Spiraalgalaktika Jääras

Hubble kosmoseteleskoobi vaade Jäära tähtkujus asuvale galaktikale NGC 691. Tegemist on klassiklise spiraalgalaktikaga, mis asub meist umbes 120 miljoni valgusaasta kaugusel ning selle mõõtmed on võrreldavad Linnuteega. Selle avastajaks oli 1876. aastal saksa-briti astronoom William Herschel. 

Kolm päikesevarjutust

Kolm vaadet laupäevasele (29. märts) osalisele päikesevarjutusele. Esimesel on näha varjutuse aegvõtet Tallinnast. Selle autoriks on Dzmitry Kananovich. Teisel klipil on näha varjutust läbi Meteosat-12 satelliidi. Pange tähele varju, mis libiseb üle põhjapoolkera. Kolmandaks on vaade varjutusele Tõrvast selle tipus.

Kosmiline tornaado ja kauge galaktika

Kui enamuse ajast tegeleb ligi 10 miljardit dollarit maksma läinud james Webbi kosmoseteleskoop vaatlustega, mis paistavad võibolla kaunid vaid neid läbiviivatele astronoomidele, tehakse sellega vahel ka niinimetatud ilupilte, mida saavad nautida kõik. On ju inimesed visuaalsed loomad ja ka astronoomidele meeldib näha milliseid kauneid objekte ja struktuure universumis leidub.

Täissuuruses: https://stsci-opo.org/STScI-01JNGVAQKT0ATWEE89D918J3HF.png

Üleval on näha Webbi värsket fotot lõunataevas asuvas pisikese Kameeleoni tähtkujus paiknevast objektist tähisega Herbig-Haro 49/50, mille tipus on juhuse tahtel paistmas üks kauge spiraalgalaktika. Herbig-Haro objektid on sisuliselt äsja süttivad tähed, mis tõmbavad oma pöörlemisega ümbritsevast tolmu- ja gaasipilvedest kaasa materjali ning purskavad seda oma poolustelt sadu kilomeetreid sekundis välja. Seal kohtub see suurel kiirusel tähtedevahelise ainega ning hakkab erivärviliselt hõõguma.

Sellel fotol on esiplaanil meist umbes 625 valgusaasta kaugusel asuva prototähe prototäht Cederblad 110 IRS4 tekitatud väljapurske üks pool. Astronoomid on sellele juba andnud hüüdnimeks Kosmiline tornaado. Tornaado tipus paistab aga täiesti juhuslikult üks tõenäoliselt meist sadu miljoneid kilomeetreid kauge spiraalgalaktika. Tänu James Webbi infrapunasilmadele, mis suudab näha läbi nähtavat valgust blokeeriva gaasi ja tolmu, paistab see meile küll veidi harjumatutes värvitoonides. Foto taustal on aga näha tervet kaugete galatikate merd.

Sama objekti pildistas aastaid tagasi Spitzeri kosmoseteleskoop, mis nägi enne pensionile asumist universumit samuti peamiselt infrapunas. Spitzeri peapeegli läbimõõt oli vaid 85 sentimeetrit, James Webbil on see aga 6,5 meetrit.

Osaline Päikesevarjutus Eestis 29. märts 2025

 Juba sellel laupäeval (29. märts) on Eestist näha võrdlemisi haruldast loodusnähtust, kus Kuu varjutab osaliselt Päikese. Eelmine selline juhus oli Eesti kohal toimumas (olgugi ilm oli toona päris pilvine) 2022. aasta oktoobris ja järgmine tuleb järgmise aasta augustis. Ilusti vaadeldavalt varjutas Kuu osaliselt Päikese viimati 2021. aasta juunis.

Kusjuures seekord Maal täielikku päikesevarjutust näha ei olegi - Kuu vari vaid riivab Maa põhjaosa. Suurimat varjutust on näha laupäeval Kanada kirdeosast, kus Kuu katab umbes 90% Päikese pinnast.

Päikesevarjutuse kaart. Tumadamal varjutatud alades on näha sellest suuremat osa. Allikas ja suurendatav kaart: https://www.timeanddate.com/eclipse/map/2025-march-29

Kuna päikesevarjutusi meil nähtavasti väga tihti ei toimu, siis oleme Tõrva Astronoomiaklubiga laupäeva lõunal Tõrva keskväljaku servas Veskijärve ääres seda teleskoobiga vaatlemas. Kõik huvilised on kutsutud meiega liituma. Vaatleme Päikest, päikeseplekke ja selle ees liikuvat Kuud läbi päikesefiltriga varustatud teleskoobi ning saame vaatlejatele silmaga vaatamiseks jagada portsu keevitusklaase. Lisaks demonstreerime, et kuidas päikesevarjutust on võimalik jälgida kingakarbi abil. Hetkel on ilmaprognoos pilvisuse osas isegi positiivne. Kui pilved siiski kummitama peaksid, siis saab sellel ajal Tõrva keskväljakul tutvuda meie astrofotograafia välinäitusega "Tõrvast Tähtedeni".

Tõrvast vaadates "puudutab" Kuu Päikese serva kell 12:55, maksimaalne varjutus (12%) saabub kell 13:38 ja Kuu lahkub Päikese eest kell 14:21. Teleskoobiga valmis kavatseme vaatluspaigas olla umbes pool 12 ja jääme sinna kuni varjutuse lõpuni. Ehk siis meiega võib liituda kohe alguses või siis kui varjutus juba käib. Muudes Eesti linnades võivad varjutuse alguse- ja lõpu kellaajad olla paar minutit siia-sinna nihkes.

Peale Tõrva on Eestis avalikud vaatlused toimumas Tartu Tähetorni õuel Toomemäel (üritus facebookis: https://www.facebook.com/events/978073113907042) ja Ahhaa Teaduskeskuse katusel. Lisaks plaanitakse Ahhaast päikesevarjutust otseülekandes filmida ja internetiavarustesse edastada.

Foto osalisest päikesevarjutusest 2021. aasta 10. juunil.

Varjutuse ohutuks vaatlemiseks on mitu võimalust. Olgu aga kohe ära öeldud, et mitte mingil juhul ei tohiks seda teha läbi tavalise teleskoobi, binokli või mistahes suurendava optika. Sellise asja tulemuseks oleks peaaegu kindlasti jäädav nägemiskahjustus. Isegi võimsamat sorti kaamerläätsega ei tasu varjutust (väga pikalt) pildistada, kuna fotoaparaadi sensor võib koondatud päikesevalguse mõjul sulama hakata. Ka palja silmaga südapäevase Päikese jõllitamine ei ole kõige parem mõte - miski, millest ka keha läbi valuaistingu märku kipub andma.

Kõige parem on varjutust vaadelda kas spetsiaalse päikeseteleskoobiga või siis tavateleskoobiga, mis on varustatud vastava filtriga, mis blokeerib valdava enamuse Päikese valgusest. Selliseid filtreid saab soetada teleskoopide müügiga tegelevatest poodidest, kuid nende kasutamisel tuleb olla ettevaatlik. Näiteks tuleks veenduda, et filterkile ei ole teleskoobi ette kinnitatud nii kehvasti, et see seal vaatluse ajal tuulega minema lendab.

Ohutumaks viisiks on endale soetada spetsiaalsed varjutuse prillid või need ise filterkilest meisterdada. Käepärasematest vahenditest võiks veel nimetada keevitusmaske või nende kaitseklaase (müügil tööriistapoodides), laserplaate, mitmekordseid päikeseprille või isegi küünlaleegil mustaks tahmatud klaasitükke. Üheks omapärasemaks viisiks varjutust jälgida on tühja kingakarbi abil, mille kitsamasse seina on torgatud nõelaga pisike auk. Suunates augu otse Päikese poole, projitseerub selle sisemisele küljele pisike varjutatud Päike, mida saab vaadata ilma igasuguse lisakaitseta.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Egon Bogdanov.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Egon Bogdanov.

Päikesevarjutusevaatlus 2021. aasta suvel Tõrvas Veskijärve ääres. Foto: Ülav Neumann

Päikesevarjutused ei ole planeedi mõistes just kõige haruldasemad nähtused - kusagil maailmas saab neid näha aastas mitu korda. Haruldased on need vaid konkreetsetes kohtades, sest Kuu vari Maal on võrdlemisi pisikene ning see libiseb planeedist alati veidi erinevast kohast üle. Põhjus miks me päikese- ja kuuvarjutusi tihendamini ei näe on selles, et Kuu ei tiirle ümber Maa samas tasandis kus Maa tiirleb ümber Päikese. Seetõttu on aastas vaid mõned korrad kus kolm taevakeha enam-vähem ühele joonele satuvad. Sellel ajal on tavaliselt kahenädalase vahega kusagil toimumas kuuvarjutus ja kusagil päikesevarjutus. Ka seekord näeme päikesevarjutust kaks nädalat peale seda kui Ameerikate kohal oli näha täielikku kuuvarjutust. Siis oli Kuu Maa varjus, nüüd kui Kuu on jõudnud teisele poole Maad, varjutab see Maad.

Täielikku päikesevarjutust sai Eesti loodenurgast näha viimati 1990. aasta 22. juulil ning järgmise sellise nägemiseks tuleb oodata 2126. aasta oktoobrini. Seevastu rõngakujulist päikesevarjutust, kus Kuu on kül Päikese ees, aga täielikult see seda kinni ei kata, näeme Eestist juba 2039. aasta 21. juunil.

Euroopa taevas oli näha SpaceX-i spiraali

Eile kella 22 ajal nähti suurest osast Euroopast ja ka Eestist taevas suurt helendavat spiraali. Nagu ka nüüdseks on siin-seal meedias räägitud, siis tegemist oli järjekordse SpaceX Falcon 9 stardist tuleneva nähtusega. Nimelt lastakse peale millegi orbiidile lennutamist (antud juhul ilmselt mingisugune salastatud satelliit) raketi teisest astmest välja üleliigne kütus, mille tulemusel hakkab see pöörlema. Kütus ise külmub ning päikesevalgus peegeldub moodustunud kristallidelt, tehes selle taevas nähtavaks.

Alati sellist asja ei näe. Esiteks ei lähe kõik raketid meie maailmanurgast üle ja teiseks peavad tingimused olema õiged - pime taevas, aga rakett ja selle kütus veel Päikese poolt valgustatud.

Miks kütust niimoodi raisatakse? Kuigi Falcon 9 esimene ja suurem aste on taaskasutatav (see maandus edukalt tagasi), selle teine aste ei ole. Igaks juhuks pannakse raketiastmetesse rohkem kütust, kui vaja on. Seda juhuks kui selle mootorid peavad plaanitust kauem töötama. Kui selle töö on tehtud, heidetakse järele jäänud raketikütus läbi vastavate düüside minema, kuna isegi natukene raketikütust sisaldav kosmoseprügi oleks igal juhul ohtlikum kui lihtsalt rauast kolakas.

Foto on tehtud Tšehhist.

Astronoomiaklubi astrofotod: Kassisilma planetaarudu (NGC 6543)

Kevadises õhtutaevas paistavas Lohe tähtkujus asub planetaarudu NGC 6543, mida tuntakse astronoomide ja harrastajate seas paremini Kassisilma uduna. Avastati see juba 1786. aastal kuulsa saksa-briti astronoomi (ja helilooja) William Herscheli poolt ning tegemist oli esimese omataolisega, mille spektrit astronoom William Huggins 1864. aastal uuris. Nähes selles heledaid niinimetatud kiirgusjooni järeldas Huggins, et taoliste udude näol on tegemist hõredast ioniseeritud gaasist moodustisega.

Tänaseks teame, et Kassisilma udu on tekitanud selle südames asuv surev niinimetatud Wolf-Rayeti täht ning see koosneb sisuliselt selle poolt eemale heidetud ja kuumutatud gaasist. Udu jagatakse tegelikult enamasti kaheks osaks. Suurem roheline ja punane, kuid väga hõre ja tuhm "silmaiiris", sai alguse ajal kui täht oli veel punane hiidtäht ning selle hõre atmosfäär minema hajus. Udu keskel asub aga väga kuum (80 tuhat kraadi) tuum, mis on tekkinud hilisemal ajal ning millel on tegelikult väga palju keerukam struktuur.

Nagu planetaarududega ikka, siis astronoomid ei ole päris kindlad, et mis täpsemalt selle kuju just selliseks on teinud, kuid välja on käidud idee, et suurema tähe ümber võib tiirelda pisem täht, mis oma gravitatsiooniga tähematerjali kaasa rebib ning huvitava mustrina eemale paiskab. Kuna Kassisilma udu tuum on väga kuum, hele ja pisikene (läbimõõt vaid pool valgusaastat) on seda hobiteleskoopidega väga keeruline täies ilus jäädvustada. Hubble kosmoseteleskoobile on see aga igati jõudumööda ning selle fotot saab ka alt näha.

Kassisilma udu kaugus meist on umbes 3000-3500 valgusaastat ning selle välimise udu läbimõõt umbes 3,5 valgusaastat. Taevas hõlmab see kusagil 1/6 täiskuu ketta suuruse ala. Juhuse tahtel asub Kassisilm vaid mõne nurgaminuti kaugusel niinimetatud ekliptika põhjapoolusest ehk punktist kuhu Päikesesüsteemi planeetide tiirlemistasandi põhjapoolus vaatab. Ühtlasi on see keskmeks, mille ümber meie planeedi põhjataevapoolus (hetkel on selle lähedal Põhjanael) tuhandete ja kümnete tuhandete aastate jooksul näivalt tiirlevat näib.

Täissuuruses: https://app.astrobin.com/u/Astronoomiaklubi?i=b8smn7...

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD, 0,7 reducer, kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 37x240sek+31x360sek+99x10sek), filter L-enhance, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS

Hubble kosmoseteleskoobi vaade Kassisilma planetaarudu heledale tuumale, mille keskel paistab surev täht.

Orioni tähtkuju ja udud selles

Talvetaevas hakkab õhtuti juba loojuma ning sellega koos võimas Orioni tähtkuju. Allolevas videoklipis on näha, et milline näeb välja Orioni tähtkuju ja selle ümbrus kui selle suunas tulevat valgust teleskoobi abil tundide viisi koguda. Nähtavale tulevad Orioni suur udukogu (M42), Leegi ja Hobusepea udukogud Alnitaki tähe lähistel ja Orioni piirav poolkaarjas Barnardi silmus. See viimane kujutab endast hiiglaslikku vesinikgaasipilve.

Foto ja klipi autor on astrofotograaf Craig Stocks.

Astronoomiaklubi astrofoto: Sigari galaktika (M82)

Ligi 14 tunnise kogusäriga foto keskmes on M82 galaktika Suures Vankris, mida kutsutakse ka kuju tõttu Sigari galaktikaks. Sigar on niinimetatud tähepurske galaktika ehk galaktika, milles käib väga kiire täheteke. Selle põhjustajaks arvatakse olevat Sigari kosmilises mõttes hiljutine möödumine oma M81 (Bode) naabergalaktikast, mis häiris suhtelises gravitatsioonilises tasakaalus viibivat galaktikasisest vesinikgaasi. Selle tulemusel särab Linnuteest umbes kümmekond korda väiksem Sigar sellest viis korda heledamalt ja selle tuum lausa sada korda heledamalt. Selle keskmest ulatuvad punakate niitidena välja kümneid tuhandeid valgusaastaid pikad gaasifilamendid.

Sigari galaktika asub meist "kõigest" 12 miljoni valgusaasta kaugusel ehk siis meie galaktilises lähinaaburskonnas. Fotole on aga punakate kobaratena jäänud ka väga kauged galaktikaparved, mis paistavad selle vasakus ja vasakul üleval servas. Need asuvad meist vastavalt 2,3 ja 3 miljardi valgusaasta kaugusel. Teleskoopi jõudnud valgus lahkus neilt seega ajal kui Maad valitses veel ainurakne elu. Üldse on fotol uduste pallide ja ketastena näha sadu kaugeid galaktikaid.

Fotot näeb täissuuruses koos lisainfoga siit: https://www.astrobin.com/ak486f/

Tehnika: Celestron 9.25 EdgeHD (@f10), kaamera ZWO ASI071MC-PRO, 195x240sek, gain 120, filter L-Pro, monteering EQ6R-PRO, OAG-gideeritud. NINA, Pixinsight, PS 

Kuuvarjutused ja Maa vari

Astrofotograaf Tim Martin pani ühele fotole kokku 22 aasta jooksul toimunud ja jäädvustatud kuuvarjutused, et visualiseerida täit Maa varju, mis üllatus-üllatus on täiesti ümmargune.

Kuuvarjutus on olukord, kus Kuu tiireldes ümber Maa, liigub läbi viimase poolt heidetud varju. Kuna Maa on ekliptika suhtes kaldu ning kaldu on ka Kuu orbiit Maa ekvaatori suhtes, siis praktiliselt alati liigub Kuu Maa varjust läbi veidi erineva trajektooriga. Nii on meil vahel osalised kuuvarjutused (Kuu vaid riivab varju) ja vahel täielikud kuuvarjutused (Kuu satub kasvõi korraks täielikku varju).

Nädal tagasi oli Ameerikatest nähtav täielik kuuvarjutus, mida kahjuks meie vaadelda ei saanud. Küll aga saame seda selge ilma korral vaadelda juba sügisel 7. septembril.

Euclidi esimesed mosaiigid universumi sügavustest

Möödunud aastal startis Maa lähedasele orbiidile Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseteleskoop Euclid, mis omab väga laia vaatevälja ning üht kõigi aegade suurimat kosmosesse saadetud kaamerat (609 megapikslit). Neid kahte omadust kombineerides on selle ülesandeks kuue aastase missiooni jooksul enneolematus detailsuses üles pildistada ja kaardistada kusagil kolmandik meid ümbritsevast taevast.

Kollasega kolme mosaiigi asukohad ja ulatused terves taevas.

Nüüd on avaldatud üks selle esimesi andmepakette universumi sügavustesse, mis koosneb kolmest mosaiigist. Tänu Euclidi enneolematult teravale kaamerale saab neid mosaiike sadu kordi suurendada ning endiselt näha neilt teravaid kujutisi. Kolmel mosaiigil on näha kokku kusagil 26 miljonit galaktikat, millest enam kui 380 tuhat on juba tehisintellekti ja inimese koostöös kuju järgi liigitatud*. Järgnevate aastate jooksul loodetakse Euclidi abil aga jäädvustada kusagil 1,5 miljardit galatikat, saates iga päev kosmoseteleskoobist Maale umbes 100 gigabaiti andmeid.

Suuremalt: https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319k-euclid...

Suuremalt: https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319g-euclid...

Suuremalt: https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319f-euclid...

Lisaks galaktikatele on Euclidi senistelt fotodelt avastatud umbes 500 tugeva gravitatsiooniläätse kandidaati ehk olukordi, kus galaktikate või nende parvede gravitatsioon toimib otsekui kosmiline lääts, mis selle taga asuvaid kaugemaid galaktikaid suurendab.

All valik Euclidi värsketest mosaiikidest ja nende suurendatud osadele. Fotode kõrvalt leiate lingid lehtedele, kust saab vaadata nende täissuuruses versioone, kuna facebooki pildialgoritmid neile praktiliselt üldse au ei tee.

Erinevad jäädvustatud galaktikad. https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319c-galaxies...

Euclidi poolt jäädvustatud graviatsiooniläätse kandidaadid. https://euclid.caltech.edu/.../euclid20250319b-strong...

*kui keegi soovib aidata Eclidi ja teiste suuremahuliste vaatluste käigus pildistatud galaktikaid liigitada, siis seda saab teha kodanikuteadlatele suunatud projekti raames siin: https://www.zooniverse.org/projects/zookeeper/galaxy-zoo/ 

Blue Ghosti missioon Kuul sai läbi

Päike loojus Kuul Kriiside meres 16. märtsil ning mõned tunnid hiljem lülitus välja seal 2. märtsil maandunud Blue Ghosti maandur. Tegemist oli ajaloo esimese täiesti eduka eramaandumisega Kuul, mille eesmärgiks oli lisaks tehnoloogilisele demonstratsioonile viia Kuul läbi päris mitu huvitavat teadusliku eksperimenti ja mõõdistamist. Lisaks jäädvustas maandur/kuundur Kuul esmakordselt päikesetõusu ja -loojangut, päikesevarjutust (Maal toimus samal ajal kuuvarjutus) ja palju teisi huvitavaid kaadreid.

Päikesetõus Kriiside meres.

Hetk peale edukalt maandumist Kriiside meres. Kauguses paistab Maa.

Päikesevarjutus Kriiside meres ehk Maa on peaaegu täielikult Päikese kinni katnud. Maal oli samal ajal toimumas täielik kuuvarjutus.

Blue Ghosti vari kuu pinnal päikeseloojangul.

Maa ja Blue Ghosti sihtpunkt - Kuu - väikese täpina selle kohal. Foto on tehtud enne raketimootorite käivitumist, mis lükkasid maanduri Kuu juurde viivale trajektoorile.

Osana NASA CLPS programmist oli antud missiooni tagamõtteks leida eraettevõtete seast pädevaid partnereid, kes suudaks tagada Maa-Kuu vahelist transporti, mis omakorda toetaks näiteks Artemise mehitatud missioone või tulevikus lausa alalist mehitatud baasi Kuul. Heidame kokkuvõtliku pilgu sellele, et mis sorti teadusega Blue Ghosti maandur seal ühe kuu päeva (14 Maa päeva) jooksul tegeles.

Kaasas oli sellel kokku kümme teaduslikku instrumenti. Nende poolt kogutud andmed muutuvad varem või hiljem avalikuks kõigile, kuid traditsiooniliselt saavad neile eelisjärjekorras ligipääsu eksperimentide autorid. Missiooni vältel edastas Blue Ghost Maale 112 gigabaiti andmeid, millest 51 on teaduslikku laadi.

• LISTER (Lunar Instrumentation for Subsurface Thermal Exploration with Rapidity) - tegemist on pneumaatilise puuriga, mis suutis puurida umbes meetri sügavusele Kuu pinnasesse, mõõtes seal erinevatel sügavustel temperatuuri. Praeguse seisuga on see sügavaim sond teisel taevakehal.

• LuGRE (Lunar GNSS Receiver Experiment) - esmakordselt üritati kasutada teel Kuule ja seal juba maandunult ära Maa orbiidil tiirlevaid satelliitnavigatsiooni süsteeme nagu GPS ja Galileo. Leiti, et signaale on võimalik vastu võtta ning neid tulevikus kasutada Kuul navigeerimiseks.
• RadPC - Blue Ghosti pardal oli spetsiaalne ja patenteeritud radioaktiivsust kannatav arvuti, mis suudab parandada reaalajas radioaktiivsusest tingitud vigu oma süsteemis. See suutis püsida töökorras terve missiooni.
• EDS (Electrodynamic Dust Shield) - katsetati võimalusi erinevatelt pindadelt elektrostaatiliselt eemaldada kuutolmu ehk regoliiti. Katsed olid edukad. Taolist tehnoloogiat loodetakse kasutada tulevikus eemaldamaks abrassiivset tolmu skafandritelt, päikesepaneelidelt, instrumentidelt jne.
• LMS (Lunar Magnetotelluric Sounder) - maanduri pardalt visati nelja ilmakaarde ja umbes 20 meetri kaugusele neli traadist elektroodi. Lisaks tõusis maandurist elektromangetväljade suhtes tundlik antenn. Mõõtes nendes traadipaarides muutuvat pinget suudeti mingil määral "näha" Kuu sisemusse. Paraku jääb meil teadmistest puudu, et kuidas täpsemalt see töötab, kuid sama põhimõtet on juba aastakümneid kasutatud maapõue "nägemiseks". Märksõnaks on "elektriline impedants".

• LEXI (The Lunar Environment Heliospheric X-ray Imager) - kuue päeva jooksul pildistati Kuult Maad ümbritsevat magnetvälja röntgenkiirguses. Selle eesmärgiks oli uurida kuidas meie planeedi magnetväli Päikeselt lähtuvat päikesetuult püüab ja blokeerib.
• NGLR (Next Generation Lunar Retroreflector) - Blue Ghostiga on kaasas spetsiaalsed peeglid või õigemini helkurid, millelt on võimalik Maalt saadetud laserkiiri tagasi põrgatada. Teades valguse kiirust ja valgusimpulsside saabumise aega on võimalik maanduri kaugust ja seega Kuu kaugust mõõta. Taolist põhimõtet on nüüdseks kasutatud juba ligi 60 aastat. NGLR-i abil suudetakse Kuu kaugust mõõta vähem kui millimeetri täpsusega.
• SCALPSS (Stereo Cameras for Lunar Plume-Surface Studies ) - kuuest kaamerast koosnev süsteem, mis pildistas Blue Ghosti maandudes umbes 9000 fotot suunaga otse maanduri alla. Nendest fotodest saab kokku panna detailse 3D kaarti, et millisel määral maanduri rakettmootor selle all jäänud kuupinnast kulutas.

• LPV (Lunar PlanetVac) - sisuliselt kõrgtehnoloogiline tolmuimeja, mis suudab pinnaseproove võtta senisest oluliselt odavamal meetodil. Hetkel kasutatakse reeglina pinnaseproovide kogumiseks robotkäppe, mis on rasked, kallid ja keerukalt juhitavad.
• RAC-1 (Regolith Adherence Characterization) - testis kuidas 15 erinevat materjali koguvad enda külge Kuud katvat tolmu ehk regoliiti. Väga teravate servadega tolm oli juba Apollo missioonide ajal suureks nuhtluseks, kuna see nakkus astronautide skafandritega ning oli väga abrasiivne. Tulevikus peaksid skafandrid olema kaetud materjaliga, mis tolmu nii kergelt külge ei võta, sest muidu need lihtsalt kuluvad läbi. Sama käib päikesepaneelide, andurite ja kõikvõimalike liikuvate osade kohta.

Firefly Aerospace plaanib järgmise maanduri Kuu "tagumisele küljele" saata juba järgmisel aastal ja kolmanda 2028. aastal.

Kevadine pööripäev 2025

Täna Eesti aja järgi kell 11:01 lõppeb talv ja algab astronoomiline kevad. Seda siis põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral lõppeb suvi ja algab sügis. Igatahes kusagil ekvaatoril särab täna kell 11 Päike täpselt seniidis, kuna Maa on oma orbiidil jõudnud sellisesse paika, kus päikesekiired paistavad planeedi pöörlemisteljega risti.

Meteosat 9 fotode põhjal kokku pandud illustreeriv rida, et kuidas Maa telje kalle Päikese suhtes erinevatel pööripäevadel muutub. Esimene foto on suvisest pööripäevast põhjapoolkeral, teine sügisesest, kolmas talvisest ja neljas kevadisest.

Mõnikord väidetakse, et kevadisel ja sügisesel pööripäeval (ehk võrdpäevsustel) on kõikjal planeedil päevad ja ööd sama kestvusega. Tegelikkuses see päris nii lihtsalt ei tööta. Tänu päeva alguse ja lõpu definitsiooni omapäradele ja päikesekiirte murdumisele atmosfääris ühtlustus näiteks Eesti jaoks päeva ja öö pikkus (saabus ekviluks) juba veidi enam kui nädala eest.

Teisi kevade definitsioone peale eelmainitud astronoomilist kevadet*:

• Kevadtalveks (eelkevad) nimetatakse lume sulamise perioodi. Selle alguseks on päev, millest edasi hakkavad domineerima sulailmad ja lumikatte paksus hakkab vähenema. Kevadtalve keskmine algus jääb tavaliselt veebruari viimasesse kolmandikku.
• Varakevad algab pärast lumikatte lõplikku kadumist. Selle jooksul maapind sulab ja soojeneb. Ilmastikus sageneb külmavabade päevade osatähtsus. Varakevad saabub riigi lõunaosas märtsi lõpul ja põhjaosas aprilli alguses.
• Klimaatiline kevad algab koos taimede vegetatsiooniperioodi algusega, s.o siis kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +5 °C. Taimekasvuperiood algab Eestis keskmisena aprilli teisel poolel.
• Meteoroloogiline (ka kalendriline) kevad algab põhjapoolkeral kokkuleppeliselt 1. märtsil ja lõpeb 31. mail (nii on andmed ja aastaaegade kokkuvõtted omavahel võrreldavad).

*https://www.ilmateenistus.ee/definition/kevad/

Orbiidile jõudsid SPHEREx ja PUNCH

Vahepeal ka midagi kosmilisemat kuu-uudiste vahele.

Nädal tagasi startis Maa orbiidile NASA uus kosmoseobservatoorium nimega SPHEREx*. Tegemist on esmapilgul hiiglaslikku ruuporit meenutava teleskoobiga, mille ülesandeks saab olema iga kuue kuu tagant üles pildistada terve taevas ning jäädvustada seeläbi umbes 450 miljonit galaktikat ja 100 miljonit Linnutee tähte 102-es erinevas infrapuna lainepikkuses. Missiooni nominaalselt pikkuseks on kaks aastat ning selle tulemusel peaks valmima üks kõige "värviküllasemaid" kaarte meid ümbritsevast universumist.

SPHEREx kosmoseobservatoorium laboris.

SPHEREx läbilõige. Teleskoobil puuduvad liikuvad osad.

Üksikutest objektidest jäädvustab teleskoop niinimetatud spektrid, mis pakuvad muuhulgas infot galaktikate keskmise temperatuuri, koostise, kaugenemiskiiruse (seega ka kauguse), pöörlemise ja palju muu kohta. Neid kõiki statilistiliste tööriistadega uurides osutub võimalikuks teha huvitavaid järeldusi universumi sünni, arengu, vanuse, paisumiskiiruse, ainejaotuse ja muude omaduste kohta. Linnuteest otsib SPHEREx orgaanilisi ühendeid, vett ja muid elu tekkeks vajalikke aineid. Kui SPHEREx peaks märkama midagi huvitavat (mida ta peaaegu kindlasti ka teeb), saavad asja lähemalt vaadata Hubble ja James Webbi kosmoseteleskoobid.

Koos SPHEREx-iga startis sama Falcon 9 kanderaketiga missioon nimega PUNCH*. Tegemist on nelja umbes kohvrisuuruse satelliidiga, mis suudavad vaadelda kolmedimensiooniliselt, et kuidas Päikest ümbritsev ülikuum kroon läheb üle päikesetuuleks ehk laetud osakeste vooks.

PUNCH missiooni moodustab neli kohvrisuurust satelliiti, mis Maa ümber tiireldes vaatlevad Päikese krooni ja päikesetuult ruumiliselt.

*kosmosemissioonidele antakse tihtipeale väga imelikke nimesid, mis on tegelikult lühendid pikematest nimedest. Näiteks SPHEREx on lühend inglise keelsest "Spectro-Photometer for the History of the Universe, Epoch of Reionization, and Ices Explorer". Eesti keelde tõlgites võiks see siis olla, et "Universumi ajaloo, reionatsiooni ajastu ja jääde uurimise spektro-fotomeeter ". SPHEREx-i kohta saab lähemalt lugeda: https://spherex.caltech.edu/

*PUNCH on lühend inglise keelsest nimest "Polarimeter to Unify the Corona and Heliosphere". Tõlkes võiks see kõlada "Polarimeeter ühendamaks krooni ja heliosfääri".