teisipäev, 30. juuni 2020

Juulitaeva ülevaade 2020

Kuulsa Rooma keisri Julius Caesari järgi nime saanud juuli on meie poolkera teine suvekuu ning statistiliselt kõige soojem kuu aastas. Soojusega käivad paraku kaasas ka suviselt valged ööd, mistõttu pimedast tähistaevast ei saa me ka juulitaeva puhul rääkida. Küll aga on sellel kaugete tähtede ja udude asemel meile pakkuda terve portsu huvitavaid planeete.

Nagu juba vihjatud, on juuli ööd praktiliselt sama valged kui juunis, mis tähendab, et isegi südaöösel paistavad vaatlejale taevas vaid kõige heledamad tähed. Alles kuu lõpupoole hakkavad päevad juba märgatavamalt lühemaks jääma ning Päike sügavamale horisondi taha kaduma. Nii võib juuli viimasel nädalal isegi Linnutee kuma taevast üles leida, kuigi selle täie võimsuse ilmumiseni läheb veel mõni nädal aega.

Heledamatest nähtavatest tähtedest võib veelkord üle korrata kuulsa Suvekolmnurga, mis paistab juuli südaöödel juba peaaegu otse lõunas. Tagurpidise võrdhaarse kolmnurga vasakus ülemises tipus särab Luiges asuv Deeneb, paremal Lüüra kooseisu kuuluv Veega ning alumine tiputäht moodustub Kotkas asuvast Altairist. Neist esimene on valge ülihiid, mis särab meile umbes 2500 valgusaasta kauguselt ning pakub suuruse ja heleduse poolest konkurentsi isegi Orioni tähtkuju Riigelile. Veega ja Altair on seevastu meist vaid paarikümne valgusaasta kaugusel asuvad nii-nimetatud peajada tähed.

Sellisena võiks paista Suvekolmnurga asterism Linnutee taustal, kui meie peade kohal poleks päikesevalgust neelavat ja hajutavat atmosfääri. Sellel Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) lainurkfotol on kolmnurka näha pildi vasakus pooles. Keskel vasakul paistab Deeneb, ülal kõige heledam on Veega ning all keskel Altair.
Teistest tähtedest on hästi näha suhteliselt madalal läänes paiknevat kevadtähte Arktuurust (Karjases) ja peaaegu otse põhjas säravat jõulutähte Kapellat (Veomehes). Lisaks võib vaatlejale veel silma paista Maokandjas asuv Rasalhague, mis arvatakse ümber oma telje nii kiiresti pöörlevat, et see on laialilendamise piiril. Tähtkujudest võib heade tingimuste korral ära näha juulis peakohal asuva Suure Vankri kuulsa asterismi ning Kassiopeia W-kujulise mustri. Teiste vähemselgemate tähtkujude eristamiseks vaid mõne heledama tähe järgi on vaja head suunataju ja vilunud silma.

Süvataeva objektidest nagu galaktikatest, udukogudest ja täheparvedest ei ole ka juulis suuremat rääkida. Kui just mõni siinsetest lugejatest parajasjagu lõunapoolera talves või põhjapoolkera keskmistel laiuskraadidel aega ei veeda…

Heledad Rooma jumalad

Planeedivaatlejate jaoks on juuli ilmselt aasta kõige magusam aeg, sest Rooma peajumala järgi nime saanud Jupiter ja tema isa Saturn on sellel ajal tegemas öises lõunataevas kõige kõrgemaid tiire. Vastavalt 14. ja 20. juulil jõuavad need planeedid Maaga vastasseisu ehk hetke, mil Maa asub enam-vähem täpselt nende planeetide ja Päikese vahel. Tulemuseks nende maksimaalne valgustatus, lähedus ja seega ka heledus. Parimaks vaatlusajaks on astronoomiline südaöö ehk endiselt suveajas viibides kell 1 öösel.

Kuna tänavune vastasseis leiab aset suvisele pööripäevale ajaliselt nii lähedal, ei tõuse need planeedid horisondist väga kõrgele (Jupiter 8 ja Saturn 9 kraadi) kuid sellegipoolest oleks patt neid mitte läbi teleskoobi või hea binoklipaari vaadata. Võib-olla isegi üritada pilti teha. Ka suhteliselt tagasihoidlik optika peaks ära näitama Jupiteri hele-tumedad gaasivöödid ja selle neli suuremat kuud ning Saturni võimsa rõngasüsteemi. Kes juuli öödel väga pikalt üleval ei taha olla, siis muretsemiseks ei ole põhjust – heledat planeedipaari saab õhtutaevas nautida ka veel tulevastel kuudel.

Hiidplaneedid Jupiter ja Saturn Hubble’i kosmoseteleskoobi vahendusel.
Samal ajal kui Jupiter ja Saturn on kõrvuti lõunataevas paistmas, on neist vasakul idas vaadeldav sõjajumala nime kandev Marss. Et ka punase planeedi suhteliselt haruldane vastasseis ei ole enam mägede taga (oktoobris) on selle heledus nüüd juba täiesti arvestatav, tundudes silmale ühe heleda punaka tähena. Teleskoobis selle pinnadetaile veel naljalt ei erista, kuid terava silmanägemise omanikud võivad näha Marsi vasakult valgustatud ja üha kasvavat faasi, mille määraks on juulis kusagil 85%.

Juuli keskpaigaks on armastusejumalanna Veenus koidutähe nime all hommikutaevasse naasnud ning särab peaaegu niisama heledalt kui kevadises õhtutaevas. Teleskoobis on nüüd pilt otsekui peegelpildis – kui mais oli Veenus õhukene paremalt valgustatud sirp, siis nüüd on ta valgustatud vasakult. Parimaks vaatlusajaks on tunnikene enne päikesetõusu.

Juuli viimasel nädalal pakub talle koidukumas seltsi ka viies ja viimane silmaga nähtav planeet – jumalate käskjala nime kandev Merkuur. Läänepoolse elongatsiooni käigus saavutab see pisiplaneet 22. juulil Päikesest umbes 20 kraadise kauguse, kuigi ekliptika ehk Päikesesüsteemi tasandi ebasoodne asetus teeb tema nägemise küllatki keeruliseks. Kui see aga siiski mingil moel õnnestuma peaks, siis on meil koos ju täiesti korralik “planeetide marss” – paremalt vasakule lugedes: Jupiter, Saturn, Marss, Veenus ja Merkuur.

Kuu faasid
  • Täiskuu: 5. juuli kell 7.44;
  • viimane veerand: 13. juuli kell 2.29;
  • noorkuu 20. juuli kell 20.33;
  • esimene veerand: 27. juuli kell 15:32.

pühapäev, 28. juuni 2020

Fotosid avalikust kuuvaatlusest Tõrvas

Täname kõiki neid, kes eilsel kuuvaatlusel kaasa lõid ja oma küsimustega õhtule vürtsi andsid. Oli väga tore ning lisaks Kuule said hilistel öötundidel ära nähtud ka puude vahel liikunud hiidplaneedid Jupiter ja Saturn. Siin mõned klõpsud vaatlusest ja Kuust läbi Egon Bogdanovi kaamerasilma.









laupäev, 27. juuni 2020

Kuuvaatlus Tõrvas

Tänasel selgel ja soojal suveõhtul ootame nii noori kui vanu astronoomia- ja fotograafiahuvilisi esmakordselt Tõrva südalinnas toimuvale kuuvaatlusele. Leiate meid Veskijärve ääres kõrguva tõrvaahju kõrvalt. Et seekord on meil teleskoope Kuu peale suunatud koguni kaks, siis ühega neist avaneb võimalus ka ise Kuust fotosid teha. Seda juhul kui võtate kodust kaasa oma Nikoni, Canoni või Sony (E-mount/NEX) peegelkaamerad ja olemasolul distantspäästikud. Nutitelefonidele ja teistele kaameramarkidele meil paraku adapterit veel ei ole, kuid midagi võib õnnestuda ka läbi okulaari klõpsata.

Vaatlus algab kell 21 ja kestab kuni Kuu paistab või huvilisi jätkub. Kuu valgustatuse määraks on 43%.
Jagage kindlasti seda postitust oma sõpradega ja rääkige isadele/emadele/tädidele/onudele ka!

reede, 26. juuni 2020

Tagurpidi pilvelinn

Sellel kukalt kratsima võtval fotol näib olevat jäädvustatud tagurpidi pilvelõhkujatega linn, mis ripub alla pilvedest. Tegelikult on tegemist Chicago kesklinna siluetiga, mis on madalalt paistva Päikese poolt varjuna Michigani järve pinnale projetseeritud. Haruldase foto klõpsas Mark Hersch, kes oli reisilennuki pardal lähenemas Chicago O'Hare lennujaamale. Teravate silmade olemasolul on fotolt võimalik leida veel üks reisilennuk, mis suundub sama lennuvälja poole.


kolmapäev, 24. juuni 2020

Fotosid 21. juuni 2020 päikesevarjutusest Aasias

Meie aja järgi ööl ja hommikul vastu pühapäeva leidis poolel teel ümber maailma aset selle aasta esimene päikesevarjutus. Tegemist oli niinimetatud tulerõnga varjutusega, kus Kuu ei asunud Maale piisavalt lähedal, et tervet päikeseketast kinni katta. Varjutust oli kõige paremini näha Kesk-Aafrikast, Araabia poolsaarelt ja Kesk-Aasiast.

Siin mõned valitud fotod sellest suhteliselt haruldasest loodusnähtusest.

Fotol on tegelikult mitu Hiinas tehtud fotot üksteise peale asetatud. Keskmine neist on tehtud varjutuse maksimumi ajal, kui Kuu oli täpselt Päikese ees. Äärmised on fotod hetkedel kui Kuu varjutas Päikese kummatki serva vaid oma mägedega. Foto: Wang Letian

Bharat Dhungana foto Nepaalist.

Instagrami kasutaja ThsrcMan foto Taiwanist.

Instagrami kasutaja Umaima tegi selle foto Dubais asuva maailma kõrgeima hoone Burj Khalifa kohal.

Bernard Ferreril õnnestus varjutust fotografeerida isegi läbi pilvkatte.

Mubarak Saeed, Jeemenis.

Astronaut Chris Cassidi tegi selle foto Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt, parajagu kui nad olid lendamas üle Hiina. Tume ala on Kuu poolt heidetud (pool)vari meie planeedi pinnal.

Felino Molina, Austraalias Darwini linnas.

Nikunj Rawal, Indias Gujarati linnas.

Foto Priyanka Pradhani poolt.

laupäev, 20. juuni 2020

Tõrva Astronoomiaklubi väljapanek Tõrva Veskijärvel

Põhjapoolkeral võetakse täna öösel vastu suvine pööripäev ning sellega koos suve astronoomiline algus. Vaevalt tehakse seda aga kõikjal päris nii pidulikult kui tänavu Tõrvas, kus aasta lühim öö plaanitakse täita pilgeni kõiksugu huvitavate tegevuste ja meelelahutusega meie looduskauni Veskijärve kallastel.
Et Tõrva Astronoomiaklubi ei jätaks sellise astronoomilise sündmuse tähistamisel oma kodulinna häbisse, oleme täna õhtul ja öösel teleskoobiga pidustustele omalt poolt kaasa aitamas. Mis sest, et suvine pööripäev on taevavaatluste jaoks kohe päris kindlasti aasta kõige kehvem aeg. Teleskoopi ennast ja mõnd sellega tehtud astrofotot saab ikka näha, kosmosejuttu ajada ja heledamaid tähti läbi okulaari piiluda. Kui ilm ja unetus kannatavad, võib vastu hommikut avaneda ka võimalus näha hiidplaneete Jupiteri ja Saturni. Kuigi seda päris lubada ei julge.

Kohale tasub aga igatahes tulla.
Tõrva pööriöö nimelise ürituse koos kavaga leiab siit: https://www.facebook.com/events/1514168822098464/permalink/1518394348342578/

Suvine pööripäev on käes

Tänasel ööl vastu pühapäeva kell 00:44 leiab aset põhjapoolkera suvine pöörihetk ehk moment mil Maa põhjapoolus saavutab suurima kalde Päikese poole. Tegemist on meie jaoks aasta lühima ööga ning sellele järgnev päev on aasta pikim - teisisõnu pööripäev. Ühtlasi algab astronoomiline suvi. On aeg juubeldada!

PS: tuleb nentida, et nüüdsest peale muutuvad päevad jälle lühemaks ja ööd üha pikemaks. See tähendab, et astronoomiahuvilistel avaneb peagi võimalus näha midagi enamat kui vaid kõige heledamaid tähti. Veelkord - on aeg juubeldada!

reede, 19. juuni 2020

Veenuse varjutus Tallinnast

Suurepärane jäädvustus eilsest Veenuse varjutusest Kuu poolt, mis tehti astrofotograaf Dzmitry Kananovichi poolt Tallinnas. Foto leidis avaldamist ka mainekal NASA Astronomy Picture of the Day (APOD) leheküljel. Sellelt lingilt võib näha ka varjutuse aegvõtet: https://www.astrobin.com/full/vv0vd9/B/?nc=user&fbclid=IwAR0LTknxgGjLhOxcMGfUTv9HiUExoLkjFjwCfAArIAUP5IVU7WrSUK08Rxk


neljapäev, 18. juuni 2020

Kuu varjutab Veenuse

Täna, 19. juuni keskpäeval on toimumas üks üsna haruldane astronoomiline sündmus, kus Kuu varjutab planeet Veenuse. Sobiva vaatlustehnikaga võib selle käigus näha kuidas õhuke Veenuse sirp kaob imeõhukese kuusirbi taha ning ilmub sealt tunnike hiljem uuesti välja. Et varjutuse asukoht on taevas päikesekettale väga lähedal (22kraadi lääne poole) ning suurendava optikaga Päikesesse vaatamisel on peaaegu kindlasti kurvad tagajärjed (!), peaks varjutuse jälgimisel olema eriti ettevaatlik. Varjutus algab Eestis umbes kell 11:20 ja lõppeb kell 12:20. Paar minutit siia-sinna.

Kuna Veenuse valgustuse määraks ehk faasiks on sellel hetkel 7,9% ja Kuu puhul 3,7%, on need mõlemad päevases taevas silmale nähtamatud. Seega varjutuse nägemiseks peaks need teleskoobi või mõne kangema fotoobjektiiviga aegsasti üles leidma. Selleks tasub kasutada näiteks vabavaralist (nutitelefonidele paraku tasulist) rakendust nimega Stellarium, kust saab nende suhtelise asukoha või koordinaadid reaalajas järgi vaadata. Niinimetatud Go-To funktsiooniga teleskoopide puhul on asi natukene lihtsam, kuid täielikult ei tasu ka seda usaldada. Eriti kui teleskoobi joondus päevase aja tõttu umbkaudne on. Peab jälgima, et teleskoop ennast kogemata Päikesesse ei suunaks või see hiljem taevast kammides ei juhtuks. Sama kehtib varjutust binokliga vaadeldes.
Üks lihtne nipp kuidas silmapõhju kõrvetavat Päikest kindla peale vältida, on ennast selleks ajaks mõne kõrgema hoone varju seada. Nii ei eksi binokkel või objektiiv kogemata Päikese peale ära. Samas tuleks jälgida varju liikumist varjutuse ajal ja kõige pisemaid astronoomiahuvilisi võiks igaks juhuks vaatlustehnikast ohutus kauguses hoida.
Head vaatlemist!

Magneetiline Linnutee

Ei, tegemist ei ole van Goghi kadunud teosega Linnutee helendavast trassist, vaid visulatsiooniga meie kodugalaktika tähtedevahelisest tolmust ning selle voolu juhtivatest keerukatest magnetväljadest. Tervet taevast kujutav kaart on koostatud Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Plancki nimelise satelliidi andmete põhjal, mis tegutses Päikese orbiidil aastatel 2009-2013.
Ülekogutaevakaart Plancki andmetest. Keskel on Linnutee tuum.
Plancki üheks peamiseks eesmärgiks oli varasemast täpsemalt kaardistada vaadeldava universumi piirilt kostuva Suure Paugu kauget ja ammust kõla, mida tuntakse kosmilise mikrolaine-taustkiirguse nime all. Et saada sellest kosmoloogiliste mudelite jaoks asendamatult tähtsa kiirguse jaotusest võimalikult täpset ülevaadet, pidi Planck sellest kõigepealt lahutama meie enda Linnutees leiduvast tähtedevahelisest gaasist ja tolmust lähtuvad sarnased kiirgused. Seda sai teha tänu sellele, et tähtedevaheline kosmiline tolm on mingil määral polariseeritud - see liigub Linnutees leiduvates magnetvälja jõujoontes, omamoodi vibreerides teatud eelissuundades. Uuritaval taustkiirgusel sellist omadust pole.


Tuvastatud andmetest kokku pandud kaardil on värvustega tähistatud tolmuosakeste konsentratsioon Linnutees ning tekstuuriga magnetvälja jõujoonte ulatus ja suund. Linnutee tasandis ehk seal kus gaasi ja tolmu on rohkem (punasega) näib ka magnetväli olevat regulaarsem, ühtides enamasti meie galaktika spiraalharude suunaga (horisontaalne). Hõredamates alades moodustavad need aga keerukalt vingerdavaid harusid, mis näivad osaliselt järgivat hiiglaslikke vesinikgaasi kogumeid. Tohutud kaarjad struktuurid Linnutee kohal ja all on aga ilmselt selle tuumas toimunud ammuste plahvatuste magneetilised jäänukid. Midagi sarnast võib näiteks näha Päikese protuberantside puhul. Siin-seal nähtavad punakad laigud on galaktikasisesed sadu valgusaastaid laiad tolmupilved, mis on meie eest nähtavas valguses varjatud.


Suur küsimus sellise kogugalaktilise magneetilise müriaadi puhul on, et kui suurt rolli võib see mängida Linnutee (ja teiste galaktikate) evolutsioonis. Kui senini on gaasipilvedest täheteket peetud eelkõige gravitatsiooni poolt käivitatud ja juhitud protsessiks, siis nüüd hakkab üha enam tunduma, et ka magnetväljad võivad seda kõike olulisel määral mõjutada.

kolmapäev, 17. juuni 2020

SpaceX kapsel Maa kohal

See foto Rahvusvahelisele Kosmosejaamale (ISS) lähenevast Crew Dragon kapslist kahe astronaudiga pardal tehti 31. mail paar tundi enne ISS-iga põkkumist. Kapsel, mis nimetati selle kömandor Douglas Hurley ja astronaut Robert Behnkeni poolt hiljem Endeavouriks, on fotol nähtav Edela-Türgi kohal. Hall ala kohe selle "all" on rannikulinn nimega Demre. Põkkumine ise toimus hiljem 422 kilomeetri kõrgusel Hiina ja Mongoolia piiri kohal. 


Crew Endeavorist sai esimene USA pinnalt üles lennutatud mehitatud kosmoselaev peale üheksa aasta pikust pausi, mis järgnes NASA kosmosesüstikute pensionile saatmisele.

esmaspäev, 15. juuni 2020

Parimad fotod Päikesest

NASA teadlastel õnnestus 2018. aasta mais jäädvustada kõrgeima resolutsiooniga fotod Päikese kroonist, kus elektriliselt laetud plasma moodustab hiiglaslikke kaarjaid filamente. Fotodel nähtavad jooned tantsivad ligi miljoni kraadises kuumuses Päikesest lähtuvates magnetväljades. Antud kaadrid lubavad meil neid näha ja uurida 150 miljoni kilomeetri kaugusel eristades filamente, mille läbimõõt on vaid 200 kilomeetrit.



Fotod tehti NASA High Resolution Coronal Imager ehk HI-C missiooni käigus. See kujutab endast raketi külge kinnitatud päikeseteleskoopi, mis lennutatakse mõneks minutiks Maa segavast atmosfäärist välja, kus see saab meie kodutähe pinnal näha kuni 70 kilomeetrise läbimõõduga detaile. Seni on aset leidnud kolm HI-C starti, millest edukaks osutus esimene ja kolmas. Fotod pärinevad viimasest.
Nende käigus saadud andmed on meid viimas lähemale nende filamentide tekke ja olemusega seotud mõistatustele. Näiteks siiani ei saada päris täpselt aru, et kuidas Päikese kroon saab olla ligi miljoni kraadise temperatuuriga, kui Päikese pind ise on kõigest 5700 kraadi. Mingil moel näivad need samad "jooned" selles protsessis osalevat.

reede, 12. juuni 2020

Parim foto päikesevarjutusest?

Seda fotot täielikust päikesevarjutusest USA kohal on nimetatud kõigi aegade hämmastavaimaks varjutusefotoks. Kuigi taolised ülivõrdelised hinnangud sõltuvad tavaliselt vaatajast endast ning nendega saab kas nõustuda või mitte, oleme vähemalt meie valmis neist esimeste hulka kuuluma.


Lugu foto sünnist algab (nagu ikka) selle autorist ja tema ideest. Nimelt hakkas fotograaf ja astronoomiahuviline Jon Carmichael aastaid enne seda kui Põhja-Ameerika mandri kohale 2017. aasta augustiks päikesevarjutust ennustati, planeerima viisi seda kõige originaalsemal viisil jäädvustada. Ta juurdles, et juhul kui tal õnnestuks kuidagi saada selle toimumise hetkeks võimalikult kõrgele, peaks ta olema võimeline pildistama Kuu poolt heidetud täisvarju maapinnal. Midagi sellist ei olnud tema teada ükski professionaalne fotograaf veel üritanud.
Uurides varjutuse kaarti, avastas ta, et üks Ameerika Ühendriikide lennuliin Portlandi ja St. Louisi linnade vahel peaks täpselt õigel hetkel täisvarjutuse ala läbima. Mõeldud-tehtud ostis Carmichael piletid ning asus varjutust ootama. Kusjuures seda tehes võttis ta mitmekordse riski. Esiteks pidi lend ka ettenähtud kuupäeval ja kellaajal väljuma, teiseks pidi selleks ajaks varjutuse piirkond pilvitu olema ning kolmandaks oleks ta selle jäädvustamiseks pidanud istuma lennuki aknapoolsel istmel. Seda viimast ei saanud ta lennukipileteid broneerides ise valida.
Viimaks, kui kauaoodatud kuupäev saabus ja Carmichael magamatuna Portlandi lennujaama jõudis, kandis ta taskus korralikku summat sularaha, mis oli mõeldud juhuks kui ta peaks aknaaluse istme mõnelt kaasreisijalt altkäemaksu abil lunastama. Õnneks peale seda kui ta oli oma plaani lennuki meeskonnale edastanud, anti talle lennuki parim istekoht ning piloot isiklikult olevat ta akna väljaspoolt puhtaks pesnud. Lisaks tegi piloot varjutuse sees olles lennukiga mitu tiiru, andes nõnda kõigile reisijatele võimaluse seda oma silmaga näha.


Kui saabus täisvarjutuse hetk, oli Carmichael enam kui valmis ning pildistas sellest ühest looduse võimsamast vaatepildist kahe minuti jooksul üle 1200 kaadri. Veendunud, et tehtud pildid said paremad kui ta aastate jooksul oli osanud eales loota, olevat ta hinge põhjast ohanud, tellinud ühe tähistamisjoogi ning kandnud kuni lennu lõpuni näos siiralt laia naeratust.
Järgneva aasta jooksul töötles ta tehtud fotodest kokku fotomosaiigi nimega "108", mida saab prinditud kujul Carmichaeli kodulehelt ka soetada. Arusaadavatel põhjustel ei ole ta selle täisversiooni digitaalsel kujul internetis jaganud ning ülalolev foto on selle väiksemamahuline koopia. Tema koduleht asub siin: https://joncarmichael.com/
Mis sellelt siis näha võib? Esiteks muidugi Kuu poolt täielikult varjutatud Päikest, mida ümbritseb tontlikku halona muul ajal nähtamatu Päikese kroon. Selle all ja vasakul paistab ühe heleda "tähena" planeet Merkuur. Kuu poolt heidetud täisvarju on näha nii tumenenud maapinna kui ka musta taevana. See tähendab, et sealt kust hakkab sinine taevas lõppeb ka vari. Viimaks on meie planeedipinnal näha ussina looklev Snake River nimeline jõgi Idaho osariigis.

All kommentaarides on mõned fotod Carmichaeli lennureisist ja siin video kõnealuse foto avaldamisest Twitteri peakontoris 2018. aastal, kus autor räägib selle sünniloost pikemalt: https://www.youtube.com/watch?v=uPLdrlgB8Fc

teisipäev, 9. juuni 2020

Astronoomia Suvepäevad on tulemas!

Augusti keskel Tõraveres aset leidma pidanud Astronoomiahuviliste XXV kokkutulek jääb sellel aastal paraku ära. Põhjuseks ikka see paganama viirus, mis ei luba juubeliüritust soovitud mastaabis ja asukohas korraldada.

Küll aga soovib Eesti Astronoomia Selts kokkutuleku asemel korraldada väiksemamahulisema ja võib olla pisut teistsuguse sisuga Astronoomia Suvepäevi. Et anda korraldajatele ettekujutuse potentsiaalsete osalejate arvust, nende soovidest ja eelistustest, tasub ära täita vastavasisuline küsitlus, mille kaudu saab korraldajatele ka omapoolseid ettepanekuid edastada.

esmaspäev, 8. juuni 2020

Rõngasplaneet Veenus



Sellel astrofotograaf Pete Lawrence fotol on näha meie lähima planeedi Veenuse ümber kumavat rõngast, mida nimetatakse vahel ka tulerõngaks. See tekib, kui Päike jääb enam-vähem täpselt Veenuse taha ning selle valgus läbib teel meieni Veenuse paksu ja tihedat atmosfääri. Antud foto tehti 2. juunil, kui Veenus asus Päikesest vaid ühe nurgakraadi kaugusel. Heleda tähevalguse eemaldamiseks kasutati vastavaid filtreid. Sinine taevas planeedi ümber reedab, et foto tehti päevavalguses.

Allikas: apod

reede, 5. juuni 2020

Poolvarjuline kuuvarjutus

Kui täna õhtul mingi valemiga kagutaevas selge on, siis tasub kella kümne ajal jälgida sealt suunast tõusvat täiskuud. Nimelt on täna aset leidmas selle aasta teine poolvarjuline kuuvarjutus, mis tähendab, et Kuu liigub läbi Maa poolt heidetud poolvarju.



Erinevalt täielikust kuuvarjutusest, mille ajal Kuu sügavpunaseks värvub või osalisest varjutusest, mil Kuust näiliselt tükk välja hammustatakse, tumeneb poolvarjulise kuuvarjutuse käigus Kuu vaid õige pisut "alt" poolt. Tähelepanelik vaatleja või fotosilm peaks seda suutma siiski märgata.
Varjutus algab meie aja järgi kell 20:45, maksimum saabub kell 22:24 ning Maa poolvari lahkub Kuult kell 00:04. Kuu ise tõuseb meie maal umbes kell 21:55 ehk siis selleks ajaks on varjutus juba alanud.
Head vaatlemist!

neljapäev, 4. juuni 2020

Üles lendas järjekordne ports satelliite

Starlink võrgustiku ehitus käib täie hooga. Täna läks kaheksas ports 60 sateliidiga orbiidile, juunis on plaanis veel kaks saadetist. Eesmärgiks kõrge kiirusega internetiühendus kõigile igas planeedi punktis. No näis. SpaceX tehnoloogia on muljetavaldav ja kuigi seekord ei ole pardal astronaute, siis kasutatav aparatuur on suures plaanis sama. Videos saab ülevaate seitsmenda Starlink raketi lennust ja Falcon 9 maandumisest, samuti on näha satelliitide eraldumist kanderaketist. Hiljem pakivad Starlinki rakud lahti päikesepaneelid ja kasutavad oma ettenähtud kohale liikumiseks ioonmootoreid.

Pikemalt saab Starlinki kohta lugeda meie varasemast postitusest:
https://www.astromaania.ee/…/starlink-satelliidid-kui-oht.h…

Üheks probleemiks Starlink satelliitidega on nende põhjustatav valgusreostus, mis häirib maapealseid astronoomilisi vaatlusi. Elon on sisimas ikkagi hea ja on alustatud katsetusi peegeldumisvastaste kilpidega. Viimased kaks laadungit, seitsmes ja kaheksas, sisaldavadki kumbki ühte sateliiti, millel on peal testimiseks valgust neelav kilp - auto päikesesirmi põhimõttel toimiv spetsiaalsest vahust visiir peaks sateliidid hommiku- ja õhtupäikese eest varjus hoidma. Esialgne idee tehiskaaslased mustaks värvida ei ole ülekuumenemise ja seeläbi eluea ekstreemse vähenemise tõttu Starlinki eesmärgiga kooskõlas.

Hamburgeri galaktika

Seda tumeda gaasiribaga kaunistatud ketasgalaktikat, mis paistab meile külgvaates Lõvi tähtkuju tagaplaanil, nimetatakse mõnikord Hamburgeri galaktikaks. Ametliku tähisega NGC 3628 moodustab see koos kahe teise lähedalasuva spiraalgalaktikaga (M65 ja M66) nii-nimetatud Lõvi kolmiku. Tänu naabergalaktikate (kaadrist väljas) gravitatsiooni poolt põhjustatud loodejõududele on Hamburgeri galaktikast välja rebitud ligi 300 000 valgusaasta pikune tähtederiba, mis paistab antud fotol paremal. Galaktika ise on ligi 100 000 valgusaastat lai ning võib sisaldada sama palju tähti kui meie Linnutee. Selle kauguseks on hinnatud umbes 35 miljonit valgusaastat.

Foto: Stefano Cancelli, Paul Mortfield

kolmapäev, 3. juuni 2020

Valguse kiirus kosmoses

Elektromagnetlainetus, mille pisikene osa on ka meile armas nähtav valgus, liigub ümmarguselt 300 tuhat kilomeetrit sekundis. See tähendab, et meie planeedile teeks see ühe ainsa sekundi jooksul peale üle seitsme tiiru. Igapäevaelus võib sellist kiirust nimetada praktiliselt momentaarseks. Allolevalt videolt saab näha, et kosmises mõttes võib ka suurim võimalik kiirus olla tüütult aeglane.
Jaapani Kosmoseagentuuri (JAXA) töötaja James O’Donoghue poolt valmistatud animatsioon näitab kõigepeal Maalt igas suunas lahkuvaid valgus- või raadioimpulsse. Võrreldes Maa enesega liiguvad need sellest eemale peadpööritavalt kähku. Natukene välja zuumides näeme Maa orbiidil asuvat Kuud, milleni jõudmiseks kulub valgusel juba 1,25 sekundit. Seejärel alustavad impulsid teekonda Marsini. Kusjuures antud videos on punane planeet asetatud Maale lähimasse võimalikku kaugusesse (54,6 miljonit kilomeetrit) ning Maa, Kuu ja Marss on proportsionaalselt 30x suurendatud (muidu poleks neid selles mõõtkavas lihtsalt näha). Reaalajas jälgides kulub valgusel Marsini jõudmiseks 3 minutit ja 2 sekundit.
Enamuse ajast asub Marss Maast oluliselt kaugemal. Näiteks siis, kui see asub meie vaatepunktist teisel poolt Päikest (praegu see peaaegu nii ongi), oleks antud video ligi 20 minutit pikk. Pluutoni jõudmiseks kuluks kusagil 4 tundi, lähima täheni 4,22 aastat, Linnutee südameni 26 700 aastat, Andromeeda galaktikani 2 537 000 aastat ja vaadeldava universumi ääreni 46 500 000 000 aastat.

esmaspäev, 1. juuni 2020

Juunitaeva ülevaade 2020

Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni tähendab, et kui enamus inimestest naudib päikesepaistet ja pikki päevi, siis astronoomiahuviline leinab taga pimedat taevast. Samas eks meil kõigil ole vaja puhata ja varustust hooldada.

Kõige kehvem aeg tähistaevast vaadata saabub 20.ndal juunil ehk suvisel pööripäeval ning sellele eelnevatel ja järgnevatel päevadel, mil Päike kaob põhjahorisondi taha vaid pisut enam kui viieks tunniks. Et ta seal ka väga sügaval ei asu, tähendab, et öö möödub pidevas eha/koidukumas. Näha on vaid heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja keraparved paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Aga ei tasu meelt heita. Pööripäeva möödumine tähendab, et esimest korda viimase kuue kuu jooksul saame me välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga astrofiil kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpupoole ning senikaua kehtib veel vastupidine reegel.

Valge öötaevas


Juuni kesköödel (mis saabuvad suveajas viibidel kell 1 öösel) ulatub Linnutee kagu-põhja suunaliselt juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähedest väärib mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüras), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

Skorpioni tähtkuju südames paistev punane ülihiidtäht Antaares on üks meile lähimaid omasuguseid, asudes meist vaid 550 valgusaasta kaugusel. Kui see asuks meie Päikesesüsteemi keskel, ulatuks selle pind kuhugi Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele. Fotole on jäänud ka kaugel selle taga asuvad kerasparved NGC 6144 (keskel-ülal) ja M4 (paremal). Foto: WIKISKY
Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte mitmed uhked kerasparved ja kauged galatikad (nende kohta rääkisime maitaeva ja aprillitaeva ülevaadetes). Neist esimesi võib ju ka juunis teleskoobi või binoliga püüda, aga galaktikate õrna kuma märkamiseks suuremat lootust ei tahaks anda. Sama lugu on Linnutee lõunapoolses ribas leiduvate tihedalt asustatud udukogudega, mille valik ajab vähemalt taevakaarti vaadates silme eest kirjuks. Kuid mis seal ikka, looduse vastu ei saa.

Küll aga paistab juunikuus ideaalselt kõrgel taevas üks enesestmõistetav, kuid see-eest väga huvitav taevakeha – Päike. Meile lähimat tähte on silmaga vaadata valus ja teleskoobi või binokliga väga ohtlik (ärge üldse proovigegi!!!), kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada pisikesi rakukesi meenutavat mustrit (granulatsiooni) või mõnikord selle ümber lahvatavaid sadu tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Teatud (üsna kulukate) filtrite abil näeb meile tuttavat tähte hoopis teises olekus… Foto: Alan Friedman
Kuigi Päikese 11aastane aktiivsustsükkel on veel parasjagu madalseisus, võib hea vedamise korral selle pinnalt ka pisikesi päikeseplekke leida. Tegemist meie kodutähe ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi “jahedamate” piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel tasub silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni plekk silma hakkab, ongi aeg päikeseteleskoop õuele lohistada.

Rändtähed


Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni küllaltki vaene, siis planeetide osas on asi tunduvalt parem, sest tehniliselt on kuu jooksul võimalik ära näha kõik viis silmaga nähtavat planeeti. Kusjuures neist Päikesele kõige lähema ja pisema planeet Merkuuri vaatlemisega tuleks kiirustada, sest näha on teda vaid juuni esimesel nädalal vahetult peale päikeseloojangut madalal loodetaevas. Silmale paistab ta seal kui täiesti tavaline ja mitte eriti hele täht, mille märkamiseks tasub horisonti kõigepealt binoklipaari abil kammida. Punakat Marssi, mis tõuseb tunnikene enne päikesetõusu idast, on sama keeruline märgata kui Merkuuri. Kuid mitte päris võimatu.

Kõige kaunimat vaatemängu pakuvad hiidplaneedid Jupiter ja Saturn, mis on viimastel kuudel varahommikuses lõunataevas tagashoidlike kaari teinud. Juuni keskpaigaks hakkavad nad kagust tõusma aga juba südaöösel – hele Jupiter ees ja pisut tagasihoidlikum Saturn taga. Kuigi nende iga-aastase Maale lähima punkti ehk vastasseisuni on veel veidi aega, võivad teleskoobiomanikud Jupiteri puhul juba hõlpsasti näha selle erivärvilisi gaasivööte ja suuremaid kaaslasi ning Saturni uhket rõngasüsteemi.
Saturn vasakul ja Jupiter paremal 20. mai hommikul nähtuna Peipsi järve ääres vahetult enne päikesetõusu. Juunis on planeedipaar juba öösel nähtav ja veelgi heledam. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi
Talvist ja kevadist õhtutaevast ehtinud hele Veenus (rahvakeeli nimetatakse teda sel perioodil ehatäheks) on juuni alguseks nähtamatuks muutunud, asudes sel ajal peaaegu täpselt meie ja Päikese vahel. Kuu lõpuks naaseb ta aga meie hommikutaevasse, kandes siis vastavalt koidutähe nime. Otsida tasub teda tund enne päikesetõusu kirde-ida suunast.

Juuni esimesel nädalal leiab aset selle aasta teine kuuvarjutus, mis on mingil määral jälgitav ka meie asukohast. Erinevalt vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mille käigus Kuu sügavpunaseks värvub või osalisest varjutusest, kus Maa ümar vari Kuust tüki välja hammustab, on 5. juunil toimumas niinimetatud poolvarjuline kuuvarjutus. Nagu nimestki järeldada võib tähendab see, et Kuu satub Maa poolvarju. Silmaga suudavad seda näha vaid kõige tähelepanelikumad vaatlejad ja sedagi heade ilmastikutingimuste korral.

Varjutus algab Eesti aja järgi kell 20:45 – siis kui Kuu meie asukohast nähtuna veel horisondi all liigub. Selleks ajaks kui ta umbes kella kümne ajal tõuseb, on varjutus juba täie hooga käimas. Varjutuse tipphetk saabub kell 22:24 ning paar minutit peale südaööd on Maa poolvari Kuult kadunud.

Umbes selline võiks välja näha 5. juuni poolvarjuline kuuvarjutus, kui meil õnnestuks seda algusest lõpuni vaadelda.


Kuu faasid

  • Täiskuu: 5. juuni kell 22.12;
  • viimane veerand: 13. juuni kell 9.24;
  • noorkuu 21. juuni kell 9.41;
  • esimene veerand: 28. juuni kell 11:16.