Maa afeel 2026

Autor: Üllar Kivila Täna Eesti aja järgi kell 20:30 asub Maa Päikesest selle aasta kõige kaugemas punktis, ehk läbib orbiidi afeeli meie tähest umbes 152 miljoni kilomeetri kaugusel.

Päikese näiva suuruse võrdlus nähtuna Maalt afeelis ja periheelis.

Põhjapoolkera elanikele võib tunduda väheintuitiivne, et see juhtub meie jaoks suvel, kuid Maa aastaaegade põhiline põhjustaja on siiski planeedi telje asend Päikese suhtes. Jaanuari alguses toimuva periheeli, ehk Päikesele lähima asendi ja afeeli kauguste erinevus on umbes 5 miljonit kilomeetrit, mis tähendab 7% erinevust Maale jõudva päikesekiirguse hulgas. Võrdluseks - meie laiuskraadil paistab Päike talvisel pööripäeval umbes 8° kõrgusel horisondist, suvisel pööripäeval aga 55° kõrgusel. Sellest valguse langemise nurga erinevusest tulenev kiirgushulga erinevus pinnaühiku kohta on umbes kuuekordne ning seega aastaaegade põhiline põhjus.

Mõõtkavas joonis Maa orbiidist (sinine) võrrelduna 1 astronoomilise ühiku raadiusega ringjoonega (sisemine hall ring). Vähim kaugus Päikesest periheelis on 147 miljonit km (0,98 aü), suurim kaugus afeelis on 152 miljonit kilomeetrit (1,02 aü).

Maa afeeli kaugused aastatel 1000-3000. Nähtav on pikaajaline langustrend, mis tuleneb Maa orbiidi elliptilisuse vähenemisest ning igaastane juhuslik variatsioon, millest suurema osa tekitab Maa liikumine ümber Maa-Kuu ühise raskuskeskme. See raskuskese asub Maa sisemuses umbes 4700 km kaugusel Maa keskpunktist. Väiksema osa variatsioonist põhjustavad ka teiste planeetide gravitatsioonilised mõjud. 2026. aasta afeel on tähistatud oranži täpiga ning kollane kriipsjoon näitab afeeli pikaajalist keskmist.

Nagu hiljutise pööripäeva puhul sai lähemalt uuritud selle aasta pikima päeva pikkuse võrdlust teiste aastate omadega, siis vaatame seekord lähemalt ka tänavust afeeli teiste aastate võrdluses. Tänavune Päikesest kaugeim asend on lähiaastate keskmisest pisut lähemal ning põhilist variatsiooni selles põhjustab Kuu - Maa ja Kuu tiirutavad ühise raskuskeskme ümber(, mis asub küll Maa sisemuses) ning seetõttu sõltub Maa kaugus Päikesest afeelis ja periheelis mingil määral ka sellest, kas Kuu asub parasjagu Maa "taga" (täiskuu) või "ees" (kuuloomine). Esimesel juhul on Maa Päikesele veidi lähemal, teisel juhul kaugemal samas kui Maa-Kuu raskuskese järgib enam-vähem täpselt elliptilist orbiiti ümber Päikese.

Peale Kuu mõju näeme ka pikemaajalist langustrendi - Maa orbiidi elliptilisus ei ole ajas päris püsiv, vaid varieerub umbes 100 000-aastase perioodiga maksimaalsest väärtusest 0,06 minimaalse 0,003-ni. Praegusel ajal on see umbes 0,017 ning kahaneb aeglaselt - see tähendab, et Maa orbiit muutub praegu rohkem ringikujuliseks ning periheeli ning afeeli kauguste väärtused lähenevad ajapikku teineteisele.

Järgmise 20 tuhande aasta pikim päev

Täna ei ole mitte ainult käesoleva aasta pikim päev (päikesetõusust loojanguni), vaid ka pikim päev järgmise 20 000 aasta jooksul. See väide kehtib ainult kui geograafilist asukohta ei muuda.

Umbes 40000 aastase tsüklina käib maakera teljekalle edasi ja tagasi umbes 22.1° ja 24.5° vahel (teine pilt). See on üks Milanković tsüklitest. Mida suurem teljekalle, seda valgemad on meil suveööd. Kui teljekallet üldse poleks siis oleks igal pool maakeral aasta läbi 12 tunnine öö ja 12 tunnine päev.

Praegu muutub maakera teljekalle järjest väiksemaks. Seega aasta pikim päev muutub aasta aastalt väga väikeste sammudena lühemaks. Alloleval graafikul (kolmas pilt) on näha pikima päeva pikkuse muutust aasta aastalt (Tallinn). Selle 19-aastase sagedusega lainetuse põhjustajaks on Kuu. Pikaajaline keskmine muutus on ainult ca 0,15 sekundit aastas. Maapinnal tähendab see kalde muutus justkui 13 meetrist liikumist.

Umbes 9800 aasta pärast hakkab maakera teljekalle jälle suurenema ja peaaegu sama kaua võtab aega, et praegusesse seisu tagasi jõuda, sellepärast kokku ca 20 000 aastat.

Inimese eluea lõikes on need muutused tühised, aga suures plaanis on maakera telje kaldel väga tugev roll jääaegade põhjustamises.

Fotod Artemis II Kuu möödalennust

Jätkame Artemis II lainetel...

Kuu lähistelt on värskelt alla laetud parimad klõpsud tänahommikusest Kuu möödalennust, mida tunnistasid ja jäädvustasid Artemise astronaudid Jeremy Hansen, Christina Koch, Victor Glover ja Reid Wiseman. Tehtud fotode seas on tõelisi pärleid ning soovitatav on neid vaadata täissuuruses.

Hetkel saab seda teha siit: https://images.nasa.gov/

PS Endiselt paneme kõigile südamele, et mitte jagada kõiki sotsiaalmeedias ilmuvaid fotosid tõeliste pähe. Võtsinguid on isegi interneti kohta praegusel ajal tavapäratult palju. Kui suurepärasena tunduva foto allikas ei ole ametlik NASA või ESA lehekülg, siis tasub jääda kahtlevale seisukohale.

Maasirp 400 000 kilomeetri kauguselt Kuu juurest.

Artemis II komandör Reid Wiseman vaatamas kapsli aknast välja.

Kuu niinimetatud esikülg on siin fotol Kuu vasakus küljes. Üleval keskel Idamereks kutsutud iidne kokkupõrkejälg, mida Maalt praktiliselt ei näe.

Maaloojang Kuu taha.

Maatõus Kuu pimeda (ja sakilise) silmapiiri tagant.

Päikesevarjutus. Päike asub Kuu taga. Helendava kumana paistab Päikese kroon ja ilmselt mingil määral soiaagivalgus. Paremal all osas on planeedid (vasakult) Saturn, Marss ja Merkuur.

Vasakul Veenus. Päikese kummituslik kroon ja soidaagivalgus paistavad Kuu tagant.

Kuu tagakülg on eriti kraatriarmiline

Astronaudid Victor Glover ja Christina Koch vaatlemas ja pildistamas.

Maa läbi Orioni kapsli akna

Artemis II missiooni komandör Reid Wiseman on maha saanud fotoga meie planeedi kuuvalguses ööküljest, mis oma selguses kinnitab kanda ajaloos. Läbi Integrity kapsli akna tehtud fotol siis meie planeet, selle mõlemal poolusel tantsimas virmalised. Maa ääre tagant kumab kolmnurkne sodiaagivalgus, ehk Päikesesüsteemi tasandis hõljuv tolm, mida Päike planeedi tagant valgustab. Maast paremal all paistab eriti hele planeet Veenus, mis on meie jaoks kaugemal kui Päike.

Täissuuruses: https://www.nasa.gov/.../uploads/2026/04/art002e000192.jpg

Fotol on Maa lõunapoolus üleval pool, sest ega kosmoses ei ole eelistatud suundi. Maad pole inimsilmad sellisest kaugusest näinud enam kui pool sajandit.

Foto tehti natukene peale kapsli mootorite pea kuueminutilist käivitamist ehk siis teel Kuu juurde.

All veel Wisemani fotosid Maast:

Maa periheel Päikesega 2026

Parem hilja kui mitte kunagi. Täna, kell 19:15 jõudis Maa oma veidi piklikul orbiidil ümber Päikese punkti, kus selle kaugus oma kodutähest oli aasta väikseim. Teisisõnu saavutas Maa periheeli.

Täpsemalt asus Maa sellel hetkel Päikesest 147 099 894 kilomeetri kaugusel ehk ümmarguselt 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui poole aasta pärast (6. juuli) afeelis, kui tiirleme oma kodutähest 152 087 774 kilomeetri kaugusel. Maisete standardite järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda kujutlematu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on muutus üsna tühine - meie planeedi orbiit ümber Päikese on praktiliselt ümmargune.

Saksa astronoom Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on 30,3 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See tähendab, et põhjapoolkera talv on ka keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Kuigi kindlasti paljudele see nii ei tundu.

Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka 3,3 protsenti läbimõõdult suuremaks kui juulis ning Maa saab tervikuna kusagil 7 protsenti rohkem päikesekiirgust. Näilise suuruse muutumist on võimalik ka ise koduste vahenditega testida. Näiteks kui teha täna ja juuli alguses päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto ning neid hiljem võrrelda.

Meil pole õnnestunud veel Päikest periheelis pildistada, kuid all näeb see välja võiks näha. Illustratsiooni aluseks on üks meie foto Päikesest, mis on poolitatud ja üks pool 3,3 protsenti väiksemaks kahandatud.

Kuu loojumas Maa taha

Huvitav foto või õigemini väljalõige fotost Jaapani ilmasatelliit Himawari 9 arhiividest, kus on näha Maa atmosfääris pannkoogiks moonutatud loojuvat Kuud. Taoline moonutus on põhjustatud ebaühtlasest valguse murdumisest Maa atmosfääris, mille määr oleneb atmosfääri muutuvast tihedusest ja temperatuurist.

Himawari 9 on 2016. aastast tiirelnud ümber Maa geostatsionaarsel (või geosünkroonsel) orbiidil umbes 35,7 tuhande kilomeetri kõrgusel ekvaatorist. Seal kulub sellel ühe tiiru tegemiseks ümber planeedi täpselt sama kaua kui planeedil ühe pöörde tegemiseks ning tänu sellele näeb see Maad alati ühest küljest. Satelliit pildistab tervet Maa ketast iga 10 minuti tagant ning selle andmed on asendamatud täpsete ilmaprognooside tegemiseks.

Antud hetk (180 kraadi pööratult) pärineb selle aasta 11. augustist, kell 03:40 UTC. Himawari 9 fotoarhiividest näeb seda siit: https://tinyurl.com/bdz5954v

Psyche pildistas Maad ja Kuud

Kaks aastat tagasi startis Marsi ja Jupiteri vahelise asteroidide vöö ja täpsemalt selles avastatud peamiselt metallidest koosneva Psyche nimelise asteroidi poole teele komosesond Psyche. Oma sihtmärgini peaks see jõudma 2029. aasta suvel.

Enne seda saab aga kauguses paistvate planeetide peal testida ja kalibreerida sondi kaameraid - täpsemalt instrumenti nimega Psyche multispectral imager ehk siis Psyche multispektraalne kaamera. Tegemist kahest identsest kaamerast ja nende ette käivatest filtritest koosneva instrumendiga, mis võimaldab taevakehadelt peegeldunud päikesevalgusest tuvastada erinevaid elemente ja ühendeid. Selle abil loodetaksegi Psyche koostist ilma sellel otseselt maandumata kindlaks teha.

Selle aasta alguses vaatlesid sondi kaamerad kauguses paistavat Marssi ja Jupiteri (vaata kommentaaridesse). Nüüd on kord jõudnud Psyche enda koduplaneedi ja selle hiidkuuni. Juulis tehtud fotod Maast ja Kuust tehti hetkel kui sond asus neist umbes 290 miljoni kilomeetri kaugusel ehk peaaegu kaks korda kaugemalt kui Maa ja Päikese vahemaa. Allolevalt fotolt on pilkases pimeduses säravat planeedi-kuu paari näha asuvat Jäära tähtkuju tähtede esiplaanil. Kuna me teame üsna hästi, et millistest elementidest meie planeedi ja Kuu atmosfäär ja pinnad koosnevad, sai selle põhjal veenduda, et instrument nende tuvastamisel töötab nii nagu peab.

220 kilomeetrise läbimõõduga Psyche avastati Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst juba 1852. aastal itaalia astronoom Annibale de Gasparise poolt. Tegemist on teadaolevalt kõige suurema ja massiivsema niinimetatud M-tüüpi ehk suuremalt jaolt metallist koosneva asteroidiga. Arvutused on näidanud, et Psyche koosneb vähemalt 60% ulatuses erinevatest metallidest, millest enamuse moodustab tõenäoliselt raud ja nikkel. Ülejäänu on kivine materjal.

Pikka aega arvati, et Pshyche võib olla ammuse pisikese protoplaneedi tuum, mis peale mõnd suuremat kokkupõrget paljusid väiksemaid kokkupõrkeid paljastus. Tänaseks on sellisest teooriast praktiliselt loobutud, kuna asteroidi tihedus on selleks lihtsalt liiga madal. Tõenäoliselt on õige vastus midagi keerulisemat ning just selle leidmisega asubki Psyche sond tegelema. Kusjuures tegemist on esimese korraga kui maise robotsondiga metallilist asteroidi uurida kavatsetakse. Hetkel on selle kohta teleskoobi- ja radarvaatlusega teada vaid selle mass, tihendus, mõõtmed ja umbkaudne kuju.

Kunstniku nägemus Psyche kosmosesondist Psyche asteroidi orbiidil.

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis 2,6 tonnine Psyche sond jõuab oma sihtmärgini 2029. aasta juulis. Enne seda sooritab see kiiruse kogumiseks lähedase möödalennu Marsist. Esialgu peaks Psyche samanimelise asteroidi orbiidil veetma kaks aastat, mille käigus tehakse kindlaks selle koostis ja kaardistatakse selle pind. Peamise teadusinstrumentatsiooni kõrval kannab Psyche niinimetatud Deep Space Optical Communications (DSOC) eksperimenti. Tegemist on katsejärgus sidetehnoloogiaga, kus sond suhtleb Maaga mitte läbi raadioside vaid läbi laserite. Selline süsteem lubab võrreldes senisega 10-100 korda kiiremat ühendust ning seega Maale edastada rohkem andmeid.

Maa infrapunas

Teel Merkuuri poole pidi NASA kosmosesond MESSENGER 2005. aastal sooritama möödalennu Maast (ja hiljem kaks Veenusest), et muuta oma kurssi kohtumaks Päikesesüsteemi väiksema ja kiirema planeediga, mille orbiidile see viimaks ka asus. Möödalennu ajal Maast testiti selle kaameraid ja muid instrumente.

Asudes umbes 100 tuhande kilomeetri kaugusel pildistas see Maad muuhulgas lähiinfrapunakiirguses, mis on antud fotol tähistatud punastes toonides ning mis kuulub suuremas osas Lõuna- ja Kesk-Ameerikas kasvavatele vihmametsadele. Nimelt neelavad taimed suurt osa nähtavast valgusest, kuid peegeldavad suuremas osas tagasi nendele langeva infrapunakiirguse. See on üks põhjusi, miks metsade ja muu taimestiku hävitamine ning nende asendamine asulate, maanteede ja hõredate monokultuurpõldudega muudab planeedi energiabilanssi - muidu tagasi peegeldunud infrapunakiirgus ehk sisuliselt soojuskiirgus saab neelduda maapinnas ning soojendada seeläbi atmosfääri. Atmosfääri ennast soojendab suurel määral ka infrapunakiirgust neelav metaan, veeaur ja süsihappegaas. Nende sisaldus on atmosfääris inimtegevuse tagajärel üha kiiremal tõusuteel.

MESSENGER veetis Merkuuri orbiidil neli väga viljakat aastat. Nüüd on Merkuuri poole teel missioon Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja Jaapani Kosmoseuurimisagentuuri (JAXA) koostöös, mis kannab nime BepiColombo. Merkuuri orbiidile peaks see teise taolise sondina jõudma järgmise aasta novembris. 

Kuu läbi Maa atmosfääri

Kuigi Rahvusvaheline kosmosejaam tiirleb ümber Maa vaid kusagil 400 kilomeetri kõrgusel, avanevad selle illuminaatoritest vahel vaated, millele meil siin maapinna külge liimitutel mingit head võrdlust pole tuua.

Mai lõpus ISS pardalt tehtud fotol on näha noorkuud ehk Kuud, mis meie vaatevinklist alles hakkab Päikese poolt valgustatud saama. See vaid protsent või paar valgustatud Kuu loojub fotol meie planeedi õhukese atmosfäärikanga taha. Helevalge triip Kuust on fotol valgustatud Päikesega poolt. Ülejäänud ketast näeme tänu sellele, et Maalt peegeldunud valgus sinnani jõuab.

Ühesõnaga viibib enamus meie poole vaatavast Kuust sellel fotol maavalges öös. Maa on Kuu taevas umbes neli korda suurema läbimõõduga kui Kuu Maa taevas ja Maa on oma pilvede ja ookeanidega mitu-mitu korda parem peegeldi kui seda on tolmune Kuu.

Õhuhelendus Assooridelt

Fotograaf Miguel Clarol õnnestus Assooridel Mount Pico nimelise mäe tipus fotole saada üks parimaid näiteid ööhelenduseks kutsutud nähtusest. Taevas vikerkaarevärvilisi laineid meenutav nähtus tekib kui päevasel ajal Päikese ultraviolettkiirguse mõjul ergastatud või lahutatud aatomid ja ühendid atmosfääris öö jooksul oma algsele kujule naasevad. Selle käigus kiirguvad erineva lainepikkusega ehk värviga footonid. Näiteks punast valgus kiirgavad niinimetatud hüdroksiidi (OH) ioonid kusagil 85 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Oranži ja rohelise eest vastutavad naatriumi ja hapniku aatomid veidi kõrgemal.

Õhuhelendus tekib atmosfääri ülakihtides nii päevasel kui öisel ajal, kuid päevases taevas me seda eristada ei suuda. Muuhulgas on õhuhelendus (öisel ajal võib seda nimetada ka ööhelenduseks) põhjuseks miks isegi täiesti valgusreostusest puutumata paikades (näiteks kesket ookeani) ei ole tähistaeva taust kunagi absoluutselt must. Antud juhul nähtavad erivärvilised triibud on põhjustatud atmosfääri kihtide kergest lainetamisest.

Õhuheledust ei tohiks segi ajada virmalistega, mis võivad teatud juhtudel tekitada väga sarnast vaatepilti. Erinevalt virmalistest, mille põhjustajaks on Päikeselt pärinevad laetud osakesed, ei ole õhuheledus sõltuv Päikese aktiivsusest ning sobivate vaatlustingimuste korral võib õhuhelendust näha (enamasti küll kaameraga) igal ööl.

Eriti hästi on õhuhelendus vaadeldav Rahvusvahelise kosmosejaama või Hiina kosmosejaama pardalt, kus see näib planeedi ööpoolel moodustavat atmosfääri kohale selgelt eristatava värvilise kihi.

Kuidas juba Vanas-Kreekas Maa ümbermõõtu arvutati

On võimatu öelda, et kes ja millal hakkas esimesena kahtlustama Maa ümarat kuju, kuid tõenäoliselt on seda ammuste ja võib-olla nüüdseks tundmatute mõtlejate poolt tehtud tuhandeid aastaid. Igatahes esimesed dokumenteeritud püüded igapäevaste vaatluste ja loogika abil Maa kuju järeldada pärinevad kusagil kahe ja poole tuhande aasta tagusest Antiik-Kreekast.

Esimene tänapäeva säilinud dokumenteeritud vihje Maa kuju kohta, mis võis muuhulgas osasid tollaseid filosoofe teemal mõtlema ärgitada, pärineb foiniiklastelt. Nimelt olevat Egiptuse vaarao Necho II palganud umbes 600 ekr need toona maailma kuulsaimad meresõitjad purjetama ümber Aafrika mandri. Nende väidetavalt kolm aastat kestnud retk viis Punasest merest lõuna poole, seejärel ümber tänaseks Hea Lootuse Neemeks nimetatud Aafrika mandri lõunatipu ning sealt edasi Atlandi ookeni põhjapiirkondadesse ja lõpuks tagasi Vahemerre. Reisi 70 aastat hiljem oma raamatus "The Histories" maininud Kreeka kuulsaim ajaloolane Herodotos kahtles selle toimumises, tuues oma skeptitsismi peamiseks põhjuseks foiniiklaste väite, et osa nende reisist olla Päike paistnud südapäeval põhjast. On üsna ilmne, et Herodotos ei olnud eales kaalunud võimalust, et Maa on ümar... sest sellele väitele nüüd tagasi vaadates oleksid ekvaatori lõuna poolkerale ületanud foiniiklased pidanud tõepoolest sellist vaatepilti tunnistama.

Foto nimega "Kuutõus", mille klõpsas 1968. aasta jõuluõhtul Apollo 8 missiooni astronaut William Anders Kuu orbiidilt.

Pole kindel, et kas just foniiklaste esmapilgul veider kogemus või midagi muud sundis mitmeid umbes samal ajal elavaid Kreeka filosoofe viimaks väitma, et Maa on sfääriline. Traditsiooniliselt omistatakse selle avastamise või õigemini väitmise au kuulsale matemaatik Pythagorasele (umbes 6. sajand ekr.). Siinkohal tasub hoiatada, et kreeklastel oli komme kõik suuremad avastused tagantjärele juba tuntud ja teatud nimede arvele kirjutada. 5. sajandist ekr. näivad näiteks nii Empedokles kui ka Parmenides sama väitvat. Kes neist ka tegelikult esimene oli, on ilmselgelt ebaselge. Igatahes alates 5. sajandist ekr. ei leidu enam ühtegi tuntud filosoofi, kes oleks Maa sfäärilises kujus kahelnud. Näiteks Pythagorase koolkonna õpilane Platon (427-347 ekr) olevat oma Ateenasse asutatud koolis õpetanud Maa kuju kohta järgnevate sõnadega (Socratese vahendusel): "Minu veendumus on, et Maa on ümmargune keha taevaste keskel ja see ei vaja seetõttu ei õhku ega ühtki teist tuge seal püsimiseks." Enda raamatus Timaeus, mis oli ladina keeles valitutele saadaval terve keskaja, kirjutas ta samal teemal järgmist: "Maailm loodi kerana, ümarana otsekui treipingis voolitud, selle kaugeimad punktid selle keskohast igas suunas sama kaugel, kõige täiuslikum ja kõige samasugusem kõigist kujudest."

Asjaolu, et ükski neist mainitud filosoofidest ei toonud Maa kuju kohta teadaolevalt ühtegi head põhjendust, on pannud ajaloolasi nende mõttekäikude teemal spekuleerima. Näiteks me teame, et Pythagoras oli esimene, kes järeldas, et Kuu on ümmargune jälgides ja mõeldes selle terminaatori (valguse ja pimeduse piir) kujule erinevate kuufaaside ajal. Kui Kuu on ümmargune, võis ta täiesti vabalt eeldada, et ümmargune peab olema ka Maa ja teised taevased kehad. Seda enam, et matemaatikuna pidas ta sfääri üheks elegantseimaks kujundiks.

Kui Kuu läbib kuuvarjutuse ajal Maa varju on selle ümarat kuju Kuu pinnal näha. Peale seda, kui Anaxagoras varjutuste mõistatuse 5ndal sajandil ekr lahendas, sai sellest parim visuaalne tõestus sfäärilise Maa kohta. Fotol kolm erineval ajal tehtud fotot ühest osalisest kuuvarjutusest.

Siis kui Anaxagoras umbes 70 aastat peale Pythagorase surma esimesena varjutuste põhjuse lahendas, sai üks kõige otseseimaid ümara Maa tõestusi ilmseks - kuuvarjutuste ajal libises Kuust üle Maa ümar vari. Sellise oma silmaga vaadeldava tõestusega oleksid pidanud kursis olema nii Empedokles, Parmenides kui ka Platon. Mis sest, et nad seda tõestusena välja ei toonud või vähemalt seda teadaolevalt kirja ei pannud. Kolmas väga otsene ja rannikuäärsetele rahvastele kättesaadav tõestus Maa ümarala kujule oleks olnud merele seilavate laevade komme kaduda silmapiiri taha laevakere ees ja purjed järel. Kas ja kes seda esimesena tähele pani ja kas see sütitas nende peas ka idee Maa kuju kohta, ei ole teada.

Igatahes fakt on, et kui Kuu läbib kuuvarjutuse ajal Maa varju, on selle ümarat kuju Kuu pinnal näha. Peale seda, kui lõpuks filosoof Anaxagoras varjutuste mõistatuse pooltuhat aastat enne meie ajaarvamist lahendas, sai sellest konkurentsitult (samas meie maailmas alahinnatud) parim visuaalne tõestus sfäärilise Maa kohta.

Esimene, kes loetles üles konkreetsed tõestused või argumendid Maa kuju kohta, oli Platoni staarõpilane ja polümaat* Aristoteles (384-322 ekr), kes Maa ümaras kujus nähtavasti ei kahelnud. Tema enda sõnade kohaselt "Egiptuses ja Küprosel on näha tähed, mida ei näe põhjapoolsematelt aladelt" ja et sellest tulenev sfääriline Maa "ei saa olla väga suurte mõõtmetega, sest muidu ei oleks nii väikesel asukoha muutusel sellist mõju."

Aristotelese kolm peamist ümara Maa argumenti olid:

-Iga osake Maast püüdleb selle keskpunkti poole, kuni läbi koondumise ja rõhu moodustub sfäär (tegemist on sisuliselt energia miinimumi printsiibiga)

-Rändajad suundumas lõunasse näevad lõunataeva tähtkujusid kõrgemale tõusmas ja vastupidi

-Maa vari Kuul on ümara kujuga

Kõigest pool sajandit peale Aristotelese surma jõuame Eratostheneseni Küreenest (ca 276–194 eKr), kellest sai esimene inimene, kes võttis vastu väljakutse mõõta ära Maa.

Erathosthenes oli üks ajaloo geniaalsemaid polümaate ja õpetlasi, kes oli korraga matemaatik, ajaloolane, filosoof, geograaf, poeet, astronoom, leiutaja, teatrikriitik, keeletadlane ja muusikateoreerik. Samal ajal kui tema kriitikud kutsusid teda pilkavalt Beetaks (kreeka tähestiku teine täht), kuna nende sõnul olevat ta igas oma ettevõtmises olnud paremuselt teine, kutsusid ta austajad teda omalt poolt Pentathloseks ehk viievõistlejaks, kuna ta olevat nende meelest olnud oskuslik igal alal. Igatahes tema püüdlus mõista tervet maailma ei jäänud tähelepanuta ning juba kolmekümnendates sai temast juba toona legendaarse Alexandria raamatukogu juhataja. Seal avanes tal lõpuks võimalus rahuldada oma nähtavasti piiritut uudishimu kõige vastu.

Võimsa Alexandria raamatukogu kümnete ja sadade tuhandete papüüruserullide hulgast olevat ta ühel päeval avastanud esmapilgul triviaalse kirjelduse, et Lõuna-Egiptuse linnas Syenes (tänane Assuan) ei heida aasta kõige pikema päeva lõunal majad varje ning Päike paistab otse sügavate kaevude põhja. Meie ütleks, et Päike paistis seal seniidis. Kuna Alexandrias heitsid kirjeldatud kuupäeval hooned ja sambad varje, mõistis Erathosthenes automaatselt, et ainus võimalik seletus sellisele erinevusele on, et Maa pind peab olema kumer. Selle asemel, et võtta seda vaid kui järjekordset tõestust Maa kujust (see oli ometigi tollal käibetõde), avastas Erathosthenes enda rõõmuks, et see fakt paklub talle esimese inimesena võimaluse teha kindlaks ümmarguse Maa mõõtmed. Ta peas hakkas küpsema lihtne, kuid geniaalne teaduslik katse, mis on üks kirjapandud ajaloo esimesi.

Kirja sai see pandud, kuid paraku hävines Erathosthenese originaal (rääkimata kümnetest tuhandetest hindamatutest töödest teiste tollaste Kreeka mõtlejate poolt) koos Alexandria hävinguga. Igatahes Erathosthenese kuulsast katsest teame me vaid tänu sajandeid hiljem elanud astronoomi ja ajaloolase Cleomedese poolt säilinud ümberjutustusele, millega ta üritas ammuse mõtleja teedrajavat tööd populariseerida. Kuigi Cleomedese versioon sellest on lihtsustatud, on selle kirjeldus tõenäoliselt üsna originaalilähedane.

Erathostheneses olevat arutlenud, et kui tal õnnestuks mõõta ära Päikese poolt heidetud varju nurk Alexandrias aasta pikimal päeval, saab ta teada kahe linna vahelise nurga kumera Maa pinnal (kujutage ette, et linnadest ulatub üks pikk sirgjoon Maa südamesse). Teades kahe linna vahelist kaugust, saab ta lihtsa korrutustehte abil välja arvutada Maa ümbermõõdu. Päikese nurga mõõtmiseks kasutas ta sirgelt maasse torgatud vaia, mille poolt heidetud varju pikkuse järgi arvutas ta Päikese nurgaks suvise pööripäeva lõunal ümmarguselt 7 kraadi seniidist silmapiiri poole. Kahe linna vahelise kauguse mõõtmiseks palkas ta bematistid ehk Antiik-Kreeka professionaalsed maamõõtjad, kes sõna otseses mõttes mõõtsid sammudega Alexandria ja Syene kauguseks umbes 5000 staadionit (toonane pikkusühik, kokku umbes 800km). Kuna 7 kraadi moodustavad 360 kraadist umbes 1/50, pidi Erathosthenes Maa ümbermõõdu saamiseks korrutama kahe linna vahelise kauguse viiekümnega. 5000x50=250 000. Tema täpsemaks tulemuseks olevat olnud 252 000 staadionit. Kuna me teame, et toonane pikkusühik staadion vastab tänapäeval umbes 155-160 meetrile, erines Erathosthenese tulemus tegelikkusest (40 008 km) kõigest -2,4% kuni +0,8% võrra!

Kirjeldus Eratosthenese katsest Maa ümbermõõdu mõõtmisel. Teades päikese nurka Alexandrias samal päeval kui see paistis otse kaevu Syenes ja kahe linna vahemaad, sai ta lihtsa korrutustehte (50x5000) arvutada välja Maa umbkaudsed mõõtmed.

Kuigi Erathosthenese tulemus on hämmastavalt täpne ja isegi tänapäevased sama meetodi korduvad korduskatsed ei ole suutnud veamarginaale väga oluliselt vähendada, tegi ta selle käigus ka paar viga. Näiteks olevat ta eeldanud, et Alexandria ja Syene asuvad ühel meridiaanil (põhja-lõuna suunas üksteise all) ja viimane neist asub täpselt põhjapöörijoonel (laiuskraad, kus suvisel pööripäeval on Päike otse seniidis). Võttes arvesse, et sammudega ligi 800 kilomeetrise vahemaa ja umbes 7 kraadise varju pikkuse mõõtmised on kaugel täppisteadustest, jääb üle vaid spekuleerida, et kuidas ta ikkagi õigele vastusele nii lähedal sai. Kas võib olla tegi ta korraliku (proto)teadlasena aastate jooksul mitmeid mõõtmisi ja tuletas neist keskmise või siis oli tegemist tõesti väga õnneliku kokkusattumusega? Seda viimast näib mingil määral toetavat asjaolu, et Erathosthenese lõplik tulemus 252 000 staadionit on kahtlaselt ümmargune arv, mis pealegi jagub kõigi arvudega ühest üheksani.

Olles varustatud esimesena teadmisega Maa mõõtmetest, asus Erathostheneses seda ka rakendama. Oma kolmeköitelisesse raamatusse "Geographika", mis pole kahjuks säilinud, olevat ta visandanud terve maakera, kuhu ta kandis peale kõikide tuntud linnade ja riikide omavahelised asukohad ja piirid. Lisaks jagas ta esimesena Maa viieks kliimavööndiks, kandis kaartidele meridiaanid ja paralleelid, arvutas välja Maa pöörlemistelje nurga ja spekuleeris laamtektoonikast. Seda teost loetakse tänapäevase geograafia alusteoseks. Peale selle üritas ta arvutada Maa ja Päikese vahemaad, Kuu kaugust ja Päikese ümbermõõtu ning leiutas liigaastad.

Möödus veel 150 aastat enne kui Maa ümbermõõdu arvutamise võttis ette samuti hiilgava polümaadina ajalukku läinud Posidonius (135-51 ekr). Tema meetod selle arvutamiseks kasutas aga Päikese asemel Kiili tähtkujus asuvat Canopuse tähte. Nimelt olevat Posidonius Rhodose saarel viibides märganud, et see tähistaeva heleduselt teine täht asus sealt vaadates täpselt horisondi kohal, aga Alexandriast mõõtis ta selle kõrguseks umbes 7,5 kraadi. Kuna ta arvas, et Alexandria asub Rhodosest umbes 5000 staadioni kaugusel, arvutas ta sarnaselt Erathosthenega Maa ümbermõõduks 39 000 kilomeetrit (viga tegelikkusega paar protsenti). Taaskord väga täpse tulemuse taga oli aga kaks üksteist tühistavat viga. Nimelt oli Canopuse kõrgus Alexsandriast tegelikult 5,1 kraadi ja kahe asukoha omavaheline kaugus Posidoniuse hinnangust tublisti väiksem. Teisisõnu oli kahe vea määrad parajad, et tulemus oleks õige.

Paraku tekitas Posidoniuse õnnelik viga sajandeid hiljem palju ja paksu segadust, kui Cleomedes annab oma kirjutistes teada, et kuulus Egiptuse astronoom Ptolemaios arvutas Posidoniuse tulemuse ringi, kasutades Rhodose ja Alexandria vahemaaks oluliselt täpsemat 3750 staadionit. Kuna aga Canopuse kõrgust Alexandrias ei vaevunud ta nähtavasti kontrollima, sai ta Maa ümbermõõduks hoopis 29 000 kilomeetrit ehk kusagil veerandi võrra tegelikust vähem. Asja ei teinud lihtsamaks tema poolt kasutavad pikkusühikud, mille väärtuste üle vaieldakse veel tänaseni. Huvitav taolised vead võivad muuta ajaloo kurssi. Nimelt otsustas Christopher Columbus oma kuulsa mereretke planeerimisel valida Maa ümbermõõduks Posidoniusest alguse saanud ja Ptolemaiose poolt valeks arvutatud väärtuse. Kui ta oleks usaldanud pea 1700 aastat tagasi elanud Erathosthenese töid (millega ta oli ka muuhulgas tuttav), poleks ta võib olla suundunud otsima otseteed Aasiasse, mis juhatas ta viimaks Ameerika mandri (taas)avastamiseni. Olgu siinkohal mainitud, et vaatamata laialt levinud müüdile, nagu oleks keskaegses Euroopas peetud Maa lapikuks, tunnistasid praktiliselt kõik toonased haritud inimesed selle sfäärilisust.

Tänu sellele, et Columbus usaldas Posidoniusest alguse saanud ja Ptolemaiose poolt valeks arvutatud väärtust Maa ümbermõõdust, pidas ta Maad oluliselt pisemaks, kui see tegelikult oli ning arvas, et ta suudab purjetada Euroopast otse Aasiasse.

Peale 16. ja 17. sajandite teadusrevolutsiooni ja sellele järgnenud valgususajastut muutusid hinnangud Maa ümbermõõdu kohta üha täpsemaks. Peagi hakati spekuleerima, et Maa ei tohiks pöörlemise tõttu olla täiuslik sfäär, vaid pigem poolustelt veidi kokku surutud geoid. Selle tõestamiseks korraldas Pariisi Teaduste Akadeemia 1735. aastal kaks ekspeditsiooni planeedi ekvaatorile ja polaarjoonele. Seal ja ühtlasi Prantsusmaal Pariisi lähistel üritati mõõta meridiaanikaare ehk kujutletava lühima poolustevahelise joone pikkusi ühe nurgakraadi ulatuses (üht mööda Maa pinda jooksvat meridiaanikaart saab jagada 180ks ühekraadiseks lõiguks). Mõõdistamiste tulemusel saadi nende lõikude ümmargusteks pikkuseks polaarjoonel Lapimaal 111,9km, Prantsusmaal 111,3 ja ekvaatoril Peruus 110,9km. Pooluste poolt ekvaatori suunas lühenevad pikkused kinnitasid, et Maa peab tõepoolest olema poolustelt lapikum ja ekvaatorilt tüsedam. Täpsemalt saadi tulemusteks, et Maa lapikuse parameetriks on 1/217.**

19. sajandil tehti veel mitu sarnast mõõdistamist, millest iga järgmine täpsustas Maa kuju üha paremini. Neist konkurentsitult täpseim ja ka meie jaoks eriliseim oli Saksa päritolu astronoomi ja geodeedi Friedrich Georg Wilhelm Struve ja Eestis sündinud astronoomi ja geodeedi Carl Friedrich Tenneri koostöös toimunud meridiaanikaare mõõdistamine aastatel 1816-1855. Nüüdseks lihtsalt Struve meridiaanikaare või geodeetilise kaare nime kandev triangulatsiooniahelik algas Hammerfestist Norras ning ulatus läbi 10 riigi territooriumi Izmailini Ukrainas. Teiste hulgas läbib see ka Eestit, kusjuures kaare esimene punkt asus Tartu Tähetornis, mille direktoriks Struve aastatel 1820-1839 oli.

Struve geodeetiline kaar koosneb hoolikalt välja mõõdetud kolmnurkadest, mille ahel ulatus üle 2800 kilomeetri Hammerfestist Norras kuni Izmailinini Ukrainas.

Struve kaar koosneb ühtekokku 258st kolmnurgast, 265st põhipunktist, kümnest baasjoonest ja ulatub üle 2800 kilomeetri ning lubas toonase aja kohta ülitäpseid hinnanguid Maa kuju kohta. Nüüdseks juba pea kakssada aastat vana mõõdistamiste tulemuseks saadi, et Maa lapikuse parameetriks on 1/294,26 ja selle ekvatoriaalseks raadiuseks 6 378 360,7 meetrit. Tänapäevaseks kõige täpsemaks tulemuseks Maa kuju kohta on, et selle lapikuse määraks on 1/298,257223563 ja ekvatoriaalseks raadiuseks 6 378 137 meetrit ehk viimane arv erineb Struve ja Tenneri tulemusest vaid 223,7 meetrit.

Aega taaskord pisut edasi kerides jõuame lähiminevikku, kus inimesed rebisid ennast Maa küljest üha edukamalt lahti ning esmakordselt ajaloos sai võimalikuks Kreeka filosoof Socratese (470 – 399 ekr) ammune unistus: "Inimene peab tõsuma Maa kohale - selle õhu otsa ja kaugemale - ainult siis mõistab ta täielikult maailma millel ta elab."

USA testipiloot Arthur "Kit" Murrayst sai 1954. aastal esimene inimene, kes nägi X-1A nime kandva rakettlennukiga üle 18 kilomeetri kõrgusele lennanult oma silmaga Maa kumerust. Üheksa aastat hiljem, kui NSVL kosmonaut Alexei Leonov sooritas esimese kosmosekõnni sadade kilomeetrite kõrgusel Maast, kirjeldas ta avanenud vaatepilti järgevalt: "Maa oli väike, helesinine ja uskumatult üksildane, meie kodu, mida peab kaitsma otsekui püha reliikviat. Maa oli täiesti ümmargune. Ma arvan, et ma ei teadnudki mida sõna ümmargune tähendab, enne kui ma seda kosmosest nägin." Mõned aastat peale seda said Apollo 8 missiooniga Kuu juurde lennanud astronautidest esimesed inimesed, kes said näha Maad kaugusest korraga. Missiooni komandör Jim Lowell meenutas hiljem: "Ühel hetkel juhtusin ma Maad vaatama oma pöidla kõrvalt ja sellelt kauguselt mahtus terve planeet selle taha."

Esimene foto, millelt on näha Maa kumerust avaldati 1936. aastal USA aerofotograafide A. W. Stevensi ja Orvil A. Andersoni poolt, kes saatsid selle tegemiseks kaamera õhupalli abil ligi 22 kilomeetri kõrgusele.

Pika jutu kokkuvõtteks võib öelda, et Maa ümarat kuju on inimkond teadnud vähemalt kaks ja pool tuhat aastat, selle enam-vähem õigeid mõõtmeid peaaegu sama kaua ning selle täpsem kuju tehti kindlaks paarisaja aasta eest teiste hulgas Eestiga väga lähedalt seotud teadlaste poolt. Selle kõige valguses tunduvad viimasel ajal teatud ringkondades üles kerkinud väited Maa lapiku kuju kohta enam kui absurdsed. Lõpetuseks veel üks ütlus ulmekirjanik ja teaduse populariseerija Isaac Asimovilt: "Kui inimesed arvasid, et Maa on lapik, siis nad eksisid. Kui inimesed arvasid, et Maa on sfäär, siis nad eksisid. Kui sa aga arvad, et neist esimesed eksisid sama palju kui teised, siis eksid sa rohkem kui nad kahepeale kokku."

*polümaadiks või ka polühistoriks nimetatakse inimest, kellel on teadmised ja oskused väga paljudes tegevus-, kunsti- ja teadusvaldkondades. Üheks ajaloo tuntumaks polümaadiks peetakse Leonardo da Vincit, kes oli korraga leiutaja, matemaatik, skulptor, maalikunstnik, arhitekt, muusik, botaanik, geoloog, anatoomik, insener, astronoom, paleontoloog ja ajaloolane.

**lapikuse parameeter f saadakse valemist (a-b)/a, kus tegur a on ellipsoidi ekvatoriaalne raadius ja tegur b selle polaaraadius.