Esmaspäev, 30. september 2019

Oktoobritaeva tutvustus 2019

Oktoober ehk viinakuu tähistab tõelise sügise saabumist, sest nüüd on päevad juba päris kindlasti öödest lühemad ja ega öised miinuskraadidki enam harvad ole. Oktoobri üldist ilmet sügiskuuna iseloomustavad hästi selle mõned rahvasuus kõlavad nimetused nagu kooljakuu, hingekuu, kolletamiskuu, lehelanguskuu, porikuu, roojakuu ja orjakuu.

Oktoobritaevasse vaatav astronoomiahuviline võib aga kergelt unustada sügise rusuva saabumise, sest pimedus laseb nüüd tähistaeval juba varakult täies hiigluses särada. Läheb ju oktoobris juba kella 19-20 ajal enam-vähem pimedaks. Lisaks on valgusreostavat lumevaipa veel vara karta ning isegi linnas elavad inimesed võivad jälle õhtuti näha tähti, mis kevadel justkui kuhugi kadusid.

Tuleb tahtmatult meelde aastatetagune kurioosum, kus Los Angelese hädaabiliin sai ülelinnalise elektrikatkestuse ajal sadu kõnesid inimestelt, kes kurtsid imelike laikude üle taevas. Peagi selgus, et helistajad nägid esimest korda elus Linnuteed. Meie maal (loodetavasti) asi nii hull veel pole.


Kolmnurk vajub ja kuusnurk tõuseb

Ka oktoobris ei ole Linnutee hele riba kuhugi kadunud. Ta ulatub endiselt hämaruse saabudes kirdest edelasse, et ennast aegamisi keskööks ida-lääne suunaliseks pöörata. Küll aga loojuvad meie kodugalaktika keskkosa pool asuvad heledamad alad, kus asuvad näiteks Laguuni udukogu (M8) ja Trifiidide udu (M20), juba varakult horisondi taha.

Suvekolmnurk, mis joonistub heledast Veegast, Deenebist ja Altairist käib sama teed ning kaldub üha enam edela ja lääne suunda. See-eest hakkavad õhtul juba madalal idas paistma Talvekuusnurga esimesed kolm tähte – Kapella, Aldebaran ja Polluks – mis kuuluvad vastavalt Veomehe, Sõnni ja Kaksikute tähtkujude koosseisu. Need, kes uneajast mõne tunni saavad näpistada, võivad näha tõusmas asterismi ülejäänud kolme tähte – Riigelit, Prooküoni ja Siiriust, mis on vastavalt Orioni, Väikse Peni ja Suure Peni tähtkujude liikmed. Lisades kahe viimase hulka Orioni tähtkujus asuva punase hiidtähe Betelgeuse, moodustub silmatorkav Talvekolmnurk, mis aasta kõige külmematel õhtutel lõunataevast kaunistab.

Tähistaevas, mis vastab kella 23-le oktoobri keskpaigas. Pilt on tehtud Lüllemäe observatooriumi kogutaevakaameraga. Põhjasuund on ülal, lõuna all, ida vasakul ja lääs paremal. Üle taeva kulgeb Linnutee. Autor: Taavi Tuvikene
15. oktoobri kella 23 simuleeritud taevavaade. Paremal on näha Suvekolmnurka ja vasakult-ülalt tõusvaid Talvekuusnurga esimesi tähti. Täiskuu särab parasjagu Vaala tähtkujus ja kaunis W-kujuline Kassiopeia asub peaaegu seniidis. Autor: Üllar Kivila.
Oktoobriöödel jõuavad üksteise järel seniiti tõusta Kefeuse, Kassiopeia, Persesuse, Kaelkirjaku ja vastu hommikut Ilvese tähtkuju. Neist viimane pole küll teab mis tuntud või kaunis tähtkuju, aga ühe selles asuva (paraku silmale nähtamatu) tähe üle võib peagi uhkust tunda. Nimelt peaks see koos selle ümber tiirleva eksoplaneediga kohe-kohe hakkama kandma nimesid, mis anti neile eestlaste seas läbi viidud nimekonkurssi käigus. Antud teksti kirjutamise hetkel veel ebasuupäraseid XO-4 ja XO-4b tähiseid kandvat süsteemi tasub teleskoobi abil otsida koordinaatidel otsetõusuga 7h 21m 33s ja deklinatsiooniga +58° 16′ 05″.


Lisaks ametlikele tähtkujudele hakkab oktoobri õhtutel ida poole vaadates üha enam silma paistma Plejaadide või Taevasõelana (M45) tuntud hajustäheparv. Sõnni tähtkuju südames asudes teeb ta talve liginedes taevas üha kõrgemaid kaari ning pikemalt tasub temast rääkida järgmiste kuude ülevaadetes. Kõigile maast-madalast tuntud Suur Vanker asub aga hilisõhtuti peaaegu täpselt Põhjanaela all.

Rikkalik süvataevas

Süvataeva objektide jahtijatele ei tohiks oktoober pettumust valmistada. Näiteks peaaegu ideaalsetes asukohtades on meile lähimad hiidgalaktikad Andromeeda (M31) ja Kolmnurga galaktika (M33). Need gigantsed tähesüsteemid ei pruugi küll teleskoobis vaadates erilisena tunduda, kuid sarnaselt meie Linnuteele sisaldavad need sadu miljardeid tähti ja nende ümber tiirlevaid seniavastamata planeete, olles sisuliselt pisikesed universumid universumis. Nagu ikka kaugemate ja tuhmimate objektide puhul tasub ka nende täit ilu nautida teleskoobile kinnitatud fototehnika vahendusel.

Meie kodugalaktika kettas asuvatest tähekooslusest on oktoobris väga hästi vaadeldavad Perseuse kaksikhajusparv (NGC 869 ja NGC 884), Persuse parv M34, Luige tähtkujus asuv M39 ja NGC 6871 ning Kassiopeias asuvad NGC 7789 ja M52 hajusparved. Nende tähtede ja numbrite kombinatsioonide taga peidavad ennast suhteliselt noored ja üksteise lähedal asuvad tähegrupid, mis on miljoneid aastaid tagasi moodustunud ühest või üksteise lähedal asunud gaasipilvedest.

M33 ehk Kolmnurga galaktika. Pildistatud 2016. aasta septembris Tartus. Koos Linnutee ja Andromeeda galaktikatega kuulub see spiraalgalaktika Kohalikku gruppi ning on suuruselt umbes pool Linnuteed, sisaldades umbes 40 miljardit tähte. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com)
Gaasi- ja tolmukogumitest, milles tähed alles tekivad, on kuuvabadel öödel (kuu viimasel nädalal) ning võimekama vaatlus- ja fototehnika abil hästi vaadeldavad Võluri udukogu (NGC 7380, Kaljukitses), Elevandi Londi udukogu (IC 1396, Kefeuses), hiiglasliku Loori udukogu heledamad piirkonnad (NGC 6960, NGC 6992, Luiges), Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000, Luiges), Poolkuu udukogu (NGC 6888, Luiges), Packmani udukogu (NGC 281, Kassiopeias) ning Südame ja Hinge udukogud (IC 1805 ja IC 1848, Kassiopeias).

Kerasparvede austajate jaoks sügis midagi eriti rõõmustavat ei too, sest koos Linnutee heledamate osadega hakkavad ka need juba pigem madalamale lõuna- ja läänetaevasse triivima. Siiski tasub oma teleskoobitorud veel suunata Heraklese tähtkujus asuva M92, Pegasuse M15 ja Noole tähtkuju M71 poole, et näha sadade tuhandete tähtede ühist kerajat kuma.

Silmnähtavad hiiglased

Kui kujutlus tähtedest ja udukogudest jääb kuidagi kaugeks, siis planeete tahaksid kõik näha. Elame ju isegi ühel sellisel. Õnneks saame veel oktoobris, nii nagu eelnevatel kuudel, ära näha kaks Päikesesüsteemi võimsamat hiidplaneeti – Jupiteri ja Saturni. Nüüd juba väga madalal, ilmuvad nad heledate tähtedena lõunahorisondi kohale, et peagi pärast Päikeset omakorda loojuda. Roomlaste peajumal Jupiter ees (paremal) ja tema isa Saturn järel.

Verivärske Hubble kosmoseteleskoobi foto Saturnist. Autor: NASA, ESA, A. Simon (GSFC), M.H. Wong (University of California, Berkeley) and the OPAL Team
Teleskoobi omanikel avaneb võimalus vaadelda ka kaht ülejäänud gaasiplaneeti Neptuuni ja Uraani, millest viimane jõuab Maaga vastasseisu 27. oktoobril. Roheka Uraani, mis asub meist sellel hetkel 2,8 miljardi kilomeetri (19 aü) kaugusel, võib eest leida Jäära tähtkujust. Sügavsinine ja sellele kohaselt merejumala nime kandev Neptuun asub lõunataevas Veevalaja tähtkujus.

20. oktoobril asub Merkuur Maalt vaadates oma orbiidi idapoolses servas (elongatsioonis) ning paistab Päikese kettast 25 kraadi kaugusel. Tavaliselt oleks see parim aeg pisiplaneeti peale päikeseloojangut näha. Paraku on sellel korral Merkuuri orbiit meie laiuskraadidel nii madala nurga all, et nad loojuvad Päikesega praktiliselt üheaegselt. Samal põhjusel on keeruline näha ka Päikesele veel liiga lähedal asuvat Veenust. Punane planeet Marss liigub aga veel Päikesest eespool.

Komeetide prügila

Meteoorivooludest on oktoobris esindatud kaks olulisemat: drakoniidid ja orioniidid.

Neist esimene tipneb kuu teise nädala alguses (08.10) ning tekitab tavaliselt mõne “langeva tähe” tunnis. Küll aga on komeet 21P/Giacobini-Zinneri poolt meie orbiidile puistatud meteoorivool mõnel aastal üllatanud ning pakkunud sadude asemel tõelisi meteooritorme. Näiteks aastatel 1933 ja 1946 võis põhjapoolkeral kokku lugeda tuhandeid aeglaselt liikuvaid drakoniide tunnis ja 2011. aastal sada tükki minutis. Ka eelmisel aastal, kui komeet sattus Päikesele viimase 72 aasta lähimasse punkti (periheeli), järgnes ootamatult rikkalik sadu (120).

Ülipika säriajaga jäädvustatud drakoniidide sadu 2018. aasta 8.-9. oktoobril. Autor: Juraj Toth
Kuigi selleks aastaks midagi dramaatilist ei ennustada, ei osata meteoorivoolude korral kunagi täpselt öelda, mis parajagu Maa orbiidile ette jääb. Selge taeva korral tasub kindlasti valgusreostusest prii koht otsida ning näiteks lamamistoolist taevast jõllitada. Drakoniidide radiant ehk suund, millest meteoorid näiliselt tulevad, asub Lohe tähtkujus heleda Veega lähistel.

Suhteliselt arvukad orioniidid, mille põhjustajaks on tõenäoliselt kõige kuulsaim komeet Halley, tipnevad 21. oktoobril ja toodavad ligikaudu 25 meteoori tunnis. Võrreldes drakoniididega on kiired orionidiid (66 km/s) tunduvalt ühtlasema tunniarvuga ning üllatusi nii lihtsalt ei esine. Voolu radiant Orioni tähtkujus punase Betelgeuse lähistel tähendab, et orioniide võiks vaadelda pigem öistel tundidel ja vastu hommikut.

Kuu faasid:

  • esimene veerand 5. oktoobril kell 19.47,
  • täiskuu 14. oktoobril kell 00.08,
  • viimane veerand 21. oktoobril kell 23.11,
  • kuuloomine 28. oktoobril kell 17.06.

PS: Ööl vastu 27. oktoobrit naaseb Eesti talveaega, mis astronoomiahuvilise jaoks tähendab, et vaatlema saab hakata tunni võrra varem.

Reede, 27. september 2019

Tontlik sodiaagivalgus

Praegustel selgetel ja kuuvabadel sügisöödel võib kuni paar tundi enne päikesetõusu otsida idakaarest paistvat valgusnähtust, mida tuntakse sodiaagivalguse või ka võltskoidu nime all. Tontliku kolmnurga kujulist kuma näeb ainult valgusreostusest puutumata piirkondades.
Sodiaagivalgus Hawai raadioobservatooriumi kohal.
Sodiaagivalgus tekib planeetide vahel ja nendega samas tasandis (ekliptikas) tiirlevas ülipeenes tolmus, milles "alt poolt" paistev päikesevalgus hajub. Täiesti pimedatel öödel (tehisvalgusest täiesti vabades paikades) ja fototehnika abil võib sodiaagivalgust näha ulatumas üle kogu taeva. Kusjuures see panustab suhteliselt oluliselt ka öötaeva looduslikku koguvalgusesse.
Sodiaagivalgus täes ulatuses.
Aastaajaliste ekliptika tõusu- ja loojumisnurga muutuste tõttu on sodiaagivalgust kõige parem näha kevadeti peale päikeseloojangut läänes ja sügiseti enne päikesetõusu idas.
Ühte teist sarnast ja planeetidevahelise tolmukettaga seotud valgusnähtust nimetatakse saksapäraselt gegenscheiniks (tõlkes "vastukuma" või "vastuhelk"). Hele kettakujuline valguslaik tekib Päikesest täpselt teisel pool asuvas öötaeva osas, kus pisikesed tolmuosakesed on Päikese poolt täielikult valgustatud. Gegenschein asub sodiaagivalgusega samas ribas ja on suhteliselt hele, kuigi tänapäevases tehisvalgust täis atmosfääris on väga vähe kohti, kus seda veel vaadelda saaks.
Gegenschein.
Kõnealune tolmuketas on hämmastavalt hõre ja selles sisalduva tolmuterade läbimõõt on 10-300 mikromeetrit (umbes samas vahemikus on juuksekarva läbimõõt). Näiteks kui see tolm koguda kokku 1mm suurusteks teradeks, oleks nendevaheline keskmine kaugus 8 kilomeetrit. Kuigi tõenäoliselt on sodiaagivalgust ja gegenscheini nähtud ja tuntud tuhandeid aastaid, tehti selle päritolu kindlaks alles 1970ndel aastatel kui planeetidevaheline kosmosesond Pioneer 10 tolmupilve tuvastas.

Teisipäev, 24. september 2019

Rahvusvaheline kosmosejaam teeb ülelende

Terve selle ja järgmise nädala on Eestist igal õhtul (mõnel korral isegi kaks korda) võimalus jälgida maailma kallima inimkätega valmistatud objekti lendu. Jutt käib ISS-ist ehk Rahvusvahelisest Kosmosejaamast, mille ehitamisele ja teenindamisele on viimase 20 aasta jooksul kulunud umbes 150 miljardit dollarit.
ISS nähtuna kosmosesüstik Endeavouri pardalt 2011. aastal.
Umbes 400 kilomeetri kõrgusel tiirlev kosmosejaam on viie kosmoseagentuuri (NASA, Roscosmos, JAXA, ESA ja CSA) koostöös valminud ja pidevalt mehitatud satelliit, mille pardal valitsevas mikrogravitatsioonis teostatakse eksperimente bioloogia, füüsika, astronoomia, meteoroloogia ja kosmosetehnoloogia vallas. Jaama pikkus on 51 meetrit ja laius 109 meetrit ning kihutades kiirusega 7,66km/s teeb see Maale tiiru peale iga 93 minutiga.
Lähinädalatel näeme me ISS-i igaõhtuselt lõunataevas, kus see liigub keskmiselt 20 kraadi kõrguseid kaari tehes edelast kagu poole (paremalt vasakule). Heleduselt võib teda sellel nädalal võrrelda peale päikeseloojangut samas ilmakaares paistva Jupiteriga, mis on omakorda heledam kui ükski teine täht. Teisel nädalal tuhmub ta umbes taeva heledaima tähe Siiruse heleduseks.
Kosmosejaama Cuppola nimeline vaateaken, mille suures veedavad astronaudid enamuse oma vabast ajast.
Põhjus miks ilma suuremate väliste valgustiteta kosmosejaam meile nõnda heledalt paistab peitub selle hiiglaslikes päikesepaneelides, mis peegeldavad neile langevat päikesevalgust (seal üleval Päike veel paistab). Lisaks on ka jaama elamisruumid üsna suured ja kaetud väljaspoolt valgust ja soojust peegeldava matejaliga. ISS tuhmub ja kaob alles siis kui ta jõuab Maa varju (tema jaoks Päike loojub).
Praegusel hetkel viibib ISS pardal kuus astro(kosmo)nauti. Need on venelasest komandör Alexey Ovchinin, ameeriklane Nick Hague, itaalane Luca Parmitano, venelane Alexander Skvortsov, ameeriklased Andrew Morgan ja Christina Koch.
Paigaldustööd Uus-Meremaa kohal.
All tabel ISS ülelendudest nähtuna Tõrvast. Põhja pool asuvate linnade jaoks väheneb mõningal määral suurim kõrgus horisondist ja heledus. Kellaajad väga oluliselt ei nihku.
Tabelis: kuupäev, nähtavuse kellaajaline vahemik, suurim kõrgus horisondist ja magnituud, ehk suurim näiline heledus*
  • 25. september, 20:03:03 - 20:07:29, 18 kraadi, mag -2,0
  • 25. september, 21:38:38 - 21:40:23, 22 kraadi, mag -2.0
  • 26. september, 20:50:21 - 20:53:46, 26 kraadi, mag -2,5
  • 26. september, 22:26:38 - 22:26:39, 10 kraadi, mag -0,7
  • 27. september, 20:02:06 - 20:07:06, 24 kraadi, mag -2,3
  • 27. september, 21:38:11 - 21:40:00, 22 kraadi,mag -1,9
  • 28. september, 20:48:46 - 20:53:18, 27 kraadi, mag -2,5
  • 29. september, 20:01:24 - 20:06:35, 27 kraadi, mag -2,4
  • 29. september, 21:37:51 - 21:39:29, 18 kraadi, mag - 1,6
  • 30. september, 20:49:20 - 20:52:46, 24 kraadi,mag -2,2
  • 1. oktoober, 20:00:51 - 20:06:03, 26 kraadi, mag -2,2
  • 1. oktoober, 21:37:48 - 21:38:56, 14 kraadi, mag -1,2
  • 2. oktoober, 20:49:01 - 20:52:14, 18 kraadi, mag -1,7
  • 3. oktoober, 20:00:24 - 20:05:33, 21 kraadi, mag -1,8
  • 4. oktoober, 20:49:17 - 20:51:46, 12 kraadi, mag -1,1
  • 5. oktoober, 20:00:12 - 20:04:11, 15 kraadi, mag -1,2
  • 8. oktoober, 19:11:29 - 19:14:19, 12 kraadi, mag -0,9

Põhjus miks mitmetel õhtutel ISS-i kaks korda näeb on väga lihtne - ta teeb pooleteise tunniga Maale tiiru peale ja ilmub uuele ringile.
ISS-i üleminek Päikesest 2017. aasta päikesevarjutuse ajal Põhja-Ameerikas.
*suurim näiline heledus ehk magnituud on logaritmine skaala taevas paistva taevakeha näiva suuruse määramiseks. Ebaintuitiivselt käib see tagurpidi, mis tähendab, et mida väiksem arv seda heledam. Näiteks Päike on selle järgi -26, täiskuu -12,9, Veenus -4,14, Jupiter -2,2, Siirius -1,47, Vega +0,03, Andromeeda galaktika +3,44, Uraan +6,03. Sealt edasi üle +6,5 muutub objekt nii nõrgaks, et keskmine inimene ei suuda seda enam silmaga eristada.
ISS-i ja muude suurte satelliitide ülelendude kohta saab infot leheküljelt: https://www.heavens-above.com/
Jaamaga on põkkunud venelaste teenindusmoodul Sojuz.

Esmaspäev, 23. september 2019

Tähtedevahelise komeedi külastus

Augusti lõpus avastas Krimmi poolsaarel tegutsev amatöörastronoom Gennadi Borisov senitundmatu komeedi. Nüüdseks on selgunud, et tegemist on peaaegu kindlasti Päikesesüsteemi välise kehaga, mis on enne meile külla saabumist sadu miljoneid aastaid avakosmoses ringi rännanud. Tähisega C/2019 Q4 komeeti kutsutakse avastaja järgi Borisoviks.
Siiani parim foto Borisovi komeedist. Foto on tehtud Hawaii saarel asuva Gemini North teleskoobiga.
Komeedi suuruse kohta ei ole veel midagi kindlat teada, kuid hinnangud läbimõõdust kõiguvad 2-12 kilomeetri vahel. Küll aga näitavad arvutused, et Päikesesüsteemist see kuidagi pärineda ei saa. Nimelt saab iga Päikese ümber tiirleva taevakeha orbiiti iseloomustada ekstsentrilisuse määraga, mis jääb 0 ja 1 vahele (0 - täiuslikult ringikujuline, 1 - võimalikult piklik). Kui 2017. aastal esimesena avastatud Päikesesüsteemi välisel kehal Oumuamual oli see arv 1,2 siis Borisovil on orbiidi ekstentrilisus 3,7. Põhimõtteliselt kihutab komeet Päikesesüsteemist läbi, saades vaid pisut Päikese gravitatsiooni poolt mõjutatud ja suundub siis edasi teiste tähtede poole.
Borisovi trajektoor (kollane) läbi Päikesesüsteemi sisealade. Punasega on tähistatud Oumuamua trajektoor paar aastat tagasi. Tumesinine on Maa orbiit.
Avastamise hetkel asus Borisov meist 450 miljoni kilomeetri kaugusel. Saabudes ekliptika (planeetide ühine tiirlemistasand) kohalt, läbib see selle käesoleva aasta detsembris. Sellel hetkel asub ta Päikesest kaks korda kaugemal kui Maa ehk natukene kaugemal kui Marss ning saavutab oma suurima heleduse (silmaga siiski ei näe).
Senised teleskoobivaatlused on näidanud, et koostiselt on Borisov üsna tavaline komeet (jää ja tolm). Tõenäoliselt alustas ta oma teed mõne noore tähe juurest, mille ümber alles hakkasid planeedid moodustuma ning mille sünnivalude käigus ta "välja visati".
Kunstniku nägemus Oumuamuast.
Pole vaja vist isegi mainida, et astronoomide jaoks oleks C/2019 Q4 lähem uurimine tõeline märg unenägu. Paraku puudub meie planeedil võimekus saata nii kiiresti välja sondi komeediga kohtuma. NASA väitel vajaksid nad selliseks missiooniks vähemalt viie aastast hoiatust. Huvitav, kas sama kehtiks ka siis, kui tegemist oleks mõne hüljatud või hiberneeriva kosmoselaevaga teise tähe juurest.

Neljapäev, 19. september 2019

Päikesevarjutus Jupiteril

12. septembril sooritas Jupiteri orbiidil tiirutav Juno sond oma 22. möödalennu gaasihiiu paksust pilvkattest, asudes sellest lähimas punktis kõigest 8000 kilomeetri kõrgusel. Samal ajal leidis Jupiteri atmosfääris aset päikesevarjutus, mille põhjustas selle lähim kuu Io. Juno kasutas juhust ja lasi kaameral klõpsuda.



Kuigi Io on suuruselt võrreldav meie Kuuga ja see asub Jupiteri pinnast natukene lähemal kui Kuu Maast, paistab Päikese ketas seal oluliselt pisemana kui meie taevas. Sellest tulenevalt on Io poolt heidetud täisvari hiiglaslik ja poolvarjutuse ala suhteliselt väike (Maal toimuva päikesevarjutusega on lood vastupidised).
Tuleb mainida, et kuna Juno üritab Jupiterile nii lähedal asudes haarata väga suurt vaatevälja, on fotod mõnevõrra moonutatud proportsioonides.
Fotode autor: NASA/JPL-Caltech/SwRI/MSSS/Kevin M. Gill

Teisipäev, 17. september 2019

Avastati tihedaim pulsar

Astronoomid on avastanud seni kõige massiivsema neutrontähe, mille ühe kuupsentimeetrine tükk kaaluks Maal 100 miljonit tonni ehk umbes sama palju kui terve inimkond kokku panduna. Selline tihedus ligineb teoreetilise piirile, millest edasi peaks selline keha kokku kukkuma mustaks auguks.
Neutrontähed tekivad massiivsete tähtede eluea lõpus, kui need plahvatavad supernoovana ning tähe tuumas leiduvad prootonid ja elektronid liituvad neutroniteks. Peaaegu täielikult neutronitest koosnevad kerad on tavaliselt 20-30 kilomeetrise läbimõõduga ning pöörlevad tekkimise hetkel mitusada korda sekundis. Pöörlemise käigus kiirgavad sellised neutrontähed (mida nimetatakse pulsariteks) oma poolustelt välja raadiolaineid, mis plingivad kosmoses pöörlemistelje suhtes nurga all asudes otsekui majakad.
Vastavastatud pulsar tähisega J0740+6620 asub meist 4600 valgusaasta kaugusel ning on umbes 2,17 korda suurema massiga kui Päike. Samas läbimõõt on sellel kõigest 20-30 kilomeetrit. Pulsari massi kindlakstegemiseks kasutati Shapiro viivituse all tuntud efekti. Kuna antud pulsari ümber tiirleb valge kääbus (pisikene, aga kuum täht), siis selle massi poolt tekitatud aeg-ruumi kõverus pikendab seda läbivate pulsari poolt kiiratud impulsside intervalli (Einsteini üldrelatiivsusteooria järeldus). Viivitust mõõtes saab kindlaks teha valge kääbuse massi, mis omakorda lubab mõõta pulsari enese massi.


Nii röögatu tihedusega pulsari puhul pole astrofüüsikud enam kindlad selle täpse koostise suhtes. Näiteks kas neutronid võivad olla ülivoolavad või lagunevad need hoopis veel pisemateks elementaarosakesteks? Lisaks tekib küsimus, et kui massiivne üks neutrontäht üldse olla saab, enne kui gravitatsioon võidab ja ta singulaarsuseks kokku surub.
Uurimus avaldati ajakirjas Nature Astronomy: https://www.nature.com/articles/s41550-019-0880-2

Neljapäev, 12. september 2019

Linnutee südamest leiti raadiomullid

Lõuna-Aafrika Vabariigis asuv raadioteleskoopide võrgustik MeerKAT on Linnutee keset uurides avastanud sellest sadu valgusaastaid mõlemale poole ulatuvad mullilaadsed raadiostruktuurid. Tõenäoliselt on tegu miljoneid aastaid tagasi Linnutee südames asuva supermassiivse musta augu lähistel toimunud võimsa plahvatuse tagajärjega.
64 individuaalsest raadioteleskoobist koosnev MeerKAT, mis alustas tööd alles mõni aasta tagasi, on nüüdseks mõõdistanud lõunapoolkeralt nähtavat Linnutee keset ja selle ümbrust 23 sentimeetrile lähenevates lainepikkustes. Sellises vahemikus raadiokiirgust nimetatakse vahel ka sünkrotonkiirguseks ja see tekib kui positiivselt laetud elektronid liiguvad tugevas magnetväljas peaaegu valguse kiirusega.
Linnutee kesksed alad sünkrotonkiirguses. Galaktika kettas plahvatanud tähed ja uued tekkivad tähed paistavad pildil horisontaalselt. Kõige heledam osa on supermassiivse musta augu ümbrus. Vastavastatud raadiomullid paistavad üles ja alla ulatuvate õhupalli kujuliste moodustistena, mille sees asuvad tugevalt magnetiseerunud filamendid.
Juba 80ndate alguses avastas Northwesterni Ülikooli astrofüüsik Farhad Yusef-Zadeh meie galaktika keskmest pärinevad tugevalt magnetiseeritud ja sünkrotonkiirgust evivad filamendid. Nüüd on tema ja rahvusvahelise meeskonna tööst selgunud, et need korrapärased moodustised on omakorda vastaavastatud tohutute raadiomullide osad ning mõlemad tekkisid ilmselt siis kui must auk "õgis" mõne suurema gaasi- või tolmupilve.
MeerKAT liitraadioteleskoop.
Kui muidu on Linnutee tolmune kese nähtava valguse jaoks läbipaistmatu, siis võimas raadiokiirgus tungib sellest küllaltki hõlpsasti läbi. Antud avastuse väljakutseks oli eraldada raadiomullide ja filamentide struktuur taustamürast.
Uurimus avaldati teadusajakirjas Nature. Täpsemalt saab lugeda siit: https://www.nature.com/articles/s41586-019-1532-5

Teisipäev, 10. september 2019

Eestis nähti heledat boliidi

Eile õhtul kella 21 paiku nähti kõikjal üle Eesti ja Põhja-Lätis läbi atmosfääri kihutavat tulekera. Tegemist oli eriti heleda meteoori ehk boliidiga ning pole täiesti välistatud, et midagi sellest ka maapinnale jõudis. All videoklipp Riia linnakaamerast, mille põhjal võib oletada, et kosmosekivi kukkus pigem Läti suunas.


Uudis Maalehes (teine video pole ilmselt meteoorist, vaid lennukist): https://m.maaleht.delfi.ee/article.php?id=87386357
Tartu Observatooriumi teadur Taavi Tuvikene jäädvustas Lüllemäe observatooriumi ülekogutaevakaameraga boliidi tolmujälje: https://m.delfi.ee/eesti/article.php?id=87387005
Lugu Reporteris, kus asja selgitab Tartu Observatooriumi teadur Laurits Leedjärv: https://tv.postimees.ee/6774846/reporter-rahvas-nagi-ohtupimeduses-ule-taevalaotuse-kihutavat-meteoori

Esmaspäev, 9. september 2019

India kuumissioon

Laupäeval üritas India Kosmoseuuringute Organisatsioon (ISRO) Kuu põhjapolaaralale pehmelt maandada oma Vikrami nimelist maandurit, millest oleks peale seda eraldunud Pragyani nime kandev kulgur. Õnnestumise korral oleks Indiast saanud neljas sellise saavutusega maha saanud riik Nõukogude Liidu, USA ja Hiina kõrval. Paraku katkes maanduriga side kõigest 2,1 kilomeetri kõrgusel enne Kuu pinda ning viimase telemeetria kohaselt liikus see 330 meetri kõrgusel veel 59m/s.
Vikrami maandur ja Pragyani kuukulgur.
Tänaseks on maanduri Kuu orbiidile toimetanud Chandrayaan-2 nimeline sond fotode abil kinnitanud, et Vikram on Kuu pinnaga põrkunud ning suure tõenäosusega purunenud. Sellele vaatamata üritatakse mõni aeg sellega veel ühendust saada.
Sellise kurva uudise kõrval ei tasu aga unustada, et kuigi maandumine ja kuutolmus ringi veeremine oli missiooni kauaoodatud osa, tiirleb nüüdsest 100 kilomeetri kõrgusel Kuu kohal Chandrayaan-2, mis kannab oma pardal kokku kaheksat kõrgtehnoloogilist instrumenti. Need on: kõrglahutuslik kaamera (praeguse seisuga parim omasugune; eraldusvõime 0,3m), Kuu pinna kaardistamise kaamera, Päikese röntgenkiirguse detektor, infrapuna-spektromeeter, radar Kuul leiduva vee tuvastamiseks ja kaardistamiseks, sensor Kuu hõreda eksosfääri tuvastamiseks ning eksperimentaalne aparatuur Kuu ionosfääri uurimiseks. Lisaks saadi maandurilt enne side katkemist väärtuslike andmeid tulevasteks missioonideks.
Chandrayaan 2, mille peal asus enne eraldumist maandur.
Kui algselt pidi Chandrayaan-2 Kuu polaarorbiidil tiireldes töötama vähemalt ühe aasta, siis nüüdseks pakutakse, et see peaks seal vastu pidama koguni seitse aastat. Kes teab milliseid avastusi see aeg toob.
Vikrami maadumiskaamera poolt klõpsatud foto Maast (täpsemalt Ameerika mandrist).

Reede, 6. september 2019

Supernoova Kassiopeias

Umbes 350 aastat tagasi süttis praegustel sügisöödel meie peade kohale tõusvas Kassiopeia tähtkujus supernoova. Oma kauguse tõttu oli selle valgusel kulunud 11 000 pikka aastat, et Maani jõuda (kusjuures teadaolevalt ei pannud seda keegi siin isegi tähele). Massiivse tähe elupäevade lõppu tähistavas ülivõimsas plahvatuses tekkisid rasked elemendid ning tuhandeid kilomeetreid sekundis paisuva gaasipilve südamesse jäi pöörlema umbes 30 kilomeetrise läbimõõduga ülitihe aatomituum - neutrontäht.


Sellel võltsvärvifotol on jäädvustatud Kassiopeia A nime kandva supernoovajäänuki ammune kiirgus/valgus Chandra röntgenobservatooriumi ja Hubble kosmoseteleskoobi koostöös. Erinevad värvid tähistavad erinevaid elemente: räni on punane, väävel kollane, kaltsium roheline ja raud lilla. Sinine värv näitab endiselt paisuva plahvatuse esimest lööklainet. Kogu moodustise läbimõõt on ligi 30 valgusaastat - peaaegu kümme korda rohkem, kui vahemaa Päikese ja talle lähima tähe vahel.
Huvitav on mõelda, et kõik rauast raskemad elemendid meie ümber ja meie sees on sündinud taoliste kataklüsmiliste plahvatuste käigus. Midagi millele mõelda silmitsedes oma sõrmes asuvat kuld- või hõbesõrmust. Teised elemendid, peale vesiniku, on sepitsetud ammuste tähtede südames. Mine tea kes ennast miljardite aastate pärast Kassiopeia A supernoovaga sugulusest leiab.

Teisipäev, 3. september 2019

Suur meteoor Kanada taevas

Meie aja järgi 1. septembril kell 7:23 hommikul kihutas üle Kanada Edmontoni nimelise linna võimas tulekera, mida nägid nii inimesed kui ka kaamerad. Ühe pealnägija sõnul kaasnes boliidiga* (või isegi superboliidiga) ka kauge plahvatuse heli.
Pakutakse, et sellel õhtul sisenes Maa atmosfääri ja lagunes tükkideks umbes meetrise läbimõõduga kosmosekivi. Kuna sellise suurusega meteoorist jõuab suure tõenäosusega ka osa materjalist pinnale, tegelevad eksperdid hetkel meteoriidikildude otsimisega. Seda tööd lihtsustab oluliselt sarnaste videote olemasolu, mis lubab suhteliselt täpselt hinnata meteoori kaugust ja suunda.

Taolisi kehasid kukub Maale tõenäoliselt mitu tükki kuus, aga enamasti ookeani või asustamata alade kohal.
*boliid on eriti suur meteoor, mille näiline heledus ületab taevas Kuu heledust vähemalt kaks korda (magnituud -14). Superboliid ületab Kuu heledust üle 100 korra (magnituud -17).