neljapäev, 31. oktoober 2024

Komeet C/2024 S1 (ATLAS) hävines

Kuu aega tagasi avastati Hawaiil ATLAS vaatlusprogrammi poolt uus niinimetatud Kreutzi päikeseriivajast* komeet tähisega C/2024 S1 (ATLAS). Selle orbiidi mõõdistamised näitasid, et oma kõige lähimas punktis ehk periheelis peab see Päikesest või õigemini Päikesesüsteemi barütsentrist (raskuskeskmest) mööduma vaid 1,2 miljoni kilomeetri kauguselt. Võrdluseks, et Päikese enda raadius on kusagil 700 tuhat kilomeetrit ning alles nädal tagasi veel meie taevas silmaga eristatav olnud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) möödus oma lähimas punktis 58 miljoni kilomeetri kauguselt Päikesest.

Niivõrd lähedane möödumine, mis tõepoolest pole kaugel riivamisest, pidi aset leidma 28. oktoobril. Prognooside kohaselt oleks komeet pidanud peale seda Päikesest jällegi kaugenedes meie planeedi (lõunapoolkera)taevas küündima tähesuuruseni -6 või -7**. See oleks teinud selle oluliselt heledamaks kui planeet Veenus ehk tegemist oleks olnud Päikese ja Kuu kõrval kõige heledama objektiga meie taevas. Selle kõige lähedus Halloweenile tähendas, et komeet sai otseloomulikult kohe peale avastamist hüüdnimeks Halloweeni komeet.
Astronoomid hoiatasid juba alguses, et inimesed oma ootusi liiga suureks ei puhuks, kuna Kreutzi päikeseriivajad on kurikuulsad oma kombe poolest juba enne periheeli laguneda. Juba paari nädala eest hakkasid saabuma järjest vaatlused, mis näitasid, et komeedi heledus kasvas ja kahanes ootamatult. See tähendas, et jääst ja tolmust komeedi küljest on suure tõenäousega eraldunud mitu suuremat tükki.
Esmaspäeval, vaid kaks tundi enne seda kui kõrvetavas päikeselõõsas kihutav komeet oleks saavutanud periheeli, kinnitasid SOHO vaatlused, et komeet on lõplikult lagunenud ning "kustunud". Ju siis ei pidanud see Päikese kuumusele, valgusrõhule ja loodejõududele lihtsalt vastu ning killustus. Väikesed killud aurustusid peale seda otsekui kuumale pliidirauale visatud lumi. Kahju. Kuigi meie laiuskraadilt oleks olnud seda nagunii üsna kehv vaadelda, oleks see vähemalt lõunamaade rahvale pakkunud vaatepilti, mida pole nähtud kaua.
Üleval aegvõte NASA ja Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) koostöös valminud kosmoseobservatooriumilt SOHO (Solar and Heliospheric Observatory), mis vaatleb pidevalt Päikese vahetut ümbrust. Kõnealust komeeti on näha sellele lähenemas alt servast.
*Kreutzi päikeseriivajad on komeetide perekond, mis avastati 1888. aastal Saksa astronoom Heinrich Kreutzi poolt. Tegemist on tõenäoliselt sajandite või isegi tuhandete aastate eest Päikese lähistel lagunenud suure komeedi tükkidega, millel on kõigil sarnane orbiit. Üks viimase aja heledamaid Kreutzi päikeseriivajaid oli komeet Ikeya–Seki, mida oli Maalt erakordselt heledana näha 1965. aastal. Hilisem, kuid samuti väga hele sama perekonna komeet oli C/2011 W3 (Lovejoy), mida nägi lõunapoolkeralt 2011. aastal.
**Suurim näiv heledus ehk magnituud (mag) ehk tähesuurus on logaritmine skaala taevas paistva taevakeha näiva suuruse/heleduse määramiseks. Ebaintuitiivselt käib see tagurpidi, mis tähendab, et mida väiksem arv seda heledam. Näiteks Päike on selle järgi -26, täiskuu -12,9, Veenus -4,14, Jupiter -2,2, Siirius -1,47, Vega +0,03, Andromeeda galaktika +3,44, Uraan +6,03. Sealt edasi üle +6,5 muutub objekt nii nõrgaks, et keskmine inimene ei suuda seda enam silmaga eristada.

kolmapäev, 30. oktoober 2024

Udukogu ja loomise sambad meie naabergalaktikas

Kõik on ilmselt näinud Hubble kuulsalt Loomise sammaste fotot, kus meist umbes 7000 valgusaasta kaugusel asuva Kotka udukogu südames kõrguvad valgusaastaid pikad tolmu- ja gaasisambad. Värskel James Webbi kosmoseteleskoobi fotol on näha aga udukogu N90, mis ei asu mitte Linnutees, vaid meist umbes 200 000 valgusaasta kaugusel paikneva Väikese Magalhãesi Pilve nime kandva kääbusgalaktika äärealadel.

All on udukogust kaks fotot. Neist teine on tehtud Hubble kosmoseteleskoobiga, mis vaatleb universumit nähtavas valguses ning on selles vallas isegi peale 34 aastat üks inimkonna parimaid optilisi teleskoope. Esimene foto on tehtud James Webbi teleskoobiga, mis näeb universumit peamiselt infrapuna- ehk soojuskiirguses. Tänu sellele paljastab see udukogus selliseid detaile, mida nähtavas valguses lihtsalt ei näe (tolm blokeerib nähtava valguse lainepikkusi rohkem kui pikemat infrapunakiirgust). Näiteks kui Hubble puhul on udukogu servadest väljapool näha vaid kümneid kaugeid galaktikaid, siis Webbi puhul on neist näha sadu ja tuhandeid. Kuigi need erivärvilised kettad ja udused pallid näivad asuvat kohe udukogu kõrval, asuvad nad sellest kümneid tuhandeid kordi kaugemal sadade miljonite valgusaastate kaugusel.

James Webbi vaade NGC 602 udukogule. Täissuuruses: https://cdn.esawebb.org/archives/images/large/weic2425c.jpg

Hubble vaade NGC 602 udukogule. Täissuuruses: https://cdn.esawebb.org/archives/images/large/weic2425b.jpg

Nagu Kotka udu puhul on selle ligi 200 valgusaastat laia udukogu servad täis sarnaseid valgusaastaid pikki sambaid, mis on oma kuju saanud tänu udukogu südames säravale täheparve NGC 602. Nimelt koosneb parv väga massiivsetest ja kuumadest tähtedest, mille kumulatiivne kiirgus ja tähetuul (suurel kiirusel liikuvad laetud osakesed) kipub kergematest osakesest sambaid miljonite aastate jooksul erodeerima. Sammastes endis tekivad aga omakorda uued tähed, olles algselt mässitud tolmustesse kookonitesse, kuid lastes küpsedes oma valgusel sellest välja murda.
Hubble kosmoseteleskoobi 1995. aasta foto kuulsatest "Loomise sammastest" Kotka udukogu keskel. Sambad on valgusaastaid pikad ning varjavad endas veel tekkivaid tähti. Tõenäoliselt väga sarnaste hiidstruktuuridega on ääristatud ka NGC 602 udukogu.

esmaspäev, 28. oktoober 2024

Apollo missioonide süvakosmosekõnnid

Hetkeseisuga on kosmoses "kõndinud" ehk kosmoselaevast või -jaamast väljaspool tegutsenud 265 inimest. Neist osad on seda teinud korduvalt ning enim kosmosekõnde on kogunenud kosmonaut Anatoli Solovjevi nimele, kes on 16 korral veetnud skafandriga kosmoses kokku 82 tundi 22 minutit. Esimese kosmoses kõndinud või õigemini seal hõljunud inimese au kuulub Nõukogude Liidu kosmonaudile Aleksei Leonovile (märts, 1965) ning viimased kaks kosmosekõndijat Jared Isaacman ja Sarah Gillis, said alles käesoleva aasta septembris esimesteks, kes on seda teinud eraettevõtte kaudu (SpaceX Polaris Dawn missioon)*. Arvata on, et tänu just eraettevõtete poolt pakutavate kosmoselendude sagenemisele hakkab kosmosekõdijate arv lähiaastatel kiiresti kasvama ning mingil hetkel ei ole see enam niivõrd eriline saavutus kui alles paarkümmend aastat tagasi.

Kui lõviosa kosmosekõndidest on toimunud Maa lähiorbiidil (kosmosejaamad, kosmosesüstikud), siis mõned neist on aset leidnud ka maises mõttes süvakosmoses. Nimelt loetakse kosmosekõndide hulka ka niiöelda kuukõnnid ehk need korrad kui Apollo missioonide astronaudid kuumaandurist väljaspool meie kaaslase pinda uurisid. Kuue kuumaandumise jooksul käis sellisel avastusretkel kokku 12 astronauti. Kui Apollo 11 välja arvata, siis väljuti maandurist Kuu pinnale 2-3 korda missiooni kohta ning Apollo 17 (viimane kuumissioon) astronaudid Gene Cernan ja Harrison Schmitt veetsid kumbki Kuu pinnal kolme kuukõnniga kokku rekordilised 22 tundi ja 2 minutit.
Kui kuukõnde teavad kõik, siis tegelikult sooritasid kolme viimase Apollo missiooni astronaudid ka kolm niinimetatud süvakosmosekõndi, mis on siiani jäänud viimasteks omasugusteks.
Esimene selline leidis aset Apollo 15 missioonil, kui Kuu juurest oli juba asutud tagasiteele Maa suunas. Apollo 15 oli esimene kuumissioon, mis kandis teenindusmooduli küljes niinimetatud teadusinstrumentide moodulit (Scientific Instrument Module - SIM), mis koosnes panoraamkaamerast, gammakiirguse spektromeetrist, kaardistuskaamerast, kõrgusemõõdikust ja massispektromeetrist. Kuna digitaalseid kaameraid toona veel ei olnud, jäädvustasid need fotosid spetsiaalsele filmile, mis tuli teenindusmooduli küljest enne Maale jõudmist ära tuua. Teatavasti naasesid Apollo missioonidest tervelt Maale vaid juhtmoodulid. Teenindusmoodulid, mis varustasid astronaute muuhulgas elektri, hapniku, vee ja sidega, põlesid Maa atmosfääri sisenedes lihtsalt ära.


Apollo 15 teenindus- ja juhtmoodul Kuu orbiidil. SIM ehk Scientific Instrument Module paistab selle küljel. Foto on tehtud Kuu pinnalt naaseva maanduri aknast.

Alfred Worden esimesel süvakosmosekõnnil.

Vaadates tagasi luugi poole olevat Worden näinud James Irwini taustal sellist vaatepilti.
Niisiis, kui Apollo 15 asus koduplaneedist veel 317 tuhande kilomeetri kaugusel, väljus juhtmooduli luugist selle piloot Alfred Worden, kelle ülesandeks oli eelmainitud filmikassetid teenindusmooduli küljes ära tuua. Selleks pidi ta sisuliselt käsi-üle-käe ronima umbes 9 meetrise teekonna mööda teenindusmooduli külge. Ja seda kolm korda. Teda aitas selle juures kuumooduli piloot James Irwin, kes oli poolenisti luugist väljas ning jälgis, et Wordeni turvaköis kuhugi ei takerduks. Samuti oli tema ülesandeks kassetid Wordenilt vastu võtta. Kolmas astronaut, missiooni komandör David Scott, oli samal ajal skafandriga juhtmoodulis ning pakkis kassetid ettenähtud kohta ära.
Kui Maalt soovitati Wordenile, et ärgu ta kiirustagu (ta pulss küündis kohati 130 löögini minutis), vastas mees, et ta naudib kogemust. Tervet kosmosekõndi jälgiti vastava TV-kaamera abil juhtimiskeskuse poolt, kuid Wordenil ei olnud kaasas ühtegi fotokaamerat, millega vaadet jäädvustada. Ta kirjeldas, et juhtmooduli luugist välja ulatuva Irwini taustal paistis hämmastavalt kaunis Kuu ning kui tal õnnestus ühel hetkel teenindusmooduli küljel "püsti seista", sai ta korraga vaadata nii Maad kui Kuud kaugusest - vaatepilt, mida keegi ükski inimene enne teda ei olnud sellel hetkel näinud. Kokku kestis toonane kosmosekõnd 39 minutit ja 7 sekundit.

Apllo 17 kosmosekõnni ajal pildistatud Maa.

Apollo 17 ja Ronald Evans. Astronaudi kõrval on näha äratoodavat filmikasseti.
Sarnased süvakosmosekõnnid leidsid aset ka Apollo 16 ja Apollo 17 missioonidel, kui vastavalt astonaudid Thomas Mattingly ja Ronald Evans tõid juhtmooduli küljest ära väärtuslikud filmikassetid. Nende kosmosekõnnid võtsid aega üle tunni. Võimalik, et astronaudid nautisid seda kogemust veidi liiga palju ja venitasid ülesandega meelega kauem kui pidanuks.
*SpaceX-i Polaris Dawni missioon oli eriline veel selles osas, et kosmosekapsli orbiit ulatus Maa pinnast ühel hetkel 1400 kilomeetri kaugusele. Viimati käisid inimesed nii kaugel 1972. aasta detsembris Apollo 17 missiooniga.

neljapäev, 24. oktoober 2024

Euclidi esimene mosaiik

Möödunud aastal startis Maa lähedasele orbiidile Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseteleskoop Euclid, mis omab väga laia vaatevälja ning üht kõige aegade suurimat kosmosesse saadetud kaamerat (609 megapikslit). Neid kahte omadust kombineerides on selle ülesandeks kuue aastase missiooni jooksul enneolematus detailsuses üles pildistada ja kaardistada kusagil kolmandik meid ümbritsevast taevast.

Mosaiigi ulatuse võrdlus terve taeva ja täiskuuga.

Sinisega Gaia ja Planci satellitide avil kaardistatud taevas (360 kraadine ümbrus on surutud kahemõõtmeliseks ovaaliks). Euclidi mosaiik sellest on kollane laik.

Eculidi mosaiik, mis koosneb 206 kahe nädala jooksul tehtud vaatlusest.

Nüüd on avaldatud Euclidi esimene pisikene samm selle ülesande täitmise suunas. Nimelt on selle märtsi lõpus ja aprilli alguses toimunud 206 vaatluse abil õnnestunud kokku panna tohutu 208 megapiksline mosaiik lõunataevast. See sisaldab oma kusagil 500 täiskuu suuruse ala peale ümmarguselt 100 miljonit Linnutee tähte ja galaktikat kaugel nende taustal. Ometigi moodustab see Euclidi lõplikust kaardist vaid 1 protsendi.
Tänu Eculidi võimsa lahutusega kaamerale on antud mosaiiki võimalik suurendada isegi 600 korda ning endiselt näha selgelt kaugete galaktikate struktuuri. Sinakad kiudpilvi meenutavad moodustised tähtede ja galakikate esiplaanil on niimetatud galaktilised kiudpilved, mis kujutavad endast Linnutees esinevaid hõredaid gaasifilamente, mida Linnuteede tähed kollektiivselt valgustavad.

Isegi mosaiiki 600 kordselt suurendades on see imekspandavalt detailne. Antud galatika asub meist pole miljardi valgusaasta kaugusel.

Näide ühest vaatlusest.
Taolise kaardi valmistamise mõtteks on pakkuda senisest oluliselt paremat ülevaadet meid ümbritsevast vaadeldavast universumist, selles leiduvate galaktikate tüüpidest ja jaotusest ruumis. See omakorda annab aimu tumeda aine ja tumeda energia olemusest ja jaotusest ning seega universumi evolutsioonist üldisemalt.
Euclidi fotosid täislahutuses näha siit (tungivalt soovitatav): https://euclid.caltech.edu/images



kolmapäev, 23. oktoober 2024

Tõrvast Tähtedeni näitus jõuab Saaremaale

Meie astrofotode näitus Tõrvast Tähtedeni jõuab peagi mandrilt saarele.

Selle aasta jooksul juba Pärnu keskraamatukogus, Pernova Loodusmajas, Tartu Füüsika Instituudis ja kodulinn Tõrvas näha olnud näitus on 1. novembrist kuni 4. detsembrini üleval Saaremaa kunstistuudios Kuressaares. Kusjuures juba nähtud töödele leiavad seal oma seinapinna ka mõned selle sügise värsked vaated süvakosmosesse.
Näituse avamine leiab aset 1. novembril kell 17:00 Saaremaa Kunstistuudios.
Et visuaalid ei jääks ilma kohustusliku kosmosejututa, siis samal õhtul toimub samas kohas ka Eesti Astronoomia seltsi liikme ja Ahhaa peaplanetaristi Üllar Kivila astronoomialoeng "Päikesesüsteemi väikekehad ehk kõik peale planeetide". See algab kell 18:00
Näeme seal!

esmaspäev, 21. oktoober 2024

Vesuuv ja Napoli orbiidilt

Rahvusvahelise kosmosejaama (ESA) astronaut Andreas Mogenseni foto Itaalias asuvast võimsast Vesuuvi vulkaanist, mis mattis aastal 79 tuha alla roomaaegsed Herculaneumi ja Pompeii linnad, mis on nüüdseks väljakaevatuna parimaks aknaks ajas tagasi toonasesse elulaadi. Täna asub Vesuuvi jalamil (fotol ülemises servas) ligi miljoni elanikuga Napoli linn.



laupäev, 19. oktoober 2024

Astronoomiaklubi astrofotod: Jupiter

Varahommikune Jupiter ja selle Suur punane laik. Viimase puhul on tegemist juba teadaolevalt vähemalt 400 aastat möllanud tormiga, mille sisse mahuks ära kaks Maad. Tegemist on hetkel meie parima fotoga Jupiterist.

Celestron 9.25 EdgeHD, ZWO ir/uv cut filter, ZWO ADC, kaamera ZWO ASI678MC-PRO. 8x60sek - 20%. Firecapture, Autostakkert, Registax ja Winjupos.

reede, 18. oktoober 2024

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS) koduaiast

Seal ta taaskord on ja kui vaadata ilmaprognoose, siis niipea me seda näha enam ei saa. Seega kõigil kellel binoklid, head silmad või pika säriajaga kaamerad - täna ja nüüd on võib-olla viimane hea võimalus seda põgusat külalist läänetaevas näha ja jäädvustada.



Pildistatud viis minutit tagasi Tõrva koduaiast. Nikon D5600+kit objektiiv. ISO 1000, säri 4sek

Astronoomiaklubi astrofotod: Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)

Kolmapäeva õhtul toimunud komeedivaatlusel pildistatud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Raske uskuda, aga sellist vaatepilti pakub vaid mõne kilomeetrise läbimõõduga jää- ja tolmupall*, kui Päike seda oma soojusega aurustab. Selle peamine saba ulatub miljoneid kilomeetreid (kaadrist kaugele välja). Komeedi ees olev niinimetatud antisaba tekib kui me oma asukohast vaatame läbi komeedi tiirlemistasandis leiduvast tolmust. Ehk siis mõnes mõttes on tegemist optilise illusiooniga.

Foto on tehtud läbi Sharpstar EDPH 61 III teleskoobi+0,8x reducer, kaamera ZWO ASI071MC-Pro. 17x10sek. N.I.N.A ja PixInsight.
*komeetide mõõtmeid on reeglina raske kindlaks teha. Selle konkreetse läbimõõduks on ühe allika väitel 4,2 kilomeetrit, kuid selle täpsuse eest pead ei julge anda.

neljapäev, 17. oktoober 2024

Täiskuu ei aja inimesi hulluks

Täna kell 14:26 saabub hetk kui Päike valgustab Maalt vaadates Kuu pinda maksimaalses ulatuses*. Laialdasemalt tuntakse seda hetke täiskuu nime all. Et parasjagu asub Kuu meile ka keskmisest lähemal, siis on see taevas veidi suurem ja heledam. Sellist täiskuu hetke tuntakse superkuu nime all. Kuu tõuseb täna umbes pool kuus, ehk siis kui Päike loojub ning tõuseb astronoomiliseks keskööks (suveajas umbes pool kaks) 44 kraadi kõrgusele lõunasse. Loojub see siis kui Päike on juba tõusnud umbes kell 9 ajal hommikul.

Värvide osas tugevalt võimendatud täiskuu 2022. aasta jaanuaris.

Tõstu aga käsi, et kes arvab või on vähemalt kuulnud väidet nagu oleks täiskuu aeg meditsiinitöötajatele, politseinikele ja päästjatele eriti kiire aeg. Seda väidet kuuleb vahel nende samade töötajate suust, ajakirjandusest ja tegemist on otsekui käibetõega, mida iga loll teab ja tunneb. Ometigi kui seda sama küsimust uurida statistika abil ehk siis üritades välistada inimlikku kalduvust asju mäletada, tähele panna ja meenutada valikuliselt või omistada ebatõenäolistele juhtumitele statistiliselt olulist väärtust, kaob väidetud seos otsekui võluväel.
Võtame näiteks väite, et EMO-d on täiskuu ajal kõiksugu haigete ja kannatajate poolt pilgeni täidetud. Kas keegi on seda ka konkreetselt uurinud? Vastus on, et muidugi ja korduvalt.
Näiteks 1996. aastal avaldati neljaaastane uurimus, kus vaadati kokku 150 999 patsiendi saabumise aega erakorralise meditsiini vastuvõtule. Lisaks vaadati, et millal kipuvad inimesed saama üledoose ja millal esines vaimse tervise probleeme (vaata viide1). Lühidalt ei suudetud selles uurimuses leida mingit statistilist tõestust, et täiskuu ajal ükski neist juhtumitest sagenes.
1992. aastal avaldatud metauuring (vaata viide3), kus vaadati 37 sarnast uuringut korraga, ei leidnud samuti mingit olulist seost täiskuu ja kõikvõimalike haiguste, hädade, kuritegevuse jms vahel. Küll aga leiti vähestest sellist seost näitavatest uuringutest olulisi vigu, kus arvesse oli jäetud võtmata kõiksugu teised rütmid - näiteks nädalavahetused, palgapäevad, kellakeeramised ja pühad. Ehk siis kui politseil on kõvasti tööd ja taevas särab täiskuu, siis tuleks vaadata, et kas äkki ei ole ühtlasi lihtsalt järjekordse "lõbusa" reedega. Teine oluline viga, mis taoliseid sensatsioonilisi uuringuid (mida muidugi ajakirjandus ka väga hea meelega jagab ja võimendab) mõjutab, on valimi ehk uuringus osalevate inimeste või juhtumite väike arv. Kui vaadata mõnekümnest inimesest koosnevat gruppi, siis võivad nende seas tahest tahtmata juhtuda ebatõenäolised juhtumised, mida oleks viga üldistada terve maailma kohta.
Eesti kohta on taolisi uurimusi kahjuks leida ei õnnestunud, kuid pole ka põhjust arvata, et me kuidagi teiste riikide kodanikest bioloogiliselt oluliselt erineks. Kuugeeni pole veel leitud.
Huvitav kombel leidis 2011. aastal Ameerikas läbiviidud uuring, et kui kuigi andmed seda väidet absoluutselt ei toeta, usuvad peaaegu pooled (40%) meditsiinitöötajad, et täiskuu (ja 13. ja reede) ajal on neil oluliselt rohkem tööd (vaata viide2). 2017. aasta Delfi artiklis, mis kannab taaskord väga klikihõngulist ja mõnes mõttes eksitavat pealkirja "Täiskuuöö EMO-s: keegi sai infarkti, keegi kukkus trepist alla! 3,3-promilline joovegi pole ime" räägib doktor Arkadi Popov aga, et " täiskuust rohkem mõjutavad neid palgapäevad ning ka ilus ilm" ja "tegelikult on meie jaoks kõige raskem päev hoopis esmaspäev, kui inimesed on terve nädalavahetuse oma hädasid kannatanud ja siis lõpuks sammud siia seavad."
Kokkuvõttes võib nüüdseks üsna kindlalt öelda, et seda paljuräägitud seost täiskuu ja inimhädadega lihtsalt ei eksisteeri. Ja isegi kui mingi pisikene seos on, siis saab seda väga edukalt seletada inimpsühholoogiaga. Nimelt võib see müüt olla mõnes mõttes ennast ise tekitav. Kui ikka Pauksoni horoskoopi ühes ja kristalli teises käes pigistav inimene isand Mangiga puuõõne poole sammub ja äkki märkab, et taevas särab ka täiskuu, siis võib ta veidi närviliseks muutuda. Ja närvilised inimesed satuvad veidi suurema tõenäosusega ka õnnetustesse, saavad paanikahooge, vihastuvad ja panevad majale tule otsa.
Igaks juhuks võib veel lisada, et täiskuu või kuutsüklite mõju ei ole suudetud leida (või on leitud seos liiga väike, et seda oluliseks pidada) ei une kvaliteedi, viljakuse, sünnitamiste, epilepsiahoogude, taimekasvu ja börsiturgude kohta. Huvitaval kombel on aga seos leitud öisete mootorattaga avariide juhtumise sageduses. 2017. aastal läbiviidud uuringus, kus vaadati 13 029 öisel ajal avariis hukkunud mootorrattureid, leiti, et täiskuu ajal või selle lähedal oli hukkunuid 5,3% rohkem kui muudel aegadel. On pakutud, et täiskuu (eriti kui see asub madalal horisondi kohal) võib näiteks kurvi tagant ootamatult välja ilmudes mootorrattureid ehmatada või häirida. Vaata viide4.
Üldiselt teeb aga täiskuu ja eriti veel superkuu ööd valgemaks ja seega ka ohutumaks ja lihtsamaks. Vähemalt meiesuguste tippkiskjate jaoks. Saakloomade eest rääkida ei julge.
PS: Tavaliselt meile sellistel teemadel, mis ebausku ja vandenõuteooriaid sisaldab, väga kirjutada ei taha. Seda väga lihtsal põhjusel. Lihtne vale jääb paremini meelde kui keeruline tõde. Seega ei tasu neid valesid isegi mitte kriitilises mõttes mainida, kuna möödaminnes lugeja jaoks võib mõne aja pärast sellest kõigest meelde jääda vaid, et "täiskuu ja õnnetuste vahel pidi mingi värk olema".
*Kuu ei saa paraku kunagi olla meie jaoks 100% ulatuses valgustatud, kuna see eeldaks, et me asume täpselt Päikese ja Kuu vahel. Siis toimuks aga ju kuuvarjutus.

Komeedivaatluse fotod

Paar fotot eilsest komeedivaatlusest ja komeedist endast. Läbi teleskoobi jäädvustatud fotod vajavad veel veidi tööd. Komeeti C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS) tasub varaõhtusest läänetaevast veel otsida umbes nädala.





Fotode autor: Egon Bogdanov

kolmapäev, 16. oktoober 2024

Komeedivaatlus Tõrvas

Siit-sealt on korduvalt läbi käinud, et oktoobri teises pooles ripub meie õhtutaevas komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan-ATLAS). Heledusekõveraid uurides võib väita, et võimsuse poolest pole meie taevast nii hele komeet külastanud juba viimased 27 aastat (viimane 1997. aasta Pons-Brooks). Paraku pole ilm lubanud meil seda silmaga nähtavat komeeti veel Tõrvast vaadelda.

Parandame selle vea ja kutsume ka kõiki teisi huvilisi meiega liituma. Vaatame täna õhtul Tõrva linna servas teleskoobi ja binokliga komeeti ning üritame seda ka pildistada. Lisaks õnnestub meil tõenäoliselt vaadata ka peaaegu täiskuud ja planeet Saturni.

Komeedivaatluse asukoht kaardil. Link google mapsis: https://maps.app.goo.gl/KnEieZ3qM1yC45re9

Komeedi asukoht tähtede ja tähtkujude suhtes täna õhtul. Paremal olev Artuurus on hetkel läänetaeva kõige heledam täht, millest tuleks komeeti otsides liikuda paarkümmend kraadi lõuna poole. Pilt pärineb programmist Stellarium.

Viljam Takise eilne telefonifoto komeedist Soomaa rahvuspargist. Silmaga nähtavuse kohta vastas autor, et "sigahästi on silmaga näha". Täna on komeet tähtede suhtes juba mõned kraadid kõrgemal.
Kuna vaatlusriistu meil napib, aga uudishimulikke silmapaare võib kohale tulla mitmeid, siis palume kõigil võimalusel kaasa võtta oma teleskoobid, binoklid, monoklid, prillid ja muu suurendava optika (ka hea zoomi/objektiiviga kaamera sobib). Saate ise vaadata ja teistele ka jagada.
Kuna komeet asub vahetult peale päikeseloojangut madalal läänetaevas, siis vaatluse asukohaks on seekord Kaarlimäe tänava mõttelise jätku (see pikk sirge teelõik) kõrval asuv põllunurk - meie tavalisest vaatekohast paarsada meetrit edasi. Seal on avatud vaade läände. Tähistame vaatluse asukoha ka ühe auto katusele paigaldatud kollase laternaga, mis peaks juba kaugelt silma paistma.
Koguneda võib peale päikeseloojangut ehk umbes kell 19:00. Komeet püsib vaadeldavana umbes poole üheksani. Peale seda see loojub ning ka pilved pressivad peale. Riidesse tasub ennast panna väga soojalt!