Maa afeel 2026

Autor: Üllar Kivila Täna Eesti aja järgi kell 20:30 asub Maa Päikesest selle aasta kõige kaugemas punktis, ehk läbib orbiidi afeeli meie tähest umbes 152 miljoni kilomeetri kaugusel.

Päikese näiva suuruse võrdlus nähtuna Maalt afeelis ja periheelis.

Põhjapoolkera elanikele võib tunduda väheintuitiivne, et see juhtub meie jaoks suvel, kuid Maa aastaaegade põhiline põhjustaja on siiski planeedi telje asend Päikese suhtes. Jaanuari alguses toimuva periheeli, ehk Päikesele lähima asendi ja afeeli kauguste erinevus on umbes 5 miljonit kilomeetrit, mis tähendab 7% erinevust Maale jõudva päikesekiirguse hulgas. Võrdluseks - meie laiuskraadil paistab Päike talvisel pööripäeval umbes 8° kõrgusel horisondist, suvisel pööripäeval aga 55° kõrgusel. Sellest valguse langemise nurga erinevusest tulenev kiirgushulga erinevus pinnaühiku kohta on umbes kuuekordne ning seega aastaaegade põhiline põhjus.

Mõõtkavas joonis Maa orbiidist (sinine) võrrelduna 1 astronoomilise ühiku raadiusega ringjoonega (sisemine hall ring). Vähim kaugus Päikesest periheelis on 147 miljonit km (0,98 aü), suurim kaugus afeelis on 152 miljonit kilomeetrit (1,02 aü).

Maa afeeli kaugused aastatel 1000-3000. Nähtav on pikaajaline langustrend, mis tuleneb Maa orbiidi elliptilisuse vähenemisest ning igaastane juhuslik variatsioon, millest suurema osa tekitab Maa liikumine ümber Maa-Kuu ühise raskuskeskme. See raskuskese asub Maa sisemuses umbes 4700 km kaugusel Maa keskpunktist. Väiksema osa variatsioonist põhjustavad ka teiste planeetide gravitatsioonilised mõjud. 2026. aasta afeel on tähistatud oranži täpiga ning kollane kriipsjoon näitab afeeli pikaajalist keskmist.

Nagu hiljutise pööripäeva puhul sai lähemalt uuritud selle aasta pikima päeva pikkuse võrdlust teiste aastate omadega, siis vaatame seekord lähemalt ka tänavust afeeli teiste aastate võrdluses. Tänavune Päikesest kaugeim asend on lähiaastate keskmisest pisut lähemal ning põhilist variatsiooni selles põhjustab Kuu - Maa ja Kuu tiirutavad ühise raskuskeskme ümber(, mis asub küll Maa sisemuses) ning seetõttu sõltub Maa kaugus Päikesest afeelis ja periheelis mingil määral ka sellest, kas Kuu asub parasjagu Maa "taga" (täiskuu) või "ees" (kuuloomine). Esimesel juhul on Maa Päikesele veidi lähemal, teisel juhul kaugemal samas kui Maa-Kuu raskuskese järgib enam-vähem täpselt elliptilist orbiiti ümber Päikese.

Peale Kuu mõju näeme ka pikemaajalist langustrendi - Maa orbiidi elliptilisus ei ole ajas päris püsiv, vaid varieerub umbes 100 000-aastase perioodiga maksimaalsest väärtusest 0,06 minimaalse 0,003-ni. Praegusel ajal on see umbes 0,017 ning kahaneb aeglaselt - see tähendab, et Maa orbiit muutub praegu rohkem ringikujuliseks ning periheeli ning afeeli kauguste väärtused lähenevad ajapikku teineteisele.

Päikese afeelis 2024

Täna, 5. juuli hommikul asus Maa Päikesest aasta kõige kaugemas punktis ehk afeelis. Sellist hetke sisaldavat päeva nimetatakse eestipäraselt päikesekaugiks.

Meie planeedi teekond ehk orbiit ümber Päikese ei ole täiuslik ring, vaid see on pisut lopergune, tuues Maa oma kodutähele pool aastat keskmisest lähemale ja pool aastat keskmisest kaugemale. Sama kehtib praktiliselt iga orbiidil asuva taevakeha kohta Päikesesüsteemis ja sellest väljaspool, kuna matemaatilist täiuslikkust kohtab looduses harva. Kui Maa asub oma orbiidil Päikesele kõige lähemas punktis, nimetatakse seda periheeliks, kaugemas afeeliks.

Täna hommikune päikesekaug tähendab, et Maa asus Päikesest (täpsemalt Maa keskpunkt Päikese keskpunktist) 152 099 968 kilomeetri kaugusel. Seda on peaaegu viis miljonit kilomeetrit enam kui 4. jaanuaril, mil Maa asus periheelis ehk Päikesele lähimas punktis. Protsentuaalselt on vahe 3,29% ning kui rääkida Maale langeva päikesekiirguse hulgast, siis eile sai Maa Päikeselt kusagil 7% vähem soojuskiirgust kui pool aastat tagasi. Oleks meie planeet tühipaljas vaakumis tiirutav kivipall, võiksime me taolist soojushulga muutust isegi omal nahal tunnetada. Õnneks omab Maa atmosfääri, kus toimuvad erinevad protsessid (peamiselt kasvuhooneefekt, CO2-e, metaani, veeauru ja osooni osalusel) lubab atmosfääril soojust koguda isegi olukorras, kus sisend langeb. Natukene kasvuhooneefekti on vaieldamatult hea, kuid selle tasakaal õrn ja inimese käsi selle nihutamisel üha võimsam.

Vastavalt saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seadustele peab Maa Päikesele kaugemal asudes liikuma aeglasemalt kui sellele lähemal asudes (Kepleri teine seadus). Tõepoolest, Maa liigub praegu oma orbiidil kiirusega 29,3 kilomeetrit sekundis, mis on ligi 1 kilomeeter sekundis aeglasemalt kui pool aastat tagasi. See omakorda tähendab, et põhjapoolkera suvi on keskmiselt viis päeva pikem kui talv. Lõunapoolkeral on asi vastupidine.

Päikesest kaugemal asumine teeb ta meie taevas ka natukene väiksemaks. Kuigi see muutus on niisama silmaga nägemiseks liialt väike, saab seda näiteks kaamera abil hõlpsasti tõestada. Tehke näiteks ühe ja sama kaamera, objektiivi (teleskoobi) ja suurendusega Päikesest foto täna ja jaanuaris ning võrrelge hiljem päikeseketaste suhtelisi suurusi. Erinevus peaks olema märgatav.

Meil pole veel õnnestunud sellist katset ise teha (ka täna jääb see meil ilmselt vahele), kuid all näeb illustratsiooni, kuidas see välja võiks näha. Illustratsiooni aluseks on üks meie aasta tagasi tehtud foto Päikesest, mis on poolitatud ja üks pool 3,3 protsenti väiksemaks kahandatud. Võltsvärvides foto koosneb kusagil sajast parimast kaadrist.

Maa asub afeelis

Eile, 6. juulil purunes teist korda samal nädalal mõõtmisajaloo kõrgeim registreeritud Maa keskmine temperatuur (+17,18C). Iroonilisel kombel asus samal päeval Maa Päikesest aasta kõige kaugemas punktis.

Meie planeedi teekond ehk orbiit ümber Päikese ei ole täiuslik ring, vaid see on pisut lopergune, tuues Maa oma kodutähele pool aastat keskmisest lähemale ja pool aastat keskmisest kaugemale. Sama kehtib praktiliselt iga orbiidil asuva taevakeha kohta Päikesesüsteemis ja sellest väljaspool, kuna matemaatilist täiuslikkust kohtab looduses harva. Kui Maa asub oma orbiidil Päikesele kõige lähemas punktis, nimetatakse seda periheeliks, kaugemas afeeliks.

Apsiidide (afeel, periheel) asetus Maa pööripäevade suhtes.

Eilne afeel ehk eestipäraselt päikesekaug tähendas, et Maa asus Päikesest (täpsemalt Maa keskpunkt Päikese keskpunktist) 152 093 250 kilomeetri kaugusel. Seda on peaaegu viis miljonit kilomeetrit enam kui 4. jaanuaril, mil Maa asus periheelis ehk Päikesele lähimas punktis. Protsentuaalselt on vahe 3,29% ning kui rääkida Maale langeva päikesekiirguse hulgast, siis eile sai Maa Päikeselt kusagil 7% vähem soojuskiirgust kui pool aastat tagasi.* Oleks meie planeet tühipaljas vaakumis tiirutav kivipall, võiksime me taolist soojushulga muutust isegi omal nahal tunnetada. Õnneks omab Maa atmosfääri, kus toimuvad erinevad protsessid (peamiselt kasvuhooneefekt, CO2-e, metaani, veeauru ja osooni osalusel) lubab atmosfääril soojust koguda isegi olukorras, kus sisend langeb. Natukene kasvuhooneefekti on vaieldamatult hea, kuid selle tasakaal õrn ja inimese käsi selle nihutamisel üha võimsam.

Väga lihtsustatud joonis kasvuhooneefekti mehhanismist Maa atmosfääri soojendamisel. Ilma kasvuhooneefektita oleks Maa keskmiseks temperatuuriks -18 kraadi. Eile mõõdeti selleks +17,18 kraadi. Võrdluseks - 20. sajandi keskmine temperatuur oli +13,9 kraadi.

Vastavalt saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seadustele peab Maa Päikesele kaugemal asudes liikuma aeglasemalt kui sellele lähemal asudes (Kepleri teine seadus). Tõepoolest, Maa liigub praegu oma orbiidil kiirusega 29,3 kilomeetrit sekundis, mis on ligi 1 kilomeeter sekundis aeglasemalt kui pool aastat tagasi. See omakorda tähendab, et põhjapoolkera suvi on keskmiselt viis päeva pikem kui talv. Lõunapoolkeral on asi vastupidine.

Päikesest kaugemal asumine teeb ta meie taevas ka natukene väiksemaks. Kuigi see muutus on niisama silmaga nägemiseks liialt väike, saab seda näiteks kaamera abil hõlpsasti tõestada. Tehke näiteks ühe ja sama kaamera, objektiivi (teleskoobi) ja suurendusega Päikesest foto täna ja jaanuaris ning võrrelge hiljem päikeseketaste suhtelisi suurusi. Erinevus peaks olema märgatav.

Päikese nurkläbimõõdu muutus periheelis (vasakul) ja afeelis (paremal). Fotode allikas: Wikimedia commons, autor: Afdumitriu

*7% vahe peab paika eeldusel, et Päikese enda kiirgushulk vahepeal ei muutu. Kuna aga Päikese 11-aastane aktiivsusmaksimum on lähenemas (2025-2026), on see protsent võrreldes poole aasta taguse ajaga natukene madalam. Kui võrrelda Päikese aktiivsusmaksimume pikema aja vältel, siis näib, et ka saabuv maksimum saab olema keskmisest madalam - nii nagu see on olnud juba viimasel paari tsükli jooksul. Teisisõnu, meie Päike on olnud viimastel kümnenditel veidi rahulikum ja jahedam, kui näiteks pool sajandit tagasi.