2023. aasta osaline kuuvarjutus fotodes

Laupäevaõhtune osaline kuuvarjutus fotodes. Varjutus oli nähtav sellel ajal praktiliselt tervelt Maa Kuu poole suunatud küljelt, ehk Euraasiast, Aafrikast, Austraaliast ja Ameerika mandri idaservast. Maa kumer vari on fotodel igatahes selgelt eristatav.

Meie maad kattis sellel ajal enamuses pilvkate. Kui keegi juhtus siiski pilvede vahelt varjutust nägema ja/või pildistama, siis andke kommentaarides teada.

Wang Letian, Hiina. Erineval ajal tehtud ja kombineeriud fotod varjutatud Kuust annavad hea ettekujutuse Maa varju tegelikust suurusest.

Emili Vilamala, Hispaania. Varjutatud Kuu ja sellest mõned kraadid ida pool asuv Jupiter oma kolme suurima kuuga. Neljas kuu on kas planeedi ees või taga.

Amrinderjit Singh, India

Petr Horálek, Slovakkia

Günter Kerschhuber, Austria

Alessandro Bianconi, Itaalia

2023. aasta osaline kuuvarjutus

Laupäeva (28. oktoobri) õhtul riivab taevas rippuv täiskuu oma alumise osaga Maa poolt heidetud varju serva ehk aset leiab selle aasta ainukene osaline kuuvarjutus. Viimati sai Eestist varjutatud Kuud näha 2019. suvel ning järgmine selline kord tuleb veidi vähem kui aasta pärast.

Laupäevast kuuvarjutust saab võtta kui hiljuti Ameerika mandri kohal kohal toimunud päikesevarjutuse loomulikku jätku. Nimelt saavad nii päikese- kui kuuvarjutused aset leida vaid neil suhteliselt haruldastel perioodidel, kui Kuu orbiidi tasand on kolme taevakeha enam-vähem ühele joonele sattumiseks soodne. Sellel põhjusel käivad varjutused alati paarikaupa ja paarinädalase vahega. Näiteks 14. oktoobri ringikujulise päikesevarjutuse ajal tuli Kuu Maalt vaadates Päikese ette, nüüd kui läbitud on pool orbiiti (ehk pool kuud) on aeg Kuul läbida Maa varju. Paraku vaid osaliselt.

2022. aasta jaanuaris tehtud foto täiskuust, kuhu oleme illustratsiooniks üritanud lisada Maa täisvarju serva homse varjutuse tipus. Selle eest, kas Kuu ka päris selline välja näeb, ei tahaks igaks juhuks oma pead anda.

Päikese poolt Maa taha venitatud vari koosneb kahte tüüpi varjust - täisvarjust ja seda ümbritsevast poolvarjust. Ladina keeles kannavad need vastavalt nime umbra ja penumbra. Vastavalt sellele, et millisest varjuosa Maa orbiidil tiirutav Kuu läbima satub, liigitakse kuuvarjutusi poolvarjulisteks, osalisteks ja täielikeks. Poolvarjulise kuuvarjutuse ajal läbib Kuu vaid Maa poolvarju ning tumeneb selle tagajärjel vaid veidi. Osalise ajal langeb mingile Kuu osale ka täisvari ning täieliku kuuvarjutuse ajal sukeldub Kuu taevas iseloomulikult punakaks värvudes täielikult Maa varju.

Laupäeva õhtul saab tegu olema osalise kuuvarjutusega, mil varjutuse tipus "hammustatakse" Kuust ära vaid kuue protsendilise lõunapoolne ehk meie jaoks Kuu alumine osa. Seda on siiski piisavalt, et meie tuttava kaaslase peal silmaga (kaamera oleks parem) näha Maa kumerat varju. Miski, millest juba vanad kreeklased tuhandeid aastaid tagasi planeedi ümmargust kuju järeldasid. Seega lameda Maa hüpoteesi pooldajatel on enda meelerahu säilitamiseks soovitatav varjutuse ajal siseruumides püsida.

Maa varjud ja neist läbi liikuv Kuu. Kui joonisel liigub Kuu läbi poolvarju, siis laupäeva õhtul siseneb see 6% ulatuses ka täisvarju.

Olgugi ilmaprognoosid laupäeva õhtuks ei ole hetkel just üleliia lootustandvad, tasub siiski igaks juhuks varjutuse kellaajad ära mainida. Maa poolvarju siseneb Kuu Eesti aja järgi kell 21:02 õhtul, täisvarju puudutab see kell 22:35 ning varjutuse kõrghetk saabub kell 23:14. Kell 23:53 ja 01:26 lahkub Kuu vastavalt täisvarjust ja poolvarjust. Vaatepilti on seekord algusest lõpuni näha kõikjalt Euraasiast, Aafrikast nign enamusest Austraaliast ja Antarktikast. Osaliselt saab seda Kuu tõusmise ajal nautida ka Ida-Ameerikast.

Neil kes õnnestub pilvede vahelt Kuud näha, ei tohiks kahe silma vahele jääda ka sellest mõned kraadid ida pool paistev pealnäha ebaharilikult hele täht. Tegemist ei ole aga tähe, vaid hoopis planeediga. Täpsemalt Päikesesüsteemi kõige suurema Jupiteriga, mida tasub Kuu kõrval kindlasti suurendava optikaga uurida. Isegi binokkel näitab ära, et Jupiter ei ripu kosmoses üksinda, vaid seda ümbritsevad neli selle suuremat kuud. Ka need kuud saavad aeg-ajal hiiglasliku ja teleskoobis triibulisena paistva Jupiteri poolt varjutatud.

Kui kiiresti Maa pöörleb?

Kui kiiresti teeb Maa ühe pöörde ümber oma telje? Tundub lihtne - 24 tunniga. See oleks aga vale vastus, sest ühe pöörde tegemiseks kulub Maal hoopis ümmarguselt 23 tundi ja 56 minutit. Kuidas nii?

Seda mida inimesed tavaliselt mõtlevad Maa ühe pöörde all ja ööpäevaks nimetavad ning mis tõepoolest (keskmiselt) 24 tundi kestab on tegelikult aeg mille jooksul näib Päike taevas naasvat eelmise päevaga võrreldes samasse suunda (näiteks päeva kõrgeimasse punkti). Sellest ka selle tehnilisem nimi - päikeseööpäev. Kui aga jälgida näiteks kahe järjestikuse öö jooksul, et millal naaseb üks suvaliselt valitud heledam täht samasse suunda taevavõlvil, siis jõuab see sinna neli minutit varem kui 24 tunni pärast. Sellist ööpäeva nimetatakse sideeriliseks või täheööpäevaks ning taoline ajanihe on muuhulgas ka põhjuseks, miks tähistaevas näib kellaaja suhtes nädalate ja kuude jooksul nihkuvat pidevalt idast läände.

Näiteks kui suvistel südaöödel on otse lõunas heledatest tähtedest Vegast, Deenebist ja Altairist moodustuv Suvekolmnurk, siis talvistel südaöödel näeme seal hoopis niinimetatud Talvekuusnurka - võimast asterismi, mis moodustub Kapellast, Aldebaraanist, Polluksist, Prooküonist, Riigelist, punakast Betelgeusest ja terve taeva heledaimast tähest Siiriusest ehk Orjatähest. Sama asja veidi teisiti vaadates on Päike rännanud taustatähtede suhtes 180 kraadi. Tähtkujusid, mida Päike taoliselt rännates läbib, kutsutakse sodiaagiks ning see on mõningate tähtsate arusaamatustega aluseks tuntud ja millepärast endiselt populaarsele ebausule nimega astroloogia (horoskoobindus).

Miks päikeseööpäev ja täheööpäev üksteisest kestvuse suhtes erinevad? Sest, et lisaks pöörlemisele Maa ka tiirleb ümber Päikese. Selle 23 tunni ja 54 minutiga mil Maal kulub ühe pöörde tegemiseks on see liikunud natukene ümber Päikese - täpsemalt 1/365 ühest täistiirust. Selleks, et Päike naaseks Maal ühes kohas seisnud vaatleja jaoks samasse suunda, peab Maa ennast pöörama veel ühe kraadi võrra ehk umbes 4 minutit kauem. Kõige paremini seletab seda allolev animatsioon, mille autoriks on astronoom ja auhinnatud teaduse populariseerja James O'Donoghue.

Huvitaval kombel tähendab see, et "normaalse" 365 päevase aasta jooksul teeb Maa hoopis 366 pööret ehk üks pööre tuleb ühe tiiru kohta juurde. 366 päevased "ebanormaalsed" liigaastad ei ole siinkohal seotud eelkõnelduga vaid tulevad ebamugavast olukorrast, kus Päikese ümber ühe tiiru sooritamiseks ei kulu Maal täisarv (365,24) päikeseööpäevi.

Kui Maa sideerilised ehk täheööpäevad jäävad ajaliselt muutumatuks*, siis päikeseööpäevad ei kesta tegelikult aasta jooksul püsivalt 24 tundi. Näiteks umbes jõulude ajal kestab päikeseööpäev 24 tundi ja 30 sekundit, septembri keskpaigas aga 23 tundi 59 minutit ja 38 sekundit. Tegelik variatsioon on veidi keerulisem ja vastava graafiku leiab alt.

Sellisel pisikesel ajalisel muutusel on kaks põhjust. Esiteks ei ole Maa orbiit ümber Päikese täiesti ringikujuline vaid elliptiline ehk veidi välja venitatud. Gravitatsiooniseadused kehtestavad, et Päikesele lähemal asudes peab see oma orbiidil liikuma keskmisest kiiremini ning Päikesest kaugemal keskmisest aeglasemalt. Taolise seaduspärasuse avastas juba 17. sajandi alguses kuulus Saksa matemaatik ja astronoom Johannes Kepler. Kui arvestada, et Maa kiirus ümber Päikese aasta jooksul muutub, siis peab natukene muutuma ka ennist kirjeldatud olukord, kus Maa peab päikeseööpäeva läbimiseks natukene kauem pöörlema. Näiteks Päikesele lähimas punktis ehk periheelis asudes (jaanuaris) ja kiiremini liikudes läbib see 23 tunni ja 54 minutilise täheööpäeva jooksul suurema teepikkuse kui näiteks afeelis ehk Päikesest kauemas punktis (juulis). Vastavalt sellele muutub ka aeg, mis kulub Maa pöörlemisel Päikese samase suunda toomiseks.

Teine põhjus päikeseööpäeva pikkusele on Maa pöörlemistelje kalle tiirlemistasandi ehk ekliptika suhtes. Sama asi põhjustab teatavasti meil aastaaegade vaheldumist. Selle mõju päikeseööpäeva kestvusele on paraku väga raske kirjalikult seletada, kuna see nõuab omajagu ruumilist ettekujutust. Nimelt ületab Päike näiliselt Maa taevaekvaatorit (Maa ekvaator projekteeritud otse üles tähistaevasse) kevadisel ja sügisesel pööripäeval. Neil perioodidel muutub Päikese näiline asukoht kiiremini laiuskraadides kui pikkuskraadides. Pidagem meeles, et päikeseööpäev täitub siis kui Päike naaseb järgmisel päeval samasse pikkuskraadilisse suunda. Suvisel ja talvisel pööripäeval, kui Päike asub Maa taevaekvaatorist kaugemal, muutub päevast päeva selle asukoht kiiremini pikkuskraadides kui laiuskraadides. Igatahes konkreetselt selle efekti tulemuseks on, et sügisesel ja kevadisel pööripäeval on päikeseööpäevad keskmisest lühemad ning suvisel ja talvisel pööripäeval pikemad. Kui kaks efekti (elliptilisus+kaldenurk) omavahel kokku panna, siis saamegi päikeseaja kestvuse muutuse aasta jooksul, mis meenutab graafiliselt kujutatult ebaühtlast sinusoidi.

Graafik päikeseööpäeva pikkuse muutusest aasta jooksul. Punasega on muutus, mis on tingitud Maa orbiidi kujust ümber Päikese. Sinisega muutus, mis tuleb Maa pöörlemisteljest. Must joon näitab reaalset muutust kahe efekti tulemusel.

*Kuigi Maa pöörlemiskiirus ehk sideerilise ööpäeva kestvus jääb inimeluea jooksul praktilises mõttes muutumatuks, ei ole see siiski mitmel põhjusel konstantne. Näiteks Kuu poolt põhjustatud looded tekitavad olukorra, kus Kuu kaugeneb ning Maa pöörlemine aeglustub. Kui palju? Umbes 1,8 millisekundit sajandis. Pikemalt sai sellest kirjutatud siin: https://www.astromaania.ee/.../miks-kuu-kaugeneb-maast...

Jupiteri polaarsed keeristormid

Kui Juno nimeline kosmosesond 2016. aasta juunis Jupiteri orbiidile jõudis ning planeeti ning selle kuid varasemalt lähemalt uurima asus, tegi see süsteemi kohta hulgaliselt uusi avastusi. Neist üks siiani mõistatuslikum on, et gaasihiiu poolustel keerlevate tormide ümber näivad muutumatus arvus ja asukohas (84 laiuskraadidel) püsivat hiiglaslikud tsüklonid, mis kannavadki tänaseks lihtsalt nime ringpolaarsed tsüklonid (inglise keeles circumpolar cyclones). Põhjapoolkeralt leiab kaheksa ja lõunapooluselt viis taolist 2400-2800 kilomeetrise läbimõõduga tormi. Nende tekkele, arvule ja püsivusele ei ole veel suudetud anda head seletust. Osaliselt on selle taga tõenäoliselt Jupiteri hirmkeerulised ja maises mõttes hiiglaslikud ilmastikumustrid. Ei suuda me ju isegi Maal ilma eriti pikalt ja/või usaldusväärselt ette ennustada, kuna meie pisikese planeedi atmosfääris toimuvad liikumised sisaldavad lihtsalt liiga palju muutujaid. Jupiteri sisse mahuks aga meie Maad 1300 tükki.

2020. aasta Juno fotomosaiik Jupiteri põhjapoolusest, kus on näha kaheksat ringpolaarset tsüklonit.

All Juno foto ühest sellisest ringpolaarsest tsüklonist. Fotot on mõningal määral töödeldud ja värvitud, et erinevad struktuurid teravamalt välja tuua. Tsükloni läbimõõt on tuhandeid kilomeetreid.

Jupiteri leiab praegusel ajal eest väga-väga heleda "tähena", mis paistab õhtuses kagutaevas ning mis umbes kella üheks võrdlemisi kõrgele lõunataevasse tõuseb. Varahommikul näeb seda läänetaevas, samal ajal kui idataevast tõuseb veelgi heledam Veenus.

Komeet ja galaktika

Astrofotograaf Luke Shepherdi tabamus komeedist C/2020 V2 (ZTF) hetkel, kui see möödus meie vaatepunktist Skulptori tähtkujus asuvast galaktikast tähisega NGC 300. Erinevalt mõnest hiljutisest Päikesesüsteemi sisealasid külastanud komeedist ei muutunud C/2020 V2 kunagi piisavalt heledaks, et seda oleks olnud võimalik palja silmaga taevas rippumas näha. Vaadelda sai ja saab seda mõni aeg veel vaid teleskoobiga. Sama kehtib galaktika NGC 300 kohta, mis asub meile küll suhteliselt lähedal, kuid mida silmaga eristada on lootusetu ülesanne.

Kuigi kaks objekti näivad üksteisele olevat lähedal, on nende kauguste vahe raskesti hoomatav. C/2020 V2 asus pildistamise ajal Maast umbes 333 miljoni kilomeetri kaugusel (natukene rohkem kui Maalt Päikesele ja tagasi), NGC asub meist aga umbes 6 miljoni valgusaasta kaugusel. Kui arvestada, et üksainus valgusaasta ehk vahemaa, mille valgus aasta jooksul läbida suudab, sisaldab ümmargusest 9,46 triljonit (miljon miljonit) kilomeetrit, siis galaktika asub komeedist kusagil 170 triljonit korda kaugemal. Loodetavasti annab see mingitki aimu kui hiiglaslik peab taustagalaktika olema, et nii palju kaugemal komeediga võrreldavas suuruses paista.

Orioniidide meteoorivool

Eelolev nädalavahetus lubab prognooside kohaselt meie maale tuua öised miinuskraadid ja sellega kaasneva (tegelikult pigem põhjustava) enam-vähem selge öötaeva. Samal ajal jõuab kätte orioniidideks kutsutud meteoorivoolu kõrghetk, mille vaatlemist ei sega sellel aastal ka kuuvalgus. Väga heade vaatlustingimuste korral võiks näha olla kusagil 10-15 meteoori, kuigi mõnedel aastatel on orionidiide tunniarv küündinud isegi 60 meteoorini.

Slovakkia astrofotograaf Petr Horaleki komposiitfoto Linnuteest, Orioni tähtkuju ümbrusest ja orioniididest. Fotol nähtavad meteoorid on tegelikult fotole kogutud mitme öö jooksul 2020. aastal.

Nagu enamike suuremate meteoorivoolude puhul on ka orioniidid põhjustatud komeedist, mille küljest lahti aurustunud ja selle orbiidile laiali jaotunud kivipurusest prügipilvest Maa igal aastal läbi liigub. Kusjuures orioniidide puhul on selleks tõenäoliselt üks kõige kuulsam komeet Halley, mis külastas meie taevast vaatemängulise sabatähena viimati 1986. aastal ja teeb seda uuesti 2061. aastal.

Meteoorivoolud saavad oma nime tähtkuju järgi, mille suunast "langevad tähed" tunduvad välja lendavat ning mida astronoomide kõnepruugis nimetatakse radiandiks. Orioniidide radiandiks on, nagu juba mõned nime järgi ära arvasid, Orioni tähtkuju. Täpsemalt selles punakalt särava Betelgeuse lähipiirkond. Et praegusel aastaajal tõuseb see tuntud tähtkuju alles peale südaööd, tasub ka orioniide vaadelda pigem öösel ja vastu hommikut. Seda ei tasu teha mitte otse Orioni poole seistes, vaid pigem otse pea kohale või kõrvale vaadates.

Orioniidide esinemise vahemikuks peetakse aega 2. oktoobri ja 7. novembri vahel, kuid selle suhteliselt lühike ja intensiivne kõrghetk jõuab kätte iga aasta 21.-22. oktoobril.

Päikesevarjutus Ameerikas 2023

Laupäeval leidis suurema osa Põhja- ja Kesk-Ameerika kohal aset selle aasta teine päikesevarjutus ehk olukord kus Kuu libises Päikese ette. Kuna Kuu oli varjutuse ajal Maast suhteliselt kaugel (Kuu orbiit ümber Maa ei ole ringikujuline), siis ei olnud see taevas piisavalt suure nurkläbimõõduga, et tervet päikeseketast kinni katta. Selle tulemusel ei saanud kusagilt näha täielikku päikesevarjutust, vaid ainult niinimetatud rõngakujulist varjutust, kus varjutuse tipphetkel säras musta Kuu ümber selle tagant paistva Päikese serv. All galerii mõnest paremast jäädvustusest.

PS: Kuna Päikesevarjutused saavad aset leida vaid neil perioodidel, kui Kuu orbiidi tasand lõikab Maa tiirlemistasandit ning kaks taevakeha on meie vaatepunktist samas sihis, lahutab päikesevarjutusi ja kuuvarjutusi tavaliselt kaks nädalat (aeg, mille jooksul Kuu jõuab ümber Maa tiireldes ühele või teisele poole planeeti). Seepärast avaneb meil 28. oktoobril võimalus enda pool planeeti näha kuuvarjutust, kui Kuu liigub läbi Maa poolt heidetud varju serva. Sellest aga lähemalt juba vahetult enne sündmust.

Varjutus GOES-16 satelliidilt.

Suur Kanjon, USA, Byron Mead

Mehhiko, Emmanuel Delgadillo

Utah, USA, Satoru Murata

Nevada, USA, Brian Fulda

Mehhiko, Amir Shahcheraghian

Tennessee, USA, Robert Van Vugt

Honduras, Francis Sansivirini, René Saade

Andrew McCarthy

Brasiilia, Luan M. Moraes

Oregon, USA, Jerry Zhang, Baolong Chen, Amber Zhang

Missioon Psyche läheb uurima asteroidi Psyche

Täna, 13. oktoobril, kell 17:19 läheb USA Florida osariigis asuvast Kennedy kosmosekeskusest teisele stardikatsele missioon nimega Psyche. Falcon Heavy nimelise kanderaketi abil planeetidevahelisse ruumi lennutatava väikebussi suuruse sondi sihtmärgiks on samanimeline asteroid (16 Psyche), mille juurde see peaks jõudma 2029. aastal.

220 kilomeetrise läbimõõduga Psyche avastati Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vöönst juba 1852. aastal itaalia astronoom Annibale de Gasparise poolt. Tegemist on teadaolevalt kõige suurema ja massiivsema niinimetatud M-tüüpi ehk suuremalt jaolt metallist koosneva asteroidiga. Arvutused on näidanud, et Psyche koosneb vähemalt 60% ulatuses erinevatest metallidest, millest enamuse moodustab tõenäoliselt raud ja nikkel. Ülejäänu on kivine materjal.

Üks Psyche kahest hiiglaslikust päikesepaneelist. Kokku on sondi "siruulatuseks" 24,7 meetrit.

Pikka aega arvati, et Pshyche võib olla ammuse pisikese protoplaneedi tuum, mis peale mõnd suuremat kokkupõrget paljusid väiksemaid kokkupõrkeid paljastus. Tänaseks on sellisest teooriast praktiliselt loobutud, kuna asteroidi tihedus on selleks lihtsalt liiga madal. Tõenäoliselt on õige vastus midagi keerulisemat ning just selle leidmisega asubki Psyche sond tegelema. Kusjuures tegemist on esimese korraga kui maise robotsondiga metallilist asteroidi uurida kavatsetakse. Hetkel on selle kohta teleskoobi- ja radarvaatlusega teada vaid selle mass, tihendus, mõõtmed ja umbkaudne kuju.

Kunstniku nägemus Psychest Psyche orbiidil.

Psyche kuju ja peamised pinnavormid, mis on kindlaks tehtud ettevaatlike teleskoobivaatlustega (heleduse muutus).

'Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis 2,6 tonnine Psyche sond jõuab oma sihtmärgini 2029. aasta juulis. Enne seda sooritab see kiiruse kogumiseks lähedase möödalennu Marsist. Esialgu peaks Psyche samanimelise asteroidi orbiidil veetma kaks aastat, mille käigus tehakse kindlaks selle koostis ja kaardistatakse selle pind. Peamise teadusinstrumentatsiooni kõrval kannab Psyche niinimetatud Deep Space Optical Communications (DSOC) eksperimenti. Tegemist on katsejärgus sidetehnoloogiaga, kus sond suhtleb Maaga mitte läbi raadioside vaid läbi laserite. Selline süsteem lubab võrreldes senisega 10-100 korda kiiremat ühendust ning seega Maale edastada rohkem andmeid.

PS: Eilne start lükati edasi Floridas valitsenud tormituulte tõttu. Sama võib juhtuda täna. Sellisel juhul tuleb järgmine katse laupäeval.

Psyche starti saab otseülekandena vaadata siit: https://www.youtube.com/live/npIDMxrzm_o?si=JGueau08LvjcbhYh 

Saturni kuu Iapetus

Saturni suuruselt kolmas kuu Iapetus avastati 1671. aastal Itaalia astronoom Giovanni Domenico Cassini poolt, kui ta märkas oma suhteliselt algelise teleskoobiga Saturnist lääne pool (Maa taevas vaadates) uut kuud. Mõni aeg hiljem üritas ta seda vaadelda Saturnist ida pool, kuid tulutult. Järgmine aasta kordus sama asi. Alles parema teleskoobiga õnnestus tal seda ka Saturnist ida pool vaadelda, kuid seal paistis see oluliselt madalama heledusega. Vaatlusi korrates järeldas ta, et Iapetusel peab olema kaks väga erineva peegeldavusega poolkera ning sarnaselt meie Kuule vaatab see pidevalt ühe poolega planeedi poole ehk on planeedi suhtes loodeliselt lukustunud. Seega Saturnist lääne pool asudes näeme me selle heledamat poolkera ja Saturnist ida pool tumedamat poolkera. See geniaalne järeldus sai täieliku kinnituse kolm sajandit hiljem, kui Saturni külastasid esimest korda legendaarsed Voyageri sondid. Saturni ja selle kuude pikaajaline uurimine viidi aga läbi aastatel 2004-2017 läbi Cassini auks nimetatud sondi poolt.

Erinevused kahe poolkera vahel. Tumedam vaatab kuu liikumise suunas, heledam selle taha. Fotod: Cassini.

Tänaseks teame, et kusagil 1500 kilomeetrise läbimõõduga Iapetuse tiirlemise suunas vaatav poolkera on kaetud kõige rohkem paarikümne sentimeetrise punakas-pruuni tolmu kihiga, samal ajal kui teine poolt katab suhteliselt värske jääkiht. Heledam poolkera suudab peegeldada kusagil 50-60% sellele langevast päikesevalgusest, tumedam vaid 3-5%. Taolise drastilise erinevuse seletamiseks tuleb teada, et Iapetus tiirleb Saturnist võrdlemisi kaugel ning seega aeglaselt. Ühe tiiru (ja seega ka ühe pöörde) tegemiseks kulub sellel 79 päeva. Selle tulemusel saab Iapetuse üks pool 37,5 päeva päikesevalgust ja 37,5 päeva pimedust, tekitades päeva ja öö vahel väga suuri temperatuurilisi erinevusi. Kuna kuu tumedam poolkera neelab oluliselt rohkem päikesevalgust, soojeneb see kiiremini ning tumeda tolmu all olev jää sublimeerub (vaakumis jää mitte ei sula vedelikuks, vaid muutub tahkest otse gaasiliseks). Veeaur aga ei jõua kuust kuigi kaugele ning ladestub värske kihina tagasi Iapetuse heledamale ehk jahedamale poolkerale. Nii tekib omamoodi isevõimenduv tsükkel, kus Iapetuse tumedam pool muutub üha tumedamaks (jää kaob, tolm jääb alles) ning hele pool üha heledamaks (värske jää on heledam). On arvutatud, et miljardi aasta jooksul sublimeeruks sedasi Iapetuse tumedamalt küljelt 20 meetrit jääd, heledamalt aga kõigest 10 sentimeerit (jättes arvestamata, et tegelikult seal jääkiht hoopis kasvab).

Cassini mosaiik Iapetuse heledamast küljest. All on näha Iapetuse suuruselt teist kraatrit Engelieri basseini, mille läbimõõt on ümmarguselt 500 kilomeetrit.

Cassini möödalennu käigus pildistatud ekvatoriaalne mäeahelik.

Fotol lähivaade Iapetuse ekvaatoril kõrguvale mäeahelikule, mis on tihedalt täis iidseid meteoriidikraatreid. Foto keskosas on näha hiljutisema kokkupõrke poolt paljastatud heledamat jääd, millest kuu suuremas osas koosnebki. Nähtavad mäed on jalamilt umbes 10 kilomeetrit.

Kui taoliste tsüklite poolt põhjustatud erinevusi kuu poolkeradel on suhteliselt lihtne mõista, siis lahtiseks jääb küsimus, et kuidas see protsess alguse sai. Juhtivaks hüpoteesiks on, et algne tume materjal, mis Iapetuse tiirlemissuuna küljele ladestus, pärines mõnelt teiselt Saturni kuult. Võibolla tabas mõnd sellist suurem asteroid või meteoriidisadu, mis paiskas Iapetuse ette orbiidile tolmupilve, mis miljonite aastate jooksul kuu poolt kinni püüti. Kord juba värvierinevust omades sai see eespool kirjeldatud tsüklite käigus vaid süveneda.

Teine mõistatus Iapetuse puhul on praktiliselt selle ekvaatorit järgiv mäeahelik. 1300 kilomeetrit pikk, 20 kilomeetrit lai ja keskmiselt 13 kilomeetrit kõrge ahelik avastati 2004. aastal Cassini sondi abil. Huvitaval kombel asub see aga ainult kuu tumedamal küljel. Heledamal poolel sarnast pinnavormi praktiliselt ei näe. Teiseks on terve kuu poolustelt otsekui kokku pressitud, andes kuule veidi pelmeeni või kreeka pähkli kuju. Ekvatoriaalse aheliku tekkeks pole suudetud välja pakkuda ühtegi head hüpoteesi. Õigem oleks võib olla öelda, et kuigi hüpoteese on mitmeid, ei suuda neist ükski seletada, et miks on ahelik vaid poolel kuul ja mitte teisel.

Iapetus on nime saanud Kreeka mütoloogiast pärit titaani Iapetuse järgi, kes oli Gaia ja Uraani poeg ning Atlase, Prometheuse, Epimetheuse ja Menoetiuse isa.

Kosmosesüstik Päikese peal

2009. aasta mais saadeti kosmosesüstik Atlantis teenindama Maa orbiidil asuvat Hubble kosmoseteleskoopi. Viies ja senini viimane taoline teenindusmissioon kestis 13 päeva ning kandis nime STS 125. Selle käigus vahetati kosmoseteleskoobil välja kaamera, spektromeeter, juhtimissensor, kuus teleskoobi pööramiseks mõeldud güroskoopi ja kaks akut. Lisaks paigaldati teleskoobile uued soojuskilbid ja dokkimiskinnitus, millest viimase eesmärgiks oli tulevikus võimaldada teleskoopi kontrollitult obiidilt alla juhtida.

Allolevad fotod kosmosesüstikust ja Hubble kosmoseteleskoobist Päikese taustal on tehtud prantsuse astrofotograaf Thierry Legaulti poolt ning need peaksid olema ainsad taolised fotod. Saadeti ju kosmosesüstikud 2011. aastal jäädavalt pensionile. Neist esimesel kahel on näha Atlantist suundumas Hubble kosmoseteleskoobi poole, kahel järgmisel on näha Atlantist ja Hubble mõned minutid enne seda kui süstik teleskoobi "kinni püüdis" ning seda teenindama asus. Üleminekud Päikesest kestsid vaid 0,3 ja 0,8 sekundit.

Apollo 13 reis ümber Kuu

Mida nägid õnnetu Apollo 13 missiooni astronaudid Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise 1970. aasta aprillis ümber Kuu lennates? Allolev video on astronautidele avanenud vaadete 4K kvaliteedis taaslooming, mis on tehtud Kuu ümber tiirleva Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) fotomaterjali abil. Võrreldes Apollo 13 kosmoselaeva kiirusega Kuu ümber on video vähemalt neli korda kiirendatud, kuna tegelik reis (mille vältel meeskonnal puudus Maaga sideühendus) kestis kokku umbes 8 minutit. Arusaadavalt on video tõeliseks nautimiseks tarvis 4K resolutsioonis kuvarit ning piisavalt kiiret internetiühendust.

Apollo 13 missiooni teisel päeval teel Kuu juurde süttis teenindusmooduli hapnikupaagis vigane elektriisolatsioon. Plahvatuse käigus lekkisid selle mõlemad hapnikupaagid kosmosesse ning meeskond pidi kasutama Kuu pinnale laskumiseks mõeldud maandurit sisuliselt päästepaadina. Kuna hapniku läks tarvis ka elektrivoolu tootmiseks ning seda oli vaja atmosfääri sisenemiseks säästa, olid astronaudid sunnitud enamiku laeva süsteemidest välja lülitama. Muuhulgas puudus neil joogivesi ja soojendus. Selle asemel, et jääda Kuu orbidiidile nagu esilalgne plaan ette nägi, otsustati kosmoselaev saata ümber Kuu ning tuua see koos astronautidega võimalikult kiiresti tagasi Maale. Meeskond maandus turvaliselt 17. aprillil 1970.

Apollo 13 missiooni põhjal valmis 1995. aastal suurepärane samanimeline mängufilm. Lisaks saab sama lugu näha 1998. aasta minisarjas From the Earth to the Moon.

Keeristorm Marsil

Marsikulgur Perseverance jäädvustas Marsil Jezero kraatri nõlval eriti kõrge tuulispasa, mille kõrval maised keeristormid kahvatuvad. Kuigi tuulispask asus kulgurist kusagil 4 kilomeetri kaugusel ning selle ülemine osa jääb kaadritest välja, suudeti fotodelt ja keerise varjust pinnal välja arvutada, et tuulispasa läbimõõt pidi olemas kusagil 60 meetrit ja kõrgus ligi 2 kilomeetrit. Võrdluseks, maised tornaadod küündivad kõige rohkem kusagil 300 meetri kõrguseks. Erinevalt aga maisetest keeristormidest, mis suudavad maast lahti kergitada lehmi ja autosid, ei suudaks fotodelt nähtav tuulispask ilmselt isegi inimesest ümber paisata. Asi selles, et Marsi atmosfäär on kusagil 100 korda hõredam kui Maal, ehk siis sealsel isegi mitmeid kümneid meetreid liikuval tuulel ei ole lihtsalt jõudu tolmu keerutamisest midagi drastilisemat teha. Näiteks filmist Marslane nähtud torm, mis astronaute nagu nukke ringi lennutab, on puhas dramaatiline liialdus.

Animatsioon on kokku pandud 21 kaadrist, mis on tehtud iga nelja sekundi tagant. Võrreldes reaalajaga on klipp 20-kordse kiirendusega.

Suurendus.

Tuulispaskasid on Marsil jäädvustatud juba alates NASA Vikingite maanduritest (Viking 1 maandus Marsil 1976) nii pinnalt kui orbiidilt.

Keeristomide poolt jäetud jäljed. Foto: Mars Global Surveyor (MGS).

800 meetri kõrgune keeristorm Marsi orbiidil asuva MRO kaamera vahendusel.

Steve Kanada taevas

Sellel umbes nädal tagasi Kanadas Ontario provintsis virmalisekütt Theresa Clarke poolt tehtud fotol pole mitte virmalised, vaid virmalistega seotud suhteliselt haruldane valgusnähtus nimega STEVE*. Kuigi taolisi valgusribasid võidi põhjataevas näha juba väga ammustel aegadel, hakati neid tänu fototehnika arengule eraldi tähele panema alles 2010ndate alguses. 2017. aastaks oli taolisi vaatlusi kogunenud piisavalt, et nähtust ametlikult virmalistest eristada ning alustada selle teaduslikku uurimist.

Kuigi Steve tekke ja olemuse kohta on veel siiani väga vähe teada, on suudetud nüüdseks paljude vaatlustega kindlaks teha, et need kujutavad endast sadu või isegi tuhandeid kilomeetreid pikki plasmajugasid, mis tekivad maapinnast kusagil 200 kilomeeti kõrgusel. Jugasid moodustuva plasma temperatuur ulatub 3000-6000 kraadini ning kogu moodustis liigub tavaliselt ida-lääne sihis kuni 6 kilomeetrit sekundis. Helenduse üheks põhjuseks võib olla lämmastiku reageerimine hapnikuga, mille tulemusel tekib kemikaal nimega lämmastikoksiid (NO). Kuna Steve pole siiani veel kordagi märgatud virmalistest täiesti eraldiseisvana, siis on pakutud, et selle teke on kuidagi seotud atmosfääri ülakihtidega kohtuvate laetud osakeste suunatud vooga. Need samad laetud osakesed, mis pärinevad Päikeselt, on ühtlasi virmaliste tekitajateks.

Foto on eriline selle poolest, et antud Steve on selgelt erivärviline ning omavahel põimunud.

*STEVE - tegemist on lühendiga inglise keelsest kirjeldavast terminist Strong Thermal Emission Velocity Enhancement, mida võiks tõlkida tugevaks soojusliku kiirguse kiirusvõimenduseks.