Teisipäev, 30. juuni 2020

Juulitaeva ülevaade 2020

Kuulsa Rooma keisri Julius Caesari järgi nime saanud juuli on meie poolkera teine suvekuu ning statistiliselt kõige soojem kuu aastas. Soojusega käivad paraku kaasas ka suviselt valged ööd, mistõttu pimedast tähistaevast ei saa me ka juulitaeva puhul rääkida. Küll aga on sellel kaugete tähtede ja udude asemel meile pakkuda terve portsu huvitavaid planeete.

Nagu juba vihjatud, on juuli ööd praktiliselt sama valged kui juunis, mis tähendab, et isegi südaöösel paistavad vaatlejale taevas vaid kõige heledamad tähed. Alles kuu lõpupoole hakkavad päevad juba märgatavamalt lühemaks jääma ning Päike sügavamale horisondi taha kaduma. Nii võib juuli viimasel nädalal isegi Linnutee kuma taevast üles leida, kuigi selle täie võimsuse ilmumiseni läheb veel mõni nädal aega.

Heledamatest nähtavatest tähtedest võib veelkord üle korrata kuulsa Suvekolmnurga, mis paistab juuli südaöödel juba peaaegu otse lõunas. Tagurpidise võrdhaarse kolmnurga vasakus ülemises tipus särab Luiges asuv Deeneb, paremal Lüüra kooseisu kuuluv Veega ning alumine tiputäht moodustub Kotkas asuvast Altairist. Neist esimene on valge ülihiid, mis särab meile umbes 2500 valgusaasta kauguselt ning pakub suuruse ja heleduse poolest konkurentsi isegi Orioni tähtkuju Riigelile. Veega ja Altair on seevastu meist vaid paarikümne valgusaasta kaugusel asuvad nii-nimetatud peajada tähed.

Sellisena võiks paista Suvekolmnurga asterism Linnutee taustal, kui meie peade kohal poleks päikesevalgust neelavat ja hajutavat atmosfääri. Sellel Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) lainurkfotol on kolmnurka näha pildi vasakus pooles. Keskel vasakul paistab Deeneb, ülal kõige heledam on Veega ning all keskel Altair.
Teistest tähtedest on hästi näha suhteliselt madalal läänes paiknevat kevadtähte Arktuurust (Karjases) ja peaaegu otse põhjas säravat jõulutähte Kapellat (Veomehes). Lisaks võib vaatlejale veel silma paista Maokandjas asuv Rasalhague, mis arvatakse ümber oma telje nii kiiresti pöörlevat, et see on laialilendamise piiril. Tähtkujudest võib heade tingimuste korral ära näha juulis peakohal asuva Suure Vankri kuulsa asterismi ning Kassiopeia W-kujulise mustri. Teiste vähemselgemate tähtkujude eristamiseks vaid mõne heledama tähe järgi on vaja head suunataju ja vilunud silma.

Süvataeva objektidest nagu galaktikatest, udukogudest ja täheparvedest ei ole ka juulis suuremat rääkida. Kui just mõni siinsetest lugejatest parajasjagu lõunapoolera talves või põhjapoolkera keskmistel laiuskraadidel aega ei veeda…

Heledad Rooma jumalad

Planeedivaatlejate jaoks on juuli ilmselt aasta kõige magusam aeg, sest Rooma peajumala järgi nime saanud Jupiter ja tema isa Saturn on sellel ajal tegemas öises lõunataevas kõige kõrgemaid tiire. Vastavalt 14. ja 20. juulil jõuavad need planeedid Maaga vastasseisu ehk hetke, mil Maa asub enam-vähem täpselt nende planeetide ja Päikese vahel. Tulemuseks nende maksimaalne valgustatus, lähedus ja seega ka heledus. Parimaks vaatlusajaks on astronoomiline südaöö ehk endiselt suveajas viibides kell 1 öösel.

Kuna tänavune vastasseis leiab aset suvisele pööripäevale ajaliselt nii lähedal, ei tõuse need planeedid horisondist väga kõrgele (Jupiter 8 ja Saturn 9 kraadi) kuid sellegipoolest oleks patt neid mitte läbi teleskoobi või hea binoklipaari vaadata. Võib-olla isegi üritada pilti teha. Ka suhteliselt tagasihoidlik optika peaks ära näitama Jupiteri hele-tumedad gaasivöödid ja selle neli suuremat kuud ning Saturni võimsa rõngasüsteemi. Kes juuli öödel väga pikalt üleval ei taha olla, siis muretsemiseks ei ole põhjust – heledat planeedipaari saab õhtutaevas nautida ka veel tulevastel kuudel.

Hiidplaneedid Jupiter ja Saturn Hubble’i kosmoseteleskoobi vahendusel.
Samal ajal kui Jupiter ja Saturn on kõrvuti lõunataevas paistmas, on neist vasakul idas vaadeldav sõjajumala nime kandev Marss. Et ka punase planeedi suhteliselt haruldane vastasseis ei ole enam mägede taga (oktoobris) on selle heledus nüüd juba täiesti arvestatav, tundudes silmale ühe heleda punaka tähena. Teleskoobis selle pinnadetaile veel naljalt ei erista, kuid terava silmanägemise omanikud võivad näha Marsi vasakult valgustatud ja üha kasvavat faasi, mille määraks on juulis kusagil 85%.

Juuli keskpaigaks on armastusejumalanna Veenus koidutähe nime all hommikutaevasse naasnud ning särab peaaegu niisama heledalt kui kevadises õhtutaevas. Teleskoobis on nüüd pilt otsekui peegelpildis – kui mais oli Veenus õhukene paremalt valgustatud sirp, siis nüüd on ta valgustatud vasakult. Parimaks vaatlusajaks on tunnikene enne päikesetõusu.

Juuli viimasel nädalal pakub talle koidukumas seltsi ka viies ja viimane silmaga nähtav planeet – jumalate käskjala nime kandev Merkuur. Läänepoolse elongatsiooni käigus saavutab see pisiplaneet 22. juulil Päikesest umbes 20 kraadise kauguse, kuigi ekliptika ehk Päikesesüsteemi tasandi ebasoodne asetus teeb tema nägemise küllatki keeruliseks. Kui see aga siiski mingil moel õnnestuma peaks, siis on meil koos ju täiesti korralik “planeetide marss” – paremalt vasakule lugedes: Jupiter, Saturn, Marss, Veenus ja Merkuur.

Kuu faasid
  • Täiskuu: 5. juuli kell 7.44;
  • viimane veerand: 13. juuli kell 2.29;
  • noorkuu 20. juuli kell 20.33;
  • esimene veerand: 27. juuli kell 15:32.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar