Enneolematult detailne foto Andromeeda galaktikast

Saksa astrofotograaf Yannick Akar on avaldanud kahe hooaja jooksul jäädvustatud ja ühtekokku 146 tunnise säriajaga foto Andromeeda galaktikast. Tegemist on ühe läbi aegade detailsema fotoga meie galaktilisest naabrist, mille tuuma lähistel on näha rohekaid moodustisi, mille olemus jääb hetkel mõistatuseks.

Foto on pildistatud Lõuna-Saksamaalt võrdlemisi valgusreostatud piirkonnast, kasutades nii niimetatud lairiba- kui kitsasribafiltreid. Akari sõnul kulus tal ainuüksi foto töötlemiseks kaks nädalat.

Fotot saab täissuuruses näha siit (klikkidel üleval paremal nuppu "Full resolution"): https://www.astrobin.com/full/lg3t3j/0/

Erinevaid huvitavaid väljalõikeid ja tehnilisi andmeid näeb Yannik Akari kodulehelt: https://astrophotomannheim.de/.../andromeda-galaxy-oiii.../

Odysseus on Kuul

All kuumaandur Odysseuse 182 kraadine foto enda asukohast Kuu lõunapooluse lähistel Schombergeri kraatris. Kui alguses pidi see laskuma Kuu lõunapoolusest 300 kilomeetri kaugusel asuvasse Malabert-A kraatrisse, siis probleemid navigatsioonisüsteemiga paar tundi enne maandumist sundisid selle lõpuks maanduma plaanitud asukohast 200 kilomeetrit eemale. Nimelt selgus, et Odysseuse algsel kõrgusemõõdikul oli enne Maalt startimist unustatud eemaldada turvalüliti. Õnneks asus selle pardal varuna NASA eksperimetaalne lidar (laserikaugusemõõdik), mis suutis sama ülesannet täita. Kontakt Kuuga saavutati eesti aja järgi 23. veebruaril kell 1:23 öösel.

Fotolt on näha, et silindrikujuline Odysseus ei seisa mitte püstises vaid horisontaalses asendis ning kuigi side Maaga on mõnevõrra piiratud, tundub maandur olevat igati töökorras. Sellel on kusagil 9-10 päeva aega oma missioon täita, peale mida saabub selle maandumispaika külm ja pime kahenädalane kuuöö, mida Odysseus tõenäoliselt üle ei ela.

Astronoomiaklubi astrofoto: Kemble juga (Kemle's Cascade)

Aasta alguses, siis kui paariks ööks tuli viimati kokku astrofotograafi kolmainsus - selge taevas, noorkuu ja vaba aeg - sai muuhulgas seatud teleskoop pildistama Kaelkirjaku tähtkujus asuvat Kemble juga. Inglise keeles Kemble's Cascade (või lihtsalt Kemble 1) on umbes kahekümnest enam-vähem sama heledast tähest koosnev rida, mis näib "voolavat" hajustäheparve tähisega NGC 1502. Ei asterismi* inidividuaalsed tähed ega umbes 3500 valgusaasta kaugusel asuv parv pole omavahel otseselt seotud. Tegemist on lihtsalt ilusa kokkusattumusega, mille kaugemaid analooge leiab kasvõi antud fotolt taustatähti kammides mitmeid.

Kasutatud tehnika: Teleskoop Sharpstar edph61 III, monteering EQ6R-PRO, kaamera ASI071MC Pro, 134x30sek(+50 flat, 50 dark flat, 40 dark), gain 0, filter Optolong L-Pro. Gideeritud. PHD2, N.I.N.A, DSS, Pixinsight.

Täissuuruses: https://www.astrobin.com/full/okj4so/0/?mod=&real=

Kemble joa avastas frantsiskaani preester Lucian Kemble puhtjuhuslikult binokliga taevast vaadeldes ning kirjutas sellest ameerika hobiastronoomile ja astronoomia populariseerijale Walter Scott Houstonile. Viimane oli sellest nii vaimustunud, et kirjutas asterismi kohta 1980. aasta Sky & Telescope ajakirja artikli, kus ta nimetas selle avastaja järgi Kemble joaks.

Kemble järgi on veel nimetatud kaks asterismi. Kemble 2 ja Kemble tuulelohe. Esimene asub Lohe tähtkujus ning meenutab veidi Kassiopeia miniatuurset versiooni. Kemble tuulelohe on asub samuti Kaelkirjakus ning meenutab natukene rombikujulist tuulelohe koos nööriga.

Kuna Kemble juga on taevas kusagil viie täiskuu ketta pikune, siis kõige parem on seda vaadelda binokliga. Kaelkirjaku tähtkuju, mille keskel juga asub, leiab Põhjanaela ja Veomehes asuva Kapella ehk Jõulutähe vahelt. Tegemist on ühe sellise tähtkujuga, milles praktiliselt puuduvad heledamad tähed.

*asterism on mingi tuntud tähtede grupp või muster, aga mitte tähtkuju. Tuntumad asterismid on Suur Vanker (Suures Karus), Taevasõel, Orioni vöö, Suvekolmnurk, Talvekuusnurk, Pegasuse ruut jne.

Odysseus hakkab maanduma

Täna Eesti aja järgi kell 11:23 peaks Kuu lõunapooluse lähistele maanduma (või kuunduma) USA ettevõtte Intuitive Machines maandur (või kuundur) Odysseus. Edu korral oleks tegemist esimese eraettevõtte poolt ehitatud aparaadi pehme maandumisega (või kuundumisega) Kuul. Pikemalt kirjutasime sellest paar postitust tagasi.

Odysseusest Kuu orbiidil.

Maandumist (või kuundumist) saab otseülekandes või järevaatamisega jälgida siit:

https://www.youtube.com/watch?v=8kNhOQvgRdU

Parkeri päikesesond päikesetuules

Kuidas näeks välja kihutada Päikese väliskroonis, meie kodutähe pinnast vaid 8,5 miljoni kilomeetri* kaugusel? Sellele küsimusele annab efektse vastuse allolev aegvõte, mille jäädvustas NASA päikesesond Parker** eelmise aasta suvel, kui see sooritas juba oma kuueteistkümnenda lähedase möödalennu Päikesest. Veidi alla minuti kestev video on kokku pandud 11 päeva jooksul tehtud fotodest, kui Parkeri sond liikus Päikese kõrvetavas kuumuses ja plasmajugades ühel hetkel suhtelise kiirusega 163 kilomeetrit sekundis. Jah, sekundis.

Kuna Päikesele nii lähedale asudes on selle kiirgus ligi pooltuhat korda intensiivsem kui Maa orbiidil, ei saa sondi kaamerad ega muud instrumendid vaadata otse Päikese poole. Need sulaksid paari sekundiga. Selle asemel piiluvad need vaatega külje peale asudes spetsiaalse süsinikkihtidest, -vahust ja alumiiniumoksiidist kuumuskilbi taga. Kusjuures kilbi optimaalset asendit hoiab sond täiesti iseseisvalt, kasutades selleks kerel paiknevaid spetsiaalseid fotosilmi. Kilbi taga ei ületa sondi instrumendid isegi Päikesele kõige lähemas punktis 28 plusskraadi.

Nagu videost näha, siis ka sellest vaatenurgast paistavad Päikese pinnalt miljonite kilomeetrite kaugusele ulatuvad plasmajoad (neid näeb Maalt vaid täielike päikesevarjutuste ajal). Arvukad valged kriipsud on põhjustatud suurel liikuvate laetud osakeste (prootonid, elektronid) poolt, mis kaamerasensorit läbides fotodele oma iseloomulikud jäljed jätavad. Et Parker tiirleb samas tasandis kui Päikesesüsteemi planeedid, liiguvad selle vaateväljast suunaga alt-üles läbi suurem osa planeetidest - Marss, Veenus, Maa, Saturn ja Jupiter. Kusjuures sondi (ja Päikese) vaatenurgast on need alati täisfaasis ehk täielikult valgustatud ja seega väga heledad. Parkeri tundlikud kaamerad on võimelised isegi jäädvustama Linnutee heledat riba.

Parker Solar Probe saadeti oma missioonile 2018. aastal ning Päikesele üha lähemale nihkumiseks kasutab see lähedasi möödalende Veenusest. Iga planeedist mõnesaja kuni -tuhande kilomeetri kauguselt möödumine muudab selle trajektoori selliselt, et see kukub (sest, et orbiit ongi sisuliselt kukkumine) Päikesest üha lähemalt mööda. Tänaseks on see Veenuset möödunud juba kuuel korral ning seitsmes ja viimane leab aset selle aasta novembris. Peale seda suudab Parker oma lähimas punktis Päikesest mööduda vaid 6,2 miljoni kilomeetri kauguselt, liikudes sellel hetkel ligi 200 kilomeetrit sekundis. Nendel hetkedel on Parkeri sond kaugelt kõige kiirem inimkätega ehitatud objekt, mis suudaks näiteks Tallinnast Londonisse lennata üheksa sekundiga.

Animatsiooni Parkeri väljavenitatud trajektoorist Päikesesüsteemi sisealades

*8,5 miljonit kilomeetrit kõlab palju, kuid võrdluseks tiirleb Maa Päikesest 150 miljoni kilomeetri kaugusel, Veenus 108 miljoni kilomeetri kaugusel ja Merkuur keskmiselt 58 miljoni kilomeetri kaugusel. Päikese enda läbimõõt on 1,4 miljonit kilomeetrit.

**sond on nimetatud USA Päikese- ja plasmafüüsik Eugene Parkeri järgi. Tegemist on esimese ja seni ainukese NASA missiooniga, mis on nime saanud elava inimese järgi. Eugene Parker suri 2022. aasta märtsis.

Odysseuse fotod Maast teel Kuule

Kuu poole teel olev maandur Odysseus, mille ehitas USA eraettevõte Intuitive Machines, on edastanud Maale esimesed fotod selle pardalt. Need on tehtud vahetult peale seda, kui SpaceX Falcon 9 raketi teine aste maanduri Kuu suunas kiirendas ning see raketi küljest eraldus. Astet ennast on kolmelt fotolt Maast vasakul eemalduvana näha. Fotod paistavad ja ongi tugevalt moonutatud, kuna reaalselt asus maandur nende tegemise ajal Maale suhteliselt lähedal ning need on jäädvustatud lainurkläätsega, et kaadrisse mahuks võimalikult palju infot. Seetõttu paistab näiteks ühel fotol Austraalia olevat ülejäänud Maa suhtes ebanormaalselt suur.

Odysseus peaks Kuu lõunapooluse lähistel maandumist üritama millalgi 22. veebruaril.

Osta lõuendeid ja toeta klubi

Kuu aega tagasi pakkusime kõigile oma jälgijatele võimalust tellida meie astrofotosid lõuendtrükis ning ühtlasi sellega toetada meie klubi uue teleskoobi ostul. Üleskutsega tulid kaasa päris mitmed inimesed, tänu kelle lahkusele oleme oma eesmärgile lähedal. Suur, suur tänu teile kõigile! Kuna vajaminevatest vahenditest lahutab meid siiski veel natukene, siis kordame oma üleskutset.

Hinge ja Südame udukogud Kassiopeias – 7500 valgusaastat

Leegitseva Tähe udukogu Veomehes – 1500 valgusaastat

Elevandi Londi udukogu Kefeuses – 2400 valgusaastat

Andromeeda galaktika Andromeedas – 2,5 miljonit valgusaastat

Rõhutatud värvides Kuu – 1,3 valgussekundit

Roseti udukogu Ükssarvikus – 5200 valgusaastat

Leegi ja Hobusepea udukogud Orionis – 1400 valgusaastat

Suur Orioni udukogu Orioni tähtkujus – 1350 valgusaastat

Plejaadide täheparv Sõnnis – 440 valgusaastat

Päike ja plekid (+mõõtkavas Maa) – 8,4 valgusminutit

Loori supernooovajäänuk Luiges – 2400 valgusaastat

Plejaadide täheparv Sõnnis – 440 valgusaastat

Kuu – 1,3 valgussekundit

Astrofotode näitus Pärnu Keskraamatukogu I korrusel.

Andromeeda galaktika Andromeedas – 2,5 miljonit valgusaastat

Astrofotode näitus Pärnu Keskraamatukogu I korrusel.

-----------------------------------------------------------------

Olles nüüdseks juba neli aastat astrofotograafias kätt harjutanud, on meie MTÜ nimele kogunenud mõned sellised astrofotod, mida päris häbi trükki lasta enam poleks. Või kui siis ainult natukene. Eksperimendi korras suuname müüki lõuendile trükitud vaated kosmosesse, mis viimaste aastate jooksul meie poolt Tõrva koduaiast avanenud öötaevast tabatud.

Lõuendite hinnast rääkides on asi natukene keerulisem. Või siis just lihtsam. All oleme suuruste juurde märkinud lõuendite omahinna+postikulu. Nii palju läheb meie jaoks maksma nende trükkida laskmine, pakendamine ja seejärel kulleriga tellijale saatmine. Mitte sentigi rohkem. Seda, et kui palju te neid tellides aga MTÜ arvele ise tasuda soovite, ei hakka me täpsustama. Mitte isegi natukene. Igaühe enda otsustada.

Eksperimendi tagamõtteks on koguda piisavalt vahendeid soetamaks klubi arsenali üks suuremat sorti teleskoobitoru, millega saaks vaadelda ja pildistada juba päris kaugeid galaktikaid, Kuu üksikuid kraatreid ja Päikesesüsteemi planeete. Kõik tehtud fotod avaldame ka edaspidi vabavaralise litsentsi alusel. Huvilistele teadmiseks on meil sihikul teleskoop Celestron EdgeHD 925.

Lõuendite suurused ja OMAKULU nende trükkimisel, pakendamisel ja saatmisel:

80cmx120cm: 87€ (ei sisalda toetust klubile)

70cmx100cm: 72€ (ei sisalda toetust klubile)

60cmx80cm: 71€ (ei sisalda toetust klubile)

MTÜ Tähetipp

EE802200221065459255

Selgitus: lõuendid teleskoobiks

Meie astrofotosid saate digitaalselt näha (ja soovi korral vabalt alla laadida ja enda äranägemise järgi kasutada) Tõrva Astronoomiaklubi Astrobini kontol siit: https://www.astrobin.com/users/Astronoomiaklubi/

Samuti on kõik kutsutud külastama Pärnu Keskraamatukogu I korrusel avatud Tõrva Astronoomiaklubi astrofotode näitust: https://facebook.com/events/s/astrofotod-taavi-niittee-foton/1096299035048756/

Lõuendi tellimiseks võtke ühendust kas meie messengeris või kirjutage e-postile tahetipp@gmail.com. Täpsustage foto, suurus ja aadress. Kuna nii-öelda lattu me väga palju töid pole tellinud, siis võivad saatmisajad kõikuda mõnest päevast nädalani.

Kuulutus ei aegu niipea.

Odysseus saadeti Kuule maanduma

Täna hommikul Eesti aja järgi kell 8:05 tõusis Kennedy kosmosekeskuse stardiplatvormilt õhku SpaceX Falcon 9 rakett, mille ninakoonuses asus järjekordne USAs ehitatud kuumaandur. Seekord on tegemist ettevõtte Intuitive Machines Nova C maanduriga, mis on esimese missiooni auks nimetatud Odysseuseks. 2x3 meetrise silindrikujulise maanduri eesmärgiks on millalgi 22. veebruaril laskuda Kuu lõunapoolusest 300 kilomeetri kaugusel asuvasse Malabert-A kraatrisse.

Kuigi Odysseus kannab endaga kaasas mitmeid teadusinstrumente, on selle peamiseks missiooniks olla tõestuseks, et Intuitive Machines suudab ehitada usaldusväärseid kuumaandureid, mida saaks tulevikus kasutada NASA Artemise missioonide raames varustusliini tagamiseks Maa ja Kuu vahel. Sellisena on see osake NASA CLPS (Commercial Lunar Payload Services) programmist, kuhu kuulub mitmeid eraettevõtete poolt ehitatud maandureid ja missioone.

Falcon 9 start.

Odysseus raketi lastiruumis.

Kunstniku nägemus edukalt maandunud Odysseuse kuundurist.

Näiteks 8. jaanuaril startis ULA uue raketi Vulcan Centaur pardal USA ettevõtte Astrobotic mehitamata kuumaandur Peregrine. Kuigi rakett töötas laitmatult ning maandur eraldus selle küljest edukalt, avastati loetud tunnid hiljem, et see lekib kütust. Lekke poolt põhjustatud (reaktiiv)tõukejõud tähendas, et maanduri päikesepaneelide õige nurga all hoidmiseks tuli kulutada pidevalt lisakütust ning maandumiskatsest ei tulnud midagi välja. Mõni päev hiljem lubati Peregrinel Maa atmosfääris ära põleda.

Hetkel tundub, et Odysseusega on kõik korras ning see on alustanud oma 6-päevast retke Kuu suunas. Jääme ootama maandumiskatset, mis võib seekord olla üsna vaatemänguline. Nimelt on Odysseil kaasas pisikene kuupsatelliit EagleCam, mille maandur vahetult enne maandumist Kuu pinnale heidab. Sealt proovib EagleCam jäädvustada videos Odysseuse maandumist, edastades otsekaadrid läbi maanduri Maale. Midagi sellist pole varem üritatud.

Jupiter lähi-infrapunas

Lähi-ifrapunakiirguses helendav Jupiter, mis jäädvustati Hawaii saarestikus asuva Gemini North 8,1 meetrise teleskoobi poolt 2016. aasta suvel*. Kuigi niinimetatud kesk- ja kaug-infrapuna vahemikud jäävad atmosfääris sisalduvate soojust neelavate (kasvuhoone)gaaside tõttu maapealsetele teleskoopidele püüdmatuks, pakuvad lähi-ifrapuna vaatlused siiski informatsiooni, mida nähtav valgus ei kanna. Näiteks planeedi kuulus Suur Punane (nähtavas punane) Laik ja üks teine Maa mõõtu torm selle all, paistavad infrapunas valged. See tähendab, et need peegeldavad soojuskiirgust ning asetsevad ühtlasi ümbritsevatest tumedatest, soojust neelavatest atmosfäärikihtidest kõrgemal. Planeedi poolustel on oranžikana näha niinimetatud polaarset stratosfäärilist udu, mida põhjustavad tõenäoliselt Jupiteri võimsates magnetväljajoontes liikuvad osakesed, mis sealseid atmosfääri kõrgemaid kihte pommitavad.

Foto puhul on teravuse tõstmiseks kasutatud Gemini ALTAIR nimelist adaptiivoptika süsteemi, mis muudab peaaegu reaalajas teleskoobi peeglite geomeetriat, eesmärgiga vähendada Maa atmosfääri moonutavat mõju lõppkujutisele. Antud juhul hankis süsteem infot moonutustest vaadeldes Jupiteri kuud Io, kuid võib seda teistel juhtudel teha vaadeldes mõnd sobiva heledusega tähte. Kui pildistava objekti lähistel sobivat tähte ei asu, tekitab süsteem spetsiaalsete laserite abil vaatevälja tehistähe.

*Gemini observatoorium koosneb kahest identsest 8,1 meetrise peegliga teleskoobist. Gemini North asub Hawaiil, Gemini South Tšiilis.

Kosmosesond Voyager 1 on kehvas seisus

Eelmise aasta lõpus hakkas kaugeim inimkätega ehitatud objekt - kosmosesond Voyager 1 - Maale teaduslike andmete asemel edastama suvalist binaarkoodi (0 ja 1 jada). Katsed seda parandada on siiani luhtunud, kuid nüüdseks arvavad insenerid teadvat, et mis üle 46 aasta vanust ja meist ligi 25 miljardi kilomeetri* kaugusel asuvat sondi vaevab.

Olles probleemiga kolm kuud tegelenud, arvab Voyager 1 pisikeseks kahanenud meeskonna juht Suzanne Dodd, et sondi lennuandmete süsteemis (FDS), mis suhtleb telemeetria modulatsiooni üksusega (TMU), on ilmnenud rike. FDS on süsteem, mis kogub sondi instrumentidest andmeid ning edastab neeb Maale saatmiseks TMU-le. Algselt oli Voyageri pardal kaks FDS moodulit, kuid neist esimene läks rivist välja juba 1981. aastal, kui Voyager 1 oli möödunud Saturnist ning selle põhimissioon oli täidetud. Varukomponent pidas seega vastu ligi 42 aastat.

Voyager 1 start 1977. aasta 5. septembril. Kaks nädalat varem oli startinud Voyager 2, millest Voyager 1 küll viimaks möödus ja hiidplaneete esimenena külastas.

Rike süsteemi mälus on tõenäoliselt pisikene. Näiteks mõni bitt selle mälus on rikutud või vastupidiseks pööratud - miski mida hästisihitud kosmiline kiir, mille vastu on sondil minimaalne varjestus, võib täiesti vabalt teha. Biti parandamine oleks lihtne kui oleks teada, et kus see täpselt mälus asub. Nimelt suudab sond endiselt Maalt käskusid vastu võtta ning neid ka ellu viia. Kuid see ei suuda lihtsalt biti asukohta Maale edastada. Juhuslikult bittide parandamine võtaks jällegi terve igaviku.

Ühe võimalusena on käidud välja idee lülitada FDS režiimi, milles see oli möödudes hiidplaneetidest, lootuses et see näitab kätte rikutud biti asukoha. See samm vajaks aga ideaalis inimesi, kes Voygeri ehitasid ja selle juhtimisega aastaid tegelesid. Paraku on neist paljud lihtsalt elavate seast lahkunud ning Voyageri arhiivid kehvas seisukorras (tõenäoliselt on osad joonised pensionile suundunud inimeste poolt lihtsalt suveniiridena koju tassitud). Lisaks tuleks arvestada, et Voyagerid ehitati 70ndatel, mis on tänapäevastele inseneride jaoks kiviaeg. Voyageri kolme pardaarvuti kombineeritud võimsus ei ületa ilmselt isegi 10 eurost taskukalkulaatorit.

Kõnealune Voyageride FDS.

Kokkuvõttes on seis päris tõsine ja täiesti vabalt võib nüüd Voyager 1 teadusmissiooni lõpp olla saanudki viimaks alguse. Isegi kui selle parandamine õnnestub, siis sondi pardal olev pisikene tuumareaktor ei suuda mõne aasta pärast enam piisavalt energiat anda ning side Maaga katkeb jäädvalt. Seni on Voyager 1 ja sellest kauguse mõttes (aga mitte suunas) 5 mijardit kilomeetrit tagapool asuv Voyager 2 Päikesesesüsteemi servalt edastanud väärtuslikke andmeid magnetväljade, tähetuulte ja kosmilise kiirguse kohta.

Kui Voyageride teadusmissioon saab lähitulevikus nii või teisiti lõpu, siis selle diplomaatiline missioon meie liigi esindajatena jätkub veel miljardeid aastaid. Teatavasti on sondidega kaasas kuldsed plaadid, kust leiab ohtralt informatsiooni meie ja meie planeedi kohta ammu peale seda kui Maa on muutunud Päikese vananedes elukõlbmatuks ning võib olla kogu siinne elu (rääkimata inimestest) hävinenud.

Kõik fotod Voyagerite kuldselt plaadilt.

Voyageri kuldne plaat sisaldab fotosid, helifaile ja jooniseid ning juhendeid nende lugemiseks.

*mingist hetkest muutub mingi suur kilomeetrite arv inimmõistuse jaoks suhteliselt mõttetuks. 25 miljardit kilomeetrit on teisisõnu umbes 163 korda suurem vahemaa kui Maa kaugus Päikesest. Näiteks Päikesesüsteemi kaugeim planeet Neptuun tiirleb Päikese ümber sellest 4,5 miljardi kilomeetri kaugusel (30x Maa-Päikese kaugust). Isegi 300 tuhat kilomeetrit sekundis levival ektromagnetkiirgusel (sh valgus ja raadiolained) kulub Maalt Voyagerini ja tagasi jõudmiseks 45 tundi.

Proovime ka natukene teistmoodi. Juhul kui Päike kahandada korvpalli suuruseks (24,26 cm), siis riisitera suurune Maa tiirleks sellest umbes 25 meetri kaugusel, mureli mõõtu Jupiter 130 meetri kaugusel ning hernetera mõõtu Neptuun 780 meetri kaugusel. Voyager 1 oleks sellises mõõtkavas ilmselt pisem kui bakter ning asuks Päikesesest 3,3 kilomeetri kaugusel. Olles ühtlasi kiireim Päikesesüsteemist eemalduv tehislik objekt (17 km/s), kaugeneb ta vastavalt mõõtkavale meie korvpalli mõõdus Päikesest tempos umbes 93 meetrit aastas. Igaks juhuks mainime, et lähim täht Proxima Centauri asuks meie miniatuursest Päikesesüsteemist umbes 7000 kilomeetri kaugusel ehk umbes sama kaugel kui asub New York Eestist. Voyageril kuluks selleni jõudmiseks (kui see selle poole ka teel oleks) umbes 85 000 aastat.

Saksamaa kohal meteoriidina põlenud kosmosekivi leiti üles

21. jaanuaril nähti Berliini kohal taevas üht väga heledat meteoori tähisega 2024 BX1, mis avastati Ungari astronoom Krisztián Sárneczky poolt kõigest kolm tundi enne Maa atmosfääri sisenemist. Kuna hinnangute järgi umbes suure rannapalli mõõtu kosmosekivi langes võrdlemisi aeglaselt (tosin kilomeetrit sekundis) ning maapinna suhtes järsu nurga all, eksisteeris reaalne lootus, et midagi jõudis sellest ka meteoriitidena maapinnale. Nüüd on need teadlaste ja harrastajate koostöös leitud ning tegemist on tõelise haruldusega.

Astronoom Peter Jenniskens koos vabatahtlike meteoriididküttide ja ühe esimese leitud meteoriidiga.

Meteoriidi langemispaiga arvutamine on keeruline, kuid mitte võimatu ülesanne. Mida rohkem vaatlusi õnnestub koguda ning omavahel sobituma panna, seda täpsemalt saab selle langemise trajektoori ruumis modelleerida. Antud juhul võttis selle ülesande ette USA astronoom Peter Jenniskens, kes ostis enda sõnul lennukipileti Saksamaale samal päeval kui ta 2024 BX1 langemisest kuulis. Lennureisil tehtud arvutused näitasid, et meteoor pidi langema Berliini lähistel Ribbecki nimelise väikelinna kõrval asuvale põllule. Temaga koos asus kosmosekive otsima ligi veerandsada teadlast ja harrastajat üle üle kogu maailma.

Päevi kestnud viljatud otsingud, mida raskendasid tormituuled, päädisid 25. jaanuaril esimese meteoriidifragmendi leidmisega. Sellele järgnesid teised, millest suurimaks osutus umbes pesapalli mõõtu meteoriit, mida märkas maapinnal lebamas Poola maastikuarhitekt Kryspin Kmieciaki 1. veebruaril. Kokku on tänase seisuga leitud 20 erineva suurusega kildu, mis meenutavad esmapilgul välimuselt natukene halli graniiti. Ilmselt sellepärast nende leidmisega nii kaua aega läkski, kuna enamus meteoriitidest on praktiliselt mustad ning meteoriididkütid ei pruukinud lihtsalt ebatavalise välimusega meteoriite alguses ära tunda.

Suurim kild ja selle leidja Kryspin Kmieciak.

Analüüsid näitasid, et 2024 BX1 killud kuuluvad ühe kõige haruldasemat tüüpi meteoriitide hulka, mida kutsutakse aubriitideks. Selline nimi on neile antud esimese taolise meteoriidi leiukoha järgi Prantsusmaal Aubres. Kõikidest Maalt leitud meteoriitidest moodustavad aubriidid vaid tuhandiku. Kui seni on pakutud, et aubriidid võivad pärineda planeet Merkuurilt (paisatud planeetidevahelisse ruumi peale mõne suurema asteroidi kokkupõrget), siis antud leid võib selle ümber lükata. Nimelt näitavad arvutused, et 2024 BX1 trajektoor pärines Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst. Kuigi pole täiesti välistatud, et Merkuurilt pärit kivi leidis ennast miljoneid või miljardeid aastaid kestnud gravitatsioonilise piljardi käigus emaplaneedist kaugelt, tundub see siiski ebatõenäoline. Igatahes meteoriididteadlaste jaoks on värskete aubriitide näol tegemist viimase aja ühe huvitavama leiuga.

All videoklipp 2024 BX1 langemisest.

Ingenuity viimane puhkepaik Valinori mägedes Marsil

26. jaanuaril lõppes Marsil kopterdroon Ingeuity missioon peale seda kui see vigastas maandudes üht oma tiivikut. Nüüd on Jezero kraatrit üksinda avastav Perseverance marsikulgur drooni leidnud ja seda kaugusest ka pildistanud. Ingenuity meeskond nimetas drooni puhkepaiga J.R.R. Tolkieni Sõrmuste Isanda järgi Valinori mägedeks.

Foto on detailide eristamise hõlbustamiseks värvide poolest töödeldud.

Lähemalt Ingenuity droonist ja selle purunemisest: https://www.astromaania.ee/.../ingenuity-missioon-on...

Astronoomiafestival 2024

Nagu traditsiooniks on saanud, siis augusti Perseiidide meteoorivoolu kõige magusamal ajal leiab kusagil Eestimaa nurgas aset astronoomiale, kosmosehuvile ja lihtsalt taevavaatlejatele pühendatud kogupereüritus - Astronoomiafestival. Sellel aastal saab see toimuma Harjumaa läänenurgas Ristna sadamas Keibu külas.

Kokku viis päeva ja neli ööd (9.-13. august) vältaval festivalilt leiab populaarteaduslikke ettekandeid, muusikalisi etteasteid, vaatlusõhtuid ja -öid, teleskoopide ja fototehnika esitlusi ning teisi seltskondlikke tegevusi. Osa saab võtta auhindadega mälumängust ja töötubadest nii vanematele kui noorematele. Festivalile võib tulla üksi või kogu perega, kogu festivali ajaks või ainult ennast kõige rohkem huvitavatele asjadele, ilma isiklikku teleskoopi omamata või koos sellega.

Kuigi Ristna sadam asub linnulennult Tallinnast vaid 60 kilomeetri kaugusel, on seal taevas on väga pime (bortle 2 klass) ning sellel aastal ei sega oma valgusega tähistaevast ka Kuu. Näha saab Päikesesüsteemi kõige kaunimaid planeete, laia valikut süvataevaobjekte ning otseloomulikult kaunist ja rikkalikku Perseiidide "tähesadu". Vaatlejaid ootavaid teleskoope Astronoomiafestivalil jagub...

Igatahes tasub endale kuupäevad kalendrisse kirja panna ja puhkuseplaane tehes arvestada.

Palun jagage!

Astronoomiafestival 2024 koduleht (täieneb kava ja registreerimisega jooksvalt): https://festival.astronoomia.ee/

Facebookis: https://facebook.com/events/s/astronoomiafestival-2024/1299769410707637/

Ürituse korraldajaks on Eesti Astronoomia Selts

Meenutades autot kosmoses

Eile kuus aastat tagasi toimus üks lähiajaloo kurioossemaid raketistarte, kui Päikese-orbiidile saadeti SpaceX ja Tesla juhi Elon Muski igapäevakasutuses olnud Tesla Roadster. Tegemist oli hea võimalusega mõlemale Muski ettevõttele võrdlemisi odavat (kuid suurepärast) reklaami teha*. Nimelt oli tegemist SpaceX-i raskekanderaketi Falcon Heavy esmalennuga, mille prognoositud edu oli piisavalt madal, et mitte riskida selle pardal mõne kalli satelliidi üleslennutamisega. Sellises olukorras testitakse raketi võimekust kinnitades selle lastiruumi lihtsalt paraja massiga betoonikamakas. Et betoonplokk ei ole kuigi fotogeeniline, otsustati see asendada Muski enda Teslaga (tal oli ja on neid ilmselt mitu), mille juhiks pandi istuma Starmani hüüdnime kandev mannekeen ning autoraadiost korduse peale mängima David Bowie samanimeline singel.

Falcon Heavy esmastart oli edukas ning Muski Teslast saigi esimene kosmosesse jõudnud seeriaauto**. Sõiduki külge ja sisse kinnitatud kaamerad edastasid veel neli tundi peale starti Maale otsepilti ja -heli orbiidil tiirlevast Teslast, Starmanist ja autoraadios mängivast David Bowie loost. Mõned tunnid peale akude tühjenemist (plaani järgi oleks need pidanud vastu pidama 12 tundi) ning ülekande lakkamist tõukas raketi viimane aste Tesla Maa orbiidilt Päikese orbiidile.

Kosmose-Tesla tiirleb tänaseni Päikese ümber väljavenitatud orbiidil, mis ulatub kaugemale kui Marsi orbiit ning ühe tiiru tegemiseks kulub sellel kusagil poolteist aastat. Maa pealt tehtud teleskoobivaatluste põhjal on teada, et Tesla pöörleb kiirusega 4 minutit ja 46 sekundit. Kuigi osad meediakanalid teatasid alguses, et auto saadeti Marsile, ei olnud see kunagi otseselt plaanis ning arvutused näitavad, et selle tõenäosus Marsiga põrkuda on kaduvväike. Küll aga on Teslal järgneva 3,5 miljoni aasta jooksul 6% tõenäosus põrkuda Maaga. Esimene lähedane möödalend Maast leiab aset 2047. aastal, kui Tesla möödub meist 5 miljoni kilomeetri kauguselt. Iga uue möödalennuga selle orbiit õige pisut nihkub.

Auto täpsemat asukohta Päikesesüsteemis näeb siit: https://spacein3d.com/where-is-starman-live-tracker/

Tänaseks on Tesla algne punane värv ammu kadunud ja selle salongimaterjalid ilmselt tundmatuseni moondunud. Keemikute sõnul lagundab/aurustab päikesekiirgus lõpuks auto kõik detailid peale metalli ja klaasi. Kusagil miljardi aasta pärast on auto mikrometeoroidide kokkupõrgetes tõenäoliselt täiesti hävinud.

4 tunnine video pöörlevast autost Maa orbiidil: https://www.youtube.com/watch?v=aBr2kKAHN6M

*Musk teatas pikalt enne starti sotsiaalmeedias, et nad kavatsevad esimese Falcon Heavy raketiga kaasa panna midagi "võimalikult naeruväärset". 2017. aastal pakkus üks tema jälgijatest, et see võiks olla Tesla. Sealt see idee ilmselt ka alguse sai.

**täitsa esimeseks kosmosesse jõudnud autoks võib vist nimetada Apollo 15 kuumissiooniga kaasas olnud kulgurit. Sõidukil oli neli ratast, vedrustus, rool ja istmed - võib vist autoks nimetada küll. Samasugused kuukulgurid olid kaasas ka Apollo 16 ja 17 missioonidel.