Autor: Üllar Kivila
„Nagu taevas, nõnda ka maa peal“ kõlab tuntud fraas meieisapalvest. See võiks vabalt olla nii astroloogia kui ka teiste taevakehade põhjal tuleviku ennustamise või mineviku mõtestamise süsteemide kreedo. Taevakehade liikumise seosed maise eluga on ilmselged ning neid märkasid juba meie esivanemad eelajaloolisel ajal – aastaaegade vaheldumine käib üheskoos Päikese ööpäevase käigu muutustega ning öist taevast järjekindlalt vaadeldes võib märgata, et tähtede ja planeetide liikumiste mustrid korduvad erineva pikkusega tsüklite jooksul. Näiteks ennustas Vana-Egiptuses öötaeva heledaima tähe Siiriuse esimene ilmumine päikesetõusu-eelsesse koidutaevasse Niiluse jõe peatset üleujutust, olles seega tähtsal kohal põllutööde planeerimisel ning tähte ennast peeti viljakusjumalanna kehastuseks.
Maa ja taeva vahel valitsevate seoste üleskirjutamine ja lähem uurimine on üks tsivilisatsiooni alustaladest – vaatluste ülestähendamisega koos arenes kirjakeel, tsükliliste liikumiste mõõtmiste ja prognoosimisega arenesid matemaatika ja geomeetria. Selliste seoste jälgimisel ja igapäevaelus kasutamisel jääb aga kergesti kõrvale küsimus, millised põhjuslikud seosed tegelikult erinevate nähtuste vahel valitsevad. Kahe sündmuse korduv samaaegne toimumine ei pruugi sugugi tähendada, et üks neist teise põhjuseks on, sest mõlemat võib põhjustada hoopis mingi kolmas nähtus. Tänapäeva teadus tegelebki meid ümbritsevast maailmast eelkõige põhjuslike seoste otsimisega. Teaduslikke vaatlusi on inimkond teinud juba palju aastatuhandeid, kuid loodusnähtuste vahel põhjuslike seoste otsimine hüpoteeside püstitamise ja nende katselise kontrollimise abil on kindlalt esiplaanile kerkinud alles viimase poole aastatuhande jooksul. Täpselt samal ajal on üksteisest lahknenud astronoomia ja astroloogia.
 |
| Tähtkujude kaardil saab võrrelda Päikese asukohta taevas 2026. aasta jooksul aastaaegadel põhineva päikesemärkide jaotusega, mida kasutatakse lääne astroloogias. Peale Maa pöörlemistelje pretsessioonist tingitud nihke, mis on tänaseks kasvanud umbes ühe tähtkuju pikkuseks, on erinev ka tähtkujude ulatus – päris tähtkujud on eri suurustega ning päikesemärkide jaotuses ignoreeritakse Maokandja tähtkuju Skorpioni kasuks. Seda tegi juba Ptolemaios, sest mõlemad tähtkujud pärinevad tema kataloogist. Tähtkujude piirjooned on Rahvusvahelise Astronoomialiidu (IAU) 20. sajandi alguses kinnitatud kujul, läbi ajaloo on tähtkujude täpsetest piiridest olnud erinevaid versioone, kuid tähtkujude üldkuju ja suurus on püsinud enam-vähem muutumatuna. Kaardile on rohelise H ja P tähega märgitud kevadpunkti asukoht Hipparchose ja Ptolemaiose eluajal, mil vastloodud troopilise astroloogia kattuvus reaalsete tähtkujudega oli kõige suurem – veidi üle 300 päeva aastas. Täielikku kattuvust pole tähtkujude ebaühtlaste kujude tõttu kunagi olnud. Tänaseks, 2000 aastat hiljem, on kahe süsteemi ühisosa vähenenud veidi üle 40 päevani aastas ning kattuvus lõpeb täielikult umbes 2850. aasta paiku. |
Tänapäevane astronoomia uurib taevakehade liikumisi, nende koostist, arengut ning ka nende mõju meile. Meile tänapäeval tuntud Universum ületab oma mõõtmete, vanuse, veidruste ja põnevate seoste poolest peaaegu kõiki meie esivanemate kujutelmi ning pole kahtlustki, et palju on veel avastamata. Astroloogia seevastu on hoolimata meie teadmiste kasvust jäänud oma olemuses muutumatuks juba üle 2000 aasta. Juba ainuüksi seetõttu tasub seda omapärast kultuurinähtust lähemalt uurida.
Mida astroloogia väidab?
Erinevaid astroloogilisi süsteeme on maailmas omajagu, kuid käsitleme siin läänemaailmas levinud horoskoopidel põhinevat süsteemi. Horoskoop on olemuselt kaart, millel kujutatakse taevakehade asendit mingil ajahetkel. Segaduse suurendamiseks nimetatakse horoskoobiks ka selle kaardi tõlgendusi – need viimased moodustavadki suurema osa astroloogiatrükiste mahust.
Lääne astroloogia aluseks on oletus, et taevakehade asend kellegi sünni ajal või mingi tegevuse algushetkel mõjutab selle edasist saatust. Kuidas aga taevakehade asendit maisteks mõjudeks tõlgendada? Siin avaldubki horoskoopide ajalooline ja kultuuriline taust, mille juured pärinevad põhiliselt 2000–3000 aasta tagusest Mesopotaamiast ja Kreekast. Kõige selgemalt säilinud seoste mõned näited on Marsi – sõjajumala – seostamine agressiivsusega või Neitsi tähtkujule omistatud tasakaalukuse ja töökuse omaduste taga aimatav seos Kreeka viljakuse- ja põllutööde jumalanna Demeteriga.
Kuidas see päris maailmaga seotud on?
Paraku pole peale ähmaste seoste ajaarvamise ja vanaaegse mütoloogiaga eriti mingit selgust, mille põhjal mingeid omadusi eri taevakehadele või nende asenditele omistatud on. Ka astroloogid ise pole selles kuigi ühel meelel – selles võib kergesti veenduda, lugedes erinevatest allikatest samadele taevakehadele või tähtkujudele omistatud tähenduste loetelusid või erinevate astroloogide horoskoobitõlgendusi sama taevakehade seisu kohta.
Umbes 2000 aasta tagusest ajast pärineb ka astroloogia jagunemine kaheks – troopiliseks (päikesemärkide) ja sideeriliseks (tähemärkide või tähtkujude) astroloogiaks, mille erinevus seisneb taustsüsteemi valikus. Ajalooliselt vanem ja lihtsamini mõistetav on sideeriline astroloogia, mis kasutab taustsüsteemina taevas olevaid tähtkujusid ning jälgib liikuvate taevakehade – planeetide, Kuu ja Päikese asendit nende suhtes. Selline on näiteks India astroloogia, mis põhineb samal Mesopotaamia vundamendil. Vana-Kreekas välja kujunenud läänemaailma astroloogia kasutab taustsüsteemina aga hoopis Maa aastaaegu. Palju segadust tekitab sealjuures see, et tähtkujud ja tähemärgid on mõlemas süsteemis samade nimedega ja samas järjekorras, kuid Maa pöörlemistelje aeglase pretsessiooni tõttu lähevad need ajapikku omavahel nihkesse. Kuna sideeriline süsteem on reaalselt taevas nähtavaga paremas kooskõlas, ilmub lääne ajakirjanduses iga mõne aasta tagant kõmulisi uudiseid, kuidas astronoomid „avastasid“ uue horoskoobitähtkuju või „parandasid“ nende kuupäevi.
Taevas nähtavatest tähtkujudest kõrvale kaldumine on aga lääne astroloogiasse juba algusest peale sisse kodeeritud – see pärineb 2. sajandil Egiptuses Aleksandrias elanud hellenistliku astronoomi-astroloogi Klaudios Ptolemaiose sulest, kelle teosed moodustavad lääne astroloogia kaanoni. Ptolemaiose süsteemis on põhjapoolkera kevade algus – astronoomide keeles kevadine võrdpäevsus Jäära märgi alguspunkt ning Päikese näiv liikumistee taevas kuni järgmise kevadpunktini jagatakse võrdselt 12 tähtkuju vahel. Äramärkimist väärib ka Ptolemaiosest paar sajandit varem tegutsenud Kreeka astronoom Hipparchos, keda peetakse antiikaja parimaks taevavaatlejaks. Tema koostatud taevakaardil põhineb Ptolemaiose astroloogia ning arvestatav osa tänaseni kasutusel olevatest tähtkujunimedest. Hipparchosel oli kasutada ligi kuue sajandi vältel Kreekas oma eelkäijate ja Mesopotaamias Kaldea tähetarkade kogutud vaatlusandmed ning tema üks olulisimaid avastusi oli eelnevalt mainitud kevadpunkti pretsessioon taevatähtede suhtes. See liikumine, mille käigus Maa aastaajad teevad umbes 26 000 aasta jooksul tähistaeva suhtes täisringi, on ühe või paari inimpõlve jooksul tolleaegsete mõõteriistadega märkamiseks liiga väike. Hipparchose teoste kaudu teadis pretsessioonist ka Ptolemaios – järelikult on lääne astroloogia lahti ühendamine reaalsetest tähtkujudest ja sidumine aastaaegadega olnud teadlik valik. Sellega seoses jõuame huvitava tõdemuseni – hoolimata tähtkujudelt pärinevate nimede kasutamisest on lääne astroloogia põhitees hoopis väide, et inimeste saatust mõjutab aastaaeg, mil nad sünnivad. Reaalsed tähtkujud selles tegelikult rolli ei mängi.
Mida siis astroloogiast arvata?
Kalendriaastate vahetuse paiku on kombeks kirjastada lehekülgede viisi ennustusi ja soovitusi, kuidas tuleval aastal elada võiks, millal on kasulik mingeid tegevusi teha või millal mitte ning mida aastalt oodata võib. Kas neist on aga üldse mingit kasu ning kui palju need täppi lähevad? Esmapilgul tundub see sisuliselt ühe küsimusena, kuid sisaldab tegelikult kahte teineteisest sõltumatut küsimust. Teisele poolele on üsna lihtne vastata: astroloogide ennustuste täpsus on tõestatult võrdne juhusliku oletamisega¹. Esimese poolega on keerulisem – kui astroloogiat uskuv inimene loeb enda kohta positiivseid või negatiivseid ennustusi ning nende põhjal oma otsuseid langetab, siis suuremal või vähemal määral põhjustab ta ise nende ennustuste täideminekut. Siit võiks aga järeldada, et autoriteedi rollis olevad astroloogid võiksid kõigile inimestele üldiseid elutarkuseid jagada ja positiivseid ennustusi teha ilma väideteta, et see kuidagi taevakehadega seotud on. Paraku usutaks selliseid kirjutisi tõenäoliselt palju vähem kui väidetavalt taevakehadelt tuletatud ennustusi. Kokkuvõttes tundub, et astroloogia toimemehhanismid peituvad taevakehade asemel suurel määral hoopis psühholoogias. Inimestel on kombeks hulgast infost, näiteks astroloogilistest ennustustest, välja valida see, mis tundub enda eelarvamuste või kogemustega rohkem sobivat ning ülejäänud vähemsobiv info samast allikast lihtsalt unustada. Kas pole huvitav, et ükski suur aastahoroskoop ei alusta tagasivaatega eelmise aasta ennustustele ja kui palju neist täppi läks?
 |
| Graafik päikesemärkide ja reaalsete tähtkujude kokkulangemisest ajaloolise aja jooksul, võrdluseks Hipparchose ja Ptolemaiose eluajad ja umbkaudne ajavahemik, mil tehtud vaatlusandmetele Kreeka antiikastronoomia tugines. |
Isegi kui sündimise aastaajal on inimeste ülejäänud elule märgatav mõju², tekib küsimus, kui kohandatav on Vahemere ja Lähis-Ida lähistroopilises kliimavöötmes arenenud kultuurist pärinev aastaaegade iseloomustus näiteks meie palju põhjapoolsemas piirkonnas, ammugi vastupidiste aastaaegadega lõunapoolkeral – kliimaga astroloogia ei arvesta, kevad algab selles süsteemis kogu planeedil üheaegselt. Lõpetuseks – lähiaastatel, võib-olla -aastakümnetel see veel probleemiks ei osutu, aga oleks huvitav teada, kas mõni astroloog on mõelnud selle peale, kuidas koostada horoskoopi näiteks Marsil sündinud inimesele?
1. Ühe tuntuima sellealase uuringu viis 1985. aastal läbi Shawn Carlson California Ülikoolist Los Angeleses: ajakiri Nature 318, lk 419–425. Sarnaseid uuringuid on hiljem korduvalt korratud, kõigil juhtudel samade tulemustega, kuid Carlsoni uuring on kõige tuntum selle poolest, et uuringus osalenud astroloogid olid USA suurima astrolooge koondava ühingu National Council for Geocosmic Research poolt soovitatud ja oma alal kõrgelt hinnatud.
2. Erinevalt astroloogide ennustusest, mille täpsus võrdub katsete põhjal huupi oletamisega, on sünni aastaaja ja edasises elus esinevate terviseseisundite vahel mitmeid seoseid leitud. Nende seoste põhjuslikkus pole aga enamasti eriti selge ning tulemused varieeruvad eri kliimavöötmetes elavate inimeste vahel.
