kolmapäev, 19. juuni 2024

Suvine pööripäev 2024

Homme, 20. juuni õhtul täpselt kell 23:50:56 jõuab kätte hetk kui Päikese ümber 23,5 kraadise kalde all pöörleva Maa asukoht orbiidil on selline, et selle põhjapoolkera on suunatud maksimaalselt Päikese poole. Teisisõnu jõuab kätte suvine pöörihetk, mida sisaldavat ööpäeva tuntakse laialdases kõnepruugis suvisese pööripäevana. Ühtlasi saab sellega alguse astronoomiline suvi. Homne päev on aasta pikim ja sellele järgnev öö kõige lühem. Näiteks Eesti südames asuvas Paides lahutab homme päikesetõusu ja päikeseloojangut 18 tundi ja 30 minutit, Tallinnas 11 minutit kauem ja Võrus 21 minutit vähem.

Eestis ja suveajas viibides umbes poole kahe ajal kätte jõudval astronoomilisel südapäeval särab homne Päike 54 kuni 55 ja poole kraadi kõrgusel (lõuna pool kõrgemal, põhjas madalamal). Sellest kõrgemale meie jaoks enam ei saa. Kui me saaksime sellel ajal Päikese kuidagi nii ära varjata, et nähtavale ilmuksid selle tastal säravad kauged tähed, siis märkaksime, et Päike asub hetkel umbes Kaksikute, Veomehe, Sõnni ja Orioni tähtkujude ristumispaigas*. Ehk siis seal, kuhu kuue kuu pärast talvise pööripäeva südaöösel avaneb meile kõige pimedam, ja võiks öelda kõige uhkem, vaade.

Kuni suvise pöörihetkeni on registreerimine augustis Ristna sadamas toimuvale suvisele Astronoomiafestivalile mõnevõrra soodsam. Ehk siis kõigil tähistaeva-, kosmose- ja astronoomiahuvilistel tasub oma nimi kindlasti aegsasti kirja panna. Astronoomiafestivali lisainfo, kava ja registreerimine: https://festival.astronoomia.ee/

*pseudoteadlastest astroloogid kipuvad väitma, et Päike asub hetkel hoopis Kaksikute tähtkujus ning nihkub paari päeva pärast juba Vähki. Vastavalt sellele pidavat siis inimesed olevat sündinud kas Kaksikute või Vähi tähtkujudes. Reaalsus näitab midagi muud.

esmaspäev, 17. juuni 2024

Kamili meteoriidikraater Egiptuses

2008. aastal Google satelliidifotosid kammides avastas Milano Loodusmuuseumi mineraloog Vincenzo de Michele Lõuna-Egiptusest Sudaani piiri äärest pinnavormi, mis meenutas kangesti meteoriidikraatrit. Järgneval aastal piirkonda korraldatud ekspeditsioon leidis eest 45 meetrise läbimõõduga ja 16 meetrit sügava kraatri, mille ümbrusest on tänaseks kogutud üle viie tuhande raud-nikkel fragmendi kogumassiga 1,6 tonni. Neist suurim kaalub 83 kilogrammi.

Kamili meteoriidikraater.

Värvide pooles võimendatud fotolt on näha kraatrist alguse saanud heledamaid kiiri, mida tavaliselt näeme värskemate Kuu kraatrite puhul.

Suurim Kamil Gebeli meteoriitidest. See kaalub 83 kilogrammi.

Kamili nime kandev meteoriiidikraater moodustus arvatavasti kusagil 5000 aastat tagasi, kui maapinnaga põrkus 5-10 tonni kaalunud ja 1,3 meetrise läbimõõduga raudmeteoor, mis liikus enne kokkupõrket umbes 4 kilomeetrit sekundis. Plahvatuses killustus raudmeteoriit tuhandeteks tükkideks ning aerofotodelt on siiani kraatri ümbruses näha sellest välja "kiirguvad" heledamad kiired. Taoline kiirtesüsteem, mis tekib plahvatuses peenestatud ja laiali paisatud materjalist on üsna tavapärane nähtus Kuu kraatrite puhul, kuid Maal on tuule- ja vee-erosioon taolised jäljed tavaliselt kustutanud. Kamili kraater on tänu värskusele ning Egiptuse kõrbe ülimalt kuivale kliimale ainus teadaolev maine meteoriidikraater, kus seda veel näha on.

Google Mapsis saab Kamili kraatrit näha siit: https://maps.app.goo.gl/CxFKrpei9sZpBtci6

reede, 14. juuni 2024

Kuuvaatlus Tõrvas

Kuigi hetkel pole ilm Tõrva kohal just kiita, peaks prognooside kohaselt taevas õhtuks selginema. Selges idataevas paistab täna 55% valgustatud Kuu, mida tasub teleskoobiga uurida. Sellepärast korraldame täna üle pika aja Tõrva Veskijärve ääres niinimetatud Tõrva ahju kõrval ühe avaliku kuuvaatluse. Teleskoobiks Tõrva valla ja meie lehekülje jälgijate toel soetatud Celestron 9.25 EdgeHD, mis peaks Maa kaaslase vaatleja jaoks päris "lähedale tooma".

Vaatlus algab umbes 20:00 ja kestab kuni huvilisi on, sest mida hämaramaks läheb, seda parem vaatepilt on.
Käiku läheb meie uusim teleskoop Celestron 9.25 EdgeHD.

Kaks kuutsüklit tagasi pildistatud Kuu. Silmaga läbi teleskoobi vaadates on pilt omajagu erinevam, erilisem ja võiks öelda parem.

Vaatluse asukoht Tõrva ahju nimelise monumendi ees - seal kus need on juba aastaid aset leidnud.

Vaatlus on tasuta ja kõik on oodatud sellest osa võtma. Täiesti vabalt võib kaasa võtta ka enda teleskoobid ja binoklid. Mida rohkem seda uhkem. Soovitav oleks tasku pista ka mingit sorti sääsetõrjevahend.

Kuu pöörleb!

Kuu tegelikult päris nii ei pöörle, sest Kuu on Maaga loodeliselt lukustatud. See tähendab, et Kuu teeb ühe pöörde jooksul ka ühe tiiru ümber Maa, seega näeme me Maalt alati Kuu ühte poolt. LRO poolt tehtud piltide abil on pandud kokku kuu gloobus ja selle digitaalselt pöörlemist saamegi selles videos näha.

Veidike lisainfot Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) kohta.
Kuu Orbiitluuraja tiirleb ümber Kuu ning sondi põhilisteks ülesanneteks on kuupinna detailne kaardistamine, leidmaks sealt võimalikke maandumispaiku ja maavarasid, mõõta radiatsioonitasemeid ja testida tehnoloogiat. LRO startis 23. juunil 2009 ning on nüüdseks 50km kõrguselt polaarorbiidilt kaardistanud 100 meetrise täpsusega 98,2% Kuu pinnast ning 50cm täpsusega kõik Apollo programmi maandumispaigad.
Esimese aastaga kogus LRO andmeid ööpäevaste temperatuuride kohta, koostas geodeetilise kaardi ning pildistas Kuu pinda. Erilist tähelapanu pöörati poolustele, kus loodeti kraatrite põhjast leida veejääd. 2018. aastal veejää olemasolu ka kinnitati.

Kuu orbiidilt LRO poolt tehtud pilt Maast. Tegu on komposiitfotoga, milleks kasutati mustvalget kõrgresolutsiooniga (NAC) ja värvilist madalama resolutsiooniga (WAC) kaamerat. Kuu pinnal seistes Maa muidugi ei tõuse ega looju, vaid on suhteliselt ühe koha peal. Kuu tagaküljelt Maad ei näe.

Paneme veel ühe pildi, et paremini aru saada kuidas Kuu skännimine välja näeb.

Topograafilise kaardi koostamise käigus pildistati suurema resolutsiooniga eelnevad maandumispaigad Kuul: Apollo missioonide maandumispaigad, Surveyor III, Apollo 13,14,15,17 Saturni raketiastme IVB ülemised astmed, Ranger sondid, Luna 16,17, 20, 23, 24 maandurid, Chang’e 3,4 maandurid ja kulgurid.
LRO ja NASA keskuse vahel katsetati ka esimest korda laserkommunikatsiooni Kuu ja Maa vahel. Laserite abil on võimalik edastada suuremaid andmemahte lühema aja jooksul, raadiolainetega võrreldes on andmemaht 10 kuni 100 korda tihedam, kui nii võib öelda.

2010. aastal LRO pildistatud Apollo 15 maandumispaik. Pildil on näha 30. juulil 1971 aastal astronautide David Scott ja James Irwin’i poolt maha jäetud kuumooduli laskumismoodul, kulgur (LRV) ja selle jäljed. Samuti nn Kuupinnalabor ALSEP, millest allpool on näha ka kuulsad peeglid, millelt laserit peegeldades mõõdetakse siiani väga täpselt Kuu kaugust.

4. mail 2015 pidurtati LRO orbiit elliptiliseks 20 x165 km nii, et madalaim punkt jäi lõunapooluse kohale. Nii sai laser-altimeeter LOLA veelgi täpsemaid andmeid lõunapooluse maastiku kohta ning oli võimalik teha paremaid pilte seal valitsevatest oludest.

Kel huvi siis, LRO piltides saab pääääääääääris kaua kaevata siin: https://www.lroc.asu.edu/images

kolmapäev, 12. juuni 2024

Koroljevi kraater Marsil

Marsi põhjapooluse servas Planum Boreumi nimelisel tasandikul asub üksik hiiglaslik kraater, mis kannab Nõukogude Liidu legendaarse kosmoseprogrammi juhi järgi nime Koroljevi kraater. Tegemist on 81 kilomeetrise läbimõõduga ja kaks kilomeetrit kõrgete servadega löögikraatriga, mis sisaldab kusagil 60 kilomeerit laia ja 1,8 kilomeetrit paksu jääkoorikut. Jää kraatris on püsiv, kuna selle sügavus ja servad toimivad loodusliku külmalõksuna, lubades selle kohal oleval atmosfääril olla jahedam kui ümbriseval tasandikul. Ühtekokku sisaldab kraater ligi tuhande Peipsi järve jagu vett.

Vaade Marsi põhjapoolusele ja polaarmütsile Vikingi orbiiteri vahendusel. Koroljevi kraater asub sellel üleval ja natukene paremal paistva valge ringina.

ESA Mars Express uurimissondi 2018. aasta vaade Koroljevi kraatrile. Foto koosneb tegelikult viiest ribast, mille sond viie orbiidi jooksul kraatrist üle liikudes jäädvustas. Foto lahutusvõime on kusagil 21 meetrit üe piksli kohta. Suuremalt: https://upload.wikimedia.org/.../Plan_view_of_Korolev...

Mars Expressi jäädvustuste põhjal simuleeritud vaade Koroljevi kraatrile kõrvalt.


teisipäev, 11. juuni 2024

Astronoomifestival 2024 ootab osavõtjaid

Viimased aastad oleme teieni kirjas ja pildis toonud laia valiku astronoomia ja kosmosetehnoloogiaga seotud uudiseid, loodetavasti huvitavaid teaduslikke ideid, tähistaevaülevaateid, välismaiseid ja kodukootud astrofotosid ja animatsioone inimkonna parimatest arusaamadest universumisügavustes toimuvast. Võime uhkusega öelda, et tänase seisuga jälgib meid üle 8300 inimese (seda on peaaegu kolm tuhat enam kui aasta tagasi). Suur tänu teile kõigile oma meeldimiste, jagamiste ja kommentaaride eest. Need annavad meile märku, et meie leht on inimestele huvitav, hariv ja oluline. 

Üks asi on aga kirjutamine, hoopis teine asi näiteks teleskoobi taga kokku saamine ja üheskoos taevasse vaatamine. Olgugi, et vahel üritame endiselt pisikeses Tõrvas korraldada mõne avaliku teleskoobivaatluse, on taolistel üritustel mitu olulist piirangut. Muutlikud ilmaolud nõuvad, et vaatlused toimuvad reeglina väga vähese etteteatamisega, kaugema rahva jaoks on paariks tunniks Tõrva sõitmine tülikas, ning järgmise päeva kohustused/unevajadus kipub vaatlused lõpetama enne kui saabub tõeline ööpimedus ning nähtavale ilmuvad kõige huvitavamad objektid. Lisaks kõigele on meil teleskoope ja rääkijaid vähe, aga objekte palju ja kõigi inimeste küsimustele ei ole lihtsalt aega vastata.

Võiks ju kuidagi paremini teha...


Sellega seoses sooviksime kõiki meie lehe jälgijaid, teie sõpru ja peresid kutsuda taaskord mitmepäevasele suurüritusele nimega Astronoomiafestival 2024. Juba teist aastat sellise nimega toimuva festivali toimumiskohaks on seekord Harjumaa läänenurgas Lääne Harju vallas Keivu külas asuv Ristna sadam ja külalistemaja. Tallinnast asub see vaid tunnikese autosõidu kaugusel. Festivali toimumisajaks on 9.-13. august. 

Selline aeg ja koht ei ole valitud päris juhuslikult. Augusti teise nädala öödel vajub Päike juba piisavalt madalale silmapiiri taha, et umbes kella 23st kuni poole neljani lasta saabuda niinimetatud astronoomilisel hämarikul ehk praktiliselt täielikul pimedusel. Lisaks puudub tänavu sellele ajal öötaevast valgustav Kuu ning kirsina tordil tippneb festivali ajal aasta kõige usaldusväärsemalt vaatemänguline Perseiidide meteoorivool, mis lubab vaatlejal tunni jooksul ära näha mitukümmend meteoori. Seda muidugi juhul kui ilmaga veab, kuid kogemused on näidanud, et sellel ajal on ilmad veel suviselt soojad ja enamasti selged.




Kohavalikul on rolli mänginud kaks kaalutlust. Esiteks tähendab mere ääres ja suurematest asulatest eemal viibimine, et sealne taevas on võrdlemisi puutumata vaatlusi segavast valgusreostusest. Teiseks on Ristna puhkekeskus, mis on festivali ajaks külaliste päralt täies mahus, looduskaunis kohas, avar ja mitmete lisavõimalustega. Näiteks lisaks erinevatele majutusvõimalustele (toad, telkimine, karavani- ja paadikohad), saab seal ettetellimisega kolm söögikorda päevas, teha lõkkeid, käia saunas, mererannas supelda või püüda kala.

Lühidalt võib öelda, et päevad on seal sisustatud erinevate astronoomiat ja kosmosetehnoloogiaid tutvustavate populaarteaduslike ettekannete, Ahhaast pärit täispuhutava planetaariumi etenduste, töötubade ja päikesevaatlustega. Kahel päeval saab osa võtta astronoomiateemalisest viktoriinist, mille kolm parimat võistkonda saavad auhinnad, mille on välja pannud teleskoobid.ee ja Tõrva Astronoomiaklubi. Õhtud mööduvad musikaalsemalt (toimuvad kontserdid igale maitsele) ning öö saabudes kerkib Ristna pimeda taeva alla eeskujulik arv hobiteleskoope (nende hulgas ka meie omad), millest on kutsutud kõik huvilised oma silmaga läbi vaatama, kaasa imetlema ja küsimusi esitama. Kaasa võib otseloomulikult võtta ka oma teleskoobid, pikksilmad, kaamerad ja binoklid. Sobilike vaatlustingimuste korral varajaste hommikutundideni kestvate vaatluste käigus näeb ära õhukese kuusirbi, hiidplaneedid Saturni ja Jupiteri, punaka Marsi ning laia valiku süvataeva objekte (täheparved, udukogud, planetaarudud, galaktikad). Kõige parem osa selle kõige juures on, et järgmisel päeval võib täiesti vabalt sisse magada, kuna ettekannete osa algab alles lõunast. 


Tüüpiline õhtu eelmise aasta Astronoomiafestivalil Otepääl Sokka puhkekeskuses.




Kui keegi kaldub arvama, et festival on mõeldud vaid hobiastronoomidele või siis "tõsistele" astronoomiahuvilistele, siis võime kinnitada, et see ei vasta tõele. Üritusel kõlavad ettekanded on suunatud kõikidele, tegevusi leidub ka lastele, muusika hulgast leiab nii klassikalise kõlaga kui päris peotuju tekitavaid rütme ning teleskoopide omanikele ei meeldi miski enam kui läbi oma optika uutele huvilistele taevast tutvustada. Osa võib võtta terves mahus või osaliselt ja üksi või mitmekesi. Kui ise ei saa tulla, siis soovitage seda  sõpradele näiteks jagades antud postitust. 

Niisiis - kohtumiseni selle suve kõige omapärasemal festivalil - Astronoomiafestivalil.

Info, kava ja registreerimise leiab kodulehelt: https://festival.astronoomia.ee/

Üritus facebookis, kuhu ilmub lisainfo jooksvalt: https://www.facebook.com/events/1299769410707637

Ristna sadamat ja külailstemaja tutvustav koduleht: https://ristnasadam.ee/et/kuelalistemaja

PS: Registreerumine on vajalik toitlustuse ja piiratud majutuse broneerimiseks, aga ka juhul kui otsustada tulla oma telgiga.

Astronoomiafestivali korraldajaks on MTÜ Eesti Astronoomia Selts. Toetavad teleskoobid.ee, teaduskeskus Ahhaa, Energia avastuskeskus, Pubi Juudas, Tõrva Astronoomiaklubi ja Wiola.



reede, 7. juuni 2024

Starshipi neljas testilend oli suuresti edukas

Need, kes eilset Starshipi neljandat testilendu jälgisid ilmselt nõustuvad, et tegemist oli üle pika aja ühe pingelisema raketikatsetusega. Seda just eriti viimastel minutitel, kui atmosfääri siseneva Starshipi üks labadest hakkas kuumuse ja hõõrdejõudude tulemusel otse kaamerasilma ees lagunema. Tundus, et terve laeva purunemine on vältimatu, kuid läbi mingi ime suutis see kuni India ookeanini vastu pidada. Kuigi maandumise ajaks oli kaamera kaitseklaas kahjustunud ning suuremat näha ei olnud, sai katkematu telemeetria alusel järeldada, et Starship teostas niinimetatud flip-manöövri ning maandus ookeanilainete vahele aeglaselt ja püstiselt. Sellega täideti katsetuse põhieesmärk, milleks oligi Starshipi (enam-vähem) ühes tükis tagasi Maale jõudmine. Nagu SpaceX-i asutaja Elon Musk on öelnud, on Starshipi peamiseks ja kõige tähtsamaks lastiks lennuandmed. Samuti suutis esmakordselt praktiliselt veatu maandumise teha Starshipi esimene raketiaste Super Heavy. 

Starshipi viies täiemahuline testilend peaks aset leidma juba millalgi juuni lõpus. Selleks ajaks on tõenäoliselt nii mõndagi raketi juures muudetud ning selle nõrgad kohad parandatud. Lisaks võidakse esmakordselt üritada Super Heavy tõukurit maandudes kinni püüda. Eesmärgiga seda taaskasutada.

Jääme põnevusega ootama, kuna Starshipi edu on otseselt seotud NASA Artemise programmi põhieesmärgiga, milleks on inimeste Kuule maandumine ning seal lõpuks alalise baasi asutamine. Nimelt peaks Kuule maandumiseks ja sealt tagasi tulemiseks kasutatama just Starshipi. Kaugemas perspektiivis oleks see asendamatu ka mehitatud lendudeks Marsile. 

All montaaž eilse testilennu parimatest hetkedest.



neljapäev, 6. juuni 2024

Starshipi neljas testilend

Täna (6. juunil), Eesti aja järgi kell kolm peaks oma neljandale täismõõdus katsele suunduma maailma kõige suurem ja võimsam rakett Starship. Eelmisel korral atmosfääri taassisenemisel purunenud raketist oodatakse eelkõige just seda, et see jõuaks ühes tükis tagasi maapinnale või siis õigemini veepinnale, kuna maandumise asemel peaks see mootorite najal pehmelt laskuma India ookeani. Raketi esimene aste või tõukur, Super Heavy, üritatakse seekord samuti ühes tükis ja pehmelt Mehhiko lahte maandada. Kaasa peaks sellele aitama seekord Super Heavy küljest massi vähendamiseks minema heidetav eraldumisrõngas. Seal ootab seda nii-öelda virtuaalne torn, kuna reaalset torni pole ilmselt mõtet veel valmis ehitada ja ohtu panna.

Starshipi kolmas testilend märtsi keskel.

Starshipi kolmas testilend märtsi keskel. Näha on Super Heavy tõukuri 33 raketimootorit.
Starship sisenemas Maa atmosfääri. Kaader on tehtud mõned hetked enne kui side kadus ning rakett purunes.

SpaceX-i arendatud ja plaani kohaselt peaaegu täielikult taaskasutatav Starship koosneb kahest astmest ning on üksteise otsa laotult 122 meetrit kõrge ning läbimõõdult 9 meetrit. Esimest astet (Super Heavy) lükkab tagant 33 ja teist astet (Starship) 6 Raptor tüüpi raketimootorit. Kütusena kasutavad need vedelat hapniku ja metaani. Mõlemat komponenti oleks võimalik põhimõtteliselt Marsi peamiselt süsihappegaasist koosnevast atmosfäärist ja veest toota. Miski, mida on Starshipi tulevikuperspektiivi kaaludes algusest peale arvesse võetud.

Starshipi neljanda testilennu kava ühel graafikul. Võrreldes eelnevaga on sellel kaks peamist erinevust. Esiteks heidab Super Heavy tõukur enne maandumist enda otsast niinimetatud kuumaks eraldumiseks mõeldud vaherõnga. Teiseks üritab Starship peale loodetavasti edukat atmosfääri taas-sisenemist laskuda Idia ookeani mootorite jõul ja püstiselt.

Valmiskujul oleks Starship võimeline Maa lähiorbiidile toimetama 100-150 tonni ja kaugemale 27 tonni lasti.
Raketistarti saab otseülekandes vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=XlBuabzbqX4

kolmapäev, 5. juuni 2024

Juunitaevas 2024

Põhjapoolkera esimene ametlik suvekuu juuni, mis on saanud nime Rooma abielu- ja armastusejumalanna Juno järgi, lubab päikesepaistet ja pikki päevi. Astronoomiahuviline leinab samal ajal taga pimedat tähistaevast. Kuid eks meil kõigil on vahel vaja puhata ja varustust hooldada.

Aasta kõige lühem öö ja pikim päev saabub teatavasti 20.ndal juunil ehk suvisel pööripäeval, mil Päike kaob põhjahorisondi taha vaid pisut enam kui viieks tunniks. Et ta seal ka väga sügaval ei asu, tähendab, et juuniööd mööduvad pidevas eha- või koidukumas. Näha on vaid heledamaid tähti ning süvataeva objektid, nagu galaktikad, udukogud ja keraparved paistavad isegi teleskoobis kas vaevu-vaevu või siis mitte üldse.

Pööripäeva möödumine ja suve ametlik algus lubab esimest korda viimase kuue kuu jooksul välja öelda selle maagilise seitsmesõnalise lubaduse, mida iga taevavaatleja kuulda soovib: nüüdsest lähevad ööd üha pikemaks ja pimedamaks. Mis sest, et see juhtub alles juuni lõpupoole ning senikaua kehtib veel vastupidine reegel.

Skorpioni tähtkuju ülemist serva, kus asub punane ülihiidtäht Antaares, näeb meie maalt vaadates suveöödel vaid mõne kraadi kõrgusel lõunakaares. Paks atmosfäär ja valged ööd meil seal paraku midagi peale heledamate tähtede näha ei luba. Antud foto, mis on jäädvustatud Kanaari saarestikust, näitab samas piirkonnas asuvat kerasparve M4, all paremal säravat punakat Antaarest ja vasakul all kuuma hiidtähte Alniyati. Nende vahele jääb kauge kerasparv NGC 6144.

Foto: Urmas Leming Tehnika: Sharpstar EDPH 76/ZWO ASI294MM Pro

Juuni kesköödel, mis suveajas viibides jõuavad Eestis kätte alles umbes poole kahe ajal, ulatub Linnutee kagu-põhja suunaliselt juba suhteliselt kõrgelt üle pea, kuid jääb valgetel öödel raskesti vaadeldavaks. Ainult Kotkas asuv hele Altair ja Luige saba kujutav Deeneb näitavad selle suuna enam-vähem kätte. Teistest heledatest tähedest väärib mainimist suveöödel peaaegu pea kohale jõudev Veega (Lüüras), läänetaevasse jääv Arktuurus (Karjases), selle all madalal särav sinakas Spiika (Neitsis) ja Põhjanaela all asetsev Kapella (Veomehes). Avatud lõunataevaga vaatlejad võivad märgata ka korraks üle horisondi ulatuvat punakat Antaarest (Skorpionis), mis on umbes 550 valgusaasta kaugusel asudes üks meile lähimaid ülihiidtähti.

Meist umbes 550 valgusaasta kaugusel asuv Antaares on üks vähestest tähtedest (peale Päikese), mille pinda on suudetud ka mingil määral pildistada. Seda tänu selle tohututele mõõtmetele - Päikesesüsteemi keskele asetatult ulatuks Antaarese serv kaugemale kui Marsi orbiit. Antud 2017. aasta kujutis Antaaresest pärineb Tšiilis asuvast Väga Suurest Teleskoobist (VLT), mis kasutas tähe pinna jäädvustamiseks interferomeetriat kutsutud tehnikat. 

Foto: ESO/K. Ohnaka

Kui meie ööd oleksid juunis mingil maagilisel moel pimedamad või kui me saaksime mõneks ajaks päikesevalgust hajutava atmosfääri ära kaotada, oleks meil taevas vaatamist ja uurimist küllaga. Nii paistaksid meile väga hästi kätte arvukad uhked kerasparved ja kauged galaktikad, millest kirjutasime eelnevates numbrites. Neist esimesi võib ju ka juunis teleskoobiga püüda, kuid galaktikate õrna kuma märkamiseks suuremat lootust ei tahaks anda. Sama lugu on Linnutee lõunapoolses ribas leiduvate tihedalt asustatud udukogudega, mille valik ajab vähemalt taevakaarti vaadates silme eest kirjuks.

Plekiline Päike pulbitseb ja purskab

Juunikuus rändab ideaalselt kõrgel taevas üks tihtipeale enesestmõistetav, kuid igati uurimist vääriv taevakeha – Päike. Meile lähimat ja kodusemat tähte on silmaga valus ja tavalise teleskoobi või binokliga halb mõte vaadata, kuid teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada tumedaid päikeseplekke, rakke meenutavat mustrit või mõnikord selle ümber lahvatavaid sadu tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Päikese umbes 11aastane aktiivsustsükkel on parasjagu oma kõrgseisus või sellele väga lähedal. Mõista annab sellest kõige paremini Päikese pinnal vahel isegi palja silmaga* märgatavate päikeseplekkide ohtrus või siis näiteks virmaliste sagenemine. Neid viimaseid me suvekuudel vaadelda ei saa, kuid kõrgel atmosfääris on need Päikeselt pärineva laetud osakeste mõjul sellegipoolest iga mõne päeva tagant tantsimas.

Kui Päikest vaadata läbi spetsiaalse päikeseteleskoobi, mis lubab silma või kaamerasse jõuda vaid ühel kitsal vesinik-alfaks kutsutud lainepikkusel, näeb seda hoopis teisel pilgul. Mai alguses tehtud fotol on Päikese ülemises servas näha päikeseplekkide kogumikku ning selle servades kümnete tuhandete kilomeetrite kõrguseid purskeid ehk protuberantse.

Foto: Martin Vällik Tehnika: Coronado SolarMax II 60/Canon 6D mk2

Päikeseplekkide näol on tegemist Päikese ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi jahedamate piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Sellegipoolest, kui saaksime kuidagi päikeseplekid tähe pinnalt välja lõigata, siis hõõguksid need pimeda taeva taustal heledamalt kui valgustatud Kuu pind. Nende suhtelise jaheduse põhjuseks on, et nendes paikades on Päikese "sõlme" keeratud magnetväljad rikkunud tsirkulatsiooni, mis tähe südamest energiat selle pinnale transpordib. 

Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel on kõige parem silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni suurem plekk või nende kogum silma hakkab, ongi aeg keevitusmaski või päikeseteleskoobiga õue kolida.

*silmaga võib Päikest vaadata vaid parajalt pilvise ilmaga, uduga või siis päikesetõusudel ja -loojangutel, kui selle valgus on sunnitud läbima atmosfääri pikuti. Kodustest vahenditest sobib Päikese vaatlemiseks keevitusmaskid ja -klaasid või CD/DVD plaadid. 

Rändtähtede tagasitulek

Kui vaadeldavate süvataeva objektide poolest on juuni traditsiooniliselt vaene, siis planeetide osas on seis veidi parem. Nimelt hakkavad kuu alguses vahetult enne päikesetõusu madalal idataevas paistma planeedid Saturn ja Marss, millega kuu teises pooles liitub hele Jupiter. Näiteks 3. juuni varahommikul tõuseb Marss koos õhukeseks sirbiks "vananenud" Kuuga, asudes sellest vaid paari nurgakraadi kaugusel. Paraku sarnaselt Jupiteriga asub see meie vaatenurgast Päikesele veel liiga lähedal ning kaob päevavalgusesse juba üsna madalal.

Eelmise aasta jaanipäeva paiku pildistas rõngastatud Saturni ja selle kolme lähimat kuud James Webbi kosmoseteleskoop, mis näeb universumit peamiselt infrapuna ehk -soojuskiirguses. Kuna Saturni atmosfäär sisaldab võrdlemisi palju soojuskiirgust neelavat metaani, on selle pind fotol ebatavaliselt tume. Seevastu planeedi jäised rõngad peegeldavad infrapunakiirgust suurepäraselt.

Foto: NASA, ESA, CSA, Matthew Tiscareno, Matthew Hedman, Maryame El Moutamid, Mark Showalter, Leigh Fletcher, Heidi Hammel 

Kolmest planeedist kõige paremas asukohas on Päikesesüsteemi suuruselt teine Saturn, mida tasub suvehommikutel binokli või teleskoobiga kagusuunas vaadelda. Küll aga ei tasu sellel hooajal loota näha selgelt selle uhkeid rõngaid. Asi selles, et sarnaselt Maaga on Saturn oma tiirlemistasandi suhtes suhteliselt suure kalde all ning planeedi peaaegu 30-aastase tiiru jooksul ümber Päikese muutub oluliselt selle ja selle rõngaste Maalt vaadeldav nurk. Sellel aastal paiknevad Saturni rõngad meie jaoks vaid umbes nelja kraadise nurga all, paistes teleskoobis heleda planeeti läbiva kriipsuna. Järgmisel aastal muutuvad need aga praktiliselt nähtamatuks.

Saturni rõngaste hooajaline "kadumine" ja taasilmumine valmistas omal ajal palju peavalu teleskoobipioneerist astronoomile Galileo Galileile, kes kirjeldas neid kui planeedi "kõrvu", mis kord kahanevad, kaovad ja kasvavad. 1655. aastal, 13 aastat peale Galileo surma, mõistatas esimese inimesena nende olemuse lahti Hollandi astronoom Christiaan Huygens. Tema auks nimetati ka sajandeid hiljem sond, mis 2005. aastal osakesena Cassini-Huygensi missioonist Saturni hiidkuul Titanil maandus. Teleskoobis paistab Titan üsna hõlpsasti Saturni kõrval veidi punaka täpina.


teisipäev, 4. juuni 2024

Chang'e 6 kogus Kuu tagumiselt poolelt proovid ning naases Kuu orbiidile

Eile kirjutasime, et ööl vastu pühapäeva maandus Kuu tagumisel küljel Hiina missioon Chang'e 6, mille ülesandeks on koguda pinnaseproove ning need tagasi Maale toimetada. Jutuga käis kaasas suurepärane aegvõte maanduri laskumisest Kuu tolmusele pinnale.

Täna saame postitada video sellest, kuidas sama maandur oma robotkäpa abil kuupinnast proove välja puurib ja kühveldab ning need seejärel spetsiaalsesse kapslisse lukustab. Video on tublisti kiirendatud, kuna proovide kogumine leidis aset kahe päeva jooksul.


Praeguseks on maanduri küljest juba startinud pisem raketiaste, mis on jõudnud Kuu orbiidile. Peagi peaks see seal kohtuma omakorda raketimootoritega varustatud mooduliga, mis umbes 20. juunil stardib koos proovidega Maa suunas.
Kui kõik läheb sama libedalt kui siiani, siis jaanipäevaks võivad meie planeedipinnale potsatada esimesed teaduslikud proovid, mis pärinevad Kuu tagaküljelt.

Maa on elukõlbulik suuresti juhuslikult

Sellisele järeldusele jõudis Southamptoni Ülikoolis läbi viidud ja ajakirjas „Nature“ avaldatud uurimustöö. Uurimuse sütitas vastupandmatu kihk mõista, kui haruldane elu on – teadaolevalt on elutsevaid kohti universumis ainult üks. Maa kliima on püsinud elu toetavana läbi viimase 3-4 miljardi aasta. See on harukordselt pikk aeg selliseks stabiilsuseks. Näiteks on selle ajaga Päikese heledus kasvanud umbes 30% ja see oleks Maa steriliseerinud, kui ei oleks toimunud seda kompenseerivaid protsesse, mis energiat peegeldavad, näiteks vulkaanilise tuha hulk atmosfääris, pilvede tihedus, jää- ja lumekatte protsent maapinnast. Hästi üldiselt võime öelda, et 70% Päikeselt saabuvast kiirgusest neeldub atmosfääris ja maapinnal ning 30% peegeldub kohe tagasi kosmosesse. Neeldunud energia lainepikkus suureneb – tekib soojus. Ka see infrapunakiirgus lendaks Maalt minema, aga õnneks on olemas erinevad gaasid, mis hoiavad meie kodu soojana. Kui meil neid gaase poleks, siis oleks Maa keskmine temperatuur mõnusa +14°C asemel -18°C. Viimase 200 aastaga, kosmilisel ajaskaalal olematu aja jooksul, on tekkinud väga äkiliselt probleem – pikkade lainepikkuste lahkumine Maa atmosfäärist on CH4 ja CO2 hulkade tõusu tõttu enam takistatud ja planeedi keskmine temperatuur on hakanud järsult tõusma.

Ühe planeedi elusõbralikkuse aluseks on õige kaugus oma tähest ja selle tähesüsteemi kaugus galaktika keskmest. Stabiilse ajastu võib iga hetk katkestada mingi ilmaruumis tavaline sündumus nagu näiteks kokkupõrge asteroidiga, täheloited või planeedi enda geoloogilised sündmused, näiteks (super)vulkaanid. 66 miljonit aastat tagasi Maad tabanud asteroid käivitas sündmusteahela, mis suretas välja umbes 75% kogu liigistikust, sealhulgas kuulsad dinosaurused. Maa kliima on õrnas tasakaalus, mille kaldumisel ühele või teisele poole võib kogu planeet kas läbi külmuda või vastupidi kuumeneda praeahjuks ja seda kosmilises mõttes lühikese 1 miljoni aastaga. Meie lähimad naabrid Marss ja Veenus kuuluvad erinevatel põhjustel muutlike planeetide hulka. Marsil tõenäoliselt olid kunagi eluks sobilikud tingimused, aga need ei jäänud püsima. Ühe uurimuse kohaselt võis Veenusel olla pikk, lausa mitu miljardit aastat kestev eluks kõlbulike tingimustega periood, mis aga muutus mõnisada miljon aastat tagasi järsult. Veenuse pinnatemperatuur on täna 460°C. Seda kõike arvesse võttes tundub väga ebatõenäoline, et elu tekkeks, püsimiseks ja pikajaliseks arenguks vajalik sabiilsus saab olla laialt levineud ja tavaline nähtus.
Uurimustöö aluseks on superarvutis läbi viidud simulatsioon, kus sajale tuhandele planeedile omistati juhuslikke sündmusi. Varasemalt on simulatsioonide aluseks võetud ainult üks planeet – Maa. Kuid nüüd, saades inspiratsiooni tohutul hulgal avastatud eksoplaneetidest, võttis Southamptoni Ülikooli professor Toby Tyrell kasutusele uudse lähenemise ja simuleeris 100 000 planeedil juhuslikke kliimat muutvaid sündmusi ja vaatas, kuidas sündmused arenevad 3 miljardi (3 000 000 000) aasta jooksul. Iga planeeti simuleeriti 100 korda erinevate juhusike sündmustega. Suurel hulgal andmeid analüüsides tahtis ta näha, kas elu toetavad planeedid olid alati ühed ja samad. Või jagunesid „head“ planeedid suvaliselt laiali ning toetasid elu piisavalt kaua ainult juhuslikult mõnel üksikul korral sajast katsest.
Iga planeedisüsteemi testiti korduvalt erinevate sündmustega, et näha, kas süsteem püsib elukõlbulik vähemal 3 miljardit aastat. Tavapärane arusaam on, et Maa on püsinud stabiilsena ainult tänu erinevatele stabiliseerivatele mehhanismidele. Läbi viidud simulatsioonid näitasid aga, et ka juhusel on selles oluline roll. Maa kauakestev elutuge pakkuv seisund on seega pigem kaasnev nähtus kui paratamamatus.
Simulatsiooni tulemused on üsna selged – ühegi planeedi eluks sobilikud tingimused ei kesta igavesti ja planeet püsib elukõlbulikuna vähemalt 3 miljardit aastat ainult teatud tõenäosusega. Kui juhuslikud sündmused on erinevat laadi, erineva tugevusega või toimuvad erineva ajastusega, võib see planeedile mõjuda kas hävitavalt või harvemal juhul, hoopis vastupidi, elu teket ja arengut soosivalt. Enamus planeetidest simulatsiooni üle ei elanud. See tähendab, et elu toetasid piisavalt kaua vähemalt ühel korral 8,7% ehk 8700 tk. Neist umbes pooled ehk 4500 tk täitsid eesmärgi püsida elukõlbulik 3 miljardit aastat 1-10 korda. 10-50 korda õnnestus jõuda sama eesmärgini u 3500 planeedil. Ja 700 planeeti said tulemuseks 50+ õnnestumist 100st. Ainult 1 simuleeritud planeetidest sai skooriks 100%. Võttes arvesse universumi suurust ja planeetide hulka, on see suhteliselt julgustav tulemus. Samas on tegu tegu ikkagi kõigest simulatsiooniga ning univerumis valitsevaid kõiki muutujaid on võimatu detailiselt taasluua.
Uurimustöö tulemused näitavad, et juhusel on väga suur roll määramaks, kas planeet, nagu näiteks Maa, suudab elu eest hoolitseda miljardeid aastaid järjest. Professor Tyrell ütles kokkuvõtvalt:“ Me mõistame nüüd, et Maa on püsinud elukõlbulikuna nii kaua osaliselt tänu õnnelikele kokkusattumustele. Näiteks, kui Maad oleks tabanud suurem asteroid, või oleks kokkupõrge toimunud teisel ajal, siis oleks võinud Maa oma elu toetavad omadused kaotada. Või teisiti öeldes, kui intelligentne vaatleja oleks jälginud varajasel Maal esimese elu arengut ning oleks arvutanud Maa elukõlbulikkuse püsimise tõenäosust järgmisteks miljarditeks aastateks, siis väljavaated oleksid võinud olla üsnagi kehvad.“
Võttes arvesse seda suhteliselt kehva väljavaadet spekuleerib uurimustöö, et universumis peaks olema küllatki palju maasarnaseid planeete, mis on algselt suhteliselt võrdsete väljavaadetega. Tingimused muutuvad ühel hetkel aga liiga ekstreemseks ja seetõttu ei jõua elu veel tekkida või pühitakse planeet puhtaks. Samal ajal paranevad jõudsalt reaalsete eksoplaneetide uurimistehnikad ning järjest rohkem avastatavaid nn maa kaksikuid analüüsitakse järjest põhjalikumalt ja seeläbi mõistame eksoplaneetidel valitseivaid hetketingimusi aina paremini. Kuigi selle urimustöö kohaselt on elu tuvastamine inimkonna lühikese kosmosevõimekuse ajal mujal universumis ebatõenäoline, oleks elu avastamine väljaspool koduplaneeti kahtlemata üks tähtsamaid teaduslikke avastusi eales.

pühapäev, 2. juuni 2024

Chang'e 6 laskus Kuu tagumisele küljele

Ööl vastu pühapäeva maandus Kuu tagumisel ehk Maast eemale vaataval küljel Lõuna-Aitkeni basseini Apollo kraatris edukalt Hiina Chang'e 6 maandur (või soovi korral kuundur). Tegemist on teise eduka maandumisega (või kuundumisega) Kuu tagaküljel peale Hiina 2018. aasta Chang'e 4 missiooni, mis lisaks ajaloolisele esimesele taolisele saavutusele toimetas sinna ka kulguri nimega Yutu-2. Kusjuures antud kulgur on siiani töökorras ning ühtekokku maha sõitnud üle 1,5 kilomeetri*.

Chang'e 6 missioon näeb lisaks maandumisele ette maandumispaigast proovide kogumist ning nende Maale toimetamist. Õnnestumise korral oleks tegemist järjekordse ajaloo esimese taolise saavutusega Hiina Rahvuslikule Kosmoseagnetuurile. Ehituselt on Chang'e 6 praktiliselt identne Chang'e 5-ga, millel õnnestus sama teha 2020. aasta detsembris niiöelda Kuu esiküljelt. Toona jõudis Maale kokku 1,7 kilogrammi kuupinnast, mis oli esimene taoline õnnestumine Nõukogude Liidu Luna 24 missiooni järel 1976. aastal.
Kuu tagaküljel maandumine, proovide kogumine, pakendamine ja nende spetsiaalse raketi abil põkkumiseks tagasi Kuu orbiidil ootava aparaadi juurde lennutamine erineb sama tegemisest Kuu esiküljel vaid ühe tähtsa erinevuse poolest. Nimelt ei suuda sealne tehnika suhelda Maaga otse, kuna Kuu jääb raadiolainetele ette. Selleks saatis Hiina tänavu märtsis Kuu orbiidile satelliidi Queqiao-2, mis vahendab Chang'e 6 raadiosignaale (telemeetria, fotod, teaduslikud andmed) Maale.

Change'e 6 missiooniga on kaasas ka pisikene Pakistani nanosatelliit ICUBE-Q, mis jääb Kuu orbiidile pildistama selle pinda ja mõõtma Kuu nõrka magnetvälja. Lisaks kannab maandur mitut rahvusvahelist instrumenti. Neist esimeseks on Prantsuse päritolu instrument lühendiga DORN, mis uurib kuidas kuutolm ja erinevad ühendid suhtlevad Kuu ülihõreda atmosfääri (eksosfääri) ja Kuu pinnase (regoliidi) vahel. Teiseks on maanduri pardal Itaalia INRRI, mis kujutab endast laserkaugusemõõdikut ning kolmandaks kannab see Rootsi NILS instrumenti Kuu pinnalt peegelduvate negatiivsete ioonide mõõdistamiseks. Paar päeva enne Chang'e 6 starti selgus, et maandur kannab tõenäoliselt ka pisikest neljarattalist kulgurit, mille kohta ei ole otseselt midagi avaldanud. Seda märgati Hiina rahvusliku kosmoseagentuuri poolt postitatud stardieelsetelt fotodelt kinnitatuna maanduri küljele.
Võrreldes näiteks NASA või ESA missioonidega, mille puhul avaldatakse kõik andmed praktiliselt reaalajas, on Hiina Rahvuslik Kosmoseagentuur oma missioonidega olnud traditsiooniliselt kidakeelne. Sellele vaatamata on nad Chang'e 6 maandumisest avaldanud suurepärase aegvõtte. Seda näeb siis alt.
Praeguse info kohaselt on maandur hea tervise juures ning tõenäoliselt tegelemas robotkäpa ja puuride abil proovide võtmisega. Juba homme peaks rakett proovidega Kuu tagaküljelt "õhku" tõusma ning kohtuma Kuu orbiidil asuva laevaga, mille ülesandeks on need Maa poole saata. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kapsel proovidega peaks kusagil Mongoolia stepis maanduma jaanipäeva paiku.

Chang'e 6 missioonist kirjutasime ka siin: https://www.astromaania.ee/2024/05/change-6-suundus-kuu-tagakuljele.html
*Yutu-2, mis on antud teksti kirjutamiseks Kuul ringi veerenud 5 aastat 4 kuud ja 30 päeva, lõi üle eelmise Nõukogude Liidu 1970. aastal Kuule saadetud Lunokhod 1 kulguri rekordi, mis suutis Kuul vastu pidada 321 päeva.