Marss UV-kiirguses

Nähtavas valguses paistab Marss meie silmadele punakas. Miski, mida saab kinnitada igaüks, kes taevas seda planeeti kasvõi niisama vaadelnud on. Antud kahel fotol, mille autoriks on alates 2014. aastast Marsi ümber tiirutav MAVEN nimeline kosmosesond, paistab "punane planeet" aga üsna värviline. Asi on selles, et MAVEN (Mars Atmosphere and Volatile EvolutioN) on Marssi jäädvustanud inimsilmale nähtamatus UV-kiirguses, mille erinevatele lainepikkuste vahemikele on illustreerimiseks antud erinevad punased, rohelised ja sinised toonid. Näiteks Marsil siin-seal tekkiv süsihappegaasi vine ja pilved paistavad sedasi valged või sinised, samas kui kõrgel atmosfääris tekkivat osooni (03) näeme me lillakana. Nii on näiteks vasakpoolsel fotol näha erkvalget Marsi polaarmütsi, mis sealse poolkera suves kahaneb ning parempoolsel fotol Marsi põhjapoolust katvaid pilvi ja õhukest osoonikihti.

Mosaiik Kuu tagaküljest

Viimased 14 aastat on Kuu ümber tiirelnud ja selle pinda kõrglahutuses pildistanud NASA Lunar Reconnaissance Orbiter ehk LRO. Allolev fotomosaiik Kuu "tagumisest" küljest koosneb kokku 14 tuhandest fotost.

Raketistart lennukilt

2021. aasta mais filmis fotograaf Andy Lin reisilennuki aknast kuidas Atlas V rakett startis Canaverali neemelt orbiidile. Rakett kandis USA õhujõu SBIRS Geo-5 satelliiti. 

Suvine pööripäev 2023

Täna, 21. juunil täpselt kell 17:57:47 jõuab kätte hetk kui Päikese ümber 23,5 kraadise pöörlemistelje kalde all tiirleva Maa asukoht on selline, et selle põhjapoolkera vaatab maksimaalselt Päikese poole. Teisisõnu jõuab kätte siinne suvine pöörihetk, mida sisaldavat ööpäeva tuntakse laialdases kõnepruugis suvisese pööripäevana. Ühtlasi saab sellega alguse astronoomiline suvi. Tänane päev on seega aasta pikim ja eelolev öö kõige lühem. Näiteks Eesti südames asuvas Paides kestab tänane päev 18 tundi ja 30 minutit, Tallinnas 11 minutit kauem ja Võrus 21 minutit vähem.

All kiire animatsioon Maa pööripäevade (ja võrdpäevsus ehk ekvinoktsiumite) tekkimisest Päikese ümber tiireldes. Lisaks lihtsustatud põhimõte sellest, kuidas Päike aasta jooksul tähistaeva taustal "rändab". Tegelikult rändame muidu hoopis meie Päikese ümber.

Sellest, et kuidas ja kui palju päeva ja öö pikkus Eesti erinevates nurkades erineb sai kirjutatud siin: https://www.astromaania.ee/.../lugeja-kusib-millisel...

Suveajas viibides umbes poole kahe ajal kätte jõudval astronoomilisel südapäeval särab Päike Eesti eri paigus 54 kuni 55 ja poole kraadi kõrgusel (lõuna pool kõrgemal, põhjas madalamal). Sellest kõrgemale enam ei saa. Kui me saaksime sellel ajal Päikese kuidagi nii ära varjata, et nähtavale ilmuksid selle tastal säravad kauged tähed, siis märkaksime, et Päike asub hetkel umbes Kaksikute, Veomehe, Sõnni ja Orioni tähtkujude ristumispaigas*. Ehk siis seal, kuhu kuue kuu pärast talvise pööripäeva südaöösel avaneb meile kõige pimedam, ja võiks öelda uhkeim, vaade.

*pseudoteadlastest astroloogid kipuvad aga väitma, et Päike asub hetkel hoopis Vähi tähtkujus - sellest halvasti informeeritud/aegunud andmete jäärapäisest kasutamisest tulenevalt tahavad nad ka väita, et näiteks eile ilmavalgust näinud inimesed sündisid kaksikutes ja täna sündivad inimesed vähis. Reaalsus näitab midagi muud.

Laguuni udu Amburis

Amburi tähtkujus meist umbes 5000 valgusaasta kaugusel asub udukogu, mida kutsutakse kataloogitähise M8 kõrval Laguuni uduks. Tegemist on läbimõõdult sadakond valgusaastat ulatuva hiiglasliku gaasi- ja tolmupilvega, mille sisemuses kukuvad teatud tihedamad osad iseenda gravitatsiooni mõjul kokku, kuumenevad ning süttivad viimaks uute noorte tähtedena. Kuna taolise gaasipilve kõige tihedamad ja seega massiivsemad osad on tavaliselt esimesed sellist protsessi läbima, on udukogude esimesteks tähtedeks massiivsed, kuumad ja suhteliselt lühiealised hiidtähed. Nende võimas valgus ja kiirgus kipub ümbritsevat udu endast eemale "puhuma", pärssides seeläbi oma läheduses teiste suuremate tähtede moodustumist. Väiksemad ja tihedamad gaasipilved jätkavad aga siin-seal kokkutõmbumist, ning neist saavad viimaks vähem-massiivsemad tähed. Kaugelt kõige arvukamad sellised tähed on punased kääbused, mida on raske isegi maailma suurimate teleskoopidega selliselt kauguselt näha.

Alloleval Hubble kosmoseteleskoobi fotol on umbes 15 valgusaastat lai Laguuni udukogu erivärviline* süda, mida valgustavad seest poolt eelmainitud kuumad, massiivsed ja heledad tähed, millest kõige võimsam on niinimetatud O-tüüpi tähtede hulka kuuluv Herchel 36. Meie Päikese heledust ületab see ligi 200 000 korda. Selle ja teiste võimsate tähtede soojus tekitab ümbritsevates jahedamates gaasipilvedes temperatuurierinevusi, mis panevad need pöörlema ja väänduma.

Fotolt on ka näha mitmeid pisikesi (tegelikult Päikesesüsteemist mitmeid sadu kordi laiemaid) tumedaid tolmutompe, mida kutsutakse Boki gloobuliteks. Ka nende sisemuses pressib gravitatsioon kokku uusi tähti, mis ei ole oma elus veel jõudnud selle tähtsa hetkeni, kus nende sisemuses hakkavad toimuma tuumaprotsessid. Kui see kord juhtub, paiskab noorte tähtede kiirgus enda ümbruse gaasist puhtaks ning sajadest miljarditest tähtedest koosnev Linnutee tervitab enda uusimaid liikmeid.

Laguuni udu tõuseb suveöödel Lõuna-Eestist vaid kusagil 7 kraadi kõrgusele lõunahorisondi kohale. Valged ööd teevad selle (nagu enamike süvataeva objektide) vaatlemise aga praktiliselt võimatuks. Tuhandeid kilomeetreid lõuna poole liikudes, kus ööd on pikemad ja pimedamad, võib väga heade vaatlustingimuste korral suurt ja heledat Laguuni udu isegi mingil määral silmaga näha.

*udukogu erivärvilisus tuleb antud juhul sellest, et Hubble pildistas seda läbi nelja erineva filtri, millest igale on määratud teatud värv. Iga filter laseb endast läbi vaid teatud kitsast lainepikkust, mida erinevad ergastatud elemendid kiirgavad. Nii saab fotot vaadates infot ka silmale suhteliselt ühtlaselt punakalt paistva udukogu koostise kohta.

Kuu lähivaates

Alloleval lingil saab zoomida ja ringi vaadata astrofotograaf Thierry Legaulti 150 megapikslisel fotol poolkuust. Kujutis koosneb tegelikult kümnest pisemast võttest, mis on mosaiigina kokku töödeldud. Fotode tegemiseks kasutas Legault Celestron C14 EdgeHD teleskoopi ja ZWO ASI1600MM kaamerat. Lahutusvõime lubab Kuu pinnal märgata umbes alates 400meetriseid kraatreid ja pinnavorme.

http://www.astrophoto.fr/moon_2016august_prodibi.html?fbclid=IwAR2n7qzQ6nD4LiFdVa17UnPU84cpHqyx40QR5L_DT6aY99EZX_HNycP05hg

PS: Kuu on fotol "tagurpidi", ehk selle lõunapoolus on üleval.

Astronoomifestival 2023

Avanenud on registreerimine selle suve kõige astronoomilisemale festivalile - Astronoomiafestivalile 2023. Viis päeva ja neli ööd (9.-13. august) ettekandeid teadlastelt ja teaduse populariseerijatelt, ühised teleskoobivaatlused, auhinnaline mälumäng, perseiidide tähesadu, õhtused kontserdid, töötoad ja palju muud. Seda kõike looduskaunis ja avaras Sokka puhkekeskuses Otepää lähistel, kus saab universumile mõtlemise kõrval sõita kanuuga, lasta vibu, saunatada ja supelda.

Registreerimisega tasub kiirustada, kuna erinevalt praktiliselt piiramatust telkimisruumist on majutuskohti lõplikul hulgal ning hinnad on madalamad enne astronoomilise suve algust 21. juunil. Üritus sobib tervele perele.

Kava ja registeerumine: https://festival.astronoomia.ee/

Esinejate ja tegevuste tutvustused ilmuvad jooksvalt facebooki ürituse lehele: https://fb.me/e/21jiqrRHE

Ürituse korraldajaks on Eesti Astronoomia Selts, toetavad Eesti Teadusagentuur, teleskoobid.ee ja Teaduskeskus AHHAA.

Palun jagage!

Päikese spektrist ja spektroskoopiast

Kui valgus läbib klaasist prismat, lahkneb see üksikuteks värvideks ehk lainepikkusteks, mida kutsutakse spektriks. Midagi sarnast toimub vikerkaare puhul, kui päikesevalgus murdub ja peegeldub vihmapiiskades. Antud fotol on näha Päikese tervet kõrglahutuslikku spektrit, mis on jäädvustatud McMath-Pierce päikeseobervatooriumis ning ruumi kokkuhoiu mõttes tükkideks lõigatud ning järjekorras üksteise all reastatud. Tegemist on tegelikult väga pisikese Päikese poolt kiiratud elektromagnetkiirguse vahemikuga, mille nägemiseks on meie silmad evolutsiooni käigus arenenud - sellest ka nimi "nähtav valgus". Nähtava valguse "ees" ehk suurema lainepikkuse poole liikudes kohtame teisi elektromagnetkiirguse liike, mis kannavad nime infrapuna (soojuskiirgus), mikrolained ja raadiolained. Spektri teises otsas, kus lainepikkus lüheneb ning lõpuks erinevus elektromagnetkiirguse lainelise ja materiaalse olemuse vahel ähmastub, asuvad UV-kiirgus, röntgen- ja gammakiirgus.

Päikese spekter

Taolist spektrit vaadates jääb kohe silma, et see ei ole mitte pidev, vaid täis terve rodu erineva intensiivsuse (tumeduse) ja asukohaga tumedamaid alasid. Taolisi jooni, mida vaatles esimesena inglise keemik ja füüsik William Wollaston 1802. aastal ning mida lähemalt uuris ja kaardistas saksa füüsik ja optik Joseph von Fraunhofer* nimetatakse spektri neeldumisjoonteks või ka lihtsalt Fraunhoferi joonteks. Need tekivad kui kuuma keha (nagu näiteks Päike) poolt kiiratud pidev ehk ilma taoliste joonteta spekter läbib erinevaid gaasilisi aineid, mis neelavad sellest teatud kitsaid lainepikkuse osasid. Asja mitte väga keeruliseks ajamata kasutavad erinevate elementide koosseisus olevad elektronid teatud lainepikkuseid, et viia ennast aatomituuma ümber tiireldes teatud kindlatele kõrgematele energiatasemetele. Iga selline tase tekitab spektris ühe tumeda joone. Kuna igal elemendil on erinev arv elektrone ja mitu taolist astet, tekitab isegi universumi kõige lihtsam ja enimlevinud vesiniku aatom (üks prooton, mille ümber tiirleb üks elektron) mitu erinevat sellist joont. Teised elemendid ehk aatomid tekitavad jällegi teistsugusi ja arvukamaid diskreetseid joonekomplekte. Kui erinevate elementide poolt tekitatud jooni laboratoorselt uurida ja tundma õppida, saab taolist Päikese spektrit vaadeldes üsna enesekindlalt järeldada milliseid elemente selle valgus meieni jõudes läbis ning seega millest täht koosneb. Mida tugevamad erinevatele elementidele kuuluvad joonekomplektid on, seda suurem on neid tekitava elemendi kontsentratsioon. Lisaks üksikutele aatomitele tekitavad oma keerukaid joonekomplekte ka erinevad molekulid ehk aatomite ühendid.

Spektrite uurimisele keskenduv füüsikaharu kannab nime spektroskoopia ning on tõenäoliselt üks astronoomia (ja ka muude füüsikaharude) kasulikum instrument objektide koostise kindlaks määramiseks. Nimelt lisaks meile lähedal asuvale Päikesele saab taolist spektrit ja seega koostist määrata ka teiste palju kaugemate tähtede, udukogude ja isegi galaktikate puhul. Ühesõnaga praktiliselt kõige selle puhul, mis taolist informatsiooni sisalduvat valgust kiirgab. Näiteks element nimega heelium** avastati Päikese spektrist juba aastal 1868, ammu enne kui seda suudeti tuvastada Maal. Kõrvalepõikena võib mainida, et spektrid kannavad sarnast informatsiooni ka valguse peegeldudes, lubades näiteks kosmosesondidel planeedil või kuul maandumata kindlaks teha nende pinnakoostist.

Teine ja väga kasulik omadus taoliste joonte puhul on, et need on omamoodi verstapostid spektris, mis lubavad meil hinnata kas ja kui kiiresti objekt meie suhtes liigub. Kui objekt meist kaugeneb, siis sarnaselt helilainetest tuttavale Doppleri efektile*** kipub objekti poolt kiiratud valguse lainepikkus pikenevat ehk laiali venitatud. Selle tulemusel näivad Fraunhoferi jooned nihkuvat spektri punasesse otsa. Sellist olukorda nimetatakse punanihkeks ja mida kiiremini objekt meist eemaldub, seda kaugemale jooned oma algsest asukohast nihkuvad. Kui objekt läheneb, siis jooned nihkuvad spektri sinise osa poole ning efekti nimetatakse sininihkeks. Selliselt tähtede, udukogude, täheparvede ja galaktikate spektreid uurides saame välja selgitada nende suhtelisi kaugenemisi või lähenemisi meist. Kaugete galaktikate puhul mõõtes näiteks (liit)spektri selle ketta ühest servast ja teisest servast ning neid võrreldes, saame me öelda, mis pidi ja kui kiiresti need pöörlevad.

Spektroskoopiast ja selle kasutusvaldkondades astronoomias võibki vist rääkima jääda. Näiteks erinevad tähed näitavad endas erinevate elementide poolt jäetud neeldumisjooni, läbi mille saab määrata nende tüüpe, tekkemehhanisme, arengut, suurust, temperatuuri, vanust ja palju muud kasulikku.

Erinevate tähtede (spektraal)tüüpide võrdlev spekter, kus on näha erinevate elementide poolt tekitatud neeldumisjoonte asukohad ja intensiivsused. Meie Päike vastab G0 tüübile.

Räägime veel korraks temperatuurist. Kui Päikese umbes 6000 kelvini suurune pinnatemperatuur tähendab, et see kiirgab enamuse oma kiirgusest meie jaoks "nähtava valguse" nime kandva elektriomagnetkiirguse vahemiku keskosas (kollakas-rohelises), siis teist tüüpi tähed seda tavaliselt ei tee. Nagu igapäevaelust teame, siis näiteks rauatükki soojendades muutub see kõigepealt kergelt punaseks, siis väga punaseks ja temperatuuri veelgi tõstes peaaegu valgeks ja lõpuks sinakaks (keevitus). Ühesõnaga on eseme (näiteks tähe) temperatuur otseses seoses sellega, et millises lainepikkuse vahemikus selle kiirgus kõige intensiivsem on. Nii paistavad meile osad väga massiivsed ja kuumad tähed sinakad, jahedamad tähed aga punakad. Näiteks Orioni tähtkujus asuv sinine ülihiid Riigel on nii kuum (12 000 kraadi), et enamus selle näivast heledusest jääb meie silmale nähtavast valguse spektrist väljapoole UV-kiirguse alasse. Oleks meie evolutsioon kulgenud Riigeli ümber tiirutades, oleks meie silmad tõenäoliselt tundlikumad elektromagnetkiirguse lühema lainepikkuse vahemikus, milles Riigel kõige võimsam on. Tunnetuslikult tõenäoliselt aga vahet väga ei oleks.

*Joseph von Fraunhoferi nimi peaks Eesti astronoomiahuvilistele tuttav olema ka Tartu Tähetornis näitusel oleva Fraunhoferi suure refraktori järgi. Tegemist oli 1824. aastaks Dorpati ülikooli poolt tellitud ja Fraunhoferi ehitatud maailma suurima (9tolli) ja parima akromaatilise läätsteleskoobiga, mis oli varustatud maailma esimese niinimetatud saksa ekvatoriaalse monteeringuga. See viimane on nüüdisajal astrofotograafide poolt kaugelt kõige enimkasutatud monteeringu tüüp.

**heelium on seetõttu oma nime saanud Kreeka päikesejumal Heliose järgi.

***Doppleri efekti parimaks näiteks on vaatlejast (kuulajast) kiiresti möödasõitva automootori helitooni muutus. Meie poole liikuva auto hääl on kõrgem (kuna helilaineid surutakse liikumissuunas kokku) ja meist eemalduva auto hääl madalam (kuna helilaineid venitatakse pikemaks). Sama toimub valguslainetega, kui selle allikas meile läheneb või meist kaugeneb.

Mõlemad kosmosejaamad maapealse fotograafi teleskoobis

Iisraelis tegutsevale professionaalsele astrofotograafile Michael Tzukranile meeldib oma 24-tollise teleskoobiga jäädvustada Maa orbiidil tiirutavaid kosmosejaamu. Teiste pisemate satelliitide jäädvustamiseks ja nendega laserite abil suhtlemiseks (laserkommunikatsioon) ehitab ta parasjagu Iisraeli kõrbesse spetsiaalset observatooriumi

Antud foto koosneb tegelikult kahest erineval ajal, kuid sama optika ja kaameraga tehtud fotost, mis on lihtsalt võrdluse mõttes üksteise kõrvale kleebitud. Vasakul on näha 2021. aastal orbiidil ehitama asutud Hiina kosmosejaama Tiangong (ka CSS - Chinese Space Station) ja paremal juba viimased peaaegu veerand sajandit toimetanud Rahvusvahelist kosmosejaama (ISS). Kokku on kahes jaamas parasjagu toimetamas kümme astro-,kosmo- ja taikonauti. Kui hiiglasliku ISSi pikkuseks on umbes 109 meetrit, siis hiinlaste jaam on kaks korda lühem - 55 meetrit. Rõhu all oleva sisemuse poolest on CSS aga peaaegu kolm korda väiksem, vastavalt 1005 ja 340 kuupmeetrit. Fotodel ei pruugi nende omavaheline mõõtkava olla päris õige, kuna kaugus foto tegemise hetkel oli tõenäoliselt erinev.

Kui ISSi saame ka meie Eestist vahel väga heleda tähena lõunataevas lendamas näha, siis Tiangongi orbiidi väiksem kalle ekvaatori suhtes seda siinmail paraku näha ei luba (Lõuna-Eesti vaatlejale kerkib see parimal juhul paari kraadi kõrgusele). Iisraelist paistab see aga kenasti kätte.

Perseverance maandumisel avanenud vaade

Selline vaatepilt avanes 2021. aasta 18. veebruaril Perseverance marsikulguri maandumiskaameratest mõned hetked peale seda kui nende eest heideti minema planeedi atmosfääri sisenemiseks vaja läinud kuumuskilp (keskel). Foto koosneb tegelikult mitmest fotost läbi kaamerate, mille ülesandeks oli automaatselt juhatada kulguri ja selle maanduri trajektoori ajal kui maised operaatorid seda reaalajas aidata ei saanud. Nüüdseks teame, et kõik läks hästi ning kulgur Perseverance ja sellega kaasas olnud kopterdroon Ingenuity uurivad juba kolmandat aastat Punase planeedi pinda ning otsivad märke sellel võib-olla kunagi leidunud elust.

Allikas: NASA/JPL-Caltech/Simeon Schmauß/AndreaLuck

Betelgeus veiderdab taas

2019. aasta lõpus panid astronoomid ja isegi tähistaeva sagedased vaatlejad tähele, et kuulsas Orioni tähtkujus punakalt särav hiidtäht Betelgeus kaotas paari nädala jooksul silmnähtavalt oma heleduses. Muidu kümne heledaima tähe hulka kuulunud Betelgeus kukkus taolises pingereas vahepeal isegi suhteliselt madalale 21. kohale. Kuna astronoomid on juba pikalt teadnud, et Betelgeus on nii-öelda oma elu lõpus ning kosmilises mõttes kohe-kohe supernoovana plahvatamas, hakkasid kiirelt levima spekulatsioonid, et tähe tumenemine võib olla vahetu märk ühest universumi võimsamast plahvatusest meist vaid kusagil 650 valgusaasta kaugusel.

Hercheli kosmoseteleskoobi vaatlused näitasid, et Betelgeus liigub läbi tähtedevahelise ruumi suurel kiirusel, olles oma liikumissuuna ette tekitanud omamoodi lööklaine, kus tähelt lähtuvad osakesed kohtuvad tähtedevahelise tolmu ja gaasiga.

Tänaseks teame, et Betelgeuse ajutise tuhmumise (The great dimming ehk Suur tumenemine) taga oli peaaegu kindlasti tähe pinnalt purskunud materjal, mis jahenedes tumedaks tolmupilveks kondenseerus ning puhtjuhuslikult meie vaatenurgast osakese tähe valgusest blokeeris. Nüüd kütab kirgi uus muutus Betelgeuse heleduses. Seekord täht mitte ei muutu nõrgemaks, vaid hoopis heledamaks. Kusjuures praeguseks on hiidtähe heledus juba kuni 50% heledam oma keskmisest. Taaskord käivad spekulatsioonid, et äkki on hoopis see vahetu märk tähe vältimatust supernoovast. Eks siin mängib suurt rolli ka lootus, kuna viimati nähti meie endi Linnutees supernoovat 1604. aastal ehk neli aastat enne teleskoobi leiutamist.

Kunstniku nägemus Betelgeuselt pärit purskest ja selle tagajärjel moodustunud tolmupilvest, mis Maalt vaadates (viimane pilt) tekitas tähe 2019. lõpus vaadeldud tumenemise.

Kunstniku nägemus Betelgeuse ebasümmeetrisest kujust ja miljardite kilomeetrite kaugusele ulatuvatest gaasijugadest. Paremal on võrdluseks toodud Päikesesüsteemi mõõtkavaline mudel, vasakul skaala hiidtähe enda raadiustest. Betelgeust näeb talveõhtutel kõrgel lõunataevas Orioni tähtkuju vasakus ülemises nurgas.

Esialgu ei ole veel teada, millised protsessid täpsemalt Betelguse heleduse sellise muutuse eest vastutavad või kas sellel on reaalseid seoseid selle vaatemängulise lõpu liginemisega. Asja teeb eriti keeruliseks, et punane hiidtäht kuulub ühtlasi niinimetatud pulseerivate poolregulaarsete muutlike tähtede hulka. See tähendab, et selle heledus muutubki erinevate perioodide jooksul. Teadaolevalt läbib täht 125, 230, 400 ja 2200 päevaseid tsükleid, mis teeb selle heleduse ennustamise (või siis selle klapitamise ühe või teise tsükli maksimumiga) väga keeruliseks.

Värske teadustöö Jaapani Tohuko Ülikooli astronoomi Hideyuki Saio juhtimisel on samas tekitanud nii mõnegi sensatsioonilise pealkirja meedias. Nimelt väidetakse töös, et Betelgeus on oma tuumas toimuvate protsessidega jõudnud niinimetatud hilisesse süsiniku-põletamise faasi ning peale süsiniku lõppemist peaks täht supernoovana plahvatama vaid "mõne kümne aasta jooksul". See viimane lause on hea klikimagnet. Paraku jäetakse laiatarbe meedias tihtipeale välja teadustöös sisalduvad hoiatused nagu näiteks, et me ei tea päris kindlalt millises faasis Betelgeuse tuum hetkel viibib ning süsiniku lõppemiseni selles võib kuluda veel tuhandeid aastaid. Üks asi on aga on peaaegu kindel - Betelgeus on kindlasti üks Linnutee järgmise supernoova kandidaate ning pole paha mõte sellel aeg-ajalt silma peal hoida.

Juhul kui Betelgeus siiski lähiajal (tegelikult siis umbes 650 aastat tagasi) supernoovana plahvatab, ei ole meil sellest midagi karta - 650 valgusaastat on küll galaktilises mõõtkavas kiviviskekaugus, kuid reaalselt tohutu vahemaa. See-eest pakuks see meile hulgaliselt silmailu (rääkimata teaduslike varasalvede hüppelisest täitumisest), kuna mõneks nädalaks paisuks tähe heledus täiskuuga võrreldavaks ning seda oleks hõlpsasti näha isegi päevavalguses. Võib-olla täna, võib-olla 100 aasta pärast.

Hercheli kosmoseteleskoobi vaatlused näitasid, et Betelgeus liigub läbi tähtedevahelise ruumi suurel kiirusel, olles oma liikumissuuna ette tekitanud omamoodi lööklaine, kus tähelt lähtuvad osakesed kohtuvad tähtedevahelise tolmu ja gaasiga.

Mõõtmetelt on Betelgeus tõeline koletis, mille pinda on võimalik ainsana tähtede seast (peale Päikese) teleskoopidega otseselt vaadelda. Tema "äär" ulatuks Päikesesüsteemi keskele asetades peaaegu Jupiteri orbiidini (600 miljonit kilomeetrit) ning meie Päikesest on ta 15-20 korda suurema massiga. Just suure massi tõttu on ta suutnud kusagil 8 miljoni aastaga peaaegu kogu oma vesiniku varu ammendada ning paisuda punaseks hiidtäheks, samas kui keskpärase Päikese elueaks hinnatakse umbes 10 miljardit aastat.

Hetkel asub Orion meie päevases taevas Päikesest vaid paarkümmend kraadi ida pool ning seega selles asuvad tähed meile silmaga nähtavad ei ole. Supernoova muidugi oleks.

Andrew McCarthy foto kosmosejaama üleminekust Kuust

Nädal tagasi õnnestus astrofotograaf Andrew McCarthyl tabada järjekordne hämmastav kaader, kus Maa orbiidil tiirutav Rahvusvaheline kosmosejaam liigub üle ligi tuhat korda kaugemal asuva Kuu õhukese sirbi. Foto teeb eriliseks, et erinevalt paljudest teistest sarnastest jäädvustustest oli ISS ülelennu ajal Päikes poolt valgustatud, lubades näha jaama silueti asemel ka selle detaile.

Foto tegemiseks sõitis McCarthy USA Arizona osariigis asuvasse Sonora kõrbesse ning seadis üles kaks erinevat teleskoopi kahe erineva kaameraga. See lubas tal jäädvustada nii ülemineku detaile kui ka värve. Kuna sellel ajal paistis veel päike ja sellest tulenevalt oli Kuu kontrast madal, oli fotograafi sõnul kogu ettevõtmise suurimaks väljakutseks fokusseerimine. Lisaks puhusid ülemineku ajal, mis kestis kokku vaid neljandik sekundit, tugevad tuulehiilid, mis ähvardasid teleskoobitorusid väristada ning fotod rikkuda. Nagu näha, lõppes kõik siiski õnnelikult.

Seda millal ja kust Maa pinnal vaadates on taolisi üleminekuid Kuust ja Päikesest näha, saab mõned päevad ette luurata vastavalt leheküljelt: https://transit-finder.com/

Sealt peab kõigepealt valima oma asukoha (koordinaatidega või kaardilt) ning raadiuse kilomeetrites, mis teile veel huvi pakuks. Mida ajaliselt lähemal üleminekule, seda täpsemad sealsed kellaajad ja andmed on.

McCarthy seadmas kõrbesse oma varustust.