teisipäev, 3. august 2021

Astronoomiahuviliste XXV kokkutulek lükkub järgmisesse aastasse

Peame kurbusega edastama, et järgmiseks nädalaks plaanitud Eesti astronoomiahuviliste XXV kokkutulek jääb suuremas jaos ära. Põhjust selleks ei pea otsima kaugemalt, kui meie endi kaitsmata keharakkudest, mis on taaskord oma ogavalgulist pead tõstva covid-19 viiruse jaoks potensiaalsed kasvulavad. Proovime üheskoos teha kõik (eelkõige vaktsineerida), et järgmisel aastal saaksime juubeliürituse ikkagi maha pidada.

Eesti Astronoomia Seltsi teadaanne:

"02.08.2021: Astronoomiahuviliste juubelikokkutulek lükkub järgmisesse aastasse! Koroonaviiruse laialdase leviku tõttu ei ole kahjuks võimalik korraldada kokkutulekut Tartu observatooriumi ruumides, mistõttu jääb ära kogu päevane programm. Küll aga korraldame neljal hilisõhtul teleskoobivaatlused observatooriumi vaatlusväljakul, kus avaneb võimalus uudistada Jupiteri, Saturni ja augustikuist tähistaevast koos “langevate tähtede” ehk meteooridega.
Aitäh kõigile, kes end aegsasti kokkutuleku osavõtjaks registreerisid! Tagastame kõik ettemakstud osavõtutasud. Loodame kohtuda vaatlusõhtutel ja 2022. aastal toimuval juubelikokkutulekul!
Vaatlusõhtud
  • Kolmapäev, 11.08 kell 22:00–01:00
  • Neljapäev, 12.08 kell 22:00–01:00
  • Reede, 13.08 kell 22:00–01:00
  • Laupäev, 14.08 kell 22:00–01:00
Vaatlused toimuvad Tartu observatooriumi vaatlusväljakul, sadakond meetrit enne suurt teleskoobitorni. Kel on olemas oma teleskoop või binokkel, võib selle julgesti kaasa võtta. Soovi korral saab vaatlusväljakul vaatlustehnika ühendada vooluvõrku."
Kaart vaatlusväljaku asukohaga Tõraveres ja muu vajalik info: http://www.astronoomia.ee/kokkutulekud/toravere-2021/

esmaspäev, 2. august 2021

Saturn jõuab Maaga vastasseisu

Eeloleval ööl (3. august) jõuab Maaga vastasseisu Päikesesüsteemi kauneim planeet Saturn. See tähendab, et saabunud on parim aeg selle rõngastatud gaasiplaneedi vaatlemiseks.
Vastasseis on aeg kui kaks planeeti jõuavad oma orbiitidel ühele poole Päikest ehk Päike, Maa ja Saturn asuvad ühel sirgel. Ühtlasi on kahe planeedi omavaheline kaugus aasta lõikes väikseim. Näiteks homme ja lähinädalatel asub Saturn meist "kõigest" 1,33 miljardi kilomeetri kaugusel (peaaegu 9 korda kaugemal kui Maa Päikesest). Gaasihiid ise on Maast umbes 9 korda suurema läbimõõduga ning selle hiiglaslike rõngaste sisse mahuks ritta koguni 21 Maad. Kusjuures keskmiselt on need peamiselt jää- ja lumepallidest koosnevad rõngad kõigest paarikümmend meetrit paksud.

2008. aastal kosmosesond Cassini poolt pildistatud Saturn koos selle lähemate kuudega. All vasakul paistab Saturni suurim kuu Titan.
Saturn tõuseb vastasseisu ajal kagusuunast sama ajal kui Päike loojub ehk siis sellel nädalal umbes kella poole üheteistkümne ajal õhtul ning püsib silmapiiri kohal kuni päikesetõusuni. Kõrgeima punkti lõunataevas (umbes 13 nurgakraadi) saavutab see astronoomilise südaöö paiku, mis jõuab suveajas viibides kätte umbes kella poole kahe ajal öösel.
Planeedi leidmiseks on kõige lihtsam kasutada samuti paari nädala pärast vastasseisu jõudva Jupiteri abi. See Päikesesüsteemi suurim planeet särab hilisõhtuses lõunataevas nii heledalt, et mööda vaadata on sellest raske. Oluliselt nõrgema, aga heleduselt siiski enamikke taevatähti ületava Saturni leiab Jupiterist paarkümmend kraadi lääne poole (paremale) liikudes. Saturni uhked rõngad võib õnnestuda ära näha isegi hea ja fikseeritud alusele kinnitatud binokli abil, kuid vaatlemiseks soovitatakse siiski kasutada teleskoopi. Lisaks rõngastele võib sellisel juhul planeedi lähedal ära näha selle suurima kuu Titani, mis jääb mõõtmetelt vaid õige pisut Päikesüsteemi suurimale kuule Ganymedesele (tiirleb Jupiteri ümber) alla.

Cassini pildistas selle foto Saturnist hetkel, kui Päike paistis täpselt selle tagant.
Huvitava faktina võiks mainida, et vaatamata oma mõõtmetele on Saturn väga väikese keskmise tihedusega. Kui eksisteeriks piisavalt suur ookean, siis Saturn hulbiks selles vee peal otsekui kork. Kusjuures gravitatsioon Saturni mõttelisel pinnal seistes (tegemist on gaasilise planeediga) oleks vaid mõni protsent Maa omast tugevam. Madal tihedus ja kiire pöörlemine venitavad Saturni ka tugevalt lapikuks - koguni nii lapikuks, et seda on silmaga märgata.
Et sellel aastal satub vastasseisu hetk ajale, kui Saturn on meie asukohast nähtaval, võivad teleskoobiomanikud sellel ajal märgata üht huvitavat efekti. Ajavahemikus paar tundi enne ja peale vastasseisu (kell 3:56) on Saturni rõngad oluliselt heledamad kui muidu. Sellist ootamatut heleduse tõusu kutsutakse selle toimemehhanismi avastaja järgi Seelingeri efektiks. Selle põhjuseks on, et kui muul ajal on rõngaid moodustavad miljardid jää- ja lumetükid meie vaatenurgas veidi üksteise varjus, siis vastasseisu ajal langeb neile päikesevalgus peaaegu täpselt meie (Maa) tagant.

Saturn ja Jupiter jäävad meie õhtu- ja öötaevasse veel mitmeks kuuks. Kusjuures nende tõus läheb üha varasemaks. Seega ei tasu meelt heita, kui te täna või homme neid ei näe. Võimalusi nende vaatlemiseks tuleb veel hulgi ning kindlasti korraldame augusti jooksul ka mõne selleteemalise teleskoobivaatluse. 

reede, 30. juuli 2021

Supernoova Väikeses Sombreeros (NGC 7814)

Sellel värskel fotol on näha Pegasuse tähtkujus paiknevat galaktikat tähisega NGC 7814. Oma sarnasuse tõttu heledama ja kuulsama Neitsi ja Kaarna tähtkujude piiril asuva M104 ehk Sombreero galaktikaga kutsutakse seda vahel ka Väikseks Sombreeroks. Mõlemaid neist on juhuse tahtel meile peaaegu otse serviti paistvad spiraalgalaktikad, millel on kaugeleulatuvad halod ja tuum ning õhukene tumedam tolmust ja gaasist koosnev ketas. NGC 7814 asub meist umbes 40 miljoni valgusaasta kaugusel, ulatub läbimõõdult 60 tuhat valgusaastat ning koosneb suurusjärgus 100 miljardist (ehk siis sajast tuhandest miljonist) tähest. Seega tegelikult on Väike Sombreero oma venna Sombreero galaktikaga võrreldes umbes sama suur või isegi veidi suurem, kuid paistab meile kauguse tõttu pisem.

Autor: CHART32 Team

Antud 17. juulil tehtud fotol on näha Väikeses Sombeeros äsja (tehniliselt 40 miljonit aastat tagasi) süttinud supernoovat nimega SN 2021rhu, mis asub galaktika keskmest natukene vasakul ning meenutab välimuselt tavalist foto esiplaanil asuvat Linnutee tähte. Antud supernoova on liigitatud niinimetatud tüüp Ia* alla, mis tähendab, et see on tekkinud valgeks kääbuseks kutsutud tähejäänuki kujutlematult võimsa plahvatuse tagajärjel. Lihtsustatud loogika Ia tüüpi supernoova taga on selline: kujutage ette kaksiktähesüsteemi, kus üks tähtedest jõuab oma elu lõppu, paisub punaseks hiidtäheks, heidab endalt välimised kihid ning sellest jääb alles ülitihe valge tähetuum, mis koosneb enamuses süsinikust ja hapnikust ning milles enam tuumaprotsesse ei toimu. Midagi sarnast leiab kusagil viie-kuue miljardi aasta pärast aset Päikesega. Kuigi tekkinud valge kääbuse mass ei ole piisav, et põletada selle süsinikku raskemateks elementideks, võib tekkida olukord, kus kaksiktähesüsteemi teine liige hakkab samuti oma elu lõppu jõudnult paisuma. Kui kaks tähte asuvad üksteisele piisavalt lähedal, hakkab materjal paisunud teise tähe küljest "voolama" valge kääbuse pinnale. Sinna aegamisi kogunedes võib valge kääbuse mass ületada kriitilised 1,44 Päikese massi (Chandrasekhari mass), mis tõstavad selle temperatuuri piisavaks, et süsinik saaks põleda (mitte klassikalises mõttes). Kõigest paari sekundi jooksul põleb suur osa valge kääbuse süsinikust ja hapnikust raskemateks elementideks ning täht plahvatab tohutu jõuga. See lendab laiali kiirusega 5000-20000 kilomeetrit sekundis ehk kuni 6% valguse kiirusest ning särab mõni aeg 5 miljardit korda Päikesest heledamalt. Pole siis ime, et 40 miljoni valgusaasta kaugusel asuvas galaktikas lahvatanud supernoova paistab meile sellel fotol sama heledalt kui kümneid tuhandeid kordi lähemal asuvad Linnutee tähed. Veelgi muljetavaldavam on fakt, et selle plahvatuse tekitab taevakeha, mille mõõtmed on võrreldavad Maaga.

Kuidas tüüp Ia supernoova juhtiva teooria kohaselt tekib.

Kuna kirjeldatud ahelreaktsioon tekib ainult teatud kriitilise massi kogunemisel, on tüüp Ia supernoovad absoluutse heleduse poolest üksteisega äravahetamiseni sarnased. See tähendab, et teades supernoova tegelikku ehk absoluutset heledust ning meie vaatekauguselt paistvat näivat heledust, saame me suhteliselt lihtsa vaevaga välja arvutada selle kauguse. Seetõttu kuuluvad tüüp Ia supernoovad niinimetatud standardküünalde hulka, mille abil saab mõõta galaktikate kaugusi, kiirusi ja isegi tempot, millega universum paisub.

Teadaolevalt viimane supernoova Linnutee galaktikas süttis 1604. aastal Maokandjas. Asudes meist 20 000 valgusaasta kaugusel ületas see samuti tüüp Ia hulka kuuluv supernoova heleduselt kõiki öötaeva tähti ning oli palja silmaga vaadeldav päevases taevas kolme nädala jooksul. Seda märganud ja sellest kirjutanud Saksa matemaatiku ja astronoomi järgi tuntakse seda ka Kepleri supernoovana. Pole vist vaja mainidagi, et astronoomid on juba sajandeid oodanud, et nad saaksid mõnda nii lähedal asuvat supernoovat teleskoopidega uurida. Võib olla juhtub see täna. Võib olla homme. Võib olla saja aasta pärast.

1994. aastal vaadeldud tüüp Ia supernoova galaktikas tähisega NGC 4526.

*Tüüp I supernoovade kõrval eristatakse veel laias laastus tüüp II supernoovasid, mida tekitavad Päikese massi vähemalt 8 korda ületavad hiidtähed, millest jäävad peale plahvatust alles kas neutrontähed või mustad augud.

esmaspäev, 26. juuli 2021

Norra kohal langes suur meteoor

Ööl vastu pühapäeva, Eesti aja järgi kell kaks, nähti Norras Oslo lähedal maapinna poole kihutamas suurt tulekera, mis tekitas sajakonna kilomeetri raadiuses kuuldava paugu. Meteoori langemise lähistel elavad pealtnägijad on rääkinud ka lööklainest, mis avas uksi ja aknaid ning tekitas tugevaid tuulepuhanguid.

Umbes 16,3 kilomeetrit sekundis liikuvat meteoori olevat näha olnud viis-kuus sekundit ning on pakutud, et see võis kaaluda vähemalt 10 kilogrammi. On põhjust arvata, et sellest jõudis mingi osa ka maapinnani. Eksperdid ja vabatahtlikud on parasjagu meteoriiti otsimas, kuid lootus seda leida on suhteliselt väike.

All videod turva- ja pardakaameratest. Meteoori kukkumist oli tõenäoliselt mingil määral näha üle kogu Lõuna-Skandinaavia.

laupäev, 24. juuli 2021

Ketser Galileo Galilei satub tõe peale

Kui itaalia astronoom, filosoof ja tänapäevase teaduse esiisa Galileo Galilei 1610. aastal tõenäoliselt esimese inimesena vastleiutatud teleskoobi Jupiter poole suunas, nägi ta selle ümber nelja heledat täppi. Vaatlusi jätkates mõistis ta peagi, et tegemist on kauge planeedi ümber tiirlevate kuudega. See läks vastuollu kiriku seisukohaga, et Maa on liikumatuna terve universumi kese ning kõik teised taevakehad liiguvad ümber selle. Olles juba eelnevalt kaalunud sadakond aastat tagasi elanud Poola astronoomi ja matemaatiku Mikołaj Kopernikuse revolutsioonilist ideed, et hoopis Päike asub (universumi) keskel ning planeedid (kaasarvatud Maa) tiirlevad selle ümber, leidis Galilei oma vaatluste käigus sellele hüpoteesile viimaks vaatluslikku toetust. Tema mõtlemine oli lihtne - kui kuud tiirlesid ümber Jupiteri, siis ometigi ei saa kõik kehad tiirelda ümber Maa. Jätkates vaatlusi Veenuse muutuvate faasidega, leidis ta Kopernikuse ideedele enda jaoks lõpliku kinnituse. Aastaid hiljem tõestas seda matemaatiliselt Saksa astronoom Johannes Kepler (1571-1630).

Galilei avaldused ja kirjutised heliotsentrilisest ehk päikesekesksest maailmapildist kohtasid otseloomulikult laialdast halvakspanu enamike toonaste kirikutegelaste, filosoofide ja astronoomide seas. Nende peamiseks argumendiks oli, et selline idee läheb vastuollu pühakirjaga. Samuti läksid Galilei väited mägedest ja kraatritest Kuul vastuollu pea kaks tuhat aastat tagasi elanud Aristotelese õpetustega, mida toonased filosoofid ikka veel ülima au sees hoidsid ning mis väitis, et Kuu on täiuslik kera. Galilei kunagine sõber, aga hiljem Urban VIII nimeliseks paavstiks pühitsetud kardinal Barberini olevat keeldunud elu lõpuni pilku läbi Galilei teleskoobi heitma. Sellest võimalusest loobus ka enamus tema vastasteks olevatest filosoofidest. Tõenäoliselt kartes, mida nad seal näha võivad. Need vähesed, kes seda tegid, väitsid hiljem, et peale peavalu ei näinud nad selles midagi. Näiteks Galilei rivaal Cesare Cremonini ütles peale üht põgusat vaatlust järgmist: "Ma ei soovi seista väidete taga, millest mul ei ole mingit teadmist ning mida ma ei ole näinud ... läbi klaaside vaatamine tekitas mul vaid peavalu. Aitab! Ma ei taha sellest enam midagi kuulda."

25. veebruari 1616. aastal tunnistas Katolik kiriku inkivisitsioon heliotsentrisliku maailmavaate ketserluseks, põhjendades, et selline mõte on "filosoofias rumal ja absurdne ja ametlikult ketserlik, kuna see käib otseselt vastu paljudele värssidele Piiblis*." Järgmisel päeval toimunud kardinalide koosolekul käskis paavst Paul V edastada Galileile otsuse, mille ametlik dokument tehti avalikuks alles 2014. aastal. Selles seisis: "[Galilei] peab täielikult loobuma... arvamusest, et Päike seisab maailmade keskel paigal ning Maa liigub ning tal on keelatud sellist arvamust mõelda, õpetada ja kaitsta igal moel. Nii suuliselt, kui kirjalikult." Otsusega käis kaasas ähvardus, et peaks astronoom seda rikkuma, ootab teda juba tõsisem karistus.
1632. aastal, olles ise juba 68. aastane, avaldas Galilei kiiresti populaarseks saanud raamatu pealkirjaga "Dialoog kahe peamise maailmavaate üle", kus Koperniku ideed toetav teadlane Salviati vestleb erapooletu ja aruka õpetlase Sagredo ning ennasttäis Aristotelest toetava tegelase Simpliciotoga (tõlkes lihtsameelne). Viimane esitab raamatus tüüpargumente geotsentristiliku ehk maakeskse maailmavaate poolt ning keda kujutatakse sisuliselt intellektuaalselt oskamatu tolana. Aasta peale raamatu ilmumist kästi Galileil ilmuda kohtu ette põhjusel, et "ta peab tõeseks väärat seisukohta, et Päike on maailma keskel." 22. juunil 1633. aastal mõisteti ta süüdi "ilmselges ketserluses" ning tal kästi sellisest ideest taganeda, seda "needa ja jälestada". Karistuseks mõisteti ta elu lõpuni koduaresti. Populaarse, aga tõenäoliselt väljamõeldud legendi kohaselt olevat Galilei peale otsuse kuulmist lausunud itaaliakeelsed sõnad "eppur si muove" ehk "ometigi ta liigub". Ta pidas silmas Maad. Galilei suri koduarestis 1642. aasta 8. jaanuaril. Ta oli siis 77 aastane.

Joseph-Nicolas Robert-Fleury maal Galilei kohtuprotsessist.
Ühes viimases pöördumises oma toona juba elavate kirjast lahkunud sõbrale ja mõttekaaslasele Keplerile kirjutas ta nii: "Ma olen olnud voodis viimased viis nädalat, sunnitud siia nõrkuse ja muude vaevuste tõttu, millest mu kõrge 74 aastane vanus ei luba paraneda. Sellele lisaks (oh meeleheidet!) on minu parem silm - silm millega (lubage mul väita) olen ma teinud nii vägevaid avastusi - jäänud igaveseks pimedaks. Minu vasak silm, mis oli ja on kehv, on muutunud kasutuks sellest pidevalt voolavate pisarate tõttu."
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis Katolik kirik tunnistas, et Galileil oli olnud õigus alles 1992. aastal ehk 350 aastat peale teadlase surma. Selleks ajaks olime me juba ammu külastanud kosmosesondide abil kõiki Päikesesüsteemi planeete, avastanud esimese eksoplaneedi tiirutamas teise tähe ümber ning möödunud oli 23 aastat inimeste esimestest sammudest Kuul. Lisaks oli möödunud aastakümneid avastusest, et Päike on kõigest üks sadest miljarditest tähtedest Linnutee galaktika äärealadel ning, et Linnutee on kõigest üks sadadest miljarditest (kui mitte triljonitest) galaktikatest universumis, millel ei olegi keset.

Keegi ei taha vaadata läbi Galilei teleskoobi. Autor: H. J. Detouche
Jupiter, koos oma nelja Galilei poolt avastatud suurema kuuga on praegu ja tulevatel kuudel nähtaval väga heleda tähena hilisõhtuses ja öises lõunataevas. Planeedi ümber tiirlevad kuud näeb ära isegi binokliga. Kui te ei taha neid vaadata, siis võite alati vabanduseks tuua peavalu.
*Mõned lõigud Piiblist, mis lähevad vastuollu faktidega, et Maa tõepoolest liigub (tiirleb ümber Päikese), mitte ei püsi ühe koha peal ning, et mitte Päike ei liigu meie suhtes, vaid seda teeb Maa pöörlemine.
  • Psalmid 93:1 "Issand on riietunud/ta on vöötunud võimusega/ka on ta kinnitanud maailma/et see ei liiguks."
  • Psalmid 104:5 "Sa rajasid maa tema alustele/nõnda et see ei liigu/mitte iialgi ega igavesti."
  • Koguja 1:5 "Ja päike tõuseb ja päike loojub/ning läheb tagasi oma paika/kust ta jälle tõuseb."

reede, 23. juuli 2021

Fotomeenutusi eilsest teleskoobivaatlusest Lõuna-Eesti Postimehe vahendusel. Suur tänu kõigile neile, kes üritusest osa võtsid. Oli väga huvitav ja augustis teeme jälle. Siis peaks vaade planeetidele olema juba palju selgem. Galeriid näeb SIIT:


neljapäev, 22. juuli 2021

Tõrva Tule Päevade teleskoobivaatlus Jupiteri, Saturni ja Kuuga

Nagu peaaegu juba Tõrva Tule Päevade traditsiooniks saanud, siis ka sellel aastal on Tõrva Astronoomiaklubi Kaarlimäe tänava lõpus linnasildi kõrval korraldamas üht avalikku teleskoobivaatlust. Nagu eelnevatel aastatel, avaneb täna kõigil huvilistel võimalus läbi teleskoobisilma näha hiidplaneete Jupiteri, Saturni ja nende suuremaid kaaslasi. Lisaks tõuseb koos mainitud planeetidega kõigile tuttav Kuu, mis küll horisondist üle seitsme kraadi ei ulatu, kuid mis on juba peaaegu täielikult valgustatud. Suurendava pilgu heidame peale kindlasti ka talle.

Vaatlus aastal 2019. Ka toona oli teleskoobis Päikesesüsteemi hiiglane Jupiter. Foto: Egon Bogdanov

Vaatlus algab täna kell 22, kuid kuna planeedid ja Kuu tõusevad nägemiskõrgusesse alles kusagil tunnikene hiljem ning sealt edasi muutuvad vaatlusolud üha paremaks, soovitame oma külastuse ajastada pigem südaööle liginevale kellaajale. Natukene hiliseks kisub, aga kes ikka suveõhtul ja -ööl magada tahab. Meie kavatseme teleskoobi või kahega väljas olla kusagil kella poole üheni. Soovitame kaasa võtta kanged sääsetõrjevahendid ja pikad riided (õhtud võivad olla juba jahedad).

Nagu mainitud, siis vaatluspaigaks on linnast välja suunduva Kaarlimäe tänava ametlik lõpp. Seal vasakut kätt tee ääres asuva asulasildi lähistelt põllu servast te meid leiate (kui tõesti ei leia, siis helistage numbril 56568585). Koordinaadid Google Mapsis:

Teiste Tõrva Tule Päevade üritustega saad tutvuda siin: https://www.facebook.com/torvatulepaevad/



kolmapäev, 21. juuli 2021

52 aastat Apollo 11 kuumaandumisest

Täna 52 aastat tagasi astusid Kuu pinnale kaks Apollo 11 astronauti. Nende nimedeks Neil Armstrong ja Edwin "Buzz" Aldrin. Kaks meest veetsid Vaikuse baasis kokku 21 tundi ja 36 minutit, peale mida alustasid nad koos meeskonnakaaslase Mike Collinsiga retke tagasi ligi 400 tuhande kilomeetri kaugusel asuvale koduplaneedile. Järgneva kolme aasta jooksul külastas Kuud veel kuus Apollo missiooni, millest viis olid edukad. Ühtekokku on meie kaaslast külastanud 27 inimest, kellest 12 on selle pinnal ka kõndinud.

All ajalooline Apollo 11 missioon fotodes. Täieliku arhiivi missiooniga seotud fotode ja kommentaaridega leiab siit: https://www.hq.nasa.gov/alsj/a11/images11.html




























teisipäev, 20. juuli 2021

Hubble kosmoseteleskoop asus tagasi tööle

Hubble kosmoseteleskoobi naasmist vaatlevasse astronoomiasse tähistavad need kaks verivärsket fotot kahest "veidrast" galaktikast. Vasakpoolne kannab tähist ARP-MADORE2115-273 ning koosneb kahest parasjagu üksteisega põrkuvast galaktikast. Paremal on ARP-MADORE0002-503, mis kujutab endast hiidspiraalgalaktikat, millel on veidral kombel kolm spiraalharu (tavaliselt on galaktikatel paarisarv harusid). Fotod galaktikatest kuuluvad Washingtoni Ülikooli astronoomi Julianne Dalcantoni vaatlusprogrammi, kes uurib Hubble abil taolisi ebaharilikke galaktikaid. Teised Hubble kiiremad vaatlusobjektid on kerasparved ja Jupiteri pooluste kohal veiklevad virmalised.

Seda, et mida Hubble parajagu vaatleb, saab näha otsepildis siit: https://spacetelescopelive.org/

esmaspäev, 19. juuli 2021

Hubble kosmoseteleskoop on elus!

Ligi kuu aega on astronoomiahuvilised üle kogu planeedi närviliselt küüsi närinud, kartes, et üks inimkonna parimaid ja kuulsamaid teleskoope - Hubble kosmoseteleskoop - on lõplikult oma optilised kõrvad pea alla pannud. Tänu NASA inseneride ja teadlaste pingutustele on meil aga rõõm teatada, et Hubble on saadud viimaks töökorda ning selle missioon meid ümbritseva maailmaruumi uurimisel saab vähemalt mõnda aega jätkuda.

Seekordsed probleemid Hubblega algasid 13. juunil, kui see sisenes turvarežiimi ning kõik katsed seda äratada luhtusid. Üsna kähku tehti kindlaks, et probleem seisneb teleskoobi juhtarvutis (payload computer), mille ülesandeks on juhtida 500 kilomeetri kõrgusel orbiidil tiirutava teleskoobi teadusinstrumente ning valmistada ette nende poolt kogutud andmeid maapinnale saatmiseks. Näis, et see on teadmata põhjusel ennast välja lülitanud.


Esimesed testid juhtarvuti varuarvutiga näitasid aga, et probleem ei ole mitte arvutis endas, vaid milleski muus. Seega tühipaljas varuarvutile ümber lülitamine viga ei parandaks (Hubblel on praktiliselt igale süsteemile olemas täielik varussüsteem). Mõned päevad tagasi tuvastati viimaks, et viga on tõenäoliselt juhtarvuti küljes asuva voolukontrolleris, mille ülesandeks on varustada arvutit pideva 5 voldise pingega. Kui pinge kontrolleri rikke tulemusel langes, lülitas seda pinget jälgiv süsteem varuarvuti igaks juhuks välja. Tänu sellele, et varuarvutil on omakorda olemas kõik selle tööd toetavad komponendid, otsustati see paar päeva tagasi aktiveerida ning nüüdseks on Hubble taaskord täiesti töökorras. Jääb üle vaid ükshaaval teadusinstrumendid tagasi tööle lülitada ning vaatlusprogrammid taastada.
Märke üle 31 aasta orbiidil veetnud Hubble paratamatust vananemisest on nüüdseks aga kogunenud juba päris palju ning juhul kui selle varujuhtarvutiga peaks midagi juhtuma, siis maapinnalt me enam midagi teha ei saa. Kui algselt oli Hubble disainitud olema teenindatav toonaste USA kosmosesüstikute poolt, siis peale nende pensionile saatmist 2011. aastal on Hubble jäetud omapäi. Võimet teleskoopi füüsiliselt parandada ei ole seega ei NASA-l ega ühelgi teisel kosmoseagentuuril või -ettevõttel. Paljud hoiavad pöialt, et see võiks vastu pidada vähemalt seni, kuni üles saadetakse Hubble mantlipärijaks peetav James Webb nimeline kosmoseteleskoop, mida on ehitatud alates 1996. aastast ning mille maksumuseks on kujunenud juba kümmekond miljardit dollarit. James Webb peaks praeguste plaanide kohaselt kosmosesse jõudma selle aasta novembris.
All video Hubble fotost, mis koosneb 1,5 miljardist pikslist ja millel on näha osakest Andromeeda galaktikast. Tegemist seni kõige teravama fotoga meile lähimast hiidgalaktikast.

Fotot saab ise zoomida siin (olenevalt teie internetiühenduse kiirusest tuleb olla kannatlik): https://esahubble.org/images/heic1502a/zoomable/

pühapäev, 18. juuli 2021

Kosmoseprügi Eestimaa taevas

Autor: Üllar Kivila 15. juuli varahommikul kella 1:25 paiku sai Eesti taevas näha huvitavat nähtust, mis õnnestus ka Kundast üles filmida. Leidsime selle filmi kolm päeva hiljem Ilmahuviliste grupist (jagatud autori loal, link: https://www.facebook.com/100002079097502/videos/1547566895636629/). Sama nähtuse nägemise kohta kirjutas meile otse sõnumitesse kaks inimest veel, kuid et neil midagi visuaalset näidata polnud, siis jäi ennist postitus tegemata

Kirjelduste ja visuaali järgi tundub üsna kindlalt tegemist olevat Maa atmosfääri kukkudes laguneva ja põleva kosmoseprügiga. Miks nii arvame? Meteoori kohta liigub objekt liiga aeglaselt - Maa orbiidilt atmosfääri sisenevad satelliidid liiguvad umbes 7-8 km/s, Maaga kokku põrkavad meteoorid aga tüüpiliselt mitukümmend km/s. Ka tükkideks pudenemine on rohkem omane lagunevale satelliidile, meteoorid paistavad pigem kiire sähvatusena.

Ala ja liikumissuund, mille kohal kosmoseprügi langemine toimuda võis. Suund Kundast on videolt tuvastatud, kauguse vahemik vastab objekti asumisele 50-100 km kõrgusel. Lisakommentaarid teistelt, kes ka seda nägid on teretulnud, sest see asukoha määratlus on parimal juhul oletuslik.
Paraku ei õnnestunud meil otsimisest hoolimata tuvastada, millega täpsemalt tegu olla võis - aeg, koht ja suund ühegi suuremates kataloogides oleva tuntud objektiga ei kattunud, kuid see pole ka kuigi üllatav - Maa orbiidil on nimelt tohutus koguses prügitükke - kasutatud raketiastmeid, purunenud satelliitide tükke ja palju muud, millest sugugi mitte kõik kataloogitud ei ole. Hinnanguliselt langeb iga päev maale üks kuni mitu tükki inimtekkelist kosmoseprügi. Valdav enamik langevast materjalist põleb 100-50 km kõrgusel ära ning maapinnani jõuab suuri tükke harva.

reede, 16. juuli 2021

Juno möödalend Ganymedesest ja Jupiterist

Juuni alguses sooritas 2016. aastast Jupiteri uuriv Juno nimeline kosmosesond möödalennu hiidplaneedi ja üldse terve Päikesesüsteemi suurimast kuust Ganymedesest, mille mõõtmed ületavad isegi planeet Merkuuri. Viimaste aastakümnete lähim möödalend tõi sondi kuu jäisest pinnast vaid 1064 kilomeetri kaugusele kiirusel 67 tuhat kilomeetrit tunnis. Peale seda suundus see tagasi Jupiteri poole, sooritades sellest juba oma 34. möödalennu. Gaasihiiglase tohutu gravitatsioon kiirendas sondi liikumiskiiruse 210 tuhande kilomeetrini tunnis ning selle vähim kaugus planeedi keerukatest pilvemustritest oli vaid 3400 kilomeetrit.

All on NASA videoanimatsioon möödalendudest nähtuna Juno vaatepunktist. Selle loomisel on kasutatud nii lugematuid Juno enda fotosid, kui ka kavalaid animatsioonivõtteid, mille abil on reaalsete fotokaadrite vahele seatud animeeritud kaadreid, tegemaks nende üleminekud sujuvaks nagu ühes videos olema peaks.


neljapäev, 15. juuli 2021

Hantli udu Rebases

M27 tähist kandev Hantli planetaarudu Rebases on üks heledamaid omasuguseid põhjapoolkera taevas. Meist 1360 valgusaasta kaugusel asuv ja paar valgusaastat lai udu on tekkinud kusagil 10 tuhat aastat tagasi, tuumkütuse varud ammendanud ning punaseks hiidtäheks paisunud sureva tähe välimised kihid ümbritsevasse ilmaruumi irdusid. Midagi sarnast juhtub kusagil viie miljardi aasta pärast meie Päikesega, kui meie olemasolu jääb mõnekümneks tuhandeks aastaks meenutama omanäoline planetaarudu. Milline see täpsemalt saab välja nägema, on võimatu öelda, kuna planetaarudude tekke, keeruka ehituse ja välimuse kohta on veel palju õppida.

Foto autorid: Bray Falls ja Keith Quattrocchi
Suuremalt: https://apod.nasa.gov/apod/image/2107/M27_Falls_3557.jpg
Hantli udu leiab suve- ja sügistaevast Suvekolmnurgaks kutsutud asterismi keskelt. Kolmnurk moodustub kolmest heledast tähest - Veegast, Altairist ja Deenebist - ning on leitav õhtuti kõrgelt lõunataevast.

Suvetaeva ülevaade 2021

Viimaste nädalate päevaseid temperatuure vaadates ja tunnetades käib suvi täie hooga ja näib, et käib vähemalt mõni aeg veel edasi. On viimane aeg mõne sõnaga kirja panna, et mida enne sügist pööripäeva taevast näha võib ja milliseid astronoomilisi sündmusi see soe ja suhteliselt selge periood pakub.

Kuigi juulikuu öötaevas on päris kaugete taevaobjektide vaatlemiseks veel liiga valge, pakuvad augusti ja septembri pimedad ööd meile juba üht-teist päris huvitavat. Etteruttavalt võiks nende kolme kuu märksõnadeks olla planeetide marssLinnutee naasemine õhtutaevasse, gaasihiidude vastasseisud, kerasparved, mõned lähemad galaktikad ja aasta üks oodatum meteoorivool. Selle viimasega samal ajal leiab aset ka Eesti astronoomiahuviliste kokkutulek, mis kannab tänavu auväärset veerandsajandat järjekorranumbrit. Sellest maisest sündmusest aga peale seda, kui taevased vaated ära on mainitud.

Seitse planeeti

Juulis on taevas päikeseloojangu ja -tõusu vahelisel ajal põhimõtteliselt ära nähtavad kõik Päikesesüsteemi planeedid. Nendest viit saab hea õnne ja sobiliku vaatluspaiga olemasolul vaadelda palja silmaga ja kaht binokli või teleskoobiga. Kusjuures Päikeseüsteemi kõige pisemate planeetide – Merkuuri ja Marsi – vaatamisega tuleks pigem kiirustada.

Alustamegi Päikesele kõige lähemast ja mõõtmetelt kõige väiksemast – Merkuurist. Kuna see välimuselt ja suuruselt Kuud meenutav kivine ja metalline planeet tiirleb Päikesele väga lähedal (46-70 miljoni kilomeetri kaugusel), on seda Maalt võimalik vaadelda iga paari kuu tagant korduvate elongatsioonide ehk eemaldumiste ajal. Need on hetked kui meie vaatenurgast eemaldub Merkuur oma orbiidil Päikesest nii kaugele ühele või teisele poole kui tema tiirlemiskaugus üldse lubab. See tähendab, et me näeme planeeti vastavalt kas peale päikeseloojangut või enne päikesetõusu madalal lääne- või idataevas. Kusjuures kõige parem on Merkuuri vaadelda kusagil nädal enne idapoolset ja nädal peale läänepoolset eemaldumist, kui planeedi meie poole vaatav külg on võrreldes eemaldumise tipphetkedega rohkem valgustatud, kuid planeet ei ole veel täielikult päikeseloojangu või -tõusu kumasse kadunud.

Maast Päikesele lähemal tiirlevad planeedid saavad meie jaoks Päikesest vaid teatud kraadide võrra kaugemal paista. Merkuuri puhul kõige rohkem 28 kraadi ja Veenuse puhul 47 nurgakraadi. Lihtsustatud joonisel on kujutatud olukorda, kus nii Merkuur kui Veenus asuvad suurimas idapoolses elongatsioonis.

Suurimasse läänepoolsesse elongatsiooni jõudis Merkuur seekord 4. juulil, kui see asus Päikesest ligi 22 kraadi kaugusel. Tulevatel nädalatel hakkab Merkuur küll üha kiirenevalt Päikese poole tagasi liikuma, kuid samas selle heledus kasvab. Sellest tulenevalt on seda kõige lihtsam vaadelda juuli keskpaigas kella nelja ajal hommikul madalal kirdetaevas. Kuigi Merkuur peaks sellel ajal märgatav olema palja silmaga (heledus ca -1 tähesuurust), tasub see heledast hommikutaevas kõigepealt üles otsida näiteks binokliga. Seevastu idapoolsesse elongatsiooni jõuab Merkuur 14. septembril, kui see asub Päikesest 26,8 kraadi kaugusel ning asub õhtuti madalal läänetaevas. Siis on aga selle loojumisnurk meie jaoks suhteliselt ebasoodne, planeet asub Päikese loojumisel väga madalal horisondi kohal.

Päikesest järgmist planeet Veenust, mille kaugus ematähest on 107 miljonit kilomeetrit, võib sellel suvel ja sügisel näha säramas peale päikeseloojangut madalal läänetaevas. Kui palju kiiremini Päikese ümber tiirlev Merkuur on parasjagu liikumas meie jaoks Päikese taha, siis Veenus on sealt välja tulnud ning liigub iga päevaga meile lähemale. Suurima idapoolse elongatsiooni, kui selle kaugus Päikesest on 47 kraadi, saavutab Veenus oktoobri lõpus. Tänu oma suurusele, lähedusele ning valgust hästi peegeldavale pilvkattele on Veenus järgnevatel kuudel Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledam objekt. Kui silmale paistab Veenus nagu väga-väga hele täht, siis teleskoobis võib märgata, et tegelikult näeb ta välja nagu paremalt valgustatud veidi lopergune ketas, mis muutub üha edasi üha õhemaks kuni lõpuks saab sellest üha kitsamaks muutuv sirp. Veenust oli viimati õhtutaevas näha eelmise aasta talvel ja kevadel.

Veenus pildistatuna ultraviolettkiirguses Jaapani Veenuse ümber tiirleva kosmoseaparaadi Akatsuki poolt. Nähtavas valguses paistaks Veenuse pilvkate praktiliselt täiesti valge.

Maad vahele jättes on Päikesest järgmiseks, veel mõnda aega vaadeldavaks, planeediks Marss. Peale eelmise aasta sügisel toimunud suurt vastasseisu, kui Maa ja Marsi omavaheline kaugus oli viimase aja väikseim, on see punakas planeet meist üha kaugenenud ning libiseb peagi meie vaatenurgast Päikese taha. Veel saab seda näha vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas Veenuse lähistel. Paraku on selle heledus nüüdseks üsna tagasihoidlik ja selle leidmiseks tasub kasutada binoklit. Kõige lihtsam on seda teha juuli teise nädala alguses, kui heledat Veenust ja nõrka Marssi lahutab taevas vaid paari kraadine vahe. Antud kirjatüki kirjutamise ajal on Marsi kaugus meist kusagil 365 miljonit kilomeetrit ehk pea sada miljonit kilomeetrit kaugemal kui see ise Päikesest asub. Seetõttu paistab Marss ka teleskoobis väga pisikese kettakesena.

Järgmiseks tulevad Päikesesüsteemi kaugemates nurkades tiirlevad gaasihiiud, millest kaks lähemat ja suuremat pakuvad sellel suvel ja sügisel kõige paremat vaatemängu. Jutt käib otseloomulikult Jupiterist ja Saturnist, mis mõlemad jõuavad Maaga vastasseisu augusti esimeses pooles. Taevas paistavad need hiiglased sellel ajal kesköösiti (suveajas umbes kell 1:20) otse lõunas. Jupiteri tunneb ära selle muljetavaldava heleduse järgi, mis ületab kaugelt kõiki teisi tähti. Palju nõrgem, kuid võrreldes ümbritsevate tähtedega ikkagi päris hele Saturn liigub näiliselt Jupiterist paarkümmend kraadi paremal ja madalamal. Kahe planeedi kõrgused eestimaisest horisondist on sellel ajal ligikaudu 18 ja 13 kraadi. Mis tähendab paraku ka seda, et nende edukaks vaatlemiseks teleskoobiga tuleb varuda kannatust, et ära oodata mõneks lühikeseks hetkeks paigale jääv virvendav kujutis. Mõlemad planeedid jäävad meie õhtu- ja öötaevast kaunistama veel mitmeks kuuks, kusjuures mida sügise poole, seda varem nad kagusuunast tõusevad. Seega nende vaatlemisega ei pea otseselt kiirustama.

Augusti esimesel nädalal näeb kesköine lõunataevas välja sedasi. Maaga vastasseisus olevad Jupiter ja Saturn säravad madalal lõunas, neist veidi lääne pool ja kõrgemal paistab heledast Veegast, Altairist ja Deenebist moodustuv Suvekolmnurk. Linnutee ulatub edelast kirdesse. Meile lähimad Andromeeda ja Kolmnurga galaktikad on nähtaval Linnutee kõrval suunaga kagusse. Pilt: Stellarium

Jupiteri puhul võib isegi binokli abil veenduda, et see planeet ei tiiruta Päikesest 770 miljoni kilomeetri kaugusel sugugi üksinda. Selle ümber tiirleb vähemlt 80 kuud, millest neli suuremat (Io, Europa, Ganymedes, Callisto) avastas kuulus Galilei Galileo oma algelise teleskoobi abil juba ligi neli sajandit tagasi. Korralikumas teleskoobis võib näha, et Jupiteri pilvkate on liigendatud tumedate gaasivöötide ja ovaalsete tormitsüklonitega, millest osad – näiteks Suur Punane Laik – on seal möllanud sajandeid.

Rõngastatud Saturn, mis on kaugeim veel palja silmaga näha olev Päikesesüsteemi planeet, tiirutab Päikesest aga lausa kümme korda kaugemal kui Maa. Teleskoobis on hõlpsasti näha Saturni sadu tuhandeid kilomeetreid laia (kuid keskmiselt vaid 10 meetrit paksu) rõngast ning selle hiidkuud Titani, mille mõistatusliku ehituse, koostise ja atmosfääri üle on juba aastakümneid pead murtud.

Saturnist järgmised ja kaugemad on rohekas Uraan ja sinakas Neptuun. Need suhteliselt väheuuritud gaasilised jäähiiud tiirlevad ümber Päikese vastavalt 20 ja 30 korda kaugemal kui Maa ning ühe tiiru tegemiseks kulub neil 84 ja 165 aastat. Palja silmaga neid näha ei ole, kuid tagasihoidlik teleskoop peaks need pisikeste roheka ja sinaka tähena nähtavaks tegema. Uraani leiab lähinädalate öötaevast Jäära tähtkujust ja Neptuuni Kaladest. Nende täpsema asukoha leidmiseks soovitame kasutada planetaariumiprogrammi nimega Stellarium.

Valged suveööd

Nagu suvist pööripäeva sisaldanud juunis on ka juulis öötaevas veel nii valge, et peale kõige heledamate tähtede seal suurt midagi ei näe. Neist tähtedest, mida aga näeb, võib kindlasti ära mainida Suvekolmnurgaks kutsutud asterismi, mis paistab südaöödel juba peaaegu otse lõunas. Tagurpidise võrdhaarse kolmnurga vasakus ülemises tipus särab Luiges asuv Deeneb, paremal Lüüra kooseisu kuuluv Veega ning alumine tiputäht moodustub Kotkas asuvast Altairist. Neist esimene on valge ülihiidtäht, mis asub meist umbes 2500 valgusaasta kaugusel. Veega ja Altair on seevastu meist vaid paarikümne valgusaasta kaugusel ning kuuluvad nii-nimetatud peajada tähtede hulka.

Teistest heledamatest tähtedest väärivad mainimist madalal läänes paiknev kevadtäht Arktuurus (Karjases) ja peaaegu otse põhjas särav jõulutäht Kapella (Veomehes). Lisaks võib vaatlejale veel silma jääda Maokandjas asuv Rasalhague, mis arvatakse ümber oma telje nii kiiresti pöörlevat, et see on laialilendamise piiril. Tähtkujudest võib heade tingimuste korral ära näha juulis pea kohal asuva Suure Vankri ning Kassiopeia W-kujulise mustri.

Tähtede vähesus ei tähenda aga seda, et taevast midagi huvitavat ei leiaks. Planeetidest me juba rääkisime, aga valged suvekuud on ideaalsed vaatlemaks seda meie jaoks kõige suuremat ja lähemat tähte, mida me kipume tihtipeale enesestmõistevaks pidama – Päikest. Kui silmaga on Päikest vaadata valus ja tavalise teleskoobi või binokliga ka väga ohtlik (ärge üldse proovigegi!!!), siis teatud tehnikat kasutades saab selle pinnadetaile nautida küll. Näiteks teleskoopide ette asetatavate päikesefiltritega või spetsiaalsete päikeseteleskoopidega võib sellel näha ja pildistada pisikesi rakukesi meenutavat mustrit (granulatsiooni) või mõnikord selle ümber lahvatavaid tuhandeid kilomeetreid kõrgeid plasmalonte (protuberantse).

Päikese fotosfäär ehk pind ja sellel asuvad päikeseplekid. Foto on tehtud läbi teleskoobi ette asetatud päikesefiltri 2021. aasta mais.Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi

Kuigi Päikese 11-aastase aktiivsustsükli kõrghetkeni on veel paar aastat minna, külastavad selle pinda juba päris regulaarselt päikeseplekkideks nimetatud nähtused. Tegemist meie kodutähe ligi 6000 kraadisest pinnast ehk fotosfäärist paar tuhat kraadi “jahedamate” piirkondadega, mis paistavad seetõttu ümbritsevast plasmaookeanist tumedamad. Päikeseplekkidel ja meie tähe muudel tujudel tasub silma peal hoida läbi tasuta nutirakenduse nimega The Sun Now, kus võib näha otsepilti Päikesest läbi NASA päikeseobservatooriumi digisilmade. Kui sealt mõni eriti huvitav plekk silma jääb, ongi aeg päikeseteleskoop õuele lohistada.

Päris huvitav ja ilus taevane (aga mitte tehniliselt astronoomiline) nähtus on mõnikord suvistel kesköödel põhjataevas paistvad helkivad ööpilved ehk polaarmesosfääripilved. Need kujutvad endast meie planeedi kõige kõrgeimad pilvi, mis asuvad maapinnast 75-85 kilomeetri kõrgusel. Koosnedes peenikestest jääkristallidest on need päevasel ajal vaatlemiseks liiga tuhmid. Seevastu valgetel öödel, siis kui Päike on meie jaoks küll horisondi taga, aga selle valgus paistab veel kosmose piiril ujuvatele pilvedele, muutuvad need siinsetele vaatlejatele nähtavaks ning võivad pakkuda oma omapäraste ja kiiresti muutuvate mustritega vaatemängu, mille nägemisega näiteks ekvaatori pool asuvad vaatlejad uhkeldada ei saa. Nimelt on helkivaid ööpilvi võimalik vaadelda vaid 50–70° põhja- ja lõunalaiustel.

Helkivad ööpilved pildistatud 5. juuli keskööl Tõrvast. Foto: Taavi Niittee/Tõrva Astronoomiaklubi.

Tähed naasevad

Augusti üha pikemateks ja pimedamateks muutuvatel öödel hakkab tähistaevas juba nähtavale tulema. Selle mõne kuuga, mil me oleme öösiti taevas näinud vaid üksikuid heledamaid tähti, mida on liigendanud selle esiplaanil rändavad planeedid ja oma tuttavaid tsükleid läbiv Kuu, on meie peade kohal avanev tähistaevas päris palju muutunud. Oleme ju vahepeal läbinud peaaegu veerandi orbiidist ümber Päikese. Selle muutuse ilmekaimaks näiteks on, et kui kevadel rääkisime, et kesköösel paistab otse lõunas Neitsi tähtkuju, siis augusti keskpaigaks on selle koha üle võtnud Veevalaja ja Kaljukits. Neitsit me augustiöödel enam praktiliselt ei näegi, sest see loojub läänehorisondi taha enne pimeduse saabumist.

Teistest juba varasügiseste tähtkujude alla liigituvatest tähemustritest näeme me augustis lõunakaares Delfiini, Pegasust, Kalu, Kilpi, Luike, Kotkast, Lüürat ja kolme viimase vahele jäävad minitähtkujusid Rebast ja Noolt. Otse pea kohale tõuseb Kefeus ning ida poolt paistavad juba peaaegu talvised Andromeeda, Kassiopeia, Perseus ja Veomees.

Vahepeal täiesti nähtamatuna püsinud Linnutee ulatub soojadel augustiöödel edela-kirde suunal üle meie peade. Kuigi selle olemuse kohta on läbi ajaloo välja käidud tõenäoliselt sadu, kui mitte tuhandeid loomislugusid ja müüte, teame me nüüdseks, et tegemist on meie enda kodugalaktikaga, millest me oma perspektiivi tõttu serviti läbi oleme sunnitud vaatama. Selle helendav triip ei ole midagi muud kui miljardite kaugete tähtede kollektiivne müriaad. Vahel on huvitav ja miks mitte ka valgustav mõelda, et ükski iidne müüt või religioon ei tulnud sellele lihtsale ja ilusale tõele ligilähedalegi.

Augusti teises pooles ja juba päris pimedas septembris muutuvad meie jaoks hästi vaadeldavaks Linnutee ribas asuvad hajusparved, udukogud ja planetaarudud. Neist viimastel ei ole vaatamata nimele mingit pistmist planeetidega. Asi selles, et nende esimestele avastajatele meenutasid need teleskoobis rõngastatud planeet Saturni ning nimi jäi külge. Tegelikult on nende näol tegemist valgusaastaid laiade gaasipilvedega, mis tekkisid kui surevate tähtede välimised kihid kosmosesse irdusid. Augustis on neist kõige paremini vaadeldavad Rebases asuv Hantli udu ehk M27 ja Lüüras asuv Rõnga udu ehk M57.

Hajusparvedest, mis kujutavad endast kosmilises mõttes verinoori ja kompaktseid tähtede kogumeid, tasub pilk kasvõi binoklipaari abil peale heita madalal Kilbi tähtkujus asuvale Sinikael-pardi parvele (M11), Maokandjas asetsevale NGC 6633 parvele, Luiges leiduvale M39 parvele ja kindlasti vägevale kaksikparvele Perseuses (NGC 884 ja NGC 869). Sellele lisaks tasub teleskoobi või binokli abil Linnuteed niisamagi kammida. Puudust tähtedest ja nende parvedest ei tohiks mingil juhul tulla.

Udukogude osas on võimsama teleskoobiga vaatlemiseks või pildistamiseks soodsas asukohas NGC 6823 Rebases, Noorkuu udu NGC 6888, Põhja-Ameerika udukogu NGC 7000 ja Kookoni udu ehk C19 Luiges ning Londi udukogu ehk IC 1396  ja Võluri udukogu NGC 7380 Kefeuses. Lisaks tasub juba augusti lõpus ja kindlasti septembris oma teleskoop suunata meile lähimate Andromeeda ja Kolmnurga galaktikate poole ning nautida sadade miljardite tähtede ühist ja peaaegu kujutlematult kauget kuma.

Andromeeda galaktika ehk M31 pildistatud Eestist eelmise aasta augustis. Foto: Dmitri Gostev

Eraldi süvataeva objektide klassi moodustavad kerasparved, millest pole hilisuvises taevas samuti puudust. Need iidsed ja kauged kerajad täheparved, mis sisaldavad sadu tuhandeid tähti vaid mõnisada valgusaastat laias ruumis, pakuvad teleskoobis alati veidralt suursugust vaatepilti. Neist märkimist väärivad lõuna- ja läänetaevas asuvad M2 (Veevalajas), M15 (Pegasuses), M71 (Nooles) ning M92 ja M13 Herkuleses. Neist viimane on ühtlasi põhjapoolkera heledaim ja uhkeim.

Kaunis komeediprügi

Kui peaks nimetama ühe augustis toimuva vaatamisväärse astronoomilise sündmuse, siis tõenäoliselt annaksid paljud vastuseks Perseiidide meteoorivoolu, mille suurejoonelisus pole meile juba aastatuhandeid pettumust valmistanud. Pikale ajaloole vaatamata mõnda inimest veel siiani pisut kihistama paneva nimega tähesadu tipneb 12.-13. augustil, kuigi juba nädal enne ja pärast seda võib öötaevas heledaid “langevaid tähti” tavapärasest tihedamalt märgata.

Nii nagu enamus suuremaid meteoorivoole, on ka Perseiidide päritolu lähedalt seotud komeedi või siis vähemalt selle jäänukiga. Need enamasti Päikesesüsteemi külmadelt äärealadelt pärit mõnekilomeetrise läbimõõduga jääst, lumest ja tolmust taevakehad satuvad vahel Päikesele lähemale, kus need hakkavad soojuse ja päikesetuule mõjul aurustuma ja murenema. Kõige suuremad komeedid moodustavad sellel ajal miljoneid kilomeetreid pika saba, mida on aeg ajalt taevas ka silmaga näha. Üks selline tähisega C/2020 F3 (NEOWISE) külastas meid teadupärast eelmisel kevadel.

Kaheksa öö jooksul jäädvustatud komposiitfoto perseiidide sajust Slovakkias. Foto: Petr Horálek

Iga uue orbiidiga, mille vahele võib jääda sajandeid või terveid millenniume, kaotab komeet osa oma materjalist. Kui jääst sublimeerunud ja päikesekiirguse mõjul algelementideks kiiritatud veeaur hajub hõredate aatmote ja ioonidena kosmosesse, siis ülejäänud enamasti tolmust ja kruusatera suurustest tükkidest koosnev rusupilv jääb tiirlema komeedi senisel orbiidil, täites viimaks selle täies pikkuses. Kui Maa satub Päikese ümber tiireldes mõnd sellist komeedi poolt jäetud rusupilve läbima, ongi meil nähtav meteoorisajuks nimetatav loodusnähtus.

Perseiidide puhul põrkume me iga aasta augustis rusupilvega, mille jättis meie teele 26 kilomeetrise läbimõõduga komeet nimega Swift–Tuttle, mis avastati Lewis Swifti ja Horace Parnell Tuttle poolt 1862. aastal. Viimast korda võis seda meie taevas näha 1992. aastal ning järgmine selline kord tuleb alles 2126. aastal. Meile vaatemängu pakkuvad meteoorid jättis see enda küljest maha ilmselt kusagil 1000 aastat tagasi toimunud Päikesele lähenemise käigus.

Nagu ikka tuleneb meteoorivoolu nimi tähtkujust, millest sellel ajal langevad meteoorid näivad pärinevat ehk teise sõnaga radiandist – Perseuse tähtkujust. Samas täpselt selle suunas pole mõtet meteoorivoolu nautides vaadata, kuna siis võivad osad langevad tähed märkamatuks jääda. Tasub vaadata natukene kõrvale. Igatahes selleks aastaks ennustatakse Perseiidide tiheduseks kuni 150 lasku tunnis (ideaalsete vaatlustingimuste puhul). Kui veab, siis võib liivaterade hulka ära eksida ka mõni suurem kivikene, mis taevasse eriti muljetavaldava juti künnab. Midagi drastilisemat pole neist aga karta.

Traditsiooniliselt on just Perseiidide meteoorivoolu kõrghetk olnud ajaks, kui Eesti Astronoomia Selts korraldusel toimub Eesti astronoomiahuviliste kokkutulekuks nimetatud üritus. Nii ka seekord, kui uhket veerandsajandat järjekorranumbrit kandev kokkutulek on plaanitud aset leidma 11.-15. augustil Eesti astronoomia südames Tõraveres. Viis päeva ja neli ööd ettekandeid, ekskursioone Eesti suurimas observatooriumis, jutuajamisi astronoomidega, kosmoseteemalist muusikat ja otseloomulikult hulgaliselt teleskoobivaatlusi nii päeval kui öösel. Üritusele on oodatud kõik vanad ja noored, ammused ja alustavad astronoomiahuvilised.

Ürituse kava, registeerimise ja muu kasuliku info leiab siit: http://www.astronoomia.ee/kokkutulekud/toravere-2021/

Üritus Facebookis: https://www.facebook.com/181045759660/posts/10159529066669661/

Kuu faasid

Juuli

  • viimane veerand 2. juuli, kell 00.11
  • noorkuu 10. juuli, kell 4.16
  • esimene veerand 17. juuli, kell 13.11
  • täiskuu 24. juuli, kell 5.37
  • viimane veerand 31. juuli, kell 16.16

August

  • noorkuu 8. august, kell 16.50
  • esimene veerand 15. august, kell 18.19
  • täiskuu 22. august 15.02
  • viimane veerand 30. august, kell 10.13

September

  • noorkuu 7. september, kell 3.52
  • esimene veerand 13. september, kell 23.39
  • täiskuu 21. september, kell 2.55
  • viimane veerand 29. september, kell 4.57