Astronoomiafestival 2024

Saabunud on hetk mida Eesti kosmose-, tähistaeva- ja astronoomiahuvilised on pikalt oodanud - avatud on registeerimine kogupereüritusele Astronoomiafestival 2024. Peale mitut aastat Lõuna- ja Lääne-Eestis toimumist leiab tänavune festival aset 9.-13. augustil Põhja-Eestis Harjumaa läänenurgas Keibu külas Ristna sadamas, vaid 50 kilomeetrit Tallinnast. Vaatamata pealinna lähedusele on valitud koht väga pimeda taevaga ning pakub palju vaatamist nii silma kui teleskoobiga.

Registreerimine siin: https://festival.astronoomia.ee/

Katuse alla majutust soovijatel tasub pigem kiirustada, kuna tubaste kohtade arv on piiratud. Telgi-, karavani- ja paadikohti leidub festivalialal aga praktiliselt piiramatult. Lisaks on kuni suvise pööripäevani festivalipass veidi odavam.

Ürituse lühitutvustus:

Iga aasta augustikuus, kui Perseiidide meteoorisadu jõuab haripunkti, kogunevad Eesti astronoomiaarmastajad, asjahuvilised taevavaatlejad ja elukutselised astronoomid mõneks päevaks kokku, et tutvuda põnevate arengute ja avastustega kosmoses, uudistada läbi teleskoopide augustiöö taevast ning kohtuda vanade sõprade-tuttavatega ja leida uusi.

Astronoomiafestivalil ootavad teid:

• ettekanded ja ülevaated astronoomia olulistest avastustest ja uurimisteemadest, kosmosetehnoloogiast ja taeva vaatlemisest;
• seltskondlikud tegevused, töötoad, kontserdid ja mõnus ajaveetmine teiste astronoomiahuvilistega Põhja-Eesti rannikul pimeda taeva all.
• öised taevavaatlused läbi paljude teleskoopide, langevate tähtede loendamine ja palju muud.

Astronoomiafestivalile on oodatud kõik astronoomiahuvilised: nii need, kes alles varbaotsaga kosmilise ookeani kaldal vett katsunud, kui ka need, kes juba aastakümnete eest selgetel öödel magamisest loobunud on. Oma teleskoopide, kaamerate, binoklite või kiikrite kaasa võtmine on teretulnud. Osaleda võib kogu perega - päevases programmis on tegevusi nii suurtele kui väikestele ning öine kosmose avaruste uudistamine ei jäta kindlasti kedagi külmaks.

• Ristna asub Bortle’i valgusreostuse skaalal 2. tsooni piirkonnas. Koos soodsa kuuvalguse seisuga võib oodata häid olusid süvataevaobjektide vaatlemiseks ja jäädvustamiseks.
• Kuu on festivali ajal kasvav poolik ning vaadeldav pigem päeva teises pooles. Festivali esimesel õhtul on Kuu 24% valgustatud ning loojub kella kümne paiku. Järgnevatel õhtutel teeb see lõunataevas üha madamaid kaari. Viimasel õhtul loojub 61% valgustatud Kuu umbes kell 22:30. 
• Planeedid: taevas on nähtavad Saturn, Jupiter ja Marss, teleskoopidega ka Uraan ja Neptuun. Parim vaatlusaeg on pärast keskööd ja vastu hommikut. Marss ja Jupiter on taevas üksteisele lähenemas, asudes festivali viimaseks ööks üksteisest vaid kraadi kaugusel. 
• Pime aeg on umbes kell 23–4. Astronoomiline kesköö on kell 1:20. 
• Päike on eeldatavasti väga aktiivne, tõenäoliselt saab vaadelda päikeseplekke. Vastavate päikeseteleskoopiega ka protuberantse. 
• Perseiidide meteoorivoolu maksimumi ennustatakse ööle vastu 13. augustit.

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Astronoomiafestival 2023 Otepää lähistel Sokka puhkekeskuses

Üritust korraldab Eesti Astronoomia Selts.

Üritus facebookis: https://facebook.com/events/s/astronoomiafestival-2024/1299769410707637/

Hiiglasliku päikeseplekkide grupi areng nädalate jooksul

Video Päikesel arenevast plekkidegrupist AR3664 umbes kahe viimase nädala jooksul. Tekkivad ja paisuvad plekid pööravad klipi vältel ennast Päikese ühest servast teise, kuna keskmiselt teeb Päike ühe pöörde 28 päevaga (ekvaatoril kiiremini, poolustel aeglasemalt). Grupp on praeguse enam-vähem tippu jõudnud Päikese aktiivsustsükli suurimaid, ulatudes vahepeal läbimõõdult pea 200 tuhat kilomeetrit. See on siis umbes sama palju kui 15 Maad üksteise kõrval.

Tegemist on ühtlasi sama grupiga, millest lendas välja purse, mis tekitas muuhulgas Eesti kohal 10.-11. mail nähtud ülivõimsad virmalised. Alles üleeile tunnistati sama grupi puhul purset, mida peetakse käesoleva kümnendi võimsamaks. Õnneks (või kahjuks) see Maad ei taba. Videot viimasest purskest näeb all.

Päikeseplekid tekivad kui Päikese magnetväli läheb sisuliselt keerdu ning hakkab teatud kohtades tähe pinnast plasmat välja tõmbama. Kuna magnetväli ulatub ka pinnast sügavamale, rikub see seal tavalise tsirkulatsiooni, mis tähe sügavamatest kihtidest soojust pinnale transpordib. Rikutud ringlusega piirkonnad jahtuvad ümbritsevast umbes 1500 kraadi madalamale temperatuurile ning ei kiirga seetõttu nii tugevalt valgust.

Video allikaks on SolarHam.com. Klipi valmistamiseks vajaminevad kaadrid pärinevad NASA Solar Dynamics Observatorilt, mis kujutab endast Maa orbiidil asuvat satelliiti, mis vaatab Päikest pidevalt ja paljudes erinevates lainepikkustes.

Saturn ilmumas Kuu tagant

Hollandi astronoom Jan Koet jäädvustas selle video Saturni ilmumisest Kuu tagant 22. mail 2007. aastal. Tegemist oli niinimetatud varjutamisega, kus ligi 1,3 miljardi kilomeetri kaugusel asuva hiidplaneedi ette liikus mõneks ajaks meie endi Kuu. Tund hiljem ilmus liikus see selle eest taas ära.

Kuna Kuu pind on oluliselt heledam kui kauge planeet, on video heledust tõstetud ning kogu asja veidi kiirendatud.

Varjutamised ei ole tegelikult Maa mõttes väga haruldased. Neid leiab igal aastal aset mitmeid. Kuna aga Kuu asub meile piisavalt lähedal, et selle asukoht erinevatest planeedi piirkondadest vaadates taevas muutub, on need suhteliselt haruldased konkreetsete paikade jaoks. Näiteks 2024. aastal leiab aset 17 erinevat varjutamist (Veenuse ja Marsi varjutamised toimusid aprillis ja mais ning olid vaadeldavad Ameerikast ja Madagaskarilt), kuid Eestist ei ole neist sellel aastal ühtegi hästi näha.

Tabeli 2024. aasta varjutamiste ja kaartidega leiab siit: http://www.lunar-occultations.com/iota/planets/planets.htm

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuu ja Kriiside meri

Üleeilne 16% valgustatud noorkuu ja lähivaade 556 kilomeetrise läbimõõduga Kriiside merele. Vedelat vett selles meres muidugi ei ole, kuid 1976. aastal Nõukogude Liidu Luna 24 missiooniga sealt Maale toimetatud 170,1 grammisest pinnaseproovist seda mingil määral leiti küll. Hetkel tiirleb Kuu ümber Hiina Chang'e 6, mille ülesandeks on juba juuni alguses Kuu "tagumisel" küljel maanduda ning sealt Maale toimetada kusagil 2 kilogrammi proove. Pikemalt kirjutasime sellest paar postitust tagasi.

Tänaseks on Kuu "kasvanud" juba 32% valgustatud sirbiks ning lisaks Kriiside merele paistavad seal Viljakuse, Nektari ja Vaikuse mered.

Celestron 9.25EdgeHD, Clestron Omni barlow 2x, ZWO ASI071MC pro, Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Astronoomiaklubi astrofoto: Päike ja plekid 2024

Eilsete virmaliste põhjustajaks on Päike. All täna lõuna ajal jäädvustatud foto veidi üle poole Päikesest, mille vasakus servas näha meie vaatest ära pööravat päikeseplekkide gruppi AR3663. Mõne päeva eest lendas sealt välja omajagu plasmat, mis Maa atmosfääriga kohtudes silmailu pakkus ja võib olla mingil määral ka täna pakub.

Celestron 9.25EdgeHD, ZWO ASI071MC pro, Sharpcap, PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

Virmalised 2024. aasta mais

Pole vist tõelist vajadust selgitada, et miks meie kõigi facebooki kaunistavad täna fotod virmalistest. Subjektiivse hinnangu kohaselt oli eile meie peade kohas möllamas üks meie elu võimsamaid magnettorme. Veidi objektiivsema hinnangu kohaselt oli tegemist ülitugeva G5 tormiga, mida meie planeet koges viimati 2003. aastal.

Lühidalt tekivad virmalisted kui Päikeselt väljapaiskunud täheaine jõuab Maa lähedusse, kus viimase magnetväli selle oma poolustele koondab. Seal kohtuvad ja reageerivad elektriliselt laetud osakesed (prootonid, elektronid) atmosfääriosakestega (hapnik, lämmastik), mis kiirgavad selle tulemusel erivärvilist valgust. Ehk et kuigi virmaliste näol ei ole tegemist tehniliselt astronoomilise sündmusega, kuna see leiab aset Maa atmosfääris, on selle põhjustaja seda kindlasti.

All väike galerii fotodest, mis silma jäid. Suur tänu piltnikele. Hea on vahel nii selgelt näha ja teadvustada, et oleme ümbritseva võimuses.

Foto: Andres Papp

Foto: Alice Koger

Foto: Andrei Orlov

Foto: Väino Pool

Foto: Silvi Arold

Foto: Silvi Arold

Foto: Heili Kass

Foto: Alice Koger

Foto: Väino Pool

Foto: Kristjan Kõluvere

Foto: Väino Pool

Foto: Heili Kass

Foto: Andres Papp

Foto: Väino Pool

Foto: Väino Pool

Foto: Andrei Orlov

Looga tähetorn Tartu lähistel avas uksed

Seda, et Eestimaale kerkib uus observatoorium ei juhtu just tihti. Aga ometigi on üks selline koht värskelt Tartu lähedal Muri külas ilmavalgust (sh esimest valgust) näinud. Kokkuleppel omanikuga saab seda ka külastada ja oma silmaga läbi teleskoobi taevast piiluda.

Kutsume üles kõiki Looga tähetorni tegemistel silma peal hoidma.

Looga tähetorn facebookis: https://www.facebook.com/profile.php?id=61559556562088

Foto: Üllar Kivila

Chang'e 6 suundus Kuu tagaküljele proovide järgi

3. mail startis Hiinast Wenchangi raketibaasist Hiina rahvusliku kosmoseadministratsiooni kuumissioon nimega Chang'e 6. Tegemist on siiani üliedukate missioonide sarja järgmise peatükiga, mille eesmärgiks on esimest korda ajaloos tuua Maale pinnaseproove Kuu "tagumiselt" ehk Maast eemale suunatud küljelt. Eile sisenes Chang'e 6 edukalt Kuu ümber 12-tunnisele orbiidile ning maandumist 537 kilomeetrise läbimõõduga Apollo kraatri lõunaosas üritatakse millalgi juuni alguses.

Chang'e 6 on praktiliselt identse üldehitusega nagu Chang'e 5, millel õnnestus 2020. aasta detsembris Kuult Maale toimetada 1,73 kg pinnaseproove. See koosneb Kuu orbiidile jäävast rakettidega orbiiterist, Kuu pinnale laskuvast ja seal proove puurivast/koguvast maandurist (soovi korral kuundurist) ja maanduri turjal istuvast moodulist, mis Kuu pinnalt koos proovidega "õhku" tõuseb ning orbiiteriga automaatselt põkkub. Edasi stardib tandem Kuu orbiidilt tagasi Maa suunas ning heidab selle atmosfääri proove sisaldava kapsli, mis maapinnalt üles korjatakse. Sisuliselt sama loogikat kasutati juba enam kui poolsada aastat tagasi mehitatud Apollo missioonide käigus ning on seeläbi ennast korduvalt tõestanud.

Kunstniku nägemus Chang'e 6 maandurist Kuu tagaküljel Apollo kraatris. Proovid tagasi orbiidile toimetama peaks moodul asub selle peal. Pika käpa abil puuritakse proovid välja kuni 2 meetri sügavuselt pinnasest.

Kuu tagaküljel paiknev Apollo kraater asub hiiglaslikus Lõunapooluse-Aitkini basseinis - 2500 kilomeetrit laias ja kuni 8 kilomeetrit sügavas iidses kokkupõrkejäljes, mis on üks suurimaid teadaolevaid kokkupõrkejälgi Päikesesüsteemis. Tänu piirkonna sügavusele loodetakse, et Chang'e 6 poolt võetud proovid sisaldavad muuhulgas materjali Kuu vahevööst, olles seeläbi teaduslikult väärtuslikud Kuu ehituse ja tekkeloo välja selgitamisel või vähemalt täpsustamisel.

Change'e 6 missiooniga on kaasas ka pisikene Pakistani nanosatelliit ICUBE-Q, mis jääb Kuu orbiidile pildistama selle pinda ja mõõtma Kuu nõrka magnetvälja. Lisaks kannab maandur mitut rahvusvahelist instrumenti. Neist esimeseks on Prantsuse päritolu instrument lühendiga DORN, mis uurib kuidas kuutolm ja erinevad ühendid suhtlevad Kuu ülihõreda atmosfääri (eksosfääri) ja Kuu pinnase (regoliidi) vahel. Teiseks on maanduri pardal Itaalia INRRI, mis kujutab endast laserkaugusemõõdikut ning kolmandaks kannab see Rootsi NILS instrumenti Kuu pinnalt peegelduvate negatiivsete ioonide mõõdistamiseks.

Chang'e 6 enne starti.

Maanduri küljele näib olevat kinnitatud pisikene kulgur, mille kohta midagi täpsemat ei ole veel avaldatud.

Paar päeva tagasi selgus üllatuslikult, et maandur kannab tõenäoliselt ka pisikest neljarattalist kulgurit, mille kohta ei ole otseselt midagi avaldanud. Seda märgati Hiina rahvusliku kosmoseagentuuri poolt postitatud stardieelsetelt fotodelt kinnitatuna maanduri küljele.

Praeguse seisuga peaks maandumine aset leidma 2. juunil, kui Apollo kraatrisse saabuvad missiooniks vajalikud valgusolud. Kaks päeva hiljem peaks proove sisaldav moodul sealt startima ning Kuu orbiidilt suundutakse tagasi Maa poole 20. juunil. Kui kõik läheb hästi, siis Mongoolia kõrbesse peaksid ajaloolised proovid potsatama 25. juunil.

Chang'e 5 ja 6 missioonidega saaks läbi planeeritud neljaetapilise Hiina Kuu-uurimise programmi kolmas faas. Sellest järgmiste missioonide eesmärgiks on Kuu lõunapoolusele asutada juba alaline mehitamata uurimisjaam, mis omakorda on 2030ndateks planeeritud mehitatud kuulendude eeldus. Igatahes siiani on Hiina suutnud edale seatud eesmärgid edukalt ja õigeaegselt täita ning tundub üha enam, et juba mõne aasta pärast läheb uueks ja pingeliseks võiduajamiseks Kuule.

Maitaevas 2023 Imelises Teaduses

Mais enam ööd väga pikad ei ole ja ega päris pimedaks ei lähegi. Aga see-eest on loota selgemat ilma. Selle kohta, et mida kodumaisest tähistaevast otsida, saab lugeda Imelise Teaduse uusimast numbrist või siis veebist: https://www.imelineteadus.ee/tahistaevas-eesti-kohal.../ või meie kodulehelt: https://www.astromaania.ee/2024/05/maitaevas-2023.html

Põhjakroonis süttib noova

Millalgi praeguse hetke ja selle aasta septembri vahel peaks Põhjakrooni tähtkujusse äkitselt juurde ilmuma Põhjanaela heledusega võrreldav täht*. Tegemist on niinimetatud korduva noovaga T Coronae Borealis (T CrB), mis muutub mõneks päevaks silmaga nähtavaks iga 80 aasta järel.

Noovad (ladina keelsest sõnast "novus", mis tähendab "uut") on mõnes mõttes teatud tüüpi supernoovade tuhatkond korda nõrgemad versioonid. Nii nagu tüüp I supernoovade** puhul tekivad noovad süsteemides, kus üksteisele lähedal tiirleb kaks tähte. Üks nendest on valge kääbus (surnud tähe ülitihe ja -kuum tuum, kus enam termotuumareaktsioone ei toimu) ja teine kas punane hiidtäht, alamhiidtäht või niinimetatud peajada täht. Kui umbes Maa mõõtu valge kääbus tiirleb teisele tähele piisavalt lähedal, hakkab selle tulisele pinnale spiraalis kogunema kaaslaselt välja paiskuv tähematerjal (peamiselt vesinik). Saavutades kriitilise massi ja umbes 20 miljoni kraadise temperatuuri, käivituvad valge kääbuse pinda katvas vesinikukestas plahvatuslikud ahelreaktsioonid, kus väike osa vesinikust sünteesitakse niinimetatud CNO tsükli*** käigus heeliumiks. Selle tulemusel paisub valgest kääbusest eemale võimas lööklaine, mis liigub tuhandeid kilomeetreid sekundis ning muidu surnud täht saavutab mõneks päevaks või nädalaks kümneid tuhandeid kordi suurema heleduse kui meie Päike. Kusjuures valge kääbuse enesega ei juhtu selle käigus suurt midagi. Meile paistavad noovad otsekui uued heledad tähed, mis ühtäkki sadade või tuhandete valgusaastate kaugusel süttivad.

Kunstniku nägemus hiidtähelt pärinevast materjalist valge kääbuse ümber moodustuvast niinimetatud akretsioonikettast. Kui tingimused on sobivad, koguneb nii lõpuks valge kääbuse pinnale piisav hulk vesiniku, mis viimaks noovana plahvatab. Kui sama protsessi käigus valge kääbuse mass ületab kusagil 1,4 Päikese massi, plahvatab terve valge kääbus noovast tuhat korda võimsama supernoovana.

Olenevalt kirjeldatud kaksiksüsteemi liikmete massidest, tüüpidest, kaugustest, pöörlemistest ja paljust muust võib noova olla ühekordne või korduv nähtus. Võrdlemisi haruldastel juhtudel kui valge kääbuse mass ületab teiselt tähelt varastatud materjali arvelt kusagil 1,4 Päikese massi (Chandrasekhari piir), plahvatab terve valge kääbus oluliselt võimsama tüüp I supernoovana ning hävineb selle tagajärjel täielikult. Kui supernoovasid võib Linnutee galaktikas keskmiselt toimuda vaid paar korda sajandis, esineb noovasid oluliselt rohkem - kusagil kümme aastas. Neist mõned üksikud on ka piisavalt heledad, et silmaga näha.

Põhjakroonis tõenäoliselt sellel aastal süttivat noovat kirjeldati esmakordselt Iiri astronoom John Birminghami poolt 1866. aasta mai keskel, kui alla silmaga nähtavuse piiri paistev täht (mag 10) muutus äkiliselt Põhjanaelaga võrreldavaks heledaks täheks. Järgmist korda nähti seda 1946. aasta veebruaris. Lisaks eksisteerib kahtlus, et sama noovat võis tunnistada Saksa munk Abbott Burchard juba 1217. aastal ning sama tegi arvatavasti Inglise astronoom Francis Wollaston 1787. aastal. Viimane paraku ajas selle oma ülestähendustes segi ühe juba katalogiseeritud tähega.

Kuigi Põhjakrooni noovat on enam-vähem korralikult vaadeldud ja uuritud vaid kaks korda ajaloos, on selle viimaste aastate käitumine kahtlustäratavalt sarnane viimasele korrale kui see süttis. Näiteks 1938. aastal täheldati, et T CrB heledus tõusis veidi (mag 10,5 pealt 9,2 peale). Sama juhtus sellega 2015. aasta veebruaris. 2018. aastal juunis selle heledus jällegi langes veidi ning kukkus eelmise aasta aprillis oluliselt (mag 12,3 peale). Sarnane asi juhtus aasta enne 1946. aastast noovat. Ehk siis selle põhjal on täitsa põhjust kahtlustada, et peagi saame seda jälle näha.

T Coronae Borealis (T CrB) asukoht Põhjakrooni tähtkujus. Silmaga ei näe seal hetkel midagi, kuid iga hetk võib sinna juurde süttida pealtnäha uus hele täht.

T CrB, mida nimetatakse vahel ka Leegitsevaks täheks (inglise keeles Blaze star), asub meist umbes 2600 valgusaasta kaugusel ning koosneb Päikesest natukene raskemast punasest hiidtähest ja selle ümber iga 228 päeva tagant tiirutavast valgest kääbusest. Silmaga seda ei näe ning teleskoobis paistab see pealtnäha mitte-midagi ütleva nõrga tähena Põhjakrooni moodustava tähtederea servas. See kõik võib muutuda enne kui te selle lause lõpetate.

Põhjakrooni tähtkuju leiab praegustel öödel kõrgelt lõunataevast Herkulese ja Karjase tähtkujude vahelt. Tegemist suhteliselt väikese tähtkujuga, mis meenutab tähtedest koosnevat poolkaart. Kõige lihtsam on seda leida Karjases asuvast väga heledast ja veidi punakast Arktuurusest kusagil 15 kraadi ida poole vaadates.

Mõnel juhul võib noovast alles jääda ka sajandeid püsiv noovajäänuk. Fotol, kus on kombineeritud Hubble ja Chandra röntgenobservatooriumi vaatlusi on näha GK Persei noovajäänukit Perseuse tähtkujus. GK Persei süttis meie taevas 1901. aastal.

*Põhjanael ole vaatamata levinud väärarusaamale taeva kõige heledam täht. Heleduselt edestab seda taevas koguni 47 tähte. Väikses Karus ehk Väikese Vankris asuv Põhjanael on meie poolkeral nõnda tuntud põhjusel, et see asub kõigest kraadi kaugusel põhjataeva poolusest ehk punktist mille ümber näib tähistaevas Maa pöörlemise tõttu pöörlevat.

**teine levinud supernoovade tüüp on tüüp II, mis tekib massiivsete tähtede tuuma kokkuvarisedes.

***vesiniku saab heeliumiks sünteesida kahel teadaoleval viisil. Esimeseks on niinimetatud prooton-prooton ahel, mis leiab aset näiteks Päikese tuumas ning mille käigus tekib prootonite (vesiniku tuumad) liitumisel kõigepealt raske vesinik, seejärel heelium-3 isotoop ning viimaks heelium-4 element. Niinimetatud CNO tsükkel, mis leiab aset Päikesest raskemates tähtedes ja noovasid tekitavate valgete kääbuste pinnal töötab veidi teisiti. Kuna valge kääbus koosneb peamiselt süsinikust ja hapnikust, sünteesitakse prootonite liitumisel selle käigus vahepeal süsiniku, lämmastiku ja hapniku isotoobid, mille kõrvalproduktiks on heelium-4. Kui prooton-prooton ahela käigus kasutatakse ära kõik algosakesed, siis CNO tsüklis kasutatakse raskemaid elemente vaid katalüsaatoritena.

Päike lähivaates

Sellisena näeb Päikest ESA (European Space Agency) Solar Orbiter päikesesond. Kaadrid teeb eriliseks filmise nurk, mis võimaldab näha üleminekut Päikese madalamal asuvast atmosfäärist palju kuumemaks krooniks. Laetud osakestest moodustunud plasma painutatakse mööda Päikese magnetväljasid ning moodustuvad iseloomulikud peened “juuksed.” Heledamates piirkondades ulatub temperatuur umbes miljoni kraadini, tumedad piirkonnad on jahedamad ja neelavad kiirgust.

Video salvestati 27. septembril 2023 Solar Orbiteril asuva ultravioletkaameraga (EUI-Extreme Ultraviolet Imager) kui sond asus Päikesest umbes 100 miljoni kilomeetri kaugusel. Samal ajal oli meie kodutähele lähilendu tegemas NASA Parker Solar Probe, mis jõudis sellest kõigest 7,26 miljoni km kaugesele ning teostas mõõtmisi Päikese krooni magnetväljade ja päikesetuule kohta. See oli hea võimalus saada infot samal hetkel ja samast kohast kahe erineva instrumendiga.

Videos tuuakse kõigepealt välja hele ja kuum gaasipesa tähe pinnal, mida kutsutakse "samblaks", sest noh, tundub hea pehmekiuline ja soe. Sellised kolded on tavaliselt nähtavad suurte kroonifilamentide alguses. Seejärel on näha kromosfäärist ja krooni alumise kihini kõrguvaid gaasitorne - spicules - mis liiguvad justkui hein tuules. Heinamaa keskel on näha väikest päikesepurset, kus veidike jahedam aine paisatakse kõrgemale ning seejärel langeb tagasi pinnale. Et heinal lesimise tunnet natuke tagasi tõmmata, siis see väike purse on mõõtmetelt suurem kui planeet Maa. Viimasena esitletakse videos jahedat (u. 10 000 kraadist) kroonvihma. See moodustub suurema tihedusega plasmast ja kuuma krooni (miljon kraadi) taustal tumedaid ning selgesti eristatvaId jutte, mis langevad gravitatsiooni mõjul tagasi Päikese pinnale.

Eesti taevas nähti SpaceX-i spiraali

Eile õhtul umbes kella 23 ajal nägid paljud taevavaatlejad Eesti kohal aeglaselt liikumas spiraalset häguste piirjoontega objekti.

Tänaseks võib öelda, et tegemist oli Ühendriikidest Vandenburgi raketibaasist Eesti aja järgi kell 21:32 startinud SpaceX raketiga, mis toimetas orbiidile kaks Maxari nimelisele ettevõttele kuuluvat kaugseiresatelliiti.

Foto autor: Anne Pullerits

Spiraalne moodustis, mida nimetataksegi tänapäeval lihtsalt "SpaceX-i spiraaliks" tekib kui raketi teisest astmest eraldatakse seda keerutades peale raketide tööd järelejäänud kütus, mis külmub peaaegu kohe jääkristallideks. Asudes piisavalt kõrgel, paistab sellele päikesevalgus (olgugi meie jaoks on päike loojunud), pannes selle muidu hämarduva taeva taustal helendama.

Kütust on raketiastmes alati väikese varuga, kuid enne astme orbiidilt kontrollitult alla kukutamist üritatakse sellest lahti saada. Vastasel korral võib tagasi atmosfääri sisenev raketiaste plahvatada, paisates rususid suuremale alale kui see oleks ohutu.

All eilne foto SpaceX-i spiraalist nähtuna Tõrvast kell 22:56. Suund umbes põhja. Foto autor: Anne Pullerits.

Kui juhtusite sama asja nägema, pildistama ja filmima, siis andke sellest kommentaariumis julgelt teada.

Hobusepea Webbi kosmoseteleskoobis

James Webbi kosmoseteleskoop on jäädvustanud enneolematult terava vaate Orioni tähtkujus asuvast Hobusepea udukogust (Barnhard 33). Tegemist on meist umbes 1400 valgusaasta kaugusel asuva gaasipilvega, mida valgustab ja vaikselt lagundab selle lähedal asuv võimas täht (tegelikult kolmikäht) Sigma Orionis. Hobusepea udukogu ja selle lähedal asuv Leegi udukogu on üks astrofotograafide talviseid meelisobjekte.

Hobusepea udukogu kolme erineva kosmoseteleskoobi kaudu. Esimene kuulub Euclidile (nähtavas ja ifrapunas), teine Hubblele (nähtavas ja lähiinfrapunas) ja kolmas Webbile (lähiinfrapunas).

Hobusepea udukogus asuva "hobuse pea" ülemine serv Webbi lähi-infrapuna kaameras (NIRCam). Selle kohal paistab Webbile iseloomulike difraktsiooniristidega täht ning kümned kauged taustagalaktikad.

Suuremalt: https://stsci-opo.org/STScI-01HV4CG0EACM1MC07E10X19KNX.png

Hobusepea serv James Webbi kosmoseteleskoobi MIRI (kesk-infrapuna) kaameras.

All zoom-video, mis näitab kus Hobusepea taevas asub ja kui pisikest osa Webb sellest tegelikult pildistas.

Maitaevas 2023

Kreeka mütoloogias Plejaadideks kutsutud seitsmest õest kasvu sümboliseeriva Maia järgi nime saanud maid tuntakse rahvusuus lehehakkamiskuu, mahlakuu, õiekuu, elukuu, külvikuu ja rõõmukuuna. Taevavaatleja jaoks on mai aga juba päris keeruline aeg, kuna Päike enam kuigi sügavale põhjahorisondi taha ei vaju ning tõeliselt pimedaks öötaevas ei muutugi. Selline olukord saab lõpu alles augusti keskel.

Tähistaevas hakkab ennast mai keskel ilmutama umbes kella 23 ajal õhtul, et juba kella kolmest hommikul koidukumasse kaduda. Suveajas viibides saabub ööpäeva kõige pimedam aeg ehk astronoomiline keskköö umbes poole kahe ajal öösel ning vaatlemisväärset pimedust jagub pigem kuu esimeseks pooleks.

Meie taeva kõige heledama kerasparve tiitlit hoiab M13, mida kutsutakse asukoha järgi vahel ka lihtsalt suureks Herkulese kerasparveks. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti, mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Maiks on mitmed tuntumad talvised tähtkujud öötaevast kadunud, sest kuulus Orion, Plejaadide täheparve sisaldav Sõnn, Ükssarvik ja tähistava heledaimat tähte – Siiriust – majutav Väike Peni loojuvad koos Päikesega. Küll aga võib madalal läänetaevas veel näha Kaksikuid, Vähki ja Lõvi. Meie laiuskraadidelt igipaistvad Kassiopeia, Persuseus ja Veomees asuvad Linnutee tagasihoidlikus kumas madalal põhjataevas. Veidi kõrgemal on märgata Keefeust ja Väike Vanker, mille tiputäheks on kuulus Põhjanael, osutab nüüd otse üles. Pea kohalt leiab öösel Suure Vankri ja Lohe.

Lõunataevas kõrguvad Berenike Juuste, Jahipenide, Neitsi, Karjase, Põhjakrooni, Herkulese ja Makondja tähtkujud, millest leiab lisaks arvukatele galaktikatele, nende gruppidel ja parvedele ka mitmeid kerasparvi. Idataevas hakkavad ennast aga üha kõrgemale keerama Kotkas, Lüüra ja Luik, mille heledatest tähtedest Altairist, Veegast ja Deenebist saab kokku Suvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Nende vahele jäävad vähemtuntud ja pisemad Rebase, Noole ja Delfiini tähtkujud.

Väga madalal lõunahorisondil on näha Kaalude ja Kilbi tähtkujusid ning osakest Skorpionist ja Amburist. Neist viimase alumises servas asub maitaevas põhja-kagusuunas kaarduva Linnutee kese, mis jääb paraku meie asukohast lähimate tuhandete aastate jooksul silmapiiri poolt varjatuks. Kilbi tähtkuju lähistel, Makondja servas asub efektne Kotka udukogu ehk M16*, mille südames asuvad kuulsad “loomise sambaid”. Asudes väga madalal kagutaevas on selle vaatlemine paraku keeruline.

Silmaga nähtavate planeetide poolest on tänavune külvikuu ebatavaliselt vaene, kuna kõik peale niigi raskestitabatava Merkuuri asuvad parasjagu Maa suhtes teisel pool Päikesesüsteemi. Terava silma ja avatud silmapiiri korral võib õnnestuda vaid mai esimesel nädalal näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas Jupiteri.

Kevadised kerasparved

Nii nagu eelmisel kuul on ka mais teleskoopi omava taevavaatleja jaoks peamisteks märksõnadeks galaktikad ja kerasparved, mille poole on kevadine öötaevas kõige paremini avatud. Neist esimeste kohta sai pikemalt kirjutatud eelmistes numbrites. Nüüd aga veidi lähemalt neist mõnevõrra müstilistest kerajatest täheparvedest.

Kerasparved kujutavad endast sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevaid kerajaid tähekogumeid. Kusjuures nende läbimõõt on vaid sadakond valgusaastat. Erinevalt valdavast enamusest Linnutee tähtedest ja nende parvedest, mis asuvad galaktika kitsas ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme kõikvõimalikes suundades. Seetõttu viibib neist enamik enamuse ajast Linnutee ketta kohal ja all.

Keraparvede tekke kohta puudub endiselt hea seletus, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede homogeenus ehk samasugusus ning madal raskemate elementide sisaldus. See viimane omadus annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, mis koosnes praktiliselt üksnes vesinikust ja heeliumist.

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Meie galaktikas on keraparvi tuvastatud kusagil 150 ja tõenäoliselt mõned neist oovad veel avastamist. Seevastu osadest teistest galaktikatest on neid avastatud massiliselt. Näiteks meie naabrist Andromeedast on neid leitud kusagil pool tuhat ning haruldased ei ole niinimetatud hiidelliptilised galaktikad, mis sisaldavad neid mitmeid kümneid tuhandeid.

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab isegi binoklist. Paraku võrreldes erinäoliste galaktikatega, on kerasparved teleskoobi poolt võimendatud silmale peaaegu äravahetamiseni sarnased - uduste piirjoontega pallid. See oli ka ilmselt põhjus, miks kuulus 18. sajandi prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 ehk lihtsalt Suur Herkulese kerasparv, mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145 valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat individuaalset tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Paraku on nüüdseks selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav sõnum kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära nihkunud.

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Charles Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähteteta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem suutis saksa-briti astronoom William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud keraparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljonini. Selle kauguseks meist on 34 tuhat valgusaastat.

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Osade selles sisalduvate tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et praeguste arusaamade järgi pidi need tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid samas on need ka atmosfäärimõjude tõttu raskemini nähtavad.

*M algusega on täpsustatud Charles Messieri 110 objektist koosneva süvataeva objektide kataloogi