laupäev, 30. märts 2019

Astronoomiaklubi astrofoto: Tükike Linnuteed

Tükike Linnuteed nähtuna kaamerasilma poolt 29. märtsi hilistel tundidel Tõrva lähedal. Aimatavad on meie Galaktika tasandit läbivad tolmupilved ning roosakad kolossaalsed molekulaargaasipilved.
Foto on kombineeritud 11 tähekaadrist (säri 1min50sek, ISO 1250) mille tegemiseks kasutasime teleskoobimonteeringu trackingut +19 pimekaadrist ja ühest esiplaanist. Töötlus Photoshopis.
Täisresolutsioonis originaal: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Milky_way_composition.jpg#mw-jump-to-license
Foto on tehtud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.

kolmapäev, 27. märts 2019

Astronoomiaklubi astrofoto: Orioni tähtkuju

Esimene kiirustatud katsetus pildistada Orioni (eestipäraselt Koot ja Reha) tähtkuju 24. märtsi edelataevas. Kauguses paistab tõenäoliselt Läti linna Rujiena valguskuma, mis peegeldub kõrgetelt pilvedelt. Punakad punktiirid on lennukite poolt jäetud rajad.
Pilt on kokku pandud viiest kaadrist (säri kokku 7min30sek, ISO 800). Kasutasime teleskoobimonteeringu trackingut.
Täisresolutsioonis originaal: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Orion_constellation.jpg
Täisresolutsioonis originaal: https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Orion_constellation_explained.jpg
Teisel fotol on välja toodud Orioni tähtkuju joontega ühendatud kuju, heledamate tähtede nimed ning Orioni udukogu asukoht ja sellest meie teleskoobiga tehtud lähivõte. Kolmandal joonisel näeb Orioni tähtkuju moodustavate tähtede ruumilist jaotust. Näiteks Bellatrix asub meist 250, Betelegeuse 500 ja Alnilam ligi 2000 valgusaasta kaugusel.


Foto on tehtud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.

esmaspäev, 25. märts 2019

Pilguheit Linnutee südamesse

1999. aastal orbiidile lennutatud Chandra röntgenobservatoorium* on pikemat aega vaadelnud meie Galaktika südames toimuvaid protsesse. Kuigi nähtavas valguses on see piirkond meie eest tähtedevahelise gaasi ja tolmu tõttu varjatud, suudame me röntgenkiirguses seal siiski üht-teist näha ja uurida.
All värskelt koostatud 360 kraadine visulatsioon Galaktika südamest ja seal toimuvatest vägivaldsetest sündmustest. Massiivse musta augu ümbruses tiirlevad kuumad hiidtähed puhuvad oma kiirgusega ringi mitmeid kümneid miljoneid kraade kuuma gaasi ja plasmat. Elu, kujul nagu me seda tunneme, ei saaks seal isegi parima tahtmise juures tekkida.


*observatoorium on saanud nime India-Ameerika astrofüüsik ja astronoomi Subrahmanyan Chandrasekhari järgi, keda kõik lihtsalt Chandraks kutsusid. Kõrge eani hämmastavalt viljakas teadlane andis hindamatu panuse tähefüüsika, mustade aukude ja relatiivsusteooria mõistmisesse. 1983. aastal anti talle elutöö eest üle Nobeli preemia.

kolmapäev, 20. märts 2019

Maa magnetpooluste nihkumine

Maakera magneetilise põhjapooluse liikumise kiirus Kanadast Siberi suunas on sundinud ametlikult ümber defineerima magneetilise põhjapooluse asukoha. Ekstreemne nihe tõstatab üha muret tekitavamaid probleeme navigatsiooniseadmete kasutamises, eriti kõrgematel laiuskraadidel. 4.veebruaril 2019 uuendasid NCEI ¹ keskuse teadlased planeeritust aasta varem maailma magneetilise mudelit. Tavaline uuenduste periood on seni olnud iga viie aasta tagant, aga ettenägematult kiire muutus sundis parandused sisse viima varem. Sellega tagatakse navigatsiooniseadmete täpne toimimine põhjapoolkeral, muuhulgas lennukites ja laevadel. Kui 1995. aastal liikus poolus keskmiselt umbes 14 kilomeetrit aastas, siis aastal 2019 on see ligi 55 kilomeetrit aastas. Keskmiselt, sest on täiesti tavaline, et see punkt võbeleb päevas 80km suuruse ala sees.

Viimase 100 aasta jooksul on magneetiline põhi nihkunud järjest geograafilise põhja poole.



Maa magnetvälja tekitab dünamo efekt 2500-5000 kilomeetri sügavusel Maa välistuumas, kus genereeritakse Coriolise jõu mõjul pöörleva raua ja nikli sulanud massi poolt elektrivool, mis omakorda genereerib Maakera ümber magnetvälja. Siit tuleneb ka üks teooria seletamaks magneetilise põhjapooluse nihkumist.

Piltlikult kirjeldades võib öelda, et välistuumas protsessid n.ö võistlevad mõjuvõimu pärast ja seni tugevamat magnetvälja tekitanud dünamo magneetilise põhjaga Kanada all on oma maksimaalset polariseeritust kaotamas. See võib juhtuda näiteks mõne ebatavalise rauamassi liikumise tõttu, kui paiskub suur mass sularauda vastupidises suunas senisele, vähendadaes ühes suunas voolavat massi ning generaatori tootlikus langeb. Koha võtab üle Siberi all asuv generaator, millest siiani pole enamus meist ilmselt kuulnud. Magnetvälja tugevus ei ole enam kõige suurem Kanadas (senises magneetilises põhjas), vaid hetkeseisuga on neid punkte kaks, Kanadas ja teine Siberis.

Välistuumas toimuvad konvektsiooniprotsessid.
Läbi Maa ajaloo on magnetväli teinud veel kummalisemaidki trikke. Magneetilised kivimid tõestavad, et Maa ajaloo jooksul on magneetiline Põhi ja Lõuna korduvalt kohti vahetanud. Tõestust selle kohta on võimalik näha ookeanialustes sügavikes, kus tektoonilised plaadid üksteisest eemalduvad. Kui magma tungib vahevööst pinnale, moodustades uut ookeanipõhja, siis magneetilised mineraalid võtavad suuna Maa magnetvälja järgi. Alustades viimati tekkinud ookeanipõhjast ja liikudes järjest väljapoole varem moodustunud pinnase poole, saame lugeda Maa magnetvälja kohta infot väga kaugete aegade tagant.

teisipäev, 19. märts 2019

Sõites Ultima Thule poole

Tõelistest fotodest valmistatud videoklipp, milles kosmosesond New Horizon ligineb Kuiperi vöö objektile Ultima Thule, mis tiirles sellel hetkel ümber Päikese 43 korda kaugemal kui Maa.
Video alguses asub sond Ultima Thulest 31 miljoni kilomeetri kaugusel (7. detsember, 2018) ning seda on raske taustal säravatest tähtedest eristada. Viimane kaader pärineb hetkest, kui New Horizon kihutas oma sihtmärgist mööda kõigest 8000 kilomeetri kauguselt (1. jaanuar, 2019).


Hetkel käib töö Ultima Thule pinnavormide ja koostise kindlaksmääramisel, mis annab meile Päikesesüsteemi mineviku ja moodustumise kohta väärtusliku infot.

Astronoomiaklubi astrofoto: värviline Kuu

Kes ütles, et Kuu igavalt hall on? Siin 92% valgustatud ja kõvasti võimendatud värvides Kuu 18. märtsi õhtul Tõrva kohal.
Täisresolutsioonis originaal: 
https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/a/ad/Moon_in_color.tif/lossy-page1-4880px-Moon_in_color.tif.jpg
Kujutis on saadud 60 kaadri "ladumisel", millest igaühe säriaeg oli 1/1000 sekundit (ISO 100). Pildistatud läbi 203mm/1200mm Newton peegelteleskoobi.
Foto on tehtud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.

laupäev, 16. märts 2019

Satelliidid meie pea kohal

Igaüks, kes on selge ilmaga taevast uurinud, on ilmselt seal lisaks tähtedele, Kuule ja planeetidele märganud esmapilgul veidraid kiiresti liikuvaid tulukesi. Mõned neist vilguvad punaselt ja roheliselt (lennukid), mõned sõuavad üle taeva ühtlaselt heledalt ja mõned muutuvad järsku väga heledaks, et siis paari sekundiga peaaegu nähtamatuks tuhmuda.
Nagu heal/halval lapsel kunagi on ka neil tuledel mitu nime. Osad kutsuvad neid veel nõukogude aegsest kõnepruugist "sputnikuteks", teised noorema generatsiooni esindajad "satelliitideks" ja mõned fantaasiarikkamad inimesed vahel koguni "UFO-deks" (mis pole ilmtingimata vale*). Kuigi astronoomiaga pole neist enamikel suurt pistmist, tasub siiski tunda, et millised tehiskaaslased meie planeedi orbiidil tiirutavad ja kuidas. Eriti kui need oma nähtava kohaloluga muidu rahulikku ja peaaegu muutumatut tähistaevast rikuvad.
Stuffin.space veebileht kasutab vabalt kättesaadavat infot hetkel orbiidil olevate satelliitide asukohtade, liikumissuundade ja -kiiruste kohta ning arvutab selle põhjal nende trajektoorid reaalajas. Lisaks satelliitidele, mida on hinnanguliselt hetkel orbiidil ligi 5000 (neist 1900 töökorras), hoitakse silma peal ka kõiksugu kosmoseprügil (kasutatud tõukeraketid, nende detailid ja nende kokkupõrgetel tekkinud rusud). Seda on vaja selleks, et varakult reageerida võimalikele kokkupõrkeohtudele, mis näiteks ISS-i (Rahvusvaheline kosmosejaam) puhul võib väga vabalt elusid maksta.
Veebilehe 3D keskkonnas on punasega tähistatud satelliidid, sinisega kasutud kanderaketid ja halliga kõiksugu kosmoseprügi. Punktil klõpsates kuvatakse konkreetse objekti nimi, tunnuskood, tüüp, lähim ja kaugeim punkt (perigee, apogee) maapinnast, orbiidi kalle, hetkekõrgus, kiirus ja tiirlemisperiood minutites. Vasakult menüüst klõpsates sõnal "Groups", saab kasutaja vaadata teatud suuremate satelliidi gruppide trajektoore korraga. 
Kuvatõmmis Stuffin.space veebilehelt. Seda saab külastada siit: http://stuffin.space/
Siinkohal võib tuua välja nende lühikirjeldused:
GPS - kõigile teada-tuntud Global Positioning System ehk üleilmne asukoha määramise satelliitnavigatsiooni süsteem, mille omanikuks on USA. See 32 satelliidist koosnev süsteem lubab kasutajal kõikjal Maa pinnal määrata oma täpne asukoht, kuna igal ajahetkel on tema seadme jaoks "nähtav" vähemalt kuus GPS satelliiti.
Iridium - USA andmesidet vahendavad satelliidid, mida on hetkel orbiidil 95 (neist 82 töökorras). Tänu Iridiumi satelliitide antennide kujule heidavad nad vahel Maale väga tugevaid päikesepeegeldusi, mida on õigel ajal õigesse kohta vaadates näha isegi päevavalguses. Öises taevas tähendab see seda, et mõneks sekundiks ületab mõni Iridiumi satelliidi näiv heledus kõik teised tähed ja planeedid. Neid iriidumisähvatuseks nimetatud vaatepilte saab ennustada ning leidub hulk asjaarmastajaid, kes neid regulaarselt vaatleb ning pildistab.
Foto Iridiumisähvatusest.
GLONASS - Venemaa versioon GPS süsteemist, mis koosneb hetkel 24 satelliidist. Koostöös GPS-iga lubab see täpsemat positsioneerimist kui kumbki üksinda suudaks.
Galileo - Euroopa Liidu versioon GLONASS-ist ja GPS-ist. Tasulises režiimis lubab see 24 satelliidist süsteem kuni 1 sentimeetri täpsust positsioneerimist.
Iridium 33 Collision - 2009. aastal põrkus USA Iridium 33 satelliit orbiidil kokku Venemaa Kosmos 2251 sidesatelliidiga, mille tulemusel tekkis tohutu hulk rususid, mis kihutavad hetkel Maa kohal üle 7 kilomeetri sekundis ehk siis kümme korda kiiremini kui püssikuul.
Westford needles - tõenäoliselt kurioossema päritoluga objektid antud nimekirjas, mis väärivad pikemat tutvustust
Kuuekümnendate alguses, kui maailm oli haaratud nii-nimetatud Külmast Sõjast, murdsid USA teadlased pead, et kuidas tagada võimalikus sõjaolukorras ookeanitaguste vägedega alaline side. Atlandi ookeani põhjas lookles küll sidekaabel, aga selle oleks vaenlased saanud lihtsa vaevaga katkestada. Maa loodusliku ionosfääri abil saab küll raadiolaineid kaugete vahemaade taha põrgatada, aga see ei ole eriti usaldusväärne ning sõltub paljuski looduslikest tingimusest. Sidesatelliite tollal veel orbiidile saata ei suudetud.
Viimaks tekkis idee luua Maa ümber kunstlik ionosfäär, millelt oleks võimalik raadiolaineid põrgatada alaliselt ja tõhusalt. Projekti nimeks sai West Ford. Selle loomiseks korraldati 1963. aasta mais eksperiment, kus orbiidile saadeti 480 miljonit vasknõela (18 mm pikad ja 0,18 mm läbimõõduga), mis olid pakendatud vaakumis kergesti aurustuvasse naftaleeni. Kogu pakk kaalus vaid 20 kilogrammi. Kahe järgneva kuu jooksul moodustus nõeltest maapinnast 3700 meetri kõrgusele 15 lai ja 30 kilomeetrit paks sõõrikukujuline pilv. Kuna nõelad toimisid kui pisikesed antennid, lubas see eksperimendi algupäevadel kaheldava edukusega kommunikatsiooni tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kuigi pilv hajus kiiresti, oli teadlastel plaan saata orbiidile oluliselt suurem hulk nõelu tehes pilve praktilises mõttes püsivaks.
Eksperimendis kasutatud vasknõelad võrdluses margiga.
Projekt tõi endaga kaasa tohutu halvakspanu kosmoseteadlaste poolt. Nimelt oleks püsiv pilv olnud mikrolaine- ja raadioteleskoopide jaoks läbistamatu, varjates astronoomide eest arvestatava osa taevast. Õnneks otsustati projektist viimaks loobuda.
Eksperimendi käigus orbiidile saadetud nõelad olid disainitud Maale kukkuma järgneva mõne aasta jooksul. Tänu oma mõõtmetele ei põlenud need atmosfääris ära, vaid lihtsalt hõljusid maapinnale. Arvutuste kohaselt kukkus põhjapoolusele kusagil viis nõela ruutkilomeetri kohta ja kuigi korraks käidi välja mõte, et nende abil saaks uurida kosmose toona vähetuntud keskkonda, saadi aru, et nende otsimine oleks olnud suurem ettevõtmine kui nõela leidmine heinakuhjast.
West Ford satelliidi koopia muuseumis. Vasakul on näha nõelu sisaldavat anumat.
Hetkeseisuga viibib orbiidil veel 38 West Ford nõela. Kuidas seda nii täpselt teatakse ja nende asukohti suudetakse jälgida, jääb Astronoomiaklubile hetkeseisuga arusaamatuks (info on teretulnud).
Space X - kuulsa Elon Muski kosmoseettevõtte poolt üles lennutatud raketid ja prototüüp-satelliidid, mis teenivad nii side-, teadus-, kui ka militaareesmärke. On räägitud plaanidest, mille kohaselt SpaceX soovib järgneva kümnendi jooksul orbiidile lennutada ligi 10 000 uut tehiskaaslast (kogu senise ajaloo jooksul on üles saadetud 8100 tehiskaaslast).
---
Enamik eelnimetatud satelliite liiguvad Maalt vaadates tähistaeva suhtes ning asuvad 300 kuni paarikümne tuhande kilomeetri kõrgusel. Kuigi neil ei ole pardal eraldi valgusallikat, näeme me neid tänu päikesevalguse peegeldumisele nende antennidelt või päikesepaneelidelt. Seetõttu võib muidu hele satelliit Maa enese varju liikudes väga kiiresti nähtamatuks muutuda ja vastupidi. Peale liikuvate satelliitide, leidub orbiidil ka hulgaliselt geostatsionaarseid (geosünkroonseid) tehiskaaslasi, mille tiirlemisperiood võrdub 24 tunniga - seega püsivad nad Maalt vaadatuna alati ühes kohas. Tänu sellele ei pea me näiteks taevakanaleid püüdes antenni pidevalt liigutama.
Tehiskaaslaste ja nendega seotud kosmoseprügi probleem on olnud kuumaks teemaks juba paar kümendit. Esiteks ohustavad mürskudena kihutavad rauakolakad uute ja paremate satelliitide ja kosmosejaamade orbiite, teiseks segavad kõiksugu raadiosignaale kiirgavad satelliidid raadioteleskoopide tööd ning kolmandaks võime me peagi leida, et kuigi meil on tehnoloogia külastamaks teisi maailmu, oleme ise enda planeedi ümber ehitanud miinivälja.
Head uurimist!
* UFO ehk inglise keeles Unidentified Flying Object on meie keeles tuvatamata lendav objekt ehk TLO. UFO-ks võib seega nimetada igasugust lendavat objekti või nähtust, mida vaatleja ära ei tunne või mille olemuses ta kindel ei ole. Sellele mõistele omistatud seos maavälise elu väidetavate ilmingutega pole siiani tõestust leidnud.

reede, 15. märts 2019

Simulatsioon galaktikate tekkimisest

Simulatsioon Linnuteega sarnase spiraalgalaktika moodustumisest ruumis ühtlaselt jaotunud tähtedest. Algselt kogunevad kümneid miljonid tähed pisemateks kääbusgalaktikateks, mis liitudes hakkavad kannibaliseerima endast pisemaid. Viimaks liituvad juba suuremad spiraalgalaktikad, moodustades lõpuks ühe tervikliku hiidspiraalgalaktika, milles on sadu miljardeid individuaalseid tähti. Kogu see protsess võtab reaalsuses aega miljardeid aastaid.
Antud simulatsioonis asuvad pisemate spiraalgalaktikate südames massiivsed mustad augud, mis galaktikate ühinedes võivad omakorda liituda. Samuti on võimalik, et mitte-liitunud mustad augud jäävad juba moodustunud hiidgalaktikasse "rändama".


Linnuteel seisab mõne miljardi aasta pärast ees kokkupõrge meist kaks korda suurema Andromeeda galaktikaga, mille tulemusel sünnib kolossaalne uus liitgalaktika. Galaktikates asuvate tähtede ja nende ümber pöörlevate planeetide jaoks on aga selline sündmus suhteliselt ohutu, kuna tähtede omavahelised kaugused on raskestihoomatavalt suured ning kokkupõrked haruharvad.

neljapäev, 14. märts 2019

Kuukalender 2019

Tavalistes (seina)kalendrites märgitakse vahel ära täiskuu ja noorkuu päevad, aga Kuu peenemad faasid jäävad sealt välja. Õnneks on välja mõeldud kuufaaside kalender, kust saab hõlpsasti järgi vaadata milline see kuuketas meile parasjagu paistab või siis ilma pilvkatteta paistaks.


Lisaks on kuukalendrist hästi näha, kuidas tõelised kuufaasid ja inimeste poolt väljamõeldud kuud omavahel nihkuvad. Kusjuures aastate lõikes on see pilt erinev, kuna looduslikud rütmid ei taha kuidagi meie täisarvuliste süsteemidega ühtida.

esmaspäev, 11. märts 2019

Täitus pooltuhat Tõrva Astronoomiaklubi fänni!

Peaaegu täpselt aasta tagasi lõime Tõrva Astronoomiaklubi lehekülje. Täna avastasime, et märkamatult on lehte jälgima hakanud juba üle 500 astronoomiahuvilise. Meie jaoks võib seda võrrelda inflatsioonilise universumi mudeliga.
Suured tänud teile kõigile!


Selleks, et saaksime veelgi laialdasema publikuga jagada oma kirge astronoomia, kosmoloogia ja muude taevateaduste vastu, palume teil võimalusel meie lehte jagada, arvustada ja sõpradele soovitada, et järgmisel aastal samal ajal oleks meid siin juba kaks korda rohkem.
All lihtsustatud joonis universumi arengust Suurest Paugust tänapäeva ja edasi kaugesse tulevikku. Sellise pildi meie algusest on kokku pannud inimkonna helgemad pead, mõistes väga hästi, et teadus on lakkamatu protsess - alati muutuv, alati arenev ning vajadusel oma vigu parandav.
Üritame sama.

pühapäev, 10. märts 2019

Hubble astrofotode TOP 15

1990. aastal Maalt startinud ja siiani töökorras legendaarne Hubble kosmoseteleskoop on oma 29 tegevusaasta jooksul klõpsanud kümneid tuhandeid hingematvaid pilte meid ümbritsevast universumist. Veel enne kui tuleb aeg ta pensionile saata ning üles lennutatakse tema mantlipärija James Webb kosmoseteleskoop, tasub pilk heita ta parimatele fotodele.
Antud galerii on subjektiivne parim valik Hubble fotodest (suvalises järjekorras), mida oleme üritanud täiendada lühidate kokkuvõtetega neil kujutatud objektidest. Kuna kõik Hubble fotod on internetis vabalt saadavad, oleme juurde lisanud ka lingi fotode täisresolutsioonilistele failidele, mida tasub omal käel suurendada ja uurida.
Andke kindlasti teada, milline neist teie jaoks kõige muljetavaldav on ning jagage postitust ka oma astronoomiahuvilistest sõpradega
*Valgusaasta on pikkusühik, mis väljendab vahemaad, mille valgus kiirusel 300 000 km/s läbib ühe Maa aastaga. 1 v.a võrdub umbes 9,5 trilljonit kilomeetrit. Võrdluseks asub meile lähim täht Proxima Centauri meist 4,2 valgusaasta kaugusel ning ei erine tähistaevas teistest tähetedest kuigi palju.


Pillars of Creation ehk Loomise Sambad, kaugus 6500-7000 valgusaastat, kõrgus 2-4 valgusaastat

Kotka udukogu keskel asuvad molekulaarsest vesinikust ja tolmust koosnevad sambakujulised pilved, milles tekivad uued tähed. Neid ümbritsevad juba sündinud tähed lagundavad oma kiirgusega gaasipilvi. Vasakpoolse samba kõrguseks on umbes neli valgusaastat ning selle "peast" väljaulatuvad sõrme-sarnased moodustised on suuremad kui meie Päikesesüsteem. On pakutud, et sammaste läheduses plahvatanud supernoova hävitas need juba umbes 6000 aastat tagasi, kuid oma kauguse tõttu näeme me seda alles tuhande aasta pärast.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/6/68/Pillars_of_creation_2014_HST_WFC3-UVIS_full-res_denoised.jpg


Bubble nebula ehk Mulli udukogu, kaugus 7100-11 000 valgusaastat, laius 6-10 valgusaastat

Udukogu keskel asub kuum hiidtäht, mis paisutab oma tähetuulega enese ümber ioniseeritud vesinikgaasist koosnevat kesta. Kuna udukogu asub omakorda hiiglaslikus molekulaarpilves, on tegemist otsekui mulliga, mida ühelt poolt paisutatakse ja teiselt poolt takistatakse.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f1/The_Bubble_Nebula_-_NGC_7635_-_Heic1608a.jpg


Arp 273, kaugus 300 miljonit valgusaastat, laius sadu tuhandeid valgusaastaid

Kaks galaktikat, millest pisem arvatakse olevat minevikus läbinud suurema. Selle tagajärjel on mõlemas alanud intensiivne täheteke. Suurema galaktika välimistes servades helendavad sinakalt piirkonnad, kus asuvad noored kuumad tähed. Tulevikus põrkuvad galaktikad tõenäoliselt uuesti ning taoliste pendeldamist meenutavate tsüklite tulemusel nad lõpuks liituvad üheks suureks tähesüsteemiks, mille täpset kuju on raske ennustada. Kuigi galaktikad liiguvad üksteise suhtes sadu kilomeetreid sekundis, kuluks tõenäoliselt tuhandeid aastaid, et me selles pildis mingeid muudatusi märkaksime.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/14/UGC_1810_and_UGC_1813_in_Arp_273_%28captured_by_the_Hubble_Space_Telescope%29.jpg


Crab Nebula ehk Krabi udukogu, kaugus 6500 valgusaastat, laius 11 valgusaastat

Aastal 1054 dokumenteeris üks tollane Hiina astronoom, et Sõnni tähtkujusse tekkis äkki juurde üks väga hele täht, mis paari aasta jooksul tuhmus. Aastal 1731 nähti teleskoobiga samas kohas antud udukogu. Tagasivaadates võib öelda, et pea tuhat aastat tagasi plahvatas üks täht supernoovana ning tänane Krabi udukogu on selle gaasist ja muust tähematerjalist koosnev jäänuk. Plahvatanud tähest sai aga pulsar ehk neutrontäht, mis pöörleb ümber oma telje 30 korda sekundis. Udukogu ise paisub hetkel 1500 kilomeetrit sekundis, mida on võimalik aastatetagusi fotosid kõrvutades ka näha.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/00/Crab_Nebula.jpg


Centaurus A galaktika, kaugus 10-16 miljonit valgusaastat, laius 60 000 valgusaastat

Lähivõte Centaurus A nimelisest raadiogalaktikast, mille südames arvatakse asuvat supermassiivne must auk. Lisaks sellele toimub galaktikas aktiivne tähtede loomine, mille algatajaks oli põrkumine pisema galaktikaga. Antud fotol on heleda kumana näha kümneid miljardeid tähti, mille sees asuvad tähtede kerasparved. Tumedad tolmuribad on veel tähtedeks moodustuv gaas.

Täisresolutsioon: https://en.wikipedia.org/wiki/Centaurus_A#/media/File:Firestorm_of_Star_Birth_in_Galaxy_Centaurus_A.jpg


Sombrero galaktika ehk M104, kaugus 31 miljonit valgusaastat, läbimõõt 49 000 valgusaastat

Linnuteest umbes kolm korda väiksema Sobreero galaktika üheks märkimisväärsemaks omaduseks on selle ümber ulatuv gaasist ja tolmust ketas, mis on peamiseks paigaks, kus galaktikas tekivad uued tähed. Pange tähele ka taustal paistvaid kaugemaid galaktikaid.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/5/5e/M104_ngc4594_sombrero_galaxy_hi-res.jpg


Tadpole Galaxy ehk Konnakullese galaktika, kaugus 420 miljonit valgusaastat

Konnakullese galaktika oli tõenäoliselt algselt üsna tavaline spiraalgalaktika, kuid umbes 100 miljonit aastat tagasi möödus sellest teine tihedam galaktika, mis rebis vastastikuse graviatsiooni mõjul esimest välja pika tähtedest koosneva saba. Mööduja ise jäi Konnakullese galaktika ümber tiirlema ning asub hetkel Maal vaadates selle taga. Saba pikkus on hinnanguliselt 280 000 valgusaastat ning see sisaldab sadu miljoneid individuaalseid tähti. Sinakad toonid annavad märku, et galaktika on täidetud noorte kerasparvedega.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/f/f9/UGC_10214HST.jpg


Abell 2218, kaugus 2 miljardit valgusaastat

Fotol on miljardite valgusaastate kaugusel asuv galaktikaparv, mille poolt tekitatud gravitatsioon on nii võimas, et see murrab ja paljundab selle taga asuvate kaugemate galaktikate valgust otsekui lääts. Sellist gravitatsiooniläätseks nimetatud nähtust ennustas omal ajal juba Einstein ning see annab astronoomidele võimaluse näha galaktikaid, mis tavaoludes oleks liiga kauged ja tuhmid.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/4/42/Abell_NGC2218_hst_big.jpg


Monkey Head Nebula ehk Ahvipea udukogu, kaugus 6400 valgusaastat

Fotol osakene Ahvipea udukogust, kus on näha massiivsed gaasipilved, milles tekivad tähed.

Täisresolutsioon: http://imgsrc.hubblesite.org/hvi/uploads/image_file/image_attachment/29400/ps56_16x20.jpg


Helix Nebula ehk Heeliksi udukogu, kaugus 714 valgusaastat, laius 5,5 valgusaastat

Üks meile lähimaid ning efektsemaid planetaarudusid, mis tekkis kui selle südames oleva tähe välimised kihid hajusid ilmaruumi. Üheks kõige tähelepanuväärsemaks asjaks Heeliksi udukogu juures on selle keskosas paistvad niinimetatud kometaarsed sõlmed - pisikesed tombukesed, mille taha on tähekiirgus vedanud pikad sabad. Pole teada, mida need endast täpsemalt kujutavad, kuid mõõtmetelt on need võrreldavad meie Päikesesüsteemiga. Heeliksi udukogu nimetatakse vahel ka Jumala Silmaks ning internetis levib selle kohta väga palju esoteerilise iseloomuga väärinfot.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b1/NGC7293_%282004%29.jpg


Cigar Galaxy ehk Sigari galaktika (M82), kaugus 12 miljonit valgusaastat, laius 37 000 valgusaastat

Kuigi Sigari galaktika on meie Linnuteest mitu korda väiksem, kiirgab see viis korda rohkem valgust. Selle põhjuseks on astronoomilises mõttes hiljutine kohtumine oma naabergalaktikaga, mis kutsus mõlemas esile tormilise tähetekke. Praegu tekib seal uusi tähti 10 korda kiiremini kui meie endi galaktikas.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/c/ce/M82_HST_ACS_2006-14-a-large_web.jpg


Hubble Ultra-Deep-Field ehk Hubble süvavõte, kaugus kümmekond miljardit valgusaastat

Üks Hubble kosmoseteleskoobi ja terve astronoomia ajaloo ikoonilisemaid fotosid näitab meie Universumis olevate galaktikate loendamatust. Antud foto on tehtud pika aja jooksul taevaalaast, mis katab umbes kümnendiku Kuu laiusest. Sellel paistab umbes 10 000 galaktikat sellisena nagu nad olid umbes 13 miljardit aastat tagasi. Iga galaktika koosneb sadadest miljarditest tähtedest ning teised sarnased võtted näitavad, et sama pilt avaneb meile igast suunast.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/0d/Hubble_ultra_deep_field_high_rez_edit1.jpg


N159, kaugus 180 000 valgusaastat, laius 150 valgusaastat

Lõunapoolkeral nähtavas Suures Magalhãesi Pilves (üks lähim kääbusgalaktika) asuv piirkond, kus gaasist ja tolmust tekivad uued tähed. Juba tekkinud massiivsed hiidtähed valgustavad ümbritsevat gaasi ning tekitavad oma kiirgusega selle liikumises keeriseid.

Täisresolutsioon: https://apod.nasa.gov/apod/image/1701/potw1636aN159_HST_2048.jpg


Butterfly nebula ehk Liblika udukogu, kaugus 34 000 valgusaastat, laius 1,5 valgusaastat

Niinimetatud bipolaarne planetaarudukogu, mille sarnaste tekkemehhanismid ei ole siiani selged. Ühe juhtiva teooria kohaselt tekitab tähe kokkupõrge ümbritseva gaasiga vägivaldse reaktsiooni, mille tagajärjel paiskuvad tähe poolustelt välja ülivõimsad gaasijoad. Antud udukogu keskel asub üks meie galaktika teadaolevalt kuumimaid tähti, mille pinnatemperatuur ulatub 250 000 kraadini. Kusjuures massilt on ta peaaegu pool Päikest. Fotolt nähtavad "tiivad" eemalduvad tähest sadu kilomeetreid sekundis.

Täisresolutsiooniga: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/1c/NGC_6302_Hubble_2009.full.jpg

NGC 1275 ehk Perseus A, kaugus 237 miljonit valgusaastat, laius 200 000 valgusaastat

Pildil Universumi ühe teadaolevalt massiivsema Perseuse galaktikaparve süda, kus on kokku põrkumas kümned galaktikad ning mis on ümbritsetud multimillionitesse kraadidesse ulatuvast gaasist. Foto keskosas on tegelikult kaks galaktikat, mis liiguvad üksteise poole. Suuremast galaktikast ulatuvad välja fotol punakad gaasifilamendid, mis on umbes 200 valgusaastat laiad ning 200 000 valgusaastat pikad. Astronoomide jaoks on tõeline mõstatus kuidas need filmendid on suutnud nii kuumas keskkonnas endiselt oma struktuuri säilitada. Ühe teooria kohaselt hõljuvad nad galaktika südames peituva ülissure musta augu poolt genereeritud magnetväljas.

Täisresolutsioon: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/0/0a/NGC_1275_Hubble.jpg

pühapäev, 3. märts 2019

Astronoomiaklubi astrofoto: Orioni udukogu

Orioni udukogu ehk M42 on üks silmapaistvamaid liikmeid hiiglaslikus Orioni molekulaarpilves ning meile lähim aktiivne tähetekke piirkond. 1300 valgusaasta kaugusel asuv ja ligi 25 valgusaastat lai udukogu on paigaks, kus gaasi- ja tolmukogumid kukuvad oma raskuse alla kokku ning süttivad uute tähtedena. 

Kuigi udukogust on avastatud nüüdseks tuhandeid individuaalseid tähti, on selle südames üksteisele suhteliselt lähedal säramas kümmekond massiivset tähte, mis vastuvad suures osas udukogu nähtava helenduse eest. Kusjuures heledaimad neist võivad olla kõigest 10 000 aastat vanad. 2012. aastal käidi välja idee, et nende tähtede keskmes võib omakorda asuda ka must auk.

Tänu sellele, et udukogus käib täheteke astronoomilises mõttes väga kiiresti, leidub seal sadu erinevates etappides päikesesüsteemi sarnaseid moodustusi. Hubble kosmoseteleskoobi abil on seal pildistatud mitmeid tähti ümbritsevaid tumedaid tolmukettaid, millest võib kauges tulevikus moodustuda tähe ümber tiirlevad planeedid - täpselt samamoodi nagu miljardeid aastaid tagasi juhtus meie Päikesesüsteemiga. Kes teab, vahest mõnel neist tekib ka elu.

Kuna iga uus täht kulutab ära osakese udukogu materjalist ning nende süttimisel tekkiv võimas ultraviolettkiirgus puhub ümbritseva gaasi avakosmosesse, hääbub Orioni udukogu hinnanguliselt 100 000 aasta jooksul. Temast jääb alles heledate tähtede hajusparv, mida ümbritsevad kunagisest hiilgusest aimu andvad tuhmid gaasifilamendid.

Kujutis on saadud stäkkides kokku 14 kaadrit säriajaga 40s (ISO 3200), millest on lahutatud 25 pimekaadrit. Järeltöötlus on tehtud Photoshopis.



Täisresolutsiooniga: https://et.wikipedia.org/wiki/Tõrva_astronoomiaklubi#/media/File:Orion_01-03-2019.png


Foto on jäädvustatud kaameraga Nikon D5600, mille soetamiseks vajaminevate vahendite eest tänab Tõrva Astronoomiaklubi Kohaliku omaalgatuse programmi (KOP) ja Valgamaa Omavalitsuste Liidu hindamiskomisjoni.