Esmaspäev, 29. juuli 2019

Cassini-Hyugens sondi möödalend Jupiterist

Aastal 2000 sooritas kosmosesond Cassini-Huygens teel Saturnini möödalennu Jupiterist, mille käigus jäädvustati tuhandeid fotosid. Eelmisel aastal otsustas NASA-JPL töötaja Kevin M. Gill koostada neist videoklipi, mis näitab hiidplaneeti ja tema kaht lähimat kuud seninägematul moel. Video näivad esiplaanil triivivat Jupiteri kuud Io ja Europa. Neist punakam on Io, mis on Europast küll oluliselt suurem, kuid asub samas Jupiterile tükk maad lähemal.


Pühapäev, 28. juuli 2019

Eksoplaneetide uputus

NASA avaldas hiljuti video, kus on näha alates 1991. aastast avastatud eksoplaneete meie galaktikas. Tänaseks on kaugete tähtede ümber tiirlevaid planeete avastatud juba üle 4000, millest üle pooled võlgnevad oma teatavaks saamise kosmoseteleskoop Keplerile. Kuigi planeedikütist teleskoop saadeti peale üheksat viljakat teenistusaastat pensionile möödunud aasta sügisel, pakuvad tema poolt kogutud andmed planeediteadlastele tööd veel aastateks.
Avastatud planeetide seas on nii Maa-sarnaseid, kui ka hiiglaslike gaasiplaneete ja nii mõnedki neist tiirlevad oma tähe ümber kaugusel, kus vesi püsib vedelal kujul ning elu võib tekkida.
Videos, mis katab tervet meie taevast, on iga ring üks eksoplaneet ning iga värvus eristab meetodit, mille abil see avastati (sinised kuuluvad Keplerile). All lühidalt need erinevad viisid kuidas planeete nii kaugelt tuvastada.


  • Radiaalkiiruse mõõtmine (roosa). Kui planeet tiirleb ümber tähe, paneb ta oma gravitatsiooniga viimase õige pisut ruumis võnkuma. Jälgides kauge tähe spektri nihkumist kord punase kord sinise osa poole on selle võnkumise kiirust võimalik väga täpselt mõõta. Näiteks Maa võngutab Päikest kiirusega 9 cm/s ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter koguni 13 m/s. Tänapäevaste teleskoopidega on võimalik mõõta kuni 3m/s kiiruse muutust ning kuni 2012 aastani oli see enimlevinud eksoplaneetide avastamise meetod.
  • Ülemineku mõõtmine (sinine). Juhul kui tähe umber tiirleva eksoplaneedi orbiit satub Maalt vaadates mööduma tähe eest, on võimalik Maalt tuvastada tähe heleduse mõningast langust. Languse määr annab meile infot planeedi suuruse kohta ja perioodist saame teada kui kaua kulub sellel ühe tiiru tegemiseks. Selle meetodi abil on võimalik tuvastada suhteliselt väheseid eksoplaneete, kuna kõik sõltub planeedi tiirlemistasandi nurgast Maalt vaadates. Tänu aga kosmoseteleskoop Keplerile, mis vaatles korraga mitme saja tuhande tähe heleduse muutust ajas, on see alates 2012. aastast kõige enam tulemusi andnud meetod.
  • Otsene pildistamine (tumekollane). Kui eksoplaneet on tõeliselt suurte mõõtmetega ning ta tiirleb meile suhteliselt lähedal asuva tähe ümber, võib olla võimalik seda teatud lainepikkustes otseselt pildistada. See meetod ei tooda küll väga palju uusi avastusi, kuid seda saab kasutatada juba varasemalt kahtlustatud hiiglaslike eksoplaneetide olemasolu kinnitamiseks.
  • Gravitatsiooniline mikrolääts (roheline). Massiivsed objektid kõverdavad koos aja ja ruumiga ka nähtavat valgust ning toimivad seetõttu läätsena, murdes ja koondades näiteks selle taga paistva tähe valgust. Tähe ümber tiirlev piisavalt massiivne planeet võib seda läätseefekti vähesel määral moonutada, andes meile aimu selle olemasolust. Paraku peab selle meetodi puhul uuritava tähe taustalt mööduma mõni teine täht. Sellised juhused on aga väga haruldased. Sellepärast kasutatakse seda peamiselt Linnutee tasandis asuvate tähtede uurimiseks, mille taustal on ohtralt kaugemaid tähti.
  • Ülemineku ajastamine (punane). Kui võrrelda väga täpselt planeedi üleminekuid oma tähe eest, võidakse avastada, et need perioodid ei ole päris võrdsed. Sellisel juhul võib seda planeeti mõjutada teine planeet (planeedid), mis vaadeldavat planeeti oma orbiidil kord kiirendab või aeglustab.
  • Heleduse modulatsioon (helekollane). Tähe ümber tiirlev planeet on selle poolt valgustatud ning Maalt vaadates see valgustatud osa suureneb ja väheneb (sarnaselt kuufaasidele). Mõõtes perioodilist muutust täheümbruse heleduses on eksoplaneedi olemasolu võimalik kindlaks teha.
  • Astromeetria (valge). Tähe ümber tiirlev planeet teatavasti võngutab oma tähte ning selle spektrit jälgides saame me seda tavaliselt ka mõõta (vt. radiaalkiiruse mõõtmine). Kui aga Maalt vaadates näeme me mõnd sellist süsteemi lapiti (otse ülevalt), pole spektrist kuigi palju kasu. Siis tuleb appi astromeetria, mis mõõdab väga täpselt tähtede omavahelist (näivat) kaugust. Kui näiteks üks täht tundub teiste suhtes tegevat pisikesi ringe, siis on hea põhjus kahtlustada eksoplaneedi olemasolu selle ümber.
PS: Vasakul üleval asuv sinine kobar eksoplaneetidega on puhtalt Kepleri kosmoseteleskoobi töö, kes vaatles seda Luige tähtkujus (Cygnus) asuvat taevaala teatud põhjustel eriti hoolikalt. Pole aga mingit põhjust arvata, et samasugune vaatepilt ei avaneks meile kõikjalt taevast.

Päikesesüsteemi mõõtkavad piltides

Üks pilt pidavat ütlema tuhat sõna. Pole vist paremat valdkonda kui astronoomia, milles see tõdemus paika peab. Tähtede ja planeetide omavaheliste suuruste võrdlused jäävad kirjasõnas tihtipeale segaseks ning suurte numbrite nullideread ajavad silme eest kirjuks. All mõned pildid ja diagrammid, mis loodetavasti seda segadust vähemalt natukene leevendavad.
Saturni hiiglaslike rõngaste sisse (äärest ääreni) mahuks paarkümmend Maad. Kusjuures keskmiselt on need vaid 15 meetrit paksud.
Päikesesüsteemi Kuud, mille mass on piisav vormimaks nad ümmarguseks. Kaks neist (Ganymedes ja Titan) on suuremad kui Merkuur ja seitse on suuremad kui Pluuto ja Eris. Juhul kui nad ei tiirleks ümber teiste planeetide võiks neist mõndagi nimetada planeediks.
Veel üks näide sellest, kuidas Maa ja Kuu vahele mahuksid ära kõik Päikesesüsteemi planeedid. Lisaks on all lahtivenitatud Saturni rõngad.
Natukene keerukam Päikesesüsteemi planeetide ja nende kuude suuruste võrdlus. Nende omavahelised kaugused on tublisti suuremad.
Veel üks Päikesesüsteemi taevakehade suuruste võrdlus. Maa on Kuuga vasakult kolmas.
Eelmiselt pildilt tundus, et Päike on ikka päris suur, aga võrreldes teiste teadaolevalt suurimate tähtedega, on ta pisike tolmukübeke. Siin on meie Päike kõige parempoolsem täpp.
Päikesesüsteemi planeetide suuruste võrldus Päikesega. Et need kõik ühele pildile mahuks, on nende omavahelist kaugust kujutlematul määral vähendatud.
Kui kogu vesi Maa pinnalt kokku koguda ning keraks sundida, oleks see umbes 1400 kilomeetrise diameetriga. Jupiteri kuu Europa jäise kooriku all loksub aga hiiglaslik ookean, mis sisaldab isegi rohkem vett kui kõik Maa ookenid, järved, jõed ja polaarmütsid kokku panduna.
Päike (õlal-vasakul) on pisike kuulike võrreldes UY Scuti nimelise punase superhiidtähega, mis asub meist üle 5000 valgusaasta kaugusel.
Maa ja Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter. Viimase sisse mahuks ühetkokku 1300 Maad ja ruumi jääks veel üle ka.
Päikesesüsteemi kiviste planeetide ja kuude suuruste rida. Nagu näha, siis Maa on neist suurim, millele järgneb meie sõsarplaneet Veenus. Edasi on märgata juba tõsisemat langust. Huvitav on see, et Jupiteri kuu Ganymedes ja Saturni kuu Titan on mõlemad suuremad kui Päikesesüsteemi piseim planeet Merkuur. Meile kõigile tuttav Kuu on omasuguste seas viiendal kohal.
Päikesesüsteemi kuude suurused planeetide järgi. Maa on lisatud võrdluseks.
Päikesesüsteemi planeetide suuruste võrldus Päikesega. Et need kõik ühele pildile mahuks, on nende omavahelist kaugust kujutlematul määral vähendatud.
Paar kuud tagasi pildistatud supermassiivne must auk M87 nimelise galaktika südames on oluliselt suurem kui meie Päikesesüsteemi kaugeima endise planeedi Pluuto orbiit. Voyager 1, mis on kaugeim inimkätega valmistatud objekt, oleks nüüdseks 17km/s kihutades jõudnud 42 aastaga alles selle ääreni.

Paraku on astronoomias ka hulgaliselt vahemaid, mille ulatust on isegi pildis võimatu edasi anda. Näiteks nagu Päikesesüsteemi planeetide omavahelised mõõtkavalised kaugused, mille puhul peaks proportsionaalselt õiglane pilt olema kümneid meetreid lai. Siinkohal tulevad appi videod või interaktiivsed graafikud.
Näiteks siit lingilt leiate keritava Päikesesüsteemi mudeli, mille aluseks on, et Kuu on selles täpselt 1 piksli suurune (kui teda pisemaks teha, muutuks ta nähtamatuks ning mudel kaotaks osa oma otstarbekusest): https://joshworth.com/…/pixelsp…/pixelspace_solarsystem.html
Tähtede ja galaktikate vaheliste kauguste võrdlusega läheks lood veelgi naeruväärsemaks. Siin üks suhteliselt vana, kuid endiselt väga hea simulatsioon just sellel teemal + mikroskoopiline maailm. Iga ruudukujuline kast on eelmisest kümme korda suurem (sissezuumides väiksem):


Siin videos alustatakse Päikesesüsteemi tähtede suuruste võrldlusega ning minnakse edasi galaktikate ja universumite mõõtmeteni:


Kui teema peaks eriti huvi pakkuma, siis eksisteerib üks väga hea ja õpetlik programm/mäng nimega Universe Sandbox 2. Selles saab kasutaja reastada objekte oma suva järgi, ehitada terveid Päikesesüsteeme, tekitada supernoovasid ning loopida ringi planeete ja tähti. Programmi saab alla laadida siit (tasuline): http://universesandbox.com/

Esmaspäev, 22. juuli 2019

Astronoomilised virmalised

Kuna virmalised esinevad Maa atmosfääris* ning on seega tehniliselt meteroloogia valdkonda kuuluv nähtus, on nende päritolu astronoomiaga möödapääsmatult seotud. Samal põhjusel ei ole virmaliste esinemine (vastupidiselt levinud väärarusaamale) kuidagi põhjustatud külmadest ilmadest. Seda enam, et virmalised on nähtavad 90 kilomeetri kõrgusel maapinnast ja kõrgemal, kus valitseb aastaläbi ühtlane pakane (ca -80).
Virmalisted tekivad kui Päikeselt väljapaiskunud täheaine jõuab Maa lähedusse, kus viimase magnetväli selle oma poolustele koondab. Seal kohtuvad ja reageerivad elektriliselt laetud osakesed (prootonid, elektronid) atmosfääriosakestega (hapnik, lämmastik) ning kiirgavad selle tulemusel erivärvilist valgust. Virmaliste tekke peenemad mehhanismid pole aga siiani täiesti selged.
Allolev foto on tehtud 2016. aastal Islandi järve Thingvallavatn kohal tuntud astrofotograaf Juan Carlos Casado poolt.

Foto pärineb NASA leheküljelt, mis avaldab iga päev ühe astrofoto koos selgitava tekstiga (inglise keeles). Tänast, eelnevaid ja tulevasi pilte saab näha aadressil: https://apod.nasa.gov/apod/astropix.html
*virmalised esinevad kõikidel piisavalt tugeva magnetvälja ja atmosfääriga taevakehadel. Näiteks on neid pildistatud Jupiteri ja Saturni poolustel ning isegi mõnede nende kuude atmosfääris. Pole mingit põhjust arvata, et sama ei juhtu ka teiste tähtede ümber tiirlevatel planeetidel.

Pühapäev, 21. juuli 2019

Möödus 50 aastat inimesest Kuul

Täna poolsada aastat tagasi astus Kuu pinnale esimene inimene - Neil Armstrong. Peagi järgnes talle teine - Buzz Aldrin. Nad veetsid seal ühtekokku 2 tundi 31 minutit ja 40 sekundit.

Reede, 19. juuli 2019

Tõrva Tule Päevade teleskoobivaatlus

Tõrva Tule Päevade raames sai kahel päeval (17. ja 18. juuli) korraldatud avalik teleskoobivaatlus Jupiteri, Saturni ka Kuu vaatlemiseks. Üritusest võttis kahe päeva jooksul osa ligi sadakond inimest. Kui esimesel päeval nägime pilvkattele vaatamata Kuud ja korraks Jupiteri, siis teisel päeval nägime kõigele lisaks ka Saturni.

Fotod: Egon Bogdanov




Timelapse video vaatlusest hetkel, mil meid külastasid Tõrva Jalgrattaööl osalejad. Paraku ei paistnud sellel hetkel läbi pilvede ühtki taevakeha ning peale põgusat tutvustust jätkasid nad oma teed.




Teisipäev, 16. juuli 2019

Osaline kuuvarjutus

Juhul kui tänaseks õhtuks ei ennustataks tihedat pilvkatet ja vihma, saaks meie asukohast nautida selle aasta teist kuuvarjutust - seekord küll osalist. Teatavasti toimus kaks nädalat tagasi Tšiilis täielik päikesevarjutus. Tänaõhtune varjutus ei ole selles osas kokkusattumus. Nimelt toimuvadki päikese- ja kuuvarjutused tihtipeale üksteisega kahe nädalaste vahedega. Selle põhjuseks on, et nende loodusnähtuste toimumiseks peab Kuu asuma oma orbiidil täpselt õigel ajal õiges kohas, mis lõikub Maad ja Päikest ühendava ekliptika tasandiga. Kaks nädalat ehk jämedalt pool kuud tagasi liikus Kuu Päikese eest läbi, varjutades meie jaoks peaaegu teisel pool planeeti asuvad alad. Täna õhtuks on Kuu jõudnud läbida pool oma orbiidist ning jõudnud Maa (osalisse) varju ning nüüd avaneb meie planeedipoolel võimalus enda varjutust nautida.
Meie laiuskraadidel tõuseb kuu kell 22:16 juba asudes Maa poolvarjus (Kuu pisut ühest servast tumenenud). Kell 23 hakkab temast üle libisema Maa ümar täisvari, mis jõuab maksimumini (ca 65% Kuu diameetrist) kell pool üks. Täisvari kaob kella kahe ajal ning Kuu loojub kell 4:45.
Selge ilma puhul oleksime varjutuse vaatlemiseks üles seadnud ka Astronoomikalubi teleskoobi. Kuid vähemalt hetkel ei tundu see mõttekana.

Apollo 11 start pool sajandit tagasi

Lisaks kuuvarjutusele on täna veel üks tähtis Kuu, kosmose ja selle avastamisega seotud päev. Nimelt startis täna kell 16:32 pool sajandit tagasi Floridas asuvalt Canaverali poolsaarelt Apollo 11 tähist kandev rakett, mille pardal komandör Neil Armstrong, kuumooduli piloot Buzz Aldrin ja juhtmooduli piloot Michael Collins. Nende sihtmärgiks Kuu ja sellel neli päeva hiljem esimeste inimestena maandumine.
All videomontaaž Apollo 11 stardist. Kanderakett Saturn 5 on siiani ajaloo kõige suurem ja võimsam rakett, mille kõrgus oli stardiplatvormil peadpööritavad 110,6 meetrit. Selle teekonna algust vaatasid pealt ligikaudu miljon inimest, kes olid kogunenud Kennedy Kosmosekeskuse lähistele maanteedele ja randadele. Televisiooni ja raadio kaudu jälgisid seda aga mitusada miljonit inimest 33 erinevast riigist.


Teisipäev, 9. juuli 2019

Saturni vastasseis

Kuu aega tagasi jõudis Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi suurim planeet Jupiter, mis särab endiselt heledalt õhtuses lõunataevas. Homme juhtub sama Päikesesüsteemi suuruselt teise planeedi Saturniga, mille leiab öötundidel mõnikümmend nurgakraadi Jupiterist ida pool (vasakul). Nagu Jupiter, ei tõuse ka Saturn sellel aastal horisondist väga kaugele, asudes näiteks kella ühe ajal öösel kõigest 8 kraadi kõrgusel. Sellele vaatamata võib selge ilma ja keskmise teleskoobi abil näha Saturni võimsaid rõngaid, millele pole ilu ja mõõtmete poolest Päikesesüsteemis võrdset. Samuti peaks teleskoobiga näha olema Saturni suurim kuu Titan.
Vastasseis on aeg kui kaks planeeti jõuavad oma orbiitidel ühele poole Päikest ning nende omavaheline kaugus on aasta jooksul kõige väiksem. Näiteks homme ja ka lähinädalatel asub Saturn meist "kõigest" 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel (9 korda kaugemal kui Maa Päikesest). Gaasihiid ise on Maast umbes 9 korda suurema läbimõõduga ning selle hiiglaslike rõngaste sisse mahuks ritta koguni 20 Maad. Kusjuures keskmiselt on need peamiselt jää- ja lumepallidest koosnevad rõngad kõigest paarikümmend meetrit paksud. Sellel aastal on Saturni rõngad Maalt vaadates 24 kraadise nurga all, mis on nende peaaegu suurim võimalik kalle.
Juhul kui vastasseisu täpsel hetkel oleks Saturn meie asukohast nähtaval, võiksime olla tunnistajaks niinimetatud Seelingeri efektile - paar tundi enne ja pärast vastaseisu oleksid Saturni rõngad tunduvalt heledamaks kui planeet ise. Selle põhjuseks on, et sellel hetkel valgustab neid Päike otse meie (Maa) tagant. Teistel aegadel on osad rõngaid moodustavad jäätükid meie asukohast nähtuna pisut üksteise varjus. Paraku toimub tänavune vastaseis kohaliku aja järgi kell 19:55 - siis kui planeet asub veel horisondi all.
Huvitava faktina võiks veel mainida, et vaatamata oma mõõtmetele on Saturn väga väikese keskmise tihedusega. Kui eksisteeriks piisavalt suur ookean, siis Saturn hulbiks vee peal. Madal tihedus ja kiire pöörlemine venitavad Saturni ka tugevalt lapikuks - koguni nii lapikuks, et seda on silmaga näha.
Astronoomiaklubi teleskoobiga kutsume kõiki huvilisi nii Saturni kui ka Jupiteri vaatama järgmisel nädalal Tõrva Tule Päevade raames. Täpsemat infot vaatluse toimumise asukoha ja kellaaegade kohta jälgige jooksvalt meie facebooki lehelt.
2008. aastal kosmosesond Cassini poolt pildistatud Saturn koos selle lähemate kuudega. All vasakul paistab Saturni suurim kuu Titan.
Saturni ja Maa suuruste võrdlus.
2011. aastal nägi Cassini Saturni tihedas pilvkattes möllavat tormisüsteemi, mille sisse mahuks mitukümmend Maad.
Lihtsustatud joonis Saturni vastaseisust Maaga.
Cassini lähivõte Saturni rõngastest
Cassini lähivõte Saturni rõngastest. Need koosnevad suuremat sorti lumekäki sarnastest tükkidest ning on keskmiselt kõigest paarkümmend meetrit paksud.
Saturni hiigelkuu Titan, millel on tihedam atmosfäär kui Maal.
Läbilõige Saturni rõngasüsteemist koos rõngaste ja vahede nimedega.
Cassini fotomosaiik Saturnist hetkel, mil Päike on otse selle taga. Sellelt on hästi eristav, et selle rõngad koosnevad tuhandetest üksikutest rõngastest. Rõngastest pisut väljaspool vasakul-üleval paistab üle miljardi kilomeetri kaugusel asuv planeet Maa.

Laupäev, 6. juuli 2019

Linnutee ja Andromeeda kokkupõrge

Astronoomid on juba mõnda aega teadnud, et Linnutee ja Andromeeda galaktikad on üksteisega kokkupõrkekursil. Senini on arvatud, et suur ühinemine peaks aset leidma 3,9 miljardi aasta pärast. Nüüd, kus läbi on töötatud järjekordne andmekogum kosmoseobservatoorium Gaialt, mille jätkuvaks ülesandeks on kaardistada ülima täpsusega tähtede kaugused, liikumissuunad ja kiirused (ka lähimates galaktikates), on esialgne hinnang muutunud. Tuleb välja, et kaks hiidgalaktikat kohtuvad alles 4,5 miljardi aasta pärast. Viuh, vedas.
Kokkupõrge on galaktikate puhul veidi liialdatud termin. Kuna galakikas asuvate tähtede vahelised kaugused on meeletud, on ka ülimalt ebatõenäoline, et need omavahel põrkuksid. Rääkimata siis planeetidest. Pigem võib seda sündmust ette kujutada rahumeelse ühinemisena, kuigi ilmselt käivitavad mastaapsed gravitatsioonijõud mõlemas galaktikas aktiivse tähetekke ning nende hiiglaslike tuumade keskel asuvad mustad augud ühinevad. Lisaks peaks juba paari miljardi aasta pärast nii meie kui ka Andromeeda galaktika võimalikele elanikele avanema hingematvalt võimas vaade.
Siin diagramm kolme suure kohaliku hiidgalaktika trajektooridest ruumis. Lisaks Linnuteele (Milky Way) ja Andromeedale on arvutatud ka kolmanda, Kolmnurga (M33) galaktika teekond miljardite aastate jooksul. Ringid tähistavad hetkeseisu.

Kolmapäev, 3. juuli 2019

Päikesevarjutus Tšiilis

Päikesevarjutus kaugel Lõuna-Ameerikas on möödas, kuid juba vähem kui kahe nädala pärast, siis kui Kuu on oma orbiidil liikunud teisele poole Maad, saame meie Eestis nautida osalist kuuvarjutust.
All paar võõrast pilti eilsest sündmusest Tšiilis asuva La Silla observatooriumi kohal.

Täielik päikesevarjutus La Silla observtarooriumi kohal, mis tähistas ühtlasi oma 50ndat tegevusaastat. Päikesest all ja vasakul on nähtaval planeet Veenus ja mõned heledamad tähed.
Autor: ESO/R. Lucchesi
Hetkel mil Kuu Päikese täielikult varjutas, tuli nähtavale hele rõngas - Päikese koroona ehk atmosfäär. Peale päikesevarjutuse pole võimalik seda Maalt näha.

Autor: ESO/P. Horalek
Kunstniku kujutus Kuu varjust Tšiili kohal kosmosest vaadatuna.

Autor: ESO/L.Calcada
Siin video päikesevarjutuse hetkest La Silla observatooriumi kohal:


USA ja Nõukogude Liidu esimene sond Kuul

Eile 50 aastat tagasi maandus Kuu pinnale esimene Ameerika kosmosesond Surveyor 1. Sondi eesmärgiks oli uurida meie kaaslase pinda peagi eelseisvaks Apollo 11 mehitatud maandumiseks.
Neli kuud varem oli Kuu pinnale esimesena jõudnud Nõukogude Luna 9 sond.
Surveyori mosaiiik Kuu pinnast (NASA)
Luna 9 sondi poolt tehtud lähivõte Kuu pinnast

Teisipäev, 2. juuli 2019

Päikesevarjutuse ootuses

Täna õhtul on Vaikse ookeani lõunaosas, Tšiilis ja Argentiinas nähtav taaskord see võimas vaatemäng, kui Kuu varjutab paariks minutiks täielikult päikeseketta. Tšiili idarannikule jõuab Kuu täisvari meie aja järgi kell 22.38 liikudes tuhandeid kilomeetreid tunnis Argentiina lääneranniku suunas ning lõppeb napilt enne Atlandi ookeanit päikeseloojanguga kell 00:43.
Puhtjuhuslikult jääb päikesevarjutuse teele ka La Silla observatoorium, kus tegutsevad paljud Euroopa Lõuna Observatooriumi poolt opereeritud teleskoobid ning mis tähistab tänavu oma 50ndat tegevusaastat. Kuna taevas on seal praktiliselt pidevalt selge on hingematvad kaadrid peaaegu garanteeritud.
All videoanimatsioon Kuu varju liikumisest üle Vaikse ookeani ja Lõuna-Ameerika lõunaosa. Suurem ja tuhmim vari tähistab alasid, kus saab vaadelda osalist päikesevarjutust.


PS: Eestis saab täieliku päikesevarjutust näha alles 16. oktoobril aastal 2126. Osalist päikesevarjutust nii kaua ootama ei pea - see leiab leab aset juba ülejärgmise aasta 10. juunil.