Käesolev nädal algas kahe järjestiku enam-vähem selge ja külma ööga. Vaadates kalendrisse võivad need jääda nüüd pikaks ajaks viimasteks (teatavasti on oktoober, november ja detsember statistiliselt Eesti kõige pilvisemad kuud). Et juba pikemat aega on mõttes mõlkunud pildistada üht piirkonda Pegasuse ja Sisaliku tähtkujude piiril, mis näiteks kolme kuu pärast juba õhtuti madalal asuksid, pakkusid need kaks ööd suurepärase võimaluse rahuliku südamega võimalikule pilvepuhkusele ära minna.
Pildistatud sai Stephani kvintetti ja visuaalselt selle lähedal asuvat Caldwell 30 galaktikat. Terava silma ja mäluga astronoomiahuviline tunneb neist loodetavasti esimeses ära kui objekti, mida jäädvustas üle-eelmisel suvel teadustööd alustanud James Webbi kosmoseteleskoop oma esimeste fotode seas. Sealt ka soov seda omal käel järgi proovida.
Stephani kvintetiks kutsutakse foto alumises vasakus nurgas asuvat galaktikate gruppi, mis koosneb viiest üksteise lähedal paiknevast galaktikast. Tegelikult on sellest kvintetist vaid neli ka reaalselt üksteisega gravitatsiooniliselt seotud ja parasjagu üksteisega kohtumas/põrkumas. Nimelt on selle grupi visuaalseks lisaliikmeks fotol sinakana paistev spiraalgalaktika NGC 7320, mis asub meist vaid 40 miljoni valgusaasta kaugusel. Need teised on enam kui seitse korda kaugemal (umbes 300 miljonit valgusaastat). Võib siis ette kujutada, et kui suured peavad olema need teised kaugemad taustagalaktikad, et lähemaga samas mõõdus paista. Või siis kui pisikene peab olema NGC 7320.
Stephani kvinteti avastajaks oli 1877. aastal prantsuse astronoom ja Marseille observatooriumi juhataja Édouard Stephan, kes on lisaks mitme objekti esmaavastamisele ajalukku läinud kui esimene astronoom, kes üritas mõõta tähe nurkläbimõõtu interferomeetriaks kutsutud tehnika abil (edutult).
Foto paremas üleval servas paistab võimas spiraalgalaktika NGC 7331 või Caldwell 30*, mis asub meist umbes sama kaugel kui eelnevalt mainitud kvinteti libaliige NGC 7320 ehk kusagil 40 miljoni valgusaasta kaugusel. Pikalt peeti seda ehedaks näiteks kuidas Linnutee sellisest kaugusest välja võiks näha. Mõõtmetelt ja tähtede arvu poolest on see seda endiselt. Küll aga on viimastel aastakümnetel juurdnud üha sügavamalt arusaam, et meie galaktika kuulub niinimetatud varbspiraalgalaktikate hulka. See tähendab, et erinevalt sellest kuidas NGC 7331 ennast sujuvalt suuremaks spiraalist kerib, asetseb Linnutee südames "varb" ehk tuumast välja ulatuv sirgem struktuur, millest spiraalid alguse saavad.
NGC 7331 moodustab taustagalaktikatega endanimelise visuaalse grupi. See tähendab, et kuigi meie vaatenurgast näeme selle lähedal veel mitmeid galaktikaid, asuvad need sellest tõenäoliselt sadu miljoneid valgusaastaid kaugemal.
Foto säriajaks on 11,5 tundi. Täislahutuses näeb seda siit: https://www.astrobin.com/full/8w8bxt/0/
Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, Celestron 0.7x reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 175x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS
*NGC ja Caldwell on erinevate astronoomiliste objektide kataloogid. Meid ümbritsevas universumis on nii palju objekte, et keegi ei jõua neile üksikult hüüdnimesid anda. Numbritega on lihtsam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar