galaktikate kategooria

"Shells of Elliptical Galaxy" - NGC 3923 tähisega elliptilise galaktika sajad miljardid tähed on millegipärast koondunud ringidesse, mida on kokku loendatud 42.

Autor: Rolf Wahl Olsen (Taani)
Kuu kategooria

"In to the shadow" - 21. jaanuaril toimunud täieliku kuuvarjutuse käigus iga 3 minuti tagant klõpsatud kaadrid asetud üksteise kõrvale viisil, et varjutuse erinevad etapid sulanduvad üksteisesse.

Foto oli ühtlasi konkurssi võidutöö, millega kaasnes 10 000 naelane preemia.

Autor: László Francsics (Ungari)
Päikese kategooria

"A Little Fireworks" - Algselt must-valge, kuid hiljem värvitud lähivõte näitab meie kodutähe pinnast lähtuvaid protuberantse, mis meenutavad hiiglasliku ilutulestikku.

Autor: Alan Friedman (USA)
nimesed ja kosmos kategooria

"Ben, Floyd & the Core" - Meie Linnutee keskkosa ei ole väga keeruline pildistada. Küll aga oli tükk tegemist, et fotograafi koer Floyd pildi tegemiseks vajamineva 10 sekundi jooksul paigal püsiks. Väidetavalt sositas Ben talle terve aja "ära liiguta, ära liiguta, ära liiguta..."

Autor: Ben Bush (Suurbritannia)
Eripreemia robotteleskoobi kasutamisel

"Infrared Saturn" - Tšiilis asuva kaugjuhitava teleskoobiga tehtud foto Saturnist läbi infrapuna filtrite.

Autor: László Francsics (Ungari)
Planeetide, komeetide ja asteroidide kategooria

"Death of Opportunity" - Pildiseeria näitab 2018. aastal Marsil möllanud tolmutormi algust ja kujunemist. Torm sa saatuslikuks Marsil 2004. aastast ringi veerenud kulgurile Opportunity, mis ei ärganud peale selle möödumist oma hibernatsioonist.

Autor: Andy Casely (Austraalia)
Tähtede ja udukogude kategooria

"Statue of Liberty Nebula" - Vabadusesamba udukogu on noorte tähtede sünnipaik, mille panevad süttinud kuumad tähed heledama.

Autor: Ignacio Diaz Bobillo (Argentiina)
Aasta noorastrofotograafi kategooria

"Stellar Flower" - sügisõhtuti idataevast tõusva Rosetti udukogu (Caldwell 49) pildistas kõigest 11 aasta vanune poiss, keda aitas vaatlustehnika kokkupanekul tema isa.

Autor: Davy van der Hoeven (Holland - vanus 11)
Virmaliste kategooria

"The watcher" - Selle foto tegemiseks ronis autor Norras Lofoteni saarel asuva Offersoykammeni mäe tippu ning ootas tunde õiget hetke.

Autor: Nicolai Brügger (Saksamaa)

neljapäev, 31. oktoober 2019

Novembritaeva tutvustus 2019

Novembri ehk hingekuuga saabub meie laiuskraadidele hilisügis, mis toob endaga tiheda ja võib olla isegi pideva pilvkatte.Teisel poolt pilvi särab aga endiselt külluslik tähistaevas, mida võimendab iga päevaga üha käegakatsutavamaks muutuv pimedus. Ehk õnnestub meil seda mõnel õhtul siiski piiluda.

Kuna taevakaar keerab ennast kuust-kuusse suhteliselt vaevaliselt ja midagi hirmus uut november tähistaevasse võrreldes oktoobriga ei too, tasub ehk enne jätkamist tutvuda meie eelmise kuu ülevaatega. See aga ei tähenda, et mõne sõnaga ei võiks ka novembritaeva peamised tähed ja nende kujud üle korrata.

Tähine idataevas


Mida lähemale külmadele ilmadele, seda madalamale läänetaevasse heledast Vegast, Altairist ja Deenebist taevasse joonistatud Suvekolmnurk vajub. Koos nende kodutähtkujude Lüüra, Kotka ja Luigega embavad nüüd öö jooksul horisonti ka Karjase, Jahipenide ja Herkulese tähtkujud. Veevalaja, Mokandja ja Kaljukits kaovad selle taha aga sootuks.

Samal ajal tõuseb idast Talvekuusnurk ja selle "allosas" asuv Talvekolmnurk. Neid asterismideks nimetatud mitteametlike tähtkujusid moodustavad võõrapäraseid nimesid kandvad tähed Kapella, Aldebaran, Polluks, Prooküon, Riigel, punakas Betelgeuse ja terve taeva heledaim Siirius ehk Orjatäht. Seega säravate tähtede osas on hilisõhtune idataevas võrreldes suve möödumist tähistava läänetaevaga oluliselt rikkalikum.

Eelnimetatud tähtedest kaks eelviimast kuuluvad ühe tuntuma ja erapooliku arvamuse kohaselt ilusama tähtkuju - Orioni - koosseisu. Sellest eestipäraselt Koodi ja Reha all tuntud tätkujust, mis peidab endas teleskoobiomaniku jaoks palju huvitavat, räägime võib olla pikemalt järgmise kuu ülevaates. Praegu tasub aga lähema vaatluse alla võtta Sõnni tähtkuju südames paikneva heleda täheparve, mille tõusmine kõrgemale taevasse on ammustest aegadest tähendanud kurjade ilmade saabumist.

Tolmupilves kihutav Subaru


Eestipäraselt Taevasõelaks, lihtsalt Sõelaks või Plejaadideks (M45) nimetatud hajustäheparve teavad kindlasti kõik, kes pikemalt talvisesse taevasse on vaadanud. Kui paljud aga teavad, et tuntud Jaapani autotootja Subaru on oma logo- ja nimevalikul just sellest objektist inspiratsiooni saanud? Natukene Suure Vankri miniatuurset versiooni meenutav täheparv on üks Maale lähimaid omasuguseid, asudes meist "vaid" 440 valgusaasta kaugusel.

Kuigi hea silmanägemisega inimene suudab Sõelas eristada viite kuni üheksat heledamat tähte, asub neid parve koosseisus üle tuhande. Kõik need tähed on tekkinud ühest või üksteisega gravitatsiooniliselt seotud gaasi- ja tolmupilvedest umbes 75 - 150 miljonit aastat tagasi, olles kosmilises mõttes veel verinoored. Sellele vaatamata on vähemalt ühe selles paikneva suuruselt ja temperatuurilt Päikesega võrreldava tähe ümbert avastatud ebatavaliselt palju kuuma tolmu, mis võib tähendada, et parasjagu moodustuvad seal (ekso)planeedid.

Plejaade pika säriajaga fotografeerides tuleb selgelt esile selle siniste ja tuliste tähtede ümbruses helenduv tolm. Kui alguses arvati, et selle näol on tegemist parvetähede sünnist üle jäänud materjaliga, siis nüüdseks on avastatud, et täheparv kihutab parasjagu läbi ebatavaliselt tolmusest Linnutee piirkonnast. Suurepäraste vaatlustingimuste puhul võib seda helendust näha isegi keskmise teleskoobi või suurema binokli abil. 

Plejaadide hajusparve tuuma moodustavad tähed ja selle ümber helendav tolmupilv. Foto on tehtud Tõraveres. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).
Pakutakse, et umbes järgneva 250 miljoni aasta jooksul haljuvad Sõela individuaalsed tähed Linnutee avarustesse laiali - nii nagu juhtus miljardeid aastaid tagasi Päikese ja selle nüüdseks kadunud sõsartähtedega. Rolli selles mängivad nii parvesisesed loodejõud kui ka kohtumised teiste tähtede ja Linnutee spiraalharudes asuvate molekulaargaasipilvedega, mis pillutavad graviatsioonilise piljardi käigus tähti parvest välja.

Optikaga taevast uurima


Juhul kui novembripilved halastavad tasub kindlasti oma teleskoobid ja kaamerad taevasse sihtida. Galaktikate, planetaarudude, udukogude ja hajusparvede osas on valik lai. Ei tahaks hakata meie oktoobritaeva ülevaates mainitud objekte liialt kordama, aga näiteks Andromeeda ja Kolmnurga galaktikad on ka novembriõhtutel ideaalsetes asukohtades. Need leiab seniidis paistvast W-kujulisest Kassiopeiast paarkümmend kraadi lõuna poolt.

Süvataeva objektidest väärivad mainimist ja vaatlemist võimas Perseuse kaksikparv (NGC 869, NGC 884) ja NGC 1491 udukogu Perseuses, Krabi supernoovajäänuk (M1) Sõnnis, M35 hajusparv Kaksikutes, Mesilaspesa hajusparv (M44) Vähis ja otseloomulikult Orioni udukogu (M42), mida näeb isegi tagasihoidliku optika abil. Kõik need eelnimetatud objektid asuvad novembriõhtutel idataevas ja alustavale astrofotograafile leidub nende seas täiesti jõukohaseid väljakutseid. 

Perseuse kaksikparv samanimelises tähtkujus. Pildistatud Tõrvas. Autor: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi.
Kuigi Linnutee helendus ei ole novembris enam nii muljetavaldav kui hilisuvistel kuudel, laiutab see endiselt ida-lääne suunaliselt meie peade kohal. Seda tasub alati mõne mugava vaatlusriista - näiteks hea binokli - abil niisama uurida, nägemaks kuidas kahvatu kuma kaugeteks ja lugematuteks tähtedeks lahutub. Kes teab kelle jaoks seal kauguses on meie Päike pisikene ja teistest eristamatu täpp, mida enda tähistaevas uurida.

Pisikene must täpp suurel valgel kettal


Suurtest, heledatest ja selgelt tähtedest eristatavatest planeetidest rääkides ei paku novembriõhtud midagi erilist. Kaks hiidplaneeti - Jupiter ja Saturn - mis olid meiega viimased mitu kuud lõunataevas säramas hakkavad juba päris nähtamatuks kahvatuma. Näiteks Jupiter loojub nüüd koos Päikesega ehk umbes siis kui tööinimesed koju sõidavad. Saturn ripub küll madalal lõunahorisondil pisut kauem, kuid päris pimedas ei näe enam tedagi.

Uhkes ja kauges üksinduses tiirlevad jäähiiud Uraan ja Neptuun on küll terve õhtu vaadeldavad (vastavalt Jääras ja Veevalajas), aga jäävad isegi võimekas teleskoobis pisikesteks rohekateks ja sinakateks täppideks. Sõjajumala nime kandev Marss ja armastusejumal Veenus on mõlemad endiselt Päikese poolt üle valgustatud, sest esimene neist liigub Päikese ees ja teine veel liialt lähedal taga. Samas novembri lõpupoole võib heledat Veenust madalal edelataevas juba märgata. Näiteks 24. novembri õhtul vahetult peale päikeseloojangut asub ta Jupiterist kõigest 1,4 nurgakraadi kaugusel.

Õnneks on Päikesesüsteemis veel üks väike, aga see-eest huvitav planeet, mis vahel harva täpselt Maa ja Päikese vahelt läbi juhtub lipsama. Rooma mütoloogias jumalate käskjala järgi nimetatud planeet Merkuur teeb novembris just seda. Oleks vaid siis taevas selge, sest järgmist sellist vaatepilti saab näha alles 13 pika aasta pärast.

Niisiis leiab 11. novembril aset Merkuuri üleminekuks nimetatud nähtus, mida võib täiesti vabalt pidada üheks käesoleva aasta astronoomiliseks suursündmuseks. Et Merkuur on Päikesele lähim planeet ja tiiru teeb ta ümber selle iga 88 päeva järel, toimub tema üleminek keskmiselt iga mõne aasta tagant. Esineb ka pikemaid pause, kuna järgmine võimalus üleminekut jälgida avaneb meil alles 2032. aasta novembris. 

Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016. Planeet on nähtav pisikese musta täpina alumises-paremas veerandis. Fotol on näha ka mõned päikeseplekid meie kodutähe pinnal. Autor: Taavi Tuvikene.
Kuigi tänavuse ülemineku kõrghetkel on Päikese poole pööratud Lõuna-Ameerika manner, avaneb Eestist võimalus näha selle esimest veerandit. Siit mailt nähtuna "puudutab" Merkuur Päikese vasakut serva kell 14:35 ja paar minutit hiljem libiseb sellele täielikult. Pisikene must täpp, mis liigub üle päikeseketta vaikselt paremale jääb nähtavaks kuni 16:02, mil see koos Päikesega horisondi taha kaob. Sel põhjusel tasub vaatlemiseks leida koht, kust loodesuund võimalikult avatud oleks (mererand või mõni kõrgem koht).

Pisikest Merkuuri on Päikese taustal silmaga väga raske näha, isegi kui kasutada selleks näiteks keevitusmaski või küünlal tahmatud klaasi. Suurendava optikaga ei tohi seda aga mingil juhul vaadata, kuna tulemuseks võib olla jäädav nägemiskahjustus (!!!). Kõige parem ja ohtum on üleminekut vaadata spetsiaalse päikeseteleskoobi, päikesekilega varustatud tavateleskoobi või siis projektsioonimeetodiga, mille kohta leiab lisainfot Tartu tähetorni kodulehelt.

Seda kuidas terve planeet Päikese ees asub näeb ainult Merkuuri ja Veenuse puhul. Seda teist juhtub aga haruharva. Viimane selline juhus oli 2012. aasta suvel ja järgmine tuleb 2117. aasta detsembris. Eestist näeb Veenust päikeseketta ees alles 2247. aasta juunis.

Kosmoseterade külastus


Meteoorivoolusid on novembris mitmeid, kuid enamus on neist nii pisikesed ja vähese tunniarvuga, et neid pole isegi mõtet nimetada. See-eest leoniidideks nimetatud vool, mis tipneb 17. novembril on minevikus nii võimsaid vaatepilte pakkunud, et igaks juhuks tasub sellel ajal taeval ikka silma peal hoida.

Lõvi tähtkujus asuva radiandiga (kohast kust meteoorid näivad "välja kiirguvat") leoniide põhjustab komeet Tempel–Tuttle, mis perioodiliselt Päikesele lähenedes enda poolt maha jäetud rusupilve uue materjaliga rikastab. Kui Maa sellist pilve läbima satub, näeme me tavalisest rohkem "langevaid tähti", mis on tegelikult atmosfääris kihutavad kruusatera kuni väikse kivikese mõõtu meteoroidid. 

Joonistus leoniidide 1833. aasta tormist. Allikas: Wikipedia.
Leoniidid kirjutasid ennast ajalooraamatutesse 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane suurem leoniidide sadu leidis aset 1999. aastal, kui loendati 3000 meteoori tunnis. Seega selleks aastaks justkui midagi enneolematut ei ennustata. Tõenäoliselt piirdub nende arv paarikümne meteooriga tunnis. Aga äkki...

Kuu faasid:


  • esimene veerand 4. november kell 12,23
  • täiskuu 12. november kell 15,34
  • viimane veerand 19. november kell 23,11
  • vanakuu 26. november kell 17,06

reede, 25. oktoober 2019

Nõela galaktika

Nii kaugele kui meie parimad teleskoobid näevad, on universum täidetud galaktikatega - hiiglaslike elliptiliste või lapikute tähesüsteemidega, mis sisaldavad sadu miljardeid või isegi triljoneid üksikuid tähti. Galaktikad on kosmose mõõtmatusse laiali pillutatud kõikvõimalikes suundades ja asendites ning neid lahutavad miljonitesse valgusaastatesse küündivad vahemaad. Enamus neist paistavad meile mingi nurga all, kuid mõnda vähest saame me juhuse tahtel näha ka otse pealt või siis näiteks otse küljelt.
NGC 4565 pildistatud USA astrofotograaf Ken Crawfordi poolt.
Ühes vähemtuntud Berenike Juuste nimelises tähtkujus, mis praegustel sügisöödel horisondi taga liigub, asub üks huvitav spiraalgalaktika tähisega NGC 4565, mida nimetatakse ka Nõela galaktikaks. Sellise hüüdnime on see teeninud väga lihtsal põhjusel - teleskoobiga vaadates paistab see otsekui pikk peenike nõel, mis on keskelt natukene paksem. Oma suhtelise läheduse tõttu (umbes 40 miljonit valgusaastat) on see üks parimaid näiteid spiraalgalaktikast külgvaates.
ESO (Euroopa Lõunaobservatoorium) foto Nõela galaktika keskosast.
Vaatamata esmapilgul veidrale väljanägemisele on Nõela galaktika kujult ja suuruselt väga sarnane Linnuteele, mis kuulub samuti varbspiraalgalaktikate hulka. Ligi 200 miljardit tähte sisaldavas kettas on selgelt näha tähtedevaheline tolm, mis varjutab galaktika tasandit ning selle keskosas asub paksem mõhn, mille südames asub tõenäoliselt supermassiivne must auk. Kokkuvõttes on Nõela galaktika suurepärane näide sellest, milline meie oma Linnutee sellisest vaatenurgast välja näeks. Meie Päike asuks selles umbes poolel teel keskele.
Hubble kosmoseteleskoobi lähivõte Nõela galaktikast. Sarnasus meie taevas paistva Linnuteega ei ole juhuslik, sest selle sees asudes vaatame me Linnuteest läbi sama nurga alt. Kauguses paistavad teised galaktikad.
Tänu lähedusele ja heledusele (Nõela galaktika on suurema heledusega kui Andromeeda) on NGC 4565 ka amatöörastronoomide seas populaarne objekt. Kõige parem on teda vaadelda aprillis.

kolmapäev, 23. oktoober 2019

Täht, mis on vanem kui universum

Kaalude tähtkujus asub üks napilt silmaga nähtavuse piirile alla jääv alam-hiidtäht HD 140283, mida kutsutakse vahel ka Medusalaks. Müütilise eriti pikaealise tegelase järgi nime saanud täht on on üks teadaoleva universumi vanimaid. Mõnes mõttes on ta isegi liiga vana.
2000. aastal üritati Medusalat esmakordselt dateerida ESA satelliit Hippachose abil. Tulemuseks saadi rabavad 16 miljardit aastat. Tuletame meelde, et Suur Pauk ehk universumi algushetk arvatakse aset leidnud 13,7 miljardit aastat tagasi. Seega tundus, et täht on vanem kui ta sünnitanud universum. Hilisemad täpsemad mõõdistamised on Medusala vanuse taandanud 14,46 miljardi aastani (veamarginaaliga 800 miljonit aastat siia-sinna). Seega alumise piiri kohaselt oleks tähel mõnedkümned miljonid aega tekkida olnud küll. Paraku on kõige uuemad täpsustamised universumi vanuse osas hakanud asja jälle keeruliseks ajama. Mõne esialgse ja julgema väite kohaselt on universum kõigest 11,4 miljardit aastat vana.

Üks asi on selge, vanem kui kõiksus üks täht olla ei saa. Seega jääb kaks võimalust - kas viga on meie tähtede vanuse hindamises (mis nõuab väga täpseid andmeid tähtede absoluutse heleduse, pinnatemperatuuri, kauguse, massi ja mõõtmete kohta) või siis universumi tekkemehhanismide mõistmises.
Medusala on Päikesest kaks korda suurema läbimõõduga, kuid samas väiksema massiga ja asub meist umbes 190 valgusaasta kaugusel. Teistest tähtedest eristub ta ebatavaliselt madala metallisisalduse poolest, kuna tema tekkimise hetkel varajases universumis lihtsalt ei eksiteerinud veel nii raskeid elemente.