Perseiidid ning Jupiteri ja Veenuse kohtumine taevas

Igaks juhuks tasub üle korrata, et kahe järgneva päeva öö- ja hommikutundidel on taevas vaadeldavad kaks üsna huvitavat astronoomilist sündmust. Neist esimeseks on Perseiidide meteoorivoolu tipuhetk ja teiseks Jupiteri ja Veenuse ühendus ehk üksteisele lähenemine. All neist natukene lähemalt.

Tähelepanelikumad taevavaatlejad olla juba viimastel õhtutel märganud, et öötaevas on "langevaid tähti" tavapärasest tihedamalt. Seda seepärast, et kätte on jõudnud Perseiidideks kutsutud meteoorivoolu kõige magusam aeg, mis saavutab oma tipu eeoleval ja sellele järgneval ööl.

Nii nagu enamus meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle ülejääkidega. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid milleeniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst ja lumest moodustunud veeaur hajub hõredate molekulidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidid Linnutee esiplaanil. Foto: Petr Horálek

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele komeet nimega Swift–Tuttle. See 26 kilomeetrise diameetriga komeet avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal ning viimati võis seda meie taevas näha 1992. aastal (järgmine 2126. aastal). Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha küll ilmselt kusagil tuhatkond aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Üheks Perseiidide omapäraks teiste meteoorivooludega võrreldes on selle "langevate tähtede" suhteliselt suur kiirus. Nimelt sisenevad need meie atmosfääri kihutades keskmiselt 59 kilomeetrit sekundis. Mõeldes, et Maa tiirleb ümber Päikese kiirusel "vaid" 30 kilomeetrit sekundis, jääb nõnda suur arv esmapilgul arusaamatuks. Asi on selles, et komeet, mille küljest need tükid pärit on, tiirutab ümber Päikese vastupidises suunas ning kiirused liituvad. Seega on mõnes mõttes Perseiidid otsekui kosmilised kuulid, millele me omakorda veel suurema kiirusega otsa sõidame.

Meteoorivoolu nimi tuleneb tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist - Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks umbes 135 lasku tunnis. Seda aga nii-öelda ideaalsete vaatlustingimuste korral. Reaalsuses on tänavu neid tingimusi oluliselt segamas praktiliselt täielikult valgustatud Kuu, mis paljud nõrgemad Perseiidid oma valgusega ära lämmatab. Sellele vaatama võiks tunnis ikkagi paar- kuni mõnikümmend heledamat meteoori ära näha.

Traditsiooniliselt on Perseiidide kõige vaatemängulisema perioodi ajal kusagil Eestimaa nurgas aset leidnud astronoomiale ja selle huvilistele pühendatud Astronoomiafestival. Sellel aastal jääb see tipu suhtes paar päeva hiljaks toimudes 14.-17. augustil. Sellegipoolest peaks ka sellel ajal Perseiidide tavapärasest tihedamalt taevas esinema. Sellel aastal toimub Astronoomiafestival Jõgevamaal Änkkülas Udu talus, looduskauni Kuremaa järve ääres. Ürituse kavast leiab hulgaliselt populaarteaduslikke loenguid, töötubadsid, ühiseid teleskoobivaatlusi, muusikalisi etteasteid ja palju muud. Üritus sobib igale vanusele ja on mõeldud nii juba pikemalt astronoomiast huvitanutele, kui ka neile, kes taevastele objektidele alles hiljaaegu mõtlema on hakanud. Tulla võib nii enda teleskoobiga kui ka ilma.

Planetaariumiprogrammi Stellariumi kuvatõmmis eeoleval varahommikul (kell 4) avanevast vaatest idataevasse. Veenus ja Jupiter on seal üksteisele väga lähedal.

Teiseks huvitavaks sündmuseks eeloleval ööl on kahe väga heleda planeedi - Jupiteri ja Veenuse - ühendus ehk olukord, kus kaks planeeti mööduvad Maalt vaadates üksteisest väga lähedalt. Kõige parem on seda vaadata umbes kella 3-5 ajal hommikul idasuunas, kui kaht planeeti lahutab umbes üks nurgakraad. Planeete näeb üksteise lähedal veel mitu päeva pärast ühenduse tipphetke. Ehk siis vaatepilt on päris huvitav ka Astronoomiafestivali toimumise ajal.

Ürituse kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/