Artemise missioonide uus ajakava

Eile pidas NASA pressikonverentsi, kus teatati taaskord mitmest olulisest muudatusest Artemise kuuprogrammis. Neist suurimaks on, et eelnevalt plaanitud Artemis III missioon ei vii veel inimesi Kuule maanduma, vaid harjutab esialgu Maa orbiidil Orioni kapsli ja kuumaanduri(te) omavahelist põkkumist. Kuule peaks suunduma Artemis IV 2028. aasta esimeses pooles. See tähendab, et maandumise ajakava jääb esialgu veel paika. Kuigi tundes NASA patoloogilist kommet oma tähtaegu ja eelarveid ületada, ei tasu selles eriti kindel olla. Selle parimaks näiteks on, et märtsi alguses neli astronauti Kuu tagant läbi lennutama pidanud Artemis II missioon on taaskord kuu võrra edasi lükatud. Rakett on stardiplatvormilt minema sõidutatud ja tööd selle kallal väidetavalt käivad.

Peaaegu sada meetrit kõrge SLS rakett ja selle stardiplatvorm liigutati spetsiaalse roomikutega varustatud sõidukiga paar päeva tagasi VAB hoonesse remonti. Allikas:
Daytona Beach News-Journal

Selliste muudatuste põhjuseks on NASA esindajad välja toonud vajadust harjutada Artemise SLS kanderaketi starte tihedamalt kui korra paari aasta jooksul. Lisaks on öeldud, et riskianalüüsid nägid Artemis III ambitsioonikas kuumaandumisega missioonis mitut olulist turvaprobleemi ning mõistlikum oleks asjale läheneda etapiti. Tegelikult sama strateegiat kasutati enam kui poolsada aastat tagasi Apollo missioonide puhul. Kui kõige kuulsamaks Apollo missiooniks sai Apollo 11, mis Kuule esmakordselt ka maandus, toimus enne seda mitu harjutavat missiooni. Näiteks Apollo 8 viis esmakordselt inimesed Kuu orbidiidile. Apollo 9 harjutas Maa orbiidil juhtmooduli ja kuumoodulite omavahelist eraldumist, manööverdamist ja põkkumist. Apollo 10 oli maandumise peaproov, kus täiesti töökorras kuumaandur laskus kuni 14 kilomeetri kõrgusele Kuu pinna kohale, kuid veel seal ei maandunud.

Artemis III ja IV missioonide kuumaandurid peaks valmis ehitama SpaceX või BlueOrigin ning arendustöö nende kallal on veel käib. SpaceX-i jaoks oleneb kõik suuresti Starshipi nimelisest raketist, mis peaks umbes kuu pärast suunduma oma 12. testilennule. Samal ajal on SpaceX-i juht Elon Musk öelnud, et tema ettevõte on sunnitud loobuma kauaräägitud eesmärgist viia inimesed Marsile ning keskenduma esialgu alalise inimkoloonia loomisele Kuule. Sealt õpitud kogemused ja tehnoloogia peaks juba inimliigi suunama Marsile ning tegema meid multiplanetaarseks liigiks.

Selline peaks välja nägema Starshipi baasil ehitatud SpaceX-i kuumaandur, mis saadetakse Kuu orbiidile mehitatud Orioni kapslist eraldi. Allikas: SpaceX

Veidi tagasihoidlikuma välimusega, aga kuulujuttude järgi arendustöös SpaceX-ist ees olev BlueOrigini kuumaandur. Allikas: BlueOrigin

Samal ajal on Hiina Kosmoseagentuur lubanud, et nende mehitatud kuumaandumine peaks aset leidma kõige hiljemalt 2030. aastal. Erinevalt NASA-st kipuvad nemad aga oma asjadega ennetähtaegselt valmis saama. Mõlemad sihivad maandumispaigana Kuu lõunapoolust, kus leidub kõigi eelduste kohaselt veejääd - asendamatut materjali alaliseks mehitatud kuubaasiks ja raketikütuse tootmiseks. Ehk siis toimumas on täitsa ehe ja uus kosmosevõiduajamine Kuule.

Ennetamaks küsimusi stiilis "miks nii keeruline on tagasi Kuule maandunda, kui seda juba poolsada aastat tagasi tehti?", panime alla ühe lihtsa graafiku, millel võrreldakse Apollo ja Artemise missioonide eelarveid. Allikas ja lisainfo: https://www.planetary.org/charts/apollo-vs-artemis-spending

Kosmoseteleskoop Pandora asub uurima eksoplaneetide atmosfääre

Pühapäeval jõudis Falcon 9 raketiga orbiidile NASA uhiuus väikeobservatoorium Pandora, mille eesmärgiks saab olema valitud eksoplaneetide atmosfääride mõõtmine. Esialgu aastase missiooni käigus loodetakse selle abil varasemalt oluliselt täpsemalt kindlaks teha 20 eksoplaneedi atmosfääri koostis ning otsida tuleviku jaoks teisi häid kandidaate.

Eskoplaneetide ehk teiste tähtede orbiidil asuvate planeetide uurimine on igas mõttes keeruline väljakutse, kuna tähed on väga kaugel, planeedid pisikesed ja võrreldes oma tähtedega ülimalt nõrga heledusega. Aastakümneid on eksoplaneetide atmosfääride uurimiseks kasutatud niinimetatud ülemineku meetodit. Selleks vaadeldakse hetki, mil planeedid liiguvad meie vaatenurgast läbi oma ematähe eest. Sellel ajal läbib tähe valgus planeedi atmosfääri ning kannab informatsiooni selle koostise kohta. Seda informatsiooni saab valgusest välja nuputada spektroskoopiaks kutsutud tehnika abil. Paraku on selle juures üks suur probleem. Nimelt ei ole kauged tähed täiesti ühtlased valgusallikad. Nii nagu Päikesel, võib ka neil esineda ootamatuid plekke, purskeid ja üldisi aktiivsustsükleid, mis võivad meieni jõudvat valgust juba eos moonutada ning meie spektroskoope lollitada.

Arvutigraafika Pandorast lahtipakitud kujul. Allikas: NASA's Scientific Visualization Studio

Pandora teleskoobi ja detektorite kirjeldus. Allikas: NASA

Selle probleemi lahendamiseks peaks kaugeid tähti vaatama senisest oluliselt pikemalt. Kui hetkel kasutatakse näiteks James Webbi kosmoseteleskoopi vaid võrdlemisi lühiajaliste üleminekute vaatlemiseks, siis tegelikkuses peaks tähti vaatlema pikalt enne ja pärast selle toimumist ning seda korduvalt. Seda selleks, et tähel endal toimuvat saaks keskmistada ning informatsiooni eksoplaneedi atmosfääri kohta muudest mõjudest puhastada. Kahjuks on James Webbi teleskoope vaid üks ning selle vaatlusaeg kujutlematult väärtuslik.

Pandora on võrreldes Webbiga pisikene - selle teleskoobi peegli läbimõõt on vaid 45 sentimeetrit (Webbil 6,5 meetrit) ning kogu kupatus kaalub 325 kilogrammi (Webb 6,5 tonni). Erinevalt Webbist saab aga Pandora kogu oma aja pühendada ainult eelnimetatud vaatlustele. Aastase missiooni jooksul kavatsetakse Pandoraga vaadelda kahtekümmet eksoplaneeti omavat tähte ning iga tähe kohta kümme eksoplaneedi üleminekut. Iga vaatlus kestab keskmiselt 24 tundi. Teoreetiliselt lubab see kindlaks teha eksoplaneetide atmosfääri täpse koostise ning isegi selle, kas nende planeetide atmosfääris hõljuvad pilved. Mõnes mõttes suudetakse Pandora abil avastada ka potsentsiaalseid elu märke (näiteks gaase ja ühendeid, mida elutu keemia teadaolevalt ei tooda).

Hetk kui Pandora eraldus Falcon-9 raketi ninakoonusest Maa orbiidile. Allikas: SpaceX

Pandora tiirleb Maast 600 kilomeetri kõrgusel niinimetatud päikese-sünkroonsel orbiidil, mis tähendab, et see ületab Maa iga punkti samal kellaajal kohaliku päikeseaja järgi. Selline orbiit lubab päikesejõul töötaval observatooriumil püsida pidevas päikesevalguses ning näha aasta jooksul igasse suunda. Teleskoop töötab nii nähtavas kui infrapunavalguses. Viimase jaoks on Pandora infrapuna detektor jahutatud -163 kraadi juurde. Missiooni maksumus on kõige rohkem 20 miljonit dollarit, mis on võrreldes paljude teiste kosmosemissioonidega peenraha.

Chandra röntgenobservatooriumi eelarve hakkab kahanema

Märtsis ilmunud NASA eelarve 2025. aastaks näeb ette tõsiseid kärpeid Chandra röntgenobservatooriumi kuludele. Plaani kohaselt eraldatakse 2023. aastal 68,3 miljonit dollarit saanud projektile järgmisel aastal 42,1 miljonit, 2026. aastal 26,6 miljonit dollarit ning kümnendi lõpuks võib eelarve kahaneda vaid 5 miljoni dollarini aastas. Sisuliselt kahandatakse sellise plaaniga hetkel täies elujõus observatooriumi töö miinimumile. Arusaadavalt on see röntgenobservatooriumiga igapäevaselt töötavatele astronoomidele enam kui kurb uudis.

Chandra röntgenobservatooriumi näol on tegemist 1999. aastast Maa orbiidil tiirleva kosmoseteleskoobiga, mis nähtava ja sellega piirnevate lainepikkuste (UV, infrapuna) asemel püüab ja koondab röntgenkiirgust. Selleks kasutab Chandra (nimetatud India astrofüüsik Subrahmanyan Chandrasekhar järgi) 1,2 meetrise läbimõõduga niinimetatud Wolter tüüpi teleskoopi. Kuna röntgenkiirgus on kõrge energiaga, ei saa seda püüda traditsiooniliste peeglite abil, kuna kiired läheksid sellest lihtsalt läbi või neelduksid materjalis. Wolteri teleskoop kasutab kiirte püüdmiseks nendega väga madala nurga alla lihvitud kaht peeglit, mis painutavad röntgenkiirte teekonda vaid ainult riivamisi.

Chandra peeglid. Röntgenkiirte püüdmiseks peavad need olema peaaegu pikki vaatlussuunaga.

Chandra komplekteerimine. Teleskoop on kusagil bussi mõõtu.

Kuna Maa atmosfäär neelab röntgenkiirgust, saab sellises lainepikkuses kiirgust püüda vaid kõrgele küündivatelt õhupallidelt, sondrakettidelt või siis orbiidilt. Kuigi viimase poolesaja aasta jooksul on orbiidile saadetud mitmeid röntgenkiirguses töötavaid satelliite ja teleskoope, on Chandra neist kõigist kaugelt kõige tundlikum ja täpsem. Hetkeseisuga 2035. aastal orbiidile jõudma pidav Euroopa Kosmoseagentuuri röntgenteleskoop Athena peaks küll olema oluliselt tundlikum, kuid samas lahutusvõime osas jääks see Chandrale ikkagi tugevalt alla. Lisaks on Athena projekti omakorda läbimas kärpeid.

Chandra on osa NASA neljaliikmelisest nii-öelda suurte kosmoseobservatooriumide perekonnast, mille moodustasid algselt lisaks Chandrale Hubble kosmoseteleskoop, Spitzeri kosmoseteleskoop ja Comptoni gammaobservatoorium. Nähtava valgusega tegelev (ja seepärast ilmselt ka neist kõige kuulsam) Hubble on siiani töökorras ning 2027. aastal peaks orbiidile startima selle mantlipärija Nancy Grace Roman kosmoseteleskoop. Tegemist nii-öelda super-Hubblega, mis näeb universumit umbes sama teravalt kui Hubble, kuid on kusagil 100 korda laiema vaateväljaga. Tänaseks pensionile saadetud infrapunakiirguses töötava Spitzeri kosmoseteleskoobi mantlipärijaks ei ole miski muu kui James Webbi kosmoseteleskoop ning 2000. aastal tegevuse lõpetanud Comptoni asemel on NASAl 2008. aastal startinud Fermi gammakiirgusteleskoop. Lisaks peaks 2025. aastal orbiidile jõudma NASA Compton Spectrometer and Imager (COSI) teleskoop. Vaid Chandrale pole praeguse seisuga NASA planeerimas järeltulijat.

Tycho supernoovajäänuk. Supernoova nähti Maalt 1572. aastal.

Jupiter röntgenkiirguses. Eriti heledalt on näha selle poolustel esinevaid virmalisi.

Tuhandetest galaktikatest koosnevad Perseuse ja Neitsi galaktikaparved röntgenkiirguses näitavad, et sealne galaktikatevaheline ülikuum gaas on turbulentne. See võib seletada miks galaktikaparvedes leidub gaas nõnda visalt jahtub.

Crabi supernoovajäänuk (M1) röntgenkiirguses.

Kui vaadata seda nimekirja ja hiljutisi uudiseid eelarvekärbetest, siis näib tahtmatult, et NASA on jätmas vaatlevat röntgenastronoomiat unarusse. Miski, mis areneva teaduse vaatenurgast on enam kui veider. Arusaadavalt on universumi üha paremini mõistmiseks tarvis üha paremaid instrumente (või siis vähemalt olemasolevate instrumentide jätkuvat tööd), mis tooks endaga uusi andmeid ja avastusi.

Röntgenkiirgust evivad ülikuum gaas temperatuuriga miljon kuni sadu miljoneid kraade. See tähendab, et röntgenkiirguse abil saab uurida tähti, kaksiktähti, neutrontähti, supernoovajäänukeid, mustade aukude ümber tiirlevat materjali, galaktikaid ja nende parvi ümbritsevaid ülikuume gaasiümbriseid ning palju muud. Kuigi ilusaid pilte saab röntgenkiirguses harva, on tegemist tähtsa astronoomia haruga, ilme milleta jääb meie arusaamine universumist lünklikuks.

Artemis I on startinud!

Autor: Üllar Kivila

Start toimus kell 8:47, pärast umbes kolmveerandtunnist viivitust esialgselt väljakuulutatud ajast. SLS kanderakett töötas veatult ning kosmoselaev Orion on nüüdseks teel Kuu poole. Stardi ja Maa orbiidil tehtud manöövrite otseülekanne NASA TVs: https://www.youtube.com/watch?v=CMLD0Lp0JBg

Peamootorite süüde. Selle sädemepilve raketi alla tekitamise lisaeesmärk on ka üleliigse vesiniku ära põletamine, mida paratamatult enne starti veidi düüsidest välja lekib.

Start!

SLS teel orbiidile. Orioni sihtkoht Kuu sättis end ka parajalt kaadrisse.

Tahkekütuse-kiirendite eraldumine raketist. Paraku toimus start ööpimeduses kohaliku aja järgi kell 1:47 ning kaamerapilt polnud seega just kõige põnevam.

Esimesi kaadreid Orioni pardalt umbes 800 km kõrguselt Maa orbiidilt. Parasjagu voltis kosmoselaev oma päikesepaneele lahti.

Reaalajas saab missiooni käiku jälgida siit: https://www.nasa.gov/specials/trackartemis/

Mis saab edasi? Reis Kuule kestab umbes 5 päeva ning selle orbiidile jääb Orion umbes 2 nädalaks (~ 22. november kuni 6. detsember) Maale naasmine peaks toimuma 12. detsembri paiku.

Kuna tegu on eelkõige tehnikat katsetava missiooniga, siis ei tasu seda kava surmtõsiselt võtta ning mõningased muudatused on ootuspärased. Mõistagi postitame uuendusi kui missiooni kava täpsustub või mõni oluline sündmus toimub.

Update:

Täna toimub veel kaks ülekannet: kell 15.30 algab ülekanne Orioni süvakosmose-manöövrist, mis suunab kosmoselaeva Kuu orbiidi suunas ning kell 17 algab ülekanne Orioni väljalennul jäädvustatud Maa-vaadete esitlusega. Selleks hetkeks on kosmoselaev Maast juba mitmekümne tuhande kilomeetri kaugusel ning naudib sarnaseid vaateid, mida nägid enam kui poole sajandi eest Apollo missioonide astronaudid.

15:30 https://www.youtube.com/watch?v=5oeJJDGJQiM
17:00 https://www.youtube.com/watch?v=qxMqWHCTqGM

Virtuaalne Päikesesüsteem ja NASA missioonid

Kui peaks tekkima tahtmine uurida Päikesesüsteemi planeetide, nende kuude ja neid uurinud või parasjagu uurivate kosmosesondide asukohti realaajas, siis selleks on NASA lehel üks väga hea veebirakendus nimega NASA/JPL Eyes. Sellelt leiab lisaks Päikesesüsteemi suurematele taevakehadele praktiliselt kõik NASA ja valitud hulk Euroopa Kosmoseagentuuri missioonidest. Näiteks saab vaadata, et millises suunas ja kui kiiresti kihutavad viis Päikesesüsteemist lahkuvat sondi (Pioneer 10&11, Voyager 1&2 ja New Horizons), kus ja kuhu vaatab parasjagu Jupiteri orbiidil asuv Juno kosmoseaparaat, mida teeb Päikesele kõige lähemale tiirlev Parkel Solar Probe või kui lähedal Maast asub hiljuti maise "mürsuga" pihta saanud Dymorphose asteroid.

Rakenduse leiab siit: https://eyes.nasa.gov/apps/orrery/#/home

Planeedi või sondi juurde liikumiseks tee objektil topeltklõps ja keeruta vaadet endale sobivaks. Lisainfo lugemiseks vajuta nime all asuvale kolme punktiga nupule.

NASA Space Launch System on valmis stardiks Kuule

Reedel veeres USAs Florida osariigis asuvas Kennedy Kosmosekeskuse 39B stardiplatvormile hetkel maailma kõige suurem ja võimsam rakett - SLS, mis peaks oma esimese (mehitamata) stardi tegema millalgi selle aasta mais.

Mega-kuuraketiks kutsutud SLS ehk Space Launch System (tõlkes kosmosestardi süsteem) on olnud NASA poolt arenduses juba 2011. aastast. Seda peale kosmosesüstikute programmi lõppu ning algselt nende asenduseks mõeldud Atlas rakettide programmi katkestamist.

Lõppversioonis 111,25 meetrit kõrge ja 8,4 meetrit lai kaheastmelisest SLSist (lisaks kaks 84 meetrist boosterit) peaks saama NASA peamine super-raske kanderakett, millega loodetakse juba mõne aasta pärast inimesed tagasi Kuu pinnale toimetada, hiljem luua sinna alaliselt mehitatud baas ning Kuu orbiidil tiirlev pisem vahejaam kiiremateks reisideks Kuule ja tagasi. Jutud on käinud ka reisidest Marsile. Või vähemalt sellised on plaanid.

Erinevalt kosmoseettevõtte SpaceXi poolt arendatavast super-raskest kanderaketist Starship (kõrgus 120 ja laius 9meetrit) on SLS ühekordne rakett ehk nii selle boosterid kui ka astmed heidetakse peale starti ookeanisse ja/või jäetakse Maa orbiidile kosmoseprügina tiirlema. Sellise veidi iganenud disaini taga on otsus, et SLSi puhul tuleb kasutada võimalikult palju katkestatud kosmosesüstiku programmi komponente - näiteks mootoreid ja raketikeresid.

Ilmselt oli NASA esialgne plaan sellega aega ja raha kokku hoida. Paraku, nagu nende puhul juba reegliks on saanud, on kogu projekt võtnud plaanitust peaaegu kaks korda kauem aega, eelarve on paisunud oodatust palju suuremaks ning kogu disain hakkab SpaceX taaskkasutavate, odavamate ja igas mõttes innovaatilistema rakettide kõrval ajale jalgu jääma. Näiteks kõigest ühe kosmosesüstiku RS-25 mootori ehitamiseks kuluva raha eest (SLSi esimene aste kasutab nelja) saaks osta kuus võimsamat vene päritolu RD-180 mootorit (enam vist mitte). Peaaegu sama palju maksab SpaceX taaskasutava Falcon Heavy start, mille kandevõime moodustab SLSi omast kaks kolmandikku. Kuid kui raha on juba kulutatud, siis on raske ja mõnes mõttes veelgi kulukam projekt enne valmimist koos kõige sinna sisse pandud tööga maha matta.

Olgu kuidas on, on SLSi stardiplatvormil kõrgumas näha üsna võimas vaatepilt. Viimati nägi seal kuuraketti peaaegu poolsada aastat tagasi, kui legendaarne Saturn V seni viimased kolm inimest Apollo 17 missiooni raames Kuule sõidutas. Kui toona kandis missioon Kreeka mütoloogiast pärit valguse- ja teadmistejumala nime, siis eelolevad kuulennud on ristitud jahi- ja kuujumalanna järgi Artemiseks.

Selle üsna ambitsioonika ja mitmeid erinevaid starte, rakette ja missioone sisaldava programmi esimene ja ühtlasi SLS-i esimene lend (Artemis I) peaks aset leidma lähikuudel, kui allolev rakett toimetab Kuu orbiidile ja tagasi Maale esialgu mehitamata Orioni kapsli. Esimene sarnase profiiliga mehitatud lend nelja astronaudiga peaks praeguse ajakava alusel toimuma kaks aastat hiljem. Kuu pinnale peaksid inimesed uuesti astuma 2025. aastal ja seda juba SLSi koostöös SpaceX-i poolt arendatud Starshipiga.

Ajakava ja plaanid on iseenesest ilusad, aga nii sujuvalt see kõik peaaegu kindlasti ei lähe. Lootma aga peab.

All mõned valitud fotod SLSist, Orionist ja Artemisest...

Perseverance marsikulgur tähistab oma esimest sünnipäeva Marsil

Eelmisel nädalal möödus esimene aasta NASA marsikulguri Perseverance maandumisest punasel planeedil. Kulgur on hea tervise juures ning jätkab loodetavasti veel pikki aastaid Jezero nimelise kraatri põhja uurimist, eesmärgiga leida seal märke kunagisest mikroobsest elust ning kogudest pinnaseproove, mis leiavad loodetavasti millalgi lähitulevikus oma tee maisetesse laboritesse.

Kulguri, sellega kaasa olevate instrumentide ning selle pikemate eesmärkide kohta kirjutasime veidi vähem kui aasta tagasi pikemalt siin.

Aga mida siis ligi tonni kaaluv ning pisikese sõiduauto mõõtu tuumajõul töötav kulgur on suutnud vahepeal korda saata?

Vahetult peale maandumist eraldus kulguri põhja alt eksperimentaalne kopterdroon Ingenuity, mis asus peagi sooritama oma esimesi katselendusid. Tänaseks on 1,8 kilogrammise massi ja päikesepaneelide abil oma akusid laadiv droon suutnud edukalt teise planeedi pinna kohal lennata 19 korda. Seda on mitu korda rohkem kui alguses plaanitud (loodetud). Kokku on Ingenuity veetnud õhus 34 minutit ja 31 sekundit ning selle jooksul läbinud kokku 3,86 kilomeetrit.

Algselt vaid tehnoloogiliseks demonstratsiooniks mõeldud drooni missiooni on tänaseks määramatuks ajaks pikendatud ning see luurab regulaarselt välja uusi ja huvitavaid kohti, mida kulgur võiks oma teel lähemalt uurida. Lisaks on droon lennanud üle sellistest paikadest, kuhu kulgur ise sõita ei suudaks. Tulevased NASA kulgurimissioonid võtavad endaga kindlasti kaasa juba suuremad ja võimekamad droonid, mis suudavad seda kõike juba paremini teha.

Perseverance ise on kraatripõhjas sõitnud maha 3,4 kilomeetrit. Kusjuures alles 5. veebruaril püstitas see 17 aastase marsikulgurite kiirusrekordi, kui sellel õnnestus ühe Marsi ööpäeva (24t40min) jooksul maha sõita 243,3 meetrit. Eelmine rekordiomanik oli kulgur Opportunity, mis tegutses Marsil aastatel 2004 -2018.

Kaarti nii Perseverance kulguri kui Ingenuity drooni senise teekonnaga näeb reaalajas siit: https://mars.nasa.gov/mars2020/mission/where-is-the-rover/

Lisaks ringi sõitmisele ja tuhandetele fotodele oma teekonnast on Perseverance abil täide viidud kaks olulist eksperimenti/saavutust. Esiteks valmistati selle turjal asuva eksperimentaalse seadeldise MOXIE (Mars Oxygen In-Situ Resource Utilization Experiment) abil eelmise aasta aprillis esimesed grammid hapnikku. Selleks poolitas umbes rösteri mõõtu ja 300 vatise võimusega masin kuumuse ja keemiliste reaktsioonide abil Marsi atmosfääris leiduva süsihappegaasi (CO2) vingugaasiks (CO) ja hapnikuks (O). Esimese katsetuse käigus õnnestus niimoodi valmistada umbes 5 grammi hapniku, millest piisakas inimesele hingamiseks kusagil kümneks minutiks.

MOXIE näol on tegemist esialgu vaid tööpõhimõtet tõestava eksperimendiga, millest õpitud teadmiste põhjal saaks kunagi Marsile saata juba suurema ja võimsama hapnikumasina, mis hakkaks seda väärtuslikku gaasi tootma ja koguma juba praktilistes kogustes.

Marsil eesootavatel hapnikuvarudel oleks kaks väga tähtsat eelist. Esiteks on seda muidugi vaja selleks, et Marsile saabunud astronaudid (või kosmonaudid või taikonaudid) saaksid seda kasutada hingamiseks. Teine ja mõnes mõttes isegi tähtsam vajadus puudutab aga seda, et Marsilt tagasi Maale lendamiseks on vaja tonnide viisi raketikütust, mida on väga kulukas ja keerukas Maalt kaasa vedada. Raketikütuse oksüdeerijaks kasutakse teatavasti vedelat hapniku. Selle eraldamise protsessist ülejäänud vingugaasi ja vett kombineerides saaks aga valmistada metaani ehk siis juba raketikütuse oksüdeeritavat komponenti. Arusaadavalt oleks ülimalt mugav, kui me saaksime lennata Marsile, seal raketipaagid kütust ja hapniku täis tankida ning tagasi suunduda. Ainus probleem on, et meil oleks sealt tagasi tulemiseks vaja kusagil 30-50 tonni kütust. Iseenesest poleks aga taolistel hapnikujaamadel takistuseks töötada päikesejõul aastaid ja aastaid.

Teine suur teaduslik verstapost ja üks Perseverance missiooni üks peamisi ülesandeid on olnud aga pinnaseproovide võtmine, konserveerimine ja "maha pillamine". Nimelt kogub Perseverance enda robotkäe otsas oleva tööriista abil marsikividest, pinnasest ja atmosfäärist proove ning ladustab neid spetsiaalsetesse pisikestesse kapslitesse, mille kulgur endast tee peale maha jätab. Kunagi, hetkel veel täpsustamata tulevikus, saadetakse Marsile üks või kaks lisamissiooni, mis need omakorda sealt üles korjab ning tagasi Maale toimetab. Sellega oleks täidetud üks planeediteadlaste suurimaid unistusi - rikkumata pinnaseproov otse Marsilt maises laboris. Esimene edukas taoline proov võeti kulguri poolt eelmise aasta 1. septembril ning nüüdseks on neid kokku võetud kuus (esimene oli tühi kontroll). Perseverance sisemuses ootab veel tühja 37 kapslit, mis peaksid saama tulevate aastate jooksul täidetud.

Kulguri kaugemaks sihtmärgiks on jõuda 45 kilomeetrise läbimõõduga Jezero kraatri servas asuva 3,4-3,6 miljardit aastat vana Neretva Vallis deltani. Iidse jõe suubumispaik peaks olema üks parimaid kohti planeedil, kust võiks leida ammuse elu jälgi.

All valik fotosid Perseverance (ja Ingenuity) senisest teekonnast ja avastustest.