teisipäev, 17. aprill 2018

Andromeeda galaktika lähivaates

Üks kõigi aegade suurejoonelisemaid ja teravamaid fotosid avaldati NASA poolt 2015. aastal Andromeeda galaktikast. See 1,5 gigapiksline (1,5 miljardit pikslit) komposiitfoto, mille tegemiseks klõpsas Hubble kosmoseteleskoop ühtekokku 7 398 individuaalset fotot, on nii suur, et selle üheaegseks kuvamiseks läheks vaja 600 HD telerit ning arvuti kõvakettal moodustab see 4,3 gigabaidise faili.
Pildil on meile kõige lähema (2,5 miljonit valgusaastat) Andromeeda spiraalgalaktika "kõigest" 40 000 valgusaasta laiune piirkond, millelt võib kokku lugeda umbkaudu 100 miljonit individuaalset tähte. Seega iga sinakas, punakas, kollakas või valge pisikene täpp sellel fotol on kas täht või miljonitest tähtedest koosnev täheparv. Kusjuures nüüdseks pakuvad astronoomid, et iga tähe ümber tiirleb keskmiselt vähemalt üks planeet.
Kokku on selles tähesüsteemis, mille eradamat tuumaosa on selgematel öödel näha ka palja silmaga, umbes triljon tähte (miljon miljonit). Galaktikaid arvatakse vaadeldavas universumis kokku olevat kusagil kaks triljonit.


Lisaks suhtelisele lähedusele on Andromeeda galaktika meie endi Linnutee galaktikaga seotud ka ühel teisel kurjakuulutavamal moel. Nimelt erinevalt enamikest teistest galaktikatest, mis tänu Universumi paisumisele meist eemalduvad, kihutab Andromeeda meie suunas üle 100 kilomeetri sekundis.* Sellise tempoga põrkuvad kaks hiidgalaktikat ligikaudu 4,5 miljardi aasta pärast ning moodustavad järgnevate miljonite aastate jooksul ilmselt ühe hiiglasliku Galaktika.
Kuigi nii suurte tähekogumite põrkumine ülisuurel kiirusel kõlab enam kui hirmsalt, ei juhtu nendes sisalduvate tähtedega suure tõenäosusega midagi. Miks ei? Kuna tähtede vahelised keskmised kaugused võrreldes tähtede endi mõõtmetega on nii tohtutult suured, võiks seda kokkupõrget võrrelda kahe üksteise suunas lastud kuulipilduja tulega - kuule on küll palju, aga nad on pisikesed ja lendavad väga kiiresti.
*Antud arv on Linnutee galaktika kui terviku suhtes. Kuna Päikesesüsteem tiirleb ümber Linnutee galaktika kiirusel umbes 225 kilomeetrit sekundis ligineb Andromeeda meile (Maale) hetkel kiirusega umbes 300 kilomeetrit sekundis.
Seda fotot on võimalik iseseisvalt zoomides avastada siit: https://www.spacetelescope.org/images/heic1502a/zoomable/
Õnneks on üks tubli kasutaja valmis meisterdanud kuni 4K kvaliteeti mängiva youtube video, mis garanteerib vaatajale külmavärinad (kui kellelgi juhtub kodus olema 4K võimekusega kuvar, siis soovitan youtube seaded alt paremalt nurgast põhja lükata):

neljapäev, 12. aprill 2018

Copernicuse programm ja satelliidifotod Maast

Peatuks hetke ning lõputuna tunduva kosmose vaatlemise vahepeal langetaks pead ning vaataks, mis toimub meie koduplaneedil. 1998 aastal allkirjad asutamisleppele saanud Euroopa kosmoseagentuuri(ESA) Copernicuse programmi nimetatakse suurimaks Maa seiramiseks mõeldud süsteemiks. 

Käsitletava programmi eestvedajateks ja rahastajateks on 2/3 osas Euroopa Liit ja 1/3 osas ESA ning ühtekokku on 20 aasta jooksul projekti paigutatud ligi 7 miljardit eurot. Kuigi summad on suured ja panustatud töötunnid veel hinnalisemad on kogu programmi käigus kogutud andmed vabakasutuses ja seega kõigile kättesaadavad. Küsimuse tekkimisel, miks rääkida kosmoseprogrammi juures Euroopa liidust, selle juhtimisest ja rahast, siis vastus kõlab lakooniliselt – kogutud informatsioonist ja selle kasutamisest loodetakse otseselt või kaudselt EL’le SKT 1,5 – 2% kasvu. Ja seda informatsiooni on kogunenud ja kogutakse suurtel mahtudel juurde.






Süsteemikirjeldusest - soov on orbiidile saata 10 erinevat missiooni, mida nimetatakse vastavalt Sentinel-1 kuni Sentinel-10 ning igas missioonis võib satelliitide arv küündida kuni neljani. Iga missioon kätkeb endas erinevat ülesannet, mis kajastub ka satelliitide varustuses. Kui Sentinel-1 ja Sentinel-2 kannavad vastavalt tehisavaradarit (SAR) ja kaamelaadset toodet – multispektraalne instrument(MSI), mis tagavad regulaarsed radari- ja optilised pildid, mida on võimalik rakendada erinevates valdkondades, siis ülejäänud satelliitide koguvad andmeid spetsiifilisemate nähtuste uurimiseks. Näitena atmosfääri ja õhukvaliteet, jää-, lume- ja veeseire, süsiniku ja temperatuuri uurimine jne.


Esimeste missioonide lähetamisega alustati 2014 aastal ning hetkel tiirlevad orbiidil kaks Sentinel-1 ja Sentinel-2 satelliiti ning üks Sentinel-3. Värsked radariandmed kogutakse Eesti kohal iga 5 päeva järel, optilised pildid iga kuue päeva järel.