Fuji vulkaan kosmosest

Vaade Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt Jaapanis asuvale ja 3776 meetrit kõrgele Fuji stratovulkaanile. Foto autor on astronaut Soichi Noguchi.

Webb on vaadelnud esimeste galaktikate moodustumist

Esimest miljardit aastat peale Suurt Pauku, mis peaeguste parimate arusaamade järgi leidis aset 13,77 miljardit aastat tagasi, nimetatakse veidi poeetiliselt kosmiliseks koidikuks. Sellel ajal täitis universumit suuremalt jaolt neutraalne vesinik*, millest moodustusid esimesed tähed ja galaktikad. Vesinikust koosnev "udu" pärssis nähtava valguse võimet taolises koitvas universumis levida, kuid veidi pikema lainepikkusega ifrapuna- ehk soojuskiirgus seda vähemalt mingil määral suutis. Seetõttu ei ole teatud piirini võimalik kauget ja seega varajast universumit võimalik niiöelda tavaliste nähtavat valgust koguvate teleskoopidega uurida**. Vaja läheb infrapunateleskoope.

Õnneks on nüüdseks juba peaaegu kaks aastat inimkonna käsutuses olnud hiiglasliku peegliga James Webbi kosmoseteleskoop, mis on ehitatud spetsiaalselt ifrapunaastronoomiaks. Üks Webbi põhimissioone ongi olnud vaadata võimalikult kaugesse universumisse eesmärgiga uurida esimeste galaktikate teket. Üks asi on aga vaadata ja teine asi nähtavat mõttekalt analüüsida.

kunstniku nägemus neutraalse vesiniku pilvest moodustuvast galaktikast. Allikas: NASA, ESA, CSA, Joseph Olmsted

Nüüd on ajakirjas Science viimaks avaldatud teadustöö, mis põhineb James Webbi vaatlustel ning näib demonstreerivat esimest korda galaktikate teket. Töö aluseks on kolm kauget objekti, mida näeme paratamatult sellistena nagu need olid 600-400 miljonit aastat peale Suurt Pauku. Fotodelt näevad need välja pisikeste punakate laikudena, kuid uurides nendelt pärinevat elektromagnetkiirgust lähemalt, tuvastati sellest tugevaid niinimetatud sumbunud Lyman-alfa neeldumisjooni (inglise keeles "damped Lyman-alpha"). Sellised jooned spektris tekivad kui valgus neeldub ja taaskiirgub läbides lokaalset neutraalset vesinikku. Nende tugevus on mõõtmiste järgi suurusjärgu võrra suurem kui võiks eeldada galaktikatevahelises ruumis leiduvast vesinikust. Seega võib järeldada, et need pärinevad gaasi poolest rikkalikust piirkonnast, kus moodustuvad noored tähed, millest omakorda galaktika koosneb. Võib olla natukene maalähedasem võrdlus oleks, et nende objektide puhul me näeme otsekui valgussaari, mis kumavad läbi paksu udu, millest need samaaegselt tekivad. Analoogset vaatepilti võib olla teist mõned näinud öösiti lennukiga lennates ja läbi pilvede linnade heledat kuma märgates.

Arusaadavalt on moodustuvate galaktikate uurimine veel lapsekingades ning antud vaatlustega on tehtud vaid esimesed sammud. Kuid Webb näib olevat hea tervise juures ning ees seisab veel aastaid tööd, mille käigus leitakse veel kindlasti hulgaliselt sarnaseid objekte.

Teadustöö autoriks on uurimisgrupp Nils Bohri instituudist, keda juhtis astrofüüsik Kasper Elm Heinz. Selle leiab siit: https://www.science.org/doi/10.1126/science.adj0343

*neutraalne vesinik koosneb positiivsest prootonist ja negatiivsest elektronist.

**universumi paisumine on ühtlasi nähtava valguse lainepikkust "venitanud". See tähendab, et varajasest universumist teekonda alustanud nähtav valgus paistab meile samuti soojuskiirgusena.

HP Tau (T Tauri täht Sõnnis)

Järjekordne värske foto Hubble kosmoseteleskoobi poolt, mis vaatamata oluliselt uuema James Webbi kosmoseteleskoobi kasvavale kuulsusele on endiselt inimkonna üks teravamaid silmi universumisse. Kõnealusel fotol on näha noort kolmiktähesüsteemi (foto paremas pooles, keskel), mis koosneb tähtedest nimedega HP Tau, HP Tau G2 ja HP Tau G3 ning neid ümbritsevast peegeldusudust.

Suuremalt: https://science.nasa.gov/wp-content/uploads/2024/05/hubble-hptau-wfc3-1-flat-finalok.jpg

Neist kõige ülemine on HP Tau, mis on massilt sarnane meie Päikesele, kuid olles moodustunud vähem kui 10 miljonit aastat tagasi, ei ole selle südames veel käivitunud vesinikku heeliumiks liitvad termotuumareaktsioonid. Selle asemel toidab seda endiselt niinimetatud gravitatsiooniline energia, mis noort tähte kokku surub ja kuumutab. Alles siis kui selle südames tõuseb temperatuur kusagil 10 miljoni kraadini, satuvad vesiniku tuumad ehk prootonid üksteisele piisavalt lähedale ning liituvad. Taolisi veel mitte päris õigeid tähti nimetatakse astronoomias T Tauri tähtedeks (esimese taoliste avastatud tähe T Tauri järgi) ning neid iseloomustab muutlik heledus. Osad muutused on juhuslikud, teised regulaarsed. Nende põhjuseks on noort tähte ümbritsevate gaasi- ja tolmuketaste ebaühtlused, tähepinnale langev tolm, loited, plekid ja kindlasti midagi sellist, mille kohta me veel midagi ei tea.

Tähesüsteemi ümbritsevad ebakorrapärased tolmu- ja gaasikogumid, mida antud juhul kutsutakse peegeldusuduks. See tähendab, et udu ise nähtavat valgust ei kiirga, vaid on valgustatud tähtede endi poolt. Umbes nagu autotuled valgustavad maanteel kauguses paistvaid uduviirge. Tegemist on ilmselt tähtede sünnist alles jäänud materjaliga.

Laiem foto HP Tau kolmiktähesüsteemist ja seda ümbritsevast peegeldusudust. Foto on tehtud Nicholas U. Mayalli nimelise 4-meetrise teleskoobiga Kitt Peaki rahvuslikus observatooriumis USA Arizona osariigis.

Tähtede vahetus läheduses, mis antud fotol on nende sära poolt varjatud, pöörlevad nende ümber niinimetatud potoplanetaarseid kettad. Tolmust ja gaasist koosnevad kettad on paigaks kus tolm- ja gaas liituvad üha suuremateks ja suuremateks kogumikeks, kasvades lõpuks meteoroideks, asteroidideks, protoplaneetideks ja lõpuks planeetideks.

HP Tau asub meist 550 valgusaasta kaugusel Sõnni tähtkujus.

Astronoomiaklubi astrofotod: Päike ja plekid 2024

Täna pildistasime taaskord meie kodutähte ja selle pinnal jahtunud päikeseplekke. Tänu suurele Baaderi päikesefiltrile Celestron 9.25 EdgeHD ees on siiani tegu meie parimate (suurima lahutusega) fotodega Päikesest. Kaameraks ZWO ASI071MC pro, tarkvaraks PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Tõrva Astronoomiaklubi astrolõundid

 Kuni kevadise pööripäevani pakkusime jälgijatele võimalust osta meie käest mõni meie poolt kodumaa taevast jäädvustatud astrofoto lõuendtrükis. Ostuga kaasas käinud toetuse osa võimaldas meil osta uue teleskoobi, mille võimekust me pole paraku suutnud veel valgete suveööde tõttu täiesti hästi proovile panna. Varsti peaks see muutuma ning kõigile teile tellijatele tuhat tänu juba tulevikku.

Lõuendite tellimise ja müügiga seoses jäid meil aga tahest tahtmata üle mõned pildid, mis endale veel kodu pole leidnud. Osad tellimused olid liigsed, tükikoda saatis kogemata valesid pilte, mõned olid vales mõõdus jne. Juhtub ikka.

Kui kellelgi peaks silma hakkama mõni lõuend, siis need on igatahes saadaval. Nende valimiseks ja tellimiseks kirjutage meie messengeri või e-posti aadressil tahetipp@gmail.com. Hinnapoliitika jätame õigluse huvides samaks nagu enne: https://www.astromaania.ee/.../osta-astrolouend-ja-toeta...

PS: Kui keegi soovib tellida lõuendeid, mida alt ei leia, kuid mida me oleme aastate jooksul jäädvustanud (neid näeb siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/), siis ega me ära ka ei ütle.

MTÜ-na oleme alati avatud toetustele.

Euclidi uued fotod

Täna avaldas Euroopa Kosmoseagentuur (ESA) viis uut fotot, mis on tehtud eelmise aasta juulis startinud Euclidi kosmoseteleskoobi poolt. Lisaks fotodele avaldas ESA esimesed teleskoobi abil kogutud teaduslikud andmed ning kümme uut nendel baseeruvat teadustööd. Iga foto juures on lühikene lisatutvustus ning link suuremale versioonile. Soovitame tungivalt neid uurida võimalikult suurel/kvaliteetsel ekraanil.

1,2 meetrise peapeegliga Euclid suudab korraga vaadelda umbes 2,5 täiskuu suurust ala (Hubble näeb korraga umbes 1/12 täiskuu suurust ala) ning seda jäädvustada tohutu 609 megapikslise kaameraga. Lisaks kannab teleskoop lähi-infrapuna spektro- ja fotomeetrit, mille abil mõõdetakse kaugete galaktikate punanihet, mis võimaldab hinnata nende kaugust. Euclid asub sarnaselt Gaia satelliidi ja James Webbi kosmoseteleskoobiga Maast umbes 1,5 miljoni kilomeetri kaugusel niinimetatud L2 punktis, kus Maa ja Päikese gravitatsioonid lubavad sellel tiirelda ümber Päikese samas tempos kui Maa.

Hellenistliku matemaatiku Eukleidese järgi nime saanud teleskoobi ülesandeks saab järgneva kuue aasta jooksul üles pildistada 37 protsenti taevast ning mõõta miljardite kaugete galaktikate kaugused. Selle abil loodetakse luua senisest oluliselt parem ettekujutus galaktikate jaotusest universumis ning seeläbi mõista tumeda aine jaotust ja tumeda energia olemust. Esimese puhul on tegu universumis leiduva ainega, mis ei näi tavaainega suhtlevat ei mingil muul moel kui läbi gravitatsiooni. Tume energia on nimi, mis on antud praktiliselt veel täiesti tundmatule jõule, mis paisutab Universumit.

Vaade lõunataevas asuvasse Dorado (kuldkala) galaktikagruppi, kus on näha kaht galaktikat üksteisega põrkuvat.

Suuremalt ja lisainfo: https://www.esa.int/.../Euclid_s_new_image_of_the_Dorado...

30 miljoni valgusaasta kaugusel asuv spiraalgalaktika NGC 6744. Enamus galaktika kõrval paistvatest täppidest ja ketastest on kauged galaktikad.

Suuremalt ja lisainfo: https://www.esa.int/.../Euclid_s_new_image_of_spiral...

Foto keskel meist kolme miljoni valgusaasta kaugusel asuv galaktikaparv Abell 2390. Parves ja kauguses selle taustal paistab ühtekokku 50 tuhat galaktikat, millest igaüks sisaldab kümneid ja sadu miljardeid tähti. Parve gravitatsioon on piisav, et moonutada ja mõnel juhul dubleerida selle taga asuvate galaktikate kujutisi.

Suuremalt ja lisainfo: https://www.esa.int/.../Euclid_s_new_image_of_galaxy...

Meist 1350 valgusaasta kaugusel Orioni tähtkujus asuv udukogu M78, milles sünnivad uued tähed. Euclid on piisavalt tundlik, et suuta tuvastada selles objekte, mille mass ületab Jupiteri vaid mõned korrad. Ainuüksi antud vaate abil suudeti tuvastada 300 tuhat uut objekti (tähed, galaktikad jne).

Suuremalt ja lisainfo: https://www.esa.int/.../Euclid_s_new_image_of_star...

Paremal üleval seni väheuuritud galakikaparv Abell 2764. Euclidi lai vaatväli lubab lisaks parve keskmele näha ka sellest kaugemal asuvate galaktikate paiknemist. Hele täht kaadris kuulub Linnutee koosseisu ning kannab suupärast tähist V*BP-Phoenicis/HD 1973. Kui silmi pingutada, siis oleks seda võimalik lõunataevas isegi silmaga näha.

Suuremalt ja lisainfo: https://www.esa.int/.../Euclid_s_new_view_of_galaxy...

Euclidi poolt pool aastat tagasi avaldatud esimesi fotosid näeb siit: https://www.astromaania.ee/.../euclidi-esimesed-fotod.html

Uued teadustööd leiab siit: https://www.euclid-ec.org/science/publications/

Teleskoobist ja selle missioonist sai selle stardi ajal kirjutatud siin: https://www.astromaania.ee/.../euclid-hakkab-kaardistama...

Läätsekujuline galaktika

Hubble kosmoseteleskoobi värske foto galaktikast tähisega NGC 4753. Meist umbes 60 miljoni valgusaasta kaugusel Neitsi tähtkuju suunas asuv galaktika kuulub niinimetatud läätsekujuliste galaktikate hulka. Selle tuumas voolavad tumedad tolmuvöödid arvatakse saanud oma struktuuri kusagil 1,3 miljardit aastat tagasi toimunud kokkupõrke/liitumise tulemusel, kus hiidspiraalgalaktika kohtus kääbusgalaktikaga. NGC 4753 läbimõõduks on umbes 100 000 valgusaastat, ehk võrreldav meie endi Linnuteega.

 foto samast objektist, mis tehtud astrofotograaf Philippe Bernhardi poolt kasutades 20 tollist teleskoopi.

Boliid Portugali ja Hispaania kohal

Ööl vastu pühapäeva (Eesti aja järgi kell 1:46) kihutas üle Hispaania ja Portugali võimas roheline meteoor (boliid). Euroopa Kosmoseagentuuri sõnul võis tegu olla komeedist lahtimurdunud tükiga, mis liikus Maa atmosfääri sisendes kusagil 45 kilomeetrit sekundis. Lootus, et sellest ka midagi maapinnani jõudis, on suhteliselt väike.

Virmalised põhjapoolusel

Üks ülevaatlik pilt eelmise nädalavahetuse virmaliste mängust. Tegu on eri kellaaegadel eri satelliitide (NOAA-20, NOAA-21 ja Suomi NPP) poolt tehtud vaatluste mosaiikpildiga, mis näitab tervet põhjapooluse ümber paiknevat virmaliste ovaali.

Et möödunud tugev magnettorm kestis üle 24 tunni, oligi võimalik terve virmaliste ovaal mitmete vaatluste abiga jäädvustada - igal üksikul ajahetkel oleks mingi osa päevavalguse poolt varjatuks jäänud.

Maa mõlema pooluse ümber on enam-vähem püsivad virmaliste ovaalid, kuid tavaolekus on virmalised üsna nõrgad ja ei pruugi nähtavad olla. Magnettormide aegu muutuvad need aga heledamaks ning laienevad - st virmalised nihkuvad pea kohal nähtavaks madalamatel laiuskraadidel. Tasub tähele panna ka seda, et virmaliste ovaali keskpunkt ei lange kokku geograafilise põhjapoolusega, vaid ümbritseb geomagnetilist poolust, mis asub praegusel ajal Kanada Arktikas Ellesmere'i saare kandis. Seetõttu on Ameerika mandri elanikel virmaliste vaatlemise osas Euroopa ja Aasiaga elanike ees väike eelis - kuna ovaali keskpunkt on nende suunas nihkes, paistavad seal virmalised madalamate laiuskraadide (ja seega rohkema inimasustuse) kohal.

Originaalallikas: https://www.nesdis.noaa.gov/.../northern-lights-over-the...

Astronoomiaklubi astrofoto: Kopernicuse kraater Kuul

Eile õhtul kui meie teleskoop oli Kuule suunatud tekkis mõte katsetada seda facebooki live kaudu teieni tuua. Tehnilised probleemid seda paraku päris hästi teha ei lubanud ning video on nüüdseks kustutatud, sest tarkvara ja sääskede üle vanduvaid klubilisi ei taha tõenäoliselt keegi näha/kuulda. Eks tuleb millalgi uuesti proovida.

Küll aga sai enne tehnika kokku panemist filmitud Kuu terminaatori (piir valguse ja pimeduse vahel) lähistel asuvat Kopernikuse kraatrit. Tegemist on 93 kilomeetrit laia ja kuni 3,8 kilomeetrit sügava kokkupõrkejäljega, mis tekkis kusagil 800 miljonit aastat tagasi Kuuga põrkunud asteroidi tulemusel.

Kuu ja selle pinnavormide (ja ka planeetide) võimalikult detailseks jäädvustamiseks kasutatakse enamasti tehnikat, kus sellest tehakse kõigepealt paariminutiline videoklipp. Üheks enimlevinud programmiks astrovideote salvestamisel on SharpCap. Video on teatavasti lihtsalt hästi paljude kaadrite jada ning mida rohkem kaadreid seda parem. Põhjus selleks on Maa atmosfääri segavas mõjus, mis paneb Kuu väiksemad detailid maise vaatleja jaoks moonduma, siia-sinna hüppama või vahepeal sootuks kaduma (seda on hea näha eriti pisikeste kraatrite puhul, mis näivad otsekui sulguvat ja avanevat). Vahel, võib olla kümnendikuks sekundiks, võib aga atmosfäär puhtjuhuslikult siin-seal selgineda lubades korraks näha mõnd Kuu pisemat kraatrit või detaili peaaegu täiesti selgelt. Kui kaamera kaadrisagedus on tõstetud võimalikult kõrgeks, suudab see neil perioodidel jäädvustada Kuust mitu või isegi mitukümmend kasutuskõlbuliku kaadrit.

Olenevalt kaadrisagedusest (soovituslikult 100fps ja enam) võib mõneminutiline video sisaldada kümneid tuhandeid üksikuid pilte. Nende kõigi ükshaaval läbi vaatamine ja kvaliteedi põhjal järjekorda seadmine võtaks terve igaviku. Õnneks leidub kavalaid programme, mis teevad seda automaatselt. Näiteks programm nimega PIPP (Planetary Imaging Pre-processor) suudab võtta video, tsentreerida sellel olevaid huvitavaid pinnavorme, analüüsida nende selgust ning sülitada välja kausta, kus on üksikud kaadrid seatud kvaliteedi järjekorda. Sealt edasi tasub kasutada programmi nimega AutoStakkert, mis analüüsib omakorda kaadrite selgust, valib neist mingi parima osa (soovituslikult 10-20%) ning õmbleb need omavahel kokku võimalikult heaks lõppkujutiseks. Saadud foto vajab aga kindlasti teravustamist, milleks sobib väga hästi programm nimega Registax või õigemini selle üks funktsioon nimega Wavelets. Selle abiga saab välja tuua foto kõige peenemad detailid. Traditsiooniline viimane samm on avada foto kurikuulsas* programmis nimega Photoshop ning anda sellele viimane lihv.

Kui viimane välja arvata, siis kõik nimetatud programmid on tasuta kättesaadavad ning nende kasutamise kohta leiab internetist ohtralt õpetusi. Photoshopi asemel võib soovi korral kasutada vabavaralist programmi GIMP, millel on sarnane funktsionaalsus.

Alt siis leiabki eelkirjeldatud programmide ja meetodite abil saadud eilne foto Copernicuse kraatrist. Alguse sai see kusagil 13 tuhandest kaadrist koosnevast videost, millest jäi alles kusagil 130, mis omavahel kokku õmmeldi ja teravustati. Teleskoobiks oli Celestron 9.25 EdgeHD, läätseks Celestron 2x barlow, kaameraks ASI071MC pro.

*Photoshopist on aastate jooksul saanud fotomanipulatsioonide sünonüüm. Tegelikult on see enamasti lihtsalt hea pildi- ja fototöötluse programm, millega on väga mugav timmida näiteks foto värve, kontrasti, heledust jne. Sisuliselt sama teevad kõiksugu fotofiltrid meie telefonides ja rakendustes. Photoshop lubab seda teha kontrollitult.

Astronoomiafestival 2024

Saabunud on hetk mida Eesti kosmose-, tähistaeva- ja astronoomiahuvilised on pikalt oodanud - avatud on registeerimine kogupereüritusele Astronoomiafestival 2024. Peale mitut aastat Lõuna- ja Lääne-Eestis toimumist leiab tänavune festival aset 9.-13. augustil Põhja-Eestis Harjumaa läänenurgas Keibu külas Ristna sadamas, vaid 50 kilomeetrit Tallinnast. Vaatamata pealinna lähedusele on valitud koht väga pimeda taevaga ning pakub palju vaatamist nii silma kui teleskoobiga.

Registreerimine siin: https://festival.astronoomia.ee/

Katuse alla majutust soovijatel tasub pigem kiirustada, kuna tubaste kohtade arv on piiratud. Telgi-, karavani- ja paadikohti leidub festivalialal aga praktiliselt piiramatult. Lisaks on kuni suvise pööripäevani festivalipass veidi odavam.

Ürituse lühitutvustus:

Iga aasta augustikuus, kui Perseiidide meteoorisadu jõuab haripunkti, kogunevad Eesti astronoomiaarmastajad, asjahuvilised taevavaatlejad ja elukutselised astronoomid mõneks päevaks kokku, et tutvuda põnevate arengute ja avastustega kosmoses, uudistada läbi teleskoopide augustiöö taevast ning kohtuda vanade sõprade-tuttavatega ja leida uusi.

Astronoomiafestivalil ootavad teid:

• ettekanded ja ülevaated astronoomia olulistest avastustest ja uurimisteemadest, kosmosetehnoloogiast ja taeva vaatlemisest;
• seltskondlikud tegevused, töötoad, kontserdid ja mõnus ajaveetmine teiste astronoomiahuvilistega Põhja-Eesti rannikul pimeda taeva all.
• öised taevavaatlused läbi paljude teleskoopide, langevate tähtede loendamine ja palju muud.

Astronoomiafestivalile on oodatud kõik astronoomiahuvilised: nii need, kes alles varbaotsaga kosmilise ookeani kaldal vett katsunud, kui ka need, kes juba aastakümnete eest selgetel öödel magamisest loobunud on. Oma teleskoopide, kaamerate, binoklite või kiikrite kaasa võtmine on teretulnud. Osaleda võib kogu perega - päevases programmis on tegevusi nii suurtele kui väikestele ning öine kosmose avaruste uudistamine ei jäta kindlasti kedagi külmaks.

• Ristna asub Bortle’i valgusreostuse skaalal 2. tsooni piirkonnas. Koos soodsa kuuvalguse seisuga võib oodata häid olusid süvataevaobjektide vaatlemiseks ja jäädvustamiseks.
• Kuu on festivali ajal kasvav poolik ning vaadeldav pigem päeva teises pooles. Festivali esimesel õhtul on Kuu 24% valgustatud ning loojub kella kümne paiku. Järgnevatel õhtutel teeb see lõunataevas üha madamaid kaari. Viimasel õhtul loojub 61% valgustatud Kuu umbes kell 22:30. 
• Planeedid: taevas on nähtavad Saturn, Jupiter ja Marss, teleskoopidega ka Uraan ja Neptuun. Parim vaatlusaeg on pärast keskööd ja vastu hommikut. Marss ja Jupiter on taevas üksteisele lähenemas, asudes festivali viimaseks ööks üksteisest vaid kraadi kaugusel. 
• Pime aeg on umbes kell 23–4. Astronoomiline kesköö on kell 1:20. 
• Päike on eeldatavasti väga aktiivne, tõenäoliselt saab vaadelda päikeseplekke. Vastavate päikeseteleskoopiega ka protuberantse. 
• Perseiidide meteoorivoolu maksimumi ennustatakse ööle vastu 13. augustit.

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Üritust korraldab Eesti Astronoomia Selts.

Üritus facebookis: https://facebook.com/events/s/astronoomiafestival-2024/1299769410707637/

Hiiglasliku päikeseplekkide grupi areng nädalate jooksul

Video Päikesel arenevast plekkidegrupist AR3664 umbes kahe viimase nädala jooksul. Tekkivad ja paisuvad plekid pööravad klipi vältel ennast Päikese ühest servast teise, kuna keskmiselt teeb Päike ühe pöörde 28 päevaga (ekvaatoril kiiremini, poolustel aeglasemalt). Grupp on praeguse enam-vähem tippu jõudnud Päikese aktiivsustsükli suurimaid, ulatudes vahepeal läbimõõdult pea 200 tuhat kilomeetrit. See on siis umbes sama palju kui 15 Maad üksteise kõrval.

Tegemist on ühtlasi sama grupiga, millest lendas välja purse, mis tekitas muuhulgas Eesti kohal 10.-11. mail nähtud ülivõimsad virmalised. Alles üleeile tunnistati sama grupi puhul purset, mida peetakse käesoleva kümnendi võimsamaks. Õnneks (või kahjuks) see Maad ei taba. Videot viimasest purskest näeb all.

Päikeseplekid tekivad kui Päikese magnetväli läheb sisuliselt keerdu ning hakkab teatud kohtades tähe pinnast plasmat välja tõmbama. Kuna magnetväli ulatub ka pinnast sügavamale, rikub see seal tavalise tsirkulatsiooni, mis tähe sügavamatest kihtidest soojust pinnale transpordib. Rikutud ringlusega piirkonnad jahtuvad ümbritsevast umbes 1500 kraadi madalamale temperatuurile ning ei kiirga seetõttu nii tugevalt valgust.

Video allikaks on SolarHam.com. Klipi valmistamiseks vajaminevad kaadrid pärinevad NASA Solar Dynamics Observatorilt, mis kujutab endast Maa orbiidil asuvat satelliiti, mis vaatab Päikest pidevalt ja paljudes erinevates lainepikkustes.

Saturn ilmumas Kuu tagant

Hollandi astronoom Jan Koet jäädvustas selle video Saturni ilmumisest Kuu tagant 22. mail 2007. aastal. Tegemist oli niinimetatud varjutamisega, kus ligi 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel asuva hiidplaneedi ette liikus mõneks ajaks meie endi Kuu. Tund hiljem ilmus liikus see selle eest taas ära.

Kuna Kuu pind on oluliselt heledam kui kauge planeet, on video heledust tõstetud ning kogu asja veidi kiirendatud.

Varjutamised ei ole tegelikult Maa mõttes väga haruldased. Neid leiab igal aastal aset mitmeid. Kuna aga Kuu asub meile piisavalt lähedal, et selle asukoht erinevatest planeedi piirkondadest vaadates taevas muutub, on need suhteliselt haruldased konkreetsete paikade jaoks. Näiteks 2024. aastal leiab aset 17 erinevat varjutamist (Veenuse ja Marsi varjutamised toimusid aprillis ja mais ning olid vaadeldavad Ameerikast ja Madagaskarilt), kuid Eestist ei ole neist sellel aastal ühtegi hästi näha.

Tabeli 2024. aasta varjutamiste ja kaartidega leiab siit: http://www.lunar-occultations.com/iota/planets/planets.htm

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu ja Kriiside meri

Üleeilne 16% valgustatud noorkuu ja lähivaade 556 kilomeetrise läbimõõduga Kriiside merele. Vedelat vett selles meres muidugi ei ole, kuid 1976. aastal Nõukogude Liidu Luna 24 missiooniga sealt Maale toimetatud 170,1 grammisest pinnaseproovist seda mingil määral leiti küll. Hetkel tiirleb Kuu ümber Hiina Chang'e 6, mille ülesandeks on juba juuni alguses Kuu "tagumisel" küljel maanduda ning sealt Maale toimetada kusagil 2 kilogrammi proove. Pikemalt kirjutasime sellest paar postitust tagasi.

Tänaseks on Kuu "kasvanud" juba 32% valgustatud sirbiks ning lisaks Kriiside merele paistavad seal Viljakuse, Nektari ja Vaikuse mered.

Celestron 9.25EdgeHD, Clestron Omni barlow 2x, ZWO ASI071MC pro, Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Astronoomiaklubi astrofoto: Päike ja plekid 2024

Eilsete virmaliste põhjustajaks on Päike. All täna lõuna ajal jäädvustatud foto veidi üle poole Päikesest, mille vasakus servas näha meie vaatest ära pööravat päikeseplekkide gruppi AR3663. Mõne päeva eest lendas sealt välja omajagu plasmat, mis Maa atmosfääriga kohtudes silmailu pakkus ja võib olla mingil määral ka täna pakub.

Celestron 9.25EdgeHD, ZWO ASI071MC pro, Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Virmalised 2024. aasta mais

Pole vist tõelist vajadust selgitada, et miks meie kõigi facebooki kaunistavad täna fotod virmalistest. Subjektiivse hinnangu kohaselt oli eile meie peade kohas möllamas üks meie elu võimsamaid magnettorme. Veidi objektiivsema hinnangu kohaselt oli tegemist ülitugeva G5 tormiga, mida meie planeet koges viimati 2003. aastal.

Lühidalt tekivad virmalisted kui Päikeselt väljapaiskunud täheaine jõuab Maa lähedusse, kus viimase magnetväli selle oma poolustele koondab. Seal kohtuvad ja reageerivad elektriliselt laetud osakesed (prootonid, elektronid) atmosfääriosakestega (hapnik, lämmastik), mis kiirgavad selle tulemusel erivärvilist valgust. Ehk et kuigi virmaliste näol ei ole tegemist tehniliselt astronoomilise sündmusega, kuna see leiab aset Maa atmosfääris, on selle põhjustaja seda kindlasti.

All väike galerii fotodest, mis silma jäid. Suur tänu piltnikele. Hea on vahel nii selgelt näha ja teadvustada, et oleme ümbritseva võimuses.

Foto: Andres Papp

Foto: Alice Koger

Foto: Andrei Orlov

Foto: Väino Pool

Foto: Silvi Arold

Foto: Silvi Arold

Foto: Heili Kass

Foto: Alice Koger

Foto: Väino Pool

Foto: Kristjan Kõluvere

Foto: Väino Pool

Foto: Heili Kass

Foto: Andres Papp

Foto: Väino Pool

Foto: Väino Pool

Foto: Andrei Orlov