Juunitaevas 2024

Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni, mis on saanud nime Rooma abielu- ja armastusejumalanna Juno järgi, lubab päikesepaistet ja pikki päevi. Astronoomiahuviline leinab samal ajal taga pimedat tähistaevast. Kuid eks meil kõigil on vahel vaja puhata ja varustust hooldada.

Aasta kõige lühem öö ja pikim päev saabub teatavasti 20.ndal juunil ehk suvisel pööripäeval, mil Päike kaob põhjahorisondi taha vaid pisut enam kui viieks tunniks. Et ta seal ka väga sügaval ei asu, tähendab, et juuniööd mööduvad pidevas eha- või koidukumas. Näha on vaid heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja keraparved paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Pööripäeva möödumine ja suve ametlik algus lubab esimest korda viimase kuue kuu jooksul välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga taevavaatleja kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpupoole ning senikaua kehtib veel vastupidine reegel.

Skorpioni tähtkuju ülemist serva, kus asub punane ülihiidtäht Antaares, näeb meie maalt vaadates suveöödel vaid mõne kraadi kõrgusel lõunakaares. Paks atmosfäär ja valged ööd meil seal paraku midagi peale heledamate tähtede näha ei luba. Antud foto, mis on jäädvustatud Kanaari saarestikust, näitab samas piirkonnas asuvat kerasparve M4, all paremal säravat punakat Antaarest ja vasakul all kuuma hiidtähte Alniyati. Nende vahele jääb kauge kerasparv NGC 6144.

Foto: Urmas Leming Tehnika: Sharpstar EDPH 76/ZWO ASI294MM Pro

Juuni kesköödel, mis suveajas viibides jõuavad Eestis kätte alles umbes poole kahe ajal, ulatub Linnutee kagu-põhja suunaliselt juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähedest väärib mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüras), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja Põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

Meist umbes 550 valgusaasta kaugusel asuv Antaares on üks vähestest tähtedest (peale Päikese), mille pinda on suudetud ka mingil määral pildistada. Seda tänu selle tohututele mõõtmetele - Päikesesüsteemi keskele asetatult ulatuks Antaarese serv kaugemale kui Marsi orbiit. Antud 2017. aasta kujutis Antaaresest pärineb Tšiilis asuvast Väga Suurest Teleskoobist (VLT), mis kasutas tähe pinna jäädvustamiseks interferomeetriat kutsutud tehnikat. 

Foto: ESO/K. Ohnaka

Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte arvukad uhked kerasparved ja kauged galaktikad, millest kirjutasime eelnevates numbrites. Neist esimesi võib ju ka juunis teleskoobiga püüda, kuid galaktikate õrna kuma märkamiseks suuremat lootust ei tahaks anda. Sama lugu on Linnutee lõunapoolses ribas leiduvate tihedalt asustatud udukogudega, mille valik ajab vähemalt taevakaarti vaadates silme eest kirjuks.

Plekiline Päike pulbitseb ja purskab

Juunikuus rändab ideaalselt kõrgel taevas üks tihtipeale enesestmõistetav, kuid igati uurimist vääriv taevakeha – Päike. Meile lähimat ja kodusemat tähte on silmaga valus ja tavalise teleskoobi või binokliga halb mõte vaadata, kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada tumedaid päikeseplekke, rakke meenutavat mustrit või mõnikord selle ümber lahvatavaid sadu tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Päikese umbes 11aastane aktiivsustsükkel on parasjagu oma kõrgseisus või sellele väga lähedal. Mõista annab sellest kõige paremini Päikese pinnal vahel isegi palja silmaga* märgatavate päikeseplekkide ohtrus või siis näiteks virmaliste sagenemine. Neid viimaseid me suvekuudel vaadelda ei saa, kuid kõrgel atmosfääris on need Päikeselt pärineva laetud osakeste mõjul sellegipoolest iga mõne päeva tagant tantsimas.

Kui Päikest vaadata läbi spetsiaalse päikeseteleskoobi, mis lubab silma või kaamerasse jõuda vaid ühel kitsal vesinik-alfaks kutsutud lainepikkusel, näeb seda hoopis teisel pilgul. Mai alguses tehtud fotol on Päikese ülemises servas näha päikeseplekkide kogumikku ning selle servades kümnete tuhandete kilomeetrite kõrguseid purskeid ehk protuberantse.

Foto: Martin Vällik Tehnika: Coronado SolarMax II 60/Canon 6D mk2

Päikeseplekkide näol on tegemist Päikese ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi jahedamate piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Sellegipoolest, kui saaksime kuidagi päikeseplekid tähe pinnalt välja lõigata, siis hõõguksid need pimeda taeva taustal heledamalt kui valgustatud Kuu pind. Nende suhtelise jaheduse põhjuseks on, et nendes paikades on Päikese "sõlme" keeratud magnetväljad rikkunud tsirkulatsiooni, mis tähe südamest energiat selle pinnale transpordib. 

Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel on kõige parem silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni suurem plekk või nende kogum silma hakkab, ongi aeg keevitusmaski või päikeseteleskoobiga õue kolida.

*silmaga võib Päikest vaadata vaid parajalt pilvise ilmaga, uduga või siis päikesetõusudel ja -loojangutel, kui selle valgus on sunnitud läbima atmosfääri pikuti. Kodustest vahenditest sobib Päikese vaatlemiseks keevitusmaskid ja -klaasid või CD/DVD plaadid. 

Rändtähtede tagasitulek

Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni traditsiooniliselt vaene, siis planeetide osas on seis veidi parem. Nimelt hakkavad kuu alguses vahetult enne päikesetõusu madalal idataevas paistma planeedid Saturn ja Marss, millega kuu teises pooles liitub hele Jupiter. Näiteks 3. juuni varahommikul tõuseb Marss koos õhukeseks sirbiks "vananenud" Kuuga, asudes sellest vaid paari nurgakraadi kaugusel. Paraku sarnaselt Jupiteriga asub see meie vaatenurgast Päikesele veel liiga lähedal ning kaob päevavalgusesse juba üsna madalal.

Eelmise aasta jaanipäeva paiku pildistas rõngastatud Saturni ja selle kolme lähimat kuud James Webbi kosmoseteleskoop, mis näeb universumit peamiselt infrapuna ehk -soojuskiirguses. Kuna Saturni atmosfäär sisaldab võrdlemisi palju soojuskiirgust neelavat metaani, on selle pind fotol ebatavaliselt tume. Seevastu planeedi jäised rõngad peegeldavad infrapunakiirgust suurepäraselt.

Foto: NASA, ESA, CSA, Matthew Tiscareno, Matthew Hedman, Maryame El Moutamid, Mark Showalter, Leigh Fletcher, Heidi Hammel 

Kolmest planeedist kõige paremas asukohas on Päikesesüsteemi suuruselt teine Saturn, mida tasub suvehommikutel binokli või teleskoobiga kagusuunas vaadelda. Küll aga ei tasu sellel hooajal loota näha selgelt selle uhkeid rõngaid. Asi selles, et sarnaselt Maaga on Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning planeedi peaaegu 30-aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub oluliselt selle ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Sellel aastal paiknevad Saturni rõngad meie jaoks vaid umbes nelja kraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga praktiliselt nähtamatuks.

Saturni rõngaste hooajaline "kadumine" ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi "kõrvu", mis kord kahanevad, kaovad ja kasvavad. 1655. aastal, 13 aastat peale Galileo surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollandi astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati ka sajandeid hiljem sond, mis 2005. aastal osakesena Cassini-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus. Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina.

Juulitaeva ülevaade 2020

Kuulsa Rooma keisri Julius Caesari järgi nime saanud juuli on meie poolkera teine suvekuu ning statistiliselt kõige soojem kuu aastas. Soojusega käivad paraku kaasas ka suviselt valged ööd, mistõttu pimedast tähistaevast ei saa me ka juulitaeva puhul rääkida. Küll aga on sellel kaugete tähtede ja udude asemel meile pakkuda terve portsu huvitavaid planeete.

Nagu juba vihjatud, on juuli ööd praktiliselt sama valged kui juunis, mis tähendab, et isegi südaöösel paistavad vaatlejale taevas vaid kõige heledamad tähed. Alles kuu lõpupoole hakkavad päevad juba märgatavamalt lühemaks jääma ning Päike sügavamale horisondi taha kaduma. Nii võib juuli viimasel nädalal isegi Linnutee kuma taevast üles leida, kuigi selle täie võimsuse ilmumiseni läheb veel mõni nädal aega.

Heledamatest nähtavatest tähtedest võib veelkord üle korrata kuulsa Suvekolmnurga, mis paistab juuli südaöödel juba peaaegu otse lõunas. Tagurpidise võrdhaarse kolmnurga vasakus ülemises tipus särab Luiges asuv Deeneb, paremal Lüüra kooseisu kuuluv Veega ning alumine tiputäht moodustub Kotkas asuvast Altairist. Neist esimene on valge ülihiid, mis särab meile umbes 2500 valgusaasta kauguselt ning pakub suuruse ja heleduse poolest konkurentsi isegi Orioni tähtkuju Riigelile. Veega ja Altair on seevastu meist vaid paarikümne valgusaasta kaugusel asuvad nii-nimetatud peajada tähed.

Sellisena võiks paista Suvekolmnurga asterism Linnutee taustal, kui meie peade kohal poleks päikesevalgust neelavat ja hajutavat atmosfääri. Sellel Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) lainurkfotol on kolmnurka näha pildi vasakus pooles. Keskel vasakul paistab Deeneb, ülal kõige heledam on Veega ning all keskel Altair.

Teistest tähtedest on hästi näha suhteliselt madalal läänes paiknevat kevadtähte Arktuurust (Karjases) ja peaaegu otse põhjas säravat jõulutähte Kapellat (Veomehes). Lisaks võib vaatlejale veel silma paista Maokandjas asuv Rasalhague, mis arvatakse ümber oma telje nii kiiresti pöörlevat, et see on laialilendamise piiril. Tähtkujudest võib heade tingimuste korral ära näha juulis peakohal asuva Suure Vankri kuulsa asterismi ning Kassiopeia W-kujulise mustri. Teiste vähemselgemate tähtkujude eristamiseks vaid mõne heledama tähe järgi on vaja head suunataju ja vilunud silma.

Süvataeva objektidest nagu galaktikatest, udukogudest ja täheparvedest ei ole ka juulis suuremat rääkida. Kui just mõni siinsetest lugejatest parajasjagu lõunapoolera talves või põhjapoolkera keskmistel laiuskraadidel aega ei veeda…

Heledad Rooma jumalad

Planeedivaatlejate jaoks on juuli ilmselt aasta kõige magusam aeg, sest Rooma peajumala järgi nime saanud Jupiter ja tema isa Saturn on sellel ajal tegemas öises lõunataevas kõige kõrgemaid tiire. Vastavalt 14. ja 20. juulil jõuavad need planeedid Maaga vastasseisu ehk hetke, mil Maa asub enam-vähem täpselt nende planeetide ja Päikese vahel. Tulemuseks nende maksimaalne valgustatus, lähedus ja seega ka heledus. Parimaks vaatlusajaks on astronoomiline südaöö ehk endiselt suveajas viibides kell 1 öösel.

Kuna tänavune vastasseis leiab aset suvisele pööripäevale ajaliselt nii lähedal, ei tõuse need planeedid horisondist väga kõrgele (Jupiter 8 ja Saturn 9 kraadi) kuid sellegipoolest oleks patt neid mitte läbi teleskoobi või hea binoklipaari vaadata. Võib-olla isegi üritada pilti teha. Ka suhteliselt tagasihoidlik optika peaks ära näitama Jupiteri hele-tumedad gaasivöödid ja selle neli suuremat kuud ning Saturni võimsa rõngasüsteemi. Kes juuli öödel väga pikalt üleval ei taha olla, siis muretsemiseks ei ole põhjust – heledat planeedipaari saab õhtutaevas nautida ka veel tulevastel kuudel.

Hiidplaneedid Jupiter ja Saturn Hubble’i kosmoseteleskoobi vahendusel.

Samal ajal kui Jupiter ja Saturn on kõrvuti lõunataevas paistmas, on neist vasakul idas vaadeldav sõjajumala nime kandev Marss. Et ka punase planeedi suhteliselt haruldane vastasseis ei ole enam mägede taga (oktoobris) on selle heledus nüüd juba täiesti arvestatav, tundudes silmale ühe heleda punaka tähena. Teleskoobis selle pinnadetaile veel naljalt ei erista, kuid terava silmanägemise omanikud võivad näha Marsi vasakult valgustatud ja üha kasvavat faasi, mille määraks on juulis kusagil 85%.

Juuli keskpaigaks on armastusejumalanna Veenus koidutähe nime all hommikutaevasse naasnud ning särab peaaegu niisama heledalt kui kevadises õhtutaevas. Teleskoobis on nüüd pilt otsekui peegelpildis – kui mais oli Veenus õhukene paremalt valgustatud sirp, siis nüüd on ta valgustatud vasakult. Parimaks vaatlusajaks on tunnikene enne päikesetõusu.

Juuli viimasel nädalal pakub talle koidukumas seltsi ka viies ja viimane silmaga nähtav planeet – jumalate käskjala nime kandev Merkuur. Läänepoolse elongatsiooni käigus saavutab see pisiplaneet 22. juulil Päikesest umbes 20 kraadise kauguse, kuigi ekliptika ehk Päikesesüsteemi tasandi ebasoodne asetus teeb tema nägemise küllatki keeruliseks. Kui see aga siiski mingil moel õnnestuma peaks, siis on meil koos ju täiesti korralik “planeetide marss” – paremalt vasakule lugedes: Jupiter, Saturn, Marss, Veenus ja Merkuur.

Kuu faasid

• Täiskuu: 5. juuli kell 7.44;
• viimane veerand: 13. juuli kell 2.29;
• noorkuu 20. juuli kell 20.33;
• esimene veerand: 27. juuli kell 15:32.

Maitaeva ülevaade 2020

Kreeka mütoloogias Plejaadideks kutsutud seitsmest õest ühe – Maia – järgi nime saanud mai on viimastel aastatel lisaks pikkadele ja päikselistele päevadele enesega toonud juba päris suviseid temperatuure. Möödunud rekordilisel soojale talvele tagasi vaadates, ei oleks selle tänavune kordumine muidugi ka enam nii märgatav.

Rahvusuus on maid kutsutud mitmete iseloomustavate nimedega, nagu lehehakkamiskuu, mahlakuu, õiekuu, rõõmukuu, elukuu, suvikuu, külvikuu ja sugukuu. Pikemat seletust pole ilmselt neist ühelegi vaja. Isegi mitte viimasele.

Taevavaatleja jaoks on mai juba üsna keeruline aeg, kuna Päike ei vaju enam kuigi sügavale põhjahorisondi taha ning tõeliselt pimedaks öötaevas ei muutugi. Tähistaevas hakkab ennast mai keskel ilmutama alles kella 23 ajal õhtul, et juba kella kolmest hommikul koidukumasse kaduda. Suveajas viibides saabub ööpäeva kõige pimedam aeg – astronoomiline kesköö – kella ühe ajal öösel.

Suviste tähtkujude saabumine

Mais on mitmed tuntumad talvised tähtkujud öötaevast jäägitult kadunud, sest kuulus Orion, Plejaade sisaldav Sõnn, Ükssarvik ja tähistava heledaimat tähte – Siiriust – majutav Väike Peni loojuvad koos Päikesega. Küll aga võib madalal läänetaevas veel näha Kaksikuid, Vähki ja Lõvi. Meie laiuskraadidelt igipaistvad Kassiopeia, Persuseus ja Veomees asuvad Linnutee tagasihoidlikus kumas madalal põhjataevas. Veidi kõrgemal on märgata Keefeust ja Väike Vanker, mille tiputäheks on kuulus Põhjanael, osutab nüüd otse üles.

Lõunataevas kõrguvad Neitsi, Karjase, Põhjakrooni, Herkulese ja Makondja tähtkujud, mis sisaldavad lisaks sadadele kaugetele galaktikatele laia valikut kerasparvi. Idataevas hakkavad ennast aga üha kõrgemale keerama Kotkas, Lüüra ja Luik, milles leiduvatest heledatest tähtedest Altairist, Veegast ja Deenebist saab kokku Suvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Nende vahele jäävad vähemtuntud ja pisemad Rebase, Noole ja Delfiini tähtkujud.

Väga madalal lõunahorisondil on näha Kaalude ja Kilbi tähtkujusid ning osakest Skorpionist ja Amburist. Neist viimases asub maitaevas põhja-kagusuunas kaarduva Linnutee kese, mis jääb paraku meie asukohast alati silmapiiri poolt varjatuks. Kilbi tähtkuju lähistel (tegelikult Makondja servas) paikneb efektne Kotka udukogu, mille südames asuvad kuulsad “loomise sambaid”. Lähivõte neist oli aprilli lõpus 30-ndat sünnipäeva tähistanud Hubble kosmoseteleskoobi üks esimesi tõelisi hittfotosid.

24. aprillil tähistas Hubble kosmoseteleskoop 30 aasta möödumist orbiidil. Sellel, tema 1995. aasta fotol on näha umbes 7000 valgusaasta kaugusel asuva Kotka udukogu südames kõrguvad gaasist ja tolmust sambakujulised pilved, milles tekivad uued tähed. Vasakpoolse samba kõrguseks on umbes neli valgusaastat ning selle “peast” väljaulatuvad tillukesed sõrme-sarnased moodustised on mitmeid kordi suuremad kui Päikesesüsteem. Gaasimoodustised said kiiresti hüüdnime Pillars of Creation ehk Loomise sambad.

Kerasparvede hooaeg

Nii nagu aprillis on ka mais taevavaatleja jaoks peamisteks märksõnadeks galaktikad ja kerasparved, mille poole on kevadine öötaevas kõige paremini avatud. Neist esimeste kohta kirjutasime pikemalt märtsi ja aprillitaevaste tutvustustes, mis on vastavalt leitavad SIIT ja SIIT. Nüüd aga veidi lähemalt neist mõnevõrra müstilistest kerajatest täheparvedest.

Kerasparved on sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevad kerajad tähekogumid, mille tihedus tõuseb keskosa poole liikudes. Kusjuures nende läbimõõt on keskmiselt “kõigest” 150 valgusaastat. Erinevalt enamikest Linnutee tähtedest ja hajusparvedest, mis asuvad galaktika lapikus ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme selle hõredas sfäärilises halos. Seetõttu läbivad nad galatikatasandit vaid kord mõnekümne miljoni aasta jooksul ning enamuse oma elueast veedavad nad kõrgel ketta kohal ja all.

Lihtsustatud joonis Linnutee ehitusest ja meie Päikesesüsteemi asukohast selles. Parempoolses külgvaates on näha kerasparvede jaotust galaktikatasandi suhtes.

Keraparvede tekke kohta puudub endiselt ühtne teooria, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede populatsiooni homogeensus (ühesuguses) ning madal metallide sisaldus. See vimane annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, kus vesinikust ja heeliumist raskematel elementidel ei olnud aega veel tekkida.

Meie galaktikas on keraparvi avastatud kokku 158 ja arvatakse, et kusagil 20 ootab veel avastamist. Teistes suuremates galaktikates leidub neid vastavalt rohkem – näiteks Andromeedas ligi 500 ning hiidelliptilises M87 galaktikas, mille südames asuvast mustast august hiljuti pilti tehti, üle 10 tuhande.

Kus ja millised?

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab isegi binoklist. Paraku erinevalt erinäolistest galaktikatest, on kerasparved silmaga vaadates peaaegu äravahetamiseni sarnased, paistes teleskoobis otsekui uduste piirjoontega pallikesed. See oli ilmselt üks peamisi põhjusi, miks kuulus prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 (vahel ka lihtsalt Suur Herkulese kerasparv), mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145 valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat individuaalset tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Paraku on nüüdseks selgunud, et selleks ajaks kui sõnum kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära liikunud.

Põhjapoolkera heledaim keraparv M13 pildistatud 2017. aastal Lüllemäel. Autor: Viljam Takis/ Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Charles Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähteteta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem, 1784. aastal suutis William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud keraparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljardini. Selle kauguseks on 34 tuhat valgusaastat.

M3 Jahipenides pildistatud Mount Lemmoni tipus oleva 24 tollise teleskoobiga. Autor: Adam Block

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Selles sisalduvate osade tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et need pidid tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Herkuleses asuv M92 nähtuna Hubble kosmoseteleskoobi poolt.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid samas on need ka atmosfäärimõjude tõttu raskemini nähtavad.

Veenus kaob ja uus komeet lubab vaatemängu

Mai alguses on meie õhtutaevaid kaunistanud hele Veenus veel täiesti olemas, kuid liigub nüüd iga päevaga päikesekettale üha kiirenevalt lähemale. Mai lõpuks on ta Päikesest vaid mõne kraadi kaugusel asudes muutunud nähtamatuks. 22. mail võib teda heade vaatlustingimuste korral näha vaid nurgakraadi kaugusel idapoolsele elongatsioonile lähenevast Merkuurist. Kahe planeedi duetti võib otsida madalalt edalataevast vahetult peale päikeseloojangut. Teine planeedipaar, mis moodustub gaasihiidudest Jupiterist ja Saturnist on endiselt nähtav hommikutaevas madalal kagukaares.

Meteoorivooludest tipnevad mai esimesel nädalavahetusel eeta-akvariidid, mida on parim vaadata paar tundi enne päikesetõusu. Paraku asub selle voolu radiant (Veevalaja) sel ajal meie laiuskraadidelt väga madalal, mistõttu üle paarikümne meteoori tunnis see meie jaoks ei tekita. Eeta-akvariidide põhjustajaks on kuulus Halley komeet.

Aprillitaeva tutvustuses kirjutasime, et kevadkuudel võib meie taevas silmaga nähtavaks muutuda eelmise aasta lõpus avastatud komeet C/2019 Y4, hüüdnimega Atlas. Kahjuks on nüüdseks selgunud, et komeet ei pidanud Päikesele lähenedes sisemistele pingetele vastu ning lagunes mitmekümneks pisemaks fragmendiks. See tähendab, et lubatud vaatemäng jääb peaaegu kindasti Atlase puhul ära.

Nendel Hubble kosmoseteleskoobi lähivõtetel Atlase lagunenud tuumast on eristav umbes 30 pisemat fragmenti.

Samal päeval kui Atlase killustumine kinnitust leidis, avastati aga teel Päikesesüsteemi sisealade poole üks teine komeet, mis kannab nime Swan. See umbes 12 tuhande aastase perioodiga komeet on sarnaselt Atlasele suhteliselt väike, kuid hea õnne korral võib hoopis see kauge külaline meie maitaevas silmaga nähtavaks muutuda. Selle periheel (lähim punkt Päikesele) peaks aset leidma 27. mail, kui see asub sellest vaid 40 miljoni kilomeetri kaugusel. Otsida tasub seda sellel ajal madalalt loodetaevast vahetult peale ja enne päikeseloojangut.

Kuu faasid

• Täiskuu: 7. mai kell 13.45 (superkuu);
• kolmas veerand: 14. mai kell 7.03;
• noorkuu 22. mai kell 20.39;
• esimene veerand: 30. mai kell 6:30.

Märtsitaeva tutvustus 2020

Vanade roomlaste jaoks oli sõjajumal Marsile pühendatud märts aasta esimene kuu. Meie jaoks tähistab see kuud, mil pikk "talv" läbi saab ja algab astronoomiline kevad. Sellest ka mõned selle rahvapärased nimed nagu liukuu, hangekuu, sulakuu ja kevadkuu.

Nimed on iseenesest ilusad, aga kui soojarekordeid purustav talv samal rajal jätkab, pole meil tänavusel märtsil võimalust lasta ei liugu ega jälgida hangede sulamist. Küll aga tahaks loota, et vähemalt mõnel õhtul avaneb meil võimalus piiluda selget kevadtaevast.

Kevad saab ametliku alguse samanimelisel pööripäeval 20. märtsil täpselt kell 5:50. Sellel hetkel särab Päike ekvaatoril otse seniidis ning päevad ja ööd on pea kõikjal planeedil sama pikad. Sealt edasi hakkavad meie kui põhjapoolkeralaste päevad viimaks ööde arvelt üha pikemaks venima.

Päikesekiirte langemisnurk eelseisval kevadisel (ja ka sügisesel) pööripäeval.

Kevadtähed

Vilunud taevavaatleja ei pea jälgima kalendrit, et veenduda kevadkuu saabumises. Piisab põgusast pilgust taevasse, kus oma kindlatel radadel rändavad tähed ja tähtkujud oma tõusude ja loojangutega aastaajad kätte näitavad. Näiteks märtsi alguses paneme tähele, et pikki talveöid kaunistanud Orion tõuseb oma kõrgeimasse punkti lõunataevas juba vahetult peale videviku saabumist. See tähendab, et südaööks on ta "vööst" saadik horisondi taha vajunud.

Temaga koos libisevad madalasse lääne- ja loodetaevasse Sõnni, Kolmnurga, Andromeeda, Perseuse ja Veomehe tähtkujud, millest leiame vastavalt Plejaadide täheparve (M45), Kolmnurga (M33) ja Andromeeda (M31) galaktikad, kuulsa Persuse kaksikparve (NGC 869, NGC 88) ning jõulude ajal kõrgel pea kohal säranud Kapella. W-kujuline Kassiopeia ja Keefeus jäävad aga nüüd peaaegu otse Põhjanaela alla.

Lõunasse vaadates märkame me kolmest heledast tähest moodustuvat asterismi, mida nimetatakse Kevadkolmnurgaks. See joonistub Neitsi tähtkuju alaservas asuvast Spiikast, Karjase tähtkujus paiknevast Arktuurusest ja Lõvi heledaimast tähest Reegulusest. Nende vahele ja kohale jäävad väiksemad Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Madalal horsiondil paistavad kesköö paiku vähemtuntud Hüdra, Kaarna, Karika ja Sekstandi tähtkujud. Otse pea kohal särab seevastu kõigile tuntud Suur Vanker.

Idataevast uurides näeme selget märki sellest, et tähistaevas hakkab ennast juba vaikselt suve poole keerama, sest Suvekolmnurga kooseisu kuuluvad Veega (Lüüras) ja Deeneb (Luiges) märtsi keskpaigaks Põhjanaela alt kenasti läbi jõudnud ning ei lähe enam kaua kuni tõuseb ka suvise asterismi kolmas täht Altair (Kotkas). Nende kohalt leiame vägevad Herakaklese ja Lohe tähtkujud.

Galaktikate hooaeg

Et Linnutee kaardub nüüd üsna tagasihoidlikult edelast kirdesse, saame me oma kodugalaktika tihedast kettast juba päris otse väljapoole vaadata, kus keskmiste ja suuremate teleskoopide omanikele paistavad sajad ja tuhanded galaktikad. Tegelikult leiab neid seal sadu miljardeid, aga meile lihtsurelikele, kel puudub otseside Hubble kosmoseteleskoobiga, jäävad need paraku nähtamatuks.

Vaatamata mõnikord esitatud kujutlusele, et galaktikad on universumisse laiali pillutatud suvaliselt, on nad tegelikult koondunud suurematesse gravitatsiooniliselt seotud struktuuridesse - galaktikaparvedesse ja superparvedesse. Linnuteest, Andromeeda ja Kolmnurga galaktikast koosnev niinimetatud kohalik grupp kuulub näiteks Neitsi galaktikaparve koosseisu, mis on omakorda samanimelise superparve tuum. See pole aga midagi muud kui väike kõrvalharu kolossaalsest Laniakea superparvest.

Neitsi galaktikaparve süda, kus on näha sadu miljardeid tähti sisaldavaid elliptilisi ja spiraalseid galaktikaid üksteise ümber tiirlemas ja omavahel põrkumas. Parves on kokku umbes 2000 individuaalset liiget. Allikas: Wikipedia

Kuni 2000 individuaalset galaktikat sisaldava Neitsi parve kese asub meist 50 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju taustal (sellest ka nimi) ja peaaegu täpselt eelmainitud Kevadkolmnurga keskel. 8 tollise peegelteleskoobi ja pimeda taeva puhul võib seal näha umbes kolmekümment galaktikat, millest heledamad on elliptilised hiidgalaktikad M49, M59, M60, M84, M86 ja M87 ning spiraalgalaktikad M58, M61, M90, M85, M98, M99 ja M100.

Neitsi parve kohal Berenike Juuste tähtkujus paistab üks teine rikkalik galaktikaparv nimega Kooma. Kuna see asub meist aga üle 300 miljoni valgusaasta kaugusel, läheb enamike selle liikmete vaatlemiseks tarvis veidi suuremat vaatlustehnikat. Heledaimad neist on NGC 4631, NGC 4494, M64 ja NGC 4559. Berenike Juuste kohal ja otse Suure Vankri aiste all paistab seevastu neli suhteliselt heledat spiraalgalaktikat M51 (Veekeerise galaktika), M63 (Päevalille galaktika), M94 (Krokodilli silma galaktika) ja M106. Suure vankri tiputähest Alkaidi kõrval asub kuulus M101 ehk Tuliratta galaktika. Teisel pool Suurt Vankrit leiab tuntud galaktikatepaari M81 (Bode) ja M82 (Sigar).

Neitsi kõrvalt Lõvi tähtkujust leiab samuti mitu heledat galaktikat, millest võib olla kõige kuulsamad on nii-nimetatud Lõvi kolmiku liikmed NGC 3628, M65 ja M66. Neist natukene paremale liikudes tasub pilk või kaamera peale heita ka M95, M96 ja M105 tähiseid kandvatele spiraalgalaktikatele. Eraldi mainimist väärib Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuv M104 ehk Sombreero galaktika. Omapärase tolmuvöödi tõttu on hiidelliptiline Sombreero üks astrofotograafide meelisobjekte, mis paraku meie maalt üle 19 kraadi kõrgusele ei tõuse, kuid mida püüda tasuks sellegipoolest.

Lõvi tähtkuju taustal asuv niinimetatud Lõvi kolmik. Vasakul ülal paistab M66, selle all M65 ja paremal NGC 3628. Viimast nimetatakse vahel oma veidra kuju tõttu ka Hamburgeri galaktikaks. Autor: Raivo Hein

Peale galaktikate on kevadtaevas tuntud ka kerasparvede poolest. Need meie galaktika vanimad tähekogumid tiirlevad kõrgel Linnutee tasandi kohal ning näevad teleskoobis välja otsekui uduste piirjoontega pallid. Nende tekkest ja arengust on veel siiani suhteliselt vähe teada, aga mõned arvavad, et nad võivad olla Linnutee poolt miljardeid aastaid tagasi neelatud kääbusgalaktikate tuumad. Meie poolkera tuntumad kerasparved on M13 ja M92 Herakleses, M2 jahipenides, M5 Maokandjas ja M53 Berenike Juustes.

Planeedid

Veebruaritaeva ülevaates kirjutasime kuidas Merkuur sattus kuu alguses olema niinimetatud idapoolses elongatsioonis. Märtsis on Päikesele lähima planeedi kord sattuda hoopis läänepoolsesse elongatsiooni ja täpselt samal ajal - 24. märtsil - on idapoolsesse elongatsiooni jõudnud viimased kuud heledalt õhtutaevas paistev Veenus.

Elongatsiooni, kui esmapilgul keerulisena kõlava mõiste taga ei peitu muud, kui planeedi kaugeim punkt Päikesest meie taevas. Idapoolne ja läänepoolne näitavad suunda. Näiteks Merkuuri puhul tähendab eelseisnev läänepoolne elongatsioon seda, et pisiplaneet on vaadeldav vahetult enne päikesetõusu asudes sellest 27,8 kraadi kaugusel lääne pool.

Päikesest peaaegu kaks korda kaugemal tiirlev Veenus on aga idapoolse elongatsiooni korral nähtav õhtutaevas ja koguni 46,1 kraadi kaugusel Päikesest. See tähendab, et Veenust saab peale päikeseloojangut vaadelda veel mitu tundi ning tema heledus saavutab paar päeva hiljem oma maksimumi (mag -4,5). Teleskoobis paistab ta sellel ajal otsekui 50% valgustatud poolkuu.

Poolik Veenus nähtuna Jaapani kosmoseagentuuri (JAXA) sondi Akatsuki poolt.

Märtsi varahommikutel madalasse kagutaevasse vaadates õnnestub tähelepanelikel vaatlejatel ära näha ka ülejäänud kolm silmaga nähtavat planeeti. Neist suurim ja vaieldamatult heledam on Jupiter, mille kõrval paistavad suhteliselt nõrgalt punakas Marss ja helevalge Saturn. Niisiis, 23. märtsi õhtul ja 24. märtsi hommikul võib üritada vägitükki, mis seisneb kõigi viie planeedi ära nägemises vähem kui 12 tunni jooksul.

Kuu faasid

• Esimene veerand:  1. märts kell 13.21,
• täiskuu: 8. märts kell 5.35 (superkuu),
• kolmas veerand: 15. märts kell 1.56,
• noorkuu 23. märts kell 5.26.