Kerasparv Magalhaesi pilves

Hubble kosmoseteleskoobi värske foto Linnutee suurima satelliitgalaktika Suure Magalhaesi Pilve koosseisus leiduvast kerasparvest NGC 1841. Nii nagu praktiliselt igas galaktikas, leidub ka Magalheasi pilves hulgaliselt kerasparvedeks kutsutud tähegruppe. Praeguseks on neid seal tuvastatud kusagil 60, Linnutees 150. Levinumatest hajustäheparvedest eristuvad kerasparved oma kuju, vanuse ja tekke poolest. Nagu fotolt näha, siis keraparv on keskkosa poole tihenev väga kompaktne tähtede rühm, kus tähed liiguvad parve ühise massikeskme ümber peaaegu ringikujulistel orbiitidel. Praktiliselt kõik kerasparved sisaldavad väga vanu nii-öelda metallivaeseid (astronoomid nimetavad metallideks kõiki elemente peale vesiniku ja heeliumi) tähti, mis viitavad parvede iidsele päritolule. Arvatakse, et kerasparved võivad olla üldse universumi kõige vanemad tähekogumid, mille tekemehhanismide osas on veel palju ebaselgust. Sellepärast kutsutakse kerasparvi ka vahel kosmilisteks fossiiIideks. Igatahes NGC 1841 ja teised sellesarnased sisaldavad kuni paarisaja valgusaastase läbimõõdu juures sadu tuhandeid kuni miljoneid üksikuid tähti.

Suur Magalhaesi Pilv asub Linnuteest umbes 163 tuhande valgusaasta kaugusel ja ulatub läbimõõdult 32 tuhat valgusaastat. Seda ja selle pisemat naabrit Väikest Magalhaesi pilve on võimalik taevas heledate laikudena vaadelda lõunapoolkera taevas.

Antud foto NGC 1841 keraparvest jäädvustati Hubble kosmoseteleskoobi poolt 26. veebruaril 2024.

Supernoovajäänuk naabergalaktikas

Hiljuti jäädvustas Hubble kosmoseteleskoop üht kauget supernoovajäänukit tähisega DEM L 190. Esimest korda pildistati seda Hubble poolt juba peaaegu 20 aastat tagasi kasutades selleks teleskoobi väiksemat sorti tiibklaveri mõõtu kaamerat nimega Wide Field and Planetary Camera 2 (WFPC2)*, mis asendati 2009. aastal kosmoseteleskoobi viienda ja viimase teenindusmissiooni käigus palju võimekama Wide Field Camera 3 (WFC3) poolt. Nüüd on kaht vaatlust kombineerides saadud sellest omapärasest moodustisest seni kõige selgem ja detailirohkem kujutis.

DEM L 190 näol on tegemist on meist umbes 160 000 valgusaasta kaugusel Suureks Magalhaesi pilveks kutsutud kääbusgalaktikas asuva supernoovajäänukiga. Nagu nimest aimata võib on see järele jäänud massiivse tähe elu lõpetanud supernoovast ehk tohutust täheplahvatusest, mille valgus võis meieni jõuda kusagil mõni tuhat aastat tagasi (sellele peaks lisama veel 160 tuhat aastat ehk aja, mis kulus valgusel 160 tuhande valgusaastase vahemaa ületamiseks). Silmale võis see toona paista uue tähena lõunataevas, mis mõne kuu möödudes nähtamatuks tuhmus. Nüüdseks näeme selle asemel mitu valgusaastat laia paisuvat ja erinevates lainepikkustes (värvides) heledavat gaasifilamentide kogumit, mis on oma keeruka kuju saanud kohtudes suurel kiirusel tähtedevahelise hõreda gaasiga.

20 aasta tagune, Hubble eelmise kaameraga jäädvustatud foto samast objektist.

Et plahvatanud hiidtäht oli teatud kõrge massiga (10-25 Päikese massi) ei hävinenud see supernoovas täielikult, vaid selle tuumast jäi alles ülitihe peaaegu täielikult neutronitest koosnev neutrontäht, mille läbimõõt on umbes 20 kilomeetrit, kuid mass suurem kui Päikesel. See konkreetne neutrontäht on ühtlasi ka magnetar ehk selline neutrontäht, mis omab magnetvälja tuhandeid triljoneid kordi tugevam kui Maa. Mõõtmised näitavad, et see pöörleb korra umbes iga kaheksa sekundi tagant ning aeg-ajalt kiirgab see tugevalt gammakiirguses. Esimene selline "pehme gammapurse", mis pärines fotol olevast supernoovajäänukist, tuvastati Maa orbiidil tiirlevate gammaobservatooriumite poolt juba 1979. aastal.

*Hubble vana kaamera toodi kosmosesüstik Atlantisega tagasi Maale ning hetkel näeb seda USA-s Smithsoniani muuseumis.

Suur Magalhãesi pilv

Selle suurepärase lainurkfoto lõunapoolkera taevas asuvast Suurest Magalhãesi pilvest tegi Uus Meremaa astrofotograaf Mathew Ludgate kogudes selle tarbeks valgust kokku 13,5 tundi. Ta kasutas selleks RST-135 monteeringut, 200mm (f/2) Nikoni objektiivi ja ASI6200mm Pro astrokaamerat.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/73l5xa/0/?nc=group&nce=77

Suure Magalhãesi pilve näol on tegemist meist kusagil 160 tuhande valgusaasta kaugusel asuva kääbusgalaktikaga, mis peaks Linnuteega põrkuma ja ühinema umbes 2,4 miljardi aasta pärast. See sisaldab oma 14 tuhande valgusaastase läbimõõdu juures ligikaudu 30 miljardit tähte. Antud ülipika säriajaga fotolt on hästi näha, et galaktika on täidetud lisaks olemasolevatele miljarditele tähtedele ja nendest koosnevale S-kujulisele spiraalmustrile (või õigemini selle jäänukile) sadade hiiglaslike udukogude ja nende süsteemidega, kus gravitatsioon pressib gaasist ja tolmust kokku uusi tähti. Kord juba süttinud noored tähed valgustavad udukogusid seestpoolt, andes neile iseloomuliku värvuse, mis sõltub paljuski vesinikust raskemate keemiliste elementide osakaalust nendes. Neist kõige vägevam ja heledam on foto vasakus küljes ja all asub Tarantli udukogu (30 Doradus), mille läbimõõt on peaaegu 1000 valgusaastat ja mis on nii hele, et kui see asuks meist sama kaugel kui näiteks öösiti lõunataevas paistev Orioni udukogu (kaugus ca 1300 valgusaastat), siis see heidaks nähtavaid varjusid. Selle poolest on Tarantli udukogu terve Kohaliku grupi (Linnutee, Andromeeda, Kolmnurga galaktika ja mitukümmend kääbusgalaktikat) suurim. Arvatakse, et kuna Tarantli udukogu asub kääbusgalaktika liikumissuuna eesmises osas, on selle aktiivsus seotud lööklaine ja rõhuga, mida galaktikatevaheline gaas ja tolm sealse piirkonnaga suurel kiirusel põrkudes tekitab. Suurema osa fotolt nähtavate udukogude tähistega saab tutvuda siin (fotod ei ole samas orientatsioonis): https://upload.wikimedia.org/.../commons/3/3c/Eso1021d.jpg

Palja silmaga paistavad Suur Magalhãesi pilv koos oma väiksema naabriga (Väike Magalhãesi pilv) välja nagu udused tähtede suhtes liikumatud pilved lõunapoolkera Kuldkala ja Lavamäe (Dorado/Mensa) ning Tuukani ja Lõunahüdra (Tucana/Hydrus) tähtkujude piiridel. Suur Magalhãesi pilv hõivab taevas umbes 20 täiskuu laiuse ala ning tema pisem kaaslane on umbes 8 täiskuu laiune. Tänu oma lähedusele on Suur Magalhãesi pilv kõige enimuuritud (kääbus)galaktika.

Kuigi pilvesid on tõenäoliselt tuntud antiikaegadest ning kirjalikult mainis neid 964. aastal pärsia astronoom Abd Al-Rahman Al Sufi, pärineb kääbusgalaktikate tänapäevane nimi portugali maadevastaja Fernão de Magalhãesilt, kes neid oma ümbermaailmareisil 1519. aastal märkas ning nende olemasolust esimese eurooplasena laiemalt kirjutas.

Hubble sünnipäevafoto

Siin see on. Hubble eilset 30ndat juubelit tähistav foto vanapoisilt endalt. Näib, et kõrge iga pole ta silmanägemist rikkunud, kuna fotol olevad objektid asuvad meist 163 tuhande valgusaasta kaugusel. See oleks nagu näha ühest Linnutee servast teise.

"Kosmiliseks rahuks" kutsutud fotol on näha Suureks Magalhaesi Pilveks kutsutud kääbusgalaktika sisemuses asuvat kaht udukogu. Suurem ja punane on NGC 2014 ning sinine ja väiksem NGC 2020. Neist esimene on aktiivne tähetekke piirkond, mille keskel särama löönud noored ja kuumad tähed "puhuvad" oma kiirgusega vaikselt minema punakana kumavat vesinikgaasi. Teine siniselt hõõguv "udu" on tegelikult tekkinud üheainsast massiivsest nii-nimetatud Wolf-Rayet tüüpi tähest, mille kujutlematult võimas kiirgus ioniseerib (lööb aatomist välimisi elektrone välja) teda ümbritsevat hapnikku. Kosmilises mõttes peaks see täht peagi plahvatama supernoovana.

Foto haarab umbes 520 valgusaasta laiust ala.

Siit saab näha videot, mis vaatab seda fotot lähemalt: http://www.esa.int/…/Vid…/2020/04/Pan_Across_the_Cosmic_Reef

Siin üritatakse kujutada fotol nähtut ruumiliselt: https://www.youtube.com/watch?v=WjHeqe-lRXI

Siin zoomitakse taevasse ning näidatakse kui kaugel fotol olevad alad õigupoolest asuvad: https://youtu.be/PoSgO-5lik4

Foto täissuuruses nägemiseks võib külastada seda linki, mille laadimine nõuab küll mõningast kannatust (see on seda väärt): https://hubblesite.org/…/3…/STSCI-H-p2016a-f-17043x11710.png

Kaks-ühes taevapoolused ja Linnutee

Ei, see ei ole Linnutee peegeldus haruldaselt vaikselt järvepinnalt, vaid kaks-ühes vaade meie planeedi poolkerade tähistaevastele. Ülemine on tehtud käesoleva aasta veebruaris põhjapoolkera 29ndal laiuskraadil, kus La Palma nimelisel Kanaari saarel asub IAC observatoorium. Alumine pool fotost tehti 2016. aasta aprillis vastavalt lõunapoolkera 29ndal laiuskraadil, kus asub ESO La Silla observatoorium.

Omavahel mööda horisonte kokkuõmmeldud fotodelt on hästi näha, et meie kodugalaktika tuuma poole jäävad heledamad piirkonnad on meiesuguste põhjapoolkeralaste jaoks varjatud. Foto keskel kumab ringina niinimetatud sodiaagivalgus, mis tekib päikesevalguse hajumisel Päikesesüsteemi tasandis (ekliptikas) tiirlevas tolmus. Selle nägemiseks on vaja väga pimedat taevast - samasugust nagu eelnimetatud observatooriumite tööks.

Lisaks paistavad taevastes mitmed tuntud objektid, nagu Veenus (ülal paremal), Andromeeda galaktika (ülal paremal nurgas) ja Magalhãesi pilvede nimelised kääbusgalaktikad (keskel all).

Autorid: Petr Horálek/ESO, Juan Carlos Casado/IAC (TWAN)
Allikas: https://apod.nasa.gov/apod/image/2002/LaSillaLaPalma_Horalek_Casado_ZLCircle_viz_1500px.png

Kirjutasime lähemalt sodiaagivalgusest: 

https://www.astromaania.ee/2019/09/tontlik-sodiaagivalgus.html

Hämmastav foto Suurest Magalhaesi Pilvest

Paremat tõestust, et professionaalsel tasemel astrofotosid suudavad tänapäeval valmistada ka asjaarmastajad, on vist raske leida kui alloleva foto näol. Selle 200+ megapikslise mosaiikfoto meie Galaktika naabrist Suurest Magalhaesi Pilvest* tegid viis "amatööri", kasutades selleks vaid 160mm läätsteleskoopi Tšiilis. Foto tegemiseks kulus ühtekokku 1060 tundi ehk umbes poolteist kuud järjest säritamist kahe aastase perioodi jooksul ning mitu kuud piltide "kokku õmblemiseks".

Suur Magalhaesi Pilv oma täies hiilguses. Iga ebamäärase kujuga tomp on tegelikult hiiglaslik udukogu, mille südames tekivad gaasist uued tähed. Kõige suurem udukogu kannab Tarantli nime ning astronoomid on pakkunud, et sellest moodustub tulevikus sadu tuhandeid tähti sisaldav kerasparv (nagu on nähtav foto üleval-vasakus nurgas).

Fotol on näha lõunapoolkeral paistva kääbusgalaktika arvukad hiiglaslikud udukogud, kus tekivad pidevalt uued tähed. Näiteks pildil vasakul-all asub Tarantli udukogu, mille laius on umbes 2000 valgusaastat ning mis on terve meie kohaliku galaktikagrupi (kuhu kuuluvad lisaks Linnuteele ka Andromeeda ja Triangulumi galaktika) aktiivseim tähetekke piirkond. Kui Tarantli udukogu asuks meile sama lähedal kui Orioni udukogu, siis oleks selle heledus piisav heitmaks öösel nähtavaid varje.

Et kogu vaatepilti perspektiivi asetada, tasub teada, et pilve ulatus taevas on umbes 10 kraadi ehk 20 täiskuud üksteise kõrvale seatuna. Kääbusgalaktika ise sisaldab umbes 30 miljardit tähte.

Fotot tasub kindlasti uurida täissuuruses (selle laadimine võtab natukene aega): http://www.cielaustral.com/galerie/photo95f.jpg
Teisi hämmastavaid pilte sama amatöörastronoomide grupi poolt saab vaadata siit: http://www.cielaustral.com/

Suure Magalhaesi Pilve kaart. Võrreldes eelmise fotoga
on see keeratud umbes 90 kraadi vastupäeva.

Suur ja Väike Magalhaesi Pilv Tšiilis asuva Paranali observatooriumi kohal.
Põhjapoolkeralt pilvi näha pole.

*Suur Magalhaesi Pilv on Linnutee ümber tiirutav kääbusgalaktika, mis asub sellest 163 000 valgusaasta kaugusel ning on läbimõõdult umbes 14 000 valgusaastat lai. Oma nime sai ta maadeavastaja Fernão de Magalhãesi järgi, kes mainis oma kirjades lõunapoolkeral nähtavaid "pilvi", mis ei tundunud tähtede suhtes liikuvat (ta ei olnud esimene). Suurest Pilve lähistel paistab Väike Magalhaesi Pilv, mis on suurest umbes poole pisem.