Teisipäev, 30. november 2021

LL Pegasi surmaspiraal

Sellel Hubble kosmoseteleskoobi lähiinfrapunas tehtud fotol ei paista taustal mitte erakordselt korrapärane spiraalgalaktika (neid on kauguses näha mitmeid), vaid hoopis kaksiktäht LL Pegasi. Fotol sinakalt heledavat Arhimedese spiraali meenutava moodustise täpne tekkemehhanism ei ole veel teada, kuid arvatakse, et see on kuidagi seotud ühe kaksiksüsteemi liikme elu lõpuga ja teise orbiidiga ümber selle. Nimelt hakkavad umbes Päikese mõõtu tähed lõpuks enda ümbert kaotama välimisi atmosfäärikihte, mis moodustavad tähest eemaldudes keerukaid struktuure, mida kutsutakse planetaarududeks.

LL Pegasi spiraali paisumiskiirust mõõtes on leitud, et iga selle haru lahutab umbes 800 aastat - sama aeg kulub selle kaksiksüsteemi teisel tähel (antud juhul punane süsinikhiid) ühe tiiru tegemiseks. Seega spekuleeritakse, et üks täht tirib kuidagi oma surevalt kaaslaselt materjali küljest ning paiskab seda ühtlase ruumiliseks kestaks paisuva joana maailmaruumi. Et kahte tähte ümbritseb läbipaistmatu tolmu- ja gaasikest, on neid võimalik otseselt vaadelda vaid infrapunakiirguses. LL Pegasi asub meist umbes 4200 valgusaasta kaugusel ning selle spiraalstruktuuri laiuseks on umbes kolmandik valgusaastat. Spiraali enese helendamine on astronoomidele mõistatuseks, kuigi mõnede arvates on lahendus lihtsam kui esmapilgul arvata võiks - seda lihtsalt valgustavad lähedalasuvad tähed.

Foto keskel paistev hele täht asub meile palju-palju lähemal kui LL Pegasi. Kusjuures seda sama tähte on kasutatud suurte maapealsete teleskoopide poolt kombenseerimaks atmosfääri virvendusi ning saavutamaks lahutusvõimet, mis lubab LL Pegasi puhul eristada kaht üksteise ümber tiirlevat tähte.

Kommentaarides näeb LL Pegasit ümbritsevat näilist spiraali ruumilise mudelina. Ehk siis kõik ei ole selline, nagu see meile meie vaatenurgast paistab...

Pühapäev, 28. november 2021

Cassini kosmosemissiooni parimad fotod Saturnist, selle rõngastest ja kuudest

1997. aastal Maalt startinud ja aastatel 2004 - 2017 Saturni orbiidil veetnud Cassini kosmosesond kuulub kahtlemata ajaloo kõige edukamate kosmosemissioonide hulka. Tänu Cassinile ja sellega kaasas olnud Huygensi maandurile (mis 2005. aastal maandus Saturni hiilgekuul Titanil), õppis inimkond esmakordselt seda Päikesesüsteemi kõige ikoonilisemat planeeti lähedalt tundma.

Kõigi nende kahe sondi poolt tehtud avastuste üles loetlemisele kuluks vist terve raamat. Neist väärivad kiirelt mainimist aga seitsme uue Saturni kuu avastamine, katsed Einsteini üldrelatiivsusteooriaga, Saturni pöörlemisperioodi täpsustamine, mitmed lähedased möödalennud Saturni suurematest kuudest (näiteks Enceladusest, Iapetusest, Phoebest ja Titanist), Saturni rõngaste struktuuri ja koostise uurimine, vedela metaani järved Titani pinnal, Saturni põhjapoolusel asuva heksagoni värvuse muutus vastavalt hooaegadele ning Saturnil umbes iga 30 aasta tagant aset leidva Suure Valge Tormi uurimine. Cassini leidis oma kuulsusrikka lõpu 15. septembril 2017. aastal, kui see kukutati kütuse lõppedes Saturni atmosfääri.
All 25 meie arvates parimat (ilusamat, mitte ilmtingimata teaduslikult olulist) Cassini fotot Saturnist, selle rõngastest ja kuudest. Lisaks paar videoanimatsiooni, mis on valmistatud Cassini ja Huygensi reaalsest fotomaterjalist.

Suur Valge Torm Saturni atmosfääris.

Rõngad ja Titan.

Saturn Päikese ees. Foto on kokku pandud mitmest erinevas lainepikkuses jäädvustatud kaadrist.

Vaade Saturnile kõrgelt põhjapooluse kohalt.

Saturni suurim kuu Titan (läbimõõt 5149 kilomeetrit) taustal ja suuruselt teine kuu Rhea (läbimõõt 1527 kilomeetrit) esiplaanil.

Saturni lõunapoolkera ja rõngavarjud sellel.

Saturni välimised rõngad ja kauguses paistev planeet Uraan.

Hyperion, Saturni kuu, mis on nii madala tihedusega, et sellega põrkunud asteroidid on selle pinna sõna otseses mõttes auklikuks vajutanud.

Mimas.

Saturni ülemine atmosfäär ja kauguses paistvad rõngad.

Saturni keerukad pilvemustrid.

Titan ja Saturni suuruselt kolmas kuu Dione.

Titan ja Tethys.

Saturni varjus asuv Rhea.

Saturni rõngaste (esiplaanil) keerukad varjud planeedi sinakal põhjapoolkeral. Taustal paistab Saturni 400 kilomeetrise läbimõõduga kuu Mimas.

Saturn, selle rõngad külgvaates ja taustal hiidkuu Titan, millel on tihedam atmosfäär kui Maal.

Niinimetatud karjaskuu Prometheus tõmbamas enda poole osakesi Saturni F-rõngast.

Saturni sisemine kuu Atlas, mis on rõngamaterjalist enda ekvaatorile kasvatanud kõrge valli. Kuu on kõigest 30 kilomeetrise läbimõõduga.

Meie Maa ja Kuu läbi Saturni rõngaste.

Saturn ja varjud.

Rõngad lähivaates.

Kahvatu Sinine Täpp ehk meie koduplaneet.

Saturni põhjapoolsusel asuv niinimetatud Heksagon, mille korrapärane struktuur on astronoomidele siiani mõistatuseks.

Heksagon kaugemalt.

Üks lähivõte võimendatud värvides tormist Saturni heksagonis.




Huygensi sondi 2,5 tundi kestnud maandumine Saturni kuul Titanil. Tegemist on konkurentsitult kaugeima maandumisega teisel taevakehal.



Ülal ideo Cassinile avanenud vaadetest orbiidil ümber Saturni. NB: video tegemiseks ei ole kasutatud ühtegi arvutiga loodud kaadrit, vaid ainult reaalseid fotosid, mida on erinevate fotograafiliste nippidega kokku ühendatud.

Neljapäev, 25. november 2021

DART suundus põrkuma asteroidiga

Eile startis Ühendriikide Vandebergi baasist ühe hetkel veel kauge asteroidipaari poole teele NASA missioon, mis kannab nime DART* (tõlkes "sööstma" või "viskenool"). Tegemist on esimese kosmosemissiooniga ajaloos, mille eesmärgiks on tahtlikult muuta taevakeha trajektoori. Seda selleks, et tulevikus teha sama mõne meie planeeti ohustava asteroidi või komeediga.

Pool tonni kaaluva DART kosmoseaparaadi ülesanne on üsna lihtne - reisida kümme kuud kohtumaks ühe kaksikasteroidiga ning sellest väiksemaga 6,7 kilomeetrit sekundis põrkuda. Täpsemalt on DARTi sihtmärgiks 170 meetrise läbimõõduga Dimorphos, mis tiirleb umbes kilomeetri kaugusel 780 meetrise läbimõõduga Didymosest. Tegemist on potentsiaalselt Maale ohtliku binaar- ehk kaksikasteroidiga, mis möödus 2003. aastal Maast "vaid" 7,8 miljoni kilomeetri kauguselt. DARTi kokkupõrge on järgmise aasta septembri lõpus plaanitud aset leidma hetkel, kui Didymos-Dimorphos on oma orbiidil taas Maale suhteliselt lähedal (vaata alt animatsiooni).

DARTi trajektoor (lilla), Maa orbiit (sinine), Didymose orbiit (roheline). Lisaks kollase ja helesinisega asteroidide 2001 CB21 ja 3361 Orpheus orbiidid, millest DART lähedalt mööda lendab.

Arvutused näitavad, et kokkupõrke tagajärjel peaks Dimorphose orbitaalkiirus ümber oma emaasteroidi muutuma 0,4mm/s võrra. See ei kõla küll millegi märkimisväärsena, kuid pikema aja peale omab see reaalset efekti. Kujutagem näiteks ette Maad ohustavat asteroidi, mille kokkupõrge peaks aset leidma aastaid tulevikus. Kui kohe-kohe Maaga põrkuva asteroidi puhul poleks meil aega eriti midagi teha, siis pikema tegutsemisaja olemasolul saaksime me üritada selle liikumissuunda õige pisut muuta. Sadade miljonite või miljardite kilomeetrite pikkuse teekonna peale kasvaks asteroidi trajektoori esialgne väga väike nihe juba oluliselt. On ju ikka suur vahe, kas see põrutab näiteks otse keset Euroopat või läheb meie planeedist tuhande kilomeetri kauguselt mööda.
Hüpoteetilise aga sugugi mitte mõeldamatu asteroidi liikumissuuna muutmiseks on välja pakutud mitmeid mooduseid - näiteks saates asteroidile raketimootoriga varustatud sond, laotada selle pinnale laiali päikesepuri või saata sinna automaatne kaevandusmasin, mis pinnast perioodiliselt minema heidab (tuletagem meelde Newtoni kolmandat seadust). Neist kõigist kõige lollikindlam ja praeguse tehnoloogia juures teostatav on aga lihtne kineetilise mürsu põhimõte, kus ühe keha liikumisenergia antakse üle teisele ehk siis taevakehaga põrgatatakse võimalikult massiivne ja võimalikult kiirelt liikuv...ese.

DART missioon startis USAst California osariigis asuvast Vandenbergi baasist oma sihtmärgi poole eile hommikul. Kanderaketiks SpaceX Falcon 9.

DART laboris viimaseid ettevalmistusi läbimas.

Kuidas täpselt selle energia ülekanne asteroidi puhul toimiks ongi tähtis küsimus, millele DART reisib vastust saama. Kosmoseaparaadi vägivalgset lõpp-peatust silmas pidades on selle näol tegu suhteliselt lihtsa disainiga. Peale raketimootorite, millest peamine on tegelikult üpris revolutsiooniline ioonmootor, mis töötab puhtalt päikeseenergia jõul, on sondil kaasas vaid sidesüsteemid, paar sensorit ja kaamera. Paar päeva enne kokkupõrget eraldub selle küljest aga Itaalias ehitatud kuupsatelliit LICIACube, mille ülesandeks saab kokkupõrget kaamerate ja muude instrumentide abil jäädvustada. Asteroidi orbiidi muutust kavatsetakse aga pikema aja jooksul jälgida eeskätt maisete teleskoopide kaudu. Lisaks on Euroopa Kosmoseagentuuril plaanis missioon nimega Hera, mis peaks kaksikasteroidi juurde jõudma viis aastat peale kokkupõrget ning selle mõju kahe kuupsatellidi abil lähemalt ja pikema aja vältel uurima.
Kunstniku nägemus DARTi viimastest hetkedest.

*Akronüüm DART on moodustatud inglise keelsest sõnaühendist "Double Asteroid Redirection Test" ehk siis otsetõlkes "kaksikasteroidi kõrvalekallutamise test".

Kolmapäev, 24. november 2021

James Webb kosmoseteleskoobi start lükkus edasi

Juba enne üles lennutamist omamoodi legendiks saanud James Webb kosmoseteleskoobi stardikuupäevaks pidi olema 18. detsember. Ootamatu aps teleskoobi pakkimisel on seda kuupäeva taaskord (loodetavasti viimast korda) edasi lükanud.

Kosmoseteleskoobi arendusmeeskond poseerimas koos selle elusuuruses maketiga.

Prantsuse Guajaanas Kourou kosmosesadamas viimaseid ettevalmistusi ootava Webbi kinnitamisel transpordialusele katkes ootamatult üks rihmaklamber, mis tekitas 10 miljardit dollarit maksma läinud instrumendis ettenägematuid vibratsioone. Et täpselt selliste vibratsioonide suhtes ei ole teleskoopi kunagi testitud, otsustati stardikuupäeva nihutada vähemalt neli päeva kavandatust edasi (varasemalt 22. detsember), kontrollimaks kas kõik on ikka töökorras. Arvestades, et 1996. aastal ehitama asutud teleskoobi algne start pidi aset leidma 2007. aastal ei ole mõnepäevane viivitus muidugi väga hull. Loodame lihtsalt, et teleskoop on ikka korras ja vahepeal sellega midagi veel lisaks ei juhtu.

Samal ajal on Hubble kosmoseteleskoop endiselt rikkis ning keegi täpselt ei tea, mis sellel viga võib olla. NASA väitel on nende inseneridel aga tagataskus veel mõned trikid, mida selle elustamisel proovida. Kõik ei ole veel kaugeltki kadunud.

Teisipäev, 23. november 2021

Taevas rändab komeet Leonhard

Saage tuttavaks komeet Leonhardiga (C/2021 A1*), mis avastati selle aasta jaanuaris, kui see veel asus Jupiteri ja Marsi orbiitide vahel (umbes 750 miljonit kilomeetrit Päikesest). Detsembri keskel möödub see oma tugevalt väljavenitatud orbiidil suhteliselt lähedalt Maast ja Veenusest (vastavalt 35 ja 4,2 miljonit kilomeetrit), jõuab jaanuari esimestel päevadel oma lähimasse punkti Päikesele ehk periheeli ning ilmub siis järgmise aasta alguses selle tagant uuesti välja, et naaseda kaugetele Päikesesüsteemi välisaladele. Kusjuures praeguste arvutuste kohaselt visatakse komeet peale lähikohtumist Päikesega oma kodusüsteemist sootuks välja ehk siis see jääb edaspidi rändama tähtedevahelises ruumis.

Foto autoriks on Dan Bartlett, tehti nädal tagasi USA-st California osariigist, kasutades suhteliselt kogukat teleskoopi ning ühtekokku 62 võtet. Kuna komeedid liiguvad taustal olevate kinnistähtede suhtes üsna nobedalt (komeet kihutab Päikese suunas üle 70km/s), läks sellise foto jaoks vaja kahte komplekti fotosid - ühed, mis jälgisid komeeti ja teised, mis jälgisid tähti - mis hiljem arvuti kokku monteeriti. Suuremalt näeb fotot siit: https://apod.nasa.gov/.../CometLeonard_Bartlett_4006.jpg

Nagu komeedid ikka, koosneb mõne kilomeetrise läbimõõduga Leonhard peamiselt vee-, süsihappe- ja metaanijääst, mis on Päikesele lähenedes hakanud kiirguse mõjul aurustuma ehk sublimeeruma. Sellest on komeedituuma ümber moodustunud tohutu ja mõõtmetelt üha kasvav gaasikest ehk kooma ning Päikesest alati eemale "puhutud" saba. Kuigi komeetide maksimaalset heledust on kurikuulsalt keeruline ennustada, lubavad optimistlikumad prognoosid, et Leonhard võib detsembris ületada silmaga nähtavuse piiri. Binokli või teleskoobiga peaks teda olema aga igal juhul võimalik tipus vaadelda. Ainult selle taevast üles leidmine võib osutuda suhteliselt keeruliseks.
Hetkel asub Leonhard Jahipenide tähtkujus, mida on idataevas meie asukohast kõige paremini näha varahommikutel. Tulevatel nädalatel, langedes üha Päikesele lähemale, möödub see heledast Arktuurusest ning liigub siis lõunataevasse, kus see viimaks päikesesesäras vaadeldamatuks muutub.
*Komeedi avastajaks on astronoom G. J. Leonard Mount Lemmoni observatooriumist USAs Arizona osariigis. Tegemist oli selle aasta esimese avastatud komeediga.

Neljapäev, 18. november 2021

Sajandite pikim kuuvarjutus

Homme leiab läänepoolkera kohal aset poolvarjuline kuuvarjutus, mille kestvus on viimase poole tuhande aasta pikim. Eestist jääb see paraku geograafilise ebaõnne tõttu praktiliselt nähtamatuks.

Nagu nimest järeldada võib tähendab poolvarjuline kuuvarjutus seda, et Kuu ei sukeldu täielikult Maa poolt heidetud täisvarju (umbra), vaid liigub kas osaliselt või täielikult läbi selle poolvarju (penumbra). Seekord läheb asi päris napiks, kuna varjutuse tipphetkel asub koguni 97% Kuust täisvarjus, jättes endast vaid pisikese killukese poolvarju alasse. Peamiselt tänu sellele, kuid lisaks ka asjaolule, et varjutus toimub kõigest 1,7 päeva enne kui Kuu saavutab oma orbiidi apogee ehk kaugeima punkti*, viibib Kuu täisvarju alas kokku 3 tundi ja 28 minutit. See teeb sellest pikima poolvarjulise kuuvarjutuse, mida viimase 580 aasta jooksul meie planeedi pinnalt näha on olnud.


Algusest lõpuni ja täies hiilguses (kokku 6 tundi) näeb homse varjutuse ära Põhja-Ameerikast, Alaskalt, Vaiksest ookeanist, Venemaa kirdenurgast ja Uus-Meremaa idaosast. Vaatlejad Lõuna-Ameerikas ja Ida-Aasias näevad osaliselt täisvarjus ja seega osaliselt ka sügavpunaseks värvunud Kuud vastavalt selle loojangu ja tõusu ajal. Enamuse Euroopa (sh Eesti) ja Kesk-Aasia jaoks siseneb või väljub tõusev või loojuv Kuu vaid Maa poolvarjust, mis tumendab selle servasid õige pisut. Näiteks Tallinnast vaadates libiseb madalal loodetaevas asuv Kuu poolvarju homme kell 8:02. Paraku juba 20 minutit hiljem see loojub. Eesti aja järgi kell 9:12 siseneb meie jaoks juba horisondi alla vajunud Kuu Maa täisvarju ning saavutab maksimumi kell 11:02. Vastavalt kell 12:47 ja 14:03 väljub see täisvarjust ja poolvarjust.

Varjutuse nähtavuse alad. Tumehallis alas ei ole varjutust üldse näha.

Kel pole õnne homme praktiliselt teisel pool maakera paikneda, peab varjutuse vaatlemisel leppima mõne otseülekandega või siis varuma veidi kannatust nägemaks peaaegu garanteeritult võimast pildimaterjali, mis peale taolisi astronoomilisi sündmusi sotsiaalmeedias kulutulena levima hakkab.
*asudes apogees ehk oma orbiidi kaugeimas punktis liigub Kuu ühtlasi Maa ümber kõige aeglasemalt (Kepleri teine seadus). See tähendab, et see viibib varjualas pikemat aega kui näiteks perigees ehk lähimas punktis ning kiiremini liikudes.

Kolmapäev, 17. november 2021

Tartu Tähetorni astrofoto konkurss

Tähelepanu alustavad ja tegutsevad, noored ja vanad astrofotograafid! Peale aastast pausi on Tartu Tähetorn taaskord korraldamas Eesti ainsat astrofotograafia konkurssi, millele oodatakse töid 15. veebruariks.

Võistlus käib kolmes vanuserühmas ja kuues kategoorias. Igasse kategooriasse võib esitada kuni kolm aastal 2021/2022 tehtud fotot. Parimad tööd jõuavad Tähetorni näitusele ning iga kategooria kolmele esimesele on photopoint, teleskoobid.ee ja Tartu Ülikooli muuseum välja pannud auhinnad.

Esitatud töid hindavad füüsik ja teadusfotograaf Jaak Kikas, teadusajaloolane ja tähetorni astronoomialoengute eestvedaja Lea Leppik ning astrofotograaf ja Tartu Ülikooli muuseumi kuraator Kadri Tinn.

Esmaspäev, 15. november 2021

Kuutara või pärg

Ööl vastu eilset jäädvustas kuufotograaf Martin Vällik Raplamaalt Hagudist sellise värvilise vaatepildi Kuust. Tegemist on eestipäraselt taraks või kuupärjaks (inglise keeles corona) nimetatud optilise nähtusega, mida tekitab diffraktsioon ehk valguslainete vastastikune liitumine ja tühistumine atmosfääris hõljuvate veepiiskade või harvemal juhul pisemate jääkristallide taga. Kusjuures mida pisemad on piisad, seda suurema raadiusega on Kuu ümber tekkivad ringid (1-5 kraadi) ning piiskade tihedus määrab ära tara heleduse.

Lisaks Kuule võib tara näha ka Päikese ümber (Päikese tara), kuid tavaliselt on meie kodutähe valgus liiga intensiivne, et selle ümber värve eristada. Tara ei tohiks segi ajada erinevate halonähtustega (või näiteks vikerkaarega), mida tekitab valguse refraktsioon ehk murdumine veepiiskades või kristallides.

Tara ja halonähtuste kohta võib pikemalt lugeda sellelt väga põhjalikult (inglise keeles) leheküljelt: https://www.atoptics.co.uk/droplets/corona.htm
Martin Välliku Kuu-, Päikese ja taevafotosid saab näha siit: https://m.facebook.com/martin.vllk/albums/3208483227584/

Kauge eksoplaneedi ümber sünnivad kuud

Praeguse seisuga on avastatud üle 4000 eksoplaneedi ehk planeedi, mis tiirlevad ümber teiste tähtede. Nüüd on esmakordselt leitud tõendeid eksoplaneedist, mille ümber moodustub parasjagu kuu või kuud.

Avastus tehti Põhja-Tšiilis asuva ALMA (Atacama Large Millimeter/submillimeter Array) raadiointerferomeetri abil, mis kujutab endast 66st 12-meetrise läbimõõduga raadioteleskoobist koosnevat liitteleskoopi, mis uurib universumit millimeeter- ja submillimeeterlainetes. Sellistes lainepikkustes on võimalik moodustuvate tähtede ümber keerlevast tolmust ja gaasist sõna otseses mõttes läbi näha ning saavutada enneolematuid lahutusvõimeid.


Kõnealune avastus tehti vaadeldes meist umbes 400 valgusaasta kaugusel asuvat väga noort tähte PDS 70 ning selle ümber tiirlevat eksoplaneeti PDS 70b. Alloleval fotol asub täht keskel ja planeet heleda täpina sellest kohe paremal. Neid ümbritsevat laia ketast kutsutakse protoplanetaarseks kettaks ning selles tiirleb materjal, millest võib millalgi tulevikus moodustuda veel üks või mitu planeeti. Astronoome huvitab aga eriti PDS 70b ümber näha olev pisem ja hägusem ketas (vaata lähivõtet), millest tulevikus peaks planeedile moodustuma kuni kolm kaaslast. Kui rääkida mõõtmetest, siis planeet ise on kusagil Jupiteri mõõtu, kuid seda ümbritev ketas on sama lai kui vahemaa Maa ja Päikese vahel (150 miljonit kilomeetrit). Selles tiirleb tõenäoliselt tolm, kiviklibu, jää ja gaas, millest vaikselt kleepuvad kokku kuud, mis võivad kümnete või sadade miljonite aastate pärast meenutada Jupiteri suuri kuid.
Taolised avastused lubavad meil mõnes mõttes heita pilk meie enda Päikesesüsteemi minevikku. Kui planeetide moodustumine ammusest Päikest ümbritsenud protoplanetaarsest kettast on suhteliselt hästi mõistetud protsess (ALMA abil näeme sarnaseid noori süsteeme kõikjalt meie ümber), siis kuude moodustumine noorte planeetide ümber vajab veel edasist uurimist ja mõistmist.

Kolmapäev, 10. november 2021

Astronoomiaklubi astrofoto: Plejaadid Sõnnis

Õhtul ja ööl vastu teisipäeva, siis kui miinuskraadid muru jalge all krõbisema panid, sai teleskoobitoru suunatud ühele tähistaeva kõige tuntumale hajustäheparvele - Plejaadidele (M45). Sõnni tähtkujus asuvat ja veidi udust miniatuurset Suurt Vankrit meenutavat parve on tuntud antiikaegadest peale üle kogu maailma. Vanade eestlaste suus kandis see nime Taeva Sõel või Sõelatähed, Jaapanis kutsutakse seda Subaruks*, Kreekas ja Roomas nähti selles aga mütoloogilise titaan Atlase ja tema naise Pleione seitset tütart - Maiat, Electrat, Taygetet, Alcyonet, Celaenot, Steropet ja Meropet. Neid jälitas taevas kütt Orion. Sellest ka parve hüüdnimi Seitse Õde, kuigi palja silmaga suudetakse sellest tavaliselt eristada vaid kuute heledamat tähte.

Kolmetunnine foto Plejaadidest. Täisresolutsioonis: https://upload.wikimedia.org/.../a/a9/Subaru_logoga.jpg

Plejaadid on meile üks lähimaid täheparvi, asudes vaid kusagil 440 valgusaasta kaugusel. See on sada korda kaugemal kui Päikesesüsteemile lähim täht, kuid siiski päris meie lähinaabruskonnas. Lisaks, olles moodustunud umbes viimase sajakonna miljoni aasta jooksul, on parv kosmilises mõttes verinoor. Sellele vihjab kõige paremini parve suur kompaktsus, kuna kunagisest udukogust kokku langenud tähed ei ole jõudnud veel Linnutees keereldes laiali hajuda. Silmaga nähtavate väga massiivsete ja kuumade (siniste) tähtede kõrval sisaldab parv tegelikult tuhandeid tähti, millest pisemad ja jahedamad jäävad nähtamatuks isegi teleskoopides. Lisaks arvatakse parves leiduvat hulgaliselt niinimetatud pruune kääbuseid, mis kujutavad endast suhteliselt jahedaid taevakehi, mis ei ole massilt piisavad oma südames termotuumareaktsioonide läitmiseks. Teisisõnu on tegemist läbikukkunud tähtedega.

Plejaadide heledamate tähtede nimed. Titaan Atlas ja nümf Pleione vasakul ning nende seitse tütart paremal.
Sinakas udu noorte ja kuumade tähtede ümber arvati kunagi olevat nende tekkest järele jäänud ürggaas. Tänaseks ollakse pigem arvamusel, et tegemist on lihtsalt ebatavaliselt tolmuse ja gaasilise piirkonnaga Linnutees, millest astronoomilises mõttes alles üle-eile tekkinud hajusparv suurel kiirusel läbi sõidab. Teravate silmade omanikud võivad märgata, et lisaks tähtedele on fotole jäänud ka üks kauge spiraalgalaktika tähisega UGC 2838. Selle leiab foto paremast alt nurgast, Electra kõrvalt.

Plejaade tasub järelejäänud sügisel ja eelseisval talvel otsida hilisõhtuti kõrgelt lõunataevast, kuulsast Orionist lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Sõimeks või Preseepeks (M44). Sõime lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise.
Foto tegemiseks kasutasime Orion 8" Astrograph teleskoopi (203/800), SkyWatcher EQ6r-pro monteeringut, Starlight Xpress Lodestar gideerijat, Baader MPCC Mark III kooma korrektorit, Optolong L-Pro filtrit ja Nikon D5600 kaamerat. Tarkvaraks APT, PHD2, DeepSkyStacker, PixInsight ja Photoshop.
Foto koosneb 68st valguskaadrist kogusäriga 3h8min (ISO800, 180sek), kusagil 50st tasavälja ja bias kaadrist.
*Subaruomanikud võivad minna ja vaadata, et mis nende auto logol kujutatud on.

Plejaadid leiab praegustel kesköistel tundidel kõrgelt lõunast. Kuvatõmmis programmist Stellarium.


Esmaspäev, 8. november 2021

Kassisilma planetaarudu

Hubble kosmoseteleskoop on endiselt teadmata põhjusel turvarežiimis ning iga mööduva päevaga muutub selle saatus üha kahtlasemaks. Samal ajal kui planeedi ühed helgemad pead probleemi kallal pead murravad, vaatame Hubble (ja Chandra röntgenobservatooriumi) vahendusel meieni jõudnud fotot Lohe tähtkujus asuvast Kassisilma udust (NGC 6543). Tegemist on ühe meie taeva heledaima planetaaruduga ehk ioniseeritud gaasist moodustisega, mis on tekkinud peale umbes Päikese mõõtu tähe surma. Selle keerukas sümmeetriline struktuur ja ringjad "lained" annavad aimu ammuse tähe surmatõmblustest, kui selle välimised kihid perioodiliselt ja pöördumatult laiali hajusid. Planetaarudude omapärane ja praktiliselt kordumatu ehitus teeb ennustamise raskeks, kuid midagi sarnast võivad umbes 5 miljardi aasta pärast näha kauged vaatlejad Päikesesüsteemi asemel.

Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../com.../d/d8/Catseye-big.jpg 
Kassisilma avastajaks on kuulus saksa-inglise astronoom William Herschel, kes märkas seda endaehitatud teleskoobiga 1786. aastal. 1802. aastaks avaldas ta kataloogi, mis sisaldas juba üle 2500 planetaarudu. Hercheli laialt aksepteeritud hüpoteesiks oli, et nende näol on tegemist kaugete päikesesüsteemide algetega, kus gaasist kondenseeruvad kokku planeedid. Nüüd teame, et tegelikus on vastupidine ning need suhteliselt lühiajalised moodustised tähistavad miljardeid aastaid vanade tähtede (ja nende ümber tiirelnud planeetide) viimaseid kümneid tuhandeid aastaid. Nende poolt kosmosesügavustesse paisatud gaas ei lähe aga kaotsi, vaid leiab ennast kauges ja täpsustamata tulevikus võib-olla uute tähtede, planeetide ja miks mitte eluvormide koostisest.

Kassisilma udu asub meist 3300 kuni 5300 valgusaasta kaugusel ning on umbes valgusaasta lai. Hubble pikaaegsed vaatlused on kinnitanud, et udu on tekkinud umbes 1500 aastaste intervallidega toimunud pulseeringute käigus, millest viimane (tuhat aastat tagasi) on olnud eelnevatest mõnevõrra erinev. Millest selline muutus, jääb esialgu veel lahendamata mõistatuseks.

Neljapäev, 4. november 2021

Hubble kosmoseteleskoop on taaskord rikkis

Näib, et see uudis on muutunud juba rutiiniks, aga Hubble kosmoseteleskoop on taaskord ennast lülitanud turvarežiimi ning insenerid püüavad välja selgitada, et mis sellega lahti on. Sama on sellel aastal juhtunud juba kaks korda - üks kord märtsis ja teine kord juunis-juulis. Viimati oli legendaarne teleskoop ligi kuu aega rivist väljas, kui selle juhtarvuti pingeregulaator otsad andis ning viimases hädas oldi sunnitud kasutusele võtma Hubble viimase varujuhtarvuti. Juhul kui ka see nüüd rikki on läinud jääb 31-aastane teleskoop meie jaoks jäädavalt surnuks, kuna võimekust seda orbiidil parandada inimkonnal enam ei ole. Hoiame pöialt, et aasta 2021 ei jää siiski Hubble jaoks viimaseks. Universum on praktilises mõttes peaaegu lõputu ning kusagil midagi imelist ootab avastamist...

All foto Hubble neljandast ja viimasest teenindusmissioonist 2009. aastal, mis viidi läbi kosmosesüstik Atlantisega. Kolm aastat hiljem saadeti süstikuteprogramm NASA poolt pensionile.



Kolmapäev, 3. november 2021

Supernoova, graviatsioonilääts ja tulevik

Relatiivsusteooriast võib järeldada, et ruum on selles asuva mateeria poolt kõverdatud ning üks ja seesama sündmus võib meie jaoks muutuda nähtavaks erinevatel aegadel (ja kohtades). Sellest huvitavast efektist ei ole vist paremat demonstratsiooni kui gravitatsiooniläätseks nimetatud nähtus, mis antud juhul lubab astronoomidel ennustada juba nähtud ja kustunud supernoova taasilmumist 16 aastat tulevikus...


Ülal on näha Hubble kosmoseteleskoobi fotosid galaktikaparvest tähisega MACS J0138, mis koosneb sadadest väga kaugetest galaktikatest, mis on üksteisega gravitatsiooniliselt seotud. Kolm kollakat ja kaarjat moodustist on tegelikult selle parve taga asuva veelgi kaugema galaktika neli erinevat ja suurendatud kujutist (alumine kaar on tegelikult kaks kujutist, mis on näiliselt ühte sulanud). Põhjus, miks me saame üht galaktikat näha neljas erinevas kohas, on et massiivse galaktikaparve gravitatsioon on piisav, et kõverdada ruumi ja seega seda läbivat valgust otsekui lääts. Sellest ka selle nähtuse teaduslik nimetus - gravitatsioonilääts. Kuna galaktikaparv ei ole täiesti ühtlase massijaotusega, ei ole see lääts nii ideaalne kui läätsed meie teleskoopides, binoklites või silmades, mistõttu ongi selle ja teiste sellesuguste poolt suurendatud kujutised kaugetest galaktikatest tihtipeale moondunud ja ebaühtlaselt jaotunud. Kuid pole meie asi loodusele midagi ette heita.
Esimene foto parvest on tehtud 2016. aastal ning valgete ringide sees on näha kauges galaktikas süttinud supernoovat, mis kannab tänaseks sobilikku hüüdnime SN Requiem (reekviem - laul surnute mälestamiseks). See on üks supernoova, mida me näeme gravitatsiooniläätsest läbi vaadates korraga kolmes kohas. Et supernoovade spektrid ja heleduskõverad on astronoomidele üsna hästi teada, on kindlaks tehtud, et SN Requiem kuulus niinimetatud tüüp Ia supernoovade hulka. See tähendab, et see süttis valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänukile kogunenud täheaine (näiteks selle ligidal tiirlevalt kaaslaselt) plahvatamisel ning selle kaugust on heleduse põhjal suhteliselt lihtne mõõta. Näiteks on teada, et see supernoova tekkis kusagil 10 miljardit aastat tagasi ehk ajal kui universum oli vaid paar miljardit aastat vana.
Teisel fotol samast parvest 2019. aastal näeme, et supernoovad on ringide seest kustunud (ei midagi üllatavat, nad hääbuvadki suhteliselt kiiresti). Kuid analüüsides esiplaanil asuva galaktikaparve massi jaotumist, on astronoomidel õnnestunud teha üks esmapilgul uskumatuna kõlav ennustus - aastal 2037 (pluss-miinus kaks aastat) süttib ja hääbub neljandas tühjas ringis sama supernoova. Teisisõnu kulub supernoovalt lähtuval valgusel galaktikaparve sealt poolt läbi loogeldes 21 aastat kauem, et meieni jõuda. Seda illustreerib lihtsustatud kujul ka allolev videoklipp.


Kas ennustus ka täide läheb vajab veidi ootamist ning tõenäoliselt ei saa me sellest enam teada läbi Hubble kaamerate, kuna selleks ajaks on legendaarne teleskoop ilmselt Maa atmosfääris ära põlenud. Loodame, et meil siiski on 16 aasta pärast orbiidil teleskoop, mis nii kaugeid ja nõrku objekte näha suudab. Muuhulgas aitavad taolised ennustused ja nende kontrollimine täpsustada universumi paisumise kiirust ja vanust.
Uurimusega saab tutvuda täismahus siin: https://www.nature.com/articles/s41550-021-01450-9.epdf

Detailsem kaart gravitatsiooniläätse ja selles nähtavate objektide kohta. Tegelikult on tehtud ennustus, et selles peaks nähtavaks muutuma ka viies supernoova kujutis (SN5), kuid see võib juhtuda alles 2042. aastal ning otseselt nägemiseks on see liiga nõrk.


Teisipäev, 2. november 2021

Aktiivseks muutuv Päike ja X-klassi purse

Kindlasti on paljudele viimastel päevadel silma jäänud kaunid fotod rohelistest virmalistest, mida oli muuhulgas võimalik näha ja pildistada ka Eestist. Nagu ikka, oli nende põhjustajaks Päike ja selle üha kasvav aktiivsus. All esmapilgul ebareaalne video Päikesest ja selle pinnal toimuvatest pursetest 25.-28. oktoobril jäädvustatud NASA SDO päikeseobservatooriumi poolt. Video lõppeb 28. oktoobri niinimetatud X-tüüpi purskega, mis on üks võimsamaid omasuguseid ning mis tõigi meie taevasse viimaste õhtute virmalised. Lisaks silmailule võivad aga taolised pursked teha palju-palju paha sidesatelliitide ja elektrivõrkude kallal, mis on meie tänapäevase tsivilisatsiooni alusteks. Loodus on sama julm ja ohtlik, kui ta on ilus ja huvitav.

Soovitame videot vaadates kvaliteedi ja heli põhja keerata...