esmaspäev, 30. detsember 2019

Jaanuaritaeva tutvustus 2019

Vana-roomlaste kahenäolise jumala Januse järgi nime saanud kuu saabumine tähendab, et meie planeedi mõtteline uus tiir ümber Päikese on ametlikult alguse saanud. Rahvasuus on jaanuar tuntud kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.
Et lõppenud aasta viimased kolm kuud on olnud tavatult pilvised ja sombused, tahaks jubedalt loota, et jaanuaris asi paraneb. Mis mõttega me ikka seda tähistaeva seisu loeme ja uurime, kui me seda reaalselt ei näe? Tõenäoliselt ikkagi pakub jaanuar meile varasemast selgemat taevast, aga tuleb arvestada, et selge taevaga saabub ka läbilõikav pakane. Nokk-kinni-saba-lahti olukord.
Kuigi talvine pööripäev on jäänud detsembri lõppu ja ööd muutuvad nüüd iga päevaga üha lühemaks, ei tasu karta veel astronoomiasõbrale kalli pimeda aja kadumist. Seda jätkub veel pikkadeks kuudeks küllaga.

Aeg kihutada

Kohe jaanuari alguses, täpsemalt 5. jaanuaril kell 9.47 jõuab Maa oma orbidiil ümber Päikese periheeli. Kreekakeelsetest tüvedest peri (lähedal) ja helios (Päike) moodustunud mõiste tähendab, et Maa ja Päikese vaheline kaugus on sellel ajahetkel aasta väikseim. Mõeldes jaanuari madalatele temperatuuridele tundub see idee esmapilgul ebaintuitiivsena – Päike oleks ju hoopis nagu meist kaugemal ja jahedam. Tegelikult aga põhjustab talve mitte Päikese kaugus vaid tema valguse langemisnurk, mis on sellel ajal põhjapoolkera jaoks endiselt suhteliselt väike.
Periheelis asume me Päikesest 147 091 144 kilomeetri kaugusel ehk umbes 5 miljonit kilomeetrit lähemal kui kuue kuu pärast afeelis, kui me tiirleme oma kodutähest 152 092 295 kilomeetri kaugusel. 5 miljonit kilomeetrit võib maisete standardite järgi tunduda tohutu vahemaana (12x Kuule ja tagasi), aga suhtelise arvuna on see üsna pisike muutus. Meie planeedi orbiit ümber Päikese on võrdlemisi ümmargune.
Kaks üksteise peale asetatud fotot, millest esimene on tehtud Maa periheelis ja teine kuus kuud hiljem afeelis. Nagu näha, on päikeseketta näiliste suuruste erinevus märgatav. Autor: Peter Lowenstein.
Vastavalt saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavatele seadustele peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma pisut kiiremini kui temast kaugemal asudes (Kepleri teine seadus). Tõepoolest, Maa liigub jaanuari alguses mööda enda orbiiti kiirusega 30,3 kilomeetrit sekundis, mis on ligi 1 kilomeeter sekundis kiiremini kui juulis. See omakorda tähendab, et põhjapoolkera talv on keskmiselt viis päeva lühem kui suvi. Lõunapoolkeral on asi otseloomulikult vastupidine.
Päikesele lähemal asumine teeb ta meie taevas ka natukene suuremaks: täpsemalt 3,6 protsenti suuremaks kui juulis. Kuigi see muutus on silmaga nägemiseks liialt väike, suudab kaamera selle hõlpsasti tuvastada. Kui ei usu, siis proovige ise järele. Tehke ühe ja sama kaamera, objektiivi ja suurendusega Päikesest foto jaanuari alguses ja juulis ning võrrelge päikeseketaste suhtelisi suurusi.
10. jaanuaril leiab aset ka selle aasta esimene kuuvarjutus. Kokku on neid selle aastanumbri sees toimumas koguni neli. Erinevalt aga vaatemängulisest täielikust kuuvarjutusest, mida sai nautida viimati eelmise aasta jaanuaris, on neist sellel aastal kõik osalised ehk Kuu satub nende käigus kõigest Maa poolvarju. Seetõttu tumeneb Kuu varjutuse käigus vaid õige pisut ning seda näha suudavad vaid kõige tähelepanelikud vaatlejad.
Varjutus on Eestist algusest lõpuni jälgitav. Maa (pool)vari liigub kuukettale kell 19.07, saavutab maksimaalse ulatuse (90%) kell 21.09 ja lõppeb kell 23.12. Et Kuu on sellel hetkel Maale suhteliselt lähedal (3 päeva perigeeni ehk lähima punktini), paistab ta taevas suhteliselt suurena ning väärib ainuüksi selle tõttu vaatamist ja pildistamist.
21. jaanuaril 2019 aset leidnud täielik kuuvarjutus üheksas erinevas etapis. Pildistatud Tartumaal, Vahi alevikus. Autor: Robert Sälg

Talvetaevas


Nii nagu detsembris, on ka jaanuaritaevas oma täies hiilguses paistmas võimas Orioni tähtkuju. Selle seest leiab terve hulga huvitavaid udukogusid, mida teleskoobiga lähemalt uurida. Samamoodi kõrgel lõunataevas asuvad Kaksikute, Veomehe, Perseuse ja Sõnni tähtkujud, millest viimases särab Plejaadideks (M45) nimetatud hajustäheparv. Pisut ida pool asuva Vähi tähtkuju südames on hästi vaadeldav erivärviline Sõime täheparv ehk M44.
Iga kuuga üha kõrgemale tõsuvate LõviSuure VankriJahipenideBereniike Juuste ja Neitsi tähtkujude “sees” hakkavad juba paistma kauged galaktikad ja meie endi Linnutee tasandi kohal asuvad iidsed kerasparved. Neist esimestest tasub juba jaanuaris kindlasti vaadelda Bode ja Sigari galaktikaid (M81 & M82), Tuliratta galaktikat (M101), Veekeerise galaktikat (M51) ja NGC 2403, millest kõik asuvad Suure Vankri “kohal” või “all”. Jahipenides asuvaid Päevalille Galaktikat (M63) ja M94 ning üksteise kõrval paiknevaid Vaala ja Kangi galaktikaid võiks vaadata paar tundi peale südaööd. Lõvi jalgade juures on võimsamate teleskoopide abil võimalik näha mitut galaktikagruppi, mille tuntumad ja heledamad liikmed on M66, M65, M96, M95 ja M105.
Udukogud Orionis. Üks meie taeva võimsamaid udukogusid (M42) Orioni tähtkujus ja selle lähistel (paremal) asuv niinimetatud Jooksva Mehe Udukodu. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).
Kesköö paiku keerab ennast meie peade kohale Ilveseks nimetatud tähtkuju, mille “peas” asub üks silmale nähtamatu, kuid meile eestlastele nüüdsest tõelist uhkust valmistav tähesüsteem. Varasemalt XO-4 tähist kandnud täht ja selle ümbert avastatud eksoplaneet XO-4b kannavad alates 17. detsembrist nimesid Koit ja Hämarik. Sellised nimed selgusid sügisel eestlaste seas läbiviidud avalike ettepanekute ja hääletuse käigus ning kinnitati Rahvusvahelise Astronoomialiidu (IAU) poolt. Lisaks Eestile osales nimekonkursil veel 111 riiki. Konkursi käigus planeetidele ja nende ematähtedele antud nimesid saab näha IAU nimekonkursi lehelt.
Juhuse tahtel asub Koit detsembri keskpaiga südaööl peaaegu täpselt seniidis. Näiva tähesuurusega 10,7 on ta kõvasti allpoolt silmaga nähtavuse piiri (+6,5), kuid keskmises teleskoobis peaks olema võimalik teda siiski näha. Tema täpseteks koordinaatideks on otsetõus 7h 21m 33s ja kääne +58° 16′ 05″. Koidu ümber tiirlevat Jupiterist suuremat gaasihiidu nimega Hämarik pole aga mõtet isegi (praeguste) tippteleskoopidega näha üritada. Võib olla millalgi tulevikus saame temast lähema kujutluse.

Valge armastus ja punane sõda

Meie endi Päikesesüsteemi planeetidest on jaanuaris tõeliseks ehatäheks muutunud roomlaste armastusejumalanna nime kandev Veenus, millest on nüüd saanud viimaks taeva heledaim “täht”. Näha võib teda peale päikeseloojangut madalal lõuna- ja edelataevas ning teleskoobis paistab ta ligi 70 protsenti valgustatud heleda kettana.
Ainsaks teiseks silmaga nähtavaks planeediks (peale meie jalge all asuva Maa) on jaanuaris hommikul vahetult enne päikesetõusu nähtav punakas Marss. Et aga sõjajumal asub meist hetkel veel väga kaugel, ei muutu ta isegi teleskoobis tähtedest eriti palju suuremaks.
Meteoorivooludest väärivad märkimist kvadrantiidid, mille idealiseeritud tingimustele vastav tunniarv võib maksimumis küündida isegi 200-ni. Paraku on 4. jaanuril tipneva meteoorivoolu kõige magusam aeg lühike (paar tundi) ning tema poolt põhjustatud meteoorid suhteliselt nõrgad (tähesuurus 3 kuni 6). Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, seal kus meteoorivoolu avastamise hetkel asus veel nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.

Kuu faasid:

  • esimene veerand 1. jaanuar kell 6.45;
  • täiskuu 10. jaanuar kell 21.21;
  • kolmas veerand 17. jaanuar kell 14.58;
  • kuuloomine 24. jaanuar kell 23.42.

kolmapäev, 25. detsember 2019

Rõngakujuline päikesevarjutus Aasias

Homme, 26. detsembril on Lõuna-Aasias aset leidmas selle aasta kolmas ja viimane päikesevarjutus. Erinevalt 2. juulil Lõuna-Ameerika kohal näha olnud täielikust päikesevarjutusest on seekord tegemist nii-nimetatud rõngasvarjutusega, kus selle tipphetkel jääb päikesest alles vaid hele rõngas. Põhjus, miks Kuu homme tervet päikeseketast varjutada ei suuda, on meie planeedi kaaslase keskmisest suuremas kauguses, mis teeb ta näiva läbimõõdu Päikese omast väiksemaks. Sellele aitab mõnevõrra kaasa Maa periheeli (Päikesele lähem punkt) jõudmine umbes nädala pärast, mis teeb omakorda Päikese näiva läbimõõdu suuremaks.


Foto on tehtud 2012. aasta mais Vaikse-Ookeani ja USA läänerannikul näha olnud rõngakujulise päikesevarjutuse hetkel. Fotograaf Colleen Pinski sõitis selleks ajaks Arizona osariiki, kust ta leidis ideaalse paiga varjutuse jäädvustamiseks. Samal ajal kui ta oma tehnikat üles seadis, kõndis poole kilomeetri kaugusel asuvale mäetipule üks inimene, kes näis samuti varjutust vaatlevat. Kusjuures väidetavalt siiani pole Pinski teada saanud, kes talle tollel päeval modelliks oli.
Allikas: https://apod.nasa.gov/apod/astropix.html
Maksimaalse varjutuse rada algab Saudi-Araabia lõunatipust, libiseb üle Bahraini, Katari, Araabia mere, Lõuna-India, Sri Lanka, Singapuri, Indoneesia, Malaisia, Filipiinide, Guami ja lõppeb Vaikses Ookeanis. Eesti aja järgi puudutab Kuu serv Päikest kell 4:29 öösel ja lahkub sellelt 10:05 hommikul. Maksimaalne varjutus leiab aset 7:17 Malaisia kohal.

Et seekord ei kao Päike hetkekski täielikult Kuu taha, peab varjutuse vaatamisel kindlasti kasutama nägemiskaitset, milleks sobib näiteks kaks omavahel kokku pandud CD-plaati. Juhul kui keegi meie lehekülje jälgijatest sellel ajal varjutuse piirkonnas viibib, siis andke kindlasti oma kogemusest teada või saatke kommentaaridesse mõni foto.

Unetud saavad varjutuse otseülekannet vaadata siit: https://www.youtube.com/watch?v=4foL-OEnLpk&feature=emb_title

Varjutuse täpsema kaardi leiab siit: https://www.solar-eclipse.info/en/eclipse/detail/2019-12-26/

esmaspäev, 23. detsember 2019

Astronoomiaklubi Tõrva Raadios

Täna kell 18:00 tasub ennast tuunida Tõrva Raadio lainele, sest oleme seal taaskord tegemas Raadioülikooli: Astronoomia eri nimelist saadet. Kolmeosalise saatesarja esimeses osas plaanime rääkida põgusalt astronoomia ajaloost ning tähtedest - nende sünnist, elust, surmast ja liigitusest.

Saadet saab kuulata otse netist https://raadio.torvanoored.ee/ või siis Tõrva piirkonnas sagedusel 90.0 MHz. Hiljem saab sama saadet järelkuulata siit: https://www.mixcloud.com/TorvaRaadio/
PS: kuna tõelisi astrofüüsikuid meie ridades ei leidu, siis vabandame juba ette võimalike rumalate vigade eest (parandused on alati teretulnud).

laupäev, 21. detsember 2019

Talvine pöörihetk

Head eelseisvat pöörihetke! Just nimelt hetke, mitte päeva. Eelseisval ööl vastu homset täpselt kell 6:19 saavutab meie planeedi põhjapoolus maksimaalse kalde Päikesest eemale. Ühtlasi saab alguse talv. Aga kurvastamiseks pole põhjust, sest nüüdsest peale hakkavad päevad jälle pikemaks venima. Aeg on juubeldada!
Vanad roomlased tähistasid seda aega, mil meie kodutäht "surnust" tõuseb ning jälle üha teravama nurga all paistma hakkab saturnaalideks nimetatud joomapidustustega. Et meie liigi seas leviv üks eriti virulentne ebausk selle enda pidupäevaks ümber ristis... jäägu nendele pidada. Olevat ju igal oinal oma mihklipäev.

reede, 20. detsember 2019

Starlink satelliidid kui oht astronoomiale

Elon Muski poolt juhitud SpaceX on sellel aastal orbiidile saatnud 120 Starlink satelliiti, mis on kõigest esimesed planeeritavast tehiskaaslaste armaadast, mille abil loodab ettevõte lähitulevus pakkuda üleplaneedilist internetiteenust. Praeguste plaanide kohaselt hakkavad 60 satelliidist koosnevad raketistardid aset leidma kusagil iga kahe nädala tagant, kuni viie aasta pärast on neid orbiidil kokku 12 000. Hiljem võidakse seda täiendada veel 30 000 satelliidi jagu. Ehk siis kokku 42 000 satelliiti!
Et seda arvu konteksti panna tasub märkida, et alates 1957. aasta oktoobrist (NSVL Sputnik 1) on orbiidile saadetud kusagil 8900 tehiskaaslast, millest 5000 on veel seal. Neist umbes 1900 on veel töökorras ja ülejäänust on saanud sisuliselt kosmoseprügi. Seega SpaceX kavatseb viie aasta jooksul üles saata rohkem tehiskaaslasi kui on suudetud teha viimase 70 aasta jooksul.
Starlink satelliidid (60tk) pakituna Falcon 9 raketi ninasse.
Kuigi kõnealused satelliidid on suhteliselt pisikesed (kaal umbes 260kg) on mitmed teadlased ja organisatsioonid väljendanud tõsist muret nende mõju üle nii astronoomiaalasele teadustööle kui ka inimkonna kaugemale tulevikule. Seda esimest illustreerib hästi lihtne aga šhokeeriv matemaatika, et mõne aasta pärast hakkab igal ajahetkel taevas olema kaks korda rohkem Starlink satelliite kui palja silmaga nähtavaid tähti. Neid viimaseid on kahe poolkera peale kokku kõigest 5000. Siis kui kõik läheb plaanipäraselt, hakkab neid seal olema kaheksa korda rohkem.
Esimesed taolised probleemid - kõigest 120 tehiskaaslasega - pole lasknud ennast kaua oodata. Näiteks 18. novembril oli Tšiilis asuv observatoorium sunnitud viieks minutiks oma töö katkestama, kuna nende poolt vaadeldud taevaosast sõitis läbi mitu heledat Starlinki. Viis minutit ei kõla just pika ajana, aga kuna selliste teleskoopide ehitamisele ja käigushoidmisele on kulutatud sadu miljoneid eurosid, siis on iga nende sekund kulla hinnaga.
Satelliitide poolt jäetud jäljed Tšiilis asuva teleskoobi vaateväljas. Instrument otsib ümber Linnutee tiirlevaid kääbusgalaktikaid.
22. novembril vaadeldi Kanaaridel monotserotiidideks nimetatud meteoorisadu, samal ajal kui vaatevälja sõitis terve ports Starlinki satelliite. Pika säriajaga tehtud fotodelt on näha kuidas mõned üksikud meteoorid on mattunud tehiskaaslaste poolt jäetud valgustriipude rägastikku.
Võib olla ei tundu need probleemid hetkel veel kõige hullemad, aga samas moodustavad esialgsed 120 satelliiti kõigest 0,3% planeeritud tehiskaaslaste koguarvust. Labaste arvutuste kohaselt peaks asi tulevikus vähemalt sadu kordi hullemaks minema ning taevas pisikestest täppidest kihama. Asja teeb tõsisemaks asjaolu, et Starlinkid on suhteliselt kiired ning nende piisav arvukus loob olukorra, kus iga astronoomilise vaatluse "andmekaader" sisaldab vähemalt mõnda segavat jutti.
Aegvõte monotserotiidide tähesajust. Ühtpidised triibud on kõik jäetud 120 Starlink satelliidi poolt, mis olid sellel hetkel kogumas kõrgust oma püsivale orbiidile jõudmiseks.
Senini on astronoome enim üllatanud satelliitide suhteliselt tugev heledus - neid võib pimeda taeva korral näha isegi palja silmaga. Kuigi Musk on lubanud, et ta vähendab tulevikus üles saadetavate satelliitide albeedot (peegeldumisnäitajat), pole selle kohta veel ühtegi reaalset sammu kuulda olnud. Pigem on SpaceX'i insenerid tunnistanud, et satelliitide "mustaks värvimine" vähendab nende efektiivsust ning seab ohtu nende termilise tasakaalu (mustad kehad lähevad päikese käes kiiremini kuumaks). Et mitte potentsiaalselt kahjulike muudatuste tõttu tervet laadungit satelliite ohtu seada, katsetatakse nende tumendamist tõenäoliselt ühel Starlinkil korraga (60 seast). See tähendab, et enne lahenduse leidmist (kui see üldse leitakse) läheb üles veel sadu heledaid tehiskaaslasi.
Üks asi, mida SpaceX aga kuidagi parandada ei saa on Starlinkide poolt põhjustatud raadioreostus. See tähendab, et raadioteleskoopide jaoks saab taevas olema täis tehislike raadioallikaid, mille signaalid rikuvad looduslikku fooni. Seda enam, et erinevalt praegustest satelliitidest, mille trajektoorid on teada ja seega prognoositavad, suudavad Starlink satelliidid oma kurssi autonoomselt muuta. See tähendab, et enne igat vaatlust tuleb nende võimaliku mõjuga arvestada. Praeguseni ei ole SpaceX neid orbitaalandmeid avalikuks teinud.
Starlink satelliidid orbiidil enne raketi küljest eraldumist.
Starlinkid on planeeritud Maa orbiidil tiirutama hakkama kihtidena kolmel kõrgusel - 350, 550 ja 1100 kilomeetrit. Kahel madalamal püsivad nad mitmeid aastaid, enne kui sealne hõre atmosfäär neid pidurdab ja viimaks "alla toob". Kõrgem orbiit on aga niivõrd stabiilne, et seal püsivad nad segamatult (ja kättesaadamatult) tuhandeid aastaid. Seega juhul kui nende heledus saab olema probleemiks nii optilises kui ka raadiospektris, jäävadki nad sinna meie taevavaadet rikkuma. Sellest tulenevalt on mitmed teadlased ja huvigrupid palunud SpaceX'il tõsiselt oma edasisi plaane kaaluda, et välistada võimalikke jäädavaid kahjulike mõjusid.
Üks proosalisemaid tagajärgi, mida SpaceX'i ja teiste temasuguste tegevus võib orbiidil põhjustada on niinimetatud Kessleri sündroom. NASA teadlase Donald J. Kessleri poolt 1978. aastal välja käidud stsenaarium kõlab umbes nii: mida rohkem satelliite me orbiidile saadame, seda suuremaks muutub tõenäosus, et nad omavahel põrkuvad; kokkupõrgete tulemusel tekib kümneid tuhandeid pisikesi suurtel kiirustel liikuvaid rusutükke; nende poolt põhjustatud iga järgmine kokkupõrge tekitab omakorda rohkem tükke; mingil hetkel vallandub ahelreaktsioon, kus kõik teatud kõrgusest allpool asuvad satelliidid purunevad ja nendest jääb alles mitmeid kilomeetreid sekundis liikuv läbimatu rusupilv; kui see juhtub, oleme me sisuliselt ennast planeedile põlvkondadeks lõksu seadnud. Isegi kui lennud Kuule või Marsile pinget ei paku, oleks sellise sündroomi mõju meie igapäevaelule laastav. Sajanditeks oleksid võimatud globaalne internet ja mobiilside, täpsed ilmaennustused, positsioneerimine, otseülekanded kaugetest maadest, satelliidifotod...
Peamine põhjus miks orbiidil toimuvad kokkupõrked nii ohtlikud on, tuleneb seal tiirleva kosmoseprügi (vanad satelliidid, raketiastmed, kuumuskilbid, purunenud instrumendid, alumiiniumitolm, kütusejäägid, mahakoorunud värv) tohutust kiirusest, mis jääb vahemikku 7-15 kilomeetrit sekundis(!). Näitena võib tuua, et umbes pöidlaküüne suurune värvilaast, mis liigub 10km/s kätkeb endas sama palju kineetilist energiat kui 250 kilone mootorratas, mis liigub 100km/h. Rusikasuuruste tükkide kokkupõrkel vabanevat jõudu võib aga võrrelda mitme kilogrammi dünamiidiga.
Näide orbiidil toimuvatest kokkupõrgetest. Selle umbes 13cm sügava augu tekitas ühest tükist alumiiniumist plokki umbes 15 grammi kaalunud plastikutükk (kustukummi suurune), mis liikus ligi 7 kilomeetrit sekundis.
Satelliitidevahelised kokkupõrked on juba toimunud. Näiteks 1996. aastal põrkusid Prantsusmaa luuresatelliit Cerise ja Euroopa Kosmoseagentuuri Ariane raketirusud. 2007 hävinesid laupkokkupõrkes USA sidesatelliit Iridium 33 ja venelaste Kosmos 2251, millest tekkis tõenäoliselt kümneid tuhandeid üksikuid mitu kilomeetrit sekundis kihutavaid tükke. Lisaks juhuslikele kohtumistele on mitmed kosmoseriigid katsetanud oma vanade tehiskaaslaste peal sateliidivastaseid rakette. Neist kõige laastavam oli 2007. aastal Hiina poolt hävitatud ilmasatelliit Fungyun FY-1C, mille hävingust tekkis kuni 15 000 fragmenti. Neist üks põrkus kuus aastat hiljem Venemaa BLITS nimelise nanosatelliidiga, tehes sellest esimese näite ahelreaktsioonist.

Praeguse seisuga arvatakse Maa orbiidil tiirlevat kusagil 30 000 kümnest sentimeetrist suuremat tükki, 900 tuhat tükki vahemikus 1-10cm ja üle 170 miljoni tüki, mille mõõtmed on üle 1 mm. Neist kõigist jälgida suudame me aga vaid kusagil 500 000 suuremat, mille hulka kuuluvad veel ühes tükis olevad satellidid ja raketijäänused. Ei pea olema geenius mõistmaks kuidas SpaceX'i plaan lisada sinna 42 000 uut satelliiti meie tsivilisatsiooni Kessleri sündroomi realiseerumisele lähemale nihutab. Seda kõike arvestamata SpaceX-ga konkureerivate ettevõtete tegevust.
Järgmised 60 satelliiti saadetakse üles lõppeva aasta viimastel päevadel.
Siit leheküljelt saab vaadata ligikaudu 20 000 objekti reaalseid orbiite ümber Maa (Starlinke seal kahjuks veel pole): http://www.stuffin.space/

neljapäev, 19. detsember 2019

CHEOPS asus eksoplaneete uurima

Eile startis Prantsuse Guajaana kosmodroomilt 700 kilomeetri kõrgusele Maa orbiidile Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseteleskoop CHEOPS (CHaracterising ExOPlanets Satellite). Suhteliselt pisikese, aga võimeka teleskoobiga varustatud tehiskaaslane hakkab määrama eksoplaneetide mõõtmeid.
CHEOPS laboris
3 ja pool aastat kestva missiooni käigus keskendutakse juba eelnevalt avastatud eksoplaneetide lähemale uurimisele. Täpsemalt vaatleb CHEOPS umbes sadakonda planeedisüsteemi, mille paiknemine ruumis on selline, et eksoplaneet sõidab ümber tähe tiireldes selle eest läbi. Mõõtes muutusi tähevalguse languses, suudab teleskoop määrata planeedi reaalsed mõõtmed. Et nende planeetide mass on juba Maalt tehtud vaatluste käigus kindlaks tehtud, annab mõõtmete teadmine võimaluse välja arvutada planeetide keskmise tiheduse. See omakorda lubab öelda, kas tegemist on näiteks maa-sarnase kivist ja metallist planeediga või pigem Uraani või Neptuuni sarnase gaasiplaneediga.
Sojuzi rakett, millega kosmoseteleskoop orbiidile saadeti.
Saadud andmed, mida pisikene satelliit edastab Maale 1,2 gigabitti päevas, lubavad tulevikus planeerida edasisi astronoomilisi vaatlusi maailma võimsamate teleskoopidega. Gigantidega, nagu näiteks 2021. aasta märtsis orbiidile saadetav James Webb'i kosmoseteleskoop (6,5 meetrine peegel) või siis hetkel Tšiilisse ehitatav Ektreemselt Suur Teleskoop, mille peapeegi läbimõõt on ligi 40 meetrit. CHEOPS'i enese pardal asub 30cm läbimõõduga Ritchey-Chrétien tüüpi teleskoop.

teisipäev, 17. detsember 2019

Enceladuse ookeanid

Saturni kuu Enceladus oma ookeani kosmosesse purskamas.

Foto on tehtud sond Cassini poolt 30.11.2010 kuu ööpoolelt. Originaalpilti on töödeldud muutes kontrasti ja saturatsiooni, et tuua paremini esile jäise pinna alt purskuvaid suuresti veest, aga ka vesinikust ja kuni 1% osas ka metaanist ning muudest süsiniku baasil molekulidest koosnevaid aurujugasid. Sondi poolt võetud proovid nendest jugadest näitavad, et ookeani põhjas kohtub vulkaaniline tegevus veega. Sellist hüdrotermilist protsessi peetakse üheks tõenäoliseks seletuseks, kuidas tekkis elu Maal.

laupäev, 14. detsember 2019

Pulsari pinnadetailid

Rahvusvahelise Kosmosejaama küljes asuva NICER nimelise instrumendi abil on esimest korda kaardistatud pulsari ehk neutrontähe pind ning mõõdetud täpselt selle suurus ja mass. Arvestades, et kõnealune pulsar asub meist 1100 valgusaasta kaugusel ja on läbimõõdult väiksem kui Hiiumaa, ei saa seda saavutust isegi parima tahtmise juures ülehinnata.
NICER on akronüüm nimest Neutron star Interior Composition Explorer (neutrontähe sisemise ehituse uurija) ja kujutab endast sisuliselt spetsialiseeritud röntgenteleskoopi. Kuna Maa atmosfäär on röntgenkiirgusele läbipaistamatu, peavad sellised teleskoobid asuma kõrgel ja eelistatavalt kosmoses. Sellel põhjusel paigaldati NICER 2017. aasta juunis Rahvusvahelise Kosmosejaama külge, kus see vaatles järgneva pooleteise aasta jooksul üht Kalade tähtkujus asuvat pulsarit tähisega J0030+0451.
Vaatlustega koguti tohutu hulk andmeid, mis vajasid enne mingi tähendusliku pildi saamist tõsist analüüsi ja arvutitöötlust. Seda tehti lõpuks kahes üksteisest sõltumatus töögrupis ja kasutades kaht superarvutit, millel kulus andmete töötlemisele ligi kuu aega (koduarvutil läheks selleks umbes 10 aastat). Kahe teadlastegrupi avastused kattusid üksteisega mõõtevea piires.


Neutrontäht tekib kui suhteliselt massiivne täht oma elu lõpus supernoovana plahvatab ning selle tuum tohutute jõudude käigus kokku pressitakse. Tulemuseks on peaaegu täielikult neutronitest koosnev umbes linnasuurune kiiresti keerlev kera, mida võib ette kujutada kui hiiglaslikku aatomituuma. Oma suure massi, aga väikeste mõõtmete tõttu on neutrontäht kõige ekstreemsem "normaalne" objekt universumis. Temast teatud hulga võrra raskema keha tekib juba pealtnäha tuntud loodusseadusi eirav must auk.
Neutrontähes on kätketud võimsad magnetväljad, mis kiirendavad selle pinnal leiduvaid osakesi peaaegu valguse kiiruseni ja heidavad neid kitsa kiirgusvihuna ümbritsevasse kosmosesse. Kui lisada siia neutrontähe ülikiire pöörlemine (sadu kordi sekundis) ja väike aga reaalne võimalus, et mõne sellise neutrontähe puhul on kiirgusvihk perioodiliselt suunatud Maa poole, saamegi pulsari. Ühesõnaga on pulsarid sellised neutrontähed, mis ülima täpsusega meie taevas kosmiliste majakatena plingivad.*
Senini on teoreetiliste mudelite põhjal arvatud, et pulsaril on kaks vastaspoolel asuvat poolust, millelt kiirguvihud lähtuvad (majakamudel). Värske avastuse käigus aga leiti, et vähemalt J0030+0451 puhul ei pea see paika. Nimelt näib, et sellel pulsaril on kaks või isegi kolm üksteisest suhteliselt erinevat poolust, millest kõik asuvad selle ühel poolkeral. Lisaks üks neist on veidra poolkuu kujuga. Videos on need alad nähtavad valgete laikudena. Peale selle tehti väga täpselt kindlaks pulsari mass ja läbimõõt, mis on vastavalt 1,3 päikese massi ja umbes 26 kilomeetrit.
Sellisel avastusel on potentsiaali muuta meie seniseid teoreetilisi mudeleid, mille põhjal me senini neutrontähti ette oleme kujutanud. Et mitte teha üksiku näite põhjal üldistusi ning välistada mõõte- või töötlusvead, kavatsetakse sama instrumendi abil kaardistada veel paljude tuntud pulsarite pinda. Eks aeg näitab, mida selle käigus avastatakse.
Videos on kahe töögrupi tulemused üksteise kõrval.
Siin pikem video: youtube.com/watch?v=zukBXehGHas
*Nüüdseks Päikesesüsteemist lahkunud Pioneer 10 ja 11 ning Voyager 1 ja 2 kosmosesondidele pandi kaasa kuulsad tahvlid, millel on muuhulgas kujutatud inimese anatoomiat, Päikesesüsteemi ehitust ja meie täpset asukohta Linnutees. Selle viimase saavutamiseks kasutati 16 tuntud pulsarit, mille ruumiline paigutus ja plinkimisperiood on tahvlitel võimalikult täpselt (ja lihtsalt) kirja pandud. Lootus on, et kui kunagi kauges tulevikus mõni maaväline eluvorm selle üles korjab, suudavad nad selle ja oma enda täpsete pulsarimõõtmiste põhjal meid (või mis iganes meist järel on) üles leida.

kolmapäev, 11. detsember 2019

Taevapoolused

Selle kauni ja samas õpetliku foto tähistaeva liikumisest tegi vene fotograaf Anton Komlev Venemaal Primoski krais asuvas Oreli farmis. Mitme tunnise säriajaga fotol on näha tähtede näilist liikumist, nii nagu see tundub pöörleval Maal asudes. Tähtede poolt veetud kaared näivad koonduvat kahe (kaadrisse mitte-mahtunud) pöörlemistelje punkti ümber. Esiteks paremal üleval asuval taeva põhjapooluse, mille lähimaks täheks on kuulus Põhjanael ning teiseks all vasakul horisondi all asuval taeva lõunapooluse. Seda viimast me tänu Maa ümmargusele kujule põhjapoolkera laiuskraadidelt kuidagi näha ei saa.

Fotol on jäädvustunud ka tähtede erinevad värvid ehk temperatuurid - sinised on Päikesest kuumemad ja kollakas-punakad jahedamad.

laupäev, 7. detsember 2019

Geminiidide sadu

Peagi jõuab kätte detsembri keskpaik ja sellega koos üks aasta ilusamaid tähesadusid - geminiidid. Nagu meteoorivooludega ikka, on ka see nimetatud saju radiandi* järgi, mis asub geminiidide puhul Kaksikute (Gemini) tähtkujus. Selge taeva korral avaneb selle tipphetkel võimalus näha kuni kahte "langevat tähte" minutis, kuigi sellel aastal rikub kõrgel taevas rippuv täiskuu asja mõnevõrra ära.

Geminiidid eristuvad teistest suurematest meteoorivooludest kahel peamisel viisil. Esiteks on selle meteoorid suhteliselt aeglased ja seega taevas pikemalt jälgitavad ning teiseks on nad meie teele sattunud mitte komeedi vaid asteroidi küljest. Selle teisega saavad geminiidide kõrval uhkeldada vaid jaanuari alguses vaadeldavad kvadrantiidid.
Kui näiteks komeetide poolt põhjustatud augusti perseiide ja novembri leoniide on tuntud ja vaadeldud mitmeid sajandeid, hakkasid geminiidid detsembritaevasse üha suureneva tihedusega ilmuma alles 1862. aastal. Enam kui sajand hiljem (1983) avastati, et meteoorivooluga samal orbiidil liigub üks omapärane asteroid, mis on ilmselt ka selle tekitajaks.
Nüüdseks on teada, et päikesejumala poja järgi Phaethoniks ristitud asteroidil on omasuguste seas kõige piklikum orbiit. Näiteks oma kaugeimas punktis liigub ta marsitagustel maadel, kuid iga pooleteise aasta tagant satub ta Päikesele kaks korda lähemale kui planeet Merkuur. Selle käigus vaheldub ta pinnatemperatuur paarisajast miinuskraadist kuni ligi tuhande plusskraadini. Ekstreemsed temperatuurid murendavad aegamisi asteroidi pinda ning külvavad tema orbiidi täis kivipuru, millest osakene meie planeedi atmosfääris geminiididena ära põleb.
Et kusagil kuue kilomeetrise läbimõõduga asteroidi küljest lahtimurdunud kivikesed on keskmiselt tihedamad kui komeedilumest väljasulanud kruusaterad, põlevad geminiidid meie atmosfääris pikemalt ja värvilisemalt kui enamike teiste voolude esindajad. Seda enam, et geminiidide kiirus on "kõigest" 35 km/s (perseiididel 60km/s ja leoniididel 70km/s).
Esimesi üksikuid geminiide võib juba tänasest näha, aga parimaks vaatlusajaks on 14. detsembri õhtu ja 15. hommik. Ideaalsete vaatlustingimuste korral (selge ja kuuvaba taevas, lumevaba maa, radiant seniidis) võib geminiidide tunniarv ulatuda tipus umbes 120ni. Kaksikute tähtkuju asub sel ajal küll suhteliselt kõrgel öötaevas, aga paraku liigub samas tähtkujus ka äsja kahanema asunud Kuu. Selle hele valgus summutab kindlasti osad nõrgemad geminiidid ära, aga heledamaid peaks sellegipoolest näha olema. Igal juhul soovitame selleks ajaks ennast taeva alla sättida.
Asteroid Phaethonist veel nii palju, et samal põhjusel miks meie planeet igal aastal tema rusupilve läbib, võib ta Maale ka potentsiaalselt ohtlik olla. Näiteks 2017. aastal möödus ta meist 10 miljoni kilomeetri kauguselt. Järgmine lähenemine toimub 2093. aasta 14. detsembril, kui ta kihutab meist mööda kõigest 3 miljoni kilomeetri kauguselt. Õnneks on Phaethoni orbiit suhteliselt täpselt teada ja lähema 400 aasta jooksul ta meid otseselt ohustada ei tohiks. Kui aga kunagi peaks ta Maaga põrkuma oleksid tagajärjed meie tsivilisatsioonile (kui see siis veel eksisteerib) hävitavad.
Foto ühest eelmise aasta detsembri eriti heledast geminiidist, mille vähem kui sekundi kestnud lennu jäädvustas fotograaf Dean Rowe. Erinevad värvid tulenevad meteoori atmosfääri sisenemisel tekkinud kuumuse mõjul ioniseeritud elementidest. Näiteks sinist põhjustab magneesium, lillat kaltsium ja rohelist nikkel. Punane värv tuleb aga atmosfääris endas leiduvast lämmastikust ja hapnikust.
*radiant - suund, millest meteoorid näivad taevas välja kiirguvat

pühapäev, 1. detsember 2019

Detsembritaeva tutvustus 2019


Pilvise, vihmase ja porise novembri järel põleb kindlasti paljude astronoomiahuviliste südames vaid üks soov - tooks detsember ometigi selgemat taevast. Eks ta ilmselt toobki, aga mitte nii palju kui üks tähemaias vaatleja loota tahab...
...sellegipoolest tuleb ennast igaks juhuks põhiliste teadmistega tähistaevast varustada, sest detsembrist pimedamat kuud ei tule. 22. detsembrine talvine pööripäev tähistab lisaks talve algusele hetke mil Päike teeb põhjapoolkeral madalamaid ja seega lühimaid kaari. Peale seda hakkab aasta juba vaikselt kevade poole tiksuma ning päeval muutuvad jällegi pikemaks.
Kui detsembripimedusele lisandub veel lumevaba maa ja tagasihoidlike külmakraadidega selge ja kuuvaba taevas, on teleskoobiomanikel kibekiire minek vaatlusplatsile. Väike miinus tähendab, et teleskoobipeegleid ja -läätsi ei kimbuta enam kaste, jalgealune on kuivem ja õhk läbipaistvam. Pealegi pakub ju talvine taevas meile sootuks teistsugust vaadet taevasse, kui alles mõni kuu tagasi.

Tähistaeva rännak

Kuust-kuusse "nihkub" mingil kindlal kellaajal nähtav tähistaevas võrreldes eelnevaga ligikaudu kaks tundi. Teisisõnu selline taevas nagu oli novembri keskpaigas meie peade kohal täpselt südaööl, on detsembri keskel pea kohal juba kell kümme. Sellisele tõdemusele jõuame mõeldes Maa pöörlemisele ja tiirlemisele ümber Päikese. Kuna detsembriga üks neist tiirudest sümboolselt lõppeb ja tähistaevas jookseb talvisel pööripäeval "nulli", vaatame seda mõttekäiku lähemalt.
Nagu me kõik teame, pöörleb Maa ümber oma kujutletava telje ja tiirleb ühtlasi ümber Päikese. Üht pööret nimetame me ööpäevaks (24 tundi) ja üht tiiru aastaks (365 ööpäeva). Kõik väga lihtne ja lapsest saadik teada. Mida aga arvata väitest, et tegelikult teeb Maa ühe täispöörde keskmiselt 23 tunni, 56 minuti ja 4 sekundiga ehk umbes neli minutit lühema ajaga kui meile maast madalast sisse on harjunud?
Asi selles, et meie ustav 24-tunnine kell ei mõõda mitte Maa tegelikku pöörlemise perioodi vaid aega mil Päike naaseb täpselt sinna suunda, kus ta asus eelmisel päeval. Sellest ka 24-tunnise ööpäeva täpsem nimetus - päikeseööpäev. Sellest eristub nelja minuti võrra lühem sideeriline ehk täheööpäev. See teine tähistab perioodi, mille vältel naaseb suvaliselt valitud kinnistäht samasse kohta kus ta eelmisel ööl asus.
Kahe päeva erinevus tekib sellest, et samal ajal kui me pöörleme, liigub Maa ühtlasi ka ümber Päikese. Täpsemalt täidab Maa ööpäevas umbes 1 kraadi oma täistiirust ümber Päikese (365päeva 360 kraadi). Päike-Maa süsteemi pöörlemis- ja tiirlemissuundade tõttu peab seega täheööpäeva täitudes Maa neli minutit kauem pöörlema, et täituks päikeseööpäev. Alumine joonis selgitab.



Päevast-päevane nelja minutiline "ülepöörlemine" tähendab seda, et tähistaevas ruttab vähehaaval Päikesest "ette". Kellaegade võrdluses tähendab see nelja minutit päevas, kahte tundi kuus ja 12 tundi poole aastaga. Ehk siis need tähtkujud, mis meil on talvise pööripäeva südaöösel säramas otse lõunataevas (Orion, Kaksikud), mattuvad suvisel pööripäeval eredasse lõunapäikesesse ning vastupidi.

Pööripäevaselt pime taevas

Kui tunda huvi milline on tähistaevas detsembri keskpaigas, siis üks veidi möödahiiliv vastus oleks, et olenevalt kellaajast selline nagu eelnevate kuudel. Täpsemalt on see detsembris kella kuue ajal õhtul ligikaudu selline nagu septembris südaöösel, kella kaheksa ajal nagu oktoobri südaöösel ja kella kümne ajal nagu novembri südaöösel. Sellest tulenevalt ja teie endi lemmik vaatlusajast olenevalt soovitamegi tutvuda meie septembri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/9981/septembritaevas-2019/), oktoobri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/10022/oktoobritaevas-2019/)ja novembri (http://www.astronoomia.ee/vaatleja/10070/novembritaevas-2019/) tähistaevaste ülevaadetega.
Rääkides aga detsembrikuu keskööst, siis selleks ajaks kagust loodesse ulatuvast Linnutee ribast leiame lisaks arvukatele hajustäheparvedele vägeva Rosetti udukogu (Ükssarvikus), Kajaka udukogu (Suures Penis), Südame ja Hinge udukogud (Kassiopeias), Krabi supernoovajäänuki M1 (Sõnnis) ja Ahvipea udukogu (Orionis). Kuulsatele Andromeeda ja Kolmnurga galaktikatele lisaks hakkavad juba piisavalt kõrgele tõusma ka Bode galaktika (M81) ja kohe selle selle kõrval asuv Sigari galaktika (M82), mis paiknevad ennast idataevasse pöörava Suure Vankri kohal.
Hinge ja Südame udukogud Kassiopeias. Pildistatud Tõravere vaatlusplatsil 25. novembril. Autor: Viljam Takis / Lüllemäe observatoorium (viljamtakis.com).
Kui optika ja oskused lubavad, siis tasub veel proovida pildistada galaktikaid tähistega NGC 2403 (Kaelkirjakus), NGC 1600 (Eriidanuses), NGC 185 (Kassiopeias) ja kohe Linnuteele riba kõrval asuvat IC 10 ehk Tähepurske galaktikat (Kassiopeias). Suure Vankri "hobuste" juures asuvate suhteliselt heledate Vaala, Päevalille, Veekeerise ja Tuliratta galaktikate jaoks on detsembri kesköiseteks kellaegadeks veel natukene liiga vara. Kuigi hommiku poole tõsevad ka nemad soodsatesse kõrgustesse.
Kindlasti peaks sellel ajal igale vaatlejale silma jääma ka üks eriti hele ja mitmevärviliselt vilkuv täht madalal lõunataevas (Väikses Penis). Tegemist Siiruse ehk orjatähega, mis on ühtlasi terve taeva heledaim täht (tegelikult kaksiktäht) ja asub meist "kõigest" 8,6 valgusaasta kaugusel. Siiriuse tavatu vilkumine tuleneb sellest, et asudes meie maalt nähtuna nii madalal, peab tema võimas valgus läbima teel pakse ja erinevate murdumisomadustega atmosfäärikihte.
Siiriuse kohal säravad veel kaks väga heledat tähte - paremal punakas Betelgeuse ja vasakul valge Prooküon. Neist kolmest tähest moodustub taevasse peaaegu võrdhaarne kolmnurk, mida kutsutakse vastavalt aastaajale Talvekolmnurgaks. Kolmnurga kohal võib näha veel Kaksikute Kastorit ja Polluksit ning päris kõrgel asuvat Kapellat ehk Jõulutähte (Veomehes). Kapellast madalamal ja paremal paistab punane hiidtäht Aldebaraan (Sõnnis). Lõunataeva heledate tähtede loetelu lõpetab all paremal asuv sinakas Riigel, mis kuulub koos Betelgeusega Orioni tähtkuju koosseisu.

Sõdalane taevas

Orion ehk eestipäraselt Koot ja Reha on liiga huvitav ja astronoomilises mõttes rikkalik tähtkuju, et sellest mitte pikemalt rääkida. Seda enam, et tegemist on tõenäoliselt maailma kõige kirkama ja äratuntava tähtkujuga. Võiks ju protesteerida ja öelda, et see au kuulub ikkagi Suurele Vankrile, aga paraku pole seda teatud lõunapoolkera laiuskraadidelt üldse näha. Seevastu Orioni näeb (mingil määral) isegi põhjanabalt.
Orion nähtuna selle aasta jaanuaris Tõrva lähistel. Laser osutab Betelgeusele. Koos Siiruse (all-vasakul) ja Prooküoniga (vasakul) moodustab ta Talvekolmnurgaks nimetatud asterismi. Foto: Egon Bogdanov
Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kes peale saatusliku skorpionipistet peajumal Zeusi poolt taevasse tõsteti, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ja teisega kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on suhteliselt raske elusat pilti manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad, nende nelja tähe vahel asub kolmest reas asuvast tähest Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.
Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised gigandid. Näiteks sinine ülihiid Riigel on näiva heleduse poolest võrreldav meile ühe lähima tähe Prooküoniga, kuid asub viimasest 70 korda kaugemal (ca 860 valgusaastat). Sama lugu on punase Betelgeusega, mis on elupäevade lõppu jõudnult paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks tema serv Jupiteri orbiidini. On ennustanud, et Betelgeuse peaks astronoomilises mõttes iga hetk supernoovana plahvatama. Kui see juhtub, võib ta mõneks ajaks muutuda taevas heledamaks kui täiskuu ja paistma isegi päeval.
Ka Orioni vöö kolm tähte - Alnitak, Alnilam ja Mintaka - on hiidtähed, mis asuvad meist vahemikus 1200 - 2000 valgusaasta kaugusel. Vööst pisut vasakult leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille tumedatest tähtedevahelisest tolmu- ja gaasipilvedest kondenseeruvad uued tähed. Udukogu nimi tuleb - üllatus, üllatus - ühe sealse suhteliselt pisikese tumeda pilve siluetist, mis meenutab kangesti hobuse pead.
Orioni tähtkuju ja molekulaarkompleks koos selgitavate nimedega. Pilt on saadud 50 valgusfoto ja 160 kalibreerimisfoto liitmise tulemusel (50mm, 40sec, f1.8, ISO1600). 17. märts, 2018, Võrumaal Kääpa külas. Autor: Robert Sälg
Kuigi silmaga vaadates näib, et Orioni mõõk koosneb kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni udukogu ehk M45 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede parv. Trapetsiks nimetatud parv on nii kiirgusjõuline, et see ioniseerib erivärviliselt ümbritsevat ligi 25 valgusaastase läbimõõduga gaasi- ja tolmupilve, milles omakorda tekivad tuhanded uued tähed. Oma läheduse ja näilise suuruse tõttu on M42 üks amatöörastronoomide meelisobjekte ja seda tasub isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobi või binokli abil vaadelda.
Orioni tähtkujust leiab tuhmimaid, kuid siiski vaatamisväärseid udukogusid veelgi. Näiteks M42-e kohal asub Jooksva mehe udukogu, mõõga all NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju paremast servast leiab NGC 1788, Hobusepea udukogu kohal helendab NGC 2024 ehk Tuleleegi udukogu ja sellest pisut Betelgeuse poole M78, millele anti tundmatu autori poolt hüüdnimi "Casper, sõbralik kummitus".
Kokkuvõttes asuvad kõik need udukogud, täheparved ja hiidtähed kolossaalses Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegade abil võib näiteks näha kuidas tervet tähtkuju vasakut serva piirab suur punakalt hõõguv kaar, mida nimetatakse avastaja järgi Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hääbuv serv, mida M42 kuumimad tähed isegi sadade valgusaastate kauguselt ioniseerivad.

Planeedid, voolud ja varjud

Planeetide valik on detsembris küllaltki kidur, kuna Jupiteri me enam õhtutaevas ei näe ning Saturngi paistab meile madalas lõunataevas vaid kuu esimeses pooles ja sedagi vaevu-vaevu. Uraan ja Neptuun on küll vastavalt Jääras ja Veevalajas enamuse õhtu vaadeldavad, aga vaatame tõele näkku - ilma isikliku kosmoseteleskoobita me neid tähtedest ei erista.
Päikese ja Kuu järel taeva kõige heledamat objekti planeet Veenust on juba küll vahetult peale päikeseloojangut näha, aga tõeliselt uhkeks koidutäheks on teda veel vara nimetada. Päikesetagustel maadel liikuvat punakat Marssi on võimalik vaadelda paar tundi enne päikesetõusu kagusuunal, kuid tema näiv heledus on suure kauguse tõttu suhteliselt väike. Merkuur on sellel kuul meile nähtamatu.
Meteoorivooludest tasub välja tuua erivärvilised ja suhteliselt aeglaselt liikuvad geminiidid, mis tippnevad 13. detsembri õhtul ja 14. hommikul. Erinevalt teistest tuntumatest vooludest põhjustab geminiide Maa-lähedane asteroid 3200 Phaethon ning nende tunniarv võib ulatuda 120ni. Kuigi sellel ajal kõrgel taevas asuv Kuu võib nende nautimist mõnevõrra segada, ei tasu seda mingil juhul maha magada. Voolu radiant asub Kaksikute tähtkujus.
Rõngakujuline päikesevarjutus 10. mail, 2013. Allikas: wikipedia
Viis päeva enne aasta lõppu ehk 26. detsembril leiab Lõuna-Aasias aset selle aasta teine päikesevarjutus. Seekord on tegemist nii-nimetatud rõngakujulise päikesevarjutusega, kuna Kuu keskmisest suurem kaugus ei luba tal tervet päikeseketast varjutada. Varjutuse teekond algab Saudi-Araabia lõunaosast, liigub üle India lõunatipu, Sri-Lanka ja Indoneesia ning lõppeb Vaikse Ookeani lääneosas. Meie aja järgi puudutab Kuu maksimaalne vari Maa pinda kell 5,36 hommikul ning lahkub sellelt kell 8,59.
Head pööripäeva ja mõttelise uue tiiru algust ümber Päikese!

Kuu faasid

·         esimene veerand 4. detsember kell 8.58,
·         täiskuu 12. detsember kell 7.12,
·         viimane veerand 19. detsember kell 6.57,
·         vanakuu 26. detsember kell 7.13
PS: täiskuu on detsembritaevas aasta kõige kõrgemal ulatudes üle 50 kraadi kõrgusele.