Meilt küsitakse tihti nõu oma esimese teleskoobi ostmisel. Kui suur? Kui kallis? Millist tüüpi? Mida me sellega näha saame? Kuna tänapäeval on teleskoope müügil rohkem kui kunagi varem ning ka nende hinnad on muutunud praktiliselt igaühele taskukohaseks, tuleks seda teemat natukene pikemalt selgitada. Eks endal ole ka pärast lihtsam selle küsimuse peale juba valmiskirjutatud link saata...
Alustame teleskoopide üldlevinud tüüpidest ja
ehitusest, võrdleme nende plusse ja miinused ning proovime tuua mõned
soovitused vastavalt sellele, mida teleskoobiga soovitakse teha. Kuigi
tänapäeval saab juba osta ka hobiraadioteleskoope, räägime siin ainult
amatööridele mõeldud optilistest ehk nähtavas valguses töötavatest teleskoopidest.
Mis asi on teleskoop?
Teleskoop on optiline instrument, mis kasutab
läätsi ja/või peegleid valguse kogumiseks ja fokuseerimiseks, eesmärgiga kauget
objekti suurendada. Mida suurem on teleskoobi pealääts või - peegel (see mis on
suunatud tähtede poole) seda rohkem valgust suudab see koguda ning seda
teravamalt võime me avanevat vaatepilti hiljem okulaaris (pisem lääts või nende
süsteem teleskoobi teises otsas) suurendada. Siinjuures võib kohe ära mainida,
et teleskoopidel ei ole reeglina fikseeritud suurendust, vaid pigem suurima
mõistliku suurenduse ülemmäär, mida saab saavutada vahetades okulaare. Seega,
kui keegi üritab teile müüa mingi x suurendusega teleskoopi, tasub olla
skeptiline. Jah, ka väiksest teleskoobist saab teoreetiliselt suurt suurendust,
aga avaneva vaatepildiga pole midagi peale hakata. Tähtsaimad näitajad on
läätse või peegli läbimõõt ning fookuskaugus. Teleskoobikomplekti peamised
komponendid on teleskoobitoru, monteering, sihtija ja okulaarid.
Tõrva Astronoomiaklubi
esimene teleskoop ja selle peamised osad. Teleskoobitoruks on Bresser Messier
NT-203/1200 ja monteeringuks Bresser Messier EXOS 2/EQ5 GoTo. Teleskoop sobib nii Kuu, planeetide kui ka madalama heledusega objektide (kerasparved, heledamad udukogud, galaktikad) vaatlemiseks ning pildistamiseks.
Millised on levinumad teleskoobi(toru) tüübid?
Peamiseid tüüpe on kolm. Need on refraktor ehk
läätsteleskoop, reflektor ehk peegelteleskoop ja katadioptriline teleskoop, mis
kasutab korraga nii peegleid kui läätsi. Kõigist kolmest põhitüübist on tehtud
omakorda mitmeid modifikatsioone, millest igal on omad eelised ja kehvad
küljed.
Neist esimene on ajalooliselt kõige vanem, kuna esimene leiutatud teleskoop oli lihtne läätsteleskoop. Nagu nimigi ütleb, kasutab see valguse kogumiseks läätse või nende süsteemi. Tänapäeval jagunevad läätseleskoobid omakorda akromaatilisteks ja apokromaatilisteks refraktoriteks. Neist mõlemad korrigeerivad valguse murdumisel pealäätses tekkivat nii-nimetatud kromaatilist abberatsiooni, mis kimbutas esimesi taolisi teleskoope. Keerulise nime taga peitub efekt kus erineva murdumisnäitajaga lainepikkused põhjustavad lõppkujutises värvide laialimäärdumist. Akromaatiline suudab seda lisaläätsede abil teha kahe põhivärvi (näiteks punane ja sinine) suhtes. Apokromaatiline kolme värvi suhtes.
Kromaatilise abberratsiooni teke ja korrigeerimine akromaatilises ja apokromaatilises läätsteleskoobis. |
Reflektor ehk peegelteleskoop leiutati paarkümmend aastat peale läätsteleskoopi kuulsa Isaac Newtoni poolt, kes oli toona veedunud, et kromaatilist abberatsiooni ei ole võimalik läätsteleskoopidest kaotada. Tema teleskoop kasutas läätse asemel valguse kogumiseks ja koondamiseks nõgusat peapeeglit ja pisemat sekundaarpeeglit, mis kujutise teleskoobi külje pealt välja suunas. Peegelteleskoobi eeliseks oli ja on, et suuri peegleid on oluliselt lihtsam ja odavam valmistada kui optiliselt puhtaid sama suuri läätsi. Tänapäeval on praktiliselt kõik professionaalsed teleskoobid peegel-tüüpi.
Newtoni teleskoobid on amatööride seas endiselt
väga populaarsed, aga leidub ka teisi. Näiteks Cassegrain* tüüpi teleskoobi
peapeegli keskel asub auk, läbi mille juhitakse valgus teleskoobi taha. Nii
saab väga lühikese toru, aga pika fookuskauguse ehk suurendusega teleskoobi.
Ritchey–Chrétien** tüüpi teleskoop on eelmise edasiarendus, mis kasutab pisut
keerulisema kujuga, aga see-eest väga puhta lõppkujutisega peapeeglit
(hüpeboolset). Olgu öeldud, et peaaegu kõik professionaalsed teleskoobid on
viimast tüüpi.
Levinumate teleskoobiskeemide ehitus. |
Kolmas põhitüüp on katadioptrilised teleskoobid,
mis kasutavad nii peegleid kui läätsi korrigeerimaks teatud peegelteleskoopides
tekkivaid moonutusi, et suurendada "selget" vaatevälja. Üheks meie
jaoks lähimaks näiteks on nii-nimetatud Shmidti teleskoop, mis leiutati Eestis
Naisaarel sündinud baltisakslase Bernhard Schmidti poolt 1930. aastal. See
kasutab peegelteleskoobi ees spetsiaalset korrektsiooniläätse, mis tühistab
selle peeglite kujust tingitud moonutusi. Midagi sarnast teeb 1941. aastal
venelase Dmitri Maksutovi poolt leiutatud ja tema nime kandev
korrektsioonilääts. Neid läätsi ja eelnimetatud peegelteleskoope kombineerides
saame mitmeid variatsioone, millest levinumad Schmidt-Cassegrain,
Schmidt-Newton, Maksutov-Cassegrain ja Maksutov-Newton.
Mille järgi teleskoope hinnata?
Kõikidel teleskoopidel on kolm peamist arvulist
näitajat. Need on peegli või läätse läbimõõt ehk apertuur, fookuskaugus ja
suhteline ava.
Esimene neist näitab kui suur on teleskoobi võime
valgust koguda. Siin kehtib üldjuhul lihtne loogika - mida suurem, seda parem.
Näiteks inimsilma pupilli maksimaalne läbimõõt on kusagil 7mm (pimedas), mis
teeb selle pindalaks 38 mm2. Seevastu 100mm läbimõõduga teleskoobiläätse
pindala on 7854 mm2. Lihtne arvutus ütleb, et selline teleskoop suudab
inimsilmaga võrreldes püüda üle 200 korra rohkem valgust ehk näha üle 200 korra
nõrgemaid objekte. Suurem läbimõõt tähendab ka seda, et vaatepilti okulaari
abil suurendades on võimalik näha pisemaid detaile. Järelikult paneb apertuur
paika teleskoobi maksimaalse suurenduse. Arvutada saab seda korrutades peegli
läbimõõdu millimeetrites kahega. Näiteks 200mm läbimõõduga peegelteleskoobi
suurim suurendus on 400x.
Matemaatikat au sees hoidvatel inimestel tuleks tähele panna, et teleskoobi peapeegli või -läätse läbimõõtu suurendades kasvab selle pindala mitte lineaarselt, vaid vastavalt ringi pindala valemile. See tähendab, et 8 tolline peegel on 4 tollisest mitte kaks korda suurema pindalaga, vaid neli korda suurema ja 16 tolline peegel 4 tollisest lausa 16 korda valgusjõulisem.
Illustratsioon sellest kuidas teleskoobi apertuur mõjutab selle võimet valgust koguda. Kerasparve kujutis läheb apertuuri kasvuga üha heledamaks ja teravamaks. |
Suhteline ava ehk f-arv tähendab fookuskauguse
jagatist läbimõõduga. Näiteks 200mm läbimõõdu ja 1000mm fookuskaugusega
teleskoobi puhul on see 5 ehk f/5. Väiksema f-arvuga teleskoop on sama
apertuuri korral reeglina lühem ning selle suurendus on väiksem, kuid
vaateväli on laiem ning avanev pilt heledam.
Mis asi on okulaar?
Okulaar on lääts või nende süsteem, mis suurendab
teleskoobi optika poolt kogutud ja koondatud kujutist otsekui luup. Teiste
sõnadega on okulaar see teleskoobi osa, millest sisse vaadatakse (tulnud
ladinakeelsest sõnast oculus ehk silm).
Kui näiteks binoklitel on okulaarid tavaliselt
juba küljes ja neid eemaldada ei saa, siis teleskoobidel saab neid tavaliselt
vahetada ning seeläbi muuta teleskoobi poolt võimaldavat suurendust. Saadava
suurenduse arvutamine on lihtne. Selleks tuleb jagada teleskoobi foookuskaugus
okulaari fookuskaugusega. Näiteks kui 1000mm fookuskaugusega teleskoobile
kinnitada 25mm fookuskaugusega okulaar, saame me suurenduseks 40x. 10mm
okulaari puhul 100x. Turul olevate okulaaride fookuskaugused ulatuvad
tavaliselt 3 millimeetrist 50 millimeetrini (suurendused 1000mm fookuskaugusega
telekoobi puhul vastavalt 333x ja 20x). Läbimõõdult on enimlevinumad
1,25tollised ja 2 tollised okulaarid.
Suurenduse määrab ära teleskoobi enda fookuskauguse ja okulaari fookuskauguse jagatis. |
Minnes korraks okulaaride koha pealt täpsemaks, on nende puhul muuhulgas tähtsaks näitajaks vaatvälja näiline laius (AFoV - Apparent Field of View). Odavamatel okulaaridel on see tavaliselt 52kraadi, kallimatel üle 60kraadi kuni isegi 120kraadini välja. Mida suurem on see number, seda laiem vaatepilt läbi okulaari vaadates avaneb. Jagades näilise vaatvälja kraadid suurendusega saab välja arvutada okulaariga vaadeldava tõelise taevaala ulatuse (TFoV - True Field of View). Näiteks 25mm ja 52kraadise okulaari ja 1000mm teleskoobi puhul on see 52/(1000/25)=1,3 kraadi. 120 kraadise okulaari puhul on sama arv 3 kraadi. Võrdluseks on täiskuu laiuseks 0,5 nurgakraadi ja Taevasõelal ehk Plejaadidel umbes 1,9 kraadi. Peale selle erinevad okulaarid läätsede arvu, optiliste kattematerjalide, veekindluse ja fokuseerimismehhanismide osas. Üldiselt väljendub see kõik maksumuses ehk siis mida kallim, seda uhkem. Üks lihtne, kuid rahakotile kehvavõitu soovitus on, et 2 tollised okulaarid on peaaegu alati paremad kui pisemad 1,25 tollised.
Okulaaridega väliselt sarnased, aga pisut teisel
põhimõttel töötavad lisad on Barlow läätsed ehk fookuskauguse kordistajad ja
redutseerijad ehk fookuskauguse vähendajad. Esimesed neist lubavad okulaari
alla asetatult sellest välja meelitada kõvemat suurendust ja teised sellest
vähemat. Barlow läätsede kordaja on tavaliselt vahemikus 2x - 5x,
redutseerijate puhul 0.8x - 0,5x. Nagu okulaaridega on ka neid müügil igas
hinnaklassis ning eriti kasulikud on need astrofotograafias.
Mis asi on sihtija?
Sihtijaks nimetatakse abivahendit, millega saab
teleskoobi suunata kiirelt soovitud objektile või selle lähistele. Asi selles,
et teleskoobi okulaarist läbi piiludes näeme me tavaliselt väga väikest osa
taevast. Esialgu on vaja midagi kohmakat, mille abil teleskoop huvipakkuvale
objektile suunata.
Sihtijad on tavaliselt kas pisikese suurenduse aga laia vaateväljaga läätsteleskoobid või nn. lasertäpp sihikud. Sihtijad kinnituvad teleskoobi külge ning osutavad samas suunas. |
Lihtsamad sihtijad on teleskoobitoruga paralleelsed mehhaanilised ristid või patareidega töötavad punatäpid. Levinumad on väikese fookuskauguse ja seega väikse suurendusega läätspikksilmad, millega saab näha korraga suhteliselt suurt taevaala.
Mis asi on monteering?
Lühidalt on tegu telgedest koosneva
konstruktsiooniga, mille otsas teleskoobitoru seisab ja liigub. Olenevalt toru
mõõtmetest, kaalust ja vajadustest võib monteering olla kogu
teleskoobikomplekti üks kallimaid ja olulisemiad osasid. Üldjuhul tuleb
monteering koos jalgadega (statiiviga), aga neid müüakse ka eraldi ja päris
ühte patta neid panna ei saa.
Monteeringud jagunevad omakorda laias laastus
ekvatoriaalseteks ja asimuut-kõrgus tüüpideks. Need omakorda käsitsi või
mootorite abil liigutavateks (nn. Go-To).
Ekvatoriaalne monteering koosneb kahest
üksteisega risti olevast teljest, millest esimene (RA) seatakse Maa
pöörlemisteljega paralleelseks. Põhjapoolkeral on selle saavutamiseks kõige
lihtsam viis suunata see Põhjanaela nimelisele tähele, mis paistab taeva
põhjapooluse vahetus läheduses ja mille ümber tähistaevas näiliselt pöörleb
(tegelikult pöörleb Maa koos teleskoobiga). Teise teljega (DEC) seatakse paika
vaadeldava objekti nurkkaugus taevaekvaatorist (kujutletav joon ekvaatori kohal
taevas). Sellise monteeringuga saab vaadeldavat objekti jälgida pika ajal
jooksul pöörates vaid esimest telge samas tempos Maa pöörlemisega. Mootoritega
varustatud monteeringu puhul toimub see automaatselt ja on asendamatu näiteks
astrofotograafias.
Erinevate monteeringute tööpõhimõte.
Asimuut-kõrgus monteeringu tööpõhimõte on lihtsam
ja intuitiivsem - teleskoopi saab liigutada üles-alla ja paremale-vasakule.
Sellised monteeringud on tavalised odavamad ja mõeldud eelkõige visuaalseks
vaatluseks. Näiteks viimasel ajal populaarseks muutunud Dobson teleskoobid
toetuvad sellisel tööpõhimõttel töötavale alusele. Ka neid monteeringuid on
müügil juhtmootoritega. Tehnilistel kaalutlustel kasutavad maailma suurimad maapealsed
teleskoobid asimuut-kõrgus monteeringuid. Seevastu Eesti ja Baltimaade suurim 1,5
meetrine teleskoop Tõraveres kasutab ekvatoriaalset monteeringut.
Milline teleskoop on parim?
Nagu lugemisega siiamaani jõudnud võivad juba
arvata, pole sellele küsimusele lihtsat vastust. Kõiki eelnimetatud komponente
saab omavahel kombineerida ja piisab põgusast pilgust mõne teleskoopide müügiga
tegelevale leheküljele, et veenduda kui lai teleskoopide valik tänapäeval õieti
on. Küll aga tasub meelde tuletada üht kuldset reeglit - kõige parem teleskoop
on see, mis leiab kõige rohkem kasutust. Ehk siis suurt ja kallist teleskoopi
ei ole mõtet kuuri alla tolmu koguma osta. Pigem siis võtta juba väiksem ja
odavam, mille üles seadmine on lihtsam ja millega tõepoolest viitsitakse
taevast vaadata. Seda esiteks.
Teiseks tuleb igaks juhuks mainida, et väga
paljud teleskoobist esimest korda sisse vaatavad inimesed kipuvad avanevas
vaatepildis pettuma. Osalt on selles süüdi ebarealistlikult kõrged ootused,
mille eest võime süüdistada/tänada näiteks Hubble kosmoseteleskoopi. Samuti
mängivad vaatlemise juures asendamatut rolli eelteadmised meid ümbritseva
universumi kohta. Planeedid, udukogud, täheparved ja galaktikad ei ole lilled,
mille ilu võib nautida teadmata mitte midagi botaanikast. Udukogud ja
galaktikad paistavad teleskoopides enamasti häguste heledate laikudena. Alles
mõistes, et tegemist on sadu miljardeid päikeseid, triljoneid planeete ja võib
olla miljoneid maaväliseid tsivilisatsioone sisaldavate universumitega
universumis, omandab vaatepilt tõelise tähenduse ja ilu. Just tähendus ja
mõistmine on see, mis toob ükskõikse mühatuse asemel huulile ahhetuse.
Tõrva Astronoomiaklubi teleskoobivaatlus 2020. aasta kevadel. Foto: Egon Bogdanov |
Kolmandaks vajab teleskoobiga vaatlemine kannatust ja visadust. Vahel juhtub, et teleskoobi üles seadmisele, joondamisele ja soovitud objekti leidmisele kulub talumatult palju aega. Kui veel midagi untsu läheb, peab alustama algusest. Samal ajal tiksub uneaeg lähemale ja pilved lähenevad. Ilmadega on meie maal teadupärast suhteliselt kehv lugu ja tõeliselt selgeid õhtuid kohtab meil harva. Talvel tähendab selge ilm tavaliselt ka kõvasid miinuskraade, mis teevad teleskoobi plastdetailid hapraks ning ajavad läätsed ja peeglid härma.
Kõigi nende tegurite tõttu on soovitatav enne
teleskoobi ostu asjaga lähemalt tuvuda. Näiteks külastage mõnd avalikku
vaatlusõhtut (Tõrva Astronoomiaklubi, Tõravere observatoorium, Ahhaa
teaduskeskus), vaadake ise läbi nende teleskoobi ja küsige nõu. Teile
vastatakse hea meelega.
Lääts või peegel?
Valguse kogumise võime poolest on 5tollise
(127mm) läbimõõduga peegelteleskoop ja 4tolline (101mm) läätsteleskoop umbes
samaväärsed, sest peegelteleskoobi puhul varjutab sekundaarpeegel (see peegel,
mis suunab vaatepildi okulaari suunas) osa valgusest ära. See tähendab, et
5tollise läbimõõdu juures on eelis läätsteleskoobil, kuna see "püüab"
kinni kogu selle otsast sisse langeva valguse. Suurema optika puhul hakkavad
aga kiiresti mõistlikumaks muutuma peegelteleskoobid, sest suuremaid läätsi on
kallis valmistada ning ka nende kaal tõuseb kiiresti. Peaaegu kõik 6tollist
(152mm) suuremad teleskoobid on peegelteleskoobid ja 8tollist (203mm) suuremaid
läätsteleskoope leiab turult üksikuid ning
nende hinnad hakkavad muutuma ulmeliseks.
Läätsteleskoopide puhul on tänapäeval valida kahe
erineva tüübi vahel. Need on akromaatilised ja apokromaatilised. Nagu eelnevalt
sai räägitud, kasutavad mõlemad kromaatilise aberratsiooni (värvide
laialimäärdumine) korrigeerimiseks lisaläätsi. Esimesed teevad seda kahe värvi
ja teised kolme värvi suhtes. Sellest tuleneb ka nende märgatav hinnavahe.
Näiteks 6tolliste akromaatiliste teleskoobitorude hind jääb 600 ja 1000 euro
vahele. Sama suurte apokromaatide puhul algavad hinnad 2000 eurost ja küündivad
200 000 euroni.
Kas see tähendab, et odavamate akromaatiliste
teleskoopidega pole midagi peale hakata? Sugugi mitte. Mida suurem on nende
suhtelist ava väljendav f-arv (fookuskaugus jagatud läbimõõduga), seda väiksem
ja vähemmärgatav on värvide moondumine ning lõppude lõpuks sõltub kõik
inimesest. Niisama Kuu, planeetide ja täheparvede vaatlemisel võib tekkiv
aberratsioon olla vaevumärgatav ja osasid inimesi see lihtsalt ei häiri. Samas
astrofotograafia puhul, kus eelistatud on võimalikult selge ja loomulik vaade,
võib see tulemust oluliselt mõjutada.
Sellisel juhul võiks kaaluda apokromaadi või siis nendest odavamate peegelteleskoopide
soetamist.
Väga kiirelt ja lihtsutatult - kui tahta kompaktset, kerget ja vähest hooldust vajavat teleskoopi, siis tasub valida läätsteleskoop. Kui tahta võimsamat, valgusjõulisemat ja seega teravamat pilti võimaldavat optikat, siis pigem eelistada suuremat peegelteleskoopi.
Miks üldse osta läätsteleskoop?
Esiteks, nagu sai enne mainitud, on nad kuni
5tolliste teleskoopide võrdlusklassis peegelteleskoopidest valgusjõulisemad.
Ehk siis väiksema toru mõõtmete juures on nad "võimsamad".
Teiseks on läätsteleskoopide optika tehases
kalibreeritud ja fikseeritud. Neid võib kasutada aastaid praktiliselt ilma
igasuguse hoolduseta. Osasid peegelteleskoope (nt Newton-tüüpi) tuleb seevastu
enne igat vaatlust kollimeerida. Naljakana kõlava mõiste taga peitub vajadus teleskoobi
peeglite omavahelist nurka joondada, seda eriti juhul kui neid näiteks
regulaarselt autoga sõidutatakse või lihtsalt lohakalt koheldakse. Tänapäevased
laserkollimaatorid on teinud selle protsessi suhteliselt lihtsaks, kuid
tegemist on siiski nii rahalise kui ajalise lisakuluga.
Kolmandaks on läätsteleskoobid suletud ehk nende läätsed on väliste mõjude eest kaitstud. Lihtsamad peegelteleskoobid (Newton, Cassegrain) on avatud, ehk sisse pääseb nii tolm kui ka kastet ja härmatist tekitav niiskus. Kahe viimase vastu aitavad küll näiteks elektrilised soojenduspaelad, kuid peegelteleskoopide puhul peab neid halvimal juhul kasutama mitmes kohas (peapeegel, sekundaarpeegel, fokuseerija, okulaar). Läätsteleskoobi juures piisab pealäätsest ja okulaarist ning ka nende optika puhastamine on seeläbi lihtsam.
Neljandaks esineb ka peegelteleskoopidel
moonutavaid efekte, nagu näiteks Newtonite
kooma (vaatevälja äärtes valgub pilt laiali) ja sekundaarpeeglit paigal
hoidvad toed tekitavad tähtedele peale nii-nimetatud difraktsiooniristid.
Apokromaadid on sealjuures kummastki vabad ning annavad väga selge ja
realistliku lõppkujutise. Väiksemaid nüansse leiab nende võrdlusel veelgi.
Kokkuvõtteks - head läätsteleskoobid on
kompaktsed ja mugavad, aga kallid; peegelteleskoobid on valgusjõulised ja odavamad, aga kohmakad ja vajavad hooldust.
Kui suur apertuur ja fookuskaugus?
Universaalset teleskoopi pole olemas. Kõik oleneb sellest, et mida soovitakse sellega näha ja teha. Nagu ennist seletatatud, määrab teleskoobi suurenduse ära okulaar, kuid suurema peapeegli või -läätse puhul on suurendatud pilt heledam ja selgem ning pikem fookuskaugus lubab (vastava apertuuri juures) avanevat vaatepilti lihtsamini suurendada.
Kui vaadata tahetakse heledat Kuud, planeete ja kaksiktähti, siis piisab suhteliselt väikse läbimõõdu, kuid pikema fookuskaugusega läätsteleskoopidest. Eriti hea on neid aga vaadata Cassegrain või Ritchey–Chrétien tüüpi peegelteleskoopidega, millel on üldiselt väga pikk fookuskaugus ja suurt suurendust lubav apertuur. See viimane lubab nendega näha või pildistada ka nõrgemaid ja väiksema läbimõõduga objekte, nagu galaktikad, keraparved, kaugemad udukogud ja planetaarudud. Tuleb aga meeles pidada, et taolised peegelteleskoobid on küllaltki kallid.
Valik peegelteleskoope |
Kui soov on püüda nõrgema heledusega objekte, aga eelarve kallist optikat ei luba, tasub vaadata pigem Newton-tüüpi peegelteleskoopide poole. Neid leiab väga laias valikus ja hinnaklassis, aga alla 6tollise peapeegliga pole neid väga mõtet soetada. Samuti peaks tähele panema, et mida väiksem on nende fookuskauguse ja peegli läbimõõdu suhe ehk f-arv, seda valgusjõulisemad nad on, aga seda rohkem mõjutab neid ka eelnimetatud kooma. Selle eemaldamiseks tuleb arvestada suhteliselt soolase lisakulutusega niinimetatud kooma korrektori näol, millest korralikumad maksavad paarisaja euro ringis. F/6 ja sellest kõrgemate puhul (näiteks 8tolline peegel ja 1200mm fookuskaugus) on tekkiv kooma vaevumärgatav. Newtonite läbimõõdud küündivad reeglina 4 tollist 12 tollini ja fookuskaugused 800 kuni 1600 millimeetrini. Tuleks aga arvestada, et 12 tolliste ja neist suuremate Newtonite transpordiga läheb asi raskeks ja need sobivad pigem alalisse observatooriumi.
Apokromaatilise läätsteleskoobi peale võiksid mõelda need, kel võimalusi kulutusteks pisut rohkem ja kes kavatsevad oma teleskoobi näiteks reisidele kaasa võtta. Ka astrofotograafiaga alustamiseks sobivad apokromaadid tänu oma mõõtmetele ja kasutamislihtsusele suurepäraselt. Seda viimast võib tegelikult öelda ka korralike peegelteleskoopide kohta.
Kiire soovitus - Kuu ja planeetide vaatlemiseks
piisab odavamast akromaatilisest läätsteleskoobist. Madala heledusega galaktikate
ja udukogude vaatlemiseks tasub vaadata väiksema f-arvuga peegelteleskoopide
suunas. Kaugete ja väikese näilise suurusega objektide jaoks võiks teleskoop
olla korraga suure apertuuri ja pika fookuskaugusega – näiteks Cassegrainid ja
Ritchey–Chrétien tüüpi teleskoobid. Astrofotograafiaga tegelemiseks tuleb
langetada valik kallimate apokromaatiliste läätsteleskoopide või spetsiaalsete
peegelteleskoopide vahel.
Milline monteering?
Heledate objektide kiireks vaatlemiseks piisab
eelmainitud lihtsamatest kõrgus-asimuut (alt/az) monteeringutest, mis lubavad
teleskoobitoru liigutada üles-alla ja paremale-vasakule. Nende hulka kuuluvad
ka viimasel ajal väga populaarseks saanud Dobson-tüüpi teleskoobid.
Dobsonid on tavaliselt suhteliselt suured (8-12
tolli) Newton peegelteleskoobid, mis toetuvad väga lihtsale vineerist alusele,
mida saab vabalt pöörata ja üles-alla kallutada. Nende kasutamiseks ei ole vaja
monteeringut joondada ja teleskoobi vaadeldavale objektile suunamine käib väga
intuitiivselt (sihi ja vaata). Paraku, kuna meie planeet on pidevas
pöörlemises, ei püsi vaadeldavad objektid kuigi kaua liikumatu teleskoobi
vaateväljas ning seda on vaja iga natukese aja tagant objektiga kaasa nihutada.
Kui vaadeldakse suurema seltskonnaga, võib see osutuda üsna tüütuks. Samas on
Dobsonid võimsad, lihtsastikasutavad ja ka suhteliselt odavad. Eksisteerib ka
selliseid Dobsoneid, millel on mootorid ja sisseehitatud tähekataloogid, aga
nende üleseadmine vajab juba pikemaid ettevalmistusi, aega ja ka nende
hinnasilt on vastavalt kallim.
Üks asi milleks kõrgus-asimuut monteeringud praktiliselt kasutada ei saa on astrofotograafia. Jah, kiire klõpsu Kuust või videoklipi heledamatest planeetidest võib nendega teha, aga pika säriajaga astrofotograafiast, kus objekti peab pildistama liikumatuna mitu pikka minutit, ei saa nende puhul rääkida. Isegi kui monteering on varustatud mootoritega, võib ta küll objektiga kaasa liikuda, aga seni kuni taevapoolused ei asu su vaatlusplatsil otse seniidis (näiteks täpselt põhja- või lõunanabal asudes), hakkab vaadeldav objekt okulaaris tasapisi pöörlema. Selle vastu leidub küll vastavaid abivahendeid, kuid see on nagu osta jalgratas ja hakata sellele mootorit peale leiutama.
Kõrgus-asimuut monteering (vasakul) ja ekvatoriaalne
monteering. |
Eelmainitud monteeringutest sammuke edasi tulevad
ekvatoriaalsed monteeringud, mille ülesandeks on teha teleskoobi vaadeldava
objektiga kaasa liikumine võimalikult lihtsaks ja täpseks. See tuleb aga
monteeringu algsele ülesseadmisele ja joondamisele kuluva aja hinnaga. Ka
nendega harjumine vajab veidi aega, sest kiirelt objektile liikumine võib
nendega osutuda päris keeruliseks ja nad kipuvad olema ka eelnevalt mainitud
monteeringutest raskemad ja kallimad. Kuigi neid müüakse ka käsitsi
juhitavatena, on paljud sellised monteeringud nii-nimetatud Go-To
funktsiooniga, mis on hädavajalik juhul kui millalgi mõeldakse nendega
astrofotograafias kätt proovida. Ka tähistaevast nõrkade objektide üles leidmine
on kogenematul vaatlejal nendega oluliselt lihtsam, kuna peale algset
joondamist ja kalibratsiooni käib see põhimõtteliselt automaatselt. Küll aga
tuleb arvestada, et mootorid vajavad voolu - olgu selleks siis pikendusjuhe
aias või vastavad akud/patareid põlluservas.
Monteeringute ja teleskoobitorude eraldi ostmisel
tuleks tähele panna esimeste kandevõimet ehk kui rasket teleskoopi neile külge
tasub kinnitada. Vaatlemiseks saavad enamikud monteeringud hakkama ka siis kui
teleskoobitoru kaal on monteeringu kandevõime maksimumis, kuid astrofotograafia
puhul soovitatakse kandevõime igaks juhuks jagada kahega.
Kiire soovitus - kui soov on vahel vaadelda
kiirelt mõnda heledamat objekti, siis tasub eelistada kõrgus-asimuut
monteeringut või hoopis Dobson-tüüpi teleskoobikomplekti. Kui vaatlemissoov on
aga kindel, vaba aega on ja millalgi võib tekkida soov sukelduda
astrofotograafia aega ja kannatust nõudvasse maailma, tasub soetada mootoritega
ekvatoriaalne monteering.
Viimasel ajal on turule ilmunud ka uut tüüpi teleskoopide/monteeringute klass - automaatsed robotteleskoobid. Need kujutavad endast reeglina tagasihoidlikuma optikaga komplekte, mis joondavad ennast tähistaeva abil automaatselt ning jälgivad objekte sisseehitatud kaamerasensori abil.
Nendest samm edasi on robot(nuti)teleskoobid, mis on sisuliselt kaamera ja teleskoobi hübriidid ning millel puuduvad okulaarid sootuks. Kogu taeva vaatlemine käib nende puhul nutitelefoni või mõne muu seadme kaudu. Kasutades reaalajas astrofotograafiast tuntud tehnikat nimega stäkkimine või eestipäraselt ladumine, koguvad need vaadeldavate objektide kumulatiivset valgust ning kuvavad seda ekraanil. Kuigi oma silmaga taeva vaatamine jääb sellisel juhul ära, reklaamivad taoliste teleskoopide tootjad enda loomingut kui kõige lihtsamat ja mugavamat lahendust tähistaeva vaatlemisel ja pildistamisel. Esialgu on nende optika siiski küllaltki tagasihoidlik ning selliste teleskoopide hind jääb mitme tuhande euro kanti.
Nutiteleskoop nimega Stellina saab endale tellida 4000 euroga. Oma silmaga sellest aga sisse vaadata ei saa. |
Järgnevalt räägime põgusalt klassikalistemate teleskoopide juurde
käivatest lisadest.
Okulaarid
Okulaare võiks ühes teleskoobikomplektis olla vähemalt kolm - suuremat, keskmist ja väiksemat suurendust lubav (näiteks 9mm, 26mm, 32mm). Isiklikust kogemusest võime öelda, et kõige rohkem kasutust leiab neist keskmine, mille vaatevälja mahuvad enamikud vaadeldavad objektid kenasti ära. Nende soetamisel võiks eelistada suuremaid 2 tollise läbimõõduga okulaare, aga ka odavamad 1,25 tollised okulaarid on näiteks planeetide vaatlemiseks täitsa head. Tasub vaid meeles pidada, et 2 tolliseid okulaare kasutava teleskoobi juures saab vastava vaherõnga abil ka 1,25 tolliseid kasutada, aga vastupidine ei pruugi võimalikuks osutuda.
Valik erinevaid okulaare
Lisaks okulaaridele võiks komplektis leiduda ka
2x Barlow lääts, mida saab kasutada eriti suurt suurendust vajavate objektide
vaatlemiseks. Niinimetatud kiiretest Newton teleskoopidest (ca f4)
moonutustevaba vaatevälja saamiseks läheb tarvis kooma korrektoriks nimetatud
läätse, mis kinnitub okulaari või kaamera alla.
Sihtijad
Kuigi sihtijad tulevad tavaliselt
teleskoobikomplekti või vähemalt toruga kaasa, võib neid ka eraldi soetada.
Silmaga eristatavate objektide leidmiseks on väga mugavad näiteks punatäpiga
sihikud, kuid juba väikest suurendust vajavate objektide leidmiseks peaks
teleskoobi küljes olema optiline sihik. Levikumad neist on 50mm läbimõõduga
pisikesed läätspikksilmad.
Peeglid ja prismad
Kuna enamikud teleskoobid kipuvad pöörama pildi
"tagurpidi" (jutumärgid, sest kosmoses ei ole sellist asja nagu
üleval ja all), võivad mõned vaatlejad soovida soetada okulaari alla vastava
diagonaalpeegli, mis pildi jälle püstiseks keerab. Paraku vahetab diagonaal ära
objekti vasaku ja parema poole. Sellisel juhul tuleb kasutada pisut
keerulisemat prismat, mis pildi täiesti õigeks keerab. Kui läätsteleskoopidega
on taolised vidinad mõnikord ka kaasas, siis peegeltelteleskoopidega ei pruugi
need alati töötada, kuna teleskoobi fookus nihkub nendega sekundaarpeeglile
liiga lähedale. Peeglid ja prismad on eriti kasulikud siis kui soovitakse
teleskoobiga maiseid sihtmärke vaadelda.
Filtrid
Optilised filtrid on kilest, plastikust või
klaasist seadmed, mis lubavad endast läbi vaid teatud valguse lainepikkuste
vahemikke või blokeerivad nähtavast valgusest mingi osa. Filtrite tüüpe on väga
palju ning enamik neist leiavad kasutust astrofotograafias. Vaatlemiseks on
neist levinumad Päikese, Kuu ja valgusreostuse filtrid.
Tavalise teleskoobiga Päikese vaatamine toob endaga kaasa silmapõhja jäädava kahjustuse või silmanägemise kaotuse (NB!). Kuigi turult leiab spetsiaalseid päikeseteleskoope, on nende hind üpris kõrge ning neil on üks suur miinus - nendega saabki ainult Päikest vaadata. Kui tahta tavalise öövaatlusteleskoobiga meie kodutähte lähemalt uurida, tuleks endale soetada kas teleskoobi ette käiv päikesefilter või niinimetatud Hercheli prisma ja kitsasriba filter. Esimene neist blokeerib lõviosa Päikese valgusest kõigis nähtavates lainepikkustes, seda saab kasutada kõikide teleskoopidega ning ka selle hind on suhteliselt taskukohane. Hercheli prisma teeb midagi sarnast, kuid seda saab kasutada vaid läätstelskoopidega (peegelteleskoobis võib see kuumuse mõjul puruneda) ning see vajab veel lisafiltrit okulaari alla. Päikesevaatluseks mingis väga spetsiifilises lainepikkuse vahemikus mõeldud filtrid (H-alfa, Naatrium D, Klatsium H) maksavad tuhandeid eurosid, kuid nendega näeb Päikest sõna otseses mõttes teises valguses. Päikesefiltrite valimisel tuleks kindlasti teleskoopide pakkujatega eelnevalt konsulteerida, kuna valesti kasutatuna võivad need lõppeda tõsiste vigastutega nii teleskoobile kui silmale.
Päike vaadatuna läbi H-alfa filtri. |
Kuuvaatlusfiltrid töötavad tavaliste päikesefiltritega sarnasel põhimõttel blokeerides mingi osa nähtavast valgusest. Nimelt võib Kuu suurema läbimõõduga ehk valgusjõulistemas teleskoopides paista talumatult hele. Lisaks selle heleduse langetamisele suurendavad taolised filtrid ka Kuul nähtavate pinnavormide kontrasti.
Madala heledusega objektide vaatlemisel ja
pildistamisel on üha kasvavaks probleemiks meie taevast heledaks muutev
valgusreostus. Suuremates linnades asudes võib see väiksema heledusega
objektide (udukogud, kerasparved, galaktikad) vaatlemise teha praktiliselt
võimatuks. Reostuse vastu aitavad vastavad filtrid, mis lasevad endast läbi
vaid teatud lainepikkuseid, milles huvipakkuvad objektid enam kiirgavad.
Valgusreostusfiltreid leidub väga erinevaid ja erineva kallidusega, aga nendest
saadav kasu võib olla märkimisväärne. Eriti astrofotograafias. Küll aga tuleb
arvestada, et lisaks valgusreostuse blokeerimisele langetavad need üldjuhul ka
objektide (eriti igas lainepikkuses kiirgavate galaktikate) koguheledust. Ka
üha populaarsemaks muutuvate LED valgustite vastu need väga efektiivsed ei ole.
Soojendused ja kastesirmid
Selgetel, niisketel ja tuulevaiksetel õhtutel on teleskoobiga vaatlemisel üheks suurimaks probleemiks selle läätsedele ja peeglitele moodustuv kaste ja härmatis. Mõnikord võib selle moodustumine olla nii kiire, et vaatlemiseni väga ei jõuagi ning kaltsu või paberiga õrnade läätsede kuivatamine ja hõõrumine kõige parem mõte pole. Peegeltteleskoobi puhul ei ole see ka võimalik.
Kastega võitlemiseks on kaks peamist moodust.
Kõige odavam ja lihtsam on seda teha niinimetatud kastesirmiga, mis käib
pikenduseks teleskoobi otsa. Selliseid sirme võib nii osta, kui ka ise teha
(mitte-peegeldavast tumedast ja kergest materjalist - näiteks joogamatist).
Selline sirm ei pruugi aga kaste moodustumist täielikult ära hoida, kuid
pikendab mõnevõrra selget aega.
Peegelteleskoop kastesirmiga |
Teiseks võimaluseks on kasutada spetsiaalseid elektrilisi soojenduspaelu, mis asetatuna teleskoobi optiliste elementide lähistele hoiab kaste kogunemist tagasi. Avatud peegelteleskoopide puhul on nendeks pisem sekundaarpeegel, okulaar ning halvimal juhul ka peapeegel ja okulaari sisemine pool. Läätsteleskoobi puhul piisab pealäätsest ja okulaarist. Optilise sihtija kasutamisel ka selle mõlemad pooled.
Kastet saab ajutiselt eemaldada ka tavalise juuksefööni või soojapuhuriga läätsesid ja peegleid kuivatades.
Akud
Mootoritega varustatud monteeringud vajavad voolu. Lisaks vajavad seda soojendid. Kuna suurlinnades elavad inimesed peavad valgusreostusest eemale pääsemiseks tihtipeale oma teleskoobiga kuhugi põlluserva või lihtsalt lagedamale platsile kolima, võib vooluvõrgu puudumisest saada suur probleem. Enamasti töötavad monteeringud 12 voldise pingega, mis tähendab, et põhimõtteliselt võib selleks kasutada tavalist autoakut või voolu saab võtta auto sigaretisüütajast. Mugavuse mõttes kuluks ära aga midagi kergemat - näiteks pisemad mootorratta akud. Teleskoobipoodidest leiab spetsiaalseid akupankasid, millel on muuhulgas juba kõik vajalikud väljundid küljes.
Näide spetsiaalsest teleskoobi akust, koos kõigi vajalike
väljunditega
Kollimaator
Peegelteleskoope (eriti Newtoni skeemiga) peab
tihtipeale enne vaatlema asumist ja kindlasti enne pildistamist kollimeerima
ehk selle peegleid joondama. Eriti kui teleskoopi sõidutatakse autoga. Kõige
odavam viis selleks on niinimetatud kollimeerimiskork, mis kujutab endast
pisikese augu ja peegeldava sisekattega korki, mis käib okulaari asemele. Sealt
vaheldumisi sisse vaadates ja peeglite reguleerimiskruve timmides tuleks need
võimalikult hästi ühele joonele saada. Kõige mugavamaks ja kiiremaks
abivahendiks kollimeerimisel on aga laserkollimaator, mille laserkiire algus ja
lõpp-punkt tuleks peegleid reguleerides samastada. Õpetus selle saavutamiseks
tuleb nendega tavaliselt kaasa ja mõned korrad läbi teinult kulub selleks vaid
paar minutit.
Kaamera T-rõngad
Teleskoobiga pildistamiseks on kaks peamist moodust. Esiteks saab seda heledate objektide (Kuu, Päike, planeedid) puhul teha lihtsalt nutitelefoniga okulaari pealt. Selleks müüakse vastavaid nutitelefonihoidikuid, mille sihipärane kasutamine võib ausalt öeldes päris närvesöövaks osutuda. Teine viis on seda teha peegel-, hübriid- või spetsiaalsete astrokaameratega, kus kaamera kinnitatakse ilma objektiivi ja okulaarita otse teleskoobi külge (vastavate adapteritega saab seda teha ka läbi okulaari või näiteks suurendust kordistavate Barlow läätsede). Kinnitamiseks läheb vaja vaherõngast, mida kutsutakse T-rõngaks ja mille mõõdud on erinevatel kaameramarkidel erinevad. Sellised rõngad maksavad paarikümne euro ringis.
Peegelkaamera teleskoobi küljes |
Astrofotograafia maailma me siin pikemalt ei sukeldu, aga teleskoopi ostes tuleks kõige pealt veenduda, et kas sellega üldse saab kaameraga pilti teha. Osadel ei võimalda seda teleskoobi enda tüüp (fookuspunkt asub liiga sügaval teleskoobitoru sees) või jääb teleskoop või selle fokuseerija raske kaamera jaoks liiga nõrgaks.
Tarkvara
Tähistaevast mitte midagi teadmata võib sellest
huvitavate objektide üles leidmine päris keeruline olla. Eriti kui teleskoop on
käsitsi juhitav ja/või vaadeldakse valgusreostatud taevast, millest ei leia
neid ka sihikuga üles. Sellisel juhul on asendamatuks abimeheks erinevad
planetaariumiprogrammid nii arvutile kui nutitelefonile, mille abil saab
vaadata, et millised objektid ja kus paistavad. Meie isiklikuks lemmikuks on
windowsi peale tasuta allalaadidav ja androidile mõni euro maksev programm
nimega Stellarium. Sellest saab näilist tähistaevast ja selles asuvate
objektide asukohta vaadata igal ajahetkel ja kõikjalt planeedilt. Programmis on
tegelikult väga palju võimalusi, aga tavakasutajale on see tehtud piisavalt
lihtsaks, et paaritunnise harjutamisega leiab sealt kõik vajaliku üles.
Stellariumit võib näppida ka pilvistel õhtutel niisama ning ennast taeva ja
selle näilise pöörlemisega kurssi viia.
Aga kui kallist teleskoopi ikkagi osta?
Oleneb. Täiesti korraliku akromaatlise optikaga
ja käsitsi juhitava monteeringuga teleskoobikomplekti võib soetada poole
tuhande euroga või isegi sutsu alla selle. Suure ja suhteliselt võimsa Dobsoni
leiab turult 500-1000 euro ringis. Ekvatoriaalse mootoritega monteeringu ja
sellele vastava akromaatilise või Newton peegelteleskoobiga komplekt maksab
kusagil 1000-1500 eurot. Sealt edasi hakkame kohtama juba kvaliteetsema
optikaga peegelteleskoope (Cassegrain, RC, Maksutov, Schmit), uhkemaid
apokromaate ja võimekamaid monteeringuid, millest igaüks eraldi võib maksta
paartuhat eurot ning mis on mõeldud juba tõsistele asjaarmastajatele.
Mitukümmend ja mitusada tuhat eurot maksvaid teleskoope vaevalt algajad endale
esimeseks ostavad, seega meie nõu neil ilmselt vaja pole. Mõnekümne kuni
paarisaja euroseid komplete soovitame pigem lastele. Samas ei tohiks esimene
teleskoop olla nii kehv, et see noore astronoomiahuvilise entusiasmi tapab. Ega
ei tohiks see olla liiga keeruline, et see tekkinud huvi lämmataks.
Nagu juba öeldud võiks esimene teleskoop olla
selline, et see ka reaalset kasutust leiab ning eelmainitud lisade peale tasuks
mõelda alles siis kui nendeks vajadus tekib.
Kust teleskoope üldse osta?
Tõenäoliselt üks maailma kõige suurem
taevavaatlustehnika edasimüümisega tegelev internetikaubamaja on astroshop.eu.
Kodumaisetest võib nimetada selliseid e-poode nagu teleskoobipood.ee,
teleskoop.ee ja teleskoobid.ee. Neist esimene on ka astroshop.eu ametlik
edasimüüja.
Juhul kui soovite abi teleskoobi valikul, siis
võite alati mõne kiire soovituse saamiseks meie poole pöörduda. Ka nende üles
seadmise ja kasutamisega seotud muredega oleme teid Tõrva ümbruses valmis alati
aitama.
Head vaatlemist!
*Cassegrain skeemiga teleskoobi kirjeldus ilmus esimest korda Prantsuse ajakirjas Journal des sçavans (1672), kus selle leiutamise au omistati prantslasest preestrile Laurent Cassegrainile.
**Ritchey–Chrétien teleskoop leiutati 1910. aastal ameerika astronoom George Willis Ritchey ja prantsuse astronoom Henri Chrétieni poolt.