Kaks kosmosesondi, kaks asteroidi

Autor: Üllar Kivila

Kõigest ühepäevase vahega nägi inimkond esmakordselt lähedalt kahte erinevat Maa-lähedast asteroidi. 4. juulil saabus Hiina kosmosesond Tianwen-2 asteroidi 469219 Kamoʻoalewa orbiidile, kuhu on plaanitud jääda kuni 2027. aasta aprillini. Päev hiljem, 5. juulil, sooritas Jaapani pikaealine süvakosmose-sond Hayabusa-2 lähedase möödalennu teisest Maa-lähedasest asteroidist 98943 Torifune. Kirjutame lühidalt mõlemast missioonist ja nende külastatud asteroididest.

Tianwen-2, mille nimi tähendab eesti keeles „taevased küsimused“, startis Maalt 2025. aasta maikuus ning Kamoʻoalewa on esimene selle sondi külastatavast kahest taevakehast. Pärast 9 kuu pikkust uurimisprogrammi ja pinnalt proovide võtmist, asub sond 2027. aasta aprillis tagasiteele Maale. Kapsel väärtuslike proovidega kukutatakse tagasi planeedile, kuid sond ise lendab uurima omapärast nn aktiivset asteroidi 311P/PanSTARRS, kuhu saabumine on planeeritud 2035. aasta algusesse.

Asteroid 98943 Torifune, pildistatud Jaapani kosmosesondi Hayabusa2 pardalt 5. juulil. Hayabusa2 lendas asteroidist mööda vähem kui 1 km kauguselt suhtelise kiirusega umbes 5 km/s.

Kamoʻoalewa on üks väiksemaid taevakehasid, mida ükski kosmosesond kunagi külastanud on. Selle läbimõõt on kõigest 20 meetri kandis ning see pöörleb üpris kiiresti, tehes täispöörde umbes 28 minutiga. See on umbes-täpselt sama suur kui 2013. aastal Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal plahvatanud meteoor. Tegemist on ühega Maa nn kvaasikuudest, ehk taevakehadest, mis tiirlevad ümber Päikese Maaga väga sarnasel orbiidil ning sama perioodiga. Seniste teleskoobivaatluste põhjal on alust oletada, et tegemist võib olla mõne astronoomilises mõttes hiljuti (st viimase mõne või mõnekümne miljoni aasta jooksul) Kuul toimunud kokkupõrke käigus kosmosesse paisatud tükiga Kuu pinnast.

Vastupidiselt hiljuti startinud Tianwen-2-le on Hayabusa2 (eesti keeles „rabapistrik“) juba oma põhimissiooni täitnud veteran-sond, mis on kosmoses lennanud alates 2014. aastast. Sondi põhimissioon oli asteroid Ryugu uurimine aastatel 2018–2019 ning sellelt pinnaseproovide Maale toimetamine. Et sond oli põhimissiooni lõpuks veel heas tehnilises korras ning piisava kütusevaruga, otsustati missiooni pikendada möödalennuga Torifunest ning edasise plaaniga külastada 2031. aastal eelmainitud Kamoʻoalewast veel väiksemat asteroidi – umbes 5-meetrist 1998 KY₂₆.

Asteroid 469219 Kamoʻoalewa, pildistatud Hiina kosmosesondi Tianwen-2 pardalt 2. juulil umbes 20 km kauguselt 2 päeva enne orbiidile manööverdamist - sellest tuleneb ka pildi madal lahutusvõime, kuna asteroid on vaid 20-meetrine.

Torifune on umbes 450-meetrine kontaktkaksik, ehk kahe asteroidi aeglasel kokkupõrkel moodustunud liitkeha. Selletaoliseid objekte on Päikesesüsteemis eri piirkondades leitud hulgi ning näib, et tegemist on üsna tavalise nähtusega väiksemate taevakehade moodustumise protsessis. Paraku ei võimaldanud kiire möödalend selle taevakeha juures kuigi palju põhjalikumaid uuringuid teha.

Maast möödub umbes kilomeetrine asteroid

Autor: Üllar Kivila

27. juunil 2026 Eesti aja järgi kella 14 paiku möödub Maast 2,5 miljoni kilomeetri kauguselt umbes kilomeetrise läbimõõduga asteroid tähisega (152637) 1997 NC1*. Kuigi seekordne möödalend Maale mingit ohtu ei kujuta, kuulub kõnealune asteroid siiski potentsiaalselt ohtlike asteroidide hulka, mille orbiit võimaldab sellel kosmiliste ajamastaapide mõistes sageli Maaga üsna lähedalt kohtuda – järgmisel korral satub see Maa lähiümbrusesse enam kui sajandi pärast 2133. aasta paiku.

19. juunil filmitud asteroidi 1997 NC1 liikumine tähistaeva taustal. See 80 kaadrist koosnev video jäädvustati Mancianos, Itaalias 43 cm apertuuriga teleskoobiga.

Asteroidi suurus ja suhteline lähedus annavad võimaluse seda möödalennule eelnevatel ja järgnevatel öödel ka amatöörtehnikaga vaadelda. Eestis on selleks parim võimalus 26.-27. ning 27.-28. juuni öödel, mil 1997 NC1 paistab näiva tähesuurusega 10–11. Palja silmaga nägemiseks on seda liiga vähe, kuid juba 10 cm läbimõõduga teleskoobist peaks piisama. Asteroid paistab teleskoobis pisikese valgustäpina, mis ei erine visuaalselt tähtedest, kuid liigub tähistaeva tausta suhtes umbes 0,7 kraadi igas tunnis.

Selline lähedane möödalend võimaldab asteroidi täpsemalt uurida. Praeguse seisuga on selle mõõtmed ja koostis üsna ebaselged, läbimõõdu hinnang koos määramatusega on 1200 ± 450 m. Põhilised uurimisviisid on optilised vaatlused, millega saab asteroidi heleduskõvera põhjal selle pöörlemiskiirust määrata, radarvaatlused, mis võimaldavad määrata väga täpselt kaugust, asukohta ja kuju ning spektraalvaatlused koostise määramiseks.

* Sulgudes arv asteroidi tähise ees on avastamise järjekorranumber, ülejäänud osa tähisest sisaldab avastamise aastaarvu ning tähtede-numbrite kombinatsiooni, mis viitab avastamise kuupäevale.

Asteroid Eros

NEAR Shoemakeri nimeline sond jäädvustas sellise klipi asteroid 433 Erose pöörlemisest 2000. aasta detsembris. Asus see sellel ajal banaani meenutava kujuga asteroidi kesmest umbes 200 kilomeetri kaugusel orbiidil. Sondi kaamera jälgis umbes 5 tunni ehk asteroidi ühe täispöörde jooksul asteroidi päikesepaistelist külge, mistõttu tundub asteroid klipis küljelt küljele võnkuvat.

Eros kuulub niinimetatud Maa-lähedaste asteroidide (Amor grupp) hulka. Tiireldes ümber Päikese veidi kaugemal kui Maa, saub see lähedaste vastasseisude ajal Maast vähimas punktis mööduma vaid umbes 25 miljoni kilomeetri kauguselt. Kuigi hetkel ei ole Eros Maale ohtlik asteroid, võib see tulevate miljonite aastate pärast muutuda. Kokkupõrge Erosega oleks elu jaoks katastroofiline, kuna dinosauruste valitsuse lõpetanud asteroidist on see koguni viis korda suurem. Mõõtmetelt on Eros väga ebakorrapärase kujuga (34x11,2x11,2km) ning ühe pöörde tegemiseks kulub sellel vaid 5,2 tundi. Ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese kulub Erosel 643 päeva. Erose avastajaks oli 1898. aastal saksa astronoom Carl Gustav Witt

NASA sond NEAR Shoemaker startis Maalt 1996. aastal ning jõudis Erose orbidiile 2000. aasta veebruaris. Peale aastat orbiidil maandus sond edukalt asteroidil ning edastas veel kümme päeva peale seda andmeid asteroidi koostise kohta. Kokku kogus NEAR enam kui kümme korda rohkem andmeid, kui alguses loodeti. NEARi vaatluste põhjal on hinnatud, et kusagil 3% selle massist on metallid ning see peaks sisaldama kusagil 20 miljardit tonni kulda, hõbedat, plaatina, tsinki ja alumiiniumit.

NEAR Shoemakeri mosaiik asteroid Erosest. Loomulikes värvides.

Eros erinevate nurkade alt. Fotod tehtud NEAR Shoemaker sondi poolt.

OSIRIS-APEX möödus Maast (Asteroid Apophis)

23. septembril sooritas NASA OSIRIS-APEXi nimeline kosmosesond lähedase möödalennu Maast, eesmärgiga muuta on trajektoori Päikese orbiidil selliselt, et kümnendi lõpus kohtuda kurikuulsa asteroidiga Apophis. Lähimas punktis möödus sond Maast 3438 kilomeetri kauguselt ning tegi sellest nii pilti kui video. Lisaks kasutati möödumist kalibreerimaks sondi erinevaid kaameraid ja instrumente. Enne Apophisega kohtumist sooritab sond veel kaks möödalendu Maast.

OSIRIS-APEX on tegelikult OSIRIS-REXi nimelise missiooni jätk. Lihtsalt nimi on muudetud. OSIRIS-REx startis juba 2016. aastal eesmärgiga jõuda 2018. aastaks asteroid Bennu orbiidile. Seal veetis see kaks aastat ning kogus muuhulgas selle pinnalt proove. 2023. aasta septembris toimetas see oma proovikapsli edukalt Maale. Kuna sond oli igas mõttes hea tervise juures ning selle lihtsalt välja lülitamine oleks olnud raiskamine, otsustati selle missiooni uue nime all jätkata.

OSIRIS-APEXi foto Maast umbes üheksa tundi peale möödalendu. Selleks ajaks oli see meie planeedist jõudnud 228 tuhande kilomeetri kaugusele.

Maa paremal ja Kuu vasakul. Foto on tehtud sondi StowCam nimelise kaameraga kauguselt 60 tuhat kilomeetrit Maast.

Selle uueks missiooniks sai kohtuda 2029. aasta aprillis asteroidiga 99942 Apophis. Võib olla osadel tuleb see nimi tuttav ette. Tegemist on umbes 450 meetrise asteroidiga, mille avastamise hetkel 2004. aasta lõpus levis kulutulena uudis, et asteroidil on reaalne võimalus põrkuda Maaga. Tipus oli see võimalus kusagil 1/43st, kuid mida rohkem vaatlusi tehti ja mida täpsemaks selle orbiit sai, seda väiksemaks see võimalus muutus. Nüüdseks on kokkupõrkeoht välistatud ning Apophis peaks eesti aja järgi 13. aprillil kell 23:46 mööduma Maast 31 600 kilomeetri kauguselt. Seda on kusagil 1/12 Maa-Kuu keskmisest kaugusest.

Selliselt kauguselt on see silmaga suhteliselt kergesti taevas eristatav kui üks keskmise heledusega ja silmnähtavalt liikuv täht. Eestist on Apophis oma möödalennu ajal ilusti lõuna ja läänetaevas vaadeldav. Kui muidugi sellel ajal ka selge peaks olema.

Hirm Apophise ees oli alguses igati õigustatud, sest 450 meetrise ja kusagil 30 kilomeetrit sekundis liikuva asteroidi kokkupõrkel vabanenud plahvatuse võimsuseks on arvutatud kusagil 1200 megatonni. Võrdluseks, et maailma võimsama vesinikpommi (Tsaari pomm, NSVL) võimsuseks oli 50 megatonni. Apophise poolt tekitatav kraater oleks kusagil 7 kilomeetrit lai ning plahvatusel oleks inimtsivilisatsioonile igal juhul laastav mõju. Kuigi ollakse arvamusel, et kardetud tuumatalve see planeedil esile ei suudaks kutsuda.

Ülal: OSIRIS-APEXi 424 fotost koosnev aegvõte möödalennust Maast. Fotod on tehtud sondi StowCam nimelise kaameraga, mille algseks eesmärgiks oli silma peal hoida OSIRIS-RExi poolt kogutud asteroid Bennu proovidel.

OSIRIS-APEX on kavandatud kohtuma Apophisega 8 päeva peale seda kui asteroid on Maast mööda lennanud (21. aprillil, 2029). Kord selle orbiidile jõudnult, uurib see seda sarnaselt sellele, nagu asteroid Bennut. Ühe kavandatud manöövri käigus läheneb see asteoridi pinnale ning kasutab oma tõukureid ei paljastada selle pinna alt värsket materjali, mida see saab seejärel oma erinevate instrumentidega kaugusest uurida.

Kokku peaks sond Apophise juures veetma 1,5 aastat, mille käigus üritab see mõõta ka asteroidile mõjuvat Jarkovski effekti. Tegemist on Vene inseneri Ivan Jarkovski juba 1900. aastal kirjeldatud efektiga, kus päikese poolt soojendatud pöörlevale asteroidile mõjub soojuskiirguse eraldumise tulemusel väga nõrk, aga sadade ja tuhandete aastate jooksul oluline jõud. Jarkovski effekti otsene mõõtmine on väga oluline, et me saaksime just pisemate asteroidide täpseid orbiite üha pikemalt ette prognoosida.

OSIRIS-RExi missioonist oleme varasemalt kirjutanud siin: https://www.astromaania.ee/search/label/OSIRIS-REx

Animatsioon OSIRIS-APEXi manöövrist Apophise pinna kohal. Selle eesmärgiks on paljastada asteroidi pinna alt värsket materjali, mida sond saab seejärel oma erinevate instrumentidega kaugusest uurida. Allikas: NASA

Siis kui DART põrgatati asteroidiga

2022. aasta septembris põrgatati umbes 175 meetrise läbimõõduga asteroid Dimorphosega kosmoseaparaat DART. Kokkupõrke hetkel liikus enam kui poole tonnise massiga DART suhtelise kiirusega 6 kilomeetrit sekundis. Kuna Dimorphos tiirleb ümber suurema Didymose, loodeti kokkupõrkega selle tiirlemisperioodi mõõdetavalt muuta, tõestades sellega, et põhimõtteliselt on võimalik sarnast lahendust kasutada Maale ohtlike asteroidide kursi muutmiseks.

Kuigi katse õnnestus ning asteroidi tiirlemisperiood kokkupõrke tagajärjel tõepoolest muutus, on nüüd leitud, et kokkupõrge ei olnud päris selline, nagu mudelite põhjal ennustada võis. Näiteks ei tekitanud kokkupõrge asteroidi pinnale vaid kraatrit, vaid muutis terve asteroidi kuju (tegemist ei ole monoliitse kivimürakaga, vaid pisemast kraamist kokku "kleepunud" rusuhunnikuga) ning kokkupõrkest välja paisanud materjal liikus kiiremini ja "vähemjuhuslikumalt" kui võinuks arvata.

Järgmisel aasta lõpus jõuab Dimorphose juurde Euroopa Kosmoseagentuuri sond Hera, mille üheks ülesandeks saab antud ebakõladesse selgust tuua ning tekkinud muutusi asteroidis koha peal uurida. Seda kõike selleks, et kui inimkonnal tõesti kunagi vaja enesekaitseks midagi sarnast on vaja korrata, me seda ka õigesti teeksime.

All näha umbes 250 sekundilist ajaliselt kokkusurutud aegvõtet kokkupõrkest välja paiskunud materjalijugadest ja suuremast Didymosest. Seda jäädvustas mõni aeg enne kokkupõrget DARTi küljest eraldunud kuupsatelliit LICIAcube ja selle kaamera LUKE.

Avastati järjekordne tähtedevaheline külaline

Teisipäeval avastas Tšiilis asuv ATLASe* vaatlusteleskoop uue objekti, mille mõõdetud trajektoor näitab, et see ei saa pärineda meie Päikesesüsteemist. Ühesõnaga on tegemist tähtedevahelise asteroidi/komeediga, mis alustas oma elu mõne teise tähe ümber, kuid sai selle orbiidilt mingil põhjusel välja heidetud. Peale võib olla isegi miljardeid aastaid kestnud rännakut pimedas vaakumis on see nüüd läbimas meie Päikesesüsteemi sisealasid.

ATLASE vaatlus tähtedevahelisest 3I/ATLAS.

Objekt liikumas kinnistähtede taustal.

Objekt tähisega 3I/ATLAS (suur-I tähistab sõna "interstellar" ehk "tähtedevaheline") on teadaolevalt kolmas taoline tähtedevaheline taevakeha 2017. aastal avastatud Oumuamua ja 2019. aastal avastatud komeet 2I/Borisovi järel. Hetkel asub mõõtmetelt umbes 20 kilomeetrine 3I/ATLAS Päikesest umbes 670 miljoni kilomeetri ehk 4,5 astronoomilise ühiku kaugusel. Oktoobri lõpus saavutab see Päikesele lähima punkti 1,4 astronoomilist ühikut, mis toob selle Marsi orbiidi sisse. Sellel hetkel liigub see kusagil 64 kilomeetrit sekundis ehk umbes kolm korda kiiremini kui näiteks Voyager 1 kosmosesond.

Maale ja Marsile saavutab see lähima punkti samuti oktoobris, kui see asub planeetidest vastavalt 1,7 ja 0,2 astronoomilise ühiku kaugusel. Üks astronoomiline ühik on teatavasti Maa ja Päikese keskmine kaugus ehk umbes 150 miljonit kilomeetrit.

Objekti trajektoor Päikesesüsteemis

*ATLAS (Asteroid Terrestrial-impact Last Alert System) on mitmest maailma eri paigus asuvast teleskoobist koosnev vaatlusvõrgustik, mille peamiseks eesmärgiks on avastada Maale ohtlikke asteroide ja komeete.

Tunguusi katastroof ajaloos

Täna, 30. juunil, 117 aastat tagasi toimus Venemaal Podkamennaja Tunguska jõe lähedal dokumenteeritud ajaloo võimsaim kosmosest pärit keha põhjustatud plahvatus, mida tuntakse laiemalt Tunguusi sündmuse või Tunguusi katastroofina.

Plahvatus, mis leidis aset hommikul kella seitsme ajal, oli piisavalt võimas, et see paiskas maha ja süütas põlema kusagil 80 miljonit puud üle 2000 ruutkilomeetrisel alal. Plahvatus olevat isegi sadade kilomeetrite kaugusel lõhkunud aknaklaase ja paisanud inimesi jalust. Seda olevat kuulda olnud tuhande kilomeetri kaugusele ning sellele järgneval nädalal tunnistati Euroopast tavatult sädelevaid päikeseloojanguid.

1929. aasta foto maha paisatud ja sõestunud metsast.

1929. aasta foto maha paisatud ja sõestunud metsast.

1929. aasta foto maha paisatud ja söestunud metsast. Foto on tehtud plahvatuse keskmes, kus puutüved olid veel püsti, aga oksad nendelt rebitud. Selle põhjal saab järeldada, et plahvatus toimus nende kohal.

Sündmuspaika alles 19 aastat hiljem külastanud ja kõige põhjalikumalt uurinud vene teadlane Leonid Kulik kuulas pealtnägijate tunnistusi, kaardistas lamapuitu ning üritas mitme ekspeditsiooni käigus selle epitsentrist leida meteoriitset ainet. Seda kõike ilma tulemusteta. Piirkonnast pole siiani leitud isegi mitte kõige pisemat meteoriiti.

Tunguusi katastroofi põhjusena on välja pakutud üle saja hüpoteesi, millest enamik suuremat kriitikat ei kannata ja tõestust pole neist otseselt ükski leidnud. Kuid neist võib olla kõige tõenäolisem on, et maapinnast 5-10 kilomeetri kõrgusel plahvatas atmosfääri sisenenud ja kusagil kümmekond kilomeetrit sekundis liikunud 50-60 meetrine asteroid või komeedikild. Plahvatuse võimsuseks on pakutud kusagil neli megatonni, ehk 250 Hiroshimale heidetud tuumapommi. Põhjus, miks Kulik ega teised teadlased ei ole piirkonnast leidnud meteoriitset ainet, arvatakse olevat seotud sealse soise pinnasega ja plahvatuse tugevusega, mille käigus asteroid/komeet sisuliselt aurustus/pulbristus.

Kusjuures söestunud lamapuitu leiab piirkonnast veel tänaseni.

Plahvatuse käigus maha paiskunud metsa kaart. Puutüved olid plahvatuse keskmest eemale suunatud.

Lucy möödalend asteroidist

Nädala eest sooritas NASA kosmosesond Lucy möödalennu asteroidide vööndi asteroidist 52246 Donaldjohanson*. Tegemist on Jupiteri niinimetatud troojalastega kohtuma saadetud Lucy teise möödalennuga asteroidide vööndi liikmest, peale seda kui see eelmise aasta novembris kihutas 425 kilomeetri kauguselt mööda asteroidist 152830 Dinkinesh.

Võrreldes vaid kusagil 800 meetrise läbimõõduga Dinkineshiga (ja selle 200 meetrise kaaslase Selamiga) on Donaldjohansoni mõõtmeteks umbes 8x3,5 kilomeetrit. Kosmosesondil õnnestus kõige lähemas punktis mööduda 950 kilomeetri kauguselt selle kraatritega kaetud pinnast.

Donaldjohansoni näol on tegemist niinimetatud C- ehk süsinik-tüüpi kivise asteroidiga, mis pärineb tõenäoliselt sadu miljoneid aastaid kokkupõrke käigus osaliselt killustunud asteroid 163 Erigone küljest. Sellele vihjavad viimasega sarnased orbiidid ja koostised, mida jagavad kõik umbes 2000 Erigone-perekonna asteroidi, mille hulka

Donaldjohanson kuulub. Tänu Lucy fotomaterjalile avastati, et Donaldjohanson näib olevat niinimetatud kontaktbinaarasteroid. See tähendab, et algselt kaks üksteise ümber tiirelnud väiksemat asteroidi on aja jooksul kokku liitunud. Sarnaste Päikesesüsteemi väikekehade hulka kuuluvad näiteks ESA Rosetta missiooni poolt külastatud komeet 67P/Churyumov–Gerasimenko ja New Horizon kosmosesondi poolt kohatud 486958 Arrokoth.

Asteroid Dinkesh ja selle kaaslane Selam. Nendega kohtus Lucy eelmise aasta novembris.

Donaldjohansoniga kohtumine oli vaid põgus sissejuhatus Lucy põhimissioonile, milleks on uurida Jupiteriga kaasa tiirlevaid niinimetatud troojalasi. 2027. aasta augustis peaks see jõudma juba lausa 64 kilomeetrise läbimõõduga asteroid 3548 Eurybatesi juurde. Sellele järgnevad möödalennud veel neljast suurest troojalasest, millest on astronoomidel hetkel piltidena vaid udused laigud.

*52246 Donaldjohanson on oma nime saanud paleontoloog Donald Johansoni järgi, kes avastas 1974. aastal Etioopiast umbes 3,2 miljonit aastat tagasi elanud varajase hominiid Australopithecus afarensise osalise skeleti, kellele anti hüüdnimeks Lucy.

Asteroid 2024 YR4 võib aastal 2029 Maaga põrkuda

Nagu ilmselt paljud juba meediast kuulnud on, siis avastati jõulude ajal asteroid tähisega 2024 YR4. Avastus tuli vaid kaks päeva peale seda, kui asteroid möödus Maast umbes 800 tuhande kilomeetri kauguselt (2x Maa-Kuu vahemaa). Hilisemad mõõtmised näitasid, et sama asteroid võib 2032. aasta 22. detsembril Maaga põrkuda. Sellise ohtliku kokkusattumuse tõenäosus on hetkel 1,4 protsenti ehk umbes 1:83st.

Asteroid 2024 YR4 suurusevahemike võrdlus reisilennuki ning Tšeljabinski ja Tunguusi sündmuste põhjustanud taevakehadega. Allikas: Wikipedia

Asteroid 2024 YR4 trajektoor Päikesesüsteemi sisealades.

Avastatud asteroid on mõõtmetelt kusagil 40 kuni 100 meetrit. Kuigi seda ei ole palju, oleks kokkupõrge taolise kehaga asustatud piirkonnas päris tõsine sündmus. Näiteks suurlinna kohal plahvatades oleks selle mõju võrreldav (mitme) vesinikpommi plahvatusega ning ohvrite arv võib küündida miljonitesse. Globaalseid tagajärgi see endaga aga kaasa ei tooks.

Et potentsiaalse kokkupõrke osas selgust saada, hoitakse asteroidil silma peal. Nimelt iga vaatlusega saab üha selgemaks, et kuidas selle trajektoor seitsme aasta pärast Maa suhtes välja näeb. Näiteks sama asteroid pidi kusagilt Maa lähedalt mööduma ka 2016. aastal. Hetkel tegeletakse sellel ajal tehtud vaatlusarhiivide läbi kammimisega, sest saades teada asteroidi asukoha minevikus, on võimalik teada selle asukohta tulevikus.

Praeguste teadmiste juures on asteoridi langemise riskikoridor umbes selline.

Enne kui paanikasse laskuda, tuleks igaks juhuks meenutada, et taolisi potentsiaalselt ohtlikke asteroide on avastatud ka varem. Neist kõige kuulsam on ilmselt umbes 370-meetrine asteroid 99942 Apophis, millel oli mingil hetkel 2,7 protsendine tõenäosus Maaga 2029. aastal põrkuda. Edasiste vaatluste käigus see võimalus aga välistati. Tõenäoliselt juhtub sama ka vastavastatud asteroidiga.

Kui kokkupõrget aga ei saa välistada, siis tuleb ilmselt kõne alla võimalus kasutada selle trajektoori muutmiseks midagi sarnast nagu seda oli DART missioon 2022. aastal.

Maale ohtlik asteroid osutus autoks

4. jaanuaril teatas anonüümseks jääda sooviv Türgi hobiastronoom, et ta on Catalina taevaatlusprogrammi arhiivist avastanud uue asteroidi, mis näib olevat 2018. aastal Maast vaid kusagil 150 tuhande kilomeetri kauguselt möödunud. Sellisena oleks see automaatselt Maale potentsiaalselt ohtlik taevakeha, ehk asteroid, mis võib tulevikus Maaga põrkuda. Asteroid sai Väikeplaneetide keskuse (Minor Planet Center - MPC) registris tähiseks 2018 CN41.

Paar tundi hiljem määrati sissekanne kustutamisele, kuna MPC andmetel on asteroidi asemel tegemist hoopis autoga. Täpsemalt siis Tesla Roadsteriga, mis 2018. aastal planeetidevahelisse ruumi saadeti. Selle tehisliku objekti tähiseks on 2018-017A. Kusjuures tegemist ei ole esimese korraga kui tehislik objekt asteroidiga segi aetakse. Korraks on seda tehtud näiteks NASA WMAP satelliidi, ESA Rosetta kosmosesondi, BepiColombo missiooni ja Vene-Saksa Spektr-RG röntgenobservatooriumiga.

Tesla Super Heavy raketi lastiruumis.

Tesla ja mannekeen nimega Starman eemaldumas Maast.

Teatavasti saadeti Tesla kosmosesse ühe Super Heavy raketi testilennu käigus, kui veel arendatavale raketile oli vaja mingisugust lasti. Betoonploki asemel otsustas SpaceX juht selleks kasutada enda isiklikku Teslat, mille valmistanud ettevõtte juht ta samuti oli/on. Ehk siis mõnes mõttes oli tegemist geniaalse reklaamitrikiga või osade arvates lausa moodsa kunstiteosega. Tesla rooli seati kiivrit kandev mannekeen ning see ümbritseti kaameratega, mis edastasid kauneid vaateid planeet Maast ja sellest kaugenevast Teslast tunde peale starti.

Kosmose-Tesla tiirleb tänaseni Päikese ümber väljavenitatud orbiidil, mis ulatub kaugemale kui Marsi orbiit ning ühe tiiru tegemiseks kulub sellel kusagil poolteist aastat. Maa pealt tehtud teleskoobivaatluste põhjal on teada, et Tesla pöörleb kiirusega 4 minutit ja 46 sekundit. Kuigi osad meediakanalid teatasid alguses, et auto saadeti Marsile, ei olnud see kunagi otseselt plaanis ning arvutused näitavad, et selle tõenäosus Marsiga põrkuda on kaduvväike. Küll aga on Teslal järgneva 3,5 miljoni aasta jooksul 6% tõenäosus põrkuda Maaga. Esimene lähedane möödalend Maast leiab aset 2047. aastal, kui Tesla möödub meist 5 miljoni kilomeetri kauguselt. Iga uue möödalennuga selle orbiit õige pisut nihkub.

Auto täpsemat asukohta Päikesesüsteemis näeb siit: https://spacein3d.com/where-is-starman-live-tracker/

Tänaseks on Tesla algne punane värv ammu kadunud ja selle salongimaterjalid ilmselt tundmatuseni moondunud. Keemikute sõnul lagundab/aurustab päikesekiirgus lõpuks auto kõik detailid peale metalli ja klaasi. Kusagil miljardi aasta pärast on auto mikrometeoroidide kokkupõrgetes tõenäoliselt täiesti hävinud.

Kokkupõrked Kuul

Alles hiljuti uuriti meie käest ühe postituse kommentaarides, et kas keegi on eales jäädvustanud mõne Kuud tabanud meteoroidi või asteroidi kokkupõrke. Vastus ja videotõestus on kohe lähiminevikust võtta. Nimelt jäädvustas Hiratsuka Linnamuuseumi kuraator ja hobiastronoom Daichi Fujii alles detsembri esimesel pooles kolm sellist tabamust Kuul. Kuna sellel ajal oli oma tipule liginemas iga-aastane geminiidide meteoorivool ning kokkupõrke suund enam-vähem klappis, võiski tegemist olla mõne geminiidide hulka kuuluva kosmosekivikesega.

Kokkupõrkeid paistavad läbi teleskoobi filmitud kõrge kaadrisagedusega klippidelt nagu lühikesed valguse sähvatused. Seda põhjusel, et kilomeetreid sekundis kihutava keha kokkupõrkel eraldub energia peamiselt kuumuse ning mingil määral ka valgusena. Nende poolt tekitatud kraatreid maapealsete teleskoopidega vaadelda oleks lootusetu, kuid näiteks Kuu ümber tiirlevad satelliidid, mis selle pinda pidevalt pildistavad võivad need lõpuks üles leida küll. Seda juhul kui kraatrid on piisavalt suured, et nende piiratud resolutsiooniga fotodel silma paista. Värskeid kraatreid leitakse NASA Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) fotomaterjali põhjal regulaarselt.

All on näha kaht Daichi Fujii poolt jäädvustatud kokkupõrget 8. detsembril. Kolmandaks klipiks on mehe seni suurim jäädvustatud kokkupõrge eelmise aasta veebruarist. Selle puhul kestis järelhelendus lausa terve sekundi. See tähendab, et kokkupõrge pidi olema ebatavaliselt võimas ning selle tulemusel võis tekkida ligi tosina meetrise läbimõõduga kraater. Teadaolevalt pole seda aga veel üles leitud.

Asteroid 2024 RW1 Filipiinide kohal

Eelmise nädala kolmapäeval sisenes Filipiinide lähistel Vaikse Ookeani lääneserva kohal atmosfääri kusagil meetrise läbimõõduga kosmosekivi. Meteoroid või asteroid tähisega 2024 RW1 põles atmosfääris enne plahvatamist heleda rohelise valgusega, mis viitab, et see sisaldas suhteliselt palju magneesiumi. Tulekera oli näha sadade kilomeetrite kauguselt.

2024 RW1 avastati tegelikult juba kaheksa tundi varem Catalina Sky Survey astronoomide poolt, kes andsid meteoori kohta ka varajase hoiatuse, mis lubas selle langemist ka filmida. Tegemist on üldse üheksanda sellise ennustusega.

Video autor: Valiant Aniñon

Maast möödunud asteroidi pildistati radariga

Juuni lõpus möödus Maast 295 000 kilomeetri kauguselt umbes 150 meetrise läbimõõduga asteroid 2024 MK, mis avastati vaid paar nädalat varem. Tänu suhteliselt väikesele vahemaale (kaks kolmandiku Maa-Kuu vahemaast) otsustati asteroidi vaadelda NASA Deep Space Networki (Süvakosmose võrgustiku) Goldstone planetaarradariga. Tegemist on California osariigis mitmest parabool-antennist koosneva süsteemiga, mis selle asemel, et vaid raadiolaineid püüda, suudab neid ka kõrge energiaga saata. Seega suudab süsteem toimida radarina, mis saadab ja võtab vastu mingit objektilt peegeldunud raadiolaineid.

Asteroidi vaatlemiseks kasutati niinimetatud bistaatilist tehnikat, kus saatmiseks kasutati Goldstone 70-meetrist DSS-14 antenni ning raadiolainete vastuvõtmiseks 34-meetrist DSS-13 antenni. Selle tulemusel suudeti asteroidil eristada umbes 10 meetrise läbimõõduga detaile - lohke, nõlvasid ning selle üldist kuju. Üleval on näha nendest vaatlustest kokku pandud aegvõtet, kus 2024 MK kümneid kilomeetreid sekundis Päikese ümber tiireldes uperpallitab.

Nii suurte asteroidide nõnda lähedased möödalennud on võrdlemisi harvad, juhtudes vaid paar korda kümnendi jooksul. Kuigi 2024 MK on liigitatud nii-öelda potentsiaalselt Maale ohtlike asteroidide hulka, pole sellest vähemalt lähimate sajandite jooksul ohtu Maaga kokkupõrkeks.

Goldstone radaripildid 2024 MK asteroidist. Suuremalt: https://www.nasa.gov/.../07/2-pia26383-main-2024mk-16.jpg

Maast möödub auto mõõtu asteroid

Täna õhtul möödub Maast lähimas punktis 12 320 kilomeetri kauguselt (peaaegu Maa läbimõõt) asteroid 2024 GJ2. Tegemist 2,2 kuni 5 meetrise läbimõõduga kivimürakaga, mis Maaga kohtudes tekitaks taevas üsna muljetavaldava vaatepildi ning suure tõenäosusega jõuaks sellest mõned tükid ka maapinnani. Seekord ohtu kokkupõrkeks õnneks pole.

Maa ja 2024 GJ2 asteroidi trajektoorid Päikesesüsteemis.

2024 GJ2 asteroidi trajektoor Maast möödudes.

Asteroid asub Maale kõige lähemal Eesti aja järgi kell 21:31 ja liigub sellel ajal Amburi tähtkujus. Selle maksimaalne heledus on kõvasti allpool silmaga nähtavuse määra, kuid teleskoobiga õigesse kohta vaadates oleks seda näha pisikese tähtede taustal liikuva täpiga.

Asteroid avastati alles üleeile Hawaiil tegutseva Pan-STARRS 2 vaatlusprogrammi poolt.

Missioon Psyche läheb uurima asteroidi Psyche

Täna, 13. oktoobril, kell 17:19 läheb USA Florida osariigis asuvast Kennedy kosmosekeskusest teisele stardikatsele missioon nimega Psyche. Falcon Heavy nimelise kanderaketi abil planeetidevahelisse ruumi lennutatava väikebussi suuruse sondi sihtmärgiks on samanimeline asteroid (16 Psyche), mille juurde see peaks jõudma 2029. aastal.

220 kilomeetrise läbimõõduga Psyche avastati Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vöönst juba 1852. aastal itaalia astronoom Annibale de Gasparise poolt. Tegemist on teadaolevalt kõige suurema ja massiivsema niinimetatud M-tüüpi ehk suuremalt jaolt metallist koosneva asteroidiga. Arvutused on näidanud, et Psyche koosneb vähemalt 60% ulatuses erinevatest metallidest, millest enamuse moodustab tõenäoliselt raud ja nikkel. Ülejäänu on kivine materjal.

Üks Psyche kahest hiiglaslikust päikesepaneelist. Kokku on sondi "siruulatuseks" 24,7 meetrit.

Pikka aega arvati, et Pshyche võib olla ammuse pisikese protoplaneedi tuum, mis peale mõnd suuremat kokkupõrget paljusid väiksemaid kokkupõrkeid paljastus. Tänaseks on sellisest teooriast praktiliselt loobutud, kuna asteroidi tihedus on selleks lihtsalt liiga madal. Tõenäoliselt on õige vastus midagi keerulisemat ning just selle leidmisega asubki Psyche sond tegelema. Kusjuures tegemist on esimese korraga kui maise robotsondiga metallilist asteroidi uurida kavatsetakse. Hetkel on selle kohta teleskoobi- ja radarvaatlusega teada vaid selle mass, tihendus, mõõtmed ja umbkaudne kuju.

Kunstniku nägemus Psychest Psyche orbiidil.

Psyche kuju ja peamised pinnavormid, mis on kindlaks tehtud ettevaatlike teleskoobivaatlustega (heleduse muutus).

'Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis 2,6 tonnine Psyche sond jõuab oma sihtmärgini 2029. aasta juulis. Enne seda sooritab see kiiruse kogumiseks lähedase möödalennu Marsist. Esialgu peaks Psyche samanimelise asteroidi orbiidil veetma kaks aastat, mille käigus tehakse kindlaks selle koostis ja kaardistatakse selle pind. Peamise teadusinstrumentatsiooni kõrval kannab Psyche niinimetatud Deep Space Optical Communications (DSOC) eksperimenti. Tegemist on katsejärgus sidetehnoloogiaga, kus sond suhtleb Maaga mitte läbi raadioside vaid läbi laserite. Selline süsteem lubab võrreldes senisega 10-100 korda kiiremat ühendust ning seega Maale edastada rohkem andmeid.

PS: Eilne start lükati edasi Floridas valitsenud tormituulte tõttu. Sama võib juhtuda täna. Sellisel juhul tuleb järgmine katse laupäeval.

Psyche starti saab otseülekandena vaadata siit: https://www.youtube.com/live/npIDMxrzm_o?si=JGueau08LvjcbhYh 

OSIRIS-Rex toimetas Maale proovid asteroid Bennult

Eile maandus USA Utah osariigi katsepolügoonile 46 kilogrammine kapsel, mis veetis kosmoses ligi seitse aastat ja rändas kokku maha 7,1 miljardit kilomeetrit. Kapsel on osa Osiris-REX nime kandvast NASA missioonist, mille eesmärgiks oli uurida asteroidi 101955 Bennu, võtta sellelt proove ning tuua need analüüsimiseks tagasi Maale.

Kirjeldust sellest, et kuidas Osiris-REX täpsemalt Bennu küljest materjali kordas, saab lugeda meie kolme aasta tagusest loost: https://www.astromaania.ee/.../nasa-sond-kogus...

Kapsel proovidega on tänaseks leitud ning turvaliselt toimetatud NASA Johnson kosmoselennu keskuse laborisse, kus seda hakatakse ettevaatlikult uurima, kaaluma ja avama. Üliväärtuslike proovide analüüsimiseni jõudmiseks võib kuluda lausa nädalaid. Et missioon leidis aset NASA koostöös Kanada kosmoseagentuuri (CSA) ja Jaapani kosmoseagentuuriga (JAXA), siis mõlemad asutused saavad proovidest vastavalt 4% ja 0,5% ning neist igaühel on õigus ühele kolmest kapsli käpast, mille abil asteroidi puudutati ning proove võeti. Kuna Bennu on kosmoses rännanud miljardeid aastaid, loodetakse selle proovide analüüsimisel välja selgitada Päikesesüsteemi nooruspäevil valitsenud tingimusi. Lisaks võidakse selle pinnalt leida keerukaid süsinikühendeid, mida peetakse elu tekke ehituskivideks. Pole välistatud, et just Bennu sarnased süsinikurikkad asteroidid tõid Maale tänapäevase elu alged.

Asteroid Bennu Osiris-REX fotol.

Osiris-REXi mõõtekäpp puudutamas asteroidi pinda.

Üle 500 meetrise läbimõõduga Bennu kuulub niinimetatud Maad ohustavate asteroidide hulka. Näiteks 159 aasta pärast eksisteerib praeguste arvutuste kohaselt 1:2700 tõenäosus, et see põrkub Maaga.

Olles nüüdseks oma tähtsa laadungi emaplaneedile toimetanud, jätkab Osiris-REX oma missiooni reisides ühe teise Maad potentsiaalselt ohustava asteroidi 99942 Apophise juurde. Kohale peaks selleks ajaks Osiris-APEXiks ümber ristitud sond jõudma 2029. aasta aprillis, veidi enne seda kui 800 meetrine Apophis Maast ühe väga lähedase möödalennu sooritab.