teisipäev, 27. oktoober 2020

Orioni tähtkuju gigapikslites

Milline näeb välja üks 2,5 gigapiksline foto Orioni tähtkujust, mille tegemiseks kulus viis aastat, 12 816 individuaalset kaadrit, 640 tundi säri, 22 terabaiti andmeid ja 500+ tundi töötlemist? Vastuse saab klikkides alloleval lingil, kus on nähtav ja suurendatav astrofotograaf Matt Harbisoni fotomosaiik, mis on kokku pandud 200st hoolikalt liidetud kaadrialast.

Fotol on näha kõigile teada-tuntud Orioni tähtkuju ja selle vahetut ümbrust sellisena, nagu see paistaks, kui me saaksime sealt suunast tulevat valgust kuidagi tundide viisi koguda (või kui meil oleksid paarimeetriste pupillidega silmad). Tähistaeva tundmises veidi rohkem kodus olevad peaksid seal kohe esimese hooga ära tundma kuulsa Orioni udukogu (M42) ja niinimetatud Hobusepea udukogu (Barnard 33) ning hiiglasliku poolkaart meenutava Orioni silmuse. Lähemal vaatlusel leiab sealt veel Tuleleegi udukogu ehk NGC 2024, Nõiapea udukogu ehk IC 2118 ja M78 tähist kandva peegeldava udu. Lisaks veel mitmeid kaugeid hajusparvi, vähemtuntumaid udusid ja kuulsaid tähti (näiteks punane hiidtäht Betelgeus ja sinine hiid Riigel). Suurenduse põhja lükates ja veidi foto laadimist oodates tulevad fookusesse sajad tuhanded lähemad ja kaugemad tähed, mis moodustavad meie galaktikast vähem kui murdosa.

Täissuuruses mosaiiki näeb siit: https://orion2020v5b.spaceforeverybody.com/

reede, 23. oktoober 2020

Laialipaisatud hiiglane

Galaktikatest ei saa meil vist kunagi küllalt. Sellel Hubble kosmoseteleskoobi fotol on jäädvustatud ligi 300 miljoni valgusaasta kaugusel asuv galaktika tähisega UGC 1810, mis kuulub koos oma kaadrist välja jäänud naabriga niinimetatud veidrate galaktikate hulka. Ameerika astronoomi Halton Arpi poolt koostatud ja 338 liiget sisaldavas veidrate galaktikate atlases kannab see paar nime Arp 273. Tegemist tõenäoliselt omavahel miljoneid aastaid tagasi "põrkunud" või üksteist riivanud galaktikatega, mille graviatsioonilisel mõjul on nende algne kuju oluliselt moondunud. Fotol oleva UGC 1810 puhul on selgelt eristatavad selle sinised välimised piirkonnad, mis säravad vaid paar miljonit aastat tagasi tekkinud hiiglaslikest ja tulistest tähtedest, mille tormiline sünd on selge tunnistus umbes samal ajal aset leidnud vägivaldsest kohtumisest. Kui galaktika välimised osad on selle kosmilise tantsu käigus laiali lennanud, siis punakaid ja vanemaid tähti sisaldav keskmine osa on jäänud enam-vähem puutumata. Võib olla sadu miljardeid tähti sisaldava galaktika esialgse kuju üle jääb meil üle vaid spekuleerida. Nii nagu me ei oska ka öelda, milliseks see võib tulevaste aastamiljardite jooksul kujuneda.


kolmapäev, 21. oktoober 2020

NASA sond kogus asteroidilt proove

Kui me sooviksime analüüsida materjali Päikesesüsteemi algusaegadest, siis kuidas me seda teha saaksime? Võiks ju arvata, et üks lihtsamaid viise selleks oleks oodata, kuni Maad tabab mõni värske meteoriit, see üles leida ning laborisse toimetada. Paraku sulatab vägivaldne atmosfääri sisenemine selle algse struktuuri ning peale maandumist on see pöördumatult maise kraamiga saastunud. Ainus viis tõeliselt rikkumata proovi saada oleks minna planeetidevahelisse ruumi, sealne miljardeid aastaid vaakumis säilinud kivi üles korjata ning see kaitstult tagasi Maale toimetada. Esimene oluline verstapost taolise plaani elluviimisel leidis aset eile, kui NASA sond nimega OSIRIS-REx* puudutas oma spetsiaalse robotkäpaga asteroid Bennu pinda ning kogus sinna väikese hulga tolmu ja kivikesi.

OSIRIS-REx käpp puudutav asteroidi pinda

Neli aastat tagasi Maalt startinud sond on juba viimased kaks aastat tiirutanud poolekilomeetrise läbimõõduga asteroid Bennu ümber, peamise eesmärgiga luurata selle pinnal välja hea koht, kust see saaks endaga kaasa haarata natukene sealset pinnast ning see tagasi Maale toimetada. Peale mitut eelnevat proovi ja peaproovi, otsustati eile viimaks seda ka esimest korda päriselt teha. Selleks ligines sond aeglaselt asteroidile, manööverdas ennast ühe tasasema ala kohale, sirutas välja oma spetsiaalse robotkäpa ning puudutas sellega asteroidi iidset pinda. Sellel hetkel käpast vallandatud gaas pühkis Bennu pinda katva tolmu ja kiviklibu erilistesse konteineritesse ning sond eemaldus tagasi asteroidi orbiidile (vaata animatsiooni kommentaaridest). Kusjuures seda kõike tegi see autonoomselt ehk omapäi, kuna asteroidi ja Maa vahelised 200 miljonit kilomeetrit oleks sondi kaugjuhtimise teinud võimatuks (valguse kiirusel kihutaval raadiosidel kulub sinna ja tagasi jõudmiseks paarkümmend minutit).

Järgmiseks sammuks on teha kindlaks, et kas ja kui palju pinnast õnnestus koguda. Selleks sirutatakse käpp välja ning pannakse terve sond aeglaselt keerlema. Samamoodi nagu nööri otsas keerutatava kivi massi saab hinnata nööri pinge abil, saab selliselt väga täpselt öelda kui palju lisamassi sondi käpas peale proovi võtmist on. Kui saadav tulemus ületab 60 grammi, pakitakse konteiner sondi sisemusse ning OSIRIS-REx alustab järgmise aasta märtsis tagasiteed Maale. Kui pinnast ei ole piisavalt, tehakse selle kogumiseks jaanuaris uus katse. Juhul, kui kõik läks esimesel korral hästi, peaks sond Maa atmosfääri sisenema 2023. aasta septembris ning maanduma Utah kõrbes, kus teadlased on selle väärtuslikku lasti ootamas.

Et Bennu on miljardeid aastaid muutumatul kujul kosmoses tiirutanud, loodetakse nende proovide abil teada saada Päikesesüsteemi algusaegadel valitsenud tingimusi ning hinnata, kuidas Maaga põrkunud Bennu-sarnased süsinikurikkad asteroidid võisid siia toimetada elu tekkeks hädavajalikud elemendid ja ühendid.

All klipp selle aasta augustis aset leidnud harjutusest, kus OSIRIS-REx lähenes asteroidi pinnale vaid 40 meetri kõrgusele.

*OSIRIS-REx on lühend sondi mitmeid eesmärke kirjeldavatest nimedest - Origins, Spectral Interpretation, Resource Identification, Security, Regolith Explorer (Sünniloo, Spektraalse tõlgenduse, Ressursi tuvastamise, Turvalisuse, Regoliidi uurija).

esmaspäev, 19. oktoober 2020

Orioniidid on jälle nähtaval

Alanud nädala jooksul ja eriti selle keskel tasub selge ilma korral jällegi taevasse jõllitada, sest meie planeeti on taaskord külastamas orioniidide meteoorivool. Hea õnne korral peaks sellel ajal öötaevas nägema kusagil 20 meteoori tunnis.

Nagu enamike meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivisest rusupilvest Maa igal aastal läbi kihutab. Kusjuures orioniidide puhul on selleks kuulus Halley komeet, mis külastas meie taevast viimati 1986. aastal ja peaks seda uuesti tegema 2061. aastal.

Fotol on orioniide jäädvustatud Mongoolias asuva Wulan Hada nimelise vulkaani kohal. Selle autoriks on Lu Shupei.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" välja näivad kihutavat ning mida astronoomia žargoonis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Et praegusel ajal tõuseb see tuntud tähtkuju meie ida-lõunasuunalise silmapiiri kohale alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Kusjuures seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates. Tänu sellele, et käesoleva nädala alguses ei ole meil öises taevas säramas Kuud, peaks võimalik märgata olema kusagil 20 meteoori tunnis ehk üks iga paari minuti tagant.

Orioniidide esinemise vahemikuks peetakse aega 2. oktoobri ja 7. novembri vahel, kuid selle kõrghetk peaks kätte jõudma hommikul vastu kolmapäeva (21. oktoober). Kuna meteoorivoolude tiheduse prognoosimine on kaugel täppisteadusest, ei saa kunagi välistada, et see just sellel aastal eriti vägevat vaatemängu ei paku. Muidugi ka vastupidine on võimalik. Head vaatlemist!

reede, 16. oktoober 2020

BepiColombo möödalend Veenusest

Eile sooritas 2018. aasta oktoobrist Merkuuri poole teel olev kosmosesond BepiColombo oma esimese möödalennu Veenusest. Kõige lähemas punktis asus ta planeedi pinnast 10 720 kilomeetri kaugusel. Möödalennu jäädvustas üks sondi kaameratest, mille poolt klõpsatud sajad fotod on kokku pandud allolevaks videoklipiks.

Euroopa ja Jaapani kosmoseagentuuride koostöös valminud BepiClolombo jaoks oli tegemist teise möödalennuga planeedist, peale seda kui see sooritas kevadel sarnase manöövri Maa puhul. Järgmine, samuti Veenuse möödalend, peaks aset leidma järgmise aasta augustis. Siis satub sond Veenuse pinnast vaid 550 kilomeetri kõrgusele. Peale seda on BepiColombol kavas veel kuus möödalendu Merkuurist, kuni 2025. aastal peaks see viimaks selle ümber orbiidile jääma. Selliste möödalendude eesmärgiks on muuta tasapisi sondi trajektoori ja kiirust, kuna Päikesele nii lähedal oleva ja selle ümber väga kiiresti tiirleva Merkuuri orbiidile praktilistel kaalutlustel teisiti ei pääse.

Kord oma sihtmärgi ümber jõudnult hakkab see uurima Päikesesüsteemi piseima planeedi mõistatusliku siseehitust, magnetvälja teket ja sünnilugu. Sellest saab kolmas Merkuuri külastanud ja teine selle orbiidile jõudnud sond NASA Marineri 10 ja MESSENGER nime kandvate uurimissondide järel.

BepiColombo Maa möödalennust kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/…/sond-moodus-maast-teel-merkuur…

neljapäev, 15. oktoober 2020

Millest tekivad Kuu faasid (ei, mitte Maa varjust)?

Viimasel ajal oleme üllatusega avastanud, et üks levinumaid väärarusaamu astronoomia ja tähistaeva vaatlemisega seoses puudutab Kuud ja selle faaside vaheldumist. Nimelt oleme juba päris mitmelt inimeselt kuulnud, et nad on alati arvanud nagu Kuu valgustatuse määr (õhuke sirp, poolkuu, täiskuu jne) oleks kuidagi seotud Maa varjuga sellel. Vabandades nende ees, kes pole sellist asja kunagi arvanud või sellest isegi mitte kuulnud, üritame lühidalt seletada miks Kuu kasvab ja kahaneb. Kui soovite pärast seda postitust ka jagada, siis on lootust, et saame üheskoos selle müüdi kummutatud.

Eelmise aasta 21. jaanuaril tehtud foto õhukesest kuusirbist ja selle imiteeritud tuhkvalgusest. Kuu tumedam pool ei ole mitte Maa vari sellel, vaid selle mitte-valgustatud osa, kuna Päike paistab Kuule paremalt ja tagant.

Selles, et Maa vari ei saa mitte kuidagi olla Kuu faaside põhjuseks, on tegelikult väga lihtne igalühel ise veenduda. Piisab sellest kui vaadata teatud aegadel taevasse (selge taeva korral kasvõi täna) või lihtsalt meenutada, et päris tihti näeme me kasvavat või kahanevat Kuud päevases taevas. See tähendab, et korraga on nähtavad nii Päike kui Kuu. Kui Maa oleks tõepoolest see, mis oma varjuga Kuud tumendab, siis kuidas saab valgusallikas (Päike) olla varjutatud taevakehale (Kuu) näiliselt nii lähedal? Valgus liigub ometigi ju sirgjooneliselt. Kui mängus oleks Maa vari, siis peaks Kuu asuma sellest osa saamiseks Päikesest 180 kraadi teisel pool ehk vastastaevas. Sellisel juhul näeme me aga hoopis täielikult valgustatud täiskuud. Neil harvadel kordadel kui Päike, Maa ja Kuu asuvad täpselt ühel joonel, leiab aset kuuvarjutus, mil tõepoolest libiseb Kuu pinnast üle Maa ümar vari. See aga kestab loetud tunnid ja Kuu värvub selle ajal iseloomulikult sügavpunakaks. Teine kivi "varjuhüpoteesi" kapsaaeda on, et näiteks poolkuu ajal on kuuketas keskelt otsekui noaga pooleks lõigatud. Kuidas saab ümmargune Maa heita sirget varju? Kas see on kandiline? Kuup?

Aga mis siis ikkagi Kuu faase tekitab? Kiire ja esmapilgul segane vastus on, et seda teeb Päikese nurga muutus Kuu suhtes vaadatuna Maalt. Pange näiteks tennisepall lauale ja liigutage taskulampi 360 kraadi ümber selle, aga ärge enda pead liigutage (sõbra abiga käib asi lihtsamini). Ühe täisringi jooksul peaks liikumatu vaatleja tunnistama pallil kõikidele kuufaasidele sarnanevaid etappe. Näiteks otse vaatleja nina alt pallile suunatud valgus annab 100% valgustatud palli, paremalt suunatud valgus poolikult valgustatud palli ning palli taga asuv taskulamp pimeda palli ja otse silma paistva valguse. Sellel viimasel põhjusel ei ole Maalt ka võimalik vaadelda nii nimetatud Kuu loomist ehk täiskuu vastandit, sest sel ajal asub Kuu taevas kohe Päikese kõrval.

Ebaproportsionaalne joonis Maast (sinine) ja selle ümber tiitlevast/pöörlevast Kuust (kollane). Päikesekiired tulevad paremalt. Numbrid vastavad kuufaasidele, mida Maal olev vaatleja parasjagu näeks. Siinkohal tasub märkida, et kuna Maa teeb ühe pöörde 24 tunniga, siis oluliselt aeglasemalt Maa ümber tiirlevat Kuud näeme me korra ööpäevas taevavõlvilt üle käimas. Iseasi, et Eestis on enamus aega taevas pilves ning päevases taevas on Kuud raske märgata.

Sama nagu eelmine joonis. Suuremad Kuud on vaated, mis avanevad Maalt vastavalt Kuu orbiidi asukohale Päikese suhtes. Päike paistab joonisel paremalt.

Täpsemalt tekivad Maalt nähtavad kuufaasid päikesevalguse ja kahe taevakeha (Maa ja Kuu) tiirlemiste ja pöörlemiste kombinatsioonina. Maa tiirleb teatavasti ümber Päikese ja Kuu ümber pöörleva Maa. Ka Kuu pöörleb - täpselt ühe korra ümber oma telje ajaga mil ta teeb ümber Maa ühe tiiru. Tulemuseks meile kõigile tuttav ja ilmselt enesestmõistetav, kuid sellegipoolest huvitav nähtus, et Kuu üks külg on pidevalt Maa poole suunatud. Faaside mõistmiseks tuleks endalt Kuud vaadates küsida, et kust selle jaoks parasjagu Päike paistab. Kui me vaatame täiskuud, siis järelikult meie selja tagant. Kui valgustatud on selle parem külg, siis järelikult paremalt ja nii edasi. Sealjuures tuleb arvestada, et Päike asub Maa peal asuva vaatleja jaoks kusagil 400 korda kaugemal kui Kuu. Seepärast võivad Kuu ja Päike asuda taevas üksteisele näiliselt suhteliselt lähedal, aga Kuul on valgustatud ainult üks õhuke päikesepoolne sirp - tegelikult paistab ju sellisel juhul Päike pigem Kuu tagant ja enamuses on valgustatud selle meie jaoks nähtamatu tagumine külg.

Nii ühe tiiru kui ühe pöörde tegemiseks kulub Kuul ümmarguselt 27 päeva ja 8 tundi, kuid ühe faasiringi täitumiseks (näiteks täiskuust täiskuuni) kulub 29 päev ja 13 tundi. Millest selline erinevus? Asi selles, et ajaga mil Kuu teeb reaalselt ühe tiiru, jõuab Maa koos Kuuga liikuda umbes 1/13 tiirust ümber Päikese ja selle poolt heidetud valguse nurk muutub. Selleks, et me näeksime kuufaasi kordumist, peab Kuu veel umbes kaks päeva oma orbiidil edasi liikuma. Igatahes Kuul asuva vaatleja jaoks tähendab see, et Kuu päev kestab 29 päeva ja 13 tundi ehk kusagil kaks nädalat valget ja kaks nädalat pimedat. Kusjuures Kuu "eesmisel" küljel asuva vaatleja jaoks ripub Maa pidevalt ühe koha peal taevas ning see läbib sama aja jooksul sarnased faasid. Et Maa on Kuust umbes neli korda suurema läbimõõduga ja oluliselt parem päikesevalguse peegeldaja, on sealne vaatepilt vastavalt võimsam ja maavalged ööd seal palju valgemad kui kuuvalged ööd meil.

Teine küsimus, mis võib Päike-Maa-Kuu süsteemi peale mõeldes tekkida on, et miks ei näe me umbes iga paari nädala tagant vaheldumisi kuu- ja päikesevarjutusi. On ju kuuvarjutus see kui Maa on Kuu ja Päikese vahel ehk täiskuu aeg ja päikesevarjutus see kui Kuu on Maa ja Päikese vahel ehk nn. kuuloomine. Asi selles, et Kuu ei tiirle ümber Maa täpselt samas tasandis kui Maa tiirleb ümber Päikese. Ta on viimase suhtes umbes 5 kraadise kalde all. See tähendab, et enamikel kordadel kui kolm taevakeha on enam-vähem samal joonel, heidavad nad oma varjud üksteisest mööda. Siin tasub korrata, et kuigi väga paljudel joonistel kiputakse Kuud kujutama Maale suhteliselt lähedal, lahutab neid tegelikult keskmiselt 30 Maa läbimõõtu (vaata fotot). 5 kraadi nii pika vahemaa peale on piisav, et nende varjud lähevad üksteisest kümneid tuhandeid kilomeetreid mööda. Ainult suhteliselt haruldastel juhtudel satub Kuu orbiit täpselt õigel hetkel läbima Maa tiirlemistasandit ning me saame tunnistada varjutusi.

Igas mõttes proportisonaalne Maa ja Kuu kaugus üksteisest. Kahe taevakeha vahele mahuks keskmiselt 30 Maa läbimõõtu.

Arusaadavalt vajab nende kolme taevakehade omavahelise liikumiste ja pöörlemiste ette kujutamine omajagu fantaasiat, kuid midagi kontimurdvat see olla ei tohiks. Kuufaaside ja varjutuste põhjustest saadi aru juba umbes kaks ja pool tuhat aastat tagasi (võib olla varemgi). Ega meie siis kehvemad ei saa olla.

esmaspäev, 12. oktoober 2020

Lähivõte varbspiraalist

Taaskord üks värske lähivõte läbi Hubble kosmoseteleskoobi vana, kuid endiselt terava silma. Fotol on jäädvustatud lõunataeva Ahju (Fornax) nimelise tähtkuju taustal umbes 60 miljoni valgusaasta kaugusel asuva varb-spiraalgalaktika NGC 1365 keskosa. Sealsed sinised alad on paigad, kus miljonid noored kuumad tähed on kosmilises mõttes äsja süttinud ning tumedad voogavad tolmupilved kohad, kus tähteke alles käib või hakkab toimuma. Fotode puhul galaktikatest ei saa me kunagi jätta mainimata, et antud kaadris näeme kümnete kui mitte sadade miljardite individuaalsete tähtede kollektiivset kuma.

Suuremalt: https://www.nasa.gov/sites/default/files/thumbnails/image/potw2040a.jpg?fbclid=IwAR1lC1sMc4GhSZe59xw1wki5YNQFJJZ4i09qmotTWqLLrbGCqVRxBngN_SE

reede, 9. oktoober 2020

Meteoor tuli ja läks

Igal aastal siseneb Maa atmosfääri sadu miljoneid tonne materjali meteoroidide näol, millest suuremaid* näeme me meteooridena ehk rahvakeeli langevate tähtedena. Mõned neist on ka piisavalt kogukad, et jõuda ühes tükis maapinnani või tõenäolisemalt veepinnani (70% Maast on ometigi veega kaetud). Veelgi haruldasemad on aga sellised meteoor-kehad, mis sisenevad Maa atmosfääri suhtes nii terava (või oleks õigem öelda nürida?) nurga alt, et nad põrkuvad sellelt lutsukiviga sarnaselt tagasi kosmosesse. Osad hindavad, et kuna meteoori suurus, kuju, nurk, kiirus ja suund peavad sellise asja jaoks olema täpselt parajad, tuleb taolisi riivamisi ette aastas vaid üksikuid. Septembris saadi esimene selline ka videosse.


Allolevas klipis on näha ühe Globaalse Meteooride Võrgustiku (Global Meteor Network) kaamera pool jäädvustatud meteoor sisenemas Maa atmosfääri Põhja-Saksamaa/Hollandi kohal. Selle algne trajektoor on joonistatud selle ette ja taha valge joonena. Kui meteoor jõuab maapinnast kusagil 91 kilomeetri kõrgusele, muudab see ühtäkki oma suunda ning kihutab tagasi planeetidevahelisse ruumi. Võrgustiku juhi füüsik Dennis Vida sõnul on raske öelda kui suur see kivike reaalselt olla võis, aga see pärines ilmselt kusagilt Jupiteri orbiidi lähistelt. Kohtumine Maaga muutus selle trajektoori tõenäoliselt oluliselt ja on ülimalt ebatõenäoline, et meie teed sellega eales taaskord ristuvad.

*suuremate all tuleks mõelda enamasti kruusatera mõõtu teradele kuni rusikasuurustele kividele, mis kihutavad kümneid kilomeetreid sekundis. Kusjuures mida suurem, seda haruldasem. Meie ülevaatega maailma suurimatest leitud meteoriitidest saab tutvuda siin: https://www.astromaania.ee/2019/10/maailma-suurimad-leitud-meteoriidid.html

kolmapäev, 7. oktoober 2020

Kiilu udukogu täheteke lähivaates

Selle kristallselge lähivõtte hiiglasliku Kiilu udukogu südamest ei teinud mitte Hubble kosmoseteleskoop, vaid Tšiili mägedes asuv 8,1 meetrine Gemini South nime kandev teleskoop. Kusjuures selle äsjaavaldatud foto lahutusvõime ületab kuulsat Hubblet kahekordselt. Sellise vägitükiga maha saamiseks kasutati Gemini puhul tehnikat nimega adaptiivne (kohandav) optika, kus teleskoobi peegli kuju muudetakse millisekundite jooksul vastavalt Maa atmosfääri turbulentsile. Tuletame meelde, et Hubble orbiidile lennutamise mõtteks oli just sellistest moonutustest lahti saada ja kuigi sellel on Geminist mitmeid kordi väiksem peegel, on Hubble fotod olnud kuni lähiminevikuni oluliselt teravamad, kui maailma suurimatel teleskoopidel. Näib, et asjad hakkavad muutuma.

Lõunapoolkera taevas paistev Kiilu udukogu (Carina nebula) on omasuguste seas tõeline hiiglane, olles näiteks enimtuntud Orioni udukogust umbes 20 korda suurema läbimõõduga - kusagil 250 valgusaastat. Asudes meile samas kaks korda lähemal (750 valgusaastat), on see ideaalne paik uurimaks tähtede teket tumedatest gaasipilvedest ning juba tekkinud noorte kuumade tähtede mõju ümbritsevale. Lõppude lõpuks moodustus ju ka meie Päike ja meie koos sellega ilmselt sarnasest udukogust. Sellega koos tekkinud massiivsetel kuumadel tähtedel oli sealjuures oluline roll puhumaks oma kiirgusega varajane Päikesesüsteem üleliigsest gaasist puhtaks ning tõenäoliselt ka mõjutamaks planeetide endi moodustumist.

Kui nähtavas valguses varjavad taolisi pilvi nii udukogu ennast ümbritsev kui ka tähtedevahelises keskkonnas asuv tolm, saame me lähi-infrapuna kiirguses töötavaid detektoreid kasutades näha sellest otse läbi. Mõelge korraks analoogiale, et tolmutormist me niisama läbi ei näe, aga näiteks soojuskaameraid see ei sega. Antud foto ongi tehtud lähi-infrapunas, mis lubab meil piiluda sügavale udukogu kõige huvitavamate osadeni. Kusjuures nii detailselt pole me veel taolisi väga varajase tähetekke piirkondi uurinud.

Võrdlus täpselt samast alast sama teleskoobiga, millest selgema puhul on kasutatud ülalmainitud adaptiivset optikat. Lahutusvõime võit on kümnekordne.

Niisiis, mida me seal näeme? Esiteks on kogu vaatepilt umbes 5 valgusaastat ehk 50 000 000 000 000 kilomeetrit lai - pisut rohkem kui Päikese ja selle lähima tähe (Alpha Centauri) vahemaa. Teiseks on tegemist vaid ühe lühikese lõiguga Läänepoolseks Seinaks kutsutud moodustisest suures ja keerukas udukogus. Tumedate pilvede sees arvatakse enamasti alles moodustuvat tähed, mille südames pole veel temperatuur ja rõhk küündinud piisavaks, et lubada termotuumareaktsioone. Sellisel juhul nimetatakse neid prototähtedeks. Siin-seal annab aga pilvetortidest välja pursanud materjal märku, et mõned tähed on selle tähtsa verstapostini enda elus juba (kosmilises mõttes) jõudnud. Pilvede kohati teravapiirilised servad näitavad aga selgelt, et juba täielikult süttinud ja enda vahetu ümbruse tolmust puhtaks puhunud massiivsed tähed (kõikjal pruunide pilvede vahel) on asunud omal poolt vaikselt erodeerima veel oma noori naabreid ümbritsevaid pilvi. Lõpuks arvatakse, et pilveahelike mõningane paralleelne asetus (paremalt vasakule) on põhjustatud udukogu läbivate tugevate magnetvälja jõujoonte poolt. Millist ja kui suurt rolli see viimane üldse tähetekke ja nende varajase evolutsiooni juures mängib, ei ole veel päris selge.

Zoomitav täissuuruses foto: https://noirlab.edu/public/images/noirlab2025a/zoomable/




teisipäev, 6. oktoober 2020

Suursugune seyfert-galaktika

Selle foto tegemiseks varb-spiraalgalaktikast tähisega NGC 5643 kulus Hubble kosmoseteleskoobil ühtekokku üheksa tundi säriaega. Lõunapoolkeralt paistva Hundi (Lupus) tähtkuju taustal 55 miljoni valgusaasta kaugusel asuv galaktika on üks parimaid näiteid niinimetatud Seyferti galaktikatest. USA astronoom Carl Keenan Seyferi järgi nimetatud galaktikate tuumad on röntgen- ja raadiokiirguses vaadeldes üliheledad, ületades oma säralt tervet Linnuteed. Arvatakse, et sellise ebatavalise heleduse taga on nende keskel asuvad supermassiivsed mustad augud, millesse langeb parasjagu (tegelikult 55 miljonit aastat tagasi) tähematerjali. Mustade aukude ümber keerleva niinimetatud akretsiooniketta hõõrdumise mõjul tekkiv kiirgus puhub gaasi galaktika tuumast väljapoole, käivitades seda ümbritsevates alades suhteliselt tormilise tähetekke (sinised piirkonnad). Lisaks purskuvad sellest kettast kahele poole välja relativistlikud (valguse kiirusele lähenevad) raadiokiired, mis jäävad nähtavas valguses tabamatuks. Miljonite ja miljardite aastate möödudes rahuneb must auk tõenäoliselt maha ning NGC 5643 võib muutuda üsna Linnutee sarnaseks galaktikaks, kus taolisi vägivaldseid sündmusi pole ilmselt tükk aega aset leidnud. NGC 5643 on läbimõõdult umbes 100 tuhat valgusaastat ning sisaldab sadu miljardeid tähti.

PS: Head rahvusvahelise Kosmosenädala algust!

esmaspäev, 5. oktoober 2020

Ööteavas särab aastakümnete vägevaim vaade Marsile

Selgetel õhtutel on paljud kindlasti märganud idataevas üht heledat punakat tähte, mis näeb esmapilgul välja kui mobiilimasti tuli. Tegemist pole aga mitte mõne heledama tähe, vaid planeet Marsiga, mille eelseisev vastasseis tõotab tulla Eesti vaatlejate jaoks aastakümnete vägevaim.

Kui enamuse ajast on Rooma sõjajumala järgi nime saanud Marss meie jaoks päevases taevas nähtamatu või ripub tagasihoidliku punaka tähena madalal horisondil, on ta viimastel kuudel asunud öötaevas üha kõrgemaid kaari tegema. Ka tema heledus on nüüdseks selline, et teistest taevakehadest saavad talle selles osas vastu vaid Päike, Kuu ja Veenus. Heleduse ja nähtavuse kasvu taga peitub eelseisev sündmus, mida astronoomias tuntakse vastasseisuna ning mis Marsi puhul toimub iga kahe aasta ja mõne nädala tagant. Kusjuures punase planeedi vastasseisud erinevad üksteisest nagu öö ja päev, seda eriti Eestis asuva vaatleja jaoks.

Rosetta sondi värvifoto Marsist 2007. aastal, kui ta kasutas planeedi gravitatsiooni oma kursi korrigeerimiseks.

Vastasseisuks või võõrapäraselt ka oppositsiooniks nimetatud sündmus tähistab hetke, mil Päike, Maa ja sellest kaugemal tiirlev planeet asuvad ühel joonel. Maa pealt vaadates tähendab see seda, et planeet asub meie taevas Päikesest 180 kraadi teisel pool. Näiteks kui südaöösel (suveajas umbes pool kaks) võime me ette kujutada, et Päike asub mitukümmend kraadi põhjahorisondi taga, siis parasjagu vastasseisus asuv planeet paistab samal ajal mitukümmend kraadi lõunahorisondi kohal. Nii saavad meile erinevatel aegadel paista kõik Maast kaugemal tiirlevad planeedid ehk Jupiter, Saturn, Uraan, Neptuun ja Marss. Kusjuures neist viimane on selles nimekirjas erandlik, kuna erinevalt iga-aastasest vastasseisudest teiste loetletud planeetidega, näeme me Marssi öises lõunataevas kord kahe aasta ja mõne nädala tagant. Selle põhjuseks tema liikumiskiirus ümber Päikese. Nagu me kõik teame kulub Maal ühe tiiru tegemiseks ümber Päikese 365 päeva. Marsil kulub selleks aga 687 päeva ehk peaaegu kaks korda rohkem. Et gaasihiidude Jupiteri ja Saturni ning niinimetatud jäähiidude Uraani ja Neptuuni aastad on oluliselt pikemad, jõuame me neile Maaga igal aastal orbiidil järele. Marsi puhul peab aga Maa tegema kaks tiiru, enne kui planeedid taaskord ühele joonele satuvad.

Tihti aetakse vastasseis sassi hetkega mil kahe planeedi vaheline kaugus on aasta väikseim, kuigi tavaliselt lahutavad neid mõned päevad. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ühegi planeedi orbiit ei ole täiuslikult ringikujuline vaid pigem väljavenitatud ringi meenutav ellips. Nii võivad planeedid üksteisele lähimas punktis ära käia enne või pärast vastasseisu. Näiteks seekord on Maa ja Marsi vaheline kaugus väikseim 6ndal oktoobril, aga vastasseis ise toimub alles 13ndal.
Miks nii eriline?
Marsi orbiit on võrreldes Maaga väga lopergune, asudes Päikesest periheelis ehk lähimas punktis 207 miljoni kilomeetri kaugusel ja afeelis ehk kaugeimas punktis 249 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on koguni 42 miljonit kilomeetrit. Maa puhul on sama arv vaid 5 miljonit kilomeetrit. Selline kõikumine seletab ühtlasi ära, et miks meie vastasseisud punase planeediga üksteisest väga olulisel määral erinevad. Võib ju Marss sellel hetkel meist asuda 55 miljonist kilomeetrist kuni 102 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on pea kahekordne.
Sellel aastal asub Marss meile 3. oktoobril 62 miljoni kilomeetri kaugusel, mis on keskmisest oluliselt lähemal. Mitte küll nii lähedal kui kaks aastat tagasi, kui see oli meist 57 miljoni kilomeetri kaugusel ja 2003. aastal kui vahemaa kahe planeedi vahel oli viimase 60 tuhande aasta väikseim - 55 miljonit kilomeetrit.

Kui Marss oli meile kõigest paar aastat tagasi lähemal, siis mis teeb õigupoolest tänavuse vastasseisu nii eriliseks? Aus vastus on, et ega näiteks lõuna pool asuvate vaatlejate jaoks väga ei teegi. Meie elame aga "kõrgel" Eestis, kus Marsi vaatlemine suuremate vastasseisude ajal on enamasti raskendatud. Asi selles, et Marsi soodsaimad vastasseisud leiavad aset iga 15 ja 17 aasta tagant. Paraku juhtuvad need ajale, mil Eestis on parasjagu suvi ja Marss taevas väga kõrgele ei tõuse. Meenutagem enne kirjutatut, et vastasseisu perioodil asub Marss Päikesest 180 kraadi teisel pool. See tähendab, et kui Päike öösel väga sügavale horisondi taha ei sukeldu, ei saa ka vastasseisus viibiv planeet samal ajal horisondist väga kõrgele tõusta. See tähendab, et kõige kehvem aeg mistahes planeedi vastasseisu Eestist vaadelda on suvine pööripäev ja kõige soodsam talvine pööripäev. Praegune sügisesest pööripäevast hilisem aeg on seega suhteliselt soodne.

Joonis Marsi vastasseisudest Eestis asuva vaatleja jaoks. Horsiontaalsel teljel on kujutatud vastasseisude aega, vertikaalsel planeedi kõrgust horisondist nähtuna Tartust. Punakate ketaste suurus vastab proportsionaalselt planeedi näivale läbimõõdule meie taevas. Autor: Üllar Kivila


Kaks aastat tagasi, kui Marss asus meile küll lähemal, asus ta Maaga vastasseisu juuli lõpus ning tema maksimaalne kõrgus horisondist oli vaid pisut üle 7 kraadi. Tänavu on sama arv 37 kraadi. (Kui küsida, et kui kõrged need kraadid taevas paistaksid, siis üheks heaks sõna otseses mõttes rusikareegliks on kasutada enda väljasirutatud rusikat mille laius vastab umbes kümnele kraadile). 30 lisakraadi tähendavad, et kui 2018. aastal ei olnud Marsil ka kõige soodsamal ajal Eestist praktiliselt mingeid pinnadetaile näha, siis sellel aastal on see täiesti võimalik. Oleme ju madalamal paistvat planeeti sunnitud tahest tahtmata vaatama pikuti läbi Maa atmosfääri, milles hõljub muuhulgas segavat tolmu, tuhka ja veeauru. Sellisel juhul ei loe kui võimas on meie teleskoop - udust laiku suurendades näeme me lihtsalt suuremat udust laiku. Mida kõrgemal on aga objekt, seda õhem on atmosfäär meie ja selle vahel ning vaade planeedile on oluliselt selgem.
Kokkuvõttes võib öelda, et Eestis asuva vaatleja jaoks on tänavune Marsi vastasseis viimaste kümnendite optimaalseim. Näiteks kahe aasta pärast detsembris kerkib Marss Eesti taevas veelgi kõrgemale (umbes 57 kraadi), kuid selle kaugus on võrreldes tänavusega peaaegu 20 miljonit kilomeetrit suurem. Sellest järgmisel (2025. aasta jaanuaris) on ta eelmisega enam vähem sama kõrgel, aga tublisti kaugemal ja nii edasi. Alles 2035. aasta septembris tõuseb ta taaskord meie taevas umbes 30 kraadi kõrgusele, asudes meist siis kõigest 56 miljoni kilomeetri kaugusel.
Kuidas vaadelda?
Marsi leidmisega tähistaevast ei tohiks sellel sügisel raskusi olla. Paiknedes Kalade tähtkujus tõuseb ta tulevatel nädalatel idakaarest samal ajal kui Päike loojub ehk kusagil seitsme paiku. Hilisõhtuks on ta juba umbes 30 kraadi kõrgusel kagutaevas ja astronoomiliseks südaööks (poole kahe ajal öösel) otse lõunas. Silmnähtavalt punaka värvuse ja kõiki tähti ületava heleduse poolest on teda raske millegi muuga segi ajada. Meie õhtu ja öötaevasse jääb Marss veel mitmeks kuuks, kuigi peale vastasseisu möödumist hakkab tema kaugus kiiresti kasvama ja heledus langema.

Marss läbi Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobi. Foto on tehtud läbi 203/1200mm Newtoni+2xBarlow. Töötlusele läks umbes 3000 kaadrit - PIPP, Autostakkert(3xdrizzle), Registax, PS. Fotokas Nikon D5600. 27. september, kell 1, Tõrvas

Marsi lähemaks uurimiseks tasub kindlasti kasutada teleskoopi ja suhteliselt võimast suurendust. Enamikes binoklites jääb planeediketas paraku liialt pisikeseks. Aga kui taevas selge ja planeet oma kõrgeimas punktis, võib ta punakal-pruunil pinnal märgata tumedamaid alasid ja lõunapoolust katvat valget polaarmütsi. Siinkohal ei tasuks vaatlejal langeda samasse meelepettesse, nagu näiteks itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli ja ameerika astronoom Percival Lowell, kes uskusid vastavalt 1877. ja 1894. aastate suurte vastasseisude ajal Marsi pinnal nägevat keerukat kanalite võrgustikku. Neist viimane oli elu lõpuni veendunud, et tegemist on Marsil asuva tsivilisatsiooni meeleheitliku püüdlusega niisutada oma kõrbestunud põlde poolustelt pärineva sulaveega. Alles 20. sajandi esimeses pooles tehtud vaatlused võimsamate teleskoopidega tõestasid selle olevat tühipalja soovmõtlemise.
Marsi vastasseisudel on lisaks silmailule ka praktilisi eeliseid. Nimelt on kahe planeedi väike kaugus parim aeg Marsile kõiksugu sondide ja kulgurite toimetamiseks. Ka määramatusse tulevikku planeeritud mehitatud marsilennud stardivad kindlasti paar kuud enne mõnd suuremat Marsi vastasseisu. Sellel aastal kasutasid soodsat aega ära koguni kolm riiki - USA, Araabia Ühendemiraadid ja Hiina - kelle missioonid startisid kõik juuli teises pooles ja peaksid kohale jõudma järgmise aasta esimestel kuudel. Neist esimene kavatseb punase planeedi pinnale maandada järjekordse kulguri nimega Perseverance (Visadus) ja kopterdrooni Ingenuity (Leidlikus), teine üritab lisaks Marsi orbiidile jäävale sondile maandada seal oma kulgurit Tianwen-1 (Küsimus taevale) ja kolmas lepib esialgu vaid orbiidile asuva sondiga, mis kannab lakoonilist Emiraatide Marsimissioni nime. Neist kahe viimase riigi on tegemist nende esimeste missioonidega teisele planeedile. Igal juhul tasub mõnel õhtul nende sihtmärgi suunas vaadata ja pöialt hoida.

neljapäev, 1. oktoober 2020

Saturni kuu Enceladus peidab sügavat ookeani

Saturni kuu Enceladus on üks meie Päikesesüsteemi huvitavamaid taevakehasid, kuna selle jäise koore all võib ja tõenäoliselt loksubki kusagil kümme kilomeetrit sügav vedela vee ookean. Kuna elu Maal arvatakse tekkinud just vedelas vees, on igati arusaadav miks eksobioloogid (bioloogid, kes spekuleerivad maavälise elu teemadel) on juba aastakümneid Enceladuse peale mõelnud ja...unistanud.

Alloleval pildil on kujutatud Enceladuse erinevaid poolkerasid, nagu neid uuris 13 aasta jooksul Saturni külastanud Cassini sond. Võltsvärvides ja peamiselt infrapunaspektris jäädvustatud vaadetest huvitavaim on see, mis näitab Kuu lõunapoolkera. Tiigriküünistust meenutav moodustis kujutab Enceladust katvat kõige värskemat jääd, mille all olevatest lõhedest purskuvad välja jäägeisrid. Kusjuures alles hiljuti avastati neist geistritest üsna keerukaid orgaanilisi molekule, mis annavad mõista, et Enceladuse ookenipõhjas võivad tegutseda vulkaanilised hüdrotermilised lõõrid mis rikastavad sealset ookeanivett elu tekkeks vajaliku energia ja ühenditega.


Pealt jäiseid, aga seest vedela ookeniga vooderdatud taevakehasid leidub arvatavasti meie Päikesesüsteemis veelgi. Näiteks Jupiteri kuudel Ganymedesel ja Europal võivad need olla ligi sadakond kilomeetrit sügavad ja soolased ning hiljutised avastused vihjavad, et ka kääbusplaneetidel Ceresel ja Pluutol võib mingi osa sisemusest vedela vee päralt olla. Rääkides tõenäoliselt eluks sobilikest paikadest Päikesesüsteemis, võivad Enceladus ja teised vesised kuud teatud kriteeriumite järgi isegi Marssi edestada. Kuigi ka paari nädala tagune avastus Veenuse atmosfääris leiduvast fosfiinist lisas sellesse nimistikusse uue tugeva kandidaadi.