Esmaspäev, 31. detsember 2018

Kui Maa lõpetaks Päikese ümber tiirlemise

Mis juhtub kui Maa lõpetaks mingil põhjusel täna südaöösel Päikese ümber tiirlemise? Ehk siis kui aasta 2018. oleks definitsiooni kohaselt viimane.
Kuna Maa liigub ümber Päikese kiirusega 30 km/s, siis äkkpidurduse korral lendaksid kõik "lahtised" objektid Maa ühelt küljelt sama kiiresti taevasse ning surutaks teisel planeedi küljel vastu maad tolmuks. Seda muidugi juhul kui planeet sisepingete mõjul ise tükkideks ei lenda. Aga kui läbi mingi ime Maa enam-vähem terveks jääks, siis algaks selle umbes 65 päeva kestev ja üha kiirenev langemine Päikesesse.
Päikesele lähenedes tõuseks esimesel nädalal Maa keskmine temperatuur ligikaudu 0.8 kraadi. 20 päeva pärast saabuks globaalne väljakannatamatu kuumalaine ning 50ndaks päevaks läheksid ookeanid keema (kuigi tiirlemise lakkamisel oleks nad pidanud nagunii planeedilt minema lenduma).
Viimaks, umbes poole miljoni kilomeetri kaugusel ematähest, ligineks Maa Päikese nn. Roche limiidile. Sellest teoreetilisest piirist alates ületab Päikese gravitatsioon Maad ennast kooshoidva gravitatsiooni, planeet venitatakse munakujuliseks ning rebitakse lõpuks loodejõudude mõjul pisikesteks sulakivimist tükkideks.


Õnneks sellist jõudu, mis Maa tiirlemise peataks, teadaolevalt ei eksisteeri.
Head vana aasta lõppu ja pilvitut uut aastat!

Pühapäev, 30. detsember 2018

New Horizon kohtub peagi ürgasteroidiga

2006. aastal Maalt startinud ja üheksa aastat hiljem Pluutot külastanud kosmosesond New Horizoni missioon ei ole veel läbi. Saabuva aasta esimesel päeval peaks see mööduma umbes 3500 kilomeetri kauguselt Kuiperi vöö* objektist nimega Ultima Thule (2014 MU69). Hinnanguliselt 30 kilomeetrise läbimõõduga tolmust ja jääst taevakeha avastati esmakordselt 2014. aastal ning asub kohtumise hetkel Päikesest 43 AÜ** kaugusel.
Sellelt kauguselt võtab raadiosignaalil (ja valgusel) Maale jõudmine aega ühekokku 6 tundi, mistõttu edastab sond meile objektist kõigepealt madalaresolutsiooniga kujutised ning alles peale möödumist asub ükshaaval saatma täisresolutsiooniga fotosid. Viimaseid loodetakse vastu võtma hakata veebruaris.

Kunstniku nägemus New Horizoni kohtumisest Ultima Thulega.
Kuna Kuiperi vöös on asteroidide omavahelised kokkupõrked harvad ning toimuvad reeglina väikestel kiirustel, arvatakse Ultima Thule pind olevat moodustumisest peale suhteliselt puutumatu ning kraatritevaba. Ehk siis kohtumine annab meile väärtuslike andmeid Päikesesüsteemi tekkimisaegsete tingimuste kohta. Veel pole ka päris kindel, kas Ultima Thule näol on ikka tegemist üheainsa objektiga või on see kahest või enamast omavahel kokkupuutuvast kehast moodustunud mitmiksüsteemiga.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saab sellest kõigi aegade kaugeim taevakeha, mille juurde inimkond on kosmosesondi lähetanud.

Kosmosesondi trajektoor Päikeseüsteemis. Lisaks Pluutole lendas see suhteliselt lähedalt mööda ka Jupiterist.
* Kuiperi vöö on alates Neptuuni orbiidist kuni 50 astronoomilise ühiku kaugusele ulatuv asteroidivöönd, milles tiirlevad Päikesesüsteemi moodustumisest järele jäänud peamiselt jäädest (vesi, metaan, amoniaak) ja tolmust koosnevad kehad. Kuiperi vöös tiirlevad ka kääbusplaneedid Pluuto, Haumea ja Makemake.
** Astronoomiline ühik on mõõtühik, mis tähistab Maa keskmist kaugust Päikesest ehk 1 AÜ = 149 597 870 kilomeetrit.

Reede, 28. detsember 2018

Apollo 8 Earthrise foto

Mõned päevad enam kui pool sajandit tagasi klõpsasid esimeste inimestena Kuu juurde reisinud Apollo 8 astronaudid Bill Anders, Frank Borman ja Jim Lovell ikoonilise foto, mida tuntakse nüüdseks Maatõusu (Earthrise) nime all. Esimesed jalajäljed Kuu pinnale tehti ligi pool aastat hiljem.


Esmaspäev, 10. detsember 2018

Voyager 2 jõudis tähtede vahele

2012. aasta augustis sai kosmosesond Voyager 1'st esimene inimkätega valmistatud objekt, mis on jõudnud tähtedevahelisse ruumi. Eile teatati, et alatest käesoleva aasta novembrist võib selle väga eksklusiivse klubiga liitunuks pidada ka Voyager 2-te.
Voyager 2 startis Maalt 20. augustil 1977 (kaks nädalat varem kui Voyager 1) ning külastas oma missioonil Jupiteri, Saturni, Uraani ja Neptuuni. Kahte viimast pole siiani ükski teine kosmosesond uurinud.
Nagu oma sõsarsond, kannab ka Voyager 2 endaga kaasas kuldset plaati, millel lisaks juhtnööridele meie kodu leidmiseks tähtede seast, on salvestatud fotosid, muusikpalasid ja lindistusi planeedilt Maa.
Voyager 2 kaugus on 17 miljardit kilomeetrit ehk 119 korda kaugemal kui Maa Päikesest ning see eemaldub meist enam kui 15 kilomeetrit sekundis.
Kuigi Voyager ei suundu ühegi kindla tähe poole, peaks see oma praegusel kursil mööduma 40 000 aasta pärast 1,7 valgusaasta kauguselt tähest nimega Ross 248 ning 296 000 aasta pärast Siirusest 4,3 valgusaasta kauguselt. Side Voyageriga peaks jätkuma vähemalt 2025. aastani.
All mõned fotod, mille Voyager 2 meile on edastanud.
Jupiter ja selle kuu Io.
Lähivõte Saturni atmosfäärist.
Saturni rõngad.
Uraan.
Merejumala järgi nime saanud Neptuun.

Neptuuni kuu Triton.
Pilved Neptuuni atmosfääris.
Neptuun ja selle kaaslane Triton.

Voyageri sondide asukoht logaritmilisel skaalal.

Laupäev, 8. detsember 2018

Komeet Wirtanen külastab Maa lähiümbrust

Lisaks lähenevale talvisele pööripäevale, mida nüüdisajal jõulude all tähistatakse, ligineb meile selle aasta lõpuks ka üks külaline Päikesesüsteemi kaugematest osadest. Nimelt on juba mõni aeg meie idataevas öösiti üha kõrgemale ronimas komeet nimega 46P/Wirtanen, mis võib hea õnne korral peagi isegi silmale nähtavaks muutuda. Seeläbi oleks tegemist ühe viimaste aastate heledaima komeediga.
Komeete leidub Päikesesüsteemis ja selle äärealadel tõenäoliselt kokku üle triljoni. Omavaheliste kokkupõrgete ja gravitatsiooniliste mõjutuste tagajärjel kukub mõni neist vahel Päikesesüsteemi siseosa poole. Päikese lähedusse sattunult hakkab peamiselt jääst ja tolmust koosnev taevakeha pind soojuse mõjul aurustuma, luues sellega enda ümber sadadesse tuhandetesse kilomeetritesse ulatuva gaasipilve. Kui päikesekiirgus on piisavalt tugev moodustub sellest pilvest veel omakorda kümnetesse miljonitesse kilomeetritesse ulatuv saba, mida on vahel ka öötaevas selgelt näha. Sellest ka komeetide rahvakeelne nimi - sabatäht.
Näiliste suuruste võrdlus täiskuu ja Wirtaneniga detsembri alguses. Ilmselt paisub komeedi koma veelgi suuremaks, kuid selle silmaga nägemiseks läheks vaja ideaalseid vaatlustingimusi.
Erinevalt ühest kuulsaimast komeedist nimega Halley, mis külastab Päikese lähiümbrust iga 75-76 aasta tagant (viimane 1986, järgmine 2061), kuulub Wirtanen nii-nimetatud Jupiteri komeetide hulka. See tähendab, et oma orbiidi kõige kaugemas otsas (afeelias) asub Wirtanen kusagil Jupiteri orbiidi lähistel ning Päikesele lähimasse punkti (periheeliasse) satub see iga 5,4 aasta tagant. Kui komeedi eelmised tosinkond lähenemist peale selle avastamist 1948. aastal on sattunud aega, kui Maa asub komeedi suhtes teisel pool Päikest, siis seekord kihutab Wirtanen 16. detsembril Maast mööda "kõigest" 12 miljoni kilomeetri kauguselt (ca. 30x Kuu kaugust), jõudes oma periheeliasse kaks päeva varem. Meile nii lähedale ei satu Wirtanen järgnevad 20 aastat.
Lüllemäe observatooriumi astrofotograaf Viljam Takise 5. detsembri foto kagutaevast, kus vasakul on näha Orioni tähtkuju ning paremal häguste piirjoontega rohekat värvi Wirtaneni komeet.

Lüllemäe observatoorium:https://www.facebook.com/Lüllemäe-observatoorium-2030537343642142/
Vaatamata sellele, et Wirtaneni tuum on suhteliselt pisikene (1,2 kilomeetrit) ning isegi korraliku teleskoobiga oleks seda raske tähistaevas eristada, paisub komeedi pinnalt aurustunud atmosfäär detsembri keskpaigaks umbes Jupiteri suuruseks, saavutades Maalt vaadatuna isegi täiskuust laiema näilise suuruse. Paraku on see komeedi komaks kutsutav gaasimoodustis hõre ning selle silmaga nägemiseks oleks tarvis häid vaatlustingimusi. Asja teeb hullemaks, et samal ajal kerkib taevasse täiskuu, mis ujutab oma segava valgusega taevavõlvi üle. Seevastu pika säriajaga pildistades joonistub komeedi hägune ümbris juba praegu taevas kenasti välja. Wirtanenil, nagu teistel komeetidel, on ka miljoneid kilomeetreid pikk saba, mis on Päikese valgusrõhu mõjul alati Päikesest eemale suunatud. Kuna aga selle periheeli ajal asub Maa komeedi ja Päikese vahel, jääb see meie vaatesuunast nähtuna komeedi taha.
Kui suureks Wirtanen järgmise nädalavahetuse ajal taevas tegelikult paisub, on veel ebaselge. Mõned optimistid on veendunud, et seda saab olema võimalik palja silmaga näha, kuigi binoklid ja teleskoobid soovitatakse igal juhul valmis panna ja vaatlemiseks linnatuledest võimalikult kaugele minna. Komeeti tuleks otsida kagutaevast Orioni ja Plejaadidest (Taevasõel) lähistelt. Järgmise nädala jooksul triivib see üha Plejaadidele lähemale ning 16. detsembril möödub see täheparvest suhteliselt lähedalt vasakult.
Viljam Takise 5. detsembri lähivõte Orioni tähtkujust ja Wirtanenist (paremal all nurgas).

Lüllemäe observatoorium:https://www.facebook.com/Lüllemäe-observatoorium-2030537343642142/
Selgema ilma korral seab ka Tõrva Astronoomiaklubi oma teleskoobi üles ning kutsub kõigi huvilisi kauget külalist oma silmaga vaatama. Vaatluse toimumisajast ja -kohast anname siin leheküljel jooksvalt teada.
Wirtaneni nüüdse periheeli trajektoor Päikesesüsteemis. Nagu näha möödub see Maast väga lähedalt.
Wirtaneni asukoht reaalajas: https://theskylive.com/planetarium?obj=46p