Kolmapäev, 29. detsember 2021

Planeetide aastalõpumarss

Viimastel nädalate õhtutel on päikeseloojangu järgselt lõunakaares näha olnud kolme silmaga nähtavat planeeti võrdsete vahedega reas. Neist kõige heledam ja madalam on Veenus, omajagu nõrgem Saturn kõrgemal ida pool ning endiselt veel päris hele Jupiter omakorda Saturnist kõrgemal ja idas. Neist viimane on aeglaselt lääne poole triivides nähtavaks jäänud mitmeks õhtutunniks. Lähipäevadel liitub nendega neljas, Päikesesüsteemi väiksem planeet Merkuur.

Kuna Merkuur tiirleb Päikesele lähemal kui ükski teine planeet (keskmiselt 57 miljonit kilomeetrit), siis Maalt vaadates see Päikesest kaugemale kui 28 kraadi ulatuda ei saa. Enamuse ajast meie jaoks kas Päikese taga või ees asudes, küündib see vaid elongatsioonideks või kaugenemisteks nimetatud aegadel Päikesest piisavalt eemale, et kas õhtu- või hommikutaevas vaadeldavaks muutuda. Üks selline kaugenemine, mida nimetatakse suuna järgi suurimaks idapoolseks kaugenemiseks, leiab aset 7. jaanuaril, kui Merkuuri ja Päikese nurkvahemaa on 19,2 kraadi*. See tähendab, et kusagil nädal enne ja nädal pärast muutub planeet silmale nähtavaks Päikesest ida pool ehk vahetult peale päikeseloojangut madalal edelataevas.

All kuvatõmmis Stellariumist, kus on kujutatud 31. detsembri varaõhtul avanevat vaatepilti edelasse. Merkuur piilub animeeritud puudelatvade vahelt.

Kuigi kõige mugavam on Merkuuri vaadata uue aasta esimese nädala lõpus, näeb seda eelnimetatud kolme planeediga koos vaid mõnel tuleval õhtul ja sedagi üsna lühikest aega. Selle põhjuseks on, et Veenus hakkab viimaks jõudma meie jaoks Päikesele liiga lähedale ning ka selle valgustatud osa on kahanenud vaid paariprotsendiliseks sirbiks, mis enam nii võimsalt päikesevalgust peegeldada ei suuda. Seega ei maksa maha magada võimalust näha ühekorraga näha nelja silmaga nähtavat planeeti viiest. (Tegelikult peaks aasta viimastel hommikutel olema võimalik ära näha ka viies planeet - Marss - mis paistab vahetult enne päikesetõusu üsna tuhmi tähe kombel madalal kagutaevas.)
Merkuuri tasub otsida Veenusest mõni kraad ida pool, kus see iga järgneva päevaga üha kõrgemale tõuseb ja heledamaks muutub. Binokkel pole selleks tööks paha soovitus. Teleskoop paljastab, et Merkuur paistab sellel ajal sarnaselt Veenusele paremalt poolt valgustatud ja veidi poolkuud meenutava sirbina.
*kuna Merkuuri orbiit on üsna lopergune (kaugus Päikesest 46-70 miljonit kilomeetrit), siis suurimat 28 kraadist kaugenemist võib näha vaid siis kui see juhtub kokku planeedi afeeli ehk suurima kaugusega Päikesest. Enamasti on selle nurkkaugus kusagil maksimaalse ja minimaalse (17,9kraadi) vahel. Eelseisev 19,2 kraadine kaugenemine on seega üsna tagasihoidlik.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar