Andromeeda galaktika ülipika säriajaga

Ülipikkade säriaegadega kuulsust kogunud USA astrofotograaf Bray Falls (Astrofalls) on valmis saanud järjekordse meistriteosega. Selleks pildistas ta mitme kuu jooksul erinevate teleskoopide ja filtritega meie lähimat hiidgalaktiktilist naabrit M31 ehk Andromeeda galaktika. Kokku kogunes fotole säriaega 500 tundi. Kui eeldada, et tema koduosariigis Texases on talvekuudel võimalik ühe öö jooksul säritada kusagil 8 tundi materjal, kulus selle ühe foto koostamiseks üle 60 öö. Pilvisest Eestist kuluks sama foto koostamiseks tõenäoliselt kümneid aastaid. Erinevalt meie maailmanurgast olevat tänavune talv Texases olnud ebatavaliselt soe ning kuiv ning seega astrofotograafiaks ideaalne.

Fotol on näha Andromeeda galaktikat ja selle tolmustes spiraalharudes säravaid sadu emissiooniudusid, supernoovajäänukeid ja planetaarudusid. Galaktika kõrval ja ees heledub siniselt ja punaselt gaas võrdlemisi uut tüüpi astronoomiliselt objektidelt, mida kutsutakse kummitusplanetaarududeks (GPN). Esimese sellise (fotol sinise kaare) kaasavastajaks oli Bray Falls ise. Kuigi nende kohta on veel teada väga vähe, arvatakse, et tegemist on väga vanade ja hajunud planetaarududega (päikesesarnaste tähtede poolt maailmaruumi paistatud tähematerjaliga) meie Linnutees, mis kiirgavad tähtedevahelisest ruumist läbi voolates nõrka valgust. Juhuslikult paiknevad need meie vaatepunktist Andromeedaga samas sihis. Nähtavas valguses ja lühemat sorti säriaegadega astrofotodel jäävad need nähtamatuks. Tõenäoliselt leidub sarnaseid kummituslikke udusid kõikjal taevas.

Bray Falls Astrobinis: https://www.astrobin.com/users/astrofalls/
Astrofallsi koduleht: https://astrofalls.com/

Sprait ja Andromeeda korraga

Astrofotograafil nimega JJ Rao õnnestus mõned päevad tagasi Austraalia mandrilt tabada selline vaatepilt. Puu, kauguses müristav äikesepilv ja selle kohal rippuv Andromeeda galaktika ilmselt esmapilgul imelik ei tundu. Küll aga tõmbab tähelepanu punaseid veresooni meenutav loodusnähtus nimega sprait. Eestipäraselt kutsutakse seda ka vahel haldjavälguks. Tegemist on ikka veel suhteliselt halvasti mõistetud elektrilahendusega atmosfääri piiril, mis näib ennast kusagil 50-90 kilomeetri kõrgusele äikesepilve kohale ilmutavat murdosaks sekundist hetkel kui selle all raksatab maasse mõni tugevam välgunool. Spraidi lühikene iga ja selle nähtavus vaid olukorras, kui kauguses paistva äikesepilve kohale on vaade avatud ja taevataust seal tume, teeb nende jäädvustamise võrdlemisi keeruliseks. Kusjuures esimene sprait suudeti fotole saada alles 1989. aastal eksperimentaalse digikaameraga. Selleks ajaks olid lennukipiloodid juba aastakümneid rääkinud veidratest sähvatustest äikesepilvede kohal.

JJ Rao koduleht: https://naturebyjj.com/about
15 minutiline video kõnealuse foto sünnist: https://www.youtube.com/watch?v=XJWQhewM0C8

______________________________________________________________________________

Üldiselt me AI-kraami siin ei jaga. Antud foto puhul on aga üks näide sellest, et kuidas osad facebooki kontod häbitult tõelisi fotosid omakasuks kasutavad niivõrd ilmne, et selle jagamisel on loodetavasti õpetlik eesmärk.

Praktiliselt minutid peale seda kui JJ Rao oma foto enda lehel avaldas, ilmus väga sarnane aga AI abiga moonutatud pilt ja selle juurde käiv sorav (aga täiesti eksitav) AI-tekst leheküljele nimega Deep Universe (ja kurat teab kui paljudele teistele lehtedele veel). Kõnealuse ilmselge võltsfoto alt leiab hetkeseisuga 30 tuhat meeldimist, üle kahe tuhande jagamise ja üle poole tuhande kommentaari. Neist viimaste seas kohtab otsekui häälena kõrbes JJ Rao kommentaare, kus ta üritab inimestele seletada, et tegemist on tema tabamuse odava võltsinguga.

Lehel Deep Universe on ligi veerand miljon jälgijat ja selle seina kerides ei ole me sealt suutnud leida veel ühtegi postitust ega ühtegi fotot, mis ei oleks puhtakujuline AI sonimine, tõeliste fotode moonutatud versioonid ja/või intellektuaalsele meeleheitele viiv tekst.

Ja see leht on üks sadadest täpselt sama taktikat kasutavatest AI kontodest.

Olukord on ikka päris kurb ja epistemoloogiline katastroof ehk olukord, kus tavainimesel on raske või võimatu jama tõest eristada, on kohe-kohe ukse taga...

Ainus mida selliste asjade vastu soovitada oskame on, et palun raporteerige ilmselget AI sisu tootvaid postitusi ja lehekülgi kohe kui neid märkate. Olgu see siis astronoomias, bioloogias, poliitikas või käsitöös...

Äkki...võib-olla...loodetavasti...mingil määral muudab see algoritme, mis taolist prügi inimestele uudisvoona pakuvad. Ja muidugi olge ettevaatlikud iga enda jagamise juures.

All siis Deep Universe (hea nimi) poolt jagatud värdfoto. Andromeedale kõrvale on pandud uus galaktika, puu on tehtud laiemaks ja sprait kõrgemaks. Kuna tõenäoliselt iga pikselt fotost on muudetud, saab seda jälgijatele serveerida kui enda originaaltööd ning selle pealt reklaamirahasid lõigata. Mida kuulsamaks saab originaal, seda suurema tõenäosusega meelditakse ja jagatakse selle võltsingut.

Tähistaevas augustis

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamate vallutustega maha saanud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda.

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu teises pooles asenduvad näiteks niinimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Meile lähim hiidspiraalgalaktika Andromeeda (M31) kuulub meie endi Linnutee, Kolmnurga galaktika (M33) ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga niinimetatud kohalikku galaktikagruppi. Asudes meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldades ligi triljonit tähte on see kõige kaugem silmaga nähtav objekt. Silmale paistab see paraku isegi ideaalselt pimedas taevas uduse plekina. Andromeeda servades on näha kaht selle satelliitgalaktikat M32 (ülal, galaktika servas) ja suurem M110 (eraldi all). Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu ülal (IC 5070). Tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

California udukogu Perseuses on oma nime saanud sarnasusest California osariigi kontuuriga pika säriajaga fotodel. Kusjuures juhuse tahtel käib see sealt vaadates ka peaaegu täpselt üle pea. Tegemist on meist tuhande valgusaasta kaugusel ja umbes 60 valgusaastat laia gaasi- ja tolmupilvega, mida valgustab võimas ja kuum täht nimega Xi Persei. Päikesest on see hiidtäht ligi 300 tuhat korda heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27, Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57 ja Lohes asuv Kassisilma udukogu ehk NGC 6543. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes noorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869).

M27 ehk Hantli planetaarudu Rebase tähtkujus on üks heledamaid omasuguseid taevas ning hea objekt, mida läbi teleskoobi vaadelda. See on tekkinud Päikesega sarnaneva tähe surmatõmblustest, kui see oma välimised kihid endast eemale heitis. Nüüdseks valgustab seda seest tuumaprotsesside poolest surnud, kuid endiselt tulikuum tähetuum ehk valge kääbus. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Tekitanud on selle udu südames asuv väga kuum ja vana täht, mille poolt eemale heidetud materjal moodustab kauneid mustreid. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Udukogude osas on võimsama teleskoobi ja/või kaameraga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396, Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses ja Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias. Eelkõige fototehnika ja pikkade säriaegade sina peal olijate jaoks on august ka suurepärane aeg pildistada taevas mitut täiskuud mahutavat Luige silmust ehk Loori udu Luige tähtkujus. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova hääbuva jäänukiga.

Lisaks lähedastele ududele ja täheparvedele tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikate poole. Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved. Need iidsed ja kauged pallilaadsed täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati suursugust vaatepilti. Neist enim väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on põhjapoolkera üks heledamaid kerasparvi.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkujude ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks aga tavalisest teleskoobist ei piisa. Appi tuleb võtta kaamera ja mitmetunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Planeedid

Augustiööde jooksul on võimalik ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Uneaja mõttes on neist kõige mugavamas asukohas Saturn, mis tõuseb augustis idast umbes samal ajal kui Päike loojub (kella 21-22 ajal) ning jõuab kulminatsiooni ehk oma kõrgemasse punkti umbes kella 3-4 ajal öösel. Teleskoop paljastab selle kaunid rõngad, mida näeme nüüd talvega võrreldes teisest küljest, kuna Saturn on enda orbiidil jõudnud paika, kus Päikese poole on pööratud selle lõunapoolkera. Paraku asuvad Saturni rõngad hetkel meie suhtes vaid mõnekraadise nurga all. Lisaks rõngastele peaks pimedama taeva taustal olema võimalik ära näha selle suuremad kuud - Titan, Rhea, Dione ja Iapetus.

Jupiteri koos oma truu nelja suurima kuuga näeme augustis vastu hommikut tõusmas idast. Seda võib isegi pisikese teleskoobiga vahel vaadelda ja mõelda, et selle sisse mahuks vabalt ära tuhat Maad. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Kaks tähistaeva kõige heledamat objekti (kui Kuu välja arvata), milleks on meist Päikesele lähemal tiirlev Veenus ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, muutuvad augustis nähtavaks alles vastu hommikut madalal idataevas. Teleskoobiga näeb neist esimese puhul väga heledat vasakult valgustatud ketast. Jupiteri puhul on aga võrdlemisi lihtne eristada hiidplaneedi ülaatmosfääris tumedamaid vööte (hea õnne korral ka Suurt Punast laiku) ja muidugi selle nelja suurimat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

12. augusti varahommikul, siis kui parasjagu on Perseiidide meteoorivoolu tipphetk (sellest lähemal all), mööduvad heledad Veenus ja Jupiter taevas üksteisest vaid pisut vähem kui kraadi kauguselt. Astronoomias kutsutakse sellist nähtust ühenduseks. Kaht planeeti näeb üksteise lähedal mitu päeva enne ja pärast ühenduse tipphetke.

Huvitav on vaatepilt ka 21. augusti varahommikul, kui idas asuvad üksteisele väga lähedal ja reas Jupiter, Veenus, õhukene kuusirp ja Merkuur. Neist viimast ongi sellel suvel kõige parem vaadelda augusti teises pooles vahetult enne päiesetõusu. Silmale paistab Päikesesüsteemi väiksem ja Päikesele lähim planeet otsekui üks heledam täht. Hobiteleskoop selle juures reeglina mingeid detaile ei paljasta, kuid fotode abil võib näha, et sarnaselt Veenusele paistab see meile otsekui vasakult valgustatud ketas.

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris. Siis vaatas veel meie poole selle põhjapoolkera. Augustiks on see jõudnud orbiidil punkti, kus Päikese ja meie poole vaatab selle lõunapoolkera. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Veebruari õhtutaevas paistis Veenus otsekui paremalt valgustatud miniatuurne kuusirp. Augustis ilmub see koos Jupiteriga varajasse hommikutaevasse, kus see paistab valgustatuna teisest küljest. Seda põhjusel, et vahepeal on see meie ja Päikese vahelt läbi liikunud. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Silmale nähtamatult, aga teleskoobis pisikesi rohe-sinikaid täppe meenutavaid Uraani ja Neptuuni leiab augustis enam-vähem samast kohast kus need juba pikemat aega on asunud - Sõnni ja Vaala tähtkujudes. Nimelt asuvad need külmad gaasiplaneedid Päikesest nii kaugel ja tiirlevad selle tõttu niivõrd aeglaselt, et Maalt vaadates triivivad need tähtede suhtes väga aeglaselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole inimloomadele juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnd veel siiani kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 11.-12. augustil. Kuid ka nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine kord tuleb 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad kosmoseterad jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil tuhat aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Meteoorivoolude nimi saab alguse tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk Perseuse tähtkujust. Päris selle suunas pole aga mõtet jõllitada, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tipuks ideaalsete vaatlustingimuste korral 135 lasku tunnis. Reaalsuses näeb sellest tänavu heal juhul veerandit, kuna sellel korral on taevas pea täielikult valgustatud Kuu. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis isegi kuupaistest piimjasse taevasse muljetavaldava juti künnab.

Nüüdseks juba enam kui veerandsada aastat leiab perseiidide tipu lähistel kusagil Eesti pimedas nurgas aset kodumaiseid kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 14.-17. augustil Jõgevamaal Änkkülas Udu talus. Festivali kavast leiab kõike mida astronoomiahuviline tahtma peaks.

Kava, lisainfo, registeerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Astronoomilisi sündmusi ajaloos:

⦁6. august, 2012 - Marsil maandub NASA marsikulgur Curiosity

⦁8. august, 1989 - stardib Euroopa Kosmoseagentuuri Hipparcose kosmoseteleskoop

⦁11. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi pisema kuu Deimose

⦁17. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi suurema kuu Phobose

⦁17. august, 2017 - LIGO/Virgo gravitatsioonilaine detektorid tuvastavad esimese kahe neutrontähe ühinemise

⦁18. august, 1868 - mitmed astronoomid tuvastavad täieliku päikesevarjutuse ajal Päikese spektris heleda senitundmatu elemendi (heeliumi)

⦁20. august, 1977 - NASA Voyager 2 kosmosesond stardib uurima Päikesesüsteemi gaasiplaneete

⦁24. august, 2006 - Rahvusvaheline Astronoomiaunioon (IAU) kiidab heaks uue planeedi definitsiooni, mis välistab nende hulgast Pluuto

⦁28. august, 1789 - saksa-briti astronoom William Herschel avastab Saturni jääkuu Enceladuse

⦁28. august, 1993 - NASA kosmosesond Galileo möödub asteroid Idast umbes 2000 kilomeetri kuaguselt ning avastab selle ümber kuu Dactyli. Tegemist on esimese avastatud asteroidi kuuga

Andromeeda galaktika suurim mosaiikfoto

Avaldatud on seni suurim panoraam meile kõige lähemast hiidspiraalgalaktikast - Andromeedast. Selle pildistamiseks Hubble kosmoseteleskoobi poolt kulus peaaegu kümme aastat (eks vahepeal tegeleti muuga ka) ja see koosneb umbes 600-st eraldiseisvast vaatlusest, mis on omavahel üheks fotoks kokku õmmeldud.

Vaadeldavas universumis arvatakse leiduvat kusagil 1-3 triljonit galaktikat. Keegi ei ole neid üle lugenud, aga umbes selline võib see arv olla kui teha üldistused vaatlustest, mis üritavad vaadata taevas üht väga väikest ala ning seal leiduvad galaktikaid. Meie jaoks on kõige tähtsamaks galaktikaks loomulikult Linnutee, mida moodustuvast umbes 200 miljardist tähest ühe - Päikese - ümber me oma planeediga tiirleme. Kuna isegi kõige parema tahtmise juures ei saa me isegi oma kodutähest kuigi kaugele sõita, ei saa me Linnuteed kaugusest pildistada ja vaadata milline see välja näeb. Õnneks asub Linnutee lähistel üks teine suur spiraalgalaktika, mida me näeme Maalt pimedatel sügisõhtutel isegi palja silmaga (udune sigarikujuline laik) ning mille põhjal saame me õppida nii mõndagi enda galaktika kohta.

Avaldatud on 2,5 miljardi piksliline mosaiik Andromeeda galaktikast. Täissuuruses: https://assets.science.nasa.gov/.../Hubble_M31Mosaic_2025...

Mõned suurendatud alad. Mosaiigi paremas servas on punktiiris näha täiskuu ketta suhtelist suurust.

Jutt käib Andromeeda galaktikast (M31), mida alles sadakond aastat tagasi peeti teiste sarnaste "ududega" veidrat tüüpi udukoguks meie endi Linnutees. See kõik muutus peamiseks tänu USA astronoom Edwin Hubblele*, kes natukene enam kui sadakond aastat tagasi tõestas, et Andromeeda peab asuma Linnuteest kaugel väljaspool ning on seega tohutu galaktika, mille helendus ei tulene mitte tähevalguses ioniseeriud gaasist, vaid sadade miljardite tähtede ühisest valgusest. See tõdemus paisutas tuntud universumi mõõtmeid rohkem kui kunagi varem. Hubble kasutas Andromeeda kauguse mõõtmiseks muutlike tähti nimega tsefeiidid, mille näiva heleduse muutumise periood on seoses nende tegeliku heledusega.

Andromeeda sisaldab praeguse arusaama järgi kusagil triljon ehk miljon korda miljon tähte. Hubble vaatlusega on selles suudetud täppidena eristada paarsada miljonit, ehk murdosa koguhulgast. Asi selles, et kuigi Andromeeda on umbes 2,5 miljoni valgusaastaga meile lähim hiidgalaktika, on see ikkagi meist niivõrd kaugel, et teleskoopidega näeme me seal ainult kõige suuremaid ja heledamaid tähti. Allolevaid fotosid ja videot vaadates võib siis mõelda, et iga selle heleda täpi vahele mahub veel sadu pisemaid ja nõrgemaid tähti, mis paistavad meile sisuliselt heleda uduna. Meie endi Päikesega võrreldavat tähte oleks Andromeedas lootusetu eraldiseisva valguspunktina silmata ja vastupidi. Ometigi on ka Andromeedas tähtede omavahelised kaugused võrreldes nende mõõtmetega meeletud. Üksikud suured heledamad laigud on tähed meie endi Linnutees, läbi mille me tahtmatult Andromeedat vaatama peame.

Näide ühe Andromeedas paistva tsefeiidi heleduse muutust. Selle ja selle sarnaste tähtede abil mõõtis Hubble sada aastat tagasi Andromeeda kauguse (olgugi, et Öpik tegi seda enne ja täpsemalt).

Kui Linnuteed ja Andromeedat võrrelda, siis lisaks sellele, et viimane on meie galaktikast suurem, on see ka keerukama struktuuriga. Mõlemad on küll spiraalgalaktikad, kuid Andromeeda näib olevat minevikus mõne galaktikaga kokku põrganud. Selline kosmiline häirimine käivitas selles uute tähtede tekkelaine, mis seejärel vaibus. Ka selle struktuur näib saanud kannatada. Üheks võimalikuks süüdlaseks peetakse Andromeeda väiksemat satelliitgalaktikat M32, mida on alloleval panoraamil näha uduse pallina ülemises servas. Astronoomid arvavad, et tegemist võib olla ammuse pisema spiraalgalaktika tuumaga, mis kunagise kokkupõrke käigus on paljastunud.

Igatahes tasub võtta üks vaiksem hetk ja vastavaldatud panoraami pikemalt nautida. Selleks sobib kõige paremini vaadata alt videot, mis panoraamis ringi uitab või siis laadida see täissuuruses ning seda ise teha Tuleks aga hoiatada, et 2,5 miljardi piksli laadimine võib võtta natukene aega: https://assets.science.nasa.gov/.../Hubble_M31Mosaic_2025...

*tegelikult arvasid seda, et Andromeeda ja teised udud on galaktikad, tol ajal juba paljud astronoomid, kuid vaja oli mingit tõestust nende suure kauguse kohta. Ühe esimese tõestuse selleks käis välja Eesti astronoom Ernst Öpik, kes kasutas Andromeeda galaktika kauguse määramiseks uudset tehnikat heleduse ja massi seosest. Kusjuures tema tulemus oli 1922. aastal tegelikkusele lähemal kui kolm aastat hiljem ilmunud Hubble tulemus (Öpik-1,5 miljonit valgusaastat vs Hubble-900 tuhat valgusaastat; tegelik 2,5 miljonit valgusaastat). Paraku oli Öpiku meetod toona veel niivõrd uudne (ja võib öelda, et selle tõttu ka mitte laialdaselt aksepteeritud/usaldatud), et tema teadustööst vaadati lihtsalt suuresti mööda.

Udukogud Andromeeda galaktikas (M31)

Esmapilgul võiks arvata, et need fotod punakatest ioniseeritud vesinikupilvedest pärinevad meie endi Linnuteest, mida on jäädvustatud läbi mõne laiema vaateväljaga objektiivi või teleskoobi. Tegelikult on need vaated pärit aga hoopis teisest galaktikast. Täpsemalt meie lähima hiidgalaktika Andromeeda (M31) spiraalharudest, mis sarnaselt meie endi omadele on soodsateks paikadeks tähetekkeks. Kui Linnuteest jäädvustatud sarnased piirkonnad jäävad meist reeglina mõne tuhande valgusaasta kaugusele, siis need vaated pärinevad umbes 2,5 miljoni valgusaasta kauguselt.

Fotod on tehtud Hubble kosmoseteleskoobi Hubble’s Advanced Camera for Surveys (ACS) ja Wide Field Camera 3 (WFC3) kaamerate abil. Lisaks silmailule lubavad need uurida nendes hiiglaslikes udukogudes värskelt süttinud tähtede spektreid, mis omakorda annab meile väärtuslikku infot tähetekke kohta ka teistes ja kaugemates galaktikates.

Andromeeda infrapunas

Fotodel on näha Spitzeri kosmoseteleskoobi* infrapunas jäädvustatud vaateid meile lähimale Andromeeda hiidgalaktikale. Kuna Andromeeda paistab meie taevas suurem kui paljud inimesed ilmselt arvaksid (kusagil seitse täiskuu ketast üksteise kõrval) ning Spitzeri vaateväli suhteliselt pisike, tuli mosaiigid kokku õmmelda kusagil 3000 individuaalsest fotost.

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/image/ssc2006-14a1-andromeda

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/.../ssc2006-14a2-stars-in...

Suuremalt: https://www.spitzer.caltech.edu/.../ssc2006-14a3-dust-in...

Erinevates infrapuna vahemikes tehtud vaatlused on esimesel fotol tähistatud erinevate värvidega. Näiteks punasega on näha galaktikas tähtede vahel spiraalitavaid gaasivööte, mida on näha ulatumas galaktika keskmesse. Need on paikadeks, kus tekivad uued tähed. Nähtavas valguses tehtud fotodel on Andromeeda tuumaosas niivõrd palju tähti, et sealsed tumedad tolmuribad mattuvad meie jaoks tähtede kumulatiivsesse särasse.

Sini-rohelisega on tähistatud Andromeedat moodustavate tähtede poolt kiirguvat infrapuna ehk soojuskiirgust. Mõõtes kavalate meetodite abil selle soojuskiirguse kogumäära, suutsid astronoomid Andromeedat mõnes mõttes kaaluda. Nimelt on tähtede soojuskiirguse hulk otseselt seotud nende massiga. Seda tehes leiti, et Andromeeda kogumass on umbes 110 miljardit Päikest, mis klapib väga hästi teiste meetodite abil saadud tulemustega. Kuna suurem osa tähtedest on Päikesest väiksema massiga, tähendab see, et Andromeeda peaks sisaldama ühtekokku triljonit ehk miljon miljonit tähte. Võrdluseks meie oma Linnutee tähtede arv on kusagil 100-200 miljardit.

Lisaks Andromeedale on fotomosaiikidelt näha selle kaht suuremat sateliitgalaktikat. "Kõigest" 10 miljardit tähte sisaldav M110 paistab Andromeeda kohal ning umbes kaks korda väiksem M32 Andromeeda alumises servas.

*Spitzeri kosmoseteleskoop töötas aastatel 2003-2020, tiireldes ümber päikese niinimetatud Maad jälitaval orbiidil (sama tegi eksoplaneete otsiv Kepleri kosmoseteleskoop). 2009. aastal lõppes Spitzeri pardal teleskoobi instrumente jahutav vedel heelium, mis muutis enamiku selle infrapunakaameratest kasutuks. Teleskoop lülitati välja 2020. aasta jaanuaris. See tiirleb ümber Päikese siiani.

Andromeeda ja meteoor

Astrofotograaf Jose Pedrero pika säriajaga foto Andromeeda galaktikast, mille esiplaanile sattus juhuse tahtel sellest läbi kihutav ebatavaliselt hele meteoor. Foto on tehtud eelmise aasta augusti keskel, mistõttu kuulus meteoor tõenäoliselt Perseiidide meteoorivoolu.

Põleva meteoori erinevad värvid olenevad selle koostisest ja atmosfääris leiduvatest elementidest. Näiteks sinist-rohelist põhjustab magneesium, kollast-oranži naatrium ja raud ning lillat kaltsium. Punast tekitab atmosfääris leiduv hapnik ja lämmastik.

Enneolematult detailne foto Andromeeda galaktikast

Saksa astrofotograaf Yannick Akar on avaldanud kahe hooaja jooksul jäädvustatud ja ühtekokku 146 tunnise säriajaga foto Andromeeda galaktikast. Tegemist on ühe läbi aegade detailsema fotoga meie galaktilisest naabrist, mille tuuma lähistel on näha rohekaid moodustisi, mille olemus jääb hetkel mõistatuseks.

Foto on pildistatud Lõuna-Saksamaalt võrdlemisi valgusreostatud piirkonnast, kasutades nii niimetatud lairiba- kui kitsasribafiltreid. Akari sõnul kulus tal ainuüksi foto töötlemiseks kaks nädalat.

Fotot saab täissuuruses näha siit (klikkidel üleval paremal nuppu "Full resolution"): https://www.astrobin.com/full/lg3t3j/0/

Erinevaid huvitavaid väljalõikeid ja tehnilisi andmeid näeb Yannik Akari kodulehelt: https://astrophotomannheim.de/.../andromeda-galaxy-oiii.../