Jupiter poole aasta jooksul

Autor: Üllar Kivila Selle omapärase vaate Jupiterile on koostanud Shinji Mizumoto Jaapani Kuu- ja planeedivaatlejate ühingust (ALPO-Japan). Tegu on suure hulga üle maailma paiknevate amatöörastronoomide ühistöö tulemusega, mis kujutab terve Jupiteri "pinna" (et tegu on gaasiplaneediga, siis õigemini välimise pilvekihi) muutuseid ja arengut terve Jupiteri viimase vaatlusperioodi jooksul, ehk alates 2025. aasta augustist kuni 2026. aasta aprillini.

Et iga üksik vaatleja saab ühel ajahetkel jäädvustada vaid ühe poole planeedi pinnast - selle, mis parasjagu Maa poole pööratud on - siis ühe tervikliku planeedikaardi jaoks on tarvis mitut vaatlejat eri Maa piirkondades või korduvaid vaatlusi ühe öö jooksul. Jupiteri pöörlemisperiood ehk ööpäev kestab umbes 10 tundi, seega pikemate talveööde jooksul on teoreetiliselt ka ühel vaatlejal võimalik terve planeet ära näha.

Atmosfääris toimuvate liikumiste ja muutuste nägemiseks tuleb aga selliseid vaatlusöid teha järjest ööst öösse kuude kaupa ning see on võimalik vaid paljude üle maailma paiknevate vaatlejatega - kellelgi kusagil on ikka selge taevas.

Suure hulga vaatluste korjamine on vaid üks osa tööst. Seejärel tuleb need kõik kokku koguda, ühtsele koordinaatsüsteemile projekteerida ning omavahel kokku sobitada. Veel paarikümne aasta eest oleks selline mahukas andmetöötlus (vajaliku hulga vaatluste kogumisest rääkimata!) isegi suurtele maailma observatooriumidele üle jõu käinud, kuid tänapäeval on see amatöörastronoomia seltsidele jõukohane töö.

Astronoomiaklubi astrofoto: Ganymedese üleminek Jupiterist

Kolmapäeval Tõrva koduaiast Jupiteri vaadeldes selgus, et puhtjuhuslikult on toimumas võrdlemisi haruldane sündmus - Jupiteri suurima kuu Gaymedese üleminek planeedikettast. Kuna varem ei ole sellisele asjale sattunud, otsustasime sündmust järgneva 90 minuti jooksul jäädvustada. Peale praktiliselt tervet päeva üksluiset fototöötlust, sai jäädvustustest kokku lühikene klipp, millega võib isegi rahule jääda.

Ganymedes paistab kuulsa Suure punase laigu juures. Hetkel kui kuu hakkab planeedi eest läbi jõudma, ilmub viimase "pinnale" kuu poolt heidetud vari (vasakul). Kuigi Ganymedes tundub olevat kohe planeedi ees, lahutab neid tegelikult umbes 930 000 kilomeetrit.

Tagantjärgi tarkus ütleb, et oleks võinud ju veel pool tundi pildistada, aga nii kuradi külm oli.

Ajas edasi-tagasi jooksva videoklipi tegemiseks kulus 54 kaadrit. Iga kaader on kokku pandud 100sekundilisest klipist, mille iga umbes 8600 kaadrist on valitud 4% parimat ning need omavahel virnastatud. Tarkvaraks Firecapture, Autostakkert, Registax, PIPP, PS. Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Jupiteri vastasseis 2026

Eile hommikupoolikul liikus Maa läbi Päikese ja Jupiteri vahelt, ehk kaks planeeti asusid Päikese poolt vaadates enam-vähem ühel joonel ehk vastasseisus. See tähendab, et Jupiter on lähiajal nähtav praktiliselt kogu öö ning oma kõige kõrgemasse punkti lõunakaares tõuseb see astronoomilisel südaööl ehk umbes pool üks öösel.

Jupiteri on paljud kindlasti märganud viimastel kuudel ida- ja lõunataevas kõigist tähtedest palju-palju heledamalt särava "tähena", mis erinevalt tähtedest silmanähtavalt ei vilgu. Tähtkujude suhtes asub ta Kakikutes, kuhu ta jääb kuni umbes Jaanipäevani. Vastasseisu ajal, siis kui Päikese ümber kiiremini liikuv Maa aeglasemale Jupiterile niiöelda siseorbiidil järele jõudis, lahutas kaht planeeti "vaid" 633 miljonit kilomeetrit (viis korda rohkem kui Maa-Päikese vahemaa) ning meie vaatenurgast on hiidplaneet täielikult Päikese poolt valgustatud. Tegelikult jõudis Jupiteri ja Maa selle aasta väikseim vahemaa kätte juba reedel, kuna kahe planeedi orbiidid ei ole täpselt ringikujulised.

Lihtsustatud joonis Maa vastasseisust Jupiteriga.

Kuigi pilved sellel aastal Jupiteri vastasseisu vaatlemist ilmselt segavad, ei ole mõtet meelt heita. Kuigi tehniliselt on Jupiter kõige heledam ja suurem just vastasseisu ajal, ei suurene vahemaa tema ja meie vahel ka tulevate nädalate ja isegi kuude jooksul väga dramaatiliselt. Seega võimalusi selle vaatlemiseks peaks lähiajal avanema veel küll ja küll. Kusjuures lähikuudel on teda isegi mugavam vaadelda, kuna siis tõuseb Jupiter taevas kõrgele juba esimestel pimedatel õhtutundidel. Jupiter jääb hästi vaadeldavaks juunini.

Jupiteri vaatlemiseks kõlbab igasugune suurendav optika. Isegi suhteliselt pisike binokkel või isegi korraliku zoomiga kaameralääts näitab ära, et Jupiter ei tiirle kauges kosmosesügavuses üksi. Tema ümber liiguvad neli suurt kuud- Io, Europa, Ganymedes ja Callisto, mille avastajaks ei olnud keegi muu, kui kuulus teleskoobipioneerist astronoom Galilei Galileo. Tänaseks on Jupiteri ümber kokku avastatud 95 kuud, kuid võrreldes eelnimetatutega on neist enamik vaid mõnekilomeetrise läbimõõduga asteroidid ning hobitehnikaga pole neid lootustki näha.

Natukese korralikuma teleskoobiga ning heade vaatlustingimuste korral (planeet kõrgel taevas, atmosfäär puhas ja rahulik) võib aga osutuda võimalikuks näha pikki planeedi pöörlemistasandit katvaid tumedamaid vööte. Tegemist on piirkondadega, kus Jupiteri turbulentne ja vastassuundades puhuv atmosfäär sügavamale gaasihiiu sisemusse vajub. Tumedam värv tuleneb veidi teistsugusest temperatuurist ja keemilisest koostisest. Juhul kui Jupiter on meie poole vaatlemise ajal pööratud õige küljega (ühe pöörde tegemiseks kulub 10 tundi) võime sellel märgata Suurt Punast Laiku, mis kujutab endast Maast kaks korda suuremat tormisüsteemi, mis on meile teadaolevalt seal möllanud juba viimased 400 aastat. Teistmoodi huvitavaid vaatepilte pakuvad Jupiteri suurte kuude üleminekud oma planeedist, mille ajal on Jupiteril võimalik märgata nende varje.

Jupiter ja selle neli suuremat kuud 12. detsembril. Juhuslikult asusid kuud kõik ühel pool planeeti. Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI071MC-PRO. Firecapture, Autostakkert, Registax, PIPP, PS.

Jupiter pildistatud 12. detsembril. Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Kuigi Jupiter jääb enamikes hobiteleskoopides pisikeseks vöödiliseks kettakeseks, on selle mõõtmed maisete standardite järgi hoomamatud. Kui rääkida näiteks läbimõõdust, siis selle saavutamiseks peaks ritta panema 11 maakera. Ruumala poolest mahuks selle sisse 1300 Maad. Kusjuures kõik teised Päikesesüsteemi planeedid mahuksid Jupiteri sisse ära ja omajagu ruumi jääks ülegi. Massi on peamiselt vesinikust ja heeliumist koosneval Jupiteril aga koguni nii palju, et see ei pöörle tehniliselt ümber Päikese, vaid Päike ja Jupiter pöörlevad ümber ühise raskuskeskme, mis asub 30 000 kilomeetrit väljaspoolt Päikese pinda.

Juhul kui satute juba õhtul varakult Jupiteri vaatlemiseks teleskoopi üles seadma, siis ära unustage pilku heitmast varaõhtul otse lõunas asuvale Saturnile. Lisaks on meie hilisõhtune taevas nii pime, et ka valik süvataeva objektide seas on üsna lai. Näiteks Jupiteri ümbritsevatest talvistest tähtkujudest leiame Plejaadide täheparve (M45), Orioni suure udukogu (M42), terve taeva heledaim täht Siirius särab madalal lõunas. Läänes ei ole veel hilja vaadelda Andromeeda (M31) ja Kolmnurga galaktikaid (M33) ning kirgest tõusevad Suure Vankri ümber asuvad Tuuleratta (M101) ja Veekeerise (M51) galaktikad. Nende kõigi kätteleidmiseks tähistaevast soovitame kasutada rakendust nimega Stellarium.

Astronoomiaklubi astrofotod: Jupiter

Eile (12. detsember) oli selge ja erakordselt rahuliku atmosfääriga ilm. Astronoomid ütlevad selle kohta, et kujutis oli hea. Tänu sellele sai hiidplaneet Jupiterist jäädvustatud üks meie viimase aja detailsemaid vaateid. Ka mõned geminiidid sai teleskoobi kõrval ära nähtud.

Jupiter säras eile õhtul ühe väga-väga heleda "tähena" idataevas Kaksikute tähtkujus (sinna see ka lähinädalateks jääb). Asus ta meist peaaegu 650 miljoni kilomeetri kaugusel ehk enam kui neli korda kaugemal kui Päike. Peamiselt vesinikust ja heeliumist koosnev gaasihiid ületab Maad läbimõõdult 11,2 korda ning meie koduplaneete mahuks selle sisse ära 1300 tükki.

Fotod on kokku pandud 2-minutilistest videoklippidest, mis sisaldasid ligemale 30 000 kaadrit. Neist parimad 6 protsenti läks niinimetatud fotovirna.

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. Firecapture, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Meie astrofotod Astrobinis: https://www.astrobin.com/account/login/?next=/users/Astronoomiaklubi/

Europal võib olla rohkem vett kui Maal

Inimlikust vaatepunktist on Maad katvad ookeanid mõõtmatud, neis sisalduva vee hulk hoomamatu. Kosmilises mõttes moodustavad nad aga meie kivise planeedi koorel vaid õhukese kile. Kui kõik Maal sisalduv vesi koguda sfääriks, oleks selle kera läbimõõduks "vaid" kusagil 700 kilomeetrit. Kui aga koguda sfääriks kogu vesi Jupiteri kuu Europalt, oleks saadava kera läbimõõduks umbes 800 kilomeetrit. Kuigi Europa läbimõõt moodustab Maast neljandiku ja mahust tühised 1,5 protsenti, on häid põhjusi arvata, et selle umbes 20 kilomeetrit paksu jäise pinna all peitub soolase vedela vee ookean, millel on sügavust kuni 100 kilomeetrit.

Põhjused selliseks hinnanguks pärinevad Jupiteri ja selle kuid külastanud Voyageri, Galileo ja Juno sondidelt. Juba 70ndate lõpus Voyager I ja II poolt tehtud kõrges lahutuses fotod näitasid, et Europa pind on haruldaselt sile (ehk siis noor) ning see koosneb otsekui suurtest kinnikülmunud jääkildudest. 90ndate teises pooles Jupiteri uurinud Galileo avastas aga Europalt mõõdetava magnetvälja, mille parimaks seletuseks on selle pinna all elektrit juhtiva vedeliku (soolvee) ookean. 2016. aastal tehtud vaatlused Hubble kosmoseteleskoobiga avastasid Europa pinna kohalt märke jäägeistritest - midagi sarnast nägi Cassini sond Saturni jääkuu Enceladuse kohal. Lisaks näib Europa pind olevat kohati kaetud punaka materjaliga, milleks võib olla selle sisemusest pursanud veega kaasa tulnud orgaaniline aine.

Selline võib välja näha Europa pinna all loksuv soolase vee ookean. Allikas: Europa Lander Study 2016 Report

Jupiteri ja selle teiste kuude loodejõud peaksid pakkuma Europale piisavalt energiat, et hoida see teoreetiline ookean vedelana ning selle põhi võib olla kaetud hüdrotermiliste lõõridega. Arvatakse, et sarnased lõõrid noore Maa ookeanides olid paigaks, kus tekkisid esimesed ennast kopeerivad ühendid, mille uusimaks versiooniks praegune elu kollektiivselt on.

Aasta tagasi startis Jupiteri ja Europa suunas teele NASA kosmosesond Europa Clipper, mis peaks sinna kohale jõudma 2030. aastal. Selle ülesandeks saab 49 lähedase möödalennu käigus Europa pinda, sellest väljapaiskuvat vett ning seega kaudselt selle ookeanit oluliselt lähemalt analüüsida. Ühtlasi luurab see valmis parimad maandumispaigad masinatele, mis tulevikus võiksid ennast Europa paksust koorest läbi puurida ning selle pimedas aga soojas ookeanis ujuda. Võib olla poleks nad seal ainsad.

Voyager 2 kosmosesondi mosaiik Europa pragulisest jäisest pinnast, mis on kohati kaetud punaka (tõenäoliselt orgaanilise) materjaliga.

Saturn ja Jupiter Astronoomiafestivalil 2025

Astronoomiafestival 2025 Jõgevamaal Udu talus algas eile. Alati võib veel liituda, sest lõpeb see alles pühapäeval. All paar jäädvustust eilsest õhtust hiidplaneetidest Saturnist ja Jupiterist. Esimest neist näeb öösiti päris kõrgel lõunataevas. Jupiter ja Veenus tõusevad vastu hommikut.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Teleskoop, kaamera ja lisad: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 2.5x Barlow, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO.

Perseiidid ning Jupiteri ja Veenuse kohtumine taevas

Igaks juhuks tasub üle korrata, et kahe järgneva päeva öö- ja hommikutundidel on taevas vaadeldavad kaks üsna huvitavat astronoomilist sündmust. Neist esimeseks on Perseiidide meteoorivoolu tipuhetk ja teiseks Jupiteri ja Veenuse ühendus ehk üksteisele lähenemine. All neist natukene lähemalt.

Tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Seda seepärast, et kätte on jõudnud Perseiidideks kutsutud meteoorivoolu kõige magusam aeg, mis saavutab oma tipu eeoleval ja sellele järgneval ööl.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidid Linnutee esiplaanil. Foto: Petr Horálek

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 135 lasku tunnis. Seda aga nii-öelda ideaalsete vaatlustingimuste korral. Reaalsuses on tänavu neid tingimusi oluliselt segamas praktiliselt täielikult valgustatud Kuu, mis paljud nõrgemad Perseiidid oma valgusega ära lämmatab. Sellele vaatama võiks tunnis ikkagi paar- kuni mõnikümmend heledamat meteoori ära näha.

Traditsiooniliselt on Perseiidide kõige vaatemängulisema perioodi ajal kusagil Eestimaa nurgas aset leidnud astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud Astronoomiafestival. Sellel aastal jääb see tipu suhtes paar päeva hiljaks toimudes 14.-17. augustil. Sellegipoolest peaks ka sellel ajal Perseiidide tavapärasest tihedamalt taevas esinema. Sellel aastal toimub Astronoomiafestival Jõgevamaal Änkkülas Udu talus, looduskauni Kuremaa järve ääres. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, töötubadsid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud. Tulla võib nii enda teleskoobiga kui ka ilma.

Planetaariumiprogrammi Stellariumi kuvatõmmis eeoleval varahommikul (kell 4) avanevast vaatest idataevasse. Veenus ja Jupiter on seal üksteisele väga lähedal.

Teiseks huvitavaks sündmuseks eeloleval ööl on kahe väga heleda planeedi - Jupiteri ja Veenuse - ühendus ehk olukord, kus kaks planeeti mööduvad Maalt vaadates üksteisest väga lähedalt. Kõige parem on seda vaadata umbes kella 3-5 ajal hommikul idasuunas, kui kaht planeeti lahutab umbes üks nurgakraad. Planeete näeb üksteise lähedal veel mitu päeva pärast ühenduse tipphetke. Ehk siis vaatepilt on päris huvitav ka Astronoomiafestivali toimumise ajal.

Ürituse kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Tähistaevas augustis

Viimane tõeliselt soe ja selge suvekuu on oma nime saanud Vana-Rooma keiser Augustuse järgi, kes olla just sellel ajal enda kõige kuulsusrikkamate vallutustega maha saanud. Rahvasuus tuntakse seda aga eelkõige lõikuskuu nime all ehk ajana mil koristada vilja ning vaikselt pimeda sügise ja talve saabumiseks valmistuda.

Taevavaatleja jaoks tähendab august, et viimaks hakkab tähistaevas ennast meie laiuskraadidel peaaegu täies hiilguses näitama. Kuu teises pooles asenduvad näiteks niinimetatud astronoomiliselt valged ööd (Päike asub mitte rohkem kui 18 kraadi põhjahorisondi all) paar tundi kestvate täiesti pimedate öödega.

Meile lähim hiidspiraalgalaktika Andromeeda (M31) kuulub meie endi Linnutee, Kolmnurga galaktika (M33) ja mitmekümne pisema kääbusgalaktikaga niinimetatud kohalikku galaktikagruppi. Asudes meist 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel ja sisaldades ligi triljonit tähte on see kõige kaugem silmaga nähtav objekt. Silmale paistab see paraku isegi ideaalselt pimedas taevas uduse plekina. Andromeeda servades on näha kaht selle satelliitgalaktikat M32 (ülal, galaktika servas) ja suurem M110 (eraldi all). Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti näinud vaid üksikuid heledamaid tähti on tähistaevas päris palju muutunud, kuna oleme vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui mai kesköödel paistis otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsi loojub läänehorisondi taha juba enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävaid minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Elevandi londi udukogu (IC 1396) Kefeuse tähtkujus asub meist umbes 2400 valgusaasta kaugusel ning ulatub laiuselt sadakond valgusaastat. Nagu selle alumises servas nähtav elevandi lonti meenutav moodustis on terve udu täidetud pisemate piirkondadega, kus tolm ja gaas tähtedeks kukub. Terve udu paneb helendama peaaegu selle keskel asuv sinine ülihiidtäht HD 206267. Fotol udu vasakus servas paistab täht nimega Mu Cephei või Hercheli Garneti täht. Tegemist on punase hüperhiiuga, mille mõõtmeid Päikesesüsteemis võib võrrelda Saturni orbiidi ulatusega. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar EDPH61 III, ZWO ASI071MC pro

Põhja-Ameerika udukogu (NGC 7000) ja Pelikani udukogu ülal (IC 5070). Tegemist meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel asuvate ja läbimõõdult üle saja valgusaasta laiuste tolmu ja gaasi poolest rikkalike piirkondadega, mille servades sünnivad uued tähed. Udukogud paneb heledama üks eriti massiivne ja kuum täht, mis kannab tähist J205551.3+435225*. Paraku asub see täht või õigemini kaksiktäht meie vaatenurgast foto ülemises pooles nähtava tumeda tolmupilve taga ning paistab meile seetõttu 10 tuhat korda nõrgemalt kui võiks. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

California udukogu Perseuses on oma nime saanud sarnasusest California osariigi kontuuriga pika säriajaga fotodel. Kusjuures juhuse tahtel käib see sealt vaadates ka peaaegu täpselt üle pea. Tegemist on meist tuhande valgusaasta kaugusel ja umbes 60 valgusaastat laia gaasi- ja tolmupilvega, mida valgustab võimas ja kuum täht nimega Xi Persei. Päikesest on see hiidtäht ligi 300 tuhat korda heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest oma perspektiivi tõttu oleme sunnitud serviti läbi vaatama. Selle helendav triip on miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligidalegi.

Augusti teises pooles muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimased kujutavad endast vaatamata nimele valgusaastaid laiu gaasipilvi, mis on tekkinud surevatest tähtedest. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27, Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57 ja Lohes asuv Kassisilma udukogu ehk NGC 6543. Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes noorte tähtede kogumeid, tasub pilk heita Sinikael-pardi parvele (M11) Kilbis, Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, M39 parvele Luiges ja vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869).

M27 ehk Hantli planetaarudu Rebase tähtkujus on üks heledamaid omasuguseid taevas ning hea objekt, mida läbi teleskoobi vaadelda. See on tekkinud Päikesega sarnaneva tähe surmatõmblustest, kui see oma välimised kihid endast eemale heitis. Nüüdseks valgustab seda seest tuumaprotsesside poolest surnud, kuid endiselt tulikuum tähetuum ehk valge kääbus. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Tekitanud on selle udu südames asuv väga kuum ja vana täht, mille poolt eemale heidetud materjal moodustab kauneid mustreid. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI071MC-Pro

Udukogude osas on võimsama teleskoobi ja/või kaameraga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Elevandi londi udukogu ehk IC 1396, Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses ja Südame ja Hinge udukogud Kassiopeias. Eelkõige fototehnika ja pikkade säriaegade sina peal olijate jaoks on august ka suurepärane aeg pildistada taevas mitut täiskuud mahutavat Luige silmust ehk Loori udu Luige tähtkujus. Tegemist on 10-20 tuhande aasta eest plahvatanud supernoova hääbuva jäänukiga.

Lisaks lähedastele ududele ja täheparvedele tasub augustiõhtutel teleskoop juba suunata meile lähimate Andromeeda (M31) ja Kolmnurga (M33) galaktikate poole. Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved. Need iidsed ja kauged pallilaadsed täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati suursugust vaatepilti. Neist enim väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on põhjapoolkera üks heledamaid kerasparvi.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeia, Kaelkirjaku ja Perseuse tähtkujude ristumispaigas hõlmavad mitme täiskuu suurust ala. Nende nägemiseks aga tavalisest teleskoobist ei piisa. Appi tuleb võtta kaamera ja mitmetunnine säriaeg. Alles siis muutuvad nähtavaks erinevates lainepikkustes kiirgavad gaasid ja tumedad tolmukogumid, millest sünnivad kümnete miljonite aastate jooksul uued tähed. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Sharpstar 61EDPH III, ZWO ASI071MC-Pro

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Planeedid

Augustiööde jooksul on võimalik ära näha kõik Päikesesüsteemi planeedid peale Marsi. Uneaja mõttes on neist kõige mugavamas asukohas Saturn, mis tõuseb augustis idast umbes samal ajal kui Päike loojub (kella 21-22 ajal) ning jõuab kulminatsiooni ehk oma kõrgemasse punkti umbes kella 3-4 ajal öösel. Teleskoop paljastab selle kaunid rõngad, mida näeme nüüd talvega võrreldes teisest küljest, kuna Saturn on enda orbiidil jõudnud paika, kus Päikese poole on pööratud selle lõunapoolkera. Paraku asuvad Saturni rõngad hetkel meie suhtes vaid mõnekraadise nurga all. Lisaks rõngastele peaks pimedama taeva taustal olema võimalik ära näha selle suuremad kuud - Titan, Rhea, Dione ja Iapetus.

Jupiteri koos oma truu nelja suurima kuuga näeme augustis vastu hommikut tõusmas idast. Seda võib isegi pisikese teleskoobiga vahel vaadelda ja mõelda, et selle sisse mahuks vabalt ära tuhat Maad. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Kaks tähistaeva kõige heledamat objekti (kui Kuu välja arvata), milleks on meist Päikesele lähemal tiirlev Veenus ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, muutuvad augustis nähtavaks alles vastu hommikut madalal idataevas. Teleskoobiga näeb neist esimese puhul väga heledat vasakult valgustatud ketast. Jupiteri puhul on aga võrdlemisi lihtne eristada hiidplaneedi ülaatmosfääris tumedamaid vööte (hea õnne korral ka Suurt Punast laiku) ja muidugi selle nelja suurimat kuud - Io, Europa, Ganymedes ja Callisto.

12. augusti varahommikul, siis kui parasjagu on Perseiidide meteoorivoolu tipphetk (sellest lähemal all), mööduvad heledad Veenus ja Jupiter taevas üksteisest vaid pisut vähem kui kraadi kauguselt. Astronoomias kutsutakse sellist nähtust ühenduseks. Kaht planeeti näeb üksteise lähedal mitu päeva enne ja pärast ühenduse tipphetke.

Huvitav on vaatepilt ka 21. augusti varahommikul, kui idas asuvad üksteisele väga lähedal ja reas Jupiter, Veenus, õhukene kuusirp ja Merkuur. Neist viimast ongi sellel suvel kõige parem vaadelda augusti teises pooles vahetult enne päiesetõusu. Silmale paistab Päikesesüsteemi väiksem ja Päikesele lähim planeet otsekui üks heledam täht. Hobiteleskoop selle juures reeglina mingeid detaile ei paljasta, kuid fotode abil võib näha, et sarnaselt Veenusele paistab see meile otsekui vasakult valgustatud ketas.

Planeet Saturn pildistatud 2024. aasta septembris. Siis vaatas veel meie poole selle põhjapoolkera. Augustiks on see jõudnud orbiidil punkti, kus Päikese ja meie poole vaatab selle lõunapoolkera. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Veebruari õhtutaevas paistis Veenus otsekui paremalt valgustatud miniatuurne kuusirp. Augustis ilmub see koos Jupiteriga varajasse hommikutaevasse, kus see paistab valgustatuna teisest küljest. Seda põhjusel, et vahepeal on see meie ja Päikese vahelt läbi liikunud. Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ASI678MC-Pro

Silmale nähtamatult, aga teleskoobis pisikesi rohe-sinikaid täppe meenutavaid Uraani ja Neptuuni leiab augustis enam-vähem samast kohast kus need juba pikemat aega on asunud - Sõnni ja Vaala tähtkujudes. Nimelt asuvad need külmad gaasiplaneedid Päikesest nii kaugel ja tiirlevad selle tõttu niivõrd aeglaselt, et Maalt vaadates triivivad need tähtede suhtes väga aeglaselt.

Kaunis komeedipürgi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mis pole inimloomadele juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnd veel siiani kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 11.-12. augustil. Kuid ka nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine kord tuleb 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad kosmoseterad jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil tuhat aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Meteoorivoolude nimi saab alguse tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk Perseuse tähtkujust. Päris selle suunas pole aga mõtet jõllitada, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tipuks ideaalsete vaatlustingimuste korral 135 lasku tunnis. Reaalsuses näeb sellest tänavu heal juhul veerandit, kuna sellel korral on taevas pea täielikult valgustatud Kuu. Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis isegi kuupaistest piimjasse taevasse muljetavaldava juti künnab.

Nüüdseks juba enam kui veerandsada aastat leiab perseiidide tipu lähistel kusagil Eesti pimedas nurgas aset kodumaiseid kosmose- ja tähistaevahuvilisi mitmeks päevaks ja ööks kokku kutsuv Astronoomiafestival. Sellel aastal toimub see 14.-17. augustil Jõgevamaal Änkkülas Udu talus. Festivali kavast leiab kõike mida astronoomiahuviline tahtma peaks.

Kava, lisainfo, registeerimine: https://festival.astronoomia.ee/

Astronoomilisi sündmusi ajaloos:

⦁6. august, 2012 - Marsil maandub NASA marsikulgur Curiosity

⦁8. august, 1989 - stardib Euroopa Kosmoseagentuuri Hipparcose kosmoseteleskoop

⦁11. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi pisema kuu Deimose

⦁17. august, 1877 - USA astronoom Asaph Hall avastab Marsi suurema kuu Phobose

⦁17. august, 2017 - LIGO/Virgo gravitatsioonilaine detektorid tuvastavad esimese kahe neutrontähe ühinemise

⦁18. august, 1868 - mitmed astronoomid tuvastavad täieliku päikesevarjutuse ajal Päikese spektris heleda senitundmatu elemendi (heeliumi)

⦁20. august, 1977 - NASA Voyager 2 kosmosesond stardib uurima Päikesesüsteemi gaasiplaneete

⦁24. august, 2006 - Rahvusvaheline Astronoomiaunioon (IAU) kiidab heaks uue planeedi definitsiooni, mis välistab nende hulgast Pluuto

⦁28. august, 1789 - saksa-briti astronoom William Herschel avastab Saturni jääkuu Enceladuse

⦁28. august, 1993 - NASA kosmosesond Galileo möödub asteroid Idast umbes 2000 kilomeetri kuaguselt ning avastab selle ümber kuu Dactyli. Tegemist on esimese avastatud asteroidi kuuga

Jupiteri suurim kuu Gaymedes maapinnalt

Mõnikord on päris hämmastav kui kaugele on jõudnud harrastajatele kättesaadav tehnika astrofotograafias. All vasakul 2023. aasta foto Jupiteri suurimast kuust Ganymedesest, pildistatud maapinnalt Saksamaa astrofotograaf Uwe Meilingi poolt. Paremal on näha väljalõiget Stellariumist, kuidas kuu pind peaks Maa perspektiivist samal ajal välja nägema. Tekstiga on märgitud heledate kraatrite Cisti ja Tros asukohad.

Suuruse mõttes Kuu ja Marsi vahel asetsev Ganymedes asus pildistamise hetkel Maast umbes 600 miljoni kilomeetri kaugusel ehk neli korda kaugemal kui Maa ja Päikese vahemaa. Lõppkujutise saamiseks Ganymedesest salvestas ja töötles Meiling tõenäoliselt tuhandeid üksikuid kaadreid ning valis neist välja selgemad.

Tehnika nimekiri on pildil all nurgas olemas. Peaks võibolla eraldi välja tooma, et foto tegemiseks kasutatud teleskoop on tõeline monstrum, mis maksab poes mitmeid kümneid tuhandeid eurosid, kuid on siiski harrastajatele tehniliselt vabalt kättesaadav.

Instagrami klipp Uwe Meilingust oma mänguasjaga: https://www.instagram.com/reel/DGQsDpTsIy5/...

Virmalised Jupiteril

Päikesesüsteemi kõige võimsamad ja heledamad virmalised ei esine mitte Maal, vaid Päikesesüsteemi suurima planeedi - Jupiteri - poolustel. Sellel on mitu põhjust. Esiteks on Jupiteri magnetväli Maa omast kusagil 20 korda võimsam ning mõõtmetelt ületab see mitmekordselt isegi Päikese läbimõõtu. Näiteks kui meie silmad suudaksid Jupiteri magnetvälja silmadega näha, siis Maalt paistaks see taevas umbes samas suur kui päikeseketas (Jupiter asub meist umbes 5-6 korda kaugemal kui Päike).

Analoogselt Maaga püüab Jupiteri hiiglaslik magnetväli Päikeselt saabuvaid laetud osakesi )päikesetuult) ning kiirendab need planeedi poolustele, kus need kohtuvad suure energiaga atmosfääriga, mille tulemuseks on helendus. Teiseks Jupiteri virmaliste allikaks on hiidplaneedi lähim hiidkuu Io, mis paiskab Jupiteri orbiidile oma sadadest aktiivsetest vulkaanidest pärinevat materjali. Ka sealt püüab ja kiirendab planeedi magnetväli osakesi oma poolustele. Kõige selle tulemuseks on Jupiteri poolustel tantsivad hiiglaslikud ja Maaga võrreldes sadu kordi energeetilisemad virmalised. Kusjuures seal on need praktiliselt pidevad.

All on näha James Webbi kosmoseteleskoobi jäädvustusi Jupiteri virmalistest. Kui Maal esinevad punakad, rohelised ja lillakad virmalised on tingitud laetud osakeste kohtumisest peamiselt lämmastiku ja hapnikuga, siis Jupiteri puhul kohtuvad need peamiselt vesiniku ja hapnikuga. Seetõttu kiirgavad Jupiteri virmalised lainepikkustes, millega meie silmad pole harjunud. Näiteks allolevad kaadrid on püütud lainepikkuses, mida kiirgavad virmaliste käigus tekkinud trivesiniku katioonid (kolm prootonit, mille ümber tiirleb kaks elektroni). Eriti üllatav antud kaadrite puhul oli virmaliste vaheldumise kiirus. Minutite asemel vaheldusid need sekunditega.

Samal ajal Webbiga vaatles Jupiteri virmalisi ka Hubble kosmoseteleskoop, aga infrapunakiirguse asemel keskendus viimane ultraviolettkiirgusele. Huvitaval kombel avastati, et Webbi poolt nähtud kõige heledamad virmalised infrapunas ei klappinud Hubble vaatlusega UV-s. Ehk siis kahel erineval virmaliste tüübil on tõenäoliselt ka erinev tekkemehhanism.

Värskelt avaldatud teadustöö Webbi vaatluste põhjal Jupiteri virmalistest: https://www.nature.com/articles/s41467-025-58984-z

Jupiteri virmalised UV-kiirguses Hubble kosmoseteleskoobis. Foto pärineb aastast 2016.