SpinLaunch katsetab rakettide viskamist

USA ettevõte SpinLaunch on viimased aastad arendanud üsna geniaalset ideed, kus nad hakkaksid tulevikus väiksemaid satelliite sõna otses mõttes orbiidile viskama. Paar kuud tagasi viisid nad läbi oma seni suurima testi, kui kolm meetrit pikk katsealus visati 1600 kilomeetrise algkiirusega kusagil 10 kilomeetri kõrgusele. Kogu teekonda filmis aluse põhjast välja vaatav kaamera.

SpinLaunchi põhimõte on suhteliselt lihtne. Hiiglaslikus vaakumiga täidetud tsentrifuugis kiirendatakse robotkäe otsas olev last (milleks on näiteks kaitsekestas olev pisike satelliit) mitmekordse helikiiruseni ning siis lastakse järsku taeva poole lahti. Last tungib läbi tsentrifuugis vaakumit hoidva membraani ning lendab peamiselt kineetilise energia naljal Maa orbiidile. Lõplike plaanide kohaselt võiks selliste visete algkiiruseks olla kuni 17 kordne helikiirus (ligi 6 kilomeetrit sekundis), mis tähendab, et visatav ese peab tsentrifuugis vastu pidama kuni 10 000 kordsele gravitatsioonikiirendusele. Peaks mainima, et inimene suudab veel üle elada mõne sekundi kestva 9 kordse G. Ehk siis tegemist saab olema rangelt mehitamata startidega.

Täissuuruses versioonist on asi veel aastate kaugusel, kuid juba nende väiksem prototüüp näeb päris muljetavaldav välja...

BepiColombo teine möödalend Merkuurist

Neljapäeval sooritas Euroopa ja Jaapani kosmoseagentuuride koostöös valminud kosmosesond BepiColombo oma teise möödalennu Päikesesüsteemi piseimast planeedist - Merkuurist. Sond möödus manöövri käigus planeedi kraatrilisest pinnast vaid 200 kilomeetri kauguselt.

BepiColombol on kavas veel neli möödalendu Merkuurist, kuni 2025. aastal peaks see viimaks selle ümber orbiidile jääma. Selliste möödalendude eesmärgiks on muuta tasapisi sondi trajektoori ja kiirust, kuna Päikesele nii lähedal oleva ja selle ümber väga kiiresti tiirleva Merkuuri orbiidile praktilistel kaalutlustel teisiti ei pääse.

Kord oma sihtmärgi ümber jõudnult hakkab see uurima planeedi mõistatusliku siseehitust, magnetvälja teket ja sünnilugu. Sellest saab kolmas Merkuuri külastanud ja teine selle orbiidile jõudnud sond NASA Marineri 10 ja MESSENGER nime kandvate uurimissondide järel.

Merkuurist kirjutasime aastaid tagasi oma kodulehel pikemalt: https://www.astromaania.ee/.../merkuur-planeet-mis...

Maa ja Kuu Saturni orbidiilt

Selline näeb meie planeet ja tema truu kaaslane välja umbes 1,4 miljardi kilomeetri kauguselt Saturni orbiidilt. Foto tegi kosmosesond Cassini, mis uuris aastatel 2004-2017 rõngastatud gaasihiidu. Foto on tehtud 2013. aasta juulis.

Kuu ja Maa vaheline kaugus on sellel petlik, kuna pildistamise ajal asus Kuu tõenäoliselt oma orbiidi kaugemas (või lähemas) nurgas. Tegelikult on Kuu kaugus meist umbes 30 Maa diameetrit (vaata proportsiaalset illustratsiooni kommentaarides).

PS Kui küsida, et miks ei paista fotol ühtegi tähte, siis selle põhjuseks on Maa suhteliselt suur heledus. Taustatähtede jäädvustamiseks vajaminev kaamera säriaeg/tundlikus oleks planeedi paisutanud ebamääraseks plärakaks.

Astronoomiaklubi astrofoto: Päike ja plekid

Jaanilaupäeva kuumal pärastlõunal sai taaskord pildistatud seda meie kõige lähemat ja kallimat tähte, mille olemasolu ja stabiilset sära kipume me liiga tihti enesestmõistetavaks pidama. Seekord oli pildistamise mõtte taga päev varem ilmunud uudis, et Päikese pinnal olev päikeseplekk AR3038 kasvas 24 tunni jooksul enam kui kaks korda suuremaks, olles lõpuks mõõtmetelt 2,5 korda laiem kui planeet Maa ning mis kõige ehmatavam - see vaatas seda tehes peaaegu otse meie poole. Õnneks kardetud päikesepurset sealsest piirkonnast meie õrna planeedi suunas seekord teele ei pandud ja plekk või siis nende grupp (suurendatud kast) on nüüdseks Päikese pöörlemisega meilt taaskord minema keeratud.

Täissuuruses: https://upload.wikimedia.org/.../Paikeseplekid_torvas...

Võttes arvesse, et Päikese 11-aastane aktiivsustsükkel on veel paar aastat tõusuteel, siis on veel vara kergandatult hingata. Nimelt võivad taolised laetud osakestest koosnevad plahvatused Maale jõudes siin lisaks kaunite virmaliste tekitamisele ka palju paha korda saata. Näiteks on neil või õigemini nende poolt põhjustatud magnettormidel potentsiaal häirida raadiosidet, tekitada massilisi elektrikatkestusi, rikkuda satelliite ning kärsatada läbi kõiksugu elektroonikat ja nende süsteeme, milleta meist paljud enam elu ette ei kujutada.

Jutt käib siis sellest kõige suuremast laigust (mitte tervest grupist), mida pildistasime ka natukene võimsama suurendusega (Barlow2x). Lühidalt on plekkide näol tegemist Päikese pinnal ja selle lähistel asuvate piirkondadega, kus Päikese sisemuses "sõlme" keeratud magnetväljad on rikkunud tavapärase plasma tsirkulatsiooni, mis tähe südamest energiat selle pinnale transpordib. Tulemuseks on ümbritsevast 5500 kraadisest pulbitsevast plasmamerest kusagil 2000 kraadi madalama temperatuuriga piirkondadega, mis seetõttu kiirgavad oluliselt vähem valgust (huvi korral vt. Stefan–Boltzmanni seadus). Sellegipoolest, kui me saaksime kuidagi päikeseplekid tähe pinnalt välja lõigata, siis hõõguksid need pimeda taeva taustal heledamalt kui valgustatud Kuu pind.

Päikese aktiivsuse tõus tähendab, et taolised plekid muutuvad Päikese pinnal üha arvukamaks ja kogukamaks, kuni umbes 2025.-2026. aasta kandis saavutavad neid põhjustavad protsessid oma tipu ning plekid hakkavad jääma üha harvemaks ja pisemaks.

Illustreerimaks, et mis mõõtmetest me Päikest ja selle plekke vaadates räägime, lisasime Päikese kõrvale Päikesesüsteemi planeetide mõõtkavalised kujutised. Maa on seal reast vasakult kolmas kivipallike.

NB! Foto on tehtud teleskoobiga, mille ees on vastav päikesefilter. Kaitsmata optikaga Päikese vaatamine lõppeb vaatleja jaoks peaaegu kindlasti pöördumatu nägemiskahjustusega.

Võltsvärvides foto koosneb kusagil 200 parimast kaadrist (ISO100, 1/3000 sek), teleskoop Bresser Messier NT-203, kaamera Nikon D5600, monteering EQ6R-PRO, päikesefilter Baader ASBF. Fotode liitmiseks ja timmimiseks kasutasime programme PIPP, Autostakkert, Registax ja Photoshop.

Eesti Astronoomiahuviliste XXVII kokkutulek

Peale selle, et tänavune Astronoomiahuviliste XVII kokkutulek on suurepärane koht kuulata huvitavaid ettekandeid astronoomiast ja kosmonautikast, vaadata teleskoopidega taevast ning tutvuda sarnaste huvidega (ja huvitavate) inimestega, avaneb sellel aastal tosinal astronoomiahuvilisel võimalus kokkutulekult lahkuda täitsa uhiuue binokliga. Nimelt on teleskoopide ja vaatlustehnika müügiga tegelev e-pood Teleskoobid.ee üritusele välja pannud auhinnad, mille võitmiseks ei tule teha muud kui võtta osa selle ajal toimuvast mälumängust, mis koosneb nii teoreetilisest kui ka praktilisest osast ning jõuda vähemalt kolme esimese võistkonna hulka. Võistkonnad ise võiksid olla kuni 4-liikmelised.

Ehk siis teadmised valmis ja kokukale!

Sellel aastal toimub Astronoomiahuviliste kokkutulek 10.-14. augustil (perseiidide meteoorivoolu ajal) Pärnumaal Pärlselja puhkekülas. Oodatud on nii vanad kui uued huvilised. Üritus sobib kõigile - tule üksi, sõpradega või perega!

Registeerimine ja esialgne kava (uueneb jooksvalt): http://www.astronoomia.ee/astronoomiahuviliste-xxvii.../

Ürituse korraldajaks on Eesti Astronoomia Selts ja seda toetab baltimaade suurim teleskoopide ja vaatlustehnika müügi ja vahendamisega tegelev e-pood Teleskoobid.ee - https://www.teleskoobid.ee/ee/

Ammuse supernoova jäänuk Luiges

See värviline astrofoto tundub esmapilgul üsna veider, kuna sellelt puuduvad tähed. Tegemist aga ei ole mingisuguse imeliku tähevaba piirkonnaga meie galaktikas, vaid tähed on fotolt meelega eemaldatud, lubamaks selle fookuses oleval rabaval moodustisel paremini välja paista. Meist 1400 valgusaasta kaugusel asuva Luige silmuse näol on tegemist ammuse supernoova jäänukiga, mille süttimist võisid meie kauged esivanemad tunnistada umbes 20 000 aastat tagasi. Mida nad võisid sellest arvata?

Alguse saanud ühest ainsast surevast massiivsest tähest, on see nüüdseks paisunud läbimõõdult umbes 120 valgusaasta laiuseks, hõlmates enda "sees" tuhandeid Linnutee tähti. Meie taevas vastab see kusagil 3 nurgakraadile ehk kuuele täiskuu kettale.

Silmale ja isegi suhteliselt kogukatele teleskoopidele praktiliselt nähtamatut moodustist mitmeid (kümneid) tunde pildistades saab eristada selle hõredast paisuvast kestast erinevaid elemente. Näiteks punane vastab ränile, sinine hapnikule ja roheline vesinikule. Kuna tegemist on meie taevas väga laia objektiga, jagatakse seda tavaliselt veel erinevateks osadeks nagu Loori, Nahkhiire ja Nõialuua udud.

Foto autoriks on Craig Stocks ja pildistamise asukohaks Utah kõrb USAs.

Suvine pööripäev ehk kauaoodatud suve algus

Tervitame tänast aasta pikimat päeva ja tulevaid lühimaid öid. Jah, kätte on jõudnud suvine pööripäev ehk suve astronoomiline algus. Hetk, kui Päikese nurk meie poolkera jaoks kõrgeima punkti saavutab (mitte küll tehniliselt Eesti vaatleja jaoks) saabub kell 12:14. Tunnike hiljem saabuval astronoomilisel südapäeval särab Päike Eesti eri paigus 54 kuni 55 ja poole kraadi kõrgusel. Sellest kõrgemale enam ei saa.

Tuleks täpsustada, et 6 kuulist polaarpäeva ja -ööd saab kogeda ainult põhja- ja lõunapoolusel ning need mõlemad on põhjapoolkera suviseks pööripäevaks kestnud juba kolm kuud.

Paides kestab tänane päev 18 tundi ja 30 minutit, Tallinnas 11 minutit kauem ja Võrus 21 minutit vähem.

Miks ja kui palju need kellaajad ja kraadid isegi meie pisikese riigi piires nii palju erinevad, sai kunagi kirjutatud siin: https://www.astromaania.ee/.../lugeja-kusib-millisel...

Planeedid marsivad taaskord reas

Selle kuu viimastel nädalatel näeb (või tegelikult juba nägi) Maalt haruldast vaatepilti, mis lähima paarikümne aasta pärast ei kordu. Hommikutaevas, kusagil pool tundi enne päikesetõusu paistavad ida suunas reas viis (tegelikult seitse) Päikesesüsteemi planeeti, mida külastab sellel nädalal ka meie tuttav ja iga päevaga üha õhemaks sirbiks kahanev Kuu. Kusjuures planeedid on meie vaatenurgast reas vastavalt nende kaugustele Päikesest.

Olgugi, et saabunud on põhjapoolkera kõige valgem aeg ja ööd enam juba ammu päris pimedaks ei lähe ning meie maalt on ekliptika ehk Päikesesüsteemi tasandi tõusunurk veidi lauge, peaksid kõik planeedid olema tähelepanelikule vaatlejale silmaga ära nähtavad. Neist tõenäoliselt kõige keerulisem on märgata Päikesele lähimat ja piseimat planeeti - Merkuuri, mis jõudis eelmisel nädalal suurimasse idapoolsesse kaugenemisse ehk punkti, kus selle nurkkaugus Päikesest on meie jaoks (peaaegu) kõige suurem. See tähendab, et vahetult enne päikesetõusu näeb visa ja tähelepanelik vaatleja veel loetud päevad seda väikest planeeti madalal idataevas. Selleks tuleks võimalusel appi võtta laia nägemisulatusega binokkel. Temast kohe paremal paistab väga heledalt ja võimsalt Päikese poolt järgmine planeet Veenus, millest mööda vaadata on raske. Sarnaselt Merkuurile näib see tuline Maa kaksik teleskoobis Päikese poolt valgustatud kettana.

Lihtsustatud (ebaproportsionaalsete suuruste ja vahemaadega) diagrammiline Päikesesüsteemi mudel homse seisuga.

Maad vahele jättes on järgmiseks reaplaneediks kuulus punakas Marss, mis paikneb Veenusest umbes 40 kraadi lääne pool. Kuigi Marsi heledus on võrreldes Veenusega üsna tagasihoidlik, peaks selle siiski üsna hõlpsasti üles leidma, kuna ühtegi võrreldava heldusega tähte selle lähistel ei paista. Marss asub meist parasjagu kusagil 200 miljoni kilomeetri kaugusel, mis tähendab, et selle pinnal veerevate kulgrite ja selle kohal tiirlevate sondidega side pidamiseks kulub meie valguse kiirusel levival raadiosidel 22 minutit edasi-tagasi. Selline kaugus ja Marsi suhteliselt väikesed mõõtmed tähendavad, et hobiteleskoobiga on Marsil pinnadetailide nägemine lootusetu ülesanne.

Marsist 15 kraadi lääne pool asub samuti üks väga hele ja võimas planeet - Jupiter. Päikesesüsteemi kaugelt kõige suuremat ja massiivsemat hiidplaneeti tasub juba teleskoobi või isegi binoklipaariga uurida, mis peaksid lisaks planeedikettale ära näitama ka selle neli suuremat kuud. Sama võib teha Jupiterist omakorda ligi 40 kraadi lääne pool paistva ja kaugeima silmaga nähtava planeedi Saturniga, mis näitab juba suhteliselt pisikeses teleskoobis ära oma rõngasüsteemi ja suurima kaaslase Titani. Kusjuures Saturn tõuseb meie maal kagusuunast juba kusagil kella ühe ajal öösel ja Jupiter järgneb talle tunnikene hiljem, mis tähendab, et nende vaatlemiseks teleskoobiga ei pea ootama päris hommikuni, kui hele taevas nende sära ja nähtavaid detaile mõnevõrra lämmatab.

Isa Turan, Türgi.

Olgugi, et tänu oma kaugusele silmale (ja valge taeva tõttu ka teleskoopidele) nähtamatud, asuvad eelnimetatud planeetide reas veel kaks ülejäänud Päikesesüsteemi planeeti - Uraan ja Neptuun. Need külmad ja sinakad jäähiiud leiab vastavalt Veenuse ja Marsi ning Jupiteri ja Saturni vahelt. Seega on praegune planeetide asetus Päikesesüsteemis eriti märkimisväärne, kuna nagu näeb allolevalt lihtsustatud jooniselt, on kõik planeedid peale Maa mõnes mõttes Päikesesüsteemi teises ja meie jaoks kaugemas pooles.

Koos planeetidega tõuseb selle nädala hommikutel samast suunast ka Kuu, mis iga päevaga liigub mööda planeetide rida üha Päikesele lähemale, mistõttu selle vasakult valgustatud osa jääb üha õhemaks. Homme asub Kuu näiteks Jupiterist paremal ja natukene madalamal, ülehomme paikneb ta Marsi ja Jupiteri vahel ning jaanilaupäeva hommikul Marsist mõni kraad vasakul. Jaaniööle järgneval varahommikuks on ta kahanenud õhukeseks sirbiks Veenuse ja Marsi vahel ning nädala viimaseks hommikuks asub vaid 8% valgustatud Kuu heledast Veenusest paari kraadi kaugusel.

Sellistel hetkedel tuleb kange soov kaugele lõunasse sõita, kus planeetide rida tõuseb hommikuti peaaegu püstloodis, tehes nende vaatlemise ja pildistamise võrreldes Eestiga palju efektsemaks....

Sellegipoolest, head vaatlemist ja pildistamist!

Esimesed tulemused asteroid Ryugu proovidest

Kaks ja pool aastat tagasi sisenes Austraalia kohal atmosfääri 16 kilogrammine metallist kapsel, mis oli eelneva kaheksa aasta jooksul maha rännanud 5,2 miljardit kilomeetrit ehk 35 korda Maa-Päikese vahemaa. Kapsli sisemus peitis endas kokku viis grammi tumedat pinnast, mis pärines ühe haruldase Maa-lähedase asteroidi küljest. Tegemist oli teise korraga ajaloos kui inimestel avanes võimalus maises laboris uurida materjali, mis on sama vana kui Päikesesüsteem. Nüüd on avaldama hakatud esimesi ettevaatlike tulemusi.

Austraalias maandunud kapsel toimetatakse laborisse. "Kapsel sisaldas langevarju avamiseks ja kuumuskilbi eraldamiseks pürotehnilisi laenguid (nn lõhkevaid polte). Neid pannakse alati varuga, et isegi mõne laengu mittetöötamisel kogu mehhanism ikkagi toimiks. Sellest ka oht, et mõni lõhkemata laeng võib veel alles jäänud olla."

Proovide võtmise ja Maale toimetamise eest hoolitses Jaapani kosmoseuuringute agentuuri (JAXA) üliedukas sond Hayabusa2, mis lahkus siinselt planeedilt 2014. aastal ja kohtus neli aastat hiljem asteroidiga 162173 Ryugu. Tegemist on umbes kilomeetrise läbimõõduga kivimürakaga, mis teeb Päikese ümber ühe loperguse tiiru iga 1,3 aastaga. Peale asteroidi juurde jõudmist, uuris Hayabusa2 seda kokku 18 kuu vältel. Muuhulgas vabastas see selle pinnale kolm miniatuurset kulgurit, mis uperpallitasid madala gravitatsiooniga taevakehal, edastasid meile sadu fotosid ja väärtuslikke mõõtetulemusi. Hayabusa2 peamiseks vägitükiks oli aga asteroidilt kahel korral proovide võtmine. Seda nii vaakumile paljastatud pinnalt kui ka pisikese kraatri põhjast, mille see spetsiaalse laenguga sinna lõhkas. Proovid turvaliselt kapslisse sulgenud, lahkus sond asteroidi orbiidilt ning möödus 2019. aasta detsembris lähedalt Maast, visates atmosfääri oma väärtusliku lasti.

Hayabusa2 trajektoor. Sinisega Maa, rohelisega Ryugu ja lillaga Hayabusa2.

Kui esimene asteroidilt edukalt proovid Maale toimetanud Hayabusa1 suutis 2010. aastal Itokawa nimeliselt kosmosekivilt kaasa tuua vaid vähem kui tuhandik grammi materjali, siis tema järglasel õnnestus siia toimetada koguni 5 grammi asteroiditükke ja -tolmu. Seda on siis umbes teelusikatäis. Ei kõla just palju, kuid tuleks mainida, et algne missioon nägi ette vaid kusagil 1/10 grammi kogumist. Põhjus, miks antud materjal nii väärtuslik on, seisneb selle päritolus otse kosmosest. Olgugi, et Maale langeb igapäevaselt meteoriitset ainet ja mõnikord on kosmosekive võimalik leida loetud tunde peale saabumist, saastuvad need väga kiiresti maise elu ja keemiaga. Ainuüksi atmosfääri sisenemisel tekkiv kuumus võib muidu miljardeid aastaid puutumatult Päikesesüsteemist tiirutanud kivi keemilist koostist olulisel määral muuta või põletada sellest välja õrnu orgaanilisi ühendeid. Haybusa2 proovide puhul seda muret pole - kogutud otse asteroidilt ning seejärel hermeetilises ja termiliselt isoleeritud kapslis reisinud proovid on värsked.

Niisiis, mis on nende analüüsimisel seni avastatud? Esiteks on leidnud kinnitust, et Ryugu on suhteliselt haruldane C-tüüpi ehk süsinikrikas asteroid, mis moodustus tõenäoliselt Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele jääva asteroidivööndi välimises osas. Lõpuks on ka eksperimentaalset kinnitust leidnud hüpotees, et Maalt leitavad üsna haruldased kivised meteoriidid nimega süsinkkondriidid pärinevad C-tüüpi asteroididelt. Olles analüüsinud nii meteoriite kui ka nüüd värsket materjali, ollakse arvamusel, et algselt sisaldasid sellised asteroidid suhteliselt palju vett (jääna), mis Päikesele lähemale migreerudes aurustus (sublimeerus). See lubas nende sisemuses savimineraalide ja soolade teket. Ka arvestatav osa tänapäevasest veest Maal pärineb tõenäoliselt Ryugu sarnastelt asteroididelt, millest meie planeet 4,5 miljardit aastat tagasi tekkis ja millega meie planeeti Päikesesüsteemi algupäevadel mürskudena pommitati. Vee kõrval sisaldasid ja sisaldavad C-tüüpi asteroidid külluslikult orgaanilist ainet (keemilised ühendid, mis baseeruvad süsinik-süsinik ja süsinik-vesinik sidemetel), ilma milleta oleks meile tuttava elu teket raske ette kujutada.

Muuhulgas leiti, et materjal Ryugult on erakordselt tume, peegeldades vaid 2% sellele langevast valgusest ning see on väga poorne ja väikese tihedusega. Keemilise koostise põhjal võib Ryugu kuuluda eriti haruldast tüüpi C-asteroidide hulka (Cl-tüüp), millelt pärinevaid meteoriite on seni Maalt leitud vaid viis tükki.

Uuringud proovide kallal on aga alles algamas. Senised avastused on tehtud niiöelda mitte-invasiivsetel meetoditel, kus uuritavat materjali lihtsalt vaadatakse. On ju täiesti arusaadav, et kui sul on midagi ainult 5 grammi, siis sa ei hakka seda kohe pulbriks hõõruma ja erinevate kemikaalidega lagundama. Uut proovi me niipea ei saa ja tõenäoliselt säilitakse mingit osa sellest ka järgnevatele põlvkondadele, kelle käsutuses võivad olla tööriistad, millest tänapäeva teadlased veel undki näha ei oska.

Hayabusa2 jätkab aga vahepeal oma missiooni Päikesesüsteemis. Kuigi võimet proove koguda sellel enam ei ole, on kõik selle instrumendid töökorras. 2026. aastal peaks see lähedalt mööda lendama L-tüüpi Maa-lähedasest asteroidist 2001 CC 21. Kahel järgneval aastal sooritab see kaks lähedast möödalendu Maast ja 2031. aastal peaks see viimaks kohtuma 30-meetrise asteroidiga 1998 KY26, mille omapäraks on kiire pöörlemine.

Asteroid 162173 Ryugu

Veenuse üleminek Päikesest

Kümme aastat tagasi (6. juuni, 2012) oli Maalt näha üht haruldast nähtust, kui planeet Veenus liikus Maa ja Päikese vahelt läbi ehk toimus Veenuse üleminek Päikesest. All Jaapani satelliit Hinode foto hetkest kui Veenus just alustas oma üleminekut. Järgmist sellist asja võib Aasia kohal näha aastal 2117. Eesti vaatlejatel tuleb oodata natukene kauem - 2247. aasta 11. juunini.

Udukogud Altari tähtkujus

Sellel fotol on jäädvustatud killukest suurest emissiooniudust NGC 6188, mis asub meist umbes 4000 valgusaasta kaugusel lõunataevas Altari tähtkujus. Tumedate tolmurikaste ribade ja fragmentide vahele jäävad peamiselt vesiku- ja hapnikurikkad alad, mida udukogus "vaid" miljonite aastate eest tekkinud massiivsed ja kuumad O-tüüpi tähed ergastavad ning sunnivad neid erinevates lainepikkustes (ehk värvides) helendama. Tänu sellele, et foto on tehtud kasutades vaid neid spetsiifilisi lainepikkuseid läbi lubavaid filtreid, saame me nende gaaside poolt taaskiiratud lainepikkuseid eristada. Nähtavas valguses näeks kogu piirkond välja üsna igavalt punane.

All paremal paistab haruldane udukogu tähisega NGC 6164, mille on tekitanud selle südames särav (antud fotolt see hästi välja ei paista) täht HD 148937. Päikesest umbes 40 korda massiivsem sinine hiidtäht on vaid 3-4 miljonit aastat vana ning näib periooditi purskavat endast eemale suuri hulkasid oma täheainest. Tulemuseks on sellest tuhandeid kilomeetreid sekundis eemale liikuvad ja üha hõredamaks muutuvad gaasikestad, millest välisem ja fotol lillakat värvi kest irdus umbes 4000 aastat tagasi. Mõne miljoni aasta pärast peaks HD 148937 oma elu lõpetama suurejoonelise supernoovana, millest jääb alles kosmosesügavustes peaaegu universumi lõpuni hulkuv must auk.

Foto ulatuseks meie taevas umbes 2 kraadi ehk neli täiskuu ketast üksteise kõrvale panduda. Arvestades kaugust, peaks me seega udukogust nägema kusagil 150 valgusaastat laia ala.

Foto autoriks on Austraalia astrofotograaf Shaun Robertson.
Täisresolutsioonis ja lisainfo: https://www.astrobin.com/g6vh87/a

Hubbe kõik vaatlused ühel pildil

Kui suurt osa taevast on Hubble kosmoseteleskoop suutnud oma 32 aastase eluea jooksul jäädvustada? Üheks illustreerivaks vastuseks on allolev pilt, mille autoriks on füüsik Casey Handmer. Selle valmistamiseks võttis ta kosmoseteleskoobi senised kusagil 1,4 miljonit vaatlust (millest paljud korduvad ühe ja sama objekti puhul) ning pani need vastavalt asukohale ja ulatusele ühele tervet taevast hõlmavale taustale. Tulemus on üsna üllatav. Hubble on suutnud ära vaadata vaid kusagil 0,8% meid ümbritsevast taevast. Selle alla kuuluvad siis kõik need kaunid galaktikad, udukogud, täheparved ja planeedid, mida oleme harjunud selle teleskoobi vahendusel juba enam kui ühe inimpõlvkonna jooksul imetlema.

Pilti läbiv katkendlik sinusoidne kõver vastab ekliptikale ehk tasandile, milles Päikesesüsteemi planeedid, kuud ja asteroidid tiirlevad ning mida Hubble on suhteliselt palju uurinud. Pildilt peaks veel märkama U-kujulist tumedat ala, mis vastab Linnutee heledale tasandile ning mis varjutab oma tähtede ja tolmuga potentsiaalseid huvitavaid objekte selle taga. Seega pole Hubblet kuigi palju sealsete alade vaatlemiseks kasutatud.

Hubble pole kunagi olnud mõeldud terve taeva vaatlemiseks. Seevastu järgmisel aastal Tšiilis tööd alustav Vera Rubini observatoorium, mille 8,4 meetrine peapeegel ja maailma suurim 3,6 miljardi piksline kaamera peaks olema võimeline terve taeva ära vaatlema vaid nädalaga (reaalselt näeb ta vaid lõunataevast).

Lisaks on NASA-l ja Hiina rahvuslikul kosmoseadministratsioonil (CSST) kavas peagi orbiidile saata kosmoseteleskoobid, mille mõõtmeid võib võrrelda Hubblega, kuid mille võimekus ületab viimast sadu kordi. Näiteks NASA Nancy Grace Romani nimeline kosmoseteleskoop, mis peaks strartima mitte hiljem kui 2027. aastal, omab sama suurt peeglit kui Hubble, kuid tänu 300 miljoni pikslilisele kaamerale suudab see sama lahutusvõime juures vaadelda kusagil 100 korda laiemat ala. Juba kahe aasta pärast peaks Hiina esimese kosmosejaama Tiangongi juurde lennutatama kosmoseteleskoop Xuntian, mis omab 2 meetrist peeglit, kuid lausa 2,5 miljardi piksilist kaamerat. See tähendab, et Xuntian peaks olema võimeline 10 aastaga Hubblega võrreldavas lahutusvõimes ära vaatlema koguni 40 protsenti taevast.

Tau-Herkuliiinide sadu Maalt ja kosmosest

Eelmisel nädalal kirjutasime, et ühel ammuavastatud laguneval komeedil oli potentsiaali tekitada meie taevasse niinimetatud meteooritormi ehk nähtust, kus mõne üksiku "langeva tähe" asemel on neid minutis näha kümneid ja sadu. Noh, jah, sellist vaatepilti ei tulnud. Küll aga jäädvustas astrofotograaf Jianwei Lyu USA's Arizonas asuva Kitt Peak observatooriumi kohal tavapärasest palju rikkalikuma tau-herkuliinide saju. Selleks pildistas ta mai viimasel ööl taevast 2,5 tunni jooksul ja leidis seal hiljem kokku 19 meteoorijälge, mille põhjustaks pidi suuna järgi olema see sama eelmainitud komeet (73P/Schwassmann-Wachmann 3). Lisaks neile on fotol olemas veel neli meteoori, mille päritolu on raskem kindlaks teha.

Tau-herkuliinide sadu nähtuna Maa orbiidilt Yangwang-1nimelise satelliidi pardalt. Praktiliselt kõik siin nähtavad meteoorid on liiga nõrgad, et neid võiks maapinnalt vaadelda.