Reede, 31. detsember 2021

Tõrva Astrobnoomiaklubi Õhtulehes

Aasta lõpuks ilmus eilses Õhtulehes üks pikem mõtisklus paljude huvitavate taevaste teemade üle. Suur tänu ajakirjanik Sirje Presnalile ja fotograaf Robin Rootsile, kes soostusid selleks ette võtma pikka autosõitu pealinnast pisikesse Tõrva väikelinna.

Tõrva astronoomiaklubi eesmärk on teaduse populariseerimine. „Inimesed võiksid rohkem mõelda, millise universumi osa nad õigupoolest on. Igav ja isegi labane on veeta elu lilli kastes, poes ja pangas käies. Tahaksin elada maailmas, kus mõeldakse rohkem suurte asjade peale,“ märgib Taavi Niittee (vasakul). „Lisaks on lootus, et teaduse populariseerimine immuniseerib mingil määral inimesi ebateaduste, ebauskude ja näiteks religiooni vastu, mis madaldavad minu arvates inimeseks olemise imet selles keerulises ja imelises universumis.“ Foto: Robin Roots

Loe paberlehest või veebist... 

https://www.ohtuleht.ee/1052143/mis-sundmusi-universum-2022-aastal-pakub-maailmaloppu-veel-ette-naha-ei-ole?fbclid=IwAR0nMDz1JIllzBTHhIugZDVUUFC-qzrvdqevPORFNdUGXYISAyNWea2-Vhw


Kolmapäev, 29. detsember 2021

Planeetide aastalõpumarss

Viimastel nädalate õhtutel on päikeseloojangu järgselt lõunakaares näha olnud kolme silmaga nähtavat planeeti võrdsete vahedega reas. Neist kõige heledam ja madalam on Veenus, omajagu nõrgem Saturn kõrgemal ida pool ning endiselt veel päris hele Jupiter omakorda Saturnist kõrgemal ja idas. Neist viimane on aeglaselt lääne poole triivides nähtavaks jäänud mitmeks õhtutunniks. Lähipäevadel liitub nendega neljas, Päikesesüsteemi väiksem planeet Merkuur.

Kuna Merkuur tiirleb Päikesele lähemal kui ükski teine planeet (keskmiselt 57 miljonit kilomeetrit), siis Maalt vaadates see Päikesest kaugemale kui 28 kraadi ulatuda ei saa. Enamuse ajast meie jaoks kas Päikese taga või ees asudes, küündib see vaid elongatsioonideks või kaugenemisteks nimetatud aegadel Päikesest piisavalt eemale, et kas õhtu- või hommikutaevas vaadeldavaks muutuda. Üks selline kaugenemine, mida nimetatakse suuna järgi suurimaks idapoolseks kaugenemiseks, leiab aset 7. jaanuaril, kui Merkuuri ja Päikese nurkvahemaa on 19,2 kraadi*. See tähendab, et kusagil nädal enne ja nädal pärast muutub planeet silmale nähtavaks Päikesest ida pool ehk vahetult peale päikeseloojangut madalal edelataevas.

All kuvatõmmis Stellariumist, kus on kujutatud 31. detsembri varaõhtul avanevat vaatepilti edelasse. Merkuur piilub animeeritud puudelatvade vahelt.

Kuigi kõige mugavam on Merkuuri vaadata uue aasta esimese nädala lõpus, näeb seda eelnimetatud kolme planeediga koos vaid mõnel tuleval õhtul ja sedagi üsna lühikest aega. Selle põhjuseks on, et Veenus hakkab viimaks jõudma meie jaoks Päikesele liiga lähedale ning ka selle valgustatud osa on kahanenud vaid paariprotsendiliseks sirbiks, mis enam nii võimsalt päikesevalgust peegeldada ei suuda. Seega ei maksa maha magada võimalust näha ühekorraga näha nelja silmaga nähtavat planeeti viiest. (Tegelikult peaks aasta viimastel hommikutel olema võimalik ära näha ka viies planeet - Marss - mis paistab vahetult enne päikesetõusu üsna tuhmi tähe kombel madalal kagutaevas.)
Merkuuri tasub otsida Veenusest mõni kraad ida pool, kus see iga järgneva päevaga üha kõrgemale tõuseb ja heledamaks muutub. Binokkel pole selleks tööks paha soovitus. Teleskoop paljastab, et Merkuur paistab sellel ajal sarnaselt Veenusele paremalt poolt valgustatud ja veidi poolkuud meenutava sirbina.
*kuna Merkuuri orbiit on üsna lopergune (kaugus Päikesest 46-70 miljonit kilomeetrit), siis suurimat 28 kraadist kaugenemist võib näha vaid siis kui see juhtub kokku planeedi afeeli ehk suurima kaugusega Päikesest. Enamasti on selle nurkkaugus kusagil maksimaalse ja minimaalse (17,9kraadi) vahel. Eelseisev 19,2 kraadine kaugenemine on seega üsna tagasihoidlik.

Esmaspäev, 27. detsember 2021

James Webb ja komeet Leonhard

Nüüdseks peaksid juba kõik (huvilised) teadma, et James Webbi kosmoseteleskoop saadeti laupäeval edukalt kosmosesse, kus see jätkab (hetke)kiirusel 1,3 kilomeetrit sekundis oma teekonda L2 nimelise punkti poole. Selle tüki kirjutamise ajal on see jõudnud Maast juba 343 tuhande kilomeetri kaugusele ehk peaaegu sama kaugele kui Kuu. Üle miljoni kilomeetri ootab veel ees. Lisaks on teleskoop automaatselt ja edukalt lahti pakkinud kaks detaili - päikesepaneelid teleskoobi varustamiseks vooluga ja sideantenni, mis osutades pidevalt Maa suunas lubab siinsel juhtimiskeskusel sellega ühendust pidada. Kõik järgnevad etapid, nagu näiteks päikesevarjuki ja peegli kokkuvoltimine, saavad toimuma juhtimiskeskusest antud käskluste alusel.

All kaks fotot, mis seotud Webbi stardiga ja kaks fotot, mis seotud ühe teise tänavuste jõulude (astronoomilise) vaatepildiga - komeet Leonhardiga.
Esimesel fotol (autor JM Guillon/ESA) on näha hetke kui Webbi kandev Ariane 5 Prantsuse Guajaana kosmosesadamast õhku tõusis. Moment, mil miljonid inimesed üle kogu planeedi hirmust kangestunult ekraane jõllitasid.


Teine foto pärineb Taimaalt Doi Inthanoni Rahvuspargist, kus fotograaf Matipon Tangmatitham jäädvustas ühele fotole nii eelmainitud raketi heitgaasidest moodustunud ja päikesevalguse poolt valgustatud pilve, kui ka miljoneid kordi kaugemal asuva komeet Leonhardi, mis jõuab järgmisel nädalal Päikesele lähimasse punkti.


Kolmas foto on suurepärane lähivõte Leonhardist pildistatud Namiibiast fotograafide Rolando Ligustri ja Lukas Demetzi poolt. Sellelt on näha umbes kilomeetrise läbimõõduga komeedi miljoneid kilomeetreid pikk saba, mis moodustub komeedimaterjali aurustumise ja päikesekiirguse rõhu (ka valgus suudab ainet lükata) mõjul. Rohekas poolkaar komeedi tuuma ümber on niinimetatud kooma - ajutine ja ülihõre, kuid see-eest hiiglaslik atmosfäär lumest ja jääst koosneva komeedituuma ümber.


Leonhardi on praegusel ajal võimalik lõunapoolsetel laiuskraadidel vahetult peale päikeseloojangut ja planeet Veenuse lähistel näha lausa palja silmaga. Sellega on see lõppeva aasta kaugelt kõige heledam komeet. Eks näis, et milliseid komeete ja vaateid meile algav aasta pakub.

Laupäev, 25. detsember 2021

Palju õnne Newtonile

Palju õnne sünnipäevaks mehele, kes sündis tänasel päeval sajandite eest ja muutis juba 30ndates maailma...



James Webb kosmoseteleskoobi start

 Nonii. Lõpuks on saabunud see päev, kui Prantsuse Guajaana kosmosesadamast stardib külma kosmose poole Ariane 5 kanderakett, mille ninakoonuses peitud inimkonna kalleim ja keeruliseim teadusinstrument - James Webbi kosmoseteleskoop. Tuhandete teadlaste ja inseneride lootused ja unistused stardivad koos sellega.

Praeguse seisuga peaks start aset leidma Eesti aja järgi kell 14:20, mida saab vajadusel kuni 32 minutit edasi nihutada. Juba on raketile tehtud korrasoleku testid, selle pardaarvutisse laetud tänane lennuplaan ning kinnitatud kütusevoolikud, mis hakkavad peagi raketti kütusepaake alajahutatud vesiniku ja hapnikuga täitma. Raketiplatvormilt on minema sõidutatud sinna mitte kuuluvad sõidukid ja personal. Väravad on kinni.
Kümme minutit enne stardiaega (kell 14:10) otsustatakse, kas ilmastikuolud on selleks ikka kindlasti sobivad. Juhul kui on, siis seitse minutit enne starti pannakse stardiloendur käima, paagid pumbatakse rõhu alla, rakett lülitatakse ümber sisemisele akutoitele ning raketi juhtimissüsteem seatakse lennurežiimi. Loenduri nullini jõudmisel süüdatakse raketi Vulcan 2 nimeline peamootor ning seitse sekundit hiljem selle külje peal asuvad tahkekütuse tõukurid. Kõik kõik läheb hästi siis üle 700 tonni kaaluv rakett ja selle kõige väärtuslikum last tõusevad maapinnast viimaks lahti - miski, mida on oodatud juba viimased veerand sajandit.
Viis sekundit peale kontakti kaotamist maapinnaga pöörab rakett ennast ida poole ja kõigest 42 sekundit hiljem ületab see helikiiruse. Kaks raketi tahkekütuse tõukurit (nüüdseks tühjaks põlenud) eemalduvad Ariane 5 küljes kaks ja pool minutit peale starti ning kukuvad turvaliselt Atlandi ookeani idaossa Afrika ranniku lähistele. Kolm ja pool minutit peale starti, ajaks kui rakett on jõudnud Maa atmosfäärist välja ja maapinnast umbes 112 kilomeetri kõrgusele, poolitub raketi nina kaheks äravisatavaks kilbiks ja endiselt veel kokkupakitud James Webb paljastatakse esimest korda avakosmosele.
Viis minutit hiljem lülitub välja Ariane 5 peamootor, see eraldub ja käima pannakse viimane raketiaste - mootor nimega HM7B. Selle kokku 16 minutit põlemist kiirendab teleskoobi kiiruseni 9,9 kilomeetrit sekundis, mis lubab sellel jõuda ligi kuu aega kestva rekte lõpuks Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele L2 punkti. Selle omamoodi gravitatsioonilise tasakaalupunkti ümber orbiidile asudes saab Webb tiirelda Maaga sünkroonis ümber Päikese.
Teleskoop eraldub viimasest raketiastmest 27 minutit ja seitse sekundit peale starti ning alustab peagi enda aeglast ja mitu nädalat kestvat lahtipakkimist, mille laitmatu õnnestumine on juba teine (närvesööv) protsess...
All saab seda kõike (loodetavasti ikka täna) vaadata otseülekandes. Pöidlad pihku ja ärge unustage aeg-ajalt hingamast.



James Webb on teel

James Webb on teel universumi saladuste avastamise suunas. All foto ühest viimasest vaatepildist sellele teleskoobile (nähtuna raketiastme pardalt), kui see alustab Maa lähedalt teekonda oma viimasesse asupaika meist 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele. Ees seisavad aga pingelised nädalad, kui 5x10 meetrine tomp alustab oma lahtivoltimist kolme korrulise maja kõrguseks ja tenniseväljaku suuruseks observatooriumiks. Kõik ei ole veel kaugeltki läbi, kuid algus läks igatahes veatult.

Siit lingilt näeb reaalajas infot teleskoobi kauguse, kiiruse ja seisukorra kohta (näiteks selle päikesepaneel on avanenud nagu peab): https://www.jwst.nasa.gov/con.../webbLaunch/whereIsWebb.html

Neljapäev, 16. detsember 2021

James Webb võib startida jõuludel

Nii, asi hakkab juba tüütuks muutuma. Korra juba mõne päeva võrra edasi 22. detsembrile nihutatud James Webbi kosmoseteleskoobi start on taaskord vähemalt kaks päeva edasi lükatud. Kui esimesel korral põhjustas viivituse ootamatult katkenud rihmaklamber, mis saatis ligi kümme miljardit dollarit maksma läinud teleskoobist läbi vibratsioonid, siis seekord on üles kerkinud sideprobleemid teleskoobi ja kanderakett Ariane 5 vahel. Reedel peaks selguma, et mis kuupäevale start viimaks seatakse, aga praegu ei ole välistatud, et see võib aset leida 24. detsembril ehk jõululaupäeval. Oleks vist maailma parim jõulukink igale astronoomile ja astronoomiahuvilisele planeedil kui see inimkonna kõige võimsam teleskoop sellel päeval viimaks turvaliselt üles jõuaks. Olgugi, et start on kõigest esimene samm selle ligi kuu aega kestvast teekonnast Maast 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele ning keerukast ja mitu kuud kestvast kalibratsioonirägastikust, mille abil teleskoobi töövõimes lõplikult veendudakse...

Foto kolmekorruselise maja kõrgusest ja tenniseväljaku laiusest Webbist kokkupakituna 10 meetrit pikaks ja mõni meeter laiaks tombuks enne selle Ariane 5 kanderaketi ninakoonusesse tõstmist.



Kolmapäev, 15. detsember 2021

Maatõus Luna Orbiter 4 poolt

Kuu ja Maa pildistatuna USA Lunar Orbiter 4 satelliidi poolt, mille ülesandeks oli koos oma eelkäijatega luurata aastatel 1966-1967 Kuu peale valmis Apollo missioonide maandumispaigad. Foto on taastöödeldud ja taastatud kosmosekunstnik Donald E. Davise poolt.



Esmaspäev, 13. detsember 2021

Geminiidid tuhisevad taevas

Käes on detsembri keskpaik ja sellega koos üks aasta ilusamaid tähesadusid - geminiidid. Nagu meteoorivooludega ikka, on ka see nimetatud saju radiandi* järgi, mis asub geminiidide puhul Kaksikute (Gemini) tähtkujus. Selle tipphetkel on võimalus näha kuni kahte "langevat tähte" minutis, kuigi sellel aastal rikub kõrgel taevas rippuv ja enamuses täis Kuu asja mõnevõrra ära. Rääkimata siis pilvisest taevast.

astrofotograaf Petr Horáceki jäädvustus 2018. aasta (kuuvabadest) geminiididest Tšehhis Seči järve kohal

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.

Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.
Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis kivipuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.
Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud kruusaterad, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Seda enam, et geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).
Esimesi üksikuid geminiide võis juba viimastel öödel näha olla, kuid parimaks vaatlusajaks on järgnevad paar ööd. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge ja kuuvaba taevas, lumevaba maa, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni. Kaksikute tähtkuju asub sel ajal küll suhteliselt kõrgel öötaevas, aga paraku asub seal lähedal öö esimeses pooles ka enamuses valgustatud Kuu. Selle hele valgus summutab kindlasti osad nõrgemad geminiidid ära, aga heledamaid peaks sellegipoolest näha olema. Öö teises pooles, peale Kuu loojumist, on vaatemäng kindlasti vägevam.
Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.
*radiant - suund, millest meteoorid näivad taevas välja kiirguvat.

Laupäev, 11. detsember 2021

Inimtekkeline kliimamuutus ei ole midagi uut

Meie klubi jutt on tavaliselt vaatav sadade ja miljonite kilomeetrite ning miljonite ja miljardite valgusaastate kaugusele. Astronoom Carl Sagan arvas, et vaatame vahepeal ka tagasi. Tagasivaadates pilt muidugi nii ilus ei olnud ja ega ta viiimase 36 aastaga ilusamaks pole muutunud. Kõik sõnad ja ideed Sagani suust selles tema 1985. aasta pöördumisest USA kongressi poole hoiavad (paraku) lippu kõrgel tänaseni. Ainult see fakt, et inimtegevus on kliimamuutuste peamine süüdlane, näib vahepeal tegevat egoistliku vähikäiku.



Komeet Leonhard

Täna möödub selle aasta heledaim komeet C/2021 A1 (Leonhard) Maast 34,9 miljoni kilomeetri kauguselt ning saavutab taevas ühtlasi oma maksimaalse heleduse. Paraku on komeet nüüdseks langenud hommikuses idataevas nii madalale, et tõusva Päikese kuma ja paks atmosfäär selle ja vaatleja vahel teeb Leonhardi nägemise raskendatuks. Selge taeva olemasolul (Eestis selleks lootust ei ole) võiks seda siiski binokli või teleskoobiga üritada. Kuue päeva pärast möödub Leonhard vaid 4,2 miljoni kilomeetri kauguselt Veenusest ning läbib 3. jaanuaril periheeli ehk Päikesele lähima punkti (90 miljonit kilomeetrit). Peale seda ja tegelikult juba lähiajal muutub Leonhard vaadeldavaks lõunapoolkera taevas, kus see kihutab kaugele ja sügavale tähtedevahelisse ruumi, kust see enam meie Päikesesüsteemi tõenäoliselt ei naase.

Nagu komeedid ikka, koosneb Leonhard peamiselt vee-, süsihappe- ja metaanijääst, mis on Päikesele lähenedes hakanud kiirguse mõjul aurustuma ehk sublimeeruma. Sellest on umbes kilomeetrise komeedituuma ümber moodustunud tohutu ja mõõtmetelt kuni perheelini kasvav gaasikest ehk kooma ning Päikesest alati eemale "puhutud" saba.
Komeedi avastajaks oli astronoom G. J. Leonard Mount Lemmoni observatooriumist USAs Arizona osariigis. Tegemist oli selle aasta esimese avastatud komeediga.
All mõned fotod Leonhardist...

Hiina satelliit Yangwang-1 fotod Leonhardist, mis on tehtud iga 8 tunni tagant alatest 29. novembrist kuni 6. detsembrini.

M3 kerasparv, Leonhard ja kaadrisse sisenenud meteoor

Leonhard ja M3 kerasparv.

Leonhard liikumas 24. novembril Vaala ja Kangi galaktikate eest läbi. Foto: Jingyuan Bai

Yangwang-1 satelliidi foto Leonhardist läbi Maa atmosfääri.

Leonhard ja M3 kerasparv.

Trona Pinnacles, Kalifornia osariik, USA


Neljapäev, 9. detsember 2021

Päikesevarjutus Antarktikas (4. detsember, 2021)

Mõned valitud fotod laupäevasest (4. detsember) täielikust päikesevarjutusest Antarktikakohal.

Theo Boris, Christian A. Lockwood, David Zimmerman.

Stephanie Yeziyi

Andrew Studer

Kuu vari Rahvusvahelise Kosmosejaama pardalt.

Aman Chokshi (fotol 10 meetrine Lõunapooluse raadioteleskoop)

Kuu vari lõunapoolusel. Foto DSCOVR satelliit.

Stephanie Yeziyi. 24 tundi polaarpäeva ühel fotol.

Felipe Trueba

Petr Horálek


Kolmapäev, 8. detsember 2021

Hubble vaatleb jälle!

Head uudised! Hubble kosmoseteleskoop on taaskord täie tervise juures. Nii nagu suvel, oli Hubble vahepeal peaaegu kuu aega rivist väljas, peale seda kui juhtimisarvuti hakkas instrumentidelt saama sünkronisatsiooni veateateid. Seekord õnnestus aga vaatlusriist puhtalt tarkvaraliste nippide abil tasapisi tagasi töökorda tuua ning teha muudatusi, mis välistaksid sarnaste veateadete tõttu terve teleskoobi turvarežiimile lülitumise. Suvel oldi teatavasti sunnitud käiku võtma teleskoobi teine ja viimane juhtarvuti, peale seda kui selle pingeregulaator otsad andis.

All välja-zoom ühest astronoomia ajaloo kõige ambitsioonikamast fotomosaiigist - Legacy field, mille tarbeks kombineeriti 16 aastat Hubble jäädvustusi ja üle 7500 üksiku kaadri. 25500x25500 pikslisel liitfotol on näha universumi kõige kaugemates avarustes asuvaid väga noori galaktikaid, mida võib sealt kokku lugeda üle 250 tuhande. Samas on tegemist tibatillukese ruudukesega meie taevas, mis enne Hubble jäädvustusi paistis olevat täiesti tühi.


Esmaspäev, 6. detsember 2021

Lõunataevas paistavad Jupiter, Saturn ja Veenus

Kui mõnel varasel õhtupoolikul peaks selgemat ilma tulema, siis tasub ennast peale päikeseloojangut näo, binokli või teleskoobiga lõunasse pöörata, kuna parasjagu on seal ühes reas säramas kolm heledat planeeti. Kõrgel asetsevat ja heledat Jupiteri ja sellest paarkümmend kraadi lääne pool nõrgemalt paistvat Saturni oleme me selles suunas (kuid kellaajaliselt hilisematel tundidel) harjunud nägema juba suvest saadik. Lisaks neile on aga õhtuse lõunahorisondi kohale hakanud kerkima ka planeet Veenus, mille nurkkaugus Päikesest on muutunud meie jaoks piisavaks, et videvikutaevas nähtavaks muutuda. Kusjuures see Maa pilvine ja tuline kaksik on nüüdseks Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledam objekt, mis saavutab maksimumi (-4,7 mag) homme õhtul. Hea binokli või teleskoobiga võib näha, et Veenus paistab meile tegelikult heleda paremalt valgustatud sirbina, kuna oma teekonnal ümber Päikese on see liikumas peagi Maa ja Päikese vahelt läbi. See tähendab, et lähinädalatel muutub Veenuse sirp üha õhemaks ja õhemaks ning nihkub taevas Päikesele järjest lähemale, mis omakorda muudab selle peagi meie jaoks vaadeldamatuks.

Kuvatõmmis planetaariumiprogrammist Stellarium. Kolm planeeti on võrdsete vahedega reas nähtaval lõunataevas umbes kella poole neljast poole kuueni, kuni Veenus neist esimesena loojub. Jupiter ja Saturn säravad edalataevas veel hiliste õhtutundideni.

Veenust kutsutakse vahel ka Maa sõsarplaneediks ja kuigi tõesti on ta meie kodumaailmale sarnaste mõõtmete, siseehituse, koostise ja tihendusega, on ta kõigis muudes omadustes praktiliselt Maa vastand. Lõviosas süsihappegaasist koosnev atmosfäär ja sellest tulenev võimas kasvuhooneefekt on Veenuse pinnatemperatuuri kergitanud 462 kraadini - piisav, et sulatada tina, pliid ja tsinki. Veenuse atmosfääri tihedus on samuti muljetavaldav, ulatudes 92 atmosfäärini (umbes sama mis 900m sügavusel ookeanis). Kui nendele omadustele lisada veel sealsest taevast allapudevad söövitavad väävliühendid, muutub mõistevaks USA astronoomi Carl Sagani tabav ütlus, et "kui Maa meenutab enim piiblist pärit paradiisi, siis Veenus meenutab enim sealset põrgut."

On palju asju, mida me läbipaistmatu pilvkattega looritatud Veenuse kohta veel ei tea. Näiteks mingil põhjusel pöörleb Veenus erinevalt teistest planeetidest päripäeva ja väga aeglaselt. Koguni nii aeglaselt, et tema pinnal läänest itta jalutades ei loojuks Päike mitte kunagi. Veenuse pind on võrreldes planeedi vanusega väga noor - otsekui oleks see umbes pool miljardit aastat tagasi täies ulatuses ümber pööratud. Ka Veenusel valitsevad ekstreemsed tingimused on mõistatuseks, sest Päikesesüsteemi algupäevadel olid Veenus ja Maa tõenäoliselt väga sarnased ning sisaldasid sama palju vett.

Reede, 3. detsember 2021

Päikesevarjutus Antarktikas

Paar nädalat tagasi sai Põhja-Ameerika ja Vaikse ookeani kohal näha peaaegu täielikku ja viimase pooletuhande aasta pikimat osalist kuuvarjutust. Homme saab aga Antarktika kohal näha täielikku päikesevarjutust.

Täielik päikesevarjutus 2015. aasta 20. aprillil Norras. Kui inimesed pingviinidega asendada, siis võiks isegi homset päikesevarjutust veidi ette kujutada.

Taoline kahe-nädalane ehk "poole kuune" intervall kuu- ja päikesevarjutuse vahel on tegelikult väga tavaline. Nimelt saavad varjutused aset leida vaid neil suhteliselt haruldastel hetkedel, kui Päike, Kuu ja Maa satuvad enam-vähem ühele joonele ehk Kuu orbiidi kalle on varjutuste jaoks soodne. Kui paar nädalat tagasi oli kõik õige, et Kuu saaks läbi minna Maa poolt heidetud varjust (kuuvarjutus), siis nüüdseks on Kuu ära teinud peaaegu pool oma tiirust ümber Maa ning saabunud on aeg, kui varjutatud saab Maa. Et Kuu on Maast kusagil neli korda väiksema läbimõõduga, siis tervet Maad ta oma varjuga ära katta ei saa, vaid pigem vedada suhteliselt kitsa täisvarju ala vaid osale planeedi pinnast. Kusjuures pooluste lähistel venib varjukoridor tänu Maa kujule oluliselt laiemaks, kui näiteks ekvaatoril.

Nagu juba mainitud, siis homse täieliku päikesevarjutise nägemiseks tuleks reisida külmale Antarktika mandrile või siis selle lähistele ookeanile. Osalise päikesevarjutuse näeb ära ka Aafrika mandri lõunatipust ning Austraalia kagunurgast. Kuigi võiks arvata, et keegi peale pingviinide ja käputäie polaaruurijate homset täisvarjutust ei näe, on tõenäoliselt seda vaatama rännanud suur hulk varjutusekütte. Seega päris ilma pildimaterjalita me kindlasti ei jää.
Varjutus algab homme Eesti aja järgi kell pool kaheksa hommikul, saavutab maksimumi pool kümme ja lõppeb natukene peale poolt kahteteistkümmet. Otseülekannete kohta hetkel info puudub, aga pole võimatu, et keegi ka selle satelliitside kaudu ära korraldab.

Teisipäev, 30. november 2021

LL Pegasi surmaspiraal

Sellel Hubble kosmoseteleskoobi lähiinfrapunas tehtud fotol ei paista taustal mitte erakordselt korrapärane spiraalgalaktika (neid on kauguses näha mitmeid), vaid hoopis kaksiktäht LL Pegasi. Fotol sinakalt heledavat Arhimedese spiraali meenutava moodustise täpne tekkemehhanism ei ole veel teada, kuid arvatakse, et see on kuidagi seotud ühe kaksiksüsteemi liikme elu lõpuga ja teise orbiidiga ümber selle. Nimelt hakkavad umbes Päikese mõõtu tähed lõpuks enda ümbert kaotama välimisi atmosfäärikihte, mis moodustavad tähest eemaldudes keerukaid struktuure, mida kutsutakse planetaarududeks.

LL Pegasi spiraali paisumiskiirust mõõtes on leitud, et iga selle haru lahutab umbes 800 aastat - sama aeg kulub selle kaksiksüsteemi teisel tähel (antud juhul punane süsinikhiid) ühe tiiru tegemiseks. Seega spekuleeritakse, et üks täht tirib kuidagi oma surevalt kaaslaselt materjali küljest ning paiskab seda ühtlase ruumiliseks kestaks paisuva joana maailmaruumi. Et kahte tähte ümbritseb läbipaistmatu tolmu- ja gaasikest, on neid võimalik otseselt vaadelda vaid infrapunakiirguses. LL Pegasi asub meist umbes 4200 valgusaasta kaugusel ning selle spiraalstruktuuri laiuseks on umbes kolmandik valgusaastat. Spiraali enese helendamine on astronoomidele mõistatuseks, kuigi mõnede arvates on lahendus lihtsam kui esmapilgul arvata võiks - seda lihtsalt valgustavad lähedalasuvad tähed.

Foto keskel paistev hele täht asub meile palju-palju lähemal kui LL Pegasi. Kusjuures seda sama tähte on kasutatud suurte maapealsete teleskoopide poolt kombenseerimaks atmosfääri virvendusi ning saavutamaks lahutusvõimet, mis lubab LL Pegasi puhul eristada kaht üksteise ümber tiirlevat tähte.

Kommentaarides näeb LL Pegasit ümbritsevat näilist spiraali ruumilise mudelina. Ehk siis kõik ei ole selline, nagu see meile meie vaatenurgast paistab...

Pühapäev, 28. november 2021

Cassini kosmosemissiooni parimad fotod Saturnist, selle rõngastest ja kuudest

1997. aastal Maalt startinud ja aastatel 2004 - 2017 Saturni orbiidil veetnud Cassini kosmosesond kuulub kahtlemata ajaloo kõige edukamate kosmosemissioonide hulka. Tänu Cassinile ja sellega kaasas olnud Huygensi maandurile (mis 2005. aastal maandus Saturni hiilgekuul Titanil), õppis inimkond esmakordselt seda Päikesesüsteemi kõige ikoonilisemat planeeti lähedalt tundma.

Kõigi nende kahe sondi poolt tehtud avastuste üles loetlemisele kuluks vist terve raamat. Neist väärivad kiirelt mainimist aga seitsme uue Saturni kuu avastamine, katsed Einsteini üldrelatiivsusteooriaga, Saturni pöörlemisperioodi täpsustamine, mitmed lähedased möödalennud Saturni suurematest kuudest (näiteks Enceladusest, Iapetusest, Phoebest ja Titanist), Saturni rõngaste struktuuri ja koostise uurimine, vedela metaani järved Titani pinnal, Saturni põhjapoolusel asuva heksagoni värvuse muutus vastavalt hooaegadele ning Saturnil umbes iga 30 aasta tagant aset leidva Suure Valge Tormi uurimine. Cassini leidis oma kuulsusrikka lõpu 15. septembril 2017. aastal, kui see kukutati kütuse lõppedes Saturni atmosfääri.
All 25 meie arvates parimat (ilusamat, mitte ilmtingimata teaduslikult olulist) Cassini fotot Saturnist, selle rõngastest ja kuudest. Lisaks paar videoanimatsiooni, mis on valmistatud Cassini ja Huygensi reaalsest fotomaterjalist.

Suur Valge Torm Saturni atmosfääris.

Rõngad ja Titan.

Saturn Päikese ees. Foto on kokku pandud mitmest erinevas lainepikkuses jäädvustatud kaadrist.

Vaade Saturnile kõrgelt põhjapooluse kohalt.

Saturni suurim kuu Titan (läbimõõt 5149 kilomeetrit) taustal ja suuruselt teine kuu Rhea (läbimõõt 1527 kilomeetrit) esiplaanil.

Saturni lõunapoolkera ja rõngavarjud sellel.

Saturni välimised rõngad ja kauguses paistev planeet Uraan.

Hyperion, Saturni kuu, mis on nii madala tihedusega, et sellega põrkunud asteroidid on selle pinna sõna otseses mõttes auklikuks vajutanud.

Mimas.

Saturni ülemine atmosfäär ja kauguses paistvad rõngad.

Saturni keerukad pilvemustrid.

Titan ja Saturni suuruselt kolmas kuu Dione.

Titan ja Tethys.

Saturni varjus asuv Rhea.

Saturni rõngaste (esiplaanil) keerukad varjud planeedi sinakal põhjapoolkeral. Taustal paistab Saturni 400 kilomeetrise läbimõõduga kuu Mimas.

Saturn, selle rõngad külgvaates ja taustal hiidkuu Titan, millel on tihedam atmosfäär kui Maal.

Niinimetatud karjaskuu Prometheus tõmbamas enda poole osakesi Saturni F-rõngast.

Saturni sisemine kuu Atlas, mis on rõngamaterjalist enda ekvaatorile kasvatanud kõrge valli. Kuu on kõigest 30 kilomeetrise läbimõõduga.

Meie Maa ja Kuu läbi Saturni rõngaste.

Saturn ja varjud.

Rõngad lähivaates.

Kahvatu Sinine Täpp ehk meie koduplaneet.

Saturni põhjapoolsusel asuv niinimetatud Heksagon, mille korrapärane struktuur on astronoomidele siiani mõistatuseks.

Heksagon kaugemalt.

Üks lähivõte võimendatud värvides tormist Saturni heksagonis.




Huygensi sondi 2,5 tundi kestnud maandumine Saturni kuul Titanil. Tegemist on konkurentsitult kaugeima maandumisega teisel taevakehal.



Ülal ideo Cassinile avanenud vaadetest orbiidil ümber Saturni. NB: video tegemiseks ei ole kasutatud ühtegi arvutiga loodud kaadrit, vaid ainult reaalseid fotosid, mida on erinevate fotograafiliste nippidega kokku ühendatud.