Maitaevas 2023

Kreeka mütoloogias Plejaadideks kutsutud seitsmest õest kasvu sümboliseeriva Maia järgi nime saanud maid tuntakse rahvusuus lehehakkamiskuu, mahlakuu, õiekuu, elukuu, külvikuu ja rõõmukuuna. Taevavaatleja jaoks on mai aga juba päris keeruline aeg, kuna Päike enam kuigi sügavale põhjahorisondi taha ei vaju ning tõeliselt pimedaks öötaevas ei muutugi. Selline olukord saab lõpu alles augusti keskel.

Tähistaevas hakkab ennast mai keskel ilmutama umbes kella 23 ajal õhtul, et juba kella kolmest hommikul koidukumasse kaduda. Suveajas viibides saabub ööpäeva kõige pimedam aeg ehk astronoomiline keskköö umbes poole kahe ajal öösel ning vaatlemisväärset pimedust jagub pigem kuu esimeseks pooleks.

Meie taeva kõige heledama kerasparve tiitlit hoiab M13, mida kutsutakse asukoha järgi vahel ka lihtsalt suureks Herkulese kerasparveks. Meist kusagil 25 000 valgusaasta kaugusel asuv M13 koosneb umbes 300 tuhandest tähest, kuid selle läbimõõt on vaid 150 valgusaastat. See tähendab, et tähtedevahelised kaugused on seal kümneid kordi väiksemad kui suhteliselt hõredas Päikese naabruskonnas. Seetõttu arvatakse, et seal võib ette tulla isegi otseseid tähtedevahelisi põrkeid. Näiteks on kerasparvedest avastatud üksikuid noori siniseid tähti, mis sinna eelduste kohaselt loomulikul moel moodustuda ei tohiks. Ühe teooria kohaselt on need tekkinud kahe vana ja punaka tähe põrkumisel, liitumisel ning omamoodi taassüttimisel.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Maiks on mitmed tuntumad talvised tähtkujud öötaevast kadunud, sest kuulus Orion, Plejaadide täheparve sisaldav Sõnn, Ükssarvik ja tähistava heledaimat tähte – Siiriust – majutav Väike Peni loojuvad koos Päikesega. Küll aga võib madalal läänetaevas veel näha Kaksikuid, Vähki ja Lõvi. Meie laiuskraadidelt igipaistvad Kassiopeia, Persuseus ja Veomees asuvad Linnutee tagasihoidlikus kumas madalal põhjataevas. Veidi kõrgemal on märgata Keefeust ja Väike Vanker, mille tiputäheks on kuulus Põhjanael, osutab nüüd otse üles. Pea kohalt leiab öösel Suure Vankri ja Lohe.

Lõunataevas kõrguvad Berenike Juuste, Jahipenide, Neitsi, Karjase, Põhjakrooni, Herkulese ja Makondja tähtkujud, millest leiab lisaks arvukatele galaktikatele, nende gruppidel ja parvedele ka mitmeid kerasparvi. Idataevas hakkavad ennast aga üha kõrgemale keerama Kotkas, Lüüra ja Luik, mille heledatest tähtedest Altairist, Veegast ja Deenebist saab kokku Suvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Nende vahele jäävad vähemtuntud ja pisemad Rebase, Noole ja Delfiini tähtkujud.

Väga madalal lõunahorisondil on näha Kaalude ja Kilbi tähtkujusid ning osakest Skorpionist ja Amburist. Neist viimase alumises servas asub maitaevas põhja-kagusuunas kaarduva Linnutee kese, mis jääb paraku meie asukohast lähimate tuhandete aastate jooksul silmapiiri poolt varjatuks. Kilbi tähtkuju lähistel, Makondja servas asub efektne Kotka udukogu ehk M16*, mille südames asuvad kuulsad “loomise sambaid”. Asudes väga madalal kagutaevas on selle vaatlemine paraku keeruline.

Silmaga nähtavate planeetide poolest on tänavune külvikuu ebatavaliselt vaene, kuna kõik peale niigi raskestitabatava Merkuuri asuvad parasjagu Maa suhtes teisel pool Päikesesüsteemi. Terava silma ja avatud silmapiiri korral võib õnnestuda vaid mai esimesel nädalal näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas Jupiteri.

Kevadised kerasparved

Nii nagu eelmisel kuul on ka mais teleskoopi omava taevavaatleja jaoks peamisteks märksõnadeks galaktikad ja kerasparved, mille poole on kevadine öötaevas kõige paremini avatud. Neist esimeste kohta sai pikemalt kirjutatud eelmistes numbrites. Nüüd aga veidi lähemalt neist mõnevõrra müstilistest kerajatest täheparvedest.

Kerasparved kujutavad endast sadadest tuhandetest või isegi miljonitest omavahel gravitatsiooniliselt seotud tähtedest koosnevaid kerajaid tähekogumeid. Kusjuures nende läbimõõt on vaid sadakond valgusaastat. Erinevalt valdavast enamusest Linnutee tähtedest ja nende parvedest, mis asuvad galaktika kitsas ja tihedas kettas, tiirlevad kerasparved ümber galaktika keskme kõikvõimalikes suundades. Seetõttu viibib neist enamik enamuse ajast Linnutee ketta kohal ja all.

Keraparvede tekke kohta puudub endiselt hea seletus, aga üldiselt ollakse üksmeelel, et need on ühed universumi vanimad tähekogumid, mille sünd ulatub vähemalt 10 miljardi aasta tagusesse aega. Sellest annavad mõista nendes sisalduvate tähtede homogeenus ehk samasugusus ning madal raskemate elementide sisaldus. See viimane omadus annab mõista, et nad tekkisid varajases universumis, mis koosnes praktiliselt üksnes vesinikust ja heeliumist.

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Meie galaktikas on keraparvi tuvastatud kusagil 150 ja tõenäoliselt mõned neist oovad veel avastamist. Seevastu osadest teistest galaktikatest on neid avastatud massiliselt. Näiteks meie naabrist Andromeedast on neid leitud kusagil pool tuhat ning haruldased ei ole niinimetatud hiidelliptilised galaktikad, mis sisaldavad neid mitmeid kümneid tuhandeid.

Maitaevast on keskmise suurusega teleskoobi abil võimalik leida üle paarikümne kerasparve, milles heledamate nägemiseks piisab isegi binoklist. Paraku võrreldes erinäoliste galaktikatega, on kerasparved teleskoobi poolt võimendatud silmale peaaegu äravahetamiseni sarnased - uduste piirjoontega pallid. See oli ka ilmselt põhjus, miks kuulus 18. sajandi prantsuse komeedikütt Charles Messier neist nii paljud oma samanimelises (komeetidega sarnanevate objektide) kataloogis ära mainis.

Põhjapoolkera konkurentsitult heledaimaks kerasparveks on Herkulese tähtkujus asuv M13 ehk lihtsalt Suur Herkulese kerasparv, mis asub maiöödel kõrgel lõunataevas. See sisaldab oma 145 valgusaastase läbimõõdu sees umbes 300 tuhat individuaalset tähte ning asub meist ligi veerand miljoni valgusaasta kaugusel. 1974. aastal saadeti Arecibo raadioobservatooriumist M13 poole teele raadiosõnum, kus täpsustati muuhulgas Maa asukohta, meie DNA ehitust ja perioodilisustabelit. Paraku on nüüdseks selgunud, et selleks ajaks kui valguse kiirusel kihutav sõnum kohale peaks jõudma, on parv selle teelt ära nihkunud.

Teine väga hele kerasparv tähisega M3 asub kõrgel Jahipenide tähtkujus. See oli esimene Charles Messieri enda poolt avastatud kerasparv, mida ta pidas algselt ilma tähteteta udukoguks. Alles 20 aastat hiljem suutis saksa-briti astronoom William Herschel selles suuremaid üksikuid tähti eristada. Nüüdseks on M3-st saanud üks enimuuritud keraparvi, milles sisalduvate tähtede arv ulatub poole miljonini. Selle kauguseks meist on 34 tuhat valgusaastat.

Jahipenide tähtkujus asuvast M3 kerasparvest leiab tähti ligi pool miljonit, olles sellega üks meie galaktika võimsamaid omasuguseid. Meist ja Linnnutee tasandist lahutab seda ligi 30 tuhat valgusaastat, mis tähendab, et M3 naudib Linnutee ümber tiireldes hetkel suhteliselt uhket üksindust.

Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi Tehnika: Orion 8" f/3.9, Nikon D5600

Üks teadaolevalt vanimaid kerasparvi on Herkuleses asuv M92, millest kiputakse eelmainitud M13 läheduse tõttu tihtipeale “mööda” vaatama. Osade selles sisalduvate tähtede vanuseks on hinnatud üle 13 miljardi aasta, mis tähendab, et praeguste arusaamade järgi pidi need tekkima vahetult peale Suurt Pauku.

Lisaks eelmainitutele kerasparvedele on mais hästi vaadeldavad M5 (Neitsi ja Maokandja vahel), M53 (Berenike Juustes), M10 ja M12 (Maokandjas) ning M56 (Lüüras). Horisondile lähemale liikudes leiab neid veelgi, kuid samas on need ka atmosfäärimõjude tõttu raskemini nähtavad.

*M algusega on täpsustatud Charles Messieri 110 objektist koosneva süvataeva objektide kataloogi