Kosmos 482 kukkus India ookeani

Eelmise nädala alguses kirjutasime, et Maa atmosfääri pidi nädalavahetusel sisenema 1972. aastal algselt Veenusele maanduma pidanud Nõukogude Liidu sond Kosmos 482, mis raketirikke tõttu Maa orbiidilt kunagi ei lahkunud. Nüüdseks on nii Roscosmos kui Euroopa Kosmoseagentuur kinnitanud, et ligi pooletonnine sond kukkus laupäeval Eesti aja järgi umbes pool kümme hommikul India ookeani, Indoneesiast veidi lääne pool. Teadaolevalt keegi selle käigus viga ei saanud ning sondi rususid pole leitud.

Allolev pilt on illustratiivne (autor: The Brain Maze)

Maale naaseb enam kui poolsada aastat orbiidil veetnud Veenuse sond

1972. aastal startis Baikonuri kosmodroomilt Nõukogude Liidu missioon Venera*, mille eesmärk oli kuumale Veenusele maandada sond. Tegemist oli ühe missiooniga paljudest sarnastest. Algselt Maa orbiidile jõudnult, oleks see pidanud käivitama oma rakettmootorid, mis oleks selle kiirendanud Veenuse suunas. Paraku tundmatu vea tõttu selle mootorid ei käivitunud ning sond koos raketiastme ja muude raketidetailidega jäi Maa orbiidile tiirlema. Mõned neist kukkusid Maale (paar neist avastati Uus-Meremaalt) juba 1980ndatel.

Kosmos 482 peaks välimuselt olema Venera 7 sarnane.

Nüüd näib, et poolsada aastat hiljem on valmis Maale naasema enaõnnestunud missiooni kõige suurem ja massiivsem osa - sond ise. Nimelt on astronoomid arvutanud, et nüüdseks lihtsalt Kosmos 482 nime kandva sondi orbiit peaks selle viimaks Maa atmosfääri tooma millalgi selle nädala lõpus (9.-10. mail). Kuna kusagil meeter lai ja pool tonni kaaluv maandur ehitati sisenema ja ellu jääma Maast oluliselt tihendama atmosfääriga ja sadu kraade kõrge temperatuuriga planeedil, jõuab sellest suure tõenäosusega midagi ka maa(mere)pinnani.

Arvutuste kohaselt peaks see kukkuma kuhugi vahemikku ekvaatorist 51,7 kraadi põhja või lõuna suunas (Eesti laiuskraadiks on ümmarguselt 58 kraadi). Täpsemat asukohta on veel raske öelda. Kuna enamus Maast on ookeanid, siis reaalne risk selle kukkumiseks asustatud piirkonda on üsna väike. Võimalus, et keegi sellega ka pihta saab on mitu korda väiksem kui välgutabamust saada. Tuleks märkida, et sarnaste mõõtmetega meteoroide siseneb meie planeedi atmosfääri tõenäoliselt igapäevaselt. Küll aga on neist enamik kivised. Nõukogude Liidu sond on aga kokku ehitatud titaanist ning selle eesmärk on konkreetselt taoline atmosfääri sisenemine üle elada.

Juba 2014. aastal õnnestus Hollandi satelliidikütil Ralf Vandeberghil Kosmos 482 objekti ka teleskoobiga pildistada. Sama tegi ta mõned päevad tagasi. Osadelt kaadritelt näib, et sondist on osaliselt või täielikult väljunud selle maandumiseks mõeldud langevari. On aga kaheldav, et see suudab 53 aastat hiljem ka oma otstarvet täita ning sondi laskumiskiirust mõttekal määral aeglustada.

Hollandi satelliidiküti Ralf Vandeberghi 2014. aasta fotod Kosmos 482 objektist. Mees spekuleerib, et osadel kaadritel on näha sondist väljunud langevarju.

*1961-1984. aastate Nõukogude Liidu Venera missioonid, mille eesmärgiks oli uurida planeet Veenust, olid vaatamata mitmele ebaõnnestumisele üsna edukad. Venera 3 (1966) oli esimene inimkätega ehitatud objekt, mis sisenes teise planeedi atmosfääri. Venera 7 (1970) oli esimene teisel planeedil pehmelt maandunud sond. Venera 9 (1975) edastas esimene fotod teise planeedi pinnast. Venera 13 (1981) salvestas ja edastas Maale esimesena heli teiselt planeedilt ning Venera 15 (1983) radarkaardistas esimesena kõrglahutuses teise planeedi pinda. 

Fotod Maa kuumalt kaksikult

Viimasel ajal oleme näinud hulganisti pilte Marsi pinnast. Seda tänu seal edukalt maandunud NASA kulguritele. Antud foto aga ei pärine mitte külmalt punaselt planeedilt, vaid kollakalt ja tuliselt Veenuselt, mille uurimine Venera ja Vega nimeliste sondide ja maandurite abil oli aastatel 1961-1985 üks Nõukogude Liidu edukamaid kosmoseavastusprogramme. Kuna Veenuse atmosfääri rõhk ületab meie koduse Maa oma 80 kordselt ja sealne temperatuur küündib 475 kraadini, pole midagi imestada, et paljud Venera maandurid purunesid või sulasid enne planeedi pinnale jõudmist või kukutati need sinna meelega.

Esimene pehme maandumine Veenusel (ja üldse teisel planeedil) õnnestus Venera 7 sondil 1970. aasta augustis. Kerakujuline ja igaks juhuks üle võlli tugevdatud sond suutis sealses põrgus vastu pidada vaid 23 minutit, enne kui kuumus ja rõhk selle sisemuse purustasid/sulatasid. Kaamerat Venera 7 ei kandnud, kuid esmakordselt said teadlased kinnituse sealsete ekstreemsete tingimuste kohta. Venera 8 pidas vastu juba 53 minutit ning selle fotomeeter (valgussensor) tuvastas, et fotograafia peaks Veenuse paksu pilvkatte all olema võimalik. 1975. aastal sai Venera 9 maandurist esimene, mis suutis Maale saata foto teise planeedi pinnalt.

Allolev jäädvustus pärineb 1982. aasta märtsis Veenuse ekvaatoril maandunud Venera 14 kaamerast, mis piilus tulnukmaailma läbi pisikese kvartsist akna. Foto vasakus servas on näha maanduri niinimetatud penetromeetrit (tööriist pinnase tiheduse ja kõvaduse mõõtmiseks) ja sellest paremal lebavat tükikest kaamerakatikust. Maandur pidas vaenuliku planeedi pinnal vastu 57 pikka minutit, puurides Veenuse pinnast, mõõtes selle koostist ja kõvadust ning isegi salvestades heli.

Kuigi selle ja teiste Venerade fotode tegemisest on möödas ligi 40 aastat, kestab nende toorandmete töötlemine moodsa tehnika abil tänase päevani. Näiteks antud foto on töödeldud USA teadlase Don P. Mitchelli poolt, kelle kodulehekülje erinevatelt Nõukogude Veenuse missioonidelt pärineva fotomaterjaliga leiab siit: http://mentallandscape.com/V_Venus.htm

Eelmisel aastal planetaarteadlate ringkondades laineid löönud uudis, et Veenuse atmosfäärist avastati mikroobse eluga seostatav ühend (viimasel ajal on see tegelikult kahtluse alla pandud), on sütitanud uue huvi Veenuse uurimiseks ning loodetavasti külastame me seda Maa veidrat kaksikõde peagi uuesti.

Veenus särab taaskord heleda tähena lõunataevas

Paari viimase selge õhtuga on kindlasti paljud märganud juba varajases õhtuhämaruses üht tavatult heledalt "tähte" suhteliselt kõrgel edelataevas. Kui seda taevakeha teleskoobi või mõne parema binokliga lähemalt uurida, muutub see umbes 76% valgustatud heledaks kettaks - umbes nagu Kuu, mille täitumiseni on veel mõned päevad. Tegemist ei ole aga mõne kauge kuu või eriti veidra tähega, vaid hoopis planeet Veenusega.

Taoliselt õhtutaevas säravat Veenust on rahvasuus nimetatud ka ehatäheks, sest nagu kõik planeedid, rändab ka Veenus meie taevas ringi (planētai tähendas vana kreeka keeles "rändajat"). Praegu paistab ta õhtuti, aga näiteks sügisel tõuseb ta juba paar tundi enne päikest. Siis kiputakse teda koidutäheks ümber nimetama. Olenemata hüüdnimest on Veenus nendel hetkedel Kuu kõrval öötaeva heledaim taevakeha.

Veenus 2014. aasta märtsis enne päikesetõusu - siis kui teda võis nimetada koidutäheks. Foto autor: Jack Fusco

Veenus kutsutakse vahel ka Maa sõsarplaneediks ja kuigi tõesti on ta meie kodumaailmale sarnaste mõõtmete, siseehituse, koostise ja tihendusega, on ta kõigis muudes omadustes praktiliselt Maa vastand. Lõviosas süsihappegaasist koosnev atmosfäär ja sellest tulenev võimas kasvuhooneefekt on Veenuse pinnatemperatuuri kergitanud 462 kraadini - piisav, et sulatada tina, pliid ja tsinki. Veenuse atmosfääri tihedus on samuti muljetavaldav, ulatudes 92 atmosfäärini (umbes sama mis 900m sügavusel ookeanis). Kui nendele omadustele lisada veel sealsest taevast allapudevad söövitavad väävliühendid, muutub mõistevaks USA astronoomi Carl Sagani tabav ütlus, et "kui Maa meenutab enim piiblist pärit paradiisi, siis Veenus meenutab enim sealset põrgut."

On palju asju, mida me läbipaistmatu pilvkattega looritatud Veenuse kohta veel ei tea. Näiteks mingil põhjusel pöörleb Veenus erinevalt teistest planeetidest päripäeva ja väga aeglaselt. Koguni nii aeglaselt, et tema pinnal läänest itta jalutades ei loojuks Päike mitte kunagi. Veenuse pind on võrreldes planeedi vanusega väga noor - otsekui oleks see umbes 500 miljonit aastat tagasi täies ulatuses ümber pööratud. Ka Veenusel valitsevad ekstreemsed tingimused on mõistatuseks, sest Päikesesüsteemi algupäevadel olid Veenus ja Maa tõenäoliselt väga sarnased ning sisaldasid sama palju vett.

Veenuse ja Maa suuruste võrdlus. Veenust on siin kujutatud radaripildis, sest muidu on ta kaetud läbipaistmatu pilvkattega. Fotod: Apollo 17 ja Magellan sond.

Hetkel asub Veenus meist 170 miljoni kilomeetri kaugusel ehk veidi kaugemal kui Päike. Meile oma orbiidil lähenedes kahaneb aegamisi tema valgustatud osa kitsaks sirbiks ning lähimas punktis Maa ja Päikese vahel (40 miljoni kilomeetri kaugusel) mattub täielikult pimedusse. Sealt edasi hakkab tema valgustatud osa ja sellega koos tema heledus taaskord kasvama.

Foto Veenuse pinnast, mille tegi venelaste ülieduka Venera sondide seeria 13 liige 1982. aastal. Lisaks fotodele salvestas ta Veenusel puhuvate tuulte ulumist.

Õpetlik lugu paari aasta eest Valgamaalt, kus tõenäoliselt Veenust peeti tundmatuks lendavaks objektiks (UFO'ks): https://lounapostimees.postimees.ee/…/kas-valgamaal-nahti-s…