Eesti astrofotograafide sügisene saak

Autor: Üllar Kivila Septembri esimene pool on meie maale tagasi toonud arvestatava pikkusega ööpimeduse ning mitmes Eesti paigus on jätkunud ka selget taevast. Kohalikud astrofotograafid on seda hoolega ära kasutanud ning kogunud hulga footoneid, millest mõned on vaid mõne minuti meie poole teel olnud, mõned teised aga mitmeid tuhandeid või ka miljoneid aastaid.

Kõik pildid pärinevad Eesti astrofotograafidelt: Viljam Takis, Martin Väinsalu, Väino Pool ja Tõnis Polli. Vaata iga pildi juurest pikemat kirjeldust.

Elevandi Londi udu - Tõnis Polli. See on üks mitmetest Linnutee tähetekkepiirkondadest, asub Kefeuse tähtkujus umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning on oma rahvapärase nime saanud selles sisalduvate tumedate kompaktsete pilvede kuju järgi. Enam-vähem sfäärilise kujuga udu valgustab, ioniseerib ning puhub laiali selle sees asuv noor massiivne mitmiktähesüsteem HD 206267 (pildil enam-vähem keskel). Selle tugev tähetuul tekitab ümbritsevas gaasipilves lööklaineid, millest tekkivates tihendustes käivitub uute tähtede teke.

Loori udukogu idaosa - Väino Pool. Loori udukogu, millest siin pildil paistab vaid üks serv, on Luige tähtkujus asuv suur supernoovajäänuk, mis katab meie taevas ligi kuue täiskuu laiuse ala, kuid pole palja silmaga vaatlemiseks piisavalt hele. See supernoova plahvatas 10 000 kuni 20 000 aastat tagasi ning asudes Maast vaid umbes 2400 valgusaasta kaugusel, oli kindlasti meie esivanematele selgelt näha ereda ajutise tähena mitme kuu jooksul.

Komeet 220P/McNaught ja meteoor - Viljam Takis. McNaught asus pildistamise ajal Maast umbes 1 aü ehk 8 valgusminuti kaugusel, meteoor seevastu on vaid sajakonna kilomeetri kaugusel atmosfääris ära põledes helendav väike tolmutera. Taustal paistavad ka Linnutee galaktika tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilved, mille kaugus meist on sadade ja tuhandete valgusaastate suurusjärgus.

Kolmnurga galaktika - Martin Väinsalu. Selle valiku kõige kaugem objekt on 3 miljoni valgusaasta kaugel asuv üks Linnutee naabergalaktika. Galaktika spiraalharudes asuvad roosakad heledad pilved on samasugused tähetekkepiirkonnad nagu eelnevatel piltidel nähtud Linnutee omad. Kõik esiplaanil olevad üksikud tähed kuuluvad meie Linnuteesse ning pildi lähemal vaatlemisel võib taustal märgata ka paari veel kaugemat galaktikat, mille kaugused ulatuvad juba kümnete ja sadade miljonite valgusaastateni. 

Kookoni udukompleks - Martin Väinsalu. Kookoni uduna tuntud hele udukogu moodustab kõige silmatorkavama osa suurest Luige tähtkujus asuvast tähetekkekompleksist, milles sisalduvad kõik kolm põhilist udukogu tüüpi: peegeldus-, kiirgus- ning neeldumisudu. Kookonit valgustab seestpoolt noor, umbes 100 000 aasta vanune täht ning see helendav udu on umbes 15 valgusaastat lai ning asub meist 4000 valgusaasta kaugusel. Mõne miljoni aasta pärast saab sellest udukogust umbes Plejaadide-laadne noorte tähtede hajusparv.

Astronoomiaklubi astrofoto: Luige silmus ehk Loori udu

Piisavalt kaua valgust püüdvat teleskoopi ja kaamerat taevasse suunates muutuvad nähtavaks asjad, mida palja silmaga naljalt ei näe. Antud juhul koorus ligi 9 tunnise säriajaga Luige tähtkujust välja Luige silmuseks või Loori uduks kutsutud moodustis. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova jäänukiga, mis asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning on nüüdseks paisunud 50-60 valgusaasta laiuseks (taevas kuue täiskuu laiune). Hubble teleskoobiga tehtud vaatlused näitavad, et see paisub endiselt kusagil 400 kilomeetrit sekundis. Tähtedevahelise gaasiga kohtunult ja tähtede gravitatsioonist häiritult on see kaotanud oma esialgse sfäärilise kuju. Kusjuures plahvatuse kuum ja ioniseeritud aine on veninud nii hõredaks, et taolistelt fotodelt saame näha vaid selliseid kohti, kus me näeme seda serviti.

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro (projekt on elluviidud Kohaliku omaalgatuse programmi toel), 115x300sek(+50 flat, 50 dark flat, 50 dark), gain 90, offset 21, filter Optolong L-eNhance. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, PixInsight.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../com.../2/2d/Cygnus_loop.jpg

Silmuse peamised/suuremad/heledamad komponendid ja selle tekitanud ammuse supernoova arvatav asukoht. All servas hiidtäht 52 Cygni, mis asub meile umbes sada korda lähemal kui silmus ise.

Hubble teleskoobi lähivõtted mõnest Luige silmuse osast. Näib nagu oleks see tehtud filamentidest, millest igaüks on umbes sama lai kui Päikese ja Pluuto vahemaa.

Supernoovade käigus tekkinud ja plahvatuse poolt ümbritsevasse universumisse paisatud materjal on see, mis lubab hilisemate tähtede ümber moodustuda kivistel planeetidel ja elul/loodusel.

Loori udu avastas saksa astronoom William Herschel 5. septembril 1784.

Pildistatud septembri kahel ööl Tõrvas.

Astronoomiaklubi astrofoto: Lääne-Loori udu ehk Nõialuua udu

Süvataeva pildistamise hooaeg on nädalavahetuse pimedate ja selgete öödega meie jaoks avatud ja peab tunnistama, et loodus on kõige osavam maalikunstnik.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/59/Witchbroom_nebula.jpg

Fotol üks väike killuke ammuse supernoova paisuvatest riismetest. Täpsemalt siis Luige silmuse läänepoolne osa, mida kutsutakse vahel ka Nõialuua uduks (NGC 6960). Rohelisega hapnikust ja punasega vesinikust koosnev plahvatusefragment asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ja on mitu valgusaastat pikk. Selle tekitanud supernoova süttis uue heleda tähena meie kaugete esivanemate üllatuseks ja hirmuks umbes 10 000 aastat tagasi.

Hele täht esiplaanil on üks Luige tähtkuju tiivatähtedest. Päikesest on see küll tuhatkond kraadi jahedam, aga see-eest 2 korda massiivsem, 14 korda laiem ja 90 korda heledam. Temani jõudmiseks peaksime valguse kiirusel kihutama "vaid" 291 aastat.

Teleskoop Orion 8" Astrograph, monteering EQ6R-PRO, kaamera Nikon D5600, Baader MPCC Mark III kooma korrector, 127x160sek(+flat ja bias kaadrid), ISO 1250, filter L-Enhance. Gideeritud. PHD2, APT, DSS, Pixinsight.

Ammuse supernoova jäänuk Luiges

See värviline astrofoto tundub esmapilgul üsna veider, kuna sellelt puuduvad tähed. Tegemist aga ei ole mingisuguse imeliku tähevaba piirkonnaga meie galaktikas, vaid tähed on fotolt meelega eemaldatud, lubamaks selle fookuses oleval rabaval moodustisel paremini välja paista. Meist 1400 valgusaasta kaugusel asuva Luige silmuse näol on tegemist ammuse supernoova jäänukiga, mille süttimist võisid meie kauged esivanemad tunnistada umbes 20 000 aastat tagasi. Mida nad võisid sellest arvata?

Alguse saanud ühest ainsast surevast massiivsest tähest, on see nüüdseks paisunud läbimõõdult umbes 120 valgusaasta laiuseks, hõlmates enda "sees" tuhandeid Linnutee tähti. Meie taevas vastab see kusagil 3 nurgakraadile ehk kuuele täiskuu kettale.

Silmale ja isegi suhteliselt kogukatele teleskoopidele praktiliselt nähtamatut moodustist mitmeid (kümneid) tunde pildistades saab eristada selle hõredast paisuvast kestast erinevaid elemente. Näiteks punane vastab ränile, sinine hapnikule ja roheline vesinikule. Kuna tegemist on meie taevas väga laia objektiga, jagatakse seda tavaliselt veel erinevateks osadeks nagu Loori, Nahkhiire ja Nõialuua udud.

Foto autoriks on Craig Stocks ja pildistamise asukohaks Utah kõrb USAs.

Luige tähtkuju tegelik võimsus

Selle värvilise mosaiigi tegemiseks jupikesest Linnuteest kulus astrofotograaf Alistair Symonil 22 erinevat kaadrit summeeritud säriga 180 tundi. Tulemuseks ülesvõte, mille ulatus taevas on muljetavaldavad 24 nurgakraadi ehk umbes poolsada täiskuu läbimõõtu.

Foto ülemise osa keskel särab ülihiid Deeneb, mis kuulub meil suvel ja sügisel kõrgel pea kohal paistvasse Luige tähtkujusse. Sellest alla ulatub Põhja-Söekoti nimeline piklik tume udukogu. Deenebist vasakul paistavad heledad tähetekkest pakatavad NGC 7000 ja IC 5070 ehk Põhja-Ameerika ja Pelikani udukogud. Paremalt leiab vilunud silm veel mitmeid omapäraseid, aga vähem tuntud udukogusid ja täheparvi.

Foto alumises poolest vasakul paistab kerajas Loori udu, mille näol on tegemist 10 kuni 20 tuhat aastat tagasi lahvatanud supernoova jäänukiga. Umbes 2400 valgusaasta kaugusel asuv ja kusagil 65 valgusaasta laiust ala hõlmav ikka veel paisuv pilv hajub tulevaste aastamiljonite jooksul täielikult, rikastades lugematuid järgmiste põlvkondade tähti ja nende ümber tiirlevaid planeete raskete elementidega.