James Webb ja Loomise sambad

Üks Hubble kosmoseteleskoobi kuulsamaid fotosid on 1995. aastal tehtud lähivõte Kotka udukogu keskmest, kus on näha valgusaastaid pikki hiiglaslikke tolmust ja gaasist moodustisi, milles tekivad uued tähed ning mida juba süttinud kuumad tähed oma kiirgusega erodeerivad. Foto sai kiiresti hüüdnimeks Pillars of Creation ehk Loomise sambad ning 20 aastat hiljem pildistas Hubble seda uuesti.

Loomise Sambad Hubble kosmoseteleskoobis 2005. aastal.

Nüüd viimaks on Loomise sambaid pildistanud James Webbi kosmoseteleskoop, mille lähiifrapuna spektris töötav kaamera näeb sõna otseses mõttes läbi paksu sammaste gaasi ja tolmukihi kuni selles vastsündinud või kohe-kohe sündivate tähtedeni välja. Punaselt hõõguvatena on näha gaasipilvi, mis on parasjagu gravitatsiooniliselt kokku langemise etapis ning mis eraldavad soojust (midagi kokku pressides läheb see ju kuumaks).

Loomise Sambad James Webbi kosmoseteleskoobis.

Kuigi võiks arvata, et Webbi soojuskiirguses töötavad detektorid näevad sammaste taustal olevast gaasist läbi kaugemasse universumisse, ei ole see päris nii. Vastasel juhul peaks foto olema täidetud kaugete galaktikatega. Paraku on Kotka udukogu täitev tähtedevaheline gaas ja tolm selleks liiga paks ning moodustab otsekui tähevalguses helendava kardina. Seda võib võrrelda püüdega vaadata hästivalgustatud toas läbi kardinate pimedasse öhe.

Kotka udukogu asub meist ligikaudu 6500 valgusaasta kaugusel Mao tähtkujus. Sambaid näeb pisikestena udukogu keskel.

Loomise sambad nähtavas valguses ja soojuskiirguses

Neist legendaarse Hubble kosmoseteleskoobi fotodest esimesel on näha kuulsaid Loomise Sambaid sõna otseses mõttes teises valguses. Sellise hüüdnime said Hubble poolt 1995. aastal ja uuesti 2014. aastal nähtavas valguses pildistatud tolmu- ja gaasisambad kusagil 7000 valgusaasta kaugusel Kotka udukogu ehk M16 südames. Mitu valgusaastat pikkades ja gravitatsiooni mõjul kokku tõmbuvates moodustistes tekivad tähed, millest juba süttinud nooremad, suuremad, kuumemad ja muidu vägevaimad ümbritsevat gaasi vaikselt laiali keedavad. Päikesüsteemi mõõtmeid võiks neil fotodel võrrelda kõige vasakpoolsema samba tipus paistvate pisikeste tombukestega.

Hubble kosmoseteleskoobi lähiinfrapunavalguses jäädvustatud foto Loomise sammastest. Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/.../New_view_of_the_Pillars...

Erinevalt meile tuttavast nähtavast valgusest, mis kipub neelduma gaasis ja tolmus (mõelge näiteks nähtavusele tolmutormides), suudab laiema lainepikkusega infrapuna- ehk soojuskiirgus seda suhteliselt edukalt läbida. See tähendab, et infrapunavalguses näeme me hõredamast gaasist ja tolmust sõna otseses mõttes läbi. Antud juhul paljastab see meie pilgule Loomise Sammaste sisemuse keerukama struktuuri, mõned sealsed noored tähed ning hulgaliselt taustal paistvaid tähti, mida pole niiöelda tavavalguses tehtud teisel fotol (2014) praktiliselt üldse näha.

Hubble kosmoseteleskoobi 2014. aasta foto Loomise sammastest nähtavas valguses. Täisresolutsioonis: https://upload.wikimedia.org/.../Pillars_of_creation_2014...

Infrapunakiirguse eelistest astronoomiliste objektide uurimisel pole kuigi raske aru saada. Ainukene jama on, et kuigi tolm pole taolisele kiirgusele suuremaks takistuseks, neeldub see üsna hästi meie atmosfääris sisalduvas veearus. Seepärast on maapealsed lähiinfrapuna (infrapuna spektri lühema lainepikkusega osa) observatooriumid ehitatud võimalikult kõrgetesse ja kuivadesse paikadesse. Infrapuna keskmist ja kaugemat (pikema lainepikkusega) spektrit pole aga Maa pinnalt praktiliselt võimalik vaadelda. Siinjuures on astronoomia jaoks asendamatuks olnud kas osaliselt või täielikult infrapunakiirguses töötavad kosmoseteleskoobid, nagu näiteks Hubble, Herchel, Spizer ning millalgi selle aasta lõpus orbiidile saadetav James Webb.