Linnuteest põgenev Kahurikuuli pulsar

2017. aastal avastati Kassiopeia tähtkujust 6500 valgusaasta kauguselt üks pulsar tähisega PSR J0002+6216, mis kannab tänaseks hüüdnime Kahurikuuli pulsar. Sellise nime on see Maa suunas perioodiliselt elektromagnetlaineid kiirgav neutrontäht ehk pulsar saanud põhjusel, et tegemist on teadaolevalt ühe kõige kiiremini liikuva tähejäänukiga. Kihutades kosmilise kahurikuulina 1127 kilomeetrit sekundis (!) eemale oma kunagisest sünnipaigast supernoova käigus, on see enda taha tekitanud ergastatud gaasist koosneva saba. Kahurikuuli kiirus on piisav, et lõpuks lahkub see meie kodugalaktikast täielikult ning jääb rändama galaktikatevahelisse ruumi.

Neutrontähed sünnivad kui 10 kuni 25 korda Päikesest massiivsemad hiidtähted oma elu lõpus supernoovadena plahvatavad. Tohutu energia ja tähetuuma gravitatsiooniline kokkuvarisemine pressivad selles sisalduvad negatiivse laenguga elektronid positiivsete prootonite sisse, muutes need neutraalse laenguga neutroniteks. Tulemuseks kujutlematult tihedad taevakehad, mille puhul on vähemalt 1,4 Päikese jagu massi surutud kokku umbes 20 kilomeetrise läbimõõduga peaaegu täielikult neutronitest koosnevaks hiiglaslikuks aatomituumaks. Tikutoosi jagu neutrontähte kaaluks Maal umbes 2 miljardit tonni. Oma nooruses võivad neutrontähed pöörelda sadu kordi sekundis* ning nad paiskavad oma magnetpoolustelt välja elektromagnetkiirguse jugasid otsekui kosmilised majakad. Kui mõne sellise neutrontähe juga satub juhuslikult läbima Päikesesüsteemi piirkonda, saame me neid avastada pulsaritena. Tänaseks on kokku avastatud üle 2000 pulsari, millest enamikud pöörlevad umbes korra sekundis, kuid kiireim üle 700 korra sekundis. See on suure linna suurune kera pöörlemas üle kahe korra kiiremini kui vormeli mootor täistuuridel!

Kahurikuuli pulsar, mis pöörleb "vaid" 8,7 korda sekundis, tekkis umbes 10 tuhat aastat tagasi lahvatanud supernoovast, mille tähtedevahelisse ruumi paisuvat lööklainet ehk supernoovajäänukit on alumiselt fotolt näha poolenisti läbipaistva kerana. Jäänukist kaugenemas on näha heledat umbes 14 valgusaastat pikka jutti, mille on tekitanud kõnealune pulsar liikudes kiirusel üle nelja miljoni kilomeetri tunnis ehk üle tuhande kilomeetri sekundis. Maalt Kuule jõuaks see kuue ja poole minutiga. Pole täpselt teada kuidas Kahurikuulil õnnestus omandada selline kiirus, kuid mõned hüpoteesid oletavad, et supernoovana plahvatanud täht võis olla mingil moel ebasümmeetriline. Algselt paisus supernoova palju kordi kiiremini kui selles sündinud pulsar, kuid tuhandete aastate jooksul on selle poolt tekitatud lööklaine tähtedevahelises gaasis aeglustunud ning nüüdseks on pulsar jõudnud selle südamest 53 valgusaasta kaugusele. Sellisel kiirusel on pulsar määratud Linnutee galaktikast lahkuma ja sisenema galaktikatevahelisse ruumi.

*neutrontähtede kiire pöörlemine on seletatav pöördemomendi jäävuse seadusega. Nagu iluuisutaja saab oma pöörlemiskiirust suurendada tõmmates oma käed ja jalad keha ligi, kiireneb tähetuuma kokkutõmbumisel tuhandeid kordi väiksemaks neutrontäheks selle pöörlemine tuhandeid kordi.

Linnuteest avastati esimene kiire raadiopurse (FRB)

Alates 2007. aastast on raadioastronoomid kosmosesügavustest vastu võtnud lühiajalisi raadiosignaale, mida on hakatud kutsuma Kiireteks Raadiopurseteks (inglise keeles Fast Radio Bursts ehk FRB). Kuigi nende päritolu kohta on esitatud kümneid hüpoteese, alates põrkuvatest mustadest aukudest maaväliste tsivilisatsioonide telefonikõnedeni, on nende tõeline olemus jäänud kindla vastuseta. Seda enam, et seni on neist kõik näinud pärinevat miljonite ja miljardite valgusaastate kaugusel asuvatest galaktikatest. Käesoleva aasta aprillis õnnestus astronoomidel aga esmakordselt üks sellistest tuvastada meie endi Linnuteest, mis võib meid viia nende mõistatuse lahendamisele hüppeliselt lähemale.

Äsja ilmunud uurimuse põhjal õnnestus nüüdseks FRB 200428 tähist kandva raadiopurske registreerida aprillis kaks maapealset raadioteleskoopi - California ja Utah osariikides asuv STARE2 (Survey for Transient Astronomical Radio Emission 2) ja Kanadas asuv CHIME (Canadian Hydrogen Intensity Mapping Experiment). Kusjuures see purse oli eelnevalt registreeritutest koguni 3000 korda võimsam. Kahe teleskoobi koostööst sai välja selgitada, et see tuli umbes 40 000 valgusaasta kauguselt Rebase tähtkuju suunast ning selle murdosa sekundi kestnud sündmuse jooksul vabanes nii palju energiat kui Päike suudab genereerida sajandi jooksul.

Kui eelnevalt on pursete suur kaugus takistatud astronoomidel nende täpsemat asukohta lähemalt uurimast, leiti tuhandeid kordi lähema FRB 200428 puhul, et see pärineb eelnevalt avastatud magnetari SGR 1935+2154 suunast. See asjaolu on veenud paljusid astronoome, et ju siis vähemalt osad raadiopursked nende eksootiliste jähejäänukitega seotud ongi. Tegemist ei oleks sealjuures mingi uue teooriaga, kuna magnetare on raadiopursete allikana kahtlustatud aastaid. Lihtsalt eelnevalt ei ole suudetud seda otseste vaatlustega kinnitada.

Kunstniku nägemus magnetarist

Magnetarid kujutavad endast üht neutrontähtede eriti ekstreemset vormi, kus massiivse tähe supernoovast järelejäänud neutrontäht omab ülitugevat magnetvälja. Neutrontäht ise on praktiliselt täielikult neutronitest koosnev umbes 20 kilomeetrine kera, mille tihedus on maistete arusaamade järgi kujutlematu. Ühe populaarse analoogia järgi kaaluks üks teelusika täis neutrontähte sama palju kui kõik elavad inimesed kokku. Neutrontähe alaliike on mitmeid, millest vahest tuntumad on pulsarid. Magnetarid teeb märkimisväärseteks nende poolt evitav magnetväli, mille tugevus ületab näiteks Maa magnetvälja kusagil 5000 triljonit korda. Sellises väljas venitatakse isegi aatomid pikkadeks niidikesteks.

Kuidas täpsemalt võivad magnetarid kiireid raadiopurskeid tekitada jääb paraku veel lahtiseks. Hüpoteesidest õnneks puudust ei ole. Juba on pakutud, et võib olla tekitavad neid magnetari magnetväljades liikuvad või sellega mingil muul moel interakteeruvad elektronid. Kogu asja teeb keerulisemaks, et kiirete raadiopursete seas eristatakse laias laastus kahte alaliiki - osad toimuvad vaid korra ja teised korduvad regulaarsete ajavahemike tagant. Suur küsimus on, et kas nendel on siis ka kaks täiesti erinevat päritolu või võib nende näol tegemist olla kahte sorti magnetaride poolt kiiratavate signaalidega?

Kiireid raadiopurskeid uurides avastati täielikust tühjusest pool kogu universumi nähtavast ainest

Tundmatu päritoluga ja ennustatamatu tekkega FRB-d ehk kiired raadiopursked on ülivõimsad ja kiired raadiolainete hetkelised pursked, pakkides endasse murdosa sekundilise kestvuse jooksul energiahulga, mis on võrreldav Päikese toodanguga 80 aasta jooksul.

Kuigi täpselt ei teata, mis sellise sündmuse käivitab, siis tegeletakse lahenduste väljatöötamisega aktiivselt. Tuvastamisele aitab kaasa purske tekkimise asukoha kindlaks tegemine ja õnneks on avastatud ka korduvad FRB-d, mida saame jälgida. Hiljuti tuvastati esmakordselt üks FRB meie enda galaktikast ning andmed viitavad magnetarile.

Highly magnetized rotating neutron star. Nii võiks välja näha näiteks asteroidivööd läbiv pöörlev neutrontäht, mis on mõjutab oma tugevate magnetväljadega enda ümber sattunud ainet.

Australian Square Kilometre Array Pathfinder (Austraalia Ruutkilomeetrine Antennimassiiv Teeleidja) koosneb 36-st raadioteleskoobist, igaüks neist 12 meetrise läbimõõduga, mis on jaotatud 4000 ruutmeetri peale. Seal töötaval meeskonnal õnnestus määrata nelja FRB suhteliselt täpne asukoht ehk esialgu FRB kodugalaktika, kahe signaali puhul saavutati veelgi täpsemad tulemused. Kõik neli signaali annavad nõnda infot selle kohta, kus need FRB-d pärit ei ole, ehk siis hakkame aga välistama, abiks seegi. Kahe täpsemini lokaliseeritud FRB andmed viitavad galaktika äärealadele, seega järeldatakse, et signaalid ei ole teele asunud galaktikate keskmetest ja seal paiknevatest supermassiivsetest mustadest aukudest. Samuti välistas töörühm supernoovad, sest nende FRB-de suhteliselt suurtes kodugalaktikates lihtsalt ei ole väga palju supernoovasid tuvastatud.

Sõelal on endiselt palju hüpoteese – alates tihedate objektide kokkupõrgetest, nagu näiteks valged kääbused või neutrontähed, kuni magnetaride sähvatusteni. Iga positsioneerimine annab juurde uut infot ja selliste teadmiste kogumine on tohutu tehniline saavutus. Veel ei tea, aga liigume, on kandidaadid ja otsast tõmmatakse ebatõenäolisemaid andmete põhjal maha. Teaduse tee on selge.

Kunstniku nägemus kiirete raadiolainete ja sähvatuse asukoha jälgimisest erinevate instrumentidega. Asukoha määramine on oluline mõistmaks, mis raadiopurskeid tekitada võiks.

Veelgi põnevam, FRB-sid uurides leiti üles seni tuvastamatuna püsinud hulk tavaainet. Astronoomid on FRB-sid uurides avastanud, et raadiolained on Maale jõudnuna moondunud.

Analüüs näitab, et umbes pool universumi tavaainest peidab end galaktikatevahelises ruumis. See küsimus on valdkonna inimesi vaevanud kümneid aastaid ja teooreetikud on selle idee juba ammu välja käinud. Tõestust on vaja. Varajase universumi aegadel tekkinud valguse vaatlused näitavad, et barüonid (prootonid, neutronid) peaksid moodustama umbes 5% universumi kogumassist. Aga praeguses universumis moodustab lihtsasti leitav aine, nagu tähed ja galaktikatesisene gaas, kõigest pool eeldatavast massist.

Galaktikatevahelise gaasi ideed on uuritud ka ainest eralduva nõrga röntgenkiirguse tuvastamise abil, glaktikatevahelistes ainefilamentides kosmilise taustakiirguse moondumise tuvastamisega ja kvasaritelt tuleva valguse analüüsimise teel. Endiselt aga ei olda päris kindlad, kas see "tühjuses" paiknev gaas on see kadunud osa 5%-st kogu nähtvast ainest või osa umbes 2,5%-st, mida me oleme juba tuvastanud, viimasel juhul on gaas pärit galaktikatest endist, mitte ei ole see ekstra, mida otsitakse.

Kiired raadiopursked pakuvad ülamainitud omavahel juba seotud vaatlustulemusetele tuge juurde. Kõrge sagedusega, kõrge energiaga raadiolained kihutavad läbi galaktikatevahelise mateeria kiiremini, kui signaali madalama sagedusega osa, tekitades Maale jõudes tuvastatava nihke signaalis. Vaata animatsiooni lingilt kommentaarides.

Ühe võimaliku stsenaariumi kohaselt põhjustab kiire raadiopurske magnetarilt pärinev loide, mis kiirendab eelnevatest loidetest maha jäänud nüüdseks aeglasemalt liikuvat ainet.
Tõusulaine harjal tekivad tugevad magnetväljad, elektronid saavad energiat juurde ja energia vabaneb raadiolainetena.

Australian Square Kilometre Array Pathfinder abil uuriti viite FRB-d viiest erinevast galaktikast. Iga FRB puhul võrreldi erinevate sageduste saabumisaegasid, et teada saada, kui palju mateeriat jäi raadiopurske teele. Seejärel teades FRB kodugalaktika ja Linnutee vahelist kaugust arvutati välja barüonite tihedus kahe galaktika vahel. Tulemuseks saadi keskmiselt üks barüon kuupmeetri kohta. Galaktikate tihedus miljon korda suurem. Kuigi galaktikatevahelise mateeria tihedus on väga väike, siis vahemaad ning ruumalad on tohutud ja mõõdetud tihedus klapib eeldusega, et "tühjuses" peab massi olema sama palju, kui seda on galaktikates selgelt nähtavas aines, tuues seega tavaine kogumassi viie protsendi peale kogu universumi massist.

Esimese FRB avastas Duncan Lorimer ja tema õpilane David Narkevic aastal 2007, kui nad uurisid ühe pulsari arhiveerituid andmeid.

Nagu ikka teaduses ollakse lõpliku tõe väljakuulutamisega ettevaatlikud. Viis on küllatki väike protsent, tuleb integreerida teiste meetodite tulemusi ja on vaja uurida veel palju FRB-sid, et saada veamarginaal võimalikult madalaks. Siiski ollakse FRB analüüsimiste tuleviku suhtes optimistlikud, kui neid saab piisavalt uuritud, siis võib arvata, et kadunud tavaine ongi leitud. Samas liigub mõte juba edasi - jah, kadunud ja nüüd leitud aine on galaktikate vahel, aga kuidas jaotub seal mateeria täpsemalt? Tuhandete signaalide uurmisel saadud andmete abil on tulevikus võimalik määrata ka aine jaotumine FRB teekonnal ja nii saaks kaardistada kosmilist ainevõrgustikku.

Leiti kiirete raadiopursete (FRB) võimalik allikas

Kiired Raadiopursked (Fast Radio Bursts – FRB) on lühikesed ja väga intensiivsed raadiolainete pursked, mille kestvus on kõigest mõni millisekund. Esimene FRB signaal tuvastati 2007. aastal. Aastal 2017 kasutusele võetud CHIME (Canadian Hydrogen Intensity Mapping Experiment) raadioteleskoop Kanadas, mis on FRB tuvastamiseks spetsiaalselt disainitud, suurendas oluliselt kinni püütud raadiopursete arvu. Siiani on signaale tuvastatud väga kaugelt, väljastpoolt meie galaktikat ja justkui igast suunast, aga nende täpne päritolu on seni teadmata, pakutud on näiteks neutrontähti ning ka supernoovasi. 28. aprillil 2020 tuvastati esimest korda FRB signaal meie enda Linnutee galaktikast, kõigest 30 000 valgusaasta kauguselt.

CHIME raadioteleskoop Kanadas.

Päev enne seda tuvastas gammakiirgusi jahtiv kosmoseteleskoop Swift Burst Alert Telescope jadamisi gammakiirguspurskeid samast punktist. Astronoomiline lähedus annab täpsemad tulemused ja samuti on võimalik määrata allika täpne asukoht. Gammakiirgus seostati juba tuntud tähejäänukiga SGR 1935+2154, mis genereerib aegajalt gammapurskeid. Lisaks tuvastati maapealsete ja kosmoseteleskoopide abil täpselt samal ajal samast punktis veel lisaks kõrge energiaga röntgenkiirguspurse. Varem ei ole kiireid raadiopurskeid ei gamma- ega röntgenkiirgusega seostatud.

Me teame, et röntgen- ja gammakiirguspursked on tavaline nähtus ühe erilise objekti puhul. Selleks on magnetar. Hästi lühidalt öeldes on magnetar neutrontähe ergastatud olek kestvusega kõigest 10 000 aastat, sel ajal on magnetari pöörlemine kiirem ja magnetväli u 1000 korda tugevam kui tavalisel neutrontähel, kuni 10¹⁵ Gaussi. Maa magnetvälja tugevus on võrdluseks 0,5, Päikesel keskmisel 1 ja suure päikeselaigu näit võib olla kuni 4000 Gaussi. Maal on tehislikult suudetud luua magnet tugevusega 45 000 Gaussi. Magnetaril siis 1000000000000000 Gaussi. Kuigi neutrontähtede sees on füüsika veelgi keerulisem, kui näiteks meie enda kodutähe sees toimuv, siis üheks teooriaks on, et FRB tekib „tähevärina“ käigus, kus gravitatsiooni ja magnetismi võitluses vabaneb neutrontähe pinnalt päikesepursetega sarnane energialont, mida meie tuvastame kiire raadiopurskena.

On see võimalik? Võib olla. Astronoomid ei torma veel kinnitama, et FRB pärinevad ainult magnetaridest. Kui võrrelda seda varasemate FRB-dega, on CHIME tuvastatud signaal suhteliselt nõrk, kuid siiski piisavalt tugev, et seda registreerida kusagil teises kaugemas galaktikas. Kindlasti ei saa väita, et magnetarid on ainuke allikas FRB-dele, on leitud ka teistsuguseid signaale, mis näiteks korduvad kaootiliselt või üks hiljuti avastatud FRB kordub 16 päevase tsüklina. Erinevad teadlaste rühmad tegelevad praegu andmete analüüsimisega, et aru saada, kas tuvastatud lained ühilduvad varasemalt uuritud kiirete raadiopursete profiiliga. Kindlasti on tehtud põnev samm edasi selle salapärase nähtuse uurimisel ja kui jätkuv jälgmine ja andmete analüüs näitab, et magnetar SGR 1935+2154 on FRB allikas, on üks astronoomia suurtest mõistatustest vähemalt osaliselt lahendatud.

Pulsari pinnadetailid

Rahvusvahelise Kosmosejaama küljes asuva NICER nimelise instrumendi abil on esimest korda kaardistatud pulsari ehk neutrontähe pind ning mõõdetud täpselt selle suurus ja mass. Arvestades, et kõnealune pulsar asub meist 1100 valgusaasta kaugusel ja on läbimõõdult väiksem kui Hiiumaa, ei saa seda saavutust isegi parima tahtmise juures ülehinnata.

NICER on akronüüm nimest Neutron star Interior Composition Explorer (neutrontähe sisemise ehituse uurija) ja kujutab endast sisuliselt spetsialiseeritud röntgenteleskoopi. Kuna Maa atmosfäär on röntgenkiirgusele läbipaistamatu, peavad sellised teleskoobid asuma kõrgel ja eelistatavalt kosmoses. Sellel põhjusel paigaldati NICER 2017. aasta juunis Rahvusvahelise Kosmosejaama külge, kus see vaatles järgneva pooleteise aasta jooksul üht Kalade tähtkujus asuvat pulsarit tähisega J0030+0451.

Vaatlustega koguti tohutu hulk andmeid, mis vajasid enne mingi tähendusliku pildi saamist tõsist analüüsi ja arvutitöötlust. Seda tehti lõpuks kahes üksteisest sõltumatus töögrupis ja kasutades kaht superarvutit, millel kulus andmete töötlemisele ligi kuu aega (koduarvutil läheks selleks umbes 10 aastat). Kahe teadlastegrupi avastused kattusid üksteisega mõõtevea piires.

Neutrontäht tekib kui suhteliselt massiivne täht oma elu lõpus supernoovana plahvatab ning selle tuum tohutute jõudude käigus kokku pressitakse. Tulemuseks on peaaegu täielikult neutronitest koosnev umbes linnasuurune kiiresti keerlev kera, mida võib ette kujutada kui hiiglaslikku aatomituuma. Oma suure massi, aga väikeste mõõtmete tõttu on neutrontäht kõige ekstreemsem "normaalne" objekt universumis. Temast teatud hulga võrra raskema keha tekib juba pealtnäha tuntud loodusseadusi eirav must auk.

Neutrontähes on kätketud võimsad magnetväljad, mis kiirendavad selle pinnal leiduvaid osakesi peaaegu valguse kiiruseni ja heidavad neid kitsa kiirgusvihuna ümbritsevasse kosmosesse. Kui lisada siia neutrontähe ülikiire pöörlemine (sadu kordi sekundis) ja väike aga reaalne võimalus, et mõne sellise neutrontähe puhul on kiirgusvihk perioodiliselt suunatud Maa poole, saamegi pulsari. Ühesõnaga on pulsarid sellised neutrontähed, mis ülima täpsusega meie taevas kosmiliste majakatena plingivad.*

Senini on teoreetiliste mudelite põhjal arvatud, et pulsaril on kaks vastaspoolel asuvat poolust, millelt kiirguvihud lähtuvad (majakamudel). Värske avastuse käigus aga leiti, et vähemalt J0030+0451 puhul ei pea see paika. Nimelt näib, et sellel pulsaril on kaks või isegi kolm üksteisest suhteliselt erinevat poolust, millest kõik asuvad selle ühel poolkeral. Lisaks üks neist on veidra poolkuu kujuga. Videos on need alad nähtavad valgete laikudena. Peale selle tehti väga täpselt kindlaks pulsari mass ja läbimõõt, mis on vastavalt 1,3 päikese massi ja umbes 26 kilomeetrit.

Sellisel avastusel on potentsiaali muuta meie seniseid teoreetilisi mudeleid, mille põhjal me senini neutrontähti ette oleme kujutanud. Et mitte teha üksiku näite põhjal üldistusi ning välistada mõõte- või töötlusvead, kavatsetakse sama instrumendi abil kaardistada veel paljude tuntud pulsarite pinda. Eks aeg näitab, mida selle käigus avastatakse.

Videos on kahe töögrupi tulemused üksteise kõrval.
Siin pikem video: youtube.com/watch?v=zukBXehGHas

*Nüüdseks Päikesesüsteemist lahkunud Pioneer 10 ja 11 ning Voyager 1 ja 2 kosmosesondidele pandi kaasa kuulsad tahvlid, millel on muuhulgas kujutatud inimese anatoomiat, Päikesesüsteemi ehitust ja meie täpset asukohta Linnutees. Selle viimase saavutamiseks kasutati 16 tuntud pulsarit, mille ruumiline paigutus ja plinkimisperiood on tahvlitel võimalikult täpselt (ja lihtsalt) kirja pandud. Lootus on, et kui kunagi kauges tulevikus mõni maaväline eluvorm selle üles korjab, suudavad nad selle ja oma enda täpsete pulsarimõõtmiste põhjal meid (või mis iganes meist järel on) üles leida.

Avastati tihedaim pulsar

Astronoomid on avastanud seni kõige massiivsema neutrontähe, mille ühe kuupsentimeetrine tükk kaaluks Maal 100 miljonit tonni ehk umbes sama palju kui terve inimkond kokku panduna. Selline tihedus ligineb teoreetilise piirile, millest edasi peaks selline keha kokku kukkuma mustaks auguks.

Neutrontähed tekivad massiivsete tähtede eluea lõpus, kui need plahvatavad supernoovana ning tähe tuumas leiduvad prootonid ja elektronid liituvad neutroniteks. Peaaegu täielikult neutronitest koosnevad kerad on tavaliselt 20-30 kilomeetrise läbimõõduga ning pöörlevad tekkimise hetkel mitusada korda sekundis. Pöörlemise käigus kiirgavad sellised neutrontähed (mida nimetatakse pulsariteks) oma poolustelt välja raadiolaineid, mis plingivad kosmoses pöörlemistelje suhtes nurga all asudes otsekui majakad.

Vastavastatud pulsar tähisega J0740+6620 asub meist 4600 valgusaasta kaugusel ning on umbes 2,17 korda suurema massiga kui Päike. Samas läbimõõt on sellel kõigest 20-30 kilomeetrit. Pulsari massi kindlakstegemiseks kasutati Shapiro viivituse all tuntud efekti. Kuna antud pulsari ümber tiirleb valge kääbus (pisikene, aga kuum täht), siis selle massi poolt tekitatud aeg-ruumi kõverus pikendab seda läbivate pulsari poolt kiiratud impulsside intervalli (Einsteini üldrelatiivsusteooria järeldus). Viivitust mõõtes saab kindlaks teha valge kääbuse massi, mis omakorda lubab mõõta pulsari enese massi.

Nii röögatu tihedusega pulsari puhul pole astrofüüsikud enam kindlad selle täpse koostise suhtes. Näiteks kas neutronid võivad olla ülivoolavad või lagunevad need hoopis veel pisemateks elementaarosakesteks? Lisaks tekib küsimus, et kui massiivne üks neutrontäht üldse olla saab, enne kui gravitatsioon võidab ja ta singulaarsuseks kokku surub.

Uurimus avaldati ajakirjas Nature Astronomy: https://www.nature.com/articles/s41550-019-0880-2