neljapäev, 30. märts 2023

Milline vaade avaneks Pluuto orbiidil tiireldes?

All videoanimatsioon, mis on kokku pandud Pluutost 2015. aastal möödalennu sooritanud New Horizon sondi fotomaterjali ja kõrgusandmete põhjal. Tegelikkuses kihutas New Horizon kääbusplaneedist mööda 12 500 kilomeetri kaugusel selle pinnast ja kiirusel peaaegu 14 kilomeetrit sekundis, tehes selle käigus nii palju fotosid ja mõõtmisi kui võimalik. Animatsioonis on Pluuto jäine ja üllatuslikult hõredat atmosfääri omav pind valgustatud oluliselt rohkem, kui see näiteks inimsilmale paistaks. Pluuto asub Päikesest kusagil 40 korda kaugemal kui Maa ja viibib seetõttu igaveses hämarikus.


Peale kääbusplaneedi enda (mis kuulus veel sondi stardi ajal 2006. aastal planeetide hulka) pildistas New Horizon veel selle viit kuud - Charoni, Styxi, Nixi, Kerberost ja Hydra. Neist kaugelt kõige suurem on Charon, mis on Pluutost vaid kaks korda väiksema läbimõõduga (606 kilomeetrit).
New Horizon on endiselt töökorras ning kursil, mis viib selle lõpuks Päikesesüsteemist välja tähtedevahelisse ruumi miljarditeks aastateks rändama. Sellise vägiteoga on hakkama saanud vaid veel neli inimkätega ehitatud sondi - Pioneer 10, Pioneer 11, Voyager 1 ja Voyager 2. New Horizon peaks suutma Maale andmeid saata veel 2030ndate aastateni ning üheks selle viimaseks ülesandeks saab Maa pildistamine kaugemalt kui seda on eales tehtud.

teisipäev, 28. märts 2023

Astronoomiaklubi astrofoto: Kuusirp

Meie eilne esimene kohmakas katse uue astrokaamera (ja tarkvara) abil pildistada Kuud. Seda siis tegelikult kevadiselt valges taevas ja pilvede vahelt. Süvataevas peab veel ootama...

Kuu oli valgustatud 36%. Täna on Kuu valgustatud juba 45% ulatuses.

Pildistatud läbi 203/1200mm Newton teleskoobi, monteering EQ6R-PRO, kaamera ZWO ASI071MC-Pro (projekt on ellu viidud kohaliku omaalgatuse programmi toel). Töödeldud PIPP, Autostakkert, Registax, PS.

esmaspäev, 27. märts 2023

Helkivad ööpilved Marsil

Eelmisel nädalal kirjutasime kuidas marsikulgur Curiosity leidis planeedi pinnalt lebamas võrdlemisi koguka raud-nikkel meteoriidi. Curiosity noorem kaksik Perseverance, mis otsib 2021. aasta veebruarist Jezero nimelise kraatri põhjast märke ammusest elust, pildistas umbes samal ajal Marsi öötaevas pilvi, mis peaksid eestlastele suveöödest tuttavad näima. Tegemist on niinimetatatud polaarmesosfääripilvede ehk helkivate ööpilvedega. Nii nagu Maal, muutuvad ka Marsil need atmosfääri ülemisest kihtides asuvad pilved nähtavaks ja helkivaks suvisel ajal, mil nende kõrgus ja lähedus poolustele on piisav, et olla Päikese poolt terve öö valgustatud. Erinevalt aga maisetest veejääkristallidest koosnevatest pilvedest, on Marsi helkivad ööpilved (ja ka teised harvad pilved) tehtud peamiselt süsihappekristallidest.

Helkivad ööpilved Marsi taevas 18. märtsil.

Fototöötlus Kevin M. Gill.

Võrdlus maisete (vasakul) ja Marsi taevas paistvate helkivate ööpilvedega.



pühapäev, 26. märts 2023

Tõrva Astronoomiaklubi sai endale Kohaliku omaalgatuse programmi toel astrokaamera

Meil on hea meel teatada, et meie projekt "Astrokaamera Tõrva Astronoomiaklubile" Valgamaa Kohaliku omaalgatuse programmi 2022. aasta sügisvoorus sai positiivse otsuse. Seda juba tegelikult kolm kuud tagasi. Peale pikka ootamist, jõudis projekti toel rahastatud kaamera viimaks ka kohale ja kuigi selle katsetamist süvataeva pildistamisel on siiani seganud pilvised ilmad, loodame lähipäevadel (või nädalatel) selle kaudu teieni tuua jäädvustusi meie tähistaevas peituvatest udukogudest, galaktikatest, täheparvedest ja planeetidest.



Tegemist on siis ZWO ASI071MC-pro kaameraga, mis on mõeldud spetsiaalselt astrofotograafiaks. Võrreldes näiteks tavafotograafias kasutatavate DSLR kaameratega (meie senine kaamera oli Nikon D5600) on astrokaamera tundlikum, töötab laiemas spektrivahemikus ning selle sensor on jahutatav kuni -40 kraadi ümbritsevast madalamale temperatuurile. Selle viimase funktsiooni mõtteks on hoida pikkade säriaegadega fotod võimalikult müravabad.
Täpsemad andmed kaamera kohta leiab siit: https://astronomy-imaging-camera.com/product/asi071mc-pro
Täname südamest Valgamaa Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja selle viieliikmelist hindamiskomisjoni!

neljapäev, 23. märts 2023

Curiosity leidis Marsi pinnalt järjekordse meteoriidi

Jaanuari lõpus avastas NASA marsikulgur Curiosity Marsi külmalt, kuivalt ja kõledalt pinnalt suhteliselt suure raud-nikkel meteoriidi, mis sai hüüdnimeks Cacao. Läbimõõdult umbes 30 sentimeetrit lai rauakolakas kukkus Marsile tõenäoliselt miljoneid aastaid tagasi, kuid on tänu sealsele hapnikuvabale atmosfäärile, voolava vee puudumisele ja nõrgale tuulerrosioonile väga hästi säilinud. Kulgur pildistas meteoriiti ning tuvastas selle koostise oma ChemCamiks nimetatud instrumendi abil, mis kujutab endast põhimõtteliselt võimast laserit, mille poolt aurustatud materjali saab spektroskoobi (spetsiaalse kaamera) abil kindlaks teha.

30 sentimeetrine Cacao. Fotomosaiik koosneb 16 üksikkaadrist.

Lähivõte kohast, kus Curiosity meteoriidi koostist mõõtis.

Veel täpsem lähivõte. Numbritega on tähistatud umbes millimeetrised kohad, mida ChemCami laserspektroskoop tabas.

Cacao Curiosity kulguri varjus. Foto on kokku õmmeldud mitmest kaadrist.

Tegemist ei ole esimese Curiosity poolt avastatud meteoriidiga. 2014. aastal pildistas see näiteks seni kõige suuremat Marsil avastatud meteoriiti hüüdnimega Lebanon, mille läbimõõduks on umbes 2 meetrit.

Väikeauto mõõtu kuuerattaline Curiosity kulgur on Marsil Gale kraatis ringi veerenud juba alates 2012. aasta augustist. 2021. veebruaris liitus temaga Marsil Jezero kraatrit uuriv Perseverance, mida võib pidada Curiosity veidi edasiarendatud ja iidsete elumärkide kindlaks tegemiseks spetsialiseeritud kaksikuks.

esmaspäev, 20. märts 2023

Kevadine pööripäev ehk võrdpäevsus 2023

Täna Eesti aja järgi kell 23:24 lõppeb talv ja algab astronoomiline kevad. Seda siis põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral lõppeb suvi ja algab sügis. Igatahes ekvaatoril särab täna/homme Päike täpselt seniidis, kuna Maa on oma orbiidil jõudnud sellisesse paika, kus päikesekiired paistavad planeedi pöörlemisteljega risti.

Mõnikord väidetakse, et kevadisel ja sügisesel pööripäeval (ehk võrdpäevsustel) on kõikjal planeedil päevad ja ööd sama kestvusega. Tegelikkuses see päris nii lihtsalt ei tööta. Tänu päeva alguse ja lõpu definitsiooni omapäradele ja päikesekiirte murdumisele atmosfääris ühtlustus näiteks Eesti jaoks päeva ja öö pikkus (saabus ekviluks) juba veidi enam kui nädala eest.
Teisi kevade definitsioone peale eelmainitud astronoomilist kevadet*:
  • Kevadtalveks (eelkevad) nimetatakse lume sulamise perioodi. Selle alguseks on päev, millest edasi hakkavad domineerima sulailmad ja lumikatte paksus hakkab vähenema. Kevadtalve keskmine algus jääb tavaliselt veebruari viimasesse kolmandikku.
  • Varakevad algab pärast lumikatte lõplikku kadumist. Selle jooksul maapind sulab ja soojeneb. Ilmastikus sageneb külmavabade päevade osatähtsus. Varakevad saabub riigi lõunaosas märtsi lõpul ja põhjaosas aprilli alguses.
  • Klimaatiline kevad algab koos taimede vegetatsiooniperioodi algusega, s.o siis kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +5 °C. Taimekasvuperiood algab Eestis keskmisena aprilli teisel poolel.
  • Meteoroloogiline (ka kalendriline) kevad algab põhjapoolkeral kokkuleppeliselt 1. märtsil ja lõpeb 31. mail (nii on andmed ja aastaaegade kokkuvõtted omavahel võrreldavad).

pühapäev, 19. märts 2023

Päikese polaarpurse

9. märtsil jäädvustas Argentiina astrofotograaf Eduardo Schaberger Poupeau meie kodutähel nähtuse, mida kutsutakse polaarkrooni purskeks. Tegemist on päikesesiseste magnetväljade katkemisel tekkiva plasmapurskega, mis asub Päikese põhja- või lõunapoolkera laiuskraadide 60 kuni 70 vahel. Kuna pooluste lähedal on Päikese magnetväljad palju tugevamad kui ekvaatori lähistel, ei suuda sealt välja paisatud plasma tähelt põgeneda, vaid tõmmatakse tagasi selle pinnale. Taolise "plasmakardina" langemiskiiruseks on mõõdetud kuni 10 kilomeetrit sekundis, mis on oluliselt kiirem, kui tohiks vaid magnetväljade mõju poolt võimalik olla.


Polaarkrooni pursked on võrdlemisi tavalised, toimudes peaaegu igapäevaselt. Samas taolised jäädvustused on suhteliselt haruldased.
Fotol nähtava "kardina" kõrguseks on ligikaudu 100 000 kilomeetrit ehk ümmarguselt kaheksa Maa läbimõõtu. Lisasime omalt poolt fotole illustratsiooniks nurka mõõtkavalise Maa.

neljapäev, 16. märts 2023

Wolf-Rayet 124

James Webbi kosmoseteleskoobi foto Wolf-Rayeti tähtede hulka kuuluvast WR 124-st, mis asub meist ligikaudu 15 000 valgusaasta kaugusel Noole tähtkuju suunas. Nagu teised sellist tüüpi tähed, kujutab WR 124 endast üht suhteliselt lühiajalist etappi eriti massiivsete ja kuumade tähtede elus, mis eelneb selle supernoovana plahvatamisele. Selle käigus heidavad tähed endast eemale mitme Päikese massi jagu ainet, millest moodustuvad nende ümber iseloomulikud tolmust ja gaasist halod, mis ematähe kiirguses helendavad. WR 124 mass ületab Päikest umbes 30 korda, olles juba kaotanud ligikaudu 10 Päikese jagu materjali, millest on tekkinud fotol nähtav umbes valgusaasta lai kroon. Tähe jaoks ei ole supernoova enam kaugel, kuid meie jaoks võib juhtuda alles kümnete või sadade tuhandete aastate pärast.

Täissuuruses foto: https://stsci-opo.org/STScI-01GTYAME8Q4353E2WQQH2965S5.png

Tähtedevahelist tolmu ja gaasi läbistavat infrapunakiirgust jäädvustav James Webb on viimasel ajal uurinud mitmeid Wolf-Rayeti tähti, pakkudes tähefüüsikutele enneolematult häid andmeid taoliste massiivsete tähtede eluetappide tundma õppimiseks.
Hubble kosmoseteleskoobi nähtavas valguses fotot samast objektist.


teisipäev, 14. märts 2023

Kuu sai tabamuse

Jaapani astronoom (ja ühtlasi hobiastronoom) Daichi Fujii jäädvustas 23. veebruari õhtul oma kodust Hiratsukas Kuu valgustamata lõunapoolkeral sähvatuse, mis helendas kokku umbes sekundi. Tegemist oli suure tõenäosusega Kuud tabanud pisemat sorti asteroidiga, mille kokkupõrkel vabanenud energia oli piisav, et ligi 400 000 tuhande kilomeetri kaugusele Maale paista. Asukoha järgi tabas kosmosekivi Kuud Ideler L ja Pitiscuse nimesid kandvate suuremate kraatrite lähistele.

Taolised kokkupõrked Kuuga on suhteliselt tavalised, eelkõige tänu sellele, et Kuul puudub atmosfäär. Näiteks Maal põlevad paljud sarnased meteoroidid ja asteroidid siinses tihedas atmosfääris lihtsalt ära. Kuu puhul taolist põlemist ei toimu, seega sealses taevas ei ole näha meteoore (lendavat, põlevat meteoroidi) vaid lihtsalt kokkupõrkest eralduvat soojust ja valgust. Kusjuures seda ilma igasuguse hoiatuseta.
On arvutatud, et iga Maa pinnale jõudva meteoriidi kohta tabab Kuud umbes 20 meteoriiti (kui jätta kõrvale lugematud mikrometeoroidid). Näiteks 2009. aastast Kuu orbiidil tiirutanud ja sealset pinda praktiliselt pidevalt pildistav Lunar Reconnaissance Orbiter (LRO) avastab vanemaid fotosid värsketega kõrvutates regulaarselt Kuult uusi kraatreid. Enamus nendest on pisikesed ja kaamera lahutusvõime piirangute tõttu raskesti märgatavad, kuid mõned piisavalt suured, et neid ka mingil määral uurida. Kommentaarides üks 2016. aasta teadustööst pärinev kuvatõmmis, kus on näha kraatri teket erinevatel aegadel tehtud fotodelt ja taoliste uute kraatrite (kandidaatide) asukohti kaardil.
Tõenäoliselt asub LRO ka antud klipis näha olnud sähvatusest alles jäänud kokkupõrkejälge otsima. Kõigi eelduse järgi peaks see olema piisavalt suur, et olla LRO kaamerate jaoks nähtav. Sellega läheb aga veel aega, kuna LRO orbiit ei ole otseselt juhitav ja me peame ootama, millal sond sellest piirkonnast jälle üle lendab.

laupäev, 11. märts 2023

Naistepäeva Kuu piilumas Alaska tagant

Foto on tehtud Jaapani geostatsionaarse (ehk geosünkroonse) Himawari 9 ilmasatelliidi poolt, mis lennutati Maa orbiidile 2016. aasta novembris. Geostatsionaarne orbiit tähendab seda, et see tiirleb ümber Maa täpselt samas tempos kui planeet pöörleb ehk meie vaatenurgast asub see liikumatuna kogu aeg ühes kohas taevas. Sarnaselt asuvad orbiidil need sidesatelliidid, mille poole lähiminevikus ja ilmselt osadel praegugi "satipannid" suunatud on. Maa jaoks peavad geostatsionaarsed satelliidid asuma 35 786 kilomeetri kõrgusel ekvaatorist - seal tasakaalustub Maa gravitatsioon ja kõverjoont pidi liikuva satelliidi inerts täpselt sellisel määral, et teha üks tiir sama ajaga kui Maa pöörleb. Ilmasatelliitide jaoks on see ideaalne asukoht - näiteks Himawari 9 asub Jaapani pikkuskraadi kohal.

All paar Himawari 9 fotot Maast, mida satelliit teeb tegelikult iga kahe ja poole minuti tagant.




reede, 10. märts 2023

Sagittarius A* ja selle ümber tiirlevad tähed

Linnutee südames asuva supermassiivse musta augu ümber on tiirlemas avastatud seni teadaolevalt kõige lühema perioodiga täht. Täht nimega S4716 on umbes neli korda massiivsem ja kaks korda kuumem kui Päike ning asub mustast august kõige lähimas punktis 100 astronoomilise ühiku kaugusel - see on kõigest kolm korda kaugemal kui Pluuto Päikesest. Tähe keskmine orbitaalkiirus on seega üle 8000 kilomeetri sekundis ehk peaaegu 3% valguse kiirusest ning ühe tiiru tegemiseks kulub tal vaid neli aastat. Võrdluseks, Päikesesüsteemil kulub galaktika keskme ümber üheks tiiruks 230 miljonit aastat.

Esmakordselt pakuti idee supermassiivsest mustast august meie kodugalaktika keskel välja 1971. aastal briti astronoomide Donald Lyndon-Belli ja Martin Reesi poolt. Kolm aastat hiljem kinnitati seda vaatlustega. Selle massiks mõõdeti ligikaudu 4 miljonit Päikest ning kauguseks 26 000 valgusaastat (nii kaugel asume me Linnutee keskmest). Eelmise aasta mais avaldas Sündmuste horisondi teleskoobi töörühm sellest või õigemini selle vahetust läheduses hõõguvast gaasist ka esimese foto.
Musta augu ametlikuks nimeks on Sagittarius A* (hääldataksegi A-tärn) ning see asub piirkonnas Skorpioni ja Amburi tähtkujude piiril. Silma ega nähtavas valguses toimetava teleskoobiga seal kahjuks midagi erilist näha pole, kuna meie ja kauge musta augu vahel on ohtralt tähtedevahelist tolmu. Seevastu infrapunases ja raadiokiirguses on võimalik selle ümbrust mingil määral jälgida. Nii on musta augu lähedusest eelnevalt avastatud kümneid tähti, mida nimetatakse kollektiivselt S-tähtedeks ning mille perioodid (ühele orbiidile kuluv aeg) varieerub 10 ja 166 aasta vahel. Neist mustale augule perioodiliselt kõige lähemale sattuv täht on S4714, mis möödub sellest vaid 12,5 astronoomilise ühiku kauguselt (umbes Päikese ja Saturni vahemaa) saavutades selleks hetkes kiiruse 24 000 kilomeetrit sekundis ehk 8% valguse kiirusest.

All videoklipp zoomist Sagittarius A* lähedale, tõelistest aastate jooksul tehtud fotodest kokku pandud animatsioon selle lähedal liikvatest tähtedest ning nende tõenäolisest orbiitidest. Allikas: ESA


Taoliste tähtede avastamine ja nende orbiitide väljaselgitamine ei ole kerge ülesanne, kuna see võrdlemisi väike piirkond asub meist kaugel, tähtedevaheline tolm segab ja musta augu gravitatsiooni poolt kuumaks hõõrutud gaas kipub nõrku tähti oma valgusega lämmatama. Näiteks 2018. aastal tõusis Sagittarius A* heledus mõneks ajaks 75 korda, olles arvatavasti põhjustatud selle gravitatsioonikaevu haaratud ja "õgitud" asteoridi mõõtu objektist.
Tähtede vaatlemiseks kasutatakse infrapunakiirguses töötavate teleskoopide fotosid, mida Linnutee keskmest iga natukese aja tagant tehakse. Kõrvutades aastate jooksul kogutud fotosid ning analüüsides neile jäädvustunud nõrkade tähtede asukohtade muutust, saab nende orbiidid mõningase määramatusega tuvastada. Asja teeb keerulisemaks asjaolu, et neil tähtedel ei ole mingit eelistatud tiirlemistasandit (orientatsiooni) ja eelnevalt mainitud kiirustel liikuvate objektide puhul hakkavad rolli mängima relativistlikud seaduspärasused. Ühesõnaga nende liikumist ei saa adekvaatselt kirjeldada vaid Newtoni valemite abil, vaid sisse tuleb tuua Einsteini relatiivsusteooriast lähtuvaid parandusi. See kõik nõuab võimsate arvutite ja algoritmide kaasamist.
Seda kõike kasutades ja meeles pidades suutis Saksamaa Kölni ülikooli füüsikainstituudi töögrupp, mida juhtis astronoom Florian Peiβker, ajavahemikus 2003-2020 tehtud fotodelt tuvastada tähe S4716 olemasolu ja orbiidi parameetrid. Kusjuures ta oli selle olemasolu kahtlustanud juba pikalt, kuid andmete kogumine ja analüüsimine võttis aega.
Vastaavastatud tähe ja teiste S-tähtede üha lähemalt tundma õppimine on hädavajalik suutmaks üha täpsemalt ja täpsemalt mõõta Sagittarius A* massi, mõõtmeid ja selle läheduses valitsevaid tingimusi. Näiteks S4716 liikumise uurimine viitab, et musta augu ümbrus on täidetud gaasi, tolmu, asteroidide ja muude objektidega, mida see siis aeg-ajal ära sööb ja meie jaoks hüppeliselt heledamaks muutub.

esmaspäev, 6. märts 2023

Uus udukogu Ükssarvikus

USA astrofotograaf Bray Falls on öötaevast avastanud järjekordse varasemalt tundmatu objekti, kasutades selleks viimasel ajal osade taevapiltnike seas levima hakanud tehnikat, kus teleskoop suunatakse pealtnäha igavasse piirkonda ning kogutakse sealt pärinevat valgust mitmeid kümneid öid järjest. Nii muutuvad nähtavaks struktuurid ja objektid, mis on lihtsalt liiga nõrgad, et neid muul moel tähele panna. Kuigi võrreldes professionaalsete teleskoopidega on harrastajate käsutuses olev tehnika pisikene, teevad nad selle tasa ajaga. Näiteks antud foto jaoks kogus Falls valgust ühtekokku peaaegu 84 tundi, kasutades selleks vaid 4 tollist Takahashi FSQ-106ED teleskoopi.


Fotole jäädvustus sinakas udu Ükssarviku tähtkujus, mida senistest taevakataloogidest ei leia ning mille avastaja nimetas Fal1 - Kyber Crystal nebula (fal tuleb tema perekonnanimest, 1 tähendab esimest täielikult tema poolt avastatud objekti ja tõlkes Küberkristalli udu tuleb Tähesõdade filmidest pärit valgusmõõkade energiaallikaks olnud kristallidest).
Udu täpne kaugus, mõõtmed ja tekkemehhanism on esialgu veel lahtised, kuid koostöös hobiastronoomide Marcel Drechsler and ​​​​Xavier Strottneriga pakub Falls, et tegemist võib olla niinimetatud kuuma alamkääbustähe poolt tekitatud ja ioniseeritud gaasikestaga. Samas selle keskel olev mulli kujuline udu viitaks justkui planetaarudule ehk gaasikestale, mis tekib kui päikesesarnane täht oma elu lõpus materjali endast eemale heidab. Probleem selle viimase hüpoteesiga on, et vaatlused ei näi kinnitavat valge kääbuse ehk paljastatud tähetuuma olemasolu selle südames. Ühesõnaga tuleb asja veel uurida. Õnneks teavad nüüd kutselised astronoomid täpselt kuhu oma võimsamad teleskoobid suunata.
Sellest kuidas Drechsler, Strottner ja Falls alles kaks kuud tagasi Andromeeda kõrvalt senitundmatu gaasikogumi avastasid, kirjutasime siin: https://www.astromaania.ee/.../amatoorid-avastasid...
Foto suuremalt koos lisainfoga: https://www.astrobin.com/wr5dh1/

neljapäev, 2. märts 2023

Jupiteri ja Veenuse lähenemine

Juba eilsed taevavaatlejad panid õhtuses läänetaevas tähele kaht väga heledat ja üksteisele lähedal asuvat "tähte". Sotsiaalmeedias oli õigete vastuste kõrval kuulda ka termineid "UFOd" ja "droonid". Tegelikult olid need kaks objekti planeedid Jupiter ja Veenus, mis on Maal asuva vaatleja jaoks üksteisele taevas üha lähemale triivinud. Eile lahutas neid üksteisest veidi vähem kui üks nurgakraad. Täna õhtul on vaatepilt sarnane, kuid planeetide omavaheline asetus on muutunud. Kui eile oli neist tunduvalt heledam - Veenus - nõrgemast Jupiterist paremal ja all, siis täna asub ta peaaegu otse Jupiteri kohal. Nende omavaheline näiv vahemaa jääb endiselt alla ühe nurgakraadi. See on piisav, et ära mahtuda väiksema suurendusega teleskoobiokulaari vaatevälja. Natukene kangem suurendus näitab Jupiteri puhul ära selle ümber tiirlevad neli suurt kuud ja Veenuse puhul 85% ulatuses valgustatud heleda ketta.

planeetide konjuktsioonist ehk lähenemisest Solvakkiast. Foto autor Ondrej Kralik.

Olgugi, et Veenus ületab heleduse (tähesuuruse) poolest Jupiteri oluliselt, ei ole see seotud nende tegelike mõõtmetega. Veenus on peaaegu sama suur kui Maa, Jupiter seevastu Maast 11 korda suurema läbimõõduga. Asi on kauguses. Veenus asub meist homme 204 miljoni kilomeetri kaugusel, Jupiter aga 864 miljoni kilomeetri kaugusel. Vahe on enam kui neljakordne. Lisaks on paksu ja pidevasse pilvkattesse mässitud Veenus Päikesesüsteemi kõige "heledam" objekt, peegeldades tagasi 70% sellele langevast päikesevalgusest. Vöödiline Jupiter teeb sama keskmiselt 50% ulatuses.

Edasipidi jätkab Jupiter taevas oma teekonda Päikesele üha lähemale (tegelikult meie liigume tal eest ära, jättes ta meie vaatenurgast Päikese taha), samal ajal kui Veenus tõuseb õhtuses taevas üha kõrgemale, asudes 4. juuniks Päikesest maksimaalsed 45,4 nurgakraadi ida pool. Ehk siis võimalusi seda kaunist "ehatähte" vaadelda avaneb lähikuudel veel ohtralt. Sama ei saa enam pikalt öelda Jupiteri kohta - teda näeme uuesti suvel.

Vaatlusele!

Täna õhtul on (veel) läänetaevas kohtumas planeedid Veenus ja Jupiter, kõrgel paistavad 80% valgustatud Kuu ja punane planeet Marss. Teleskoobiga peaks ära nägema ka kauge Uraani. Mis aga kõige parem - täna õhtuks lubatakse Tõrva kohale võrdlemisi selget ilma.

Eilne Veenuse ja Jupiteri lähenemine teleskoobis. Autor Mario Falbo. Asukoht: Itaalia.




Niisiiis. Kutsume täna kõiki noori ja vanu huvilisi Tõrva kesklinna (Veskijärve äärde, Tõrva ahju ette) avalikule teleskoobivaatlusele. Vaatlus algab kell 18:15 ja kestab paar tundi. Veenust ja Jupiteri ära näha soovivatel inimestel tasub pigem varakult kohale tulla.
NB! Pange väga soojalt riidesse.

kolmapäev, 1. märts 2023

Tšeljabinski meteoor

2013. aasta 15. veebruaril kell 9:20 kohaliku aja järgi sisenes Venemaal Tšeljabinski linna lähistel atmosfääri kusagil 20 meetrise läbimõõduga ja ligi 10 tuhat tonni kaalunud asteroid. Hommikuselt madala Päikese suunast liginenud ja maapinnaga suhteliselt lauge nurga all liikunud asteroidi kiiruseks oli umbes 15 kilomeetrit sekundis enne kui see 30 kilomeetri kõrgusel ja kusagil 30-le Hiroshima tuumapommile vastava jõuga plahvatas. Asteroidi lennu ja plahvatuse ajal oli selle heledus viivuks võrreldav Päikesega, osad inimeste sõnul tundsid nad sellest kiirguvat tugevat kuumust ning plahvatusest algusest saanud lööklaine (mis jõudis maapinnani paar minutit peale plahvatust) vigastas ligi 7200 hoonet ja kaudselt ligi 1500 inimest (peamisest läbi purunenud akende). Linnaelanike väitel oli terve päeva piirkonnas tunda põlenud püssirohule sarnast lõhna.

Meteoorist alles jäänud tolmu- ja suitsujutt, mida võib võrrelda pikaks venitatud tõusva tuumaseenega.

Plahvatuse koht on hästi eristatav.

Asteroidi plahvatusest atmosfääri jäänud suitsu- ja tolmupilv oli maapinnalt nähtav veel tunde ning NASA satelliidid suutsid selle liikumist ja hajumist jälgida nädalaid peale sündmust. Plahvatusest jäi järgi ja jõudis maapinnani ka omajagu fragmente. Neist teadaolevalt kõige suurem tabas Tšerbarkuli järve, lüües selle jääkaane sisse 6-meetrise augu. Päevi hiljem leiti selle ümbrusest lume seest hulgaliselt tumedaid pisikesi meteoriite. Kõige suurem tükk järvepõhjas tehti tuukrite poolt kindlaks paar kuud hiljem ning sama aasta oktoobris tõsteti see ka üles. Selle massiks oli 570 kilogrammi. Teise seitsme suurema leitud fragmendi kogumassiks oli 85 kilogrammi. Maapinnani jõudis aga ilmselt kokku tonnide viisi materjali, millest suurem osa kukkus laiale alale Tšeljabinski linnast lääne poole. Väidetavalt kogusid kohalikud koolilapsed oma lõbuks tuhandeid pisikesi tumedaid kivikesi, mis andisid oma asukohast märku läbi lumekoorikusse löödud aukude. Kohalike poolt leitud meteoriite müüdi ilmselt suurtes kogustes kollektsionääridele üle kogu maailma.

Tšerbarkuli järvest avastatud umbes 6-meetrise läbimõõduga auk.

Järvest välja toodud meteoriit.

Tšerbarkuli meteoriit väljapanekul Tšeljabinski muuseumis.
Teadlasteni jõudnud tükkidest võetud proovid näitasid, et need kuulusid tüübi järgi niinimetatud hariliku kondriidi hulka. Tegemist on kõige levinuma kivise meteoriitse materjaliga, mis moodustab kõikidest leidudest umbes 87%. Tšerbarkuli meteoriiti võib väljapanekul näha Tšeljabinski muuseumis.
Tegemist on viimase saja aasta kõige suurema ning teadaolevalt läbi aegade kõige rohkem inimvigastusi kaasa toonud meteooriga. Lähiminevikust ületab seda vaid 1908. aasta juunis Ida-Siberis aset leidnud Tunguusi katastroof, mille põhjustas tõenäoliselt mõne kilomeetri kõrgusel maapinna kohal plahvatanud umbes 60 meetrine asteroid või komeet. Plahvatus tasandas üle 2000 ruutkilomeetrisel alal 80 miljonit puud, olles võrreldav umbes 20 000 Hiroshimale heidetud tuumapommi plahvatusega. Kuigi see leidis aset praktiliselt asustamata piirkonnas, võis selles hukkuda vähemalt kolm inimest. Tänase päevani pole plahvatuse asukohast (kust on võimalik senini leida söestunud kände ja lamapuitu) leitud grammigi meteoriitset materjali, mis on omakorda olnud aluseks sadadele vähem või rohkem hullumeelsetele hüpoteesidele.
Videomontaaži Tšeljabinski superboliidist vaata alt.