reede, 15. jaanuar 2021

Alanud aasta kõik kuufaasid ühes videos

Sellelt LRO (Lunar Reconnaissance Orbiter) fotode põhjal valminud videosimulatsioonilt on näha kõikide 2021. aasta kuufaaside vaheldumine. Lisaks on videost leitav skaala, mis näitab Kuu kaugust Maast, Päikese nurga muutust Maa ja Kuu suhtes aasta jooksul ning Kuu näilist kõikumist ehk libratsiooni illustreeriv graafik all vasakus nurgas. Libratsiooni tekkepõhjustest kirjutasime pikemalt siin: https://www.astromaania.ee/.../kuidas-kuu-libreerib.html...

Loodetavasti selgitab see video muuhulgas ka seda, kuidas ikkagi Maalt nähtavad kuufaasid tekivad. Paar kuud tagasi sai kirjutatud, et paljude hulgas on liikvel väga veider müüt, nagu oleks Kuu valgustatuse määr seotud kuidagi Maa varjuga sellel. Seda kirjatükki saab lugeda siit: https://www.astromaania.ee/.../milles-tekivad-kuu-faasid...

teisipäev, 12. jaanuar 2021

Päikesevarjutuse kroon

14. detsembril oli Lõuna-Ameerikast vaadeldav möödunud aasta ainus täielik päikesevarjutus. See tähendab, et erinevalt juunis toimunud rõngakujulisest päikesevarjutusest oli Kuu siis Maale piisavalt lähedal katmaks tervenisti kinni meie kodutähe ketta. Loetud minutite jooksul sai päevast öö ning nähtavale ilmusid heledamad tähed, planeedid ja muidu Maalt nähtamatu Päikese kroon.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/.../2101/Tse_2020_400mm_dmwa-rot.png


Sellel 55 erineva säriajaga fotost kokku pandud kujutisel on Päikese krooni struktuur, mis koosneb Päikese võimsates magnetväljades voogavast plasmast, eriti hästi nähtaval. Mõelda, selle krooni temperatuur küündib miljonitesse, kuigi meie tähe pind on kõigest 5780 kraadi (K). Kuu serva tagant paistvad punakad laigud on niinimetatud krooni massi pusked, kus Päikese sõlmekeritud magnetväljad heidavad planeetidevahelisse ruumi triljoneid tonne täheainet. Kusjuures nende tohutute plahvatuste mõõtmed ületavad Maa suuruse.

Fotolt on näha ka Maalt peegelduvas päikesevalguses ehk tuhkvalguses helenduv Kuu pind ning all vasakus nurgas (kella seitsme suunas) Päikesele lähenev umbes rekka suurune komeet C/2020 X3 SOHO. See pisike komeet kuulus niinimetatud Kreutzi päikeseriivajate hulka, mis tähendab, et see pärines tõenäoliselt sajandite eest Päikesele liginenud ja seal tükkideks lagunenud samanimelise suurema komeedi küljest. SOHO lagunes peagi pärast foto tegemist tolmuks ja gaasiks, olles jõudnud Päikese pinnast vaid paari miljoni kilomeetri kaugusele.
Järgmist (rõngakujulist) päikesevarjutust näeb Maalt 10. juunil, mis on mingil määral jälgitav ka Eestist. Selle aasta ainsa täieliku päikesevarjutuse nägemiseks peab aga ootama 4. detsembrini ja selleks ajaks Antarktika mandrile reisima.
Foto: Miloslav Druckmuller ja Andreas Moller.

reede, 8. jaanuar 2021

Hiina hakkab ehitama oma kosmosejaama

Hiina asub peagi ehitama oma esimest alalist kosmosejaama nimega Tiangong 3. Esialgu plaanitakse millalgi kevadel orbiidile saata 22 tonnine tuumikmoodul, millele järgnevad varustus- ja kütuselaevad. Kokku üheteistkümnest missioonist koosneva ehituseplaani tulemusel peaks Tiangong 3 hakkama koosnema kolmest alaliselt mehitatud moodulist.

Kunstniku nägemus Tiangongi tuumikmoodulist Tianhe ning sellega põkkunud teeninduslaevast Shenzhou.

Tiangong 1 nime kandev esimene kosmoselaboratoorium saadeti Hiina poolt orbiidile 2011. aastal ning viibis seal kuni 2018. aastani. Tiangong 2 järgnes 2016. aastal ning kukutati kontrollitult atmosfääri 2019. aasta suvel. Mõlema laboratooriumi puhul oli tegemist eelkõige katseplatformidega, kus testida erinevaid tehnoloogiaid ja -võtteid, eesmärgiga viimaks jõuda modulaarse kosmosejaamani, kus saaks hakata läbi viima juba tõsisemaid teaduslikke eksperimente.

Tiangongi (tõlkes Taevane Palee) projekti alguses seati kosmosejaama valmimise tähtajaks 2020. aasta, kuna toona oli plaan ISS (Rahvusvaheline Kosmosejaam) samal aastal maha kanda. Praeguse seisuga on ISS veel teenistuses vähemalt kuni 2025. aastani. Valminuna peaks Tiangong 3 olema suuruselt ja massilt võrreldav legendaarse venelaste Mir jaamaga ehk kusagil viiendik ISS'ist. Moodulite orbiidile lennutamiseks kasutatakse Hiinlaste raskekanderaketti Long March 5b.
Lisaks jaamale plaanitakse juba järgmisel aastal jaama lähistele orbiidile saata hiinlaste kosmoseteleskoop Xuntian, mis on oma 2 meetrise peapeegliga võrreldav kuulsa Hubble kosmoseteleskoobiga. Võrreldes Hubblega omab Xuntian aga kusagil 300 korda laiemat vaatevälja, mis tähendab, et kümne aastaga peaks see olema suuteline jäädvustama kusagil 40 protsenti taevast. Idee asetada see jaamale nii lähedale tähendab tõenäoliselt, et selle teenindamine ja uuendamine saab olema oluliselt lihtsam, kui näiteks hetkel sisuliselt hüljatud Hubble puhul.

Täielikult valminud Tiangong 3 kosmosejaama skeem.


kolmapäev, 6. jaanuar 2021

Merkuuri, Jupiteri ja Saturni konjuktsioon

Paar nädalat tagasi lähenesid meie planeedi taevas üksteisele hiidplaneedid Jupiter ja Saturn. Konjuktsiooniks kutsutud vaatepilt, mida viimati sai näha 800 aastat tagasi, jäi paraku meie jaoks pilvkatte poolt varjatuks. Nädala lõpus ja järgmise alguses (10. ja 11. jaanuar) võib meil aga avaneda võimalus tunnistada vaatepilti, kus varajases õhtutaevas üksteisest lahku triivinud Jupiterist ja Saturnist liigub suhteliselt lähedalt mööda Päikesesüsteemi piseim planeet Merkuur ning kolmest planeedist moodustub korraks võrdhaarne kolmnurk. Selleks ajaks lubatakse meie maale krõbedaid miinuskraade, mis võivad taeva isegi selgeks külmutada. 

10. jaanuaril peaksid planeedid asetsema niimoodi. Pilt pärineb Stellaariumi programmist.

Kui me ütleme, et planeedid liiguvad üksteisest mööda, siis tegelikult peame me silmas meie vaatenurgast näivaid liikumisi ja asukohti. Reaalselt lahutavad kolme planeeti maises mõttes kujutlematud vahemaad. Näiteks hiiglaslik Jupiter asub pisikesest Merkuurist pea 700 miljonit kilomeetrit kaugemal ning Saturn omakorda Jupiterist sama palju kaugemal. Vaid nende asukohad orbiitidel on taoliseks näiliseks joonduseks soodsad. 

On raske öelda, kas ja kui hästi planeete Eestist näha on. Seda isegi juhul kui taevas selge peaks olema. Nimelt asuvad kõik kolm planeeti selleks ajaks Maalt vaadates Päikesele üpris lähedal - kusagil 10-13 nurgakraadi. See tähendab, et planeedikolmikut tuleks otsida vahetult peale päikeseloojangut väga-väga madalalt edelasuunaliselt silmapiirilt, sealt kus taevas on äsja loojunud päikesest veel valgeks värvitud (umbes kell 16 kuni 16:30). Kui silmast ei piisa, siis binokkel kulub nende märkamisel kindlasti ära. Teleskoobi vaatevälja need kahjuks korraga ära ei mahu. Vasakul-ülal asetsev Jupiter on neist sealjuures kõige heledam, talle järgneb all paiknev Merkuur ja lõpuks suhteliselt tuhmiks jäänud Saturn paremal. Parimaks vaatlusajaks on 10. jaanuari õhtu, kuid ka järgmisel õhtul asuvad nad veel üksteisele lähedal.

Päikesesüsteemi planeetide asetsemine 10. jaanuaril

Kui hiidplaneedid kaovad juba peagi meie vaatenurgast Päikese taha ära, siis Päikese ümber kõige kiiremini liikuv Merkuur jõuab ülejärgmise nädala lõpuks niinimetatud idapoolsesse elongatsiooni, mil tema nurkkaugus Päikesest on maksimaalselt 18, 6 kraadi. Seega parim aeg selle pisiplaneedi vaatlemiseks õhtutaevas on veel ees.

teisipäev, 5. jaanuar 2021

Kauge supernoovajäänuk

Selle foto Kassiopeia ja Keefeuse tähtkujude piiril asuvast supernoovajäänukist "klõpsas" astrofotograaf Russell Croman Ühendriikide New Mexico osariigist. Vaatamata sealsele selgele kõrbetaevale, mis ajaks iga eestimaise astrofotograafi kadedusest roheliseks, kulus tal selle foto tegemiseks poolteist kuud ajavahemikus oktoobrist detsembrini. Kahe teleskoobiga (Takahashi FSQ-106 EDX4, PlaneWave 14" CDK) samaaegselt pildistades tuli foto säriajaks kokku 131 tundi.

Pea 10 tuhande valgusaasta kaugusel asuva moodustise katalogiseeris esimesena USA astronoom George Abell arvates, et tegemist on Päikesesüsteemile suhteliselt lähedal asuva planetaaruduga. 60ndatel ja 70ndatel tehti aga kindlaks, et nüüdseks Abell 85* või CTB-1 tähist kandev kosmiline mull on tegelikult umbes 10 tuhat aastat tagasi lahvatanud supernoova jäänuk. Massiivse tähe lühikese eluea lõpetanud kataklüsm on nüüdseks (meie jaoks) paisunud pea saja valgusaasta laiuseks ning paisub tõenäoliselt tuhandeid kilomeetreid sekundis edasi. Oma teel on ammune lööklaine kohanud tähtedevahelist ebaühtlaselt jaotunud gaasi ja tolmu, mis on selle "pinna" vorminud meenutamaks veidike kosmilist meduusi. Laiemal võttel on näha, et CTB-1 lähistel leidub ka hulgaliselt teisi gaasifilamente, mis on ilmselt vanemad ja juba oma selgema struktuuri kaotanud supernoovajäänukid. Fotol nähtavad erinevad värvid (jäädvustatud kasutades erinevaid lainepikkuste vahemikke läbi laskvaid filtreid) tähistavad erinevate keemiliste elementide konsentratsiooni. Kollane on väävel, punane vesinik ja sinine hapnik.

Sama fotot saab laiemalt ja lähemalt uurida siinselt astrofotograafi kodulehelt, kust leiab soovi korral veel hulgaliselt imelisi kosmosevaateid: https://www.rc-astro.com/photo/id1221.html
*Abell 85 tähist kannab ka üks galaktikaparv

esmaspäev, 4. jaanuar 2021

2020. aasta täiskuude läbimõõdud vs kaugused

Sellele huvitavale kollaažile on Itaalia astrofotograaf Paolo Bardelli kokku tõstnud kõik möödunud aasta täiskuud ja nende näivad suhtelised suurused. Et Kuu orbiit ümber Maa on veidi lopergune, kõigub ta kaugus Maast umbes 50 tuhande kilomeetri võrra ja on vastavalt meie taevas kas mõni protsent suurem või väiksem. Kui Kuu lähim punkt ehk perigee satub (enam-vähem) kokku täiskuuga, nimetatakse sellist täiskuud superkuuks ning vastupidi, kui täiskuu leiab aset apogee ajal, kannab täiskuu mikrokuu nimetust. Tegemist on tegelikult üsna meelevaldselt defineeritud mõistetega ja mingit sügavat tähendust nende taga otsida ei tasu. Seda enam, et apogees ja perigees käib Kuu tegelikult ju kord iga kuutsükli ehk tiiru ajal ära. See kuidas teda neil hetkedel Päike Maalt vaadates valgustab, ei ole suuremas plaanis eriti oluline.

Sellegipoolest võib Kuu näivaid läbimõõte ja kaugusi võrreldes öelda, et veebruarist maini olid täiskuud siis niinimetatud superkuud ja oktoobris mikrokuud. Lisaks on jaanuri ja juuni fotodel näha kuidas Kuu on servast veidi tumenenud, kuna neil aegadel oli Põhja-Itaaliast vaadeldavad niinimetatud poolvarjulised kuuvarjutused, kus Kuu sõitis viivuks läbi Maa poolt heidetud (pool)varju. Samalaadsed varjutused leidsid aset ka juulis ja novembris, kuid polnud Euroopast vaadeldavad.

Alanud aastal on tulemas kaks kuuvarjutust. Neist esimene - täielik varjutus - leiab aset 26. mail ja on vaadeldav Vaikse Ookeani kohal ja servades. Teist, osalist kuuvarjutust saab näha 19. novembril Venemaalt, Aasiast ja Põhja-Ameerikast. Superkuudeks võib aastal 2021 nimetada aprilli, mai ja juuni täiskuusid ning mikrokuudeks novembri ja detsembri täiskuusid.