Plejaadid infrapunas

Enamik tähistaevaga tutvust teinud inimestest peaksid sügisesest ja talvisest taevast suurema vaevata üles leidma Sõela - meile kõige lähema hajustäheparve, mis paistab otsekui miniatuurne Suur Vanker Sõnni tähtkuju keskel. Rahvusvaheliselt tuntakse seda mütoloogiliste Plejaadide ehk Seitsme õe järgi või jaapanipäraselt Subaru* nime all. Prantsuse komeediküti Charles Messieri kuulsas 110-liikmelises heledate objektide kataloogis kannab see järjekorranumbrit 45.

Keskmiselt hea silmanägemisega varustatud inimene suudab parves ära eristada viis-kuus kõige heledamat tähte, binokkel lubab neid kokku lugeda kümneid ja hobiteleskoop sadu. Tegelikult sisaldab see meie jaoks kosmilises mõttes kiviviske kaugusel (440 valgusaastat) ja verinoor (alla 100 miljoni aasta) täheparv oma paarikümne valgusaastase läbimõõdu juures tuhandeid tähti.

Vähekene võimsam teleskoop ja/või pikema säriajaga foto näitab, et Plejaadid ei koosne üksnes noortest ja kuumadest tähtedest, vaid nende vahel helendab sinakalt gaas ja tolm. Algselt arvati, et selle näol on tegemist täheloomest üle jäänud materjaliga, mis pole veel tähtede poolt "minema puhutud". Nüüdseks aga teatakse, et täheparv ja selle poolt valgustatud hõre peegeldusudu ei ole üksteisega otseselt seotud, vaid nad on Linnutees tiireldes puhtjuhuslikult üksteisega kohtunud. Täpsed mõõtmised näitavad, et parve ja udu kiirused on üksteisega kusagil 18 kilomeetrit sekundis nihkes. Sellises tempos kulub veel miljoneid aastaid, enne kui täheparv udust täielikult väljub.

All on näha NASA WISE nimelise kosmoseteleskoobi fotot tuttavatest Plejaadidest väga ebatavalises valguses. Nimelt jäädvustab 16 tollise teleskoobiga varustatud WISE (Wide-field Infrared Survey Explorer) taevast silmale nähtamatus pikema lainepikkusega infrapunakiirguses. See lubab meil (pärast nähtamatu valguse tõlkimist nähtavatesse värvidesse) näha muidu tähtede poolt pimestatud ja vaid paiguti valgustatud udu terves ulatuses. Värvid vastavad infrapuna lainepikkustele järgnevalt: punane - 24 mikronit, roheline - 12 mikronit, sinine - 4,6 mikronit. Udu voolavad filamendid ja sõlmed on kujundatud täheparve kuumade ja massiivsete tähtede tuule (tähepinnalt minema heidetud laetud osakesed) poolt, mis lükkab erineva suurusega tolmuterakesi endast eemale.

Plejaadide tähemustriga lähemalt tuttavad inimesed peaksid selle värvilise udu seest heledamate tähtede (seitse õde+nende vanemad) asukohad üles leidma. Kui see aga ei õnnestu, siis kommentaaridesse vaadates saab seda meie eelmise aasta fotolt spikerdada. Nagu näha, siis isegi tavavalguses (0,4-0,7 mikronit) on peegeldusudu kõige tihedamad ja tugevamalt valgustatud osad ning tähtede poolt "puhutud" filamendid kenasti olemas.

Plejaade tasub järelejäänud talvel otsida õhtuti suhteliselt kõrgelt edelataevast, kuulsast Orioni tähtkujust lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Sõimeks või Hüaadideks (M44). Sõime lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise. Kümmekond nurgakraadi selle kohal paistab isegi Aldebaraanist punasem planeet Marss.

*Subaruomanikud võivad minna ja vaadata, et mis nende auto logol kujutatud on.

Astronoomiaklubi astrofoto: Plejaadid Sõnnis

Õhtul ja ööl vastu teisipäeva, siis kui miinuskraadid muru jalge all krõbisema panid, sai teleskoobitoru suunatud ühele tähistaeva kõige tuntumale hajustäheparvele - Plejaadidele (M45). Sõnni tähtkujus asuvat ja veidi udust miniatuurset Suurt Vankrit meenutavat parve on tuntud antiikaegadest peale üle kogu maailma. Vanade eestlaste suus kandis see nime Taeva Sõel või Sõelatähed, Jaapanis kutsutakse seda Subaruks*, Kreekas ja Roomas nähti selles aga mütoloogilise titaan Atlase ja tema naise Pleione seitset tütart - Maiat, Electrat, Taygetet, Alcyonet, Celaenot, Steropet ja Meropet. Neid jälitas taevas kütt Orion. Sellest ka parve hüüdnimi Seitse Õde, kuigi palja silmaga suudetakse sellest tavaliselt eristada vaid kuute heledamat tähte.

Kolmetunnine foto Plejaadidest. Täisresolutsioonis: https://upload.wikimedia.org/.../a/a9/Subaru_logoga.jpg

Plejaadid on meile üks lähimaid täheparvi, asudes vaid kusagil 440 valgusaasta kaugusel. See on sada korda kaugemal kui Päikesesüsteemile lähim täht, kuid siiski päris meie lähinaabruskonnas. Lisaks, olles moodustunud umbes viimase sajakonna miljoni aasta jooksul, on parv kosmilises mõttes verinoor. Sellele vihjab kõige paremini parve suur kompaktsus, kuna kunagisest udukogust kokku langenud tähed ei ole jõudnud veel Linnutees keereldes laiali hajuda. Silmaga nähtavate väga massiivsete ja kuumade (siniste) tähtede kõrval sisaldab parv tegelikult tuhandeid tähti, millest pisemad ja jahedamad jäävad nähtamatuks isegi teleskoopides. Lisaks arvatakse parves leiduvat hulgaliselt niinimetatud pruune kääbuseid, mis kujutavad endast suhteliselt jahedaid taevakehi, mis ei ole massilt piisavad oma südames termotuumareaktsioonide läitmiseks. Teisisõnu on tegemist läbikukkunud tähtedega.

Plejaadide heledamate tähtede nimed. Titaan Atlas ja nümf Pleione vasakul ning nende seitse tütart paremal.

Sinakas udu noorte ja kuumade tähtede ümber arvati kunagi olevat nende tekkest järele jäänud ürggaas. Tänaseks ollakse pigem arvamusel, et tegemist on lihtsalt ebatavaliselt tolmuse ja gaasilise piirkonnaga Linnutees, millest astronoomilises mõttes alles üle-eile tekkinud hajusparv suurel kiirusel läbi sõidab. Teravate silmade omanikud võivad märgata, et lisaks tähtedele on fotole jäänud ka üks kauge spiraalgalaktika tähisega UGC 2838. Selle leiab foto paremast alt nurgast, Electra kõrvalt.

Plejaade tasub järelejäänud sügisel ja eelseisval talvel otsida hilisõhtuti kõrgelt lõunataevast, kuulsast Orionist lääne pool. Nende kahe vahele jääb veel Plejaadidest veidi vanem ning palju hajusam hajusparv, mida kutsutakse Hüaadideks. Nende lähistel särab silmnähtavalt punane hiidtäht Aldebaraan, mis asub meile tegelikult kümme korda lähemal kui parv ise.

Foto tegemiseks kasutasime Orion 8" Astrograph teleskoopi (203/800), SkyWatcher EQ6r-pro monteeringut, Starlight Xpress Lodestar gideerijat, Baader MPCC Mark III kooma korrektorit, Optolong L-Pro filtrit ja Nikon D5600 kaamerat. Tarkvaraks APT, PHD2, DeepSkyStacker, PixInsight ja Photoshop.

Foto koosneb 68st valguskaadrist kogusäriga 3h8min (ISO800, 180sek), kusagil 50st tasavälja ja bias kaadrist.

*Subaruomanikud võivad minna ja vaadata, et mis nende auto logol kujutatud on.

Plejaadid leiab praegustel kesköistel tundidel kõrgelt lõunast. Kuvatõmmis programmist Stellarium.

Veenus tuleb Plejaadide ette

Täna, homme ja ülehomme võib selge taeva olemasolul näha huvitavat ja suhteliselt haruldast vaatepilti, kus õhtuti läänetaevas särav Veenus läheb üle Plejaadideks nimetatud hajusparve. Tänu planeedi suurele heledusele võib selle taga ja kõrval asuvat parve olla silmaga raske eristada, aga binokli või teleskoobiga peaks seda hästi näha olema.

Veenuse lähipäevade asukoht Plejaadide suhtes.

Kuigi viimastel nädalatel tähistaevast jälginutele võib olla jäänud mulje, et Veenus on õhtu-õhtult Plejaadidele lähemale nihkunud, on tegelikult toimunud vastupidine liikumine. Maa lakkamatu tiirlemise tõttu ringikujulisel orbiidil ümber Päikese on tähistaevas ennast näiliselt lääne poole keeramas. Samal ajal nihkub lääne poole ka Veenus, mis suundub peale eelmise nädala elongatsiooni meie ja Päikese vahelt läbi. Kuna aga Maa ja Veenuse vaheline asetus muutub võrreldes tähistaeva nihkumisega aeglasemas tempos, tekib illusioon nagu liiguks pigem planeet.

Kuigi Veenus ja Plejaadid tunduvad üksteisele lähedal asuvat, on nende omavahelised kaugused väga erinevates mastaapides. Veenus asub meist hetkel peaaegu 100 miljoni kilomeetri kaugusel, aga täheparv ligi 450 valgusaasta kaugusel.

Viimati juhtus selline üleminek kaheksa aastat tagasi ja juhtub uuesti kaheksa aasta pärast. Selle põhjuseks Veenuse ja Maa tiirlemisresonants, kus iga Maa 8 aasta (tiiru) tagant teeb Veenus peaaegu täpselt 13 tiiru ümber Päikese.