Artemis II missioonilt on veebiavarustesse ilmunud suur fotoladu - kokku üle 12 000 kaadri, enamik pildistatud astronautide käe läbi mitmesuguste kaameratega alates teleobjektiiviga peegelkaameratest kuni nutitelefonideni. Väiksem hulk fotosid pärinevad ka kosmoselaeva päikesepaneelide otstel olnud välikaameratest.
Praeguse seisuga on selle fotolao kasutajamugavus kehvapoolne ja tundub, et piltide sorteerimise ja kataloogimisega pole veel jõutud tegeleda; fotod ei ole ajalises järjekorras ning üsna mitmed kaadrid tunduvad olevat dubleeritud (või ongi tehtud järjest üksteise otsa). Paistab, et nii Kuud kui ka Maad pildistati korduvalt mosaiigina ning erinevate säriaegadega - ilmselt eesmärgiga neist üksikutest kaadritest hiljem detailsed suuremõõtmelised HDR-panoraamid kokku kleepida.
Valisime mõned silmatorkavamad üksikud fotod välja, pikema kirjelduse lugemiseks iga foto kohta vaata neid ükshaaval.
Fotoladu asub Gateway to Astronaut Photography lehel, millelt leiab muuseas ka suurima korrastatud kataloogi ISS-i ja kosmosesüstikute pardal Maa lähisorbiidil tehtud fotodest. Artemise fotod leiab missiooni ID järgi otsides: ART002, otselink tulemustele: https://eol.jsc.nasa.gov/SearchPhotos/mrf.pl... Hoiatus: soovitavalt vaadake arvutis, sest see leht on üpris aeglane ja mobiilivaates mitte eriti kasutatav.
Jääme lootma, et millalgi jõuavad need fotod veidi korrastatumal kujul ka mõnda kasutajasõbralikumasse keskkonda.
Vaade Maale veidi enne atmosfääri sisenemist ja missiooni lõppu. Pildil on Austraalia idaosa ja Tasmaania saar. Lõunasuund on paremale.
Kuu ja Maa läbi Orioni kapsli akna. Tasub tähelepanu juhtida, et rohked valgustäpid ei ole sugugi mitte tähed, vaid tolmuterad ja peegeldused klaasil. Oleks tegu tähtedega, oleks need samamoodi fookuses nagu Maa ja Kuu - aga nende fookusest väljas olemine viitab asumisele kaamerale väga lähedal. Ühtlasi on päevavalguses taevakehade pinna pildistamiseks sobiv säriaeg liiga lühike, et samas kaadris tähed nähtavale tuleksid.
Versioon kuulsast päikesevarjutuse ja sodiaagivalguse fotost pikema säriaja ja veidi teistsuguse kadreeringuga. Peale Kuu paistab neli planeeti - Veenus Kuust vasakul ning Kuust paremal (vasakult paremale) Saturn, Marss ja Merkuur.
Lähivaade Idamerele, suurele kokkupõrkekraatrile Kuu Maalt nähtava külje serval, mida oma asukoha tõttu Maalt kunagi selgelt näha ei saa.
Vaade Linnuteele kosmoselaevast - sellisest valgusreostuse ja atmosfääri mõju vabast taevast unistab kahtlemata iga maapealne astrofotograaf. Kahjuks ei õnnestunud leida pildi metaandmeid, et teada, mis säriaja jm seadetega see foto tehtud on.
Pildil on Maalt nähtav lõunapoolkera taevas, foto alumises vasakus kolmandikus asub Lõunarist, otse pildi keskel paistev roosakas hägu on Kiilu (Carina) udukogu ning paremas alumises nurgas paistab Suur Magalhãesi Pilv.
Maa ilmumas Kuu tagant nähtavale pärast "maavarjutust". Kuu on siin pildil vaid pime siluett, mis ülemise osa Maa sirbist veel ära varjab.
Eeloleval ööl jõuab kätte Artemis II kuumissiooni viimane ja kõige ohtlikum etapp – naasmine tagasi Maale. Alates hetkest, mil Integrity koos nelja astronaudiga Kuu juurest Maa poole suundus, on see sisuliselt meie poole kiirust kogudes kukkunud. Öösel, Eesti aja järgi umbes kell 02:45, eraldub skafandritesse riietunud astronaute sisaldav kapsel suuremast teenindusmoodulist ning siseneb Maa atmosfääri kiirusel ligi 11 kilomeetrit sekundis*. Sellisel kiirusel õhuga kohtudes kuumeneb kapsli kuumuskilp kuni 2760 kraadini ning kapsli ümber moodustuv plasma põhjustab juhtimiskeskusega umbes kuueminutilise sidekatkestuse. Meeskond tunneb selle kõige käigus umbes 4G tugevust jõudu – olles olnud ligi kümme päeva kaalutud olekus, kaaluvad nad justkui neli korda rohkem kui tavaliselt. Kapsli konstruktsioone ei ole missiooni käigus veel nii tugevalt proovile pandud.
Sellise vaatepildi avanemine tähendab, et atmosfääri sisenemine on õnnestunud. Fotol Artemis I missiooni lõpp kui Orioni kapsel ookeani maandus.
foto Artemis I missiooni Orioni kapslist peale maandumist 2022. aasta detsembris. Toona olid selle pardal vaid mannekeenid. Seekord on panused suuremad.
Kui kõik läheb hästi, siis umbes 11 kilomeetri kõrgusel maapinnast eraldub kapsli kohalt spetsiaalne titaanist kaitsekilp. Umbes 6 kilomeetri kõrgusel avanevad esimesed kaks langevarju, mille eesmärk on kapsli kiirus pidurdada umbes 60 meetrini sekundis ning kapsel püstises asendis stabiliseerida. Kolme kilomeetri kõrgusel eraldub kolm niinimetatud pilootlangevarju, mille ülesanne on välja tõmmata kolm hiiglaslikku pealangevarju (igaüks 35 meetrit lai), mis aeglustavad kapsli langemiskiiruse leebe seitsme meetrini sekundis. Orioni kapsel sulpsatab merre California osariigi San Diego lähistel Eesti aja järgi kell 03:04. Astronaudid vabastatakse oma (kahtlemata tugevalt lõhnavast) kapslist kõige enam kahe tunni jooksul ning lennutatakse Johnsoni Kosmosekeskusesse Houstonis, kus neile tehakse esmane tervisekontroll.
Kogu maandumise kõige pingelisem hetk on arusaadavalt kapsli esmane sisenemine atmosfääri ja need sidevabad kuus minutit, mil juhtimiskeskus ja astronautide omaksed ei saa teha muud kui oodata. Asja teeb riskantsemaks, et 2022. aasta detsembris kuu juures käinud mehitamata Artemis I missiooni järel avastati Orioni kapsli kuumuskilbil ootamatuid vigastusi. Näis, et atmosfääri sisenemine ja kõrge temperatuur olid seda kulutanud arvatust enam. Pärast kaks aastat kestnud uurimist otsustati Artemis II missiooni Orioni kuumuskilp jätta samaks, kuid kapsli sisenemistrajektoori muudeti veidi järsemaks. Loogika sellise otsuse taga oli, et nii veedab kapsel vähem aega kõrges stressiolekus ning kuumuskilp peaks kuluma vähem. Seda, kas selline otsus ennast ka õigustas, näeme juba varsti.
*Artemis II missiooni trajektoor võimaldab Maale naastes purustada järjekordse rekordi: kõige kiiremini Maa atmosfääri sisenenud mehitatud lennu oma. Eelmine rekord kuulub Apollo 10-le, mille kapsel sisenes kolme astronaudiga pardal 1969. aasta 26. mail Maa atmosfääri kiirusel 39 937 kilomeetrit tunnis (11,09 km/s). Artemis II peaks selle napilt (mõnekümne kilomeetriga tunnis) ületama.
Allolevatel fotodel saab Artemis II missiooni näha veidi teistsuguse nurga alt ja suursugusemas kontekstis. Nimelt otsustas astrofotograafiaprogrammi PixInsight meeskond jäädvustada Kuule suunduvat pisikest Orioni kapslit tõelise süvataeva taustal. See ei olnud just lihtne ettevõtmine, sest Orion asus pildi tegemise hetkel peaaegu täielikult valgustatud Kuust vaid 22 kraadi kaugusel ning Hispaanias, pildistamise asukohas, kõigest 20 kraadi kõrgusel silmapiirist. Siiski õnnestus teha 75 kolmekümnesekundilist säritust, mis töödeldi üheks fotoks ei millegi muu kui PixInsighti programmiga.
Antaares, kerasparved ja Artemis II. Autorid: Vicent Peris (OAUV), Juan Conejero, Alicia Lozano, Maribel Carracedo, Ana Carracedo. PixInsight, WeDoArt, AstroCamp.
Rohelisega Orioni kapsel fotol. Autorid: Vicent Peris (OAUV), Juan Conejero, Alicia Lozano, Maribel Carracedo, Ana Carracedo. PixInsight, WeDoArt, AstroCamp.
Foto ülemises servas on näha Skorpioni tähtkuju heledaimat tähte Antaarest, punast hiidtähte, mis asub meist umbes 550 valgusaasta kaugusel. Eestist on seda võimalik näha kevadeti vastu hommikut, kuid paraku ei tõuse see meie laiuskraadil kõrgemale kui neli kraadi. Antaarese ümber on näha helendavat tähevalgust peegeldavat udu.
Fotol paistavad ka kaks kerasparve. Neist kaugem, NGC 6144, asub Antaarest paremal, ning lähem M4 all paremal. Mõlemad parved arvatakse olevat tegelikult enam-vähem sama suurusega, kuid kui M4 asub meist umbes 6000 valgusaasta kaugusel, siis NGC 6144 tiirutab Linnutee ümber ligikaudu 33 000 valgusaasta kaugusel.
Kus aga on fotol Kuule suunduv Orioni kapsel? Selle leiab lühikese kriipsuna foto alumisest vasakust servast. Pildi tegemise hetkel asus see ja selle neli astronauti teleskoobist umbes 300 000 kilomeetri kaugusel – peaaegu täpselt üks valgussekund.
Foto kogusäriaeg on 37 minutit. Kasutatud teleskoop 35-sentimeetrise peegliga PlaneWave DeltaRho 350, kaameraks 150-megapiksline Moravian Instruments C5A-150M ning filtriks Baader R.
Kuu lähistelt on värskelt alla laetud parimad klõpsud tänahommikusest Kuu möödalennust, mida tunnistasid ja jäädvustasid Artemise astronaudid Jeremy Hansen, Christina Koch, Victor Glover ja Reid Wiseman. Tehtud fotode seas on tõelisi pärleid ning soovitatav on neid vaadata täissuuruses.
PS Endiselt paneme kõigile südamele, et mitte jagada kõiki sotsiaalmeedias ilmuvaid fotosid tõeliste pähe. Võtsinguid on isegi interneti kohta praegusel ajal tavapäratult palju. Kui suurepärasena tunduva foto allikas ei ole ametlik NASA või ESA lehekülg, siis tasub jääda kahtlevale seisukohale.
Maasirp 400 000 kilomeetri kauguselt Kuu juurest.
Artemis II komandör Reid Wiseman vaatamas kapsli aknast välja.
Kuu niinimetatud esikülg on siin fotol Kuu vasakus küljes. Üleval keskel Idamereks kutsutud iidne kokkupõrkejälg, mida Maalt praktiliselt ei näe.
Maaloojang Kuu taha.
Maatõus Kuu pimeda (ja sakilise) silmapiiri tagant.
Päikesevarjutus. Päike asub Kuu taga. Helendava kumana paistab Päikese kroon ja ilmselt mingil määral soiaagivalgus. Paremal all osas on planeedid (vasakult) Saturn, Marss ja Merkuur.
Vasakul Veenus. Päikese kummituslik kroon ja soidaagivalgus paistavad Kuu tagant.
Kuu tagakülg on eriti kraatriarmiline
Astronaudid Victor Glover ja Christina Koch vaatlemas ja pildistamas.
Artemis II missiooni komandör Reid Wiseman on maha saanud fotoga meie planeedi kuuvalguses ööküljest, mis oma selguses kinnitab kanda ajaloos. Läbi Integrity kapsli akna tehtud fotol siis meie planeet, selle mõlemal poolusel tantsimas virmalised. Maa ääre tagant kumab kolmnurkne sodiaagivalgus, ehk Päikesesüsteemi tasandis hõljuv tolm, mida Päike planeedi tagant valgustab. Maast paremal all paistab eriti hele planeet Veenus, mis on meie jaoks kaugemal kui Päike.
Fotol on Maa lõunapoolus üleval pool, sest ega kosmoses ei ole eelistatud suundi. Maad pole inimsilmad sellisest kaugusest näinud enam kui pool sajandit.
Foto tehti natukene peale kapsli mootorite pea kuueminutilist käivitamist ehk siis teel Kuu juurde.
Ööl vastu tänast, Eesti aja järgi kell 2:49 edastati Maa ümber orbiidil asuvale Artemis II missiooni astronautidele raadio teel luba, mida ei ole sellisena esitatud peaaegu 54 aastat*. Selleks oli sisuliselt, et "You are go for TLI". Tõlkes tähendab see, et Integrity kapsel võis käivitada Maa orbiidil viieks minutiks ja 50 sekundiks oma peamootori, et see kiirendada kiirusele ja suunda, mis viib neli astronauti Kuu juurde. Sellega läks kõik edukalt ja enam tagasi pöörata ei saa. Nüüd peab Integrity Maale naasemiseks tegema Kuu tagant läbi silmuse, et Kuu enda gravitatsioon selle tagasi Maa poole suunaks. Kuu juurde jõuab Integrity millalgi esmaspäeval.
All eilne foto Integrity pardalt, kui see asus oma piklikul orbiidil Maast mitmekümne tuhande kilomeetri kaugusel. Vasakul on näha laeva peamootorit ja väiksemaid gaasitõukureid, mida kasutatakse Kuule suundudes (ja tagasi Maa suunas kukkudes) kursikorrektsioonideks.
*viimane kord kui mehitatud kosmoselaev Maa orbiidilt Kuu juurde suundus (TLI) oli 7. detsembril, 1972. Eesti aja järgi kell 11:45. Missiooniks oli siis Apollo 17.
Nagu nüüdseks kõik huvilised kindlasti juba kuulnud on, siis Artemis II missiooni start möödus edukalt ning neli astronauti viibivad hetkel turvaliselt Maa orbiidil. Kuu poole kiirendavad nad Eesti aja järgi millalgi peale südaööd.
All videoklipp SLS raketi stardist nähtuna reisilennuki pardalt.
Tundub, et tuleval ööl Eesti aja järgi kell 01:24 stardib Artemis II viimaks missioonile, et viia inimesed peale enam kui poolt sajandit kestnud pausi taas Kuu juurde. Nendeks inimesteks on NASA astronaudid Reid Wiseman, Victor Glover ja Christina Koch ning Kanada Kosmoseagentuuri astronaut Jeremy Hansen. Pole kahtlustki, et missioon saab olema üks märgilisemaid mehitatud lende viimastel aastakümnetel ning suurepärased ülekanded ja fotod sellest on garanteeritud.
Kuigi Kuu juurde jõudmine ja sellest sõna otseses mõttes tagant mööda lendamine on õnnestunud missiooni tulemuseks, ei ole see otseselt missiooni eesmärk. Eesmärgiks on testida ligi saja meetri pikkust NASA SLS kuuraketti, Orioni kapslit (kannab antud missioonil nime Integrity) ja selle Euroopa Kosmoseagentuuri poolt arendatud ja ehitatud teenindusmoodulit mehitatud kontekstis ja reaalses elus. Mainimata ei saa jätta ka maapealse juhtimiskeskuse kokkuharjutamist taolise missiooni koordineerimiseks. Artemise programmi pikem eesmärk on viia inimesed tagasi Kuu pinnale ja luua eeldused mehitatud baasideks Kuu lõunapoolusel. Selleks on vaja reaalseid kogemusi, mida ei saa mingist piirist edasi enam koguda arvutuste ja simulatsioonide abil.
All aga pisut detailsemalt, mida eelseisvast stardist ja sellele järgnevast 10-päevasest missioonist oodata. Jõudumööda üritame suuremaid etappe sellest eelolevatel päevadel ka siin lehel kajastada.
Artemis II missiooni astronaudid. Vasakult: Jeremy Hansen, Christina Koch, Victor Glover ja Reid Wiseman. Foto: Coldlife Photography
Enne starti:
Raketi ettevalmistamine saab alguse 48 tundi enne starti. Raketi akud laetakse ning raketi õõnsused pumbatakse täis mittepõlevat lämmastikgaasi. 10 tundi enne starti otsustatakse ilmaprognooside põhjal, kas raketti hakatakse tankima või mitte. Kui tuleb positiivne otsus, asutakse jahutama kütusevoolikuid. Kütuse tankimisel pumbatakse raketi esimesse ja teise astmesse 2,7 miljonit liitrit vedelat vesinikku ja hapnikku. 8 tundi enne starti meeskond ärkab ja paneb selga skafandrid. 4 tundi enne starti sisenevad nad raketi otsas asuvasse Orioni kapslisse. Sooritatakse lekke- ja sidetestid, kapsli uks suletakse. 45 minutit enne starti lahkub teenindav personal raketi juurest. 16 minutit enne starti tehakse viimased kontrollid. 8 minutit enne tõmmatakse raketi juurest eemale meeskonnatunnel. 5 minutit enne muutub aktiivseks raketi ninas asuv põgenemissüsteem. 2 minutit enne lülitatakse rakett sisemisele toitele. 30 sekundit enne hakkab tööle automaatne stardiloendur, mis kontrollib tuhandeid süsteeme sekundis. Kui see tuvastab mingi vea, start katkestatakse. 6,6 sekundit enne käivituvad raketi peamootorid. 3 sekundit enne saavutavad peamootorid maksimaalse tõukejõu.
Start! Raketi külgedel asuvad tahkekütusetõukurid käivituvad ja rakett kerkib platvormilt.
10 sekundit hiljem annab kohalik stardijuht juhtimise üle juhtimiskeskusele Houstonis. 90 sekundit – rakett saavutab niinimetatud "Max Q" ehk hetke, mil raketile mõjuvad maksimaalsed atmosfäärijõud. 2 minutit – tahkekütusetõukurid eralduvad raketist umbes 48 kilomeetri kõrgusel; rakett liigub selleks hetkeks umbes 1,4 kilomeetrit sekundis. Tühjad tõukurid kukuvad Atlandi ookeani. 3 minutit – põgenemissüsteem raketi ninas eraldub. 8 minutit – raketi peaaste seiskub, rakett asub umbes 160 kilomeetri kõrgusel ja liigub umbes 7,7 kilomeetrit sekundis. Orioni pardal valitseb esmakordselt kaaluta olek. 20 sekundit hiljem raketi peaaste eraldub. 20 minutit peale starti volditakse lahti Orioni päikesepaneelid. 50 minutit peale starti käivitub raketi teise astme (ICPS) mootor, mis lükkab Orioni kapsli (Integrity) ja Euroopa teenindusmooduli (ESM) Maa ümber kõrgemale orbiidile. Kaks tundi peale starti käivituvad ICPS-i mootorid uuesti, et lükata Integrity Maa ümber piklikule orbiidile, mis ulatub Maast kaugemas punktis mitmekümne tuhande kilomeetri kaugusele. Kolm tundi peale starti eraldub Integrity ja teenindusmoodul ICPS-i küljest. Integrity juhtimine võetakse meeskonna poolt üle ning kasutades sihtmärgina ICPS-i, sooritatakse erinevaid harjutusmanöövreid, mis simuleerivad põkkumist, lähenemist ja kaugenemist. Viis tundi peale starti eralduvad ICPS-i küljest viis kuupsatelliiti. Tegemist on erinevate kosmoseagentuuride minisatelliitidega, mille eesmärk on uurida sidet, kosmilist kiirgust ja erinevaid materjale.
Enne missiooni esimese päeva lõppu katsetavad astronaudid Integrity erinevaid sidesüsteeme, kosmosetualetti (mõeldud meestele ja naistele) ja CO₂ filtreid. Astronaudid söövad ja magavad kahes 4-tunnises vahetuses.
Integrity piklik orbiit ümber Maa tähendab, et selle kaugemas punktis asub see kaugemal kui valdav enamus Maa ümber asuvatest side- ja GPS-satelliitidest. See tähendab, et side Integrity ja Maa vahel käib läbi NASA Süvakosmose võrgustiku. Tegemist on Ameerikas, Hispaanias ja Austraalias asuvate sidejaamadega, millest kaks on alati Integrity vaateväljas.
Teise päeva alguses käivitatakse mitmeks minutiks Integrity peamootor, et anda sellele vajalik kiirus lahkumaks Maa orbiidilt ning jõuda Kuu juurde. Manöövri nimeks inglise keeles on "translunar injection" ehk TLI. Kiirus ja suund on välja arvutatud selliselt, et Integrity trajektoori kõverdab tagasi Maale naasemiseks vajalikuks Kuu enda gravitatsioon — seda isegi juhul, kui kosmoselaeva peamootor mingil põhjusel kasutuks muutub. Kui Integrity on mitmepäevaseks teekonnaks teele saadetud, teevad astronaudid trenni (selleks on pardal spetsiaalne seadeldis) ja videokõnesid Maaga. Ilmselt sellel hetkel toimuvad intervjuud.
Kolmandal kuni viiendal päeval korrigeeritakse mitu korda Integrity trajektoori pisemate gaasitõukurite abil. Meeskond teeb pardal erinevaid meditsiinilisi ja kiirgusvarjestuse teste ning katsetab oma skafandreid.
Artemis II missiooni infograafik. PS: Maa ja Kuu vaheline kaugus ei ole mõõtkavas. Allikas: NASA
Kuuendal päeval jõutakse Kuu juurde ning liigutakse ümber selle niinimetatud tagumise külje. Lähimas punktis asuvad nad Kuu pinnast umbes 9000 kilomeetri kaugusel ning on reaalne võimalus, et meeskonnast saab Maast kõige kaugemale reisinud inimesed ajaloos. Eelmine rekord kuulub Apollo 13 missioonile, kus nad asusid Maast kõige enam 400 041 kilomeetri kaugusel. Selle kõige jooksul teevad astronaudid Kuust ohtralt fotosid ja videoid ning kindlasti kantakse kõike üle otseülekandes ja enneolematult heas lahutuses.
Seitsmes kuni üheksas päev kuulub tagasireisile. Integrity sooritab mitu kursikorrektsiooni, meeskond katsetab võimalust ehitada pardal olevast varustusest kiirgusvarjestust (juhuks kui sarnase missiooni ajal toimub päikesetorm). Muidu on astronautidel nii-öelda vaba aeg.
Kümnendal päeval riietuvad astronaudid oma skafandritesse ja kusagil 122 000 kilomeetri kaugusel Maast eraldub Integrity teenindusmoodul meeskonda sisaldavast kapslist. Kapsel siseneb Maa atmosfääri kiirusel üle 11 kilomeetri sekundis, mis kuumutab kuumuskilbi temperatuurini umbes 2700 kraadi. Kapslis valitseb sellel hetkel 4G jõud, mis tähendab, et astronaudid tunnevad end neli korda raskemana kui muidu. Peale kümmet päeva kaalutust on tegemist üsna ekstreemse olukorraga. Siinkohal on taas võimalus rekordiks: kiireima atmosfääri sisenemise rekord (11,08 km/s) kuulub praegu Apollo 10 missioonile aastast 1969. Artemis II peaks selle napilt ületama.
Integrity kapsel aeglustatakse kiiruseni 27 kilomeetrit tunnis kaheksa langevarju abil ning see peaks maanduma võrdlemisi vaikselt Vaiksesse ookeani California San Diego lähistel. Peale korjatakse nad spetsiaalse laeva abil kõige enam kahe tunni jooksul peale maandumist.
Ja nii käiakse Kuu juures.
Antud artikli avaldamise ajaks on Artemis II stardiloendur käivitatud ja päeva jooksul tehakse otsus, kas alustada raketi tankimisega või mitte. Hetkel on Floridas Kennedy kosmosekeskuse kohal ilm hea ja start tundub tõenäoline.
Artemis II stardiaken avaneb Eesti aja järgi peale südaööd kell 01:24 ja kestab kaks tundi. Otseülekandes saab olukorda juba praegu vaadata siit:
Otseülekanne Philip Slossi kommentaaridega (saab ka küsimusi esitada):
Oleme nüüdseks juba mitmel korral kirjutanud, et kohe-kohe stardib Kuu suunas Artemis II missioon, mis viib peale 53 aastat taas inimesed meie kaaslase juurde. Paraku on start juba kahel korral edasi lükatud. Seda erinevate tehniliste probleemide tõttu, mis nõudis vahepeal isegi ligi saja meetrise SLS raketi veeretamist stardiplatvormilt tagasi remondihoonesse.
Nüüdseks on SLS tagasi stardiplatvormil ja kõigi eelduste kohaselt valmis 2. aprillil Eesti aja järgi kõige varemalt kell 01:24 startima (stardiaken on avatud kaks tundi). Ilmapronoosid on Kennedy Kosmosekeskuse kohta Floridas enamasti soodsad ning rakett väidetavalt nüüd täiesti töökorras. Juhul kui siiski 2. aprillil starida ei saa, siis uued võimalused selleks on 3.-6. aprillini.
Missiooni kavaks on väga lühidalt startida Maalt, lennata ümber Kuu ning turvaliselt naaseda. Orbiidile ümber Kuu seekord ei jääda. Kapsli teekonnaks on valitud kõige lollikindlam nii-nimetatud vabanaasmise trajektoor. See tähendab, et kapsel kiirendatakse Maa orbiidilt sellises suunas ja kiirusele, et Kuu gravitatsioon ise selle trajektoori täpselt selliseks kõverdab, et kapsel tagasi Maa suunas kukuks. Sellise lähenemise eeliseks on, et ära jääb kapsli pidurdamine Kuu orbiidi saavutamiseks ning selle järgnev kiirendamine tagasi Maa juurde jõudmiseks.
Lähimas punktis möödub Orioni kapsel ja neli selle reisijat 6513 kilomeetri kauguselt Kuu pinnast. Missiooni pikkuseks on kokku 10 päeva. Maandub Orioni kapsel plaanide kohaselt sarnaselt Apollo missioonidele Vaikses Ookeanis, kus seda ootavad spetsiaalsed päästelaevad. Kui välja arvata vabanaasmise trajektoori kasutamine, on kogu asi väga sarnane 1968. aasta jõulude ajal startinud Apollo 8 missioonile, mille käigus külastasid astronaudid Frank Borman, Jim Lovell ja William Anders esimeste inimestena Kuu ümbrust. Toona tehti enne Maa poole tagasi suundumist Kuu ümber ka 10 orbiiti.
Artemis II nime kandev missioon on NASA järgmise põlvkonna kuuraketiks ristitud SLS-i teine lend* ja selle esimene mehitatud lend. Peaaegu sada meetrit kõrge raketi abil Kuu suunas lennutatud Orioni kapsli reisijateks on valitud USA astronaudid Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ning Kanada Kosmoseagentuuri astronaut Jeremy Hansen. Seltskond on võrdlemisi kirju ja seda mitte päris kogemata. Kui kõik läheb hästi, siis saab lend kirja kolm ajaloolist "esimest". Nendeks on Kuu lähiümbrust esimesena külastanud naine (Koch), esimene mustanahaline (Glover) ja esimene mitte-ameeriklane (Hansen). Viimase jaoks on tegemist üldse esimese kosmoselennuga.
All on näha animatsiooni Artemis II trajektooriga. Maa ja Kuu omavaheline kaugus on mõõtkavas ning video üleval nurgas on näha missioonile kulunud päevi. Allikas: NASA
*Artemis I oli 2022. aasta novembris toimunud mehitamata missioon, mis saatis Orioni kapsli esmakordselt ümber Kuu.
Eile pidas NASA pressikonverentsi, kus teatati taaskord mitmest olulisest muudatusest Artemise kuuprogrammis. Neist suurimaks on, et eelnevalt plaanitud Artemis III missioon ei vii veel inimesi Kuule maanduma, vaid harjutab esialgu Maa orbiidil Orioni kapsli ja kuumaanduri(te) omavahelist põkkumist. Kuule peaks suunduma Artemis IV 2028. aasta esimeses pooles. See tähendab, et maandumise ajakava jääb esialgu veel paika. Kuigi tundes NASA patoloogilist kommet oma tähtaegu ja eelarveid ületada, ei tasu selles eriti kindel olla. Selle parimaks näiteks on, et märtsi alguses neli astronauti Kuu tagant läbi lennutama pidanud Artemis II missioon on taaskord kuu võrra edasi lükatud. Rakett on stardiplatvormilt minema sõidutatud ja tööd selle kallal väidetavalt käivad.
Peaaegu sada meetrit kõrge SLS rakett ja selle stardiplatvorm liigutati spetsiaalse roomikutega varustatud sõidukiga paar päeva tagasi VAB hoonesse remonti. Allikas: Daytona Beach News-Journal
Selliste muudatuste põhjuseks on NASA esindajad välja toonud vajadust harjutada Artemise SLS kanderaketi starte tihedamalt kui korra paari aasta jooksul. Lisaks on öeldud, et riskianalüüsid nägid Artemis III ambitsioonikas kuumaandumisega missioonis mitut olulist turvaprobleemi ning mõistlikum oleks asjale läheneda etapiti. Tegelikult sama strateegiat kasutati enam kui poolsada aastat tagasi Apollo missioonide puhul. Kui kõige kuulsamaks Apollo missiooniks sai Apollo 11, mis Kuule esmakordselt ka maandus, toimus enne seda mitu harjutavat missiooni. Näiteks Apollo 8 viis esmakordselt inimesed Kuu orbidiidile. Apollo 9 harjutas Maa orbiidil juhtmooduli ja kuumoodulite omavahelist eraldumist, manööverdamist ja põkkumist. Apollo 10 oli maandumise peaproov, kus täiesti töökorras kuumaandur laskus kuni 14 kilomeetri kõrgusele Kuu pinna kohale, kuid veel seal ei maandunud.
Artemis III ja IV missioonide kuumaandurid peaks valmis ehitama SpaceX või BlueOrigin ning arendustöö nende kallal on veel käib. SpaceX-i jaoks oleneb kõik suuresti Starshipi nimelisest raketist, mis peaks umbes kuu pärast suunduma oma 12. testilennule. Samal ajal on SpaceX-i juht Elon Musk öelnud, et tema ettevõte on sunnitud loobuma kauaräägitud eesmärgist viia inimesed Marsile ning keskenduma esialgu alalise inimkoloonia loomisele Kuule. Sealt õpitud kogemused ja tehnoloogia peaks juba inimliigi suunama Marsile ning tegema meid multiplanetaarseks liigiks.
Selline peaks välja nägema Starshipi baasil ehitatud SpaceX-i kuumaandur, mis saadetakse Kuu orbiidile mehitatud Orioni kapslist eraldi. Allikas: SpaceX
Veidi tagasihoidlikuma välimusega, aga kuulujuttude järgi arendustöös SpaceX-ist ees olev BlueOrigini kuumaandur. Allikas: BlueOrigin
Samal ajal on Hiina Kosmoseagentuur lubanud, et nende mehitatud kuumaandumine peaks aset leidma kõige hiljemalt 2030. aastal. Erinevalt NASA-st kipuvad nemad aga oma asjadega ennetähtaegselt valmis saama. Mõlemad sihivad maandumispaigana Kuu lõunapoolust, kus leidub kõigi eelduste kohaselt veejääd - asendamatut materjali alaliseks mehitatud kuubaasiks ja raketikütuse tootmiseks. Ehk siis toimumas on täitsa ehe ja uus kosmosevõiduajamine Kuule.
Ennetamaks küsimusi stiilis "miks nii keeruline on tagasi Kuule maandunda, kui seda juba poolsada aastat tagasi tehti?", panime alla ühe lihtsa graafiku, millel võrreldakse Apollo ja Artemise missioonide eelarveid. Allikas ja lisainfo: https://www.planetary.org/charts/apollo-vs-artemis-spending
2022. aasta novembris saadeti Artemis I missiooni käigus mehitamata Orioni kapsel Kuu orbiidile. Ühe sellise kauge orbiidi käigus nägi kapsli üks kaameratest Maa kadumist Kuu taha. Sel ajal viibis Orion Kuust ja sellest niinimetatud tagumisest küljest umbes 80 tuhande kilomeetri kaugusel.
Juba paari nädala pärast avaneb aga stardiaken Artemis II missioonile, mis viib Kuu tagant läbi kapsli, mis on mehitatud juba nelja astronaudiga. Tegemist saab olema esimese korraga 52 aasta jooksul kui inimesed oma emaplaneedist nii kaugele reisivad. Kusjuures olenevalt stardihetkest võib neist saada üldse kõige kaugemale reisinud inimesed. Hetkel hoiavad seda rekordit (400 171km) Apollo 13 missiooni astronaudid Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise. Artemis II meeskond koosseisus Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ja Jeremy Hansen võivad selle peagi paari tuhande kilomeetriga ületada. Kuu pinnast mööduvad nad lähimas punktis 6153 kilomeetri kauguselt. Seega nende jaoks Kuu päris nii pisikene ei paista. Nende vaatenurgast hõlmab see kõige vähem 25 nurgakraadi laiust ala.
Eile teatas NASA, et Artemis II missiooni stardi niinimetatud märg-peaproov katkestati vesinikulekke tõttu. Missioon viia inimesed reisile ümber Kuu lükati seetõttu plaanitust neli nädalat edasi. Proovi käigus pumbati ligi 100 meetrit kõrgesse SLS raketi ligi 2,7 miljonit liitrit raketikütust (hapnik ja vesinik) ning mängiti läbi kõik etapid, mis tõelise stardi puhul peaks toimuma. Test katkestati 5 minutit ja 15 sekundit enne "starti" kui raketi alumisest osast tuvastati vesinikuleke. Vesiniku aatomid on niivõrd pisikesed, et süsteemi täiesti lekkekindlaks tegemine on kurikuulsalt keeruline ülesanne. Lisaks tuvastati pisemaid probleeme kommunikatsioonisüsteemis.
NASA/Sam Lott
Missiooni järgmine aken avaneb 6.-11. märtsil. Sellise aja põhjuseks on NASA vajadus vahepeal saata üks mehitatud missioon Rahvusvahelisse Kosmosejaama ning ka Kuu asetus peab missiooni parameetrite jaoks olema õige. Nelja nädala pärast on Kuu teinud Maa ümber järjekordse ringi. Ühtlasi lasti ligi kahenädalasest karantiinist välja ja tagasi pere juurde missioonil osalema pidanud USA astronaudid Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ning Kanada Kosmoseagentuuri astronaut Jeremy Hansen. Kui lekke ja muude probleemide eemaldamine läheb plaanipäraselt, siis paari nädala pärast peavad nad ennast taas võimalike nakkushaiguste eest isoleerima.
