neljapäev, 31. oktoober 2019

Novembritaeva tutvustus 2019

Novembri ehk hingekuuga saabub meie laiuskraadidele hilisügis, mis toob endaga tiheda ja võib olla isegi pideva pilvkatte.Teisel poolt pilvi särab aga endiselt külluslik tähistaevas, mida võimendab iga päevaga üha käegakatsutavamaks muutuv pimedus. Ehk õnnestub meil seda mõnel õhtul siiski piiluda.

Kuna taevakaar keerab ennast kuust-kuusse suhteliselt vaevaliselt ja midagi hirmus uut november tähistaevasse võrreldes oktoobriga ei too, tasub ehk enne jätkamist tutvuda meie eelmise kuu ülevaatega. See aga ei tähenda, et mõne sõnaga ei võiks ka novembritaeva peamised tähed ja nende kujud üle korrata.

Tähine idataevas


Mida lähemale külmadele ilmadele, seda madalamale läänetaevasse heledast Vegast, Altairist ja Deenebist taevasse joonistatud Suvekolmnurk vajub. Koos nende kodutähtkujude Lüüra, Kotka ja Luigega embavad nüüd öö jooksul horisonti ka Karjase, Jahipenide ja Herkulese tähtkujud. Veevalaja, Mokandja ja Kaljukits kaovad selle taha aga sootuks.

Samal ajal tõuseb idast Talvekuusnurk ja selle "allosas" asuv Talvekolmnurk. Neid asterismideks nimetatud mitteametlike tähtkujusid moodustavad võõrapäraseid nimesid kandvad tähed Kapella, Aldebaran, Polluks, Prooküon, Riigel, punakas Betelgeuse ja terve taeva heledaim Siirius ehk Orjatäht. Seega säravate tähtede osas on hilisõhtune idataevas võrreldes suve möödumist tähistava läänetaevaga oluliselt rikkalikum.

Eelnimetatud tähtedest kaks eelviimast kuuluvad ühe tuntuma ja erapooliku arvamuse kohaselt ilusama tähtkuju - Orioni - koosseisu. Sellest eestipäraselt Koodi ja Reha all tuntud tätkujust, mis peidab endas teleskoobiomaniku jaoks palju huvitavat, räägime võib olla pikemalt järgmise kuu ülevaates. Praegu tasub aga lähema vaatluse alla võtta Sõnni tähtkuju südames paikneva heleda täheparve, mille tõusmine kõrgemale taevasse on ammustest aegadest tähendanud kurjade ilmade saabumist.

Tolmupilves kihutav Subaru


Eestipäraselt Taevasõelaks, lihtsalt Sõelaks või Plejaadideks (M45) nimetatud hajustäheparve teavad kindlasti kõik, kes pikemalt talvisesse taevasse on vaadanud. Kui paljud aga teavad, et tuntud Jaapani autotootja Subaru on oma logo- ja nimevalikul just sellest objektist inspiratsiooni saanud? Natukene Suure Vankri miniatuurset versiooni meenutav täheparv on üks Maale lähimaid omasuguseid, asudes meist "vaid" 440 valgusaasta kaugusel.

Kuigi hea silmanägemisega inimene suudab Sõelas eristada viite kuni üheksat heledamat tähte, asub neid parve koosseisus üle tuhande. Kõik need tähed on tekkinud ühest või üksteisega gravitatsiooniliselt seotud gaasi- ja tolmupilvedest umbes 75 - 150 miljonit aastat tagasi, olles kosmilises mõttes veel verinoored. Sellele vaatamata on vähemalt ühe selles paikneva suuruselt ja temperatuurilt Päikesega võrreldava tähe ümbert avastatud ebatavaliselt palju kuuma tolmu, mis võib tähendada, et parasjagu moodustuvad seal (ekso)planeedid.

Plejaade pika säriajaga fotografeerides tuleb selgelt esile selle siniste ja tuliste tähtede ümbruses helenduv tolm. Kui alguses arvati, et selle näol on tegemist parvetähede sünnist üle jäänud materjaliga, siis nüüdseks on avastatud, et täheparv kihutab parasjagu läbi ebatavaliselt tolmusest Linnutee piirkonnast. Suurepäraste vaatlustingimuste puhul võib seda helendust näha isegi keskmise teleskoobi või suurema binokli abil. 

Plejaadide hajusparve tuuma moodustavad tähed ja selle ümber helendav tolmupilv. Foto on tehtud Tõraveres. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).
Pakutakse, et umbes järgneva 250 miljoni aasta jooksul haljuvad Sõela individuaalsed tähed Linnutee avarustesse laiali - nii nagu juhtus miljardeid aastaid tagasi Päikese ja selle nüüdseks kadunud sõsartähtedega. Rolli selles mängivad nii parvesisesed loodejõud kui ka kohtumised teiste tähtede ja Linnutee spiraalharudes asuvate molekulaargaasipilvedega, mis pillutavad graviatsioonilise piljardi käigus tähti parvest välja.

Optikaga taevast uurima


Juhul kui novembripilved halastavad tasub kindlasti oma teleskoobid ja kaamerad taevasse sihtida. Galaktikate, planetaarudude, udukogude ja hajusparvede osas on valik lai. Ei tahaks hakata meie oktoobritaeva ülevaates mainitud objekte liialt kordama, aga näiteks Andromeeda ja Kolmnurga galaktikad on ka novembriõhtutel ideaalsetes asukohtades. Need leiab seniidis paistvast W-kujulisest Kassiopeiast paarkümmend kraadi lõuna poolt.

Süvataeva objektidest väärivad mainimist ja vaatlemist võimas Perseuse kaksikparv (NGC 869, NGC 884) ja NGC 1491 udukogu Perseuses, Krabi supernoovajäänuk (M1) Sõnnis, M35 hajusparv Kaksikutes, Mesilaspesa hajusparv (M44) Vähis ja otseloomulikult Orioni udukogu (M42), mida näeb isegi tagasihoidliku optika abil. Kõik need eelnimetatud objektid asuvad novembriõhtutel idataevas ja alustavale astrofotograafile leidub nende seas täiesti jõukohaseid väljakutseid. 

Perseuse kaksikparv samanimelises tähtkujus. Pildistatud Tõrvas. Autor: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi.
Kuigi Linnutee helendus ei ole novembris enam nii muljetavaldav kui hilisuvistel kuudel, laiutab see endiselt ida-lääne suunaliselt meie peade kohal. Seda tasub alati mõne mugava vaatlusriista - näiteks hea binokli - abil niisama uurida, nägemaks kuidas kahvatu kuma kaugeteks ja lugematuteks tähtedeks lahutub. Kes teab kelle jaoks seal kauguses on meie Päike pisikene ja teistest eristamatu täpp, mida enda tähistaevas uurida.

Pisikene must täpp suurel valgel kettal


Suurtest, heledatest ja selgelt tähtedest eristatavatest planeetidest rääkides ei paku novembriõhtud midagi erilist. Kaks hiidplaneeti - Jupiter ja Saturn - mis olid meiega viimased mitu kuud lõunataevas säramas hakkavad juba päris nähtamatuks kahvatuma. Näiteks Jupiter loojub nüüd koos Päikesega ehk umbes siis kui tööinimesed koju sõidavad. Saturn ripub küll madalal lõunahorisondil pisut kauem, kuid päris pimedas ei näe enam tedagi.

Uhkes ja kauges üksinduses tiirlevad jäähiiud Uraan ja Neptuun on küll terve õhtu vaadeldavad (vastavalt Jääras ja Veevalajas), aga jäävad isegi võimekas teleskoobis pisikesteks rohekateks ja sinakateks täppideks. Sõjajumala nime kandev Marss ja armastusejumal Veenus on mõlemad endiselt Päikese poolt üle valgustatud, sest esimene neist liigub Päikese ees ja teine veel liialt lähedal taga. Samas novembri lõpupoole võib heledat Veenust madalal edelataevas juba märgata. Näiteks 24. novembri õhtul vahetult peale päikeseloojangut asub ta Jupiterist kõigest 1,4 nurgakraadi kaugusel.

Õnneks on Päikesesüsteemis veel üks väike, aga see-eest huvitav planeet, mis vahel harva täpselt Maa ja Päikese vahelt läbi juhtub lipsama. Rooma mütoloogias jumalate käskjala järgi nimetatud planeet Merkuur teeb novembris just seda. Oleks vaid siis taevas selge, sest järgmist sellist vaatepilti saab näha alles 13 pika aasta pärast.

Niisiis leiab 11. novembril aset Merkuuri üleminekuks nimetatud nähtus, mida võib täiesti vabalt pidada üheks käesoleva aasta astronoomiliseks suursündmuseks. Et Merkuur on Päikesele lähim planeet ja tiiru teeb ta ümber selle iga 88 päeva järel, toimub tema üleminek keskmiselt iga mõne aasta tagant. Esineb ka pikemaid pause, kuna järgmine võimalus üleminekut jälgida avaneb meil alles 2032. aasta novembris. 

Merkuuri üleminek Päikesest 9. mail 2016. Planeet on nähtav pisikese musta täpina alumises-paremas veerandis. Fotol on näha ka mõned päikeseplekid meie kodutähe pinnal. Autor: Taavi Tuvikene.
Kuigi tänavuse ülemineku kõrghetkel on Päikese poole pööratud Lõuna-Ameerika manner, avaneb Eestist võimalus näha selle esimest veerandit. Siit mailt nähtuna "puudutab" Merkuur Päikese vasakut serva kell 14:35 ja paar minutit hiljem libiseb sellele täielikult. Pisikene must täpp, mis liigub üle päikeseketta vaikselt paremale jääb nähtavaks kuni 16:02, mil see koos Päikesega horisondi taha kaob. Sel põhjusel tasub vaatlemiseks leida koht, kust loodesuund võimalikult avatud oleks (mererand või mõni kõrgem koht).

Pisikest Merkuuri on Päikese taustal silmaga väga raske näha, isegi kui kasutada selleks näiteks keevitusmaski või küünlal tahmatud klaasi. Suurendava optikaga ei tohi seda aga mingil juhul vaadata, kuna tulemuseks võib olla jäädav nägemiskahjustus (!!!). Kõige parem ja ohtum on üleminekut vaadata spetsiaalse päikeseteleskoobi, päikesekilega varustatud tavateleskoobi või siis projektsioonimeetodiga, mille kohta leiab lisainfot Tartu tähetorni kodulehelt.

Seda kuidas terve planeet Päikese ees asub näeb ainult Merkuuri ja Veenuse puhul. Seda teist juhtub aga haruharva. Viimane selline juhus oli 2012. aasta suvel ja järgmine tuleb 2117. aasta detsembris. Eestist näeb Veenust päikeseketta ees alles 2247. aasta juunis.

Kosmoseterade külastus


Meteoorivoolusid on novembris mitmeid, kuid enamus on neist nii pisikesed ja vähese tunniarvuga, et neid pole isegi mõtet nimetada. See-eest leoniidideks nimetatud vool, mis tipneb 17. novembril on minevikus nii võimsaid vaatepilte pakkunud, et igaks juhuks tasub sellel ajal taeval ikka silma peal hoida.

Lõvi tähtkujus asuva radiandiga (kohast kust meteoorid näivad "välja kiirguvat") leoniide põhjustab komeet Tempel–Tuttle, mis perioodiliselt Päikesele lähenedes enda poolt maha jäetud rusupilve uue materjaliga rikastab. Kui Maa sellist pilve läbima satub, näeme me tavalisest rohkem "langevaid tähti", mis on tegelikult atmosfääris kihutavad kruusatera kuni väikse kivikese mõõtu meteoroidid. 

Joonistus leoniidide 1833. aasta tormist. Allikas: Wikipedia.
Leoniidid kirjutasid ennast ajalooraamatutesse 1833. aasta novembris, kui tollase meteooritormi ajal olevat tunnis nähtud sadu tuhandeid(!) meteoore. Sellist vaatepilti on ausalt öeldes isegi raske ette kujutada. Sealt edasi leiti, et leoniidid tunduvad eriti võimsaks muutuvat umbes iga 33 aasta tagant. Viimane suurem leoniidide sadu leidis aset 1999. aastal, kui loendati 3000 meteoori tunnis. Seega selleks aastaks justkui midagi enneolematut ei ennustata. Tõenäoliselt piirdub nende arv paarikümne meteooriga tunnis. Aga äkki...

Kuu faasid:


  • esimene veerand 4. november kell 12,23
  • täiskuu 12. november kell 15,34
  • viimane veerand 19. november kell 23,11
  • vanakuu 26. november kell 17,06

reede, 25. oktoober 2019

Nõela galaktika

Nii kaugele kui meie parimad teleskoobid näevad, on universum täidetud galaktikatega - hiiglaslike elliptiliste või lapikute tähesüsteemidega, mis sisaldavad sadu miljardeid või isegi triljoneid üksikuid tähti. Galaktikad on kosmose mõõtmatusse laiali pillutatud kõikvõimalikes suundades ja asendites ning neid lahutavad miljonitesse valgusaastatesse küündivad vahemaad. Enamus neist paistavad meile mingi nurga all, kuid mõnda vähest saame me juhuse tahtel näha ka otse pealt või siis näiteks otse küljelt.
NGC 4565 pildistatud USA astrofotograaf Ken Crawfordi poolt.
Ühes vähemtuntud Berenike Juuste nimelises tähtkujus, mis praegustel sügisöödel horisondi taga liigub, asub üks huvitav spiraalgalaktika tähisega NGC 4565, mida nimetatakse ka Nõela galaktikaks. Sellise hüüdnime on see teeninud väga lihtsal põhjusel - teleskoobiga vaadates paistab see otsekui pikk peenike nõel, mis on keskelt natukene paksem. Oma suhtelise läheduse tõttu (umbes 40 miljonit valgusaastat) on see üks parimaid näiteid spiraalgalaktikast külgvaates.
ESO (Euroopa Lõunaobservatoorium) foto Nõela galaktika keskosast.
Vaatamata esmapilgul veidrale väljanägemisele on Nõela galaktika kujult ja suuruselt väga sarnane Linnuteele, mis kuulub samuti varbspiraalgalaktikate hulka. Ligi 200 miljardit tähte sisaldavas kettas on selgelt näha tähtedevaheline tolm, mis varjutab galaktika tasandit ning selle keskosas asub paksem mõhn, mille südames asub tõenäoliselt supermassiivne must auk. Kokkuvõttes on Nõela galaktika suurepärane näide sellest, milline meie oma Linnutee sellisest vaatenurgast välja näeks. Meie Päike asuks selles umbes poolel teel keskele.
Hubble kosmoseteleskoobi lähivõte Nõela galaktikast. Sarnasus meie taevas paistva Linnuteega ei ole juhuslik, sest selle sees asudes vaatame me Linnuteest läbi sama nurga alt. Kauguses paistavad teised galaktikad.
Tänu lähedusele ja heledusele (Nõela galaktika on suurema heledusega kui Andromeeda) on NGC 4565 ka amatöörastronoomide seas populaarne objekt. Kõige parem on teda vaadelda aprillis.

kolmapäev, 23. oktoober 2019

Täht, mis on vanem kui universum

Kaalude tähtkujus asub üks napilt silmaga nähtavuse piirile alla jääv alam-hiidtäht HD 140283, mida kutsutakse vahel ka Medusalaks. Müütilise eriti pikaealise tegelase järgi nime saanud täht on on üks teadaoleva universumi vanimaid. Mõnes mõttes on ta isegi liiga vana.
2000. aastal üritati Medusalat esmakordselt dateerida ESA satelliit Hippachose abil. Tulemuseks saadi rabavad 16 miljardit aastat. Tuletame meelde, et Suur Pauk ehk universumi algushetk arvatakse aset leidnud 13,7 miljardit aastat tagasi. Seega tundus, et täht on vanem kui ta sünnitanud universum. Hilisemad täpsemad mõõdistamised on Medusala vanuse taandanud 14,46 miljardi aastani (veamarginaaliga 800 miljonit aastat siia-sinna). Seega alumise piiri kohaselt oleks tähel mõnedkümned miljonid aega tekkida olnud küll. Paraku on kõige uuemad täpsustamised universumi vanuse osas hakanud asja jälle keeruliseks ajama. Mõne esialgse ja julgema väite kohaselt on universum kõigest 11,4 miljardit aastat vana.

Üks asi on selge, vanem kui kõiksus üks täht olla ei saa. Seega jääb kaks võimalust - kas viga on meie tähtede vanuse hindamises (mis nõuab väga täpseid andmeid tähtede absoluutse heleduse, pinnatemperatuuri, kauguse, massi ja mõõtmete kohta) või siis universumi tekkemehhanismide mõistmises.
Medusala on Päikesest kaks korda suurema läbimõõduga, kuid samas väiksema massiga ja asub meist umbes 190 valgusaasta kaugusel. Teistest tähtedest eristub ta ebatavaliselt madala metallisisalduse poolest, kuna tema tekkimise hetkel varajases universumis lihtsalt ei eksiteerinud veel nii raskeid elemente.

esmaspäev, 21. oktoober 2019

Linnutee tähtede liikumine

2013. aastast on kosmoseobservatoorium Gaia mõõdistanud meie Linnutee galaktikas asuvate tähtede kaugusi ja suhtelisi liikumisi. Missiooni lõpuks loodatakse kaardistada ligi miljard taevakeha (tähed, kvasarid, asteroidid, eksoplaneedid), mille põhjal valminud 3D mudel annab meile võimaluse prognoosida Linnutee evolutsiooni ajas miljoneid aastaid tagasi ja edasi.
All videosimulatsioon üle 2 miljoni tähe liikumisest meie tähistaevas järgneva 5 miljoni aasta jooksul. Iga kaader sellest vastab 750 aastale (sekund sisaldab 24 kaadrit).
Kuna kõik tänapäeval taevas nähtavad tähtkujud on praktiliselt muutumatutena tuhandeid aastaid, võib jääda mulje, et nad seisavadki üksteise suhtes paigal. Tegelikult liiguvad aga tähed (sh Päike ja meie koos temaga) siia-sinna sadu kilomeetreid sekundis. Paraku on tähtedevahelised kaugused röögatud ja isegi meie tsivilisatsioonide kestvus kõigest silmapilk kosmiliste ajaskaaladega võrreldes. Kümnete ja sadade tuhandete aastatega muutuvad aga tuttavad tähtkujud tundmatuseni. Videos tähendab see esimest sekundit.
Simulatsioonis on näha, et osad tähed liiguvad teistest kiiremini. See efekt tekib tänu perspektiivile, kuna lähemal asuvad tähed näivadki kiiremini liikuvat. Kuigi viis miljonit aastat pole galaktika elueas teab kui pikk aeg, peaksid selle aja jooksul osad tähed kustuma või supernoovana plahvatama ja uued tekkima. Kaks miljonit tähte moodustab Linnutee tähtede koguarvust umbes 0,02 - 0,005%. Kui Gaia oma eesmärgid täidab võib mõõdistatud tähtede osakaal tõusta 0,25 - 1%.

reede, 18. oktoober 2019

Tähtedevaheline komeet Hubble vahendusel

Augusti lõpus Krimmi poolsaarel tegutseva amatöörastronoomi Gennadi Borisovi poolt avastatud tähtedevahelisest komeeti 2I/Borisov on nüüdseks pildistanud Hubble kosmoseteleskoobi poolt. Kuigi fotolt ei ole näha komeedi tuuma, pakutakse, et see on umbes 2-16 kilomeetrise läbimõõduga. 


Foto tegemise hetkel 12. oktoobril asus see Maast 418 miljoni kilomeetri kaugusel. 7. detsembril saavutab see periheeli ehk lähima punkti Päikeseni, millal see peaks Maast mööduma umbes 300 miljoni kilomeetri kauguselt. Sealt edasi kihutab see tagasi avakosmosesse, et mitte kunagi meie Päikesesüsteemi naasta. Seni pakub aga selle kauge külalise visiit enneolematult head võimalust päikesesüsteemiväliste kehade uurimiseks. Kui vaid saaks seda lähemalt vaatama sõita.

kolmapäev, 16. oktoober 2019

Nimi eksoplaneedile

Teatavasti oli kõigil eestlastel 30. septembrini aega pakkuda välja oma nimekandidaadid Ilvese tähtkujus asuvale tähele XO-4 ja selle ümber tiirlevale eksoplaneedile XO-4b. Tänaseks on teada, et nimesid laekus kokku 140, millest žürii valis välja 13 huvitavamat paari. Nüüd on igal soovijal võimalik hääletada oma lemmiku poolt. Kaks enim hääli saanud nimepaari saadetakse 15. novembril Rahvusvahelisele Astronoomia Liidule viimase valiku tegemiseks. Lõplikud nimed selguvad aasta lõpuks, mil need kantakse ametlikult taevakaartidele ja registritesse.


Kõnealuse süsteemi kauguseks hinnatakse umbes 950 valgusaastat. Planeet teeb tiiru ümber ematähe 4,1 päevaga ja paikneb ligikaudu 20 korda ematähele lähemal kui Maa Päikesest. Planeedi massiks hinnatakse umbes 1,4 Jupiteri massi ja raadiuseks 1,25 Jupiteri raadiust.

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Meteoor lennukiaknas

Selle haruldase foto klõpsas fotograaf Eric Wagner 24. septembril lennuki pardalt, mis oli teel Singapurist Austraaliasse. Wagner pildistas lõunapoolkeralt hästi nähtavat Linnutee keset 10 sekundliste sarivõtete abil. Juhuse tahtel jäi ühele kaadrile hele meteoor, mis peegeldub nii lennukitiivalt kui ka lennuki topeltklaasiga aknas. Kuigi tundub nagu meteoor asuks lennukiga umbes samal kõrgusel, tekivad meteoorijutid umbes kümme korda kõrgemal kui reisilennuk lendab.


Fotol on ka Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter (hele laik lennukitiiva tipus oleva rohelise tule kohal). Jupiteri näeme vahetult peale päikeseloojangut enda laiuskraadilt asumas madalal lõunataevas.

laupäev, 12. oktoober 2019

Illusioon Kuu suuruse muutusest

Kindlasti on paljud teist märganud, et äsja tõusev või loojuv Kuu paistab horisondi kohal oluliselt suurem kui kõrgel taevas. Mõne lihtsa katse abil võib aga tõestada, et tegelikult Kuu suurus olenevalt kõrgusest ei muutu.* Tegemist on puhtakujulise optilise illusiooniga, mida tunti juba väga ammustest aegadest, aga mida pole siiani täielikult seletatud.
Kuu suuruse näilisest muutusest kirjutas esimesena Aristoteles 330 aastat e.m.a. Tollal arvati, et atmosfäär võib toimida Kuud suurendava läätsena (kuigi ilmselgelt see ei saa tõsi olla) või siis on tegu "näiliseks kauguseks" nimetava efektiga. Seni on lisaks eelmainutule välja pakutud ligi veerandsada erinevat seletust, millest ühtki ei saa nimetada lõplikuks. Ühes tõsiasjas ollakse aga ühel meelel - see kõik on meie peades. Järgnevalt lähemalt kolmest kõige enimaksepteeritud seletusest.
Horisondi kohal asuv Kuu tundub enamikele inimestele oluliselt suuremana kui kõrgel taevas. Tegemist on aga illusiooniga, kuna ta suurus tegelikult ei muutu. Punakas värvus tuleneb atmosfääritiheduse kasvust horisontaalses vaatesihis (nagu päikeseloojang on punakas).
Näilise kauguse hüpotees. Selle seletuse pakkusid välja geotsentrilise maailmamudeli looja Ptolemaios ja kreeka astronoom Cleomedes meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Araabia astronoom ja matemaatik Ibn al-Haytham selgitas sama asja pea kaheksa sajandit hiljem lähemalt. See kõlab umbes nii: igapäeva elus me teame, et näiteks linnud me pea kohal asuvad meile lähemal kui linnud kaugel horisondi kohal. Ühesõnaga peavad lähemad objektid meile tunduma suuremad. Seega meie aju eeldab, et horisondi lähedal asuv Kuu asub kaugemal ja peaks seetõttu tunduma kõvasti väiksem. Tegelikult ta suurus meie silma võrkkestal ei muutu ning aju püüdes tajukonfliktist välja tulla loob meile illusiooni, et järelikult on Kuu vahepeal suuremaks muutunud. Seda efekti illustreerib hästi nn Ponzo illusioon (vt. alt).
Ponzo illusioon. Automaatselt tekib tunne, et alumine Kuu on meile lähemal. Ülemine Kuu, mis peaks kaugemal asuma tundub aga suurem. Tegelikult on Kuud sama suured.
Veel üks Ponzo illusioon. Tahtmatult tundub, et kõige tagumine auto on kõige suurem, kuigi tegelikult on nad kõik sama suured. Aju eeldab, et tagumine peaks olema kõige väiksem, kuna aga meie silmas nende suurus ei muutu, ütleb aju iseenesele, et järelikult on viimane esimestest suurem ja jätab reaalsust moonutades meile sellise mulje.
Suhtelise suuruse hüpotees. Lähedalt Ebbinghausi illusiooniga (vt. alt pilti) seotud seletus ütleb, et me ei hinda asjade suurust mitte ainult selle põhjal millise ala need meie silma võrkkestal hõivavad, vaid millised objektid selle lähedal asuvad. Horisondi lähedal asuva Kuu puhul saame me tema suurust hinnata kauguses paistvate ja seega suhteliselt pisikestena paistvate puude, hoonete ja maamärkide järgi. Otse üles taevasse jõllitades ei ole meil mingit võrdlust. Samas piloodid, kellel on võrdluseks tuua vaid horisont ise, väidavad, et Kuu illusioon on kõrgelt nähtuna sama tugev. See justkui näitaks, et rolli mängib rohkem näiline kaugus, mida omakorda võimendab meie intuitiivne ettekujutus taevavõlvi kuju kohta (vt. alt pilti). Nimelt ei tundu meile igapäeva elus, et taevas on täiusliku poolkera kujuline, vaid tugevalt lapik ja kauguses kergelt kaarduv. Horisondi lähedal asuvad objektid peaksid selle järgi eriti kaugel asuma, mistõttu puhutakse muutumatu suurusega objekt aju poolt sama palju näiliselt suuremaks.
Ebbinghausi illusioon. Viie ringi poolt ümbritsetud ringid on nii all kui ülal sama suured.
Me ei kujuta taevast ette mitte poolkerana (milline see peaks tegelikult olema), vaid tugevalt lapiku kuplina. Selle ettekujutuse kohaselt peaks madalal olev Kuu olema kõvasti kaugemal. Aga mitte tegelikult ja aju mängib meile vingerpussi.
Vaatenurga hüpotees. Kuu näilise suuruse muutus on seotud silmade asendiga pea suhtes. Selle seletusega on aga tõsiseid probleeme. Näiteks kui horisondi lähedal asuvat Kuud vaadata langetatud peaga ei tundu illusioon väga muutuvat. Samas kui vaadata samas asukohas asuvat kuud kummargil jalge valgelt, väheneb see oluliselt. Samas viimasel juhul on pilt su võrkestal 180 kraadi pööratud.
Seda, et me ei näe maailma mitte sellisena nagu see tegelikult on, vaid sellisena nagu meie aju seda serveerib, demonstreerib hästi viis kuidas me tajume ruute ja ristkülikuid. Mõelge, ruuduna peaksime me ruutu nägema ainult siis kui me seisame otse selle ees. Muudel juhtudel peaksime me nägema väljavenitatud külgedega trapetsit. Ometigi on väga raske pildiraami kõrvalt vaadates mitte näha ristkülikut.
Kas Kuu on tõesti sama suurusega? Kõige lihtsam on teha kaks fotot ühe ja sama kaameraga Kuust horisondil ja kõrgel pea kohal (samal päeval). Kui fotosid võrrelda saab selgeks, et Kuu läbimõõt ei ole muutunud. Teine viis on võtta paberileht ja see rulli keerata. Sihi pabertoru horisondil asuva Kuu peale, muuda selle läbimõõtu vastavalt ja teibi toru kinni. Mõned tunnid hiljem võta sama toru ja võrdle, kas midagi on muutunud.

Võrreldavate suuruste illusioon. Kauged pilved muutuvad tõepoolest väiksemaks, aga mitte Kuu.
*kuna Kuu kaugus Maast kuutsükli jooksul muutub, muutub ka selle näiv läbimõõt umbes 14% piires. Ühe ööpäeva jooksul on see muutus aga väga väike ja see ei saa illusiooni põhjuseks olla. Kusjuures tõusev Kuu on Maa raadiuse võrra vaatlejast kaugemal ja selle läbimõõt on umbes 1,5% väiksem kui seniidis.
Täna tõuseb Kuu umbes kell 18:40 idast ja jõuab oma kõrgemasse punkti südaöö paiku.

reede, 11. oktoober 2019

Lähenev kosmoselaev

25. septembril pildistas Rahvusvahelise Kosmosejaama (ISS) pardal viibiv astronaut Christina Koch kuidas teiste hulgas tema parim sõber NASA astronaut Jessica Meir jaama poole suundub. Kuus tundi varem Kasahstani kosmodroomilt startinud vene kosmoselaev Sojuz MS-15 pardal olid veel Roscosmose kosmonaut Oleg Skripoška ja kosmoseturist Hazzaa Ali Almansoori Araabia Ühendemiraatidest.


neljapäev, 10. oktoober 2019

Tähetorni astrofoto konkurss ja mälumäng

Möödunud laupäev oli Tõrva Astronoomiaklubi jaoks edukas. Tartu Tähetorni korraldatud astrofotograafia võistlusel pälvis meie foto Kuu tuhkvalguse imitatsioonist Kuu kategooria esimese koha (19+) ning meie 4. augustil pildistatud M13 kerasparv osutus Tähetorni poolt süvataeva näitusele valituks. Lisaks suutsime napilt võita samal päeval toimunud astronoomiahuvliste mälumängu.

Tuhkvalguse imitatsioon

Komposiitfoto täiskuust ja noorkuust imiteerib Kuu tuhkvalgust. Täiskuu on pildistatud 21. jaanuaril 2019 ja koosneb 15 kaadrist säriajaga 1/2500 sekundit, ISO 100. Kuu sirp koosneb 73 kaadrist säriajaga 1/320 sekundit, ISO 100.

Mõlemad fotod on tehtud läbi Newton Messier NT-203 teleskoobi peafookuse (läbimõõt 203mm, 1200mm fookuskaugus, f6). Pildistatud Tõrva lähistel Nikon D5600 fotokaga.

Töötlemiseks kasutatud programmid: PIPP, Autostakkert, RegiStax 6, Photoshop C6.

Täheparv M13

8x20 sekundit valguskaadrit, 8x20 sekundit pimekaadrit, ISO 2500, tehtud läbi Newton Messier NT-203 teleskoobi peafookuse (läbimõõt 203mm, 1200mm fookuskaugus, f6). Pildistatud Tõrva lähistel 05.08.2019. Nikon D5600.

Töötlemiseks kasutatud programmid: DeepSkyStacker, Photoshop C6.

Astronoomiahuviliste mälumäng.

Foto: Tartu Tähetorn
Kokkuvõte astrofotograafia võistlusest: https://www.tahetorn.ut.ee/…/tartu-t%C3%A4hetornis-saab-n%C…
Täname Tartu Tähetorni ja tema sponsoreid võistluste korraldamise eest ja kohtume järgmisel aastal! Seniks soovitame aga kõigil Tähetorni külastada ja sealse näitusega tutvuda.

pühapäev, 6. oktoober 2019

Maailma suurimad leitud meteoriidid

Pakutakse, et aastas tabab Maad umbes 6100 meteoriiti, mis on piisavalt suured, et mitte tavalise "lendava tähena" atmosfääris täielikult ära põleda. See tähendab, et päevas potsatab maapinnale (või suurema tõenäosusega ookeani) keskmiselt 17 kosmosekivi. Enamasti on tegemist paari grammi kuni paar kilo kaaluvate tükkidega, mille saabumist on argisagina kõrvalt väga raske märgata. Kes ikka paneb tähele kui kõrbesse tekib üks kivi juurde või näiteks su aiamurus on hommikuks kangesti mutiauku meenutav moodustis?

Aeg ajalt tabab aga Maad ka mõni suurem meteoriit, mis toob endaga kaasa hävingut ja surma. Näiteid sellest ei ole vaja isegi meie maal kaugelt otsida. Kõigile tuttava Kaali kraatri tekitas Saaremaa südamesse ligikaudu 10 meetrise läbimõõduga kivirahn umbes 3500 aastat tagasi. Sadu miljoneid aastaid tagasi tekkinud 4 kilomeetrine Kärdla kraater Hiiumaal ja 9 kilomeetrine Negrundi kraater Osmusaare lähistel merepõhjas on aga mitme saja meetriste asteroidide kõkkupõrke tulemus. On ka pisemaid - Tsõõrikmäe kraater Räpina vallas (40m), Põrgu- ja Sügavhaud (80m ja 50m) Võru vallas ja Simuna kraater (8,5m) Väike-Maarja lähistel.

Kaali kraater (läbimõõt 110 meetrit).
Tõeliselt suured kokkupõrked, nagu näiteks Yukatani poolsaare servas asuv 150 kilomeetrise läbimõõduga Chicxulubi kraater, mille tekitas mitmekümne kilomeetrise läbimõõduga asteroid* või komeet, lõpetas tõenäoliselt sadu miljoneid aastaid kestva dinosauruste valitsemisaja. See tabamus leidis aset pisut vähem kui 66 miljonit aastat tagasi. Suurim teadaolev kokkupõrkejälg asub aga Lõuna-Afrikas ja kannab Vredeforti kraatri nime. Algselt 300 kilomeetrise läbimõõduga pinnamoodustise, mis on nüüdseks erosiooni tõttu tuhmunud kõigest 70 kilomeetriseks, tekitas umbes 2 miljardit aastat tagasi 10-15 kilomeetrine asteroid, mis liikus tabamuse hetkel ligi 20 km/s.

Ettekujutus Chicxulubi kraatrist ja selle tabamuskohast Mehhiko lahe rannikul. 
Meteoriiditabamused ei ole aga alati kaugesse aega jäävad sündmused. Näiteks 1908. aasta 30. juunil raputas Siberis Krasnoyarsk Krai rajoonis Podkamennaja Tunguska nimelise jõe lähiümbrust kohtutav plahvatus. See paiskas 2000 ruutkilomeetrisel alal tuletikkudena pikali 80 miljonit puud ja põhjustas vähemalt kolm surmajuhtumit. Siiani pole sealt leitud kraatrit, ega kindlaid jälgi meteoriitsest materjalist, aga arvatakse, et sel päeval sisenes Siberi kohal atmosfääri mitmesaja meetrine asteroid või komeet, mis kuumuse mõjul plahvatas, vabastades 1000 korda rohkem energiat kui Hiroshimale kukutatud tuumapomm.

Mahapaiskunud puud Tunguskas.
2013. aasta veebruaris langes Venemaal Chelyabinsk oblasti kohal atmosfääri umbes 20 meetrise läbimõõduga kivine meteoor. Kihutades kiirusel 19 km/s plahvatas see 30 kilomeetri kõrgusel umbes 400-500 kilotonnise jõuga (mitukümmend korda rohkem kui Hiroshima pomm). Plahvatusele järgnenud lööklaine purustas aknad 7200 hoonel ning vigastada sai umbes 1500 inimest. Mitmed killud jõudsid ka maapinnale, millest suurim avastati Chebarkuli nimelise järve põhjast ja kaalus 654 kilogrammi.

Tšeljabinsk superboliidi poolt jäetud tolmu ja suitsujälg.
Et kosmoses hulkuvad asteroidid ja meteoroidid koosnevad siiski  enamuses kivisest materjalist, mis atmosfääriga kohtudes kipub laiali murenema, ära põlema või siis vägivaldsel kokkupõrkel aurustuma, on suuri kivimeteoriite suhteliselt raske ühes tükis leida. Seevastu haruldasemad metallilised meteoriidid võivad kokkupõrkel jääda suhteliselt terveks, mistõttu maailma suurimad leitud meteoriidid kuuluvad eralditult nn raudmeteoriitide hulka.

Järgnevalt mõne sõnaga nendest samadest suurimatest leitud kosmosekividest (kuna meteoriidid on nagu kalad, mille mõõtmete ja kaalu osas kipuvad püüdjad liialdama, on ka osade maailma suurimate meteoriitide kohta liikvel väga erinevaid ja kahtlaselt võimsaid andmeid).

Sõnaseletusi:
  • Asteroid - 1 meetrist suurema läbimõõduga planeetidevaheline kivist või metallist koosnev keha
  • Meteoroid - liivatera kuni 1 meetrise läbimõõduga planeetidevaheline kivist või metallist koosnev keha
  • Komeet - peamiselt jääst ja tolmust koosnev keha
  • Meteoor - Maa atmosfääris nähtav valguse ja heli ilming, mille on tekitanud meteoroid, asteroid või komeet.
  • Meteoriit - maapinnale jõudnud meteoroid või asteorid või nende tükid.

Williamette meteoriit


Kuigi Ühendriikides Oregoni osariigis Williamette orus asunud meteoriit oli Põhja-Ameerika indiaanlastele tuntud ja püha juba väga ammusest ajast, avastas ja tundis selle meteoriidina ära uusasukas Ellis Hughes 1902. aastal. Kuna sel ajal asus see kohaliku raua ja terasega tegelenud ettevõtte territooriumil, üritas Hughes seda enda maale lohistada. 15 tonnise rauamüraka liigutamiseks 1,2 kilomeetri kaugusele kulus tal kolm kuud rasket tööd. Paraku avastas ettevõte Hughes kätetöö ning kaebas mehe kohtusse, kus otsustati, et see kuulub seaduslikult neile. Kolm aastat hiljem ostis meteoriidi 26 000 dollari (ligi 700 000 dollarit nüüdisajal) eest ärimees ja indiaanlaste õiguste eest võitleja William E. Dodge, kes annetas selle peagi New Yorki Rahvuslikule Loodusmuuseumile, kus see asub tänaseni.


2000. aastal peale Williamette orus elanud Clackamase hõimu hagi meteoriit neile tagastada ja hilisemat osapoolte kokkulepet, on hõimuliikmetel õigus kord aastas sooritada meteoriidi ümber privaatne rituaal. Juhul kui meteoriit otsustataks eales näituselt eemalda, kanduks selle omand automaatselt Ameerika Pärimaalaste Konföderatsioonile.

Ligi 15 tonni kaaluv Williamette meteoriit on tüüpiline raud-nikkel meteoriit (Fe 91%, Ni 7,61%), mis sisaldab vähesel määral koobaltit ja fosforit ning mille umbkaudsed mõõdud on 3x2x1,2 meetrit. Iseloomulikud õõnsused on tekkinud ilmselt atmosfääri sisenemise ja tuhandeid aastaid kestnud ilmastikuolude kaastulemusel (vihmavee reageerimisel meteooriidis leiduva mineraali troiliidiga tekib söövitav väävelhape vorm).


Ehki meteoriit avastati Oregonist, ei leitud sealt selle kraatrit. Kosmosekivi lebas tasase maa peal, otsekui oleks see sinna õrnalt asetatud. Alles peale 1920ndaid selgus, et tõenäoliselt sõidutas selle Lääne-Kanadast oma leiupaika mandrijää, mis viimase jää-aja vältel USA põhjaosa kattis. Suurima teadaoleva sulavee uputuse käigus (umbes 13 000 aastat tagasi), mis ujutas üle hiiglasliku Williamette oru, parvetas meteoriit jää sisse külmunult oma puhkepaika oru põhjas.

Williamette meteoriit on Põhja-Ameerika suurim ning maailmas suuruselt kuues (olenevalt teiste andmete tõesusest). Tänaseks on seda muuseumis hinnanguliselt külastanud üle 40 miljoni inimese.

Mbozi meteoriit


Tansaanias asuv raudmeteoriit, mis oli kohalikele seas püha kivina sajandeid tuntud, avastati teadlaste poolt alles 1930. aastal. Kohalike suus Kimondo nime all tuntud meteoriit olevalt algselt poolenisti maetud, kuid on nüüdseks pinnasest täielikult välja kaevatud ja betoonist alusele valatud. Meteoriidi servades nähtavad ebaühtlased sakid on tekkinud suveniirijahtide tegevuse tulemusel.


Meteoriidi ümbrusest ei ole avastatud kraatrit ega muid kokkupõrkejälgi, mistõttu arvatakse, et see veeres peale kokkupõrget oma praegusesse puhkepaika. Sellest tulenevalt ei ole võimalik öelda isegi mitte selle langemise umbkaudset aega, kuigi tõenäoliselt juhtus see vähemalt mitu tuhat aastat tagasi. Mõõtmetelt on Mbozi 3 meetrit pikk ja 1 meeter kõrge ning kaalub erinevate allikate andmete 16 - 25 tonni. Koosneb see 90% ulatuses rauast, 8% niklist ja vähesel määral fosforist, vasest ja väävlist.

Cape Yorki meteoriidid


Tuhandeid kuni miljoneid aastaid tagasi tabas Gröönimaa loodeosa meteoriidisadu, mille käigus jõudsid maapinnale ühed maailma teadaolevalt suurimad meteoriidid. Ühe hüpoteesi kohaselt võisid need lahti murduda asteroidi küljest, mis tekitas lähedalasuva Hiawatha liustiku all asuva 31 kilomeetrise läbimõõduga kraatri. Kuna kokkupõrkejälg avastasti alles eelmisel aastal ning seda ei ole suudetud veel lähemalt uurida (see on kaetud 1km paksu mandrijääga), tasub asja esialgu võtta tühipalja spekulatsioonina.

Cape Yorki suurimat fragmenti tundsid Gröönimaad asustanud innuiidid tõenäoliselt tuhatkond aastat Saviksoah'i (tõlkes "suur raud") nime all ning kasutasid selle küljest lahti murtud rauatükke tööriistadeks ja harpuunide teritamiseks. Ühe teooria kohaselt oli just meteoriitne raud see, mis meelitas innutiidid Kanadast Gröönimaale, kuna see lubas neil areneda kerge vaevaga kiviajast rauaaega.
Gröönima innuiitide harpuun, mida on teritatud meteoriitse rauaga.
Lood innuiitide müütilisest rauavarust jõudsid teadusringkondadesse 1818. aastal ning järgneva 65 aasta jooksul korraldati selle leidmiseks viis luhtunud ekspeditsiooni.

Alles 1894. aastal, kui Ameerika polaaruurija Robert E. Peary kasutas kohaliku giidi abi, juhatati ta Cape Yorki neemest põhja pool asuva Saviksoah saarele. Sealt leidis ta eest hiiglasliku 31 tonnise raudmeteoriidi, mille ta nimetas kiiresti ja omavoliliselt ümber Ahnighito'ks (tõlkes "telk"). Lisaks leidis ta naabersaartelt kaks pisemat tükki nimedega Naine ja Koer, mis kaalusid vastavalt 3 tonni ja 400 kilogrammi.
Ahnighito ehk telk.
Ahnighito laadimine laevale.
Pearyl kulus kolm aastat, et korraldada kolme meteoriidi transport saartelt laevale (selleks pidi ta ehitama pisikese raudtee) ja tagasi Ühendriikidesse, kus ta need 40 000 dollari eest New Yorki Rahvuslikule Loodusmuuseumile müüs. Seal asuvad nad siiani, kusjuures Ahnighito on mõõtmetelt 3,4x2,1x1,7 meetrit ja nii raske, et muuseum pidi meteoriidi eksponeerimiseks paigaldama läbi põranda kuni hoone all asuva aluskivimini ulatuvad toed. Pole teada, kas Peary meteoriitide eest ka midagi kohalikele andis või varastas ta need niisama.

Ahnighito New Yorki Rahvuslikus Loodusmuuseumis.
1963. aastal avastas Taani metallurg Vagn F. Buchwald Gröönimaa Agpaliliki poolsaarelt suuruselt teise Cape Yorki meteoriidi, mis kannab nime Mees ja kaalub ligi 20 tonni. Praegu asub see Kopenhaageni Ülikooli Geoloogiamuuseumi õuel. Lisaks on ligidalasuvatelt aladelt leitud 3,4 tonnine Savik I, 8 kilone Savik II, 50 kilone Thule ja 250 kilone Tunorput. Peaaegu kindlasti leidub neid seal veelgi, aga ekstreemne kliima teeb nende leidmise keeruliseks.

Agpaliliki saarelt leitud meteoriit nimega Mees Kopenhaageni Ülikooli Geoloogiamuuseumi õuel.
Kõik Cape Yorki meteoriidid koosnevad enamuses rauast ja niklist ning vähesel määral galliumist, germaaniumist ja iriidiumist.

Bacubirito meteoriit


Mehiko suurim raudmeteoriit leiti 1863. aastal geoloog Gilbert Ellis Bailey poolt Sinaloa de Leyva nimelise linna lähistelt maisipõllult. Nähtavasti on Bacubirito küljest puudu üks suur tükk, mis eraldus ilmselt lennul läbi atmosfääri. Lisaks on meteoriidis näha suur pragu.


1959. aastal viidi see Culiacán linnaväljakule ning 1992. aastal kohaliku teaduskeskuse õuele. Bacubirito kaalub 20-22 tonni ja on mõõtmetelt 4,25x2x1,75 meetrit, mis teeb temast maailma pikima omasuguse. Koostiselt meenutab Bacubirito teisi raud-nikkel tüüpi meteoriite, kuigi ta ei kuulu ametlikult ühtegi selle tüübi eeldefineeritud kategooriasse.

Armanti meteoriit


1898. aastal Hiina Xinjiang'i nimelisest autonoomsest piirkonnast leitud Armanti raudmetoriit kaalub 28 tonni ning asub hetkel väljapanekul Xinjiang'i Geoloogia ja Mineraalide Muuseumi ees. Armanti kuulub mitme teise lähipiirkonnast leitud väiksema fragmentiga Aletai meteoriitide hulka, millest kõigil on väga sarnane koostis.

Armanti meteoriit oma leiukohas.
Armanti meteoriit
Suuruselt teine Aletai meteoriit, mida kutsutakse Akebulakeks ("Allahi pisar"), avastati Xinjiang'i piirkonnast mägisest Uygur'i provintsist alles 2011. aastal. Mõõtmetelt 2,3 meetrit laia meteoriidi mass on umbes 18 tonni. Väidetavalt olevat Akebulake leitud kohalike karjakasvatajate poolt juba 1987. aastal ning nad valvasid seda 25 aastat, enne kui valitsuse esindajad 2011. aastal saabusid ning selle rasketehnika abil minema viisid. Avastamise hetkel olevat tõepoolest leitud selle haljasse pinda kraabitud tosinkond nime.

18 tonnine Akebulake oma leiukohas. 
18 tonnine Akebulake oma leiukohas.
Kahjuks on Aletai meteoriitide kohta saadaval väga vähe usaldusväärset inglise keelset kirjandust, mistõttu on raske kindlalt öelda, kas tegemist on olnud kunagi ühe suure meteooriidiga, mis näiteks atmosfääri sisenedes lagunes ja suurele alale kukkus.

Campo del Cielo meteoriidid


Hispaania keeles "taevapõllu" nime all tuntud meteoriidid leiti Argentiinast tuhat kilomeetrit Buenos Airesest loodes asuvalt territooriumilt, mida tabas 4000-5000 aastat tagasi umbes 100 tonni kaaluv raudmeteoriit. Tõenäoliselt atmosfääris kuumuse ja rõhu mõjul purunenult tekitas see 3x18,5 kilomeetrisele maa-alale ühtekokku 26 kraatrit, millest suurima mõõtmeteks on 115x91 meetrit (võrreldav Kaaliga). Kraatritest ja nende ümbrusest on leitud arvukalt meteoriite, millest kaks suurimat on ühed maailma vägevaimad.

1576. aastal andis tollane Põhja-Argentiina kuberner sõjaväele käsu minna otsima väidetavat rauavaru, millest kohalikud relvi valmistasid. Nende sõnul olevat raud kukkunud taevast piirkonda, mida nad nimetasid Piguem Nonralta, mis hispaania keeles kõlab Campo del Cielo ehk taevapõld. Asja uurinud espeditsioon leidis eest maast välja turritava rauakolaka, mida nad pidasid algselt rauamaagiks ning viisid tagasi proovi, mis osutus ebatavaliselt puhtaks. Kuigi kuberner kirjutas ekspeditsiooni tulemusest oma ülemustele, jäeti see suurema tähelepanuta ning unustati.

Pärimaalaste legendidest juhitult taasavastas Don Bartolomé Francisco de Maguna 1774. aastal sama rauatüki, mille ta nimetas el Meson de Fierro (raudlaud). Järgmine ekspeditsioon, mida juhtis Rubin de Celis, toimus 1783. aastal. Seekord eemaldati raudmassi ümbritsev pinnas kasutades lõhkeaineid ning leiti, et see on üksik ja umbes 15 tonni kaaluv rauattükk. Kuna Celis oli lootnud sattuda eriti rikkalikule rauasoonele, jättis ta selle kui tema arvates väärtusetu ja arvatavasti vulkaanist välja visatud kolaka sinnapaika. Siiski oli tal nii palju oidu, et saata sellest proov Londoni Kuniglikule Seltsile, mis tegi peagi kindlaks, et tegemist on meteoriidiga.

Järgnevate aastatekümnete ja -sadade jooksul avastati samast piirkonnast hulgaliselt meteoriidikilde, mis kaalusid mõned milligrammist 30 tonnini. Paljud pisemad neist on nüüdseks aga kadunud, tükeldatud või mustal turul maha müüdud. Kogu asja käivitanud el Meson de Fierro't pole siiani uuesti leitud.

Suuruselt teine Campo del Cielo meteoriit avastati 1969. aastal 5 meetri sügavuselt metallidetektori abil. 11 aastat hiljem kaevati El Chaco nime kandev raud välja ning selle massiks hinnati esialgu 37 tonni, mis oleks sellest teinud maailma suuruselt teise meteoriidi. Aastaid hiljem korratud kaalumised vähendasid selle kaalu siiski 29 tonnile. 1990. aastal üritas kurikuulus meteoriidikütt Robert Haag meteoriiti varastada. Avastamise hetkeks oli ta suutnud selle juba maalt välja smuugeldada. Pärast seda kui El Chaco oma avastamispaika tagastati, seati see kohaliku seadusega kaitse alla.


29 tonnine El Chaco.
29 tonnine El Chaco.
Suurim Campo de Cielo fragment leiti alles 2016. aastal kohaliku astronoomiaühingu poolt mitme meetri sügavuselt. Lähedal asuva Gancedo linna järgi nimetatud meteoriit kaalub 30,8 tonni ja on sellega Ameerika mandri suurim omataoline ning kolmas maailmas.

30,8 tonnise Gancedo meteoriidi väljakaevamised.
30,8 tonnise Gancedo meteoriidi väljakaevamised.
30,8 tonnine Gancedo meteoriit.
Teistest suurematest Campo de Cielo meteoriitidest väärivad ära märkimist el Toba (4,21 t), el Mataco (1 t), el Taco (2 t), la Perdida (1,53 t), las Viboras (3,12 t), Tanigo II (>10 t, kadunud), la Sorpresa (15 t) ja el Wichi (7,85 t).

Hoba meteoriit


Vaieldamatult suurima teadaoleva meteoriidi avastas Namiibiast kohalik farmer 1920. aastal. Väidetavalt olevat ta põldu kündes kuulnud veidrat metallilist heli. Asja uurides avastas ta tohutu rauatüki, mille ta tundis peagi ära meteoriidina. Algselt umbes 66 tonni kaalunud meteoriit on võetud proovide ja vandalismi tulemusel kahanenud 60 tonnile. Sellegipoolest on see teadaolevalt suurim üksik tükk loodusliku rauda meie planeedi pinnal. Nimi Hoba tähendab kohalikus khoekhoe keeles "kingitust".

Hoba meteoriit oma leiukohas.
Väljakaevatud Hoba.
Kujult on Hoba kandiline ja väga lapik - mõõtmed 2,7×2,7×0,9 meetrit. Maale saabus ta arvatavasti viimase 80 000 aasta jooksul. Kuna mingit selget kraatrit pole kunagi leitud, pakutakse, et atmosfäär pidurdas lapiku meteoriidi kukkumist lõppkiiruseni, mis oleks sellise kuju ja massiga meteoriidi puhul umbes 320 meetrit sekundis. Teine seletus kraatri puudumisest on, et see kukkus maapinna suhtes väga väikse nurga all ning põrkus enne seisma jäämist mitu korda (umbes nagu lutsukivi).
Nüüdseks on Hoba ümbert pinnas eemaldatud ning kuulutatud rahvuslikuks monumendiks. Aastas külastavad Hobat tuhanded inimesed.
Inimese ja Hoba meteoriidi võrdlus.
Koostiselt on Hoba 84% raud, 16% nikkel ja vähesel määral esineb koobaltit.