Tagasivaade 25. päikesetsükli maksimumile ja virmalistele

Autor: Üllar Kivila

Nagu ka maapealne ilmaennustamine, on kosmoseilma ennustamine üsna tänamatu tegevus ning kuigi üldpilti võime hästi teada (võime üsna edukalt ennustada, et talvel on külmem kui suvel), siis detailsemaks on väga keeruline minna. Pole ühtegi head meetodit, millega ette ennustada, kas järgmine talv tuleb tavalisest külmem või soojem.

Enam-vähem sama kehtib ka Päikese aktiivsuse tsüklite kohta. Päikeseilma „aasta“ on umbes 11 Maa aasta pikkune periood, mis järgib Päikese magnetvälja polaarsuse vahetusi ning me teame üsna hästi – aasta-paari täpsusega – millal on oodata järgmist Päikese aktiivsuse miinimumi või maksimumi. Aga kui suurt aktiivsust selle järgmise maksimumi ajal oodata võib ja kui sügav võiks olla järgmine miinimum? Neile küsimustele häid vastuseid ei ole ning parim, mida saame teha, on vaadelda ja mõõta ning ajaloost mustreid ja perioode otsida.

NASA SDO (Solar Dynamics Observatory) kosmosesondi vaade Päikesele UV-valguses (171 nm) aktiivsuse miinimumis ja maksimumis. Maksimumi kaootilise välimuse põhjustajaks on Päikese magnetväli, mille jõujooned Päikese pöörlemise tõttu keerduvad ja sõlme lähevad. Kuna Päike ei ole tahke keha, pöörleb see eri laiuskraadidel erineva kiirusega ning see veab tähe magnetvälja järjest rohkem krussi, kuni see väli lõpuks ümber pöördub ning polaarsust vahetab.

Sellise takkajärgi tarkusega saamegi nüüd üsna kindlalt öelda, et käesoleva, ehk 25.* päikesetsükli maksimum jäi 2024. aastasse. Vahest mäletavad paljud meie lugejad tolle aasta rohkeid ja intensiivseid virmaliste vaatemänge, millest mitmeid ka Eestis näha sai. Tõenäoliselt tuleb sama tihedalt toimuvaid vaatemänge nüüd umbes kümmekond aastat oodata. See muidugi ei tähenda, et üksikuid päikesepurskeid ja nende tekitatud virmalisi vahepeal ei oleks. Päikesepursete sagedus sõltub tugevalt aktiivsustsüklist, kuid iga üksiku purske intensiivsus on väga suuresti juhuslik ning üksikuid tugevaid purskeid võib esineda ka tsükli miinimumis.

Päikese aktiivsustsükli 11 aastat on sedavõrd pikk aeg, et pea iga maksimumi ajal saab kuulda hüüatusi, et „nii vägevaid virmalisi polegi kunagi varem nähtud“. Tegelikkuses on viimased paar tsüklit olnud ajaloolise keskmisega võrreldes pigem nõrgemad ning väga suure muutuse virmaliste jäädvustamisel on kaasa toonud laiatarbe-fototehnika väga suur areng. Vaid paar-kolm tsüklit tagasi oli virmalistest kena värvilise foto tegemine päris keeruline ja kallis ettevõtmine.

Viimased viis päikesetsüklit vaadeldud päikeseplekkide hulga järgi, mis on hea indikaator Päikese aktiivsusele. Näidatud on ka käesoleva tsükli mõõna prognoos.

Päikese aktiivsuse vaatlemise ajalugu. Sinisega on näidatud Rudolf Wolfi nummerdatud tsüklid (poolik tsükkel oleks nr 0).

Päikeselaike vaadeldi ka varem, teleskoopide abiga alates Galileo ajast (alates u 1610), kuid mitte nii süstemaatiliselt ning nende ilmumise seaduspärad üle aastakümnete jäid pikalt märkamata. Nende vaatluste algusaega jäi ka ajalooliselt madala aktiivsusega periood, nn Maunderi miinimum (1645-1715), mille käigus oli Päikesel väga vähe plekke ning tsüklilisus polnud tuvastatav. 

Intensiivne virmaliste vaatemäng 2024. aasta Astronoomiafestivali viimasel ööl (12.-13. august 2024) Ristna sadamas Keibu külas.

Kuigi selleks korraks on Päikese aktiivsuse maksimum möödas, pole Päikese aktiivsus veel miinimumi langenud. Varsti jõuab kätte astronoomilise sügise algus, mil Maa telg on Päikesega risti. Just see periood ning ka kevadine pööripäev poole aasta pärast on virmaliste nägemiseks soodsad, sest planeedi asendist tingituna on päikesetuule osakestel neil aegadel lihtsam Maa magnetvälja jõujoonte kaudu atmosfääri siseneda. Meie laiuskraadil aitavad muidugi aina pimenevad ööd ka virmaliste nägemisele kõvasti kaasa.

* Päikesetsüklite nummerduse lõi 1850ndatel šveitsi astronoom Johann Rudolf Wolf, kes asus koguma ajaloolisi päikeseplekkide vaatlusandmeid. Tal õnnestus leida enam-vähem usaldusväärseid andmeid kuni 1775. aastal alanud tsüklini, millest saigi nr 1. 11-aastase aktiivsustsükli oli Wolfi nummerdusest umbes 10 aastat varem avastanud saksa astronoom Heinrich Schwabe, kes vaatles ligi 20 aasta jooksul pidevalt Päikest, lootes näha tollal oletatud Merkuuri-sisese planeedi Vulkaani üleminekut Päikesest. Vulkaan pole end tänaseni ilmutanud ning selle olemasolu aluseks peetud nihked Merkuuri orbiidis osutusid hoopis relatiivsusteooria mõjudeks.