Selle suurepärase lainurkfoto lõunapoolkera taevas asuvast Suurest Magalhãesi pilvest tegi Uus Meremaa astrofotograaf Mathew Ludgate kogudes selle tarbeks valgust kokku 13,5 tundi. Ta kasutas selleks RST-135 monteeringut, 200mm (f/2) Nikoni objektiivi ja ASI6200mm Pro astrokaamerat.
Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/73l5xa/0/?nc=group&nce=77
Suure Magalhãesi pilve näol on tegemist meist kusagil 160 tuhande valgusaasta kaugusel asuva kääbusgalaktikaga, mis peaks Linnuteega põrkuma ja ühinema umbes 2,4 miljardi aasta pärast. See sisaldab oma 14 tuhande valgusaastase läbimõõdu juures ligikaudu 30 miljardit tähte. Antud ülipika säriajaga fotolt on hästi näha, et galaktika on täidetud lisaks olemasolevatele miljarditele tähtedele ja nendest koosnevale S-kujulisele spiraalmustrile (või õigemini selle jäänukile) sadade hiiglaslike udukogude ja nende süsteemidega, kus gravitatsioon pressib gaasist ja tolmust kokku uusi tähti. Kord juba süttinud noored tähed valgustavad udukogusid seestpoolt, andes neile iseloomuliku värvuse, mis sõltub paljuski vesinikust raskemate keemiliste elementide osakaalust nendes. Neist kõige vägevam ja heledam on foto vasakus küljes ja all asub Tarantli udukogu (30 Doradus), mille läbimõõt on peaaegu 1000 valgusaastat ja mis on nii hele, et kui see asuks meist sama kaugel kui näiteks öösiti lõunataevas paistev Orioni udukogu (kaugus ca 1300 valgusaastat), siis see heidaks nähtavaid varjusid. Selle poolest on Tarantli udukogu terve Kohaliku grupi (Linnutee, Andromeeda, Kolmnurga galaktika ja mitukümmend kääbusgalaktikat) suurim. Arvatakse, et kuna Tarantli udukogu asub kääbusgalaktika liikumissuuna eesmises osas, on selle aktiivsus seotud lööklaine ja rõhuga, mida galaktikatevaheline gaas ja tolm sealse piirkonnaga suurel kiirusel põrkudes tekitab. Suurema osa fotolt nähtavate udukogude tähistega saab tutvuda siin (fotod ei ole samas orientatsioonis): https://upload.wikimedia.org/.../commons/3/3c/Eso1021d.jpg
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar