Artemis II missioon viib inimesed Kuu juurde

Plaanide kohaselt peaks juba nädala pärast avanema nädalane stardiaken ühele viimaste aastakümnete oodatuimale missioonile, mille eesmärgiks on viia inimesed peale enam kui poolesaja aasta pikkust pausi Maa lähiorbiidist kaugemale* ja tagasi Kuu juurde. Mitte küll veel seal maanduma. Nii kaugele meie koduplaneedist reisisid viimati 1972. aasta detsembris Apollo 17 astronaudid Gene Cernan, Harrison Schmitt ja Ronald Evans.

Artemis II nime kandev missioon on NASA järgmise põlvkonna kuuraketiks ristitud SLS-i teine lend** ja selle esimene mehitatud lend. Peaaegu sada meetrit kõrge raketi abil Kuu suunas lennutatud Orioni kapsli reisijateks on valitud USA astronaudid Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ning Kanada Kosmoseagentuuri astronaut Jeremy Hansen. Seltskond on võrdlemisi kirju ja seda mitte päris kogemata. Kui kõik läheb hästi, siis saab lend kirja kolm ajaloolist "esimest". Nendeks on Kuu lähiümbrust esimesena külastanud naine (Koch), esimene mustanahaline (Glover) ja esimene mitte-ameeriklane (Hansen). Viimase jaoks on tegemist üldse esimese kosmoselennuga.

Artemis II meeskond: Vasakult Christina Koch, Victor Glover, Jeremy Hansen. Keskel ees missiooni komandör Reid Wiseman. Allikas: NASA

98 meetrit kõrge SLS ehk Space Launch System rakett stardiplatvormil 39B. Allikas: Wikipedia

Missiooni kavaks on väga lühidalt startida Maalt, lennata ümber Kuu ning turvaliselt naaseda. Orbiidile ümber Kuu seekord ei jääda. Kapsli teekonnaks on valitud kõige lollikindlam nii-nimetatud vabanaasmise trajektoor. See tähendab, et kapsel kiirendatakse Maa orbiidilt sellises suunas ja kiirusele, et Kuu gravitatsioon ise selle trajektoori täpselt selliseks kõverdab, et kapsel tagasi Maa suunas kukuks. Sellise lähenemise eeliseks on, et ära jääb kapsli pidurdamine Kuu orbiidi saavutamiseks ning selle järgnev kiirendamine tagasi Maa juurde jõudmiseks.

Lähimas punktis möödub Orioni kapsel ja neli selle reisijat 6513 kilomeetri kauguselt Kuu pinnast. Missiooni pikkuseks on kokku 10 päeva. Maandub Orioni kapsel plaanide kohaselt sarnaselt Apollo missioonidele Vaikses Ookeanis, kus seda ootavad spetsiaalsed päästelaevad. Kui välja arvata vabanaasmise trajektoori kasutamine, on kogu asi väga sarnane 1968. aasta jõulude ajal startinud Apollo 8 missioonile, mille käigus külastasid astronaudid Frank Borman, Jim Lovell ja William Anders esimeste inimestena Kuu ümbrust. Toona tehti enne Maa poole tagasi suundumist Kuu ümber ka 10 orbiiti.

Päris kõiki detaile Artemis II missiooni kohta ei hakka välja tooma, sest neid on lihtsalt liiga palju. Eks neid üritame jõudumööda kajastada ka jooksvalt. Esialgu on NASA teatanud, et kõige varasemalt võib start toimuda 5ndal veebruaril, kuid enne seda peab stardiplatvormile transporditud ja püstitatud SLS rakett läbima testi, mille käigus selle kütusepaagid täidetakse ning läbi mängitakase terve stardieelne protokoll. Kui selle käigus peaks esinema mingeid probleeme, siis viibib start peaaegu kindlasti. Igatahes hetkel viibivad neli astronauti juba kahenädalases karantiinis, välistamaks missiooni toimumise ajaks haigestumist mõnda viirusnakkusesse.

Artemis III missioon peaks 2027. aasta keskel nägema ette juba maandumist Kuul.

*Kui viimased 53 aastat on mehitatud kosmosereisid viinud inimesed reeglina mõnesaja kilomeetri kõrgusele meie planeedi pinnast, siis Kuu kaugus Maast on keskmiselt 384 400 kilomeetrit. Kui Maa kahandada korvpalli suuruseks, siis näiteks Rahvusvaheline Kosmosejaam tiirleks selle pinnast 8 millimeetri kõrgusel. Samas mõõtkavas umbes apelsini mõõtu Kuu asuks sellest Maa-korvpallist 7,2 meetri kaugusel. Kuu on tegelikult päris kaugel.

**Artemis I oli 2022. aasta novembris toimunud mehitamata missioon, mis saatis Orioni kapsli esmakordselt ümber Kuu.

Maa ja Kuu tegelik (mõõtkavaline) vahemaa.

Apollo 17 kuumooduli reis Kuu orbiidile

Paar päeva enam kui 53 aastat tagasi startis Kuult Taurus–Littrow nimelisest orust kuumoodul Challenger. Selle pardal astronaudid Gene Cernan ja Harrison Schmitt, kes on veel endiselt viimased inimesed, kes Kuul kõndinud. Peale Kuu pinnalt lahkumist alustasid nad oma aeglast teekonda tagasi umbes 130 kilomeetri kõrgusel Kuu orbiidil tiirelnud juhtmooduli Ameerika juurde, milles ootas neid astronaut Ronald Evans. Paar päeva hiljem (17. detsembril, 1972) lahkusid kolm astronauti Kuu orbiidilt tagasi Maa suunas ning maandusid 19. detsembril Vaikses Ookeanis.

Järgmine kord kui inimesed oma planeedi orbiidilt lahkuvad ning Kuu juurde naasevad võib aga tulla peagi. Praeguse seisuga on NASA Artemis II missioon kavandatud startima juba algava aasta veebruaris. Seekord on nelja astronaudi (Reid Wiseman, Victor Glover, Christina Koch ja Jeremy Hansen) missiooniks lihtsalt Kuu ümbert umbes 7400 kilomeetri kauguselt ringi lennata ning tagasi Maale naaseda. Orbiidile nad sinna ei jää. Artemis III missioon, mis peaks esialgse plaani kohaselt toimuma millalgi 2027. aastal, on juba eesmärgiga Kuul maanduda. Aga selleni on veel aega...

All kiirendatud ja tänapäevaste tööriistadega taastatud video Apollo 17 kuumooduli lähenemisest juhtmoodulini. Allikas: Moonpans.com

Apollode kuukulgur ja selle juhtimine

Alloleval fotol on näha tõenäoliselt ühe maailma kõige kallima sõiduki instrumentide paneeli ja juhtimiskangi. Need kuuluvad Apollo 15, 16 ja 17 missioonide ajal kasutust leidnud kuulsatele kuukulguritele (Lunar Roving Vehicle-LRV), mida ehitati kokku vaid neli eksemplari, kuid mille arendusele kulus 38 miljonit dollarit. Tänapäevases vääringus ligineks see 350 miljonile dollarile.

Instrumentidest on lisaks üsna tavalisele spidomeetrile ja odomeetrile näha gürokompassi, temperatuuri- ja akunäidikuid ning kaldesensoreid. Lisaks mitut lülitit vedavate mootorite sisse-välja lülitamiseks ning keeravate sildade lukustamiseks.

Kulguri juhtimine käis kahe istme vahel asuvast kangist, mida paremale-vasakule kallutades sai rattaid keerata ning edasi-tagasi kallutades kiirendada ja pidurdada. Kangil oleva lüliti kasutamisel sai kulguriga tagurdada ning seda täielikult tagasi tõmmates rakendus käsipidur.

Kahekohalised 4x4 kulgurid kaalusid Maal 210 ja Kuul vaid 35 kilogrammi, kuid suutsid kanda 440 kilogrammist lasti (Kuul 73kg). Nende jõuallikaks oli neli 0,17kw elektrimootorit, millele andsid energiat 121 ampertunnised hõbe-oksiid akud. Kulgurite tippkiiruseks oli disainitud ligi 13km/h, kuid viimase Apollo 17 missiooni ajal suutis astronaut Eugene Cernan enda sõidukist allamäge välja meelitada 18km/h. Tegemist on siiani Kuu pinna kiirusrekordiga.

Iga kolme missiooniga kaasas olnud kulgur sõitis Kuu pinnal kokku kusagil 30 kilomeetrit ning jäeti seal lahkudes maha. Neljas kulgur, mis pidi kaasa minema katkestatud Apollo 18 missiooniga, kasutati varsti peale Apollo programmi lõppu muude programmide varuosadeks. Küll aga eksisteerib muuseumides veel mitu selle mulaaži ja prototüüpi.

Videomontaaži kuukulguritest oma sihipärases keskkonnas ringi sõitmas vaata alt.

Apollo missioonide süvakosmosekõnnid

Hetkeseisuga on kosmoses "kõndinud" ehk kosmoselaevast või -jaamast väljaspool tegutsenud 265 inimest. Neist osad on seda teinud korduvalt ning enim kosmosekõnde on kogunenud kosmonaut Anatoli Solovjevi nimele, kes on 16 korral veetnud skafandriga kosmoses kokku 82 tundi 22 minutit. Esimese kosmoses kõndinud või õigemini seal hõljunud inimese au kuulub Nõukogude Liidu kosmonaudile Aleksei Leonovile (märts, 1965) ning viimased kaks kosmosekõndijat Jared Isaacman ja Sarah Gillis, said alles käesoleva aasta septembris esimesteks, kes on seda teinud eraettevõtte kaudu (SpaceX Polaris Dawn missioon)*. Arvata on, et tänu just eraettevõtete poolt pakutavate kosmoselendude sagenemisele hakkab kosmosekõdijate arv lähiaastatel kiiresti kasvama ning mingil hetkel ei ole see enam niivõrd eriline saavutus kui alles paarkümmend aastat tagasi.

Kui lõviosa kosmosekõndidest on toimunud Maa lähiorbiidil (kosmosejaamad, kosmosesüstikud), siis mõned neist on aset leidnud ka maises mõttes süvakosmoses. Nimelt loetakse kosmosekõndide hulka ka niiöelda kuukõnnid ehk need korrad kui Apollo missioonide astronaudid kuumaandurist väljaspool meie kaaslase pinda uurisid. Kuue kuumaandumise jooksul käis sellisel avastusretkel kokku 12 astronauti. Kui Apollo 11 välja arvata, siis väljuti maandurist Kuu pinnale 2-3 korda missiooni kohta ning Apollo 17 (viimane kuumissioon) astronaudid Gene Cernan ja Harrison Schmitt veetsid kumbki Kuu pinnal kolme kuukõnniga kokku rekordilised 22 tundi ja 2 minutit.

Kui kuukõnde teavad kõik, siis tegelikult sooritasid kolme viimase Apollo missiooni astronaudid ka kolm niinimetatud süvakosmosekõndi, mis on siiani jäänud viimasteks omasugusteks.

Esimene selline leidis aset Apollo 15 missioonil, kui Kuu juurest oli juba asutud tagasiteele Maa suunas. Apollo 15 oli esimene kuumissioon, mis kandis teenindusmooduli küljes niinimetatud teadusinstrumentide moodulit (Scientific Instrument Module - SIM), mis koosnes panoraamkaamerast, gammakiirguse spektromeetrist, kaardistuskaamerast, kõrgusemõõdikust ja massispektromeetrist. Kuna digitaalseid kaameraid toona veel ei olnud, jäädvustasid need fotosid spetsiaalsele filmile, mis tuli teenindusmooduli küljest enne Maale jõudmist ära tuua. Teatavasti naasesid Apollo missioonidest tervelt Maale vaid juhtmoodulid. Teenindusmoodulid, mis varustasid astronaute muuhulgas elektri, hapniku, vee ja sidega, põlesid Maa atmosfääri sisenedes lihtsalt ära.

Apollo 15 teenindus- ja juhtmoodul Kuu orbiidil. SIM ehk Scientific Instrument Module paistab selle küljel. Foto on tehtud Kuu pinnalt naaseva maanduri aknast.

Alfred Worden esimesel süvakosmosekõnnil.

Vaadates tagasi luugi poole olevat Worden näinud James Irwini taustal sellist vaatepilti.

Niisiis, kui Apollo 15 asus koduplaneedist veel 317 tuhande kilomeetri kaugusel, väljus juhtmooduli luugist selle piloot Alfred Worden, kelle ülesandeks oli eelmainitud filmikassetid teenindusmooduli küljes ära tuua. Selleks pidi ta sisuliselt käsi-üle-käe ronima umbes 9 meetrise teekonna mööda teenindusmooduli külge. Ja seda kolm korda. Teda aitas selle juures kuumooduli piloot James Irwin, kes oli poolenisti luugist väljas ning jälgis, et Wordeni turvaköis kuhugi ei takerduks. Samuti oli tema ülesandeks kassetid Wordenilt vastu võtta. Kolmas astronaut, missiooni komandör David Scott, oli samal ajal skafandriga juhtmoodulis ning pakkis kassetid ettenähtud kohta ära.

Kui Maalt soovitati Wordenile, et ärgu ta kiirustagu (ta pulss küündis kohati 130 löögini minutis), vastas mees, et ta naudib kogemust. Tervet kosmosekõndi jälgiti vastava TV-kaamera abil juhtimiskeskuse poolt, kuid Wordenil ei olnud kaasas ühtegi fotokaamerat, millega vaadet jäädvustada. Ta kirjeldas, et juhtmooduli luugist välja ulatuva Irwini taustal paistis hämmastavalt kaunis Kuu ning kui tal õnnestus ühel hetkel teenindusmooduli küljel "püsti seista", sai ta korraga vaadata nii Maad kui Kuud kaugusest - vaatepilt, mida keegi ükski inimene enne teda ei olnud sellel hetkel näinud. Kokku kestis toonane kosmosekõnd 39 minutit ja 7 sekundit.

Apllo 17 kosmosekõnni ajal pildistatud Maa.

Apollo 17 ja Ronald Evans. Astronaudi kõrval on näha äratoodavat filmikasseti.

Sarnased süvakosmosekõnnid leidsid aset ka Apollo 16 ja Apollo 17 missioonidel, kui vastavalt astonaudid Thomas Mattingly ja Ronald Evans tõid juhtmooduli küljest ära väärtuslikud filmikassetid. Nende kosmosekõnnid võtsid aega üle tunni. Võimalik, et astronaudid nautisid seda kogemust veidi liiga palju ja venitasid ülesandega meelega kauem kui pidanuks.

*SpaceX-i Polaris Dawni missioon oli eriline veel selles osas, et kosmosekapsli orbiit ulatus Maa pinnast ühel hetkel 1400 kilomeetri kaugusele. Viimati käisid inimesed nii kaugel 1972. aasta detsembris Apollo 17 missiooniga.

Miks Apollo fotodelt tähed puuduvad ning kuidas see on seotud ühe fotoga Saturni kuu Titaniga

Juhtub võrdlemisi harva, et mõne siin lehel avaldatud kuu- või planeedifoto kohta ei ilmuks vähemalt üht-kaht kommentaari stiilis "Miks tähti näha pole?" või "Kus on tähed? Feik!". Ainus lohutus on, et mujal facebookis näivad taolised pseudoskeptilised kommentaarid olevad pigem reegliks. Eriti ohtralt kohtab neid siis kui pildis on mõni Apollo mehitatud missioonilt pärinev foto Kuu pinnalt. Tähtede puudumine Kuul tegutseva astronaudi kohal paistvast tintmustast taevast on saanud omamoodi pähetaotud stampargument, mis (järelikult?) peaks selle esitaja arvates tõestama, et kuulennud on mega-eelarveline lavastus, kus filmigrupp lihtsalt unustas kollektiivselt tähtede olemasolu.

Riskides tüüdata meie neid liikmeid, kes elus kasvõi natukenegi fotograafiaga (nutifotograafia ei loe) kokku puutunud, kordame siis selle asja veelkord üle.

Põhjus miks fotodel heledatest Päikesesüsteemi objektidest või nende pindadest taustal tähti näha ei ole, tuleneb neid jäädvustavate kaamerate tööpõhimõttest. Kui kõrvuti on suure heledusega ja väikese heledusega objekt, siis tuleb pilti tehes valida, et kumba objekti soovitakse võimalikult detailselt jäädvustada. Seda saab teha valides vastava filmi/digitundlikuse (ISO) või tõstes ja langetades säriaega. See viimane on aeg, mille jooksul kaamera katik on avatud ning valgus saab langeda filmile või fotosensorile (uuematel digikaameratel sh nutitelefonide kaameratel füüsiline katik puudub).

Toome lihtsa näite. Kõrvuti on kaks väga erineva võimsusega sisselülitatud hõõgpirni* ning fotograafi ülesandeks on jäädvustada võimalikult detailselt ja korraga nende hõõgniite. Jäädvustamaks võimsamat (ütleme 100w pirni) tulikuuma ja seega väga eredat hõõgniiti peab fotograaf langetama kaamera tundlikkust ja/või säriaja vahemikku mingi väärtuseni. Seda tehes avastab fotograaf, et selliste seadetega ei jäädvustu madalama heledusega pirni (ütleme 10w) hõõgniit üldse fotole. Mida teha? Kui ta nüüd otsustab, et tõsta tuleb tundlikkust ja/või säriaega, seisab ta uue probleemi ees. Väiksema võimsusega pirni hõõgniit ilmub fotole, kuid võimsam pirn on fotole jäänud täielikult ülevalgustatuna ning sellega koos on kadunud igasugune lootus eristada selle keskel asuvat filamenti. Nokk-kinni saba-lahti olukord.

Nagu aru võib saada, siis antud analoogias võib võimsamaks pirniks pidada näiteks Kuud või selle pinda ning nõrgemaks valgusallikaks kaugeid tähti. Kusjuures seda, et Kuud ja tähti on väga raske korraga fotole jäädvustada, võib igaüks omal käel ja kaameral öötaevast järele proovida. Korraga muidugi saab, aga kes seda valgeks ülevalgustatud palliks muutunud Kuud tähtede esiplaanil ikka vaadata tahab.

Siinkohal peaks mainima, et tänapäevastel digikaameratel ja nutitelefonidel on reeglina olemas niinimetatud HDR (High Dynamic Range) funktsioon, mis on mõeldud just taolise probleemi leevendamiseks. Seda funktsiooni kasutades teeb fotokas üheainsa foto asemel tegelikult kaks kuni mitu erinevate seadetega fotot ning liidab need tarkvaraliselt ja automaatselt üheks kokku. Nii üritab see vältida olukorda kus näiteks ebaühtlaselt valgustatud toas pildistades jääb mõni pimedam toanurk fotol liiga tumedaks. Samal viisil Kuud pildistades võib täitsa võimalikuks osutuda liit-foto, kus koos on tumedate pinnavormidega Kuu ja heledamad taustatähed. HDR fotosid saab edukalt valmistada ka nii-öelda käsitsi vastavate programmide abil. Apollo missioonide ajal kasutatud filmikaameratel muidugi HDR-funktsioon puudus ning tänapäevaste digikaameratega varustatud sondide puhul seda üldiselt ei kasutata (sest taustatähtede nägemine on pigem esteetika kui teadus).

Korraks ennetaks ka küsimust selle kohta, et kuidas me siis ikkagi silmadega saame korraga näha taevas Kuu pinnavorme ja selle lähedal asuvaid heledamaid tähti. Lühike vastus oleks, et meie silmadel ja nende poolt edastavat pilti töötleval ajul on palju uhkem riist- ja tarkvara kui kaameratel. Veidi detailsem seletus hõlmaks ettekujutust, et selle asemel, et teha ühe kindlate seadetega foto tervest vaateväljast, suudavad meie silmapõhjas asuvad valgustundlikud närviretseptorid mingis mõistlikus vahemikus ja vastavalt olukorrale kasutada iseseisvaid "seadeid". Mõnes mõttes on seega meie ja paljude teiste loomade silmad ühed tuntud universumi parimad HDR kaamerad.

Terve selle võib-olla liiga pikaks veninud teksti algideeks oli näidata allolevat fotot Saturni hiidkuud Titanist. Cassini sondi poolt jäädvustatud (mitte HDR) fotol on selgelt näha taustatähed ning kogu vaatepilt näib esmapilgul eelnevalt kirjutatule risti vastu rääkivat. Seda hetkeni kuni mõista, et antud juhul ei ole Titan mitte valgustatud heleda Päikese poolt, vaid see asub oma hiiglasliku emaplaneedi varjus ning on tegelikult väga tuhmilt valgustatud planeedi rõngastelt peegeldunud valguse poolt. Tänu sellele pidi Titani pildistav Cassini sond valima oma kaamerale sellised seaded, mida kasutades jäid fotole korraga ka taustal asuvad tähed. Foto on taas-töödeldud niinimetatud kodanikuteadlase Jason Majori poolt.

*noorematele lugejatele infoks, et enne seda kui meie valgustus suuremas osas palju energiatõhusamatele LED-valgustitele kolis, oli maailm valgustatud peamisel hõõgpirnide poolt. Sellistes pirnides andis valgust tuhandete kraadideni kuumutatud volframist filament ehk eestipäraselt hõõgniit. Teatud valdkondades kasutatakse neid siiani.

Kuu pöörleb!

Kuu tegelikult päris nii ei pöörle, sest Kuu on Maaga loodeliselt lukustatud. See tähendab, et Kuu teeb ühe pöörde jooksul ka ühe tiiru ümber Maa, seega näeme me Maalt alati Kuu ühte poolt. LRO poolt tehtud piltide abil on pandud kokku kuu gloobus ja selle digitaalselt pöörlemist saamegi selles videos näha.

Veidike lisainfot Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) kohta.

Kuu Orbiitluuraja tiirleb ümber Kuu ning sondi põhilisteks ülesanneteks on kuupinna detailne kaardistamine, leidmaks sealt võimalikke maandumispaiku ja maavarasid, mõõta radiatsioonitasemeid ja testida tehnoloogiat. LRO startis 23. juunil 2009 ning on nüüdseks 50km kõrguselt polaarorbiidilt kaardistanud 100 meetrise täpsusega 98,2% Kuu pinnast ning 50cm täpsusega kõik Apollo programmi maandumispaigad.

Esimese aastaga kogus LRO andmeid ööpäevaste temperatuuride kohta, koostas geodeetilise kaardi ning pildistas Kuu pinda. Erilist tähelapanu pöörati poolustele, kus loodeti kraatrite põhjast leida veejääd. 2018. aastal veejää olemasolu ka kinnitati.

Kuu orbiidilt LRO poolt tehtud pilt Maast. Tegu on komposiitfotoga, milleks kasutati mustvalget kõrgresolutsiooniga (NAC) ja värvilist madalama resolutsiooniga (WAC) kaamerat. Kuu pinnal seistes Maa muidugi ei tõuse ega looju, vaid on suhteliselt ühe koha peal. Kuu tagaküljelt Maad ei näe.

Paneme veel ühe pildi, et paremini aru saada kuidas Kuu skännimine välja näeb.

Topograafilise kaardi koostamise käigus pildistati suurema resolutsiooniga eelnevad maandumispaigad Kuul: Apollo missioonide maandumispaigad, Surveyor III, Apollo 13,14,15,17 Saturni raketiastme IVB ülemised astmed, Ranger sondid, Luna 16,17, 20, 23, 24 maandurid, Chang’e 3,4 maandurid ja kulgurid.

LRO ja NASA keskuse vahel katsetati ka esimest korda laserkommunikatsiooni Kuu ja Maa vahel. Laserite abil on võimalik edastada suuremaid andmemahte lühema aja jooksul, raadiolainetega võrreldes on andmemaht 10 kuni 100 korda tihedam, kui nii võib öelda.

2010. aastal LRO pildistatud Apollo 15 maandumispaik. Pildil on näha 30. juulil 1971 aastal astronautide David Scott ja James Irwin’i poolt maha jäetud kuumooduli laskumismoodul, kulgur (LRV) ja selle jäljed. Samuti nn Kuupinnalabor ALSEP, millest allpool on näha ka kuulsad peeglid, millelt laserit peegeldades mõõdetakse siiani väga täpselt Kuu kaugust.

4. mail 2015 pidurtati LRO orbiit elliptiliseks 20 x165 km nii, et madalaim punkt jäi lõunapooluse kohale. Nii sai laser-altimeeter LOLA veelgi täpsemaid andmeid lõunapooluse maastiku kohta ning oli võimalik teha paremaid pilte seal valitsevatest oludest.

Kel huvi siis, LRO piltides saab pääääääääääris kaua kaevata siin: https://www.lroc.asu.edu/images

Apollo 13 reis ümber Kuu

Mida nägid õnnetu Apollo 13 missiooni astronaudid Jim Lovell, Jack Swigert ja Fred Haise 1970. aasta aprillis ümber Kuu lennates? Allolev video on astronautidele avanenud vaadete 4K kvaliteedis taaslooming, mis on tehtud Kuu ümber tiirleva Lunar Reconnaissance Orbiteri (LRO) fotomaterjali abil. Võrreldes Apollo 13 kosmoselaeva kiirusega Kuu ümber on video vähemalt neli korda kiirendatud, kuna tegelik reis (mille vältel meeskonnal puudus Maaga sideühendus) kestis kokku umbes 8 minutit. Arusaadavalt on video tõeliseks nautimiseks tarvis 4K resolutsioonis kuvarit ning piisavalt kiiret internetiühendust.

Apollo 13 missiooni teisel päeval teel Kuu juurde süttis teenindusmooduli hapnikupaagis vigane elektriisolatsioon. Plahvatuse käigus lekkisid selle mõlemad hapnikupaagid kosmosesse ning meeskond pidi kasutama Kuu pinnale laskumiseks mõeldud maandurit sisuliselt päästepaadina. Kuna hapniku läks tarvis ka elektrivoolu tootmiseks ning seda oli vaja atmosfääri sisenemiseks säästa, olid astronaudid sunnitud enamiku laeva süsteemidest välja lülitama. Muuhulgas puudus neil joogivesi ja soojendus. Selle asemel, et jääda Kuu orbidiidile nagu esilalgne plaan ette nägi, otsustati kosmoselaev saata ümber Kuu ning tuua see koos astronautidega võimalikult kiiresti tagasi Maale. Meeskond maandus turvaliselt 17. aprillil 1970.

Apollo 13 missiooni põhjal valmis 1995. aastal suurepärane samanimeline mängufilm. Lisaks saab sama lugu näha 1998. aasta minisarjas From the Earth to the Moon.

Värviline maatõus Apollo 8 pardalt

See tõenäoliselt üks inimkonna kuulsamaid fotosid tehti 53 aastat tagasi Apollo 8 astronaut Bill Andersi poolt. Tegemist oli täitsa esimese korraga, kui kolm meie liigi esindajat olid reisinud teise taevakeha (Kuu) juurde, et teha sellele peale kümmekond tiiru ning naaseda turvaliselt koduplaneedile. Esimese tiiru ehk orbiidi ajal Maad Kuu horisondi tagant tõusmas nähes hüüdis Anders "Oh mu jumal! vaadake seda! Maa tõuseb. Vau, see on küll ilus!" ning klõpsas hetk hiljem mitu fotot, millest esimene oli tehtud must-valge filmiga. Nüüd on see ikooniline ja täiesti esimene "Maatõusu" foto tänapäevase tehnoloogia abil taastatud ja värvitud.

Suuremalt: https://apod.nasa.gov/.../Earthrise1_Apollo8AndersWeigang...

Apollo 8 missioon (1968, detsember) oli esimene kolmest suurest harjutusmissioonist, mille käigus valmistuti erinevates etappides ette hetkeks, kui inimene oli valmis juba Kuu tolmusele pinnale jalaga astuma. Apollo 8 meeskonda kuulus lisaks Andersile veel astronaudid Frank Borman ja James Lovell. Neist viimane külastas Kuud paar aastat hiljem uuesti Apollo 13 missiooniga. Paraku rikkus tehniline rike esialgsed plaanid ning tal ei õnnestunud kunagi Kuu pinnal kõndida.

52 aastat Apollo 11 kuumaandumisest

Täna 52 aastat tagasi astusid Kuu pinnale kaks Apollo 11 astronauti. Nende nimedeks Neil Armstrong ja Edwin "Buzz" Aldrin. Kaks meest veetsid Vaikuse baasis kokku 21 tundi ja 36 minutit, peale mida alustasid nad koos meeskonnakaaslase Mike Collinsiga retke tagasi ligi 400 tuhande kilomeetri kaugusel asuvale koduplaneedile. Järgneva kolme aasta jooksul külastas Kuud veel kuus Apollo missiooni, millest viis olid edukad. Ühtekokku on meie kaaslast külastanud 27 inimest, kellest 12 on selle pinnal ka kõndinud.

All ajalooline Apollo 11 missioon fotodes. Täieliku arhiivi missiooniga seotud fotode ja kommentaaridega leiab siit: https://www.hq.nasa.gov/alsj/a11/images11.html

Apollo kuumissioonide restaureeritud fotod Maast

Seda, et milline näeb Maa välja perspektiivist, kus tervet planeeti on korraga näha, on oma silmadega näinud vaid 24 inimest - Apollo 8-17 missioonide astronaudid. Ühtlasi moodustavad nende poolt käsitsi läbi oma kosmoselaevade akende klõpsatud fotod suure osa fotodest Maast, mis on tehtud piisavalt kaugelt, et näidata seda seisvat kesk külma ja pimedat kosmost. Seega, kui Oxfordi Ülikooli uurija Toby Ord hakkas otsima oma uuele raamatule (The Precipice) sobilikku kaanefotot Maast, pöördus ta NASA arhiivi poole, kus on siiani jahedas säilitatud Apollo kuumissioonide käigus tehtud ligi 18 000 fotot.

Neid väärtuslikke filmirulle (digikaamerad olid toona alles lapsekingades) uurides pidi aga Ord ka nende kvaliteedis pettuma. Nimelt olid paljud neist üle- või alavalgustatud, täis kriime ja muid defekte. Seega otsustas ta neid üritada omal käel restaureerida. Timmides ligi pool sajandit vanade fotode värve, särisid ja käsitsi eemaldades neilt kriime, tolmuterasid ja riste soovis Ord anda nende kaudu edasi võimalikult loomutruud kujutised Maast. Tulemused räägivad enda eest...

Rohkem fotosid: http://www.tobyord.com/earth

Vaadake kindlasti neid fotosid täissuuruses!

Üks esimesi fotosid Maast, kus näha oli tervet planeeti, tegi mehitamata Apollo 4 missiooni käigus automaatkaamera, mis asus sellel hetkel 18 tuhande kilomeetri kaugusel (5% teest Maalt-Kuule).
https://static1.squarespace.com/.../1610.../AS04-01-0550.jpg

Apollo 8 missoonil tehtud foto Kuu tagant välja jõudes sai kohe nimeks "Maatõus". Foto autoriks astronaut Bill Anders.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS08-14-2383.jpg

See foto tehti Apollo 8 meeskonnaliikmete poolt teel Maalt Kuule, umbes 27 000 kilomeetri kauguselt.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS08-16-2593.jpg

Apollo 10 foto, kauguselt 48 000 kilomeetrit teel Maalt Kuule.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS10-34-5013.jpg

Selle foto tegi paari päeva eest elavate kirjast lahkunud Apollo 11 astronaut Michael Collins, kui tema kaks meeskonnaliiget naasesid peale 22 tundi Kuu pinnal viibimist, et põkkuda juhtmooduliga ning alustada teekonda Maa poole. Fotol on kõik toona elus olevad inimesed, välja arvatud üks.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS11-44-6642.jpg

Apollo 11 astronaudid nägid teel Maal oma planeeti selliselt.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS11-44-6692.jpg

Veel üks Apollo 11 foto Maast.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS11-44-6693.jpg

Apollo 12 foto vahetult peale seda kui nad suundusid selle orbiidilt Kuu suunas.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS12-50-7351.jpg

Apollo 12 missiooni juhtmooduli piloot Richard Gordon tegi selle Maatõusu foto olles oma kosmoselaevas üksinda. Tema meeskonnaliikmed olid sel ajal Kuul.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS12-51-7526.jpg

Õnnetu Apollo 13 missiooni poolt klõpsatud foto poolmaast teel Kuule. See oli paar päeva enne plahvatust, mis päädis sellega, et Apollo 13 Kuul ei maandunud, kuid kõik selle meeskonnaliikmed jõudsid elusate ja tervetena tagasi Maale.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS13-60-8592.jpg

Apollo 14 foto vahetult enne Maale suundumist Kuu pinnast ja selle kohal rippuvast Maast.
https://static1.squarespace.com/.../1615.../AS14-71-9847.jpg

Tõenäoliselt üks läbi aegade kuulsamaid fotosid "Sinine marmorkuul", mille pildistas tundmatu Apollo 17 missiooni astronaut 29 000 kilomeetri kauguselt.
https://static1.squarespace.com/.../AS17-148-22727.jpg

Kuud viimasena külastanud Apollo 17 foto Maa tõusust Kuu tagant. Sellel hetkel nad ei teadnud, et neist saavad pikaks ajaks viimased inimesed, kes Maad sellisest perspektiivist näevad.
https://static1.squarespace.com/.../AS17-152-23273.jpg